Numminotsud deluxe: Ferrell ja ReillyPikaaegne hingetohter, muide preester, on öelnud, et inimesi ühendavad peamiselt kaks omadust: me oleme üldjuhul õnnetumad kui teistele välja näitame, ja keegi ei kasva kunagi päriselt suureks. Aga mida viimane üldse tähendab? Selle mõtestamine on väsitav ja näib paljudele kasutu küsimus, nii et nad näivad leppivat loosungitega stiilis "loobuda noorusaja rõõmudest" või "pere alustamine ja tööleminek".
Minu vastus oleks eelkõige "emotsionaalne küpsus", mida ei iseloomusta kindlad objektiivsed näitajad, sest see on pidev protsess. Lääne praegused väärtused ei tunnusta paraku protsessi ja selle kvaliteeti, vaid selgeid tulemusi ja kvantiteeti, nii et ka Eesti elu tegelikult ei soosigi täiskasvanuks saamist.
Küpsemine ei tähenda siiski seda, et inimese lapselik külg peaks kaduma. Vastupidi, see peaks alles jääma ja andma toimetulekuks tegutsemisjõudu. Mõnes mõttes võib vaimset arengut ka nimetada tagasiteeks iseenda juurde, et suuta taas olla "mina ise" ja elada hetkes, mitte end teiste ja ka enda eest alatasa peita.
Will Ferrell on ekraanil tuntuks saanud just mehena, kes on osanud jääda lapseks, ja ma naudin tema esitusi seetõttu isegi siis, kui sisu vannub puhtale sarmile alla. Komöödia "Step Brothers" on ideaalne näide: stsenaarium ei jõua löövale ideele alati järele ega paku tegelastele rahuldavat arenguruumi, kuid osatäitjate mängulust ja omavaheline sobivus annab juba pool võitu.
Lugu räägib kahest keskikka jõudnud mehest (Ferrell, John C. Reilly), kes ei mõtlegi vastavalt oma ema ja isa (Mary Steenburgen, Richard Jenkins) kaitsva tiiva alt lahkuda ja tunnevad end loodrielu keskel ülimõnusalt. Kui nende vanemad aga tutvuvad, armuvad ning kokku kolivad, ootab "poisse" karm äratus – luuserdamine pole enam valik.
Sisukokkuvõte ei kõla teab kui rabavalt, ja stsenaarium polegi filmi suurim tugevus. Hollywoodi uus komöödiakuningas Judd Apatow on küll produtsent, kuid "Drillbit Taylor" juba tõestas, et tema "koolkonna" tipptaseme saavutamiseks on vaja ikkagi mehe otsest loomingulist osalust. McKay-Ferrelli duo (režissöör Adam McKay, staar Will Ferrell, stsenaariumi kirjutavad ühiselt) on väljastanud Apatow produtsendikäe all juba täispikka nelja komöödiat, ja praktiliselt kõiki kummitab sama häda.
Korraliku stsenaariumiga "Talladega Nights" on vähemalt minu arvestuses siin õnnelik erand, aga "Anchorman", "Wake Up, Ron Burgundy" ja nüüd "Step Brothers" on nauditavad eelkõige ekraanitäitjate omavahelise sädeme tõttu. Tegelaskujud jäävad seevastu ühemõõtmeliseks ja, häirival kombel, tegijad isegi ei ürita loo kõikuva kvaliteediga midagi ette võtta. Esimene tund möödub lahedalt, aga viimasel pooltunnil, viimases kolmandikus, tekib raskusi senise elevuse säilitamisel.
Rõvetsev vennanaine, "Anchormani" stiilis paar muusikalist numbrit ja "Drillbit Taylorist" laenatud finaal ei kompenseeri seda, et tegijatel said ka tegelikult endil ideed otsa, kuidas see originaalne lugu mingi tuumaka lahenduseni viia. Tekib selline tunne nagu Ferrelli halvimatel hetkedel ikka, et lugu jätkus neil mõne sketši jagu, aga suur tahtmine oli see lausa pooleteisetunniseks venitada. Seekord ei leidu isegi värvikaid kõrvaltegelasi, mis muudaks kirevamaks iga komöödia. Seth Rogen tekitab korraks elevust, aga temagi etteaste ei lisa kompotile vürtsi.
Langus ei riku veel elamust, aga suleb "Step Brothersi" tee maailma parimate filmide hulka, mida alguses lootsin, kuna tegijad ja keskne idee on ülimalt mokkamööda. Ferrell ja "Walk Hardis" oma koomikuande üllatavalt laia haaret demonstreerinud Reilly on riidu kiskuvate ja taas leppivate lapsmeestena siiski võrratu kaksik, pannes publiku rõõmust rõkkama ainuüksi mossis pilkude ja põrnitsemistega. Ferrelli nägu venib siis eriti naljakalt pikaks, nii et ta meenutab morni kõutsi. Palju toredaid hetki leidub ka õnnelikus koostöös veedetud aegadel, eriti uneskäimised, kahekordse voodi ehitamine ja trikid, mida kasuvennad mõtlevad välja, et peletada eemale ostuhuvilisi, kui vanemad panevad nende kodu müüki.
Apatow kamba hiljutistes komöödiates legendaarseks saanud mehekeha alastinäitamise inside joke jõuab samuti uuele tasemele, tänu... kuidas nüüd spoilerdamist vältida... ütleme, et asjaga on seotud trummid!
Hinne: 6/10. Pole halb, pole kokkuvõttes ka nii hea nagu lootsin.
Hmm... mina sellist hetke ekraanilt ei mäletagi.
