Igati kvaliteetse lastefilmi tegemine on sama raske kui igati kvaliteetse täiskasvanute filmi tegemine. Täpselt samuti puuduvad per se kergesti teostatavad žanrid – kõik oleneb ainult sellest, kui palju tegijad nõustuvad pingutama. Või kui andekad nad üldse on.
Laste ja ka teismeliste nõudlikkus on siiski madalam kui vanematel, mistõttu neile toota on kindlasti tänuväärsem. Enamgi veel, filmide ja videomängude tegijad kasutavad kogu-perele silti tihti lihtsalt kilbina. Varjamaks, et nende kaup jääb alla keskmise. Maas lamajat pole ilus lüüa nagu õpetas ema.
"Narnia lugude" tegijad üritavad vastupidist. Tegemist on lastefilmiga, mis pole iseenesest negatiivne, aga turustajate jõupingutused kuluvad ikka vastupidise tõestamisele. Ideeks on veenda inimesi ootama "Sõrmuste isandat" või vähemalt "Harry Potterit", ehk tavapäraseid raame ületavat saagat. Sama optimistlikult suhtutakse Oscaripüüdmise. Mind üllatas, ehkki poleks vist pidanud, et Akadeemiale esitatud for your consideration nimekirjas on esindatud pea kõik mõeldavad kategooriad. Ainult osatäitjate puhul piirduti kõigest ühe nime (Swinton) esiletõstmisega, mis on neist väga mõistlik.
Nii et suured ootused võivad tuua kiire pettumuse. "Narnias" puuduvad sügavus, detailsus ja puhas ambitsioon, mis tõstaks selle Rowlingi või Tolkieni töödega samasse lahtrisse. Mis ei ole kivi tegijate kapsa-aeda, vaid konstateering, et raamatud erinevad ja täpselt selle teadmisega tulekski materjalile läheneda.
Lewis vestab okei muinasjutu, aga see ongi eelkõige lugu, mitte kõikehõlmav visioon. Vaataja külastab mitmeid paiku ja kogeb erinevaid seiklusi, aga ta ei saa kunagi teada, missugune see võlumaa täpselt on, kes seal mis kooslustes elavad või millega tegeldakse siis, kui ei jooda teed ega aeta kokku armeed, et Valge Nõid maha lüüa. Tegijad olid koguni nõnda hooletud, et sisse jäeti selgeid absurdsusi (Miks kellegi hingeõhk enamasti külma käes ei aura? Miks lõhna järgi inimlapsi jälitavad hundid ei avasta neid oma pea kohalt puu otsast?). Eluolust õnnestub siiski õppida, et Narnias eksisteerivad väga paljud mütoloogilised elukad nagu minotaurid, hiiglased, vampiirid, kükloobid, faunid, unikornid, rääkivad loomad, kentaurid jpm. See on vist Lewise paralleel Ühendriikide kui kõikide võimaluste maaga, nii nagu sündmustik põhineb kristlikel motiividel. Ridade vahele kirjutamine talle meeldis.
"Narnia" eelarveks märgitakse 180 miljonit dollarit, mis tundub hämmastav. "Potterid" ja eriti "Sõrmuste isand" kulutavad märgatavalt vähem, et näidata palju rohkem ning etemini. Küllap loeti siia hulka ka reklaamirahad, sest kahe kulukama stseeni (alguses õhurünnak, lõpus lahing Valge Nõia armeega) kõrval võis rohkelt raha neelata eelkõige reisimine. Võtted toimusid isegi viies riigis: Uus-Meremaa, Tšehhi, Suurbritannia, USA, Poola.
Suurim pluss on lavastus, mis toetub pilkupüüdvatele tegevuspaikadele ja veidi kammerlikule toonile, tekitades vastuvõetavalt intiimse õhustiku. "Narnia lood" peakski olema väike hubane muinasjutt (pikkuseks tund kolmveerand, mitte ligi kaks pool), sest sisu ei kanna alati vabalt välja grandioossust, mida püüeldakse eeskujude kassaedu sihtides. Näiteks reetur Edmundi liin tundub praegusel kujul lausa naeruväärne. Rollisooritusedki toetavad pigem mõõdukat kui ekstrasuurt, millest tõusevad esile James McAvoy ehk südamlik faun Tumnus, Tilda Swinton kui sobivalt ebamaine Valge Nõid ja Jim Broadbent professor Kirke'ina. Laste esitused on tagasihoidlikud ja vastuvõetavad, eriti Georgie Henley pisitüdrukuna, aga mitte palju enamat.
Tegelikult meeldis mulle kõige rohkem Alanis Morissette'i uus laul "Wunderkind", mida kuuleb lõputiitrite saateks.
Hinne: 6/10
December 26, 2005
December 25, 2005
"Not Another Movieshow" nr 4
PIMP TV
Kolmapäeval, 28. detsembril
21.25 paiku algab, arvan.
Uudis: Ilmar Raag räägib uuest Eesti filmist "Libahundi needus".
Kino: "La Marche de l'empereur" ja "The Chronicles of Narnia: The Lion, The Witch and The Wardrobe". Ehk "Pingviinide marss" ja "Narnia lood".
Mäng: "Vampire: The Masquerade - Bloodlines".
Friiginurk: "King Kongi" ajalugu.
Kolmapäeval, 28. detsembril
21.25 paiku algab, arvan.
Uudis: Ilmar Raag räägib uuest Eesti filmist "Libahundi needus".
Kino: "La Marche de l'empereur" ja "The Chronicles of Narnia: The Lion, The Witch and The Wardrobe". Ehk "Pingviinide marss" ja "Narnia lood".
Mäng: "Vampire: The Masquerade - Bloodlines".
Friiginurk: "King Kongi" ajalugu.
December 22, 2005
Kus sa oled?
Kuna praegu on popp koostada nimekirju oodatud filmidest, mis alles valmivad, võtsin ette movies.yahoo.com/mv/upcoming/bydate ja tegin ise ka.
Tähestiku järjekorras:
"Cars"
Sest Pixari asju ootan ikka.
"Find Me Guilty"
Vin Dieseli oodatud võimalus näitlemismuskleid pingutada. Ei leidnud miskipärast pikka aega kuidagi linastumisvõimalust, aga nüüd alustab USA kinodes märtsi keskel. Reaalsel elul tuginev kohtudraama mafioosost, kes astub kaaslaste väljaandmise asemel kohtu ette ja kaitseb end ise. Sellest sai ajaloo pikim maffiakohtuasi USA ajaloos. Mis annab kardetavasti Sidney Lumetile võimaluse teha jälle üks liiga pikk film.
"Freedomland"
Läbivaatus oli juba ära hiljuti meil, aga ma ei saanud minna. Tõsielul ja samuti romaanil tuginev põnevusdraama. Ema (Julianne Moore) jääb ilma pisipojast ning süüdistab, et neeger (Samuel L Jackson) tegi. Kui hakatakse uurima, läheb asi salapäraseks kätte.
OK, võib ruttu minna üdini by the numbersiks kätte nagu "The Forgotten", aga Jacksoni pärast tahan näha. Mis siis, et ta töögraafik on kolm korda tihedam kui peaks.
"Idlewild"
Muusikal alkoholikeelu-aegsest elust lõunaosariikide USAs. Muusikud (OutKasti mehed Andre 3000 ja Big Boi) võitlevad gängsteritega. Absoluutselt vajalik!
"Lady in the Water"
Mulle aasta oodatumaid. Shyamalan muudab kullaks kõik, mis puudutab, isegi kui "The Village" polnud eelnevate töödega võrdne. Paul Giamatti ning Bryce Dallas Howard peaosades tunduvad samuti ülimalt intrigeerivad. Sest nad on ägedad.
"Nacho Libre"
ehk "Napoleon Dynamite'i" tegijate järgmine. Preester päästab orvukodu sulgemisest, teenides raha lucha libre maadlejana. See on mehhiklaste vabastiilis showmaadlemine. Aga film on tähtis, sest preestriks on Jack Black.
"Ratatouille"
Vt "Cars".
"Silent Hill"
Sest need mängud on nii veidrad.
"Southland Tales"
Ehk "Donnie Darko" autori järgmine. Loodan sellest uut "Magnooliat". Kokkukukkumise äärel viibiv Los Angeles aastal 2008, kus on jäänud kolm päeva hiiglasliku 4. juuli peoni. The Rock, Sarah Michelle Gellar, Seann William Scott, Mandy Moore, Christopher Lambert, Jon Lovitz, Janeane Garofalo, Lou Taylor Pucci, Kevin Smith, Justin Timberlake, Ling Bai jt.
"16 Blocks"
Südameataki vastu puiklev vananev võmm (Bruce Willis) saab ebameeldiva ülesande eskortida väleda suuga tunnistaja (Mos Def) politseijaoskonnast kohtumajja. Paljudele meeldiks, kui nad ei jõuaks kunagi kohale. Nimedest ja sisukokkuvõttest mulle piisab, et ootus kõrgele tõuseks.
"Take the Lead"
Endine profitantsija (Antonio Banderas) nõustub õpetama tantsu New Yorgi koolides ja leiutab oma kasvandikega uue stiili. Meeldejääva õpetaja film pluss Banderas tantsimas võib võrduda millegi erilisega.
"Tenacious D in: The Pick of Destiny"
Sest Jack Black rokib.
"The Good German"
Soderberghi pea iga lavastus on sündmus, ja see kuulub kindlasti nende hulka. Ameeriklasest ajakirjanik tõmmatakse sõjajärgses Berliinis mõrvamüsteeriumisse. George Clooney, Cate Blanchett, Beau Bridges, Tobey Maguire lõpuks ometi jälle ämblikurüüta jt.
"The Good Shepherd"
Ameeriklaste CIA ajalugu läbi selle asutaja silmade. Matt Damon, Robert De Niro (ka lavastaja), Angelina Jolie, ammukadunud Joe Pesci. Pole aimugi, mida pakutakse, aga De Niro vist jama või tavalist asja ei lavastaks.
"The Illusionist"
Sajandivahetuse Viin. Võlukunsti praktiseerija (Edward Norton) võlub ära naise, kes jääb tema liigast kõrgemale. Sellest täitsa piisas, et huvi tekitada.
"The Pleasure of Your Company"
Jason Biggs on lihtsalt liiga lahe ja tema "Loser" üks viimase aja alahinnatumaid filme. Seetõttu on oluline vaadata romantilist komöödiat (partner "Wedding Crashersi" nunnutar Isla Fisher), kus kokku saavad kaks muserdatud hinge.
"The Reaping"
Pere surma järel usu kaotanud endine kristlik misjonär (Hilary Swank) lahendab religiooniga seotud üleloomulikke juhtumeid. Swank on just see, kes vääris järgmist õudukat, mille peaosas naine.
"The Wicker Man"
Cage + LaBute on mulle väga intrigeeriv kombinatsioon. Nende käsitluses saan ehk aru ka, miks originaal üldse popp oli.
"Ultraviolet"
Ehk mida Kurt Wimmer tegi järgmiseks. Tulevik; inimesed sõdivad haigestunud liigikaaslastega, kes omandasid füüsilised ülivõimed. Milla Jovovich täidab keskset osa. Nämm.
"V for Vendetta"
ehk see, mida vennad Wachowskid tegid pärast "The Matrixi" saagat. Viimati käisin projekti kodukal sügisel; pildid ega treiler ei avaldanud eriti muljet. Pärast seda on kiidusõnade tulv aga vaikselt kasvama hakanud, mistõttu ootus taastunud.
Tähestiku järjekorras:
"Cars"
Sest Pixari asju ootan ikka.
"Find Me Guilty"
Vin Dieseli oodatud võimalus näitlemismuskleid pingutada. Ei leidnud miskipärast pikka aega kuidagi linastumisvõimalust, aga nüüd alustab USA kinodes märtsi keskel. Reaalsel elul tuginev kohtudraama mafioosost, kes astub kaaslaste väljaandmise asemel kohtu ette ja kaitseb end ise. Sellest sai ajaloo pikim maffiakohtuasi USA ajaloos. Mis annab kardetavasti Sidney Lumetile võimaluse teha jälle üks liiga pikk film.
"Freedomland"
Läbivaatus oli juba ära hiljuti meil, aga ma ei saanud minna. Tõsielul ja samuti romaanil tuginev põnevusdraama. Ema (Julianne Moore) jääb ilma pisipojast ning süüdistab, et neeger (Samuel L Jackson) tegi. Kui hakatakse uurima, läheb asi salapäraseks kätte.
OK, võib ruttu minna üdini by the numbersiks kätte nagu "The Forgotten", aga Jacksoni pärast tahan näha. Mis siis, et ta töögraafik on kolm korda tihedam kui peaks.
"Idlewild"
Muusikal alkoholikeelu-aegsest elust lõunaosariikide USAs. Muusikud (OutKasti mehed Andre 3000 ja Big Boi) võitlevad gängsteritega. Absoluutselt vajalik!
"Lady in the Water"
Mulle aasta oodatumaid. Shyamalan muudab kullaks kõik, mis puudutab, isegi kui "The Village" polnud eelnevate töödega võrdne. Paul Giamatti ning Bryce Dallas Howard peaosades tunduvad samuti ülimalt intrigeerivad. Sest nad on ägedad.
"Nacho Libre"
ehk "Napoleon Dynamite'i" tegijate järgmine. Preester päästab orvukodu sulgemisest, teenides raha lucha libre maadlejana. See on mehhiklaste vabastiilis showmaadlemine. Aga film on tähtis, sest preestriks on Jack Black.
"Ratatouille"
Vt "Cars".
"Silent Hill"
Sest need mängud on nii veidrad.
"Southland Tales"
Ehk "Donnie Darko" autori järgmine. Loodan sellest uut "Magnooliat". Kokkukukkumise äärel viibiv Los Angeles aastal 2008, kus on jäänud kolm päeva hiiglasliku 4. juuli peoni. The Rock, Sarah Michelle Gellar, Seann William Scott, Mandy Moore, Christopher Lambert, Jon Lovitz, Janeane Garofalo, Lou Taylor Pucci, Kevin Smith, Justin Timberlake, Ling Bai jt.
"16 Blocks"
Südameataki vastu puiklev vananev võmm (Bruce Willis) saab ebameeldiva ülesande eskortida väleda suuga tunnistaja (Mos Def) politseijaoskonnast kohtumajja. Paljudele meeldiks, kui nad ei jõuaks kunagi kohale. Nimedest ja sisukokkuvõttest mulle piisab, et ootus kõrgele tõuseks.
"Take the Lead"
Endine profitantsija (Antonio Banderas) nõustub õpetama tantsu New Yorgi koolides ja leiutab oma kasvandikega uue stiili. Meeldejääva õpetaja film pluss Banderas tantsimas võib võrduda millegi erilisega.
"Tenacious D in: The Pick of Destiny"
Sest Jack Black rokib.
"The Good German"
Soderberghi pea iga lavastus on sündmus, ja see kuulub kindlasti nende hulka. Ameeriklasest ajakirjanik tõmmatakse sõjajärgses Berliinis mõrvamüsteeriumisse. George Clooney, Cate Blanchett, Beau Bridges, Tobey Maguire lõpuks ometi jälle ämblikurüüta jt.
"The Good Shepherd"
Ameeriklaste CIA ajalugu läbi selle asutaja silmade. Matt Damon, Robert De Niro (ka lavastaja), Angelina Jolie, ammukadunud Joe Pesci. Pole aimugi, mida pakutakse, aga De Niro vist jama või tavalist asja ei lavastaks.
"The Illusionist"
Sajandivahetuse Viin. Võlukunsti praktiseerija (Edward Norton) võlub ära naise, kes jääb tema liigast kõrgemale. Sellest täitsa piisas, et huvi tekitada.
"The Pleasure of Your Company"
Jason Biggs on lihtsalt liiga lahe ja tema "Loser" üks viimase aja alahinnatumaid filme. Seetõttu on oluline vaadata romantilist komöödiat (partner "Wedding Crashersi" nunnutar Isla Fisher), kus kokku saavad kaks muserdatud hinge.
"The Reaping"
Pere surma järel usu kaotanud endine kristlik misjonär (Hilary Swank) lahendab religiooniga seotud üleloomulikke juhtumeid. Swank on just see, kes vääris järgmist õudukat, mille peaosas naine.
"The Wicker Man"
Cage + LaBute on mulle väga intrigeeriv kombinatsioon. Nende käsitluses saan ehk aru ka, miks originaal üldse popp oli.
"Ultraviolet"
Ehk mida Kurt Wimmer tegi järgmiseks. Tulevik; inimesed sõdivad haigestunud liigikaaslastega, kes omandasid füüsilised ülivõimed. Milla Jovovich täidab keskset osa. Nämm.
"V for Vendetta"
ehk see, mida vennad Wachowskid tegid pärast "The Matrixi" saagat. Viimati käisin projekti kodukal sügisel; pildid ega treiler ei avaldanud eriti muljet. Pärast seda on kiidusõnade tulv aga vaikselt kasvama hakanud, mistõttu ootus taastunud.
"Lord of War"
Arvustuse leiad kuupäeva 25.11.2005 alt.
Kas keegi oskab kommenteerida, miks copy-paste enam ei funka Blogspoti piires ja kuidas seda parandada?
Kas keegi oskab kommenteerida, miks copy-paste enam ei funka Blogspoti piires ja kuidas seda parandada?
December 21, 2005
"Fun With Dick and Jane"
Töötuks jäänud abielupaar (Jim Carrey, Tea Leoni) hakkab ära elamiseks pankasid röövima. Kas nende kehvas seisus süüdi priske rikkur (Alec Baldwin) saab õiglase karistuse või mõnuleb elu lõpuni üüratus luksuses, samal ajal kui sina rikud arvustust lugedes silmi, kuna sa ei jaksa palgata selleks teenrit?
Jim Carreyst on saanud kuidagi märkamatult Aukülalise tüüpi täht, kes ei tööta nii palju kui jaksab, vaid tuleb viisakalt kord aastas. Teeb oma pulli ära, kohendab kikilipsu, pistab tšeki rinnataskusse ja lahkub ukse enda järel hoolikalt kinni pannes.
Ta mõjub nüüd palju rafineeritumalt. Õigemini paistab end vaos hoidvat, sest keegi kõrgemal leidis korraga, et lugu on samuti tähtis, ekraanikolleegidest rääkimata. "Ace Ventura", "The Mask" ja minu lemmik "Dumb & Dumber" on selgelt möödunud ajastu lapsed, mis naaseks ainult siis, kui Carreyt tabaks teine noorus. Ja ka siis hoiaks ta end küllap tagasi, sest kenad inimesed ei valmistaks tuska kõigile neile, kes temast sõltuvad. Mänedžer, raamatupidaja, agent, alimente ootavad eksabikaasad, kes iganes. Üks veel hiljuti kaebas kohtu ees, et Jim kurask ei anna tütre kasvatamiseks piisavalt raha, kuigi tegelikult sai küll. Sellist jama pole respektaablile mehele vaja, ma räägin õigust? Rikkus kingib sulle kuldahelates vabaduse ja riputab päästva võtme piisavalt kõrgele, et selle järele küünitamine väsitaks.
Kas muutus on halb asi? Ega vist. Ma lihtsalt ei tea enam, kes ta selline on. Üle-20-miljoni klubi liikmed on tavaliselt isikupärasemad. Hea näitleja ongi kaamerate kustudes justnagu näota, aga praegust peavoolu-Carreyt on kuidagi raske iseloomustada. Šõumees või midagi enamat? Veel mullu nägime teda üllatavalt sisukas rollis "Karge meele igaveses säras". Nüüd on ta jälle mingi pintsakus igamees, kes näeb igamehe standardi Tom Hanksi kõrval välja nagu keegi, kes hiilis vormiriietust kasutades võõrale peole.
"Dick and Jane" ja Carrey selles teevad kuidagi nõutuks. Kõik on nii... paigas. Käised on lavale tulles juba üles kääritud, sussid läigivad viksist. Ma ei tähelda peategelastes omapära ja sama vähe sügavust leidub loos. Normist kõrvalekalded lõpevad absoluutselt mitte millegagi. Ootaks vähemalt mingit kommentaari pangaröövidele, aga ootama jäädki. Kas neile peaks kaasa elama, kas nad on nüüd töörahva kangelased? Kas nad on põhimõtteliselt ikka head poisid? Kas neile peaks andestama, sest elu sundis halvale teele? Miks naine ei kaalu kunagi mehe hülgamist, vaid istub nagu mukk keset viletsust? Nii palju küsimusi ja nii vähe on tahtmist stsenaristidel seletada, miks peaks hoolima.
Hingetu komöödia. Aga libiseb küll, miks ei. Ma naeratasin päris tihti.
Hinne: 6/10
Jim Carreyst on saanud kuidagi märkamatult Aukülalise tüüpi täht, kes ei tööta nii palju kui jaksab, vaid tuleb viisakalt kord aastas. Teeb oma pulli ära, kohendab kikilipsu, pistab tšeki rinnataskusse ja lahkub ukse enda järel hoolikalt kinni pannes.
Ta mõjub nüüd palju rafineeritumalt. Õigemini paistab end vaos hoidvat, sest keegi kõrgemal leidis korraga, et lugu on samuti tähtis, ekraanikolleegidest rääkimata. "Ace Ventura", "The Mask" ja minu lemmik "Dumb & Dumber" on selgelt möödunud ajastu lapsed, mis naaseks ainult siis, kui Carreyt tabaks teine noorus. Ja ka siis hoiaks ta end küllap tagasi, sest kenad inimesed ei valmistaks tuska kõigile neile, kes temast sõltuvad. Mänedžer, raamatupidaja, agent, alimente ootavad eksabikaasad, kes iganes. Üks veel hiljuti kaebas kohtu ees, et Jim kurask ei anna tütre kasvatamiseks piisavalt raha, kuigi tegelikult sai küll. Sellist jama pole respektaablile mehele vaja, ma räägin õigust? Rikkus kingib sulle kuldahelates vabaduse ja riputab päästva võtme piisavalt kõrgele, et selle järele küünitamine väsitaks.
Kas muutus on halb asi? Ega vist. Ma lihtsalt ei tea enam, kes ta selline on. Üle-20-miljoni klubi liikmed on tavaliselt isikupärasemad. Hea näitleja ongi kaamerate kustudes justnagu näota, aga praegust peavoolu-Carreyt on kuidagi raske iseloomustada. Šõumees või midagi enamat? Veel mullu nägime teda üllatavalt sisukas rollis "Karge meele igaveses säras". Nüüd on ta jälle mingi pintsakus igamees, kes näeb igamehe standardi Tom Hanksi kõrval välja nagu keegi, kes hiilis vormiriietust kasutades võõrale peole.
"Dick and Jane" ja Carrey selles teevad kuidagi nõutuks. Kõik on nii... paigas. Käised on lavale tulles juba üles kääritud, sussid läigivad viksist. Ma ei tähelda peategelastes omapära ja sama vähe sügavust leidub loos. Normist kõrvalekalded lõpevad absoluutselt mitte millegagi. Ootaks vähemalt mingit kommentaari pangaröövidele, aga ootama jäädki. Kas neile peaks kaasa elama, kas nad on nüüd töörahva kangelased? Kas nad on põhimõtteliselt ikka head poisid? Kas neile peaks andestama, sest elu sundis halvale teele? Miks naine ei kaalu kunagi mehe hülgamist, vaid istub nagu mukk keset viletsust? Nii palju küsimusi ja nii vähe on tahtmist stsenaristidel seletada, miks peaks hoolima.
Hingetu komöödia. Aga libiseb küll, miks ei. Ma naeratasin päris tihti.
Hinne: 6/10
"Edison"
Thomas Alva Edison oli muidugi kõva leiutaja, aga mitte sellest ei tahtnud nad rääkida. "Edison" viskab pilgu hoopis samanimelisele suurlinnale, mis pole puhas seadusesilmadest, kes tunnevad end tööpostil liiga vabalt. Vaevaliselt toiduahela alaotsas kõlkuv noor roheline ajakirjanik Joshua (Justin Timberlake) avastab juhuslikult koleda kinnimätsitud juhtumi ja hakkab seda harutama.
USA poptähtedele ja -tähekestele meeldib väga Hollywoodi pürgida. See annab võimaluse tunda end multitalendina või vähemalt mingi lootuse, et raha ja kuulsus pole keskeaks otsas. Räpparid teevad seda kõige innukamalt ega valmista isegi kuigi tihti pettumust. Ehk seetõttu, et kandvaid osi jagatakse vähestele. Tõesti kaugele jõudis eelkõige Will Smith. Siis tuleb tükk tühja maad, siis Ice Cube ja LL Cool J üksteise kukil.
N-Synci poisi Timberlake'i soolotamine on talle toonud natuke respekti ja kahtlemata on tegu andeka tantsijaga, aga pole kindel, kas sellest piisab "Edisoni" pinnalhoidmiseks. Tüüpi toetab seetõttu piisavalt korralik seltskond, et äratada vähemalt mööduv huvi. Piper Perabo (Joshua silmarõõm), Morgan Freeman (vastu tahtmist mentor), LL Cool J (hea võmm), Dylan McDermott (halb võmm)... ja tagaplaanil virvendab ka Kevin Spacey. Teda lisati tõesti maine tõstmiseks, sest teha pole härrasel suurt midagi, peale uue soengu näitamise. Talle sobinuks pigem John Heardi osa, kes ei tundu eelnevate kõrval kuigi isane.
Kuulsin eelnevalt Timberlake'i kohta juba nii palju halba, et see tundus üllatav. Miks just tema
kõige häälekamatele nii õnnetult hambu jäi? Ja ma ei saa endiselt aru, miks, sest ta ei tee üldse halba tööd. Hakates järele mõtlema, ei jää midagi silma, mille kallal võiks õelaks minna. Täiesti aktsepteeritav sooritus ja kusjuures keskmisest enam teksti – algajale näitlejale seda tavaliselt ei anta, kui tema õnnestumine on tähtis. Kas Eminem olnuks "8 Mile'is" hea, kui oleks tihemini suu lahti teinud? Stsenarist ja lavastaja David J Burke paistab seevastu Justin-poissi usaldavat, andes talle palju tegevust.
Aga see pole ühe mehe etendus, vaid grupitöö. "Edison" kulgeb suuremjaolt nagu põnevik ikka, mille põhiteemaks räpased võmmid. Tõsised näod, sünged pilgud, vaoshoitud hääled, peidetud ähvardused, valgust kartvad teemad, vahel verd. Joshua-Willow ootamatu haiglassesattumine on ehmatavalt brutaalne. "The Practice'i" Dylan McDermott on kaugelt meeldejäävaim osaline: sellist kaaki annab teist kõrvale otsida, isegi ämmad poeks diivani taha peitu. Juba nägu on liiga julm, et sellist meest normaalseks pidada. Eriti jube, kui Lazerov hakkab nurka aetuna tönnima ja näpuga vehkima; iga sekund ootaks koleda vägivalla puhkemist. Freemanit on samuti põnev jälgida, sest ta saab muuta rolli ebameeldivamaks kui viimasel ajal nähtud. LL Cool J tundub kahe tule vahele jäänud mehena, kes võitleb lisaks endaga, sisukas nagu parimatel momentidel ikka. Talle kuluks tõesti ära mõni draama, mis paneks proovile.
Vot ja enamiku aega on kõik väga ponks. Aetakse pahade võmmide asja, aetakse heade poiste asja, kõik saavad ilusti hakkama ja tükid sobivad kokku. Ei midagi seniolematut, aga meeleolu täiesti olemas ja sooritused ei kõigu. Aga lõpp läheb nii ebausutavaks, et sellega ei taha kuidagi nõustuda. Ilmselt leiti, et noor Popikuningas ehk Timberlake peab lahkuma pauguga, et jääda meelde. Tilk tõrva ei riku meepoti sisu, aga jätab imeliku maitse suhu küll. Selle eest jäägu mu hinne veidi madalamal pidama kui vaadates ennustasin.
Hinne: 6/10
USA poptähtedele ja -tähekestele meeldib väga Hollywoodi pürgida. See annab võimaluse tunda end multitalendina või vähemalt mingi lootuse, et raha ja kuulsus pole keskeaks otsas. Räpparid teevad seda kõige innukamalt ega valmista isegi kuigi tihti pettumust. Ehk seetõttu, et kandvaid osi jagatakse vähestele. Tõesti kaugele jõudis eelkõige Will Smith. Siis tuleb tükk tühja maad, siis Ice Cube ja LL Cool J üksteise kukil.
N-Synci poisi Timberlake'i soolotamine on talle toonud natuke respekti ja kahtlemata on tegu andeka tantsijaga, aga pole kindel, kas sellest piisab "Edisoni" pinnalhoidmiseks. Tüüpi toetab seetõttu piisavalt korralik seltskond, et äratada vähemalt mööduv huvi. Piper Perabo (Joshua silmarõõm), Morgan Freeman (vastu tahtmist mentor), LL Cool J (hea võmm), Dylan McDermott (halb võmm)... ja tagaplaanil virvendab ka Kevin Spacey. Teda lisati tõesti maine tõstmiseks, sest teha pole härrasel suurt midagi, peale uue soengu näitamise. Talle sobinuks pigem John Heardi osa, kes ei tundu eelnevate kõrval kuigi isane.
Kuulsin eelnevalt Timberlake'i kohta juba nii palju halba, et see tundus üllatav. Miks just tema
kõige häälekamatele nii õnnetult hambu jäi? Ja ma ei saa endiselt aru, miks, sest ta ei tee üldse halba tööd. Hakates järele mõtlema, ei jää midagi silma, mille kallal võiks õelaks minna. Täiesti aktsepteeritav sooritus ja kusjuures keskmisest enam teksti – algajale näitlejale seda tavaliselt ei anta, kui tema õnnestumine on tähtis. Kas Eminem olnuks "8 Mile'is" hea, kui oleks tihemini suu lahti teinud? Stsenarist ja lavastaja David J Burke paistab seevastu Justin-poissi usaldavat, andes talle palju tegevust.
Aga see pole ühe mehe etendus, vaid grupitöö. "Edison" kulgeb suuremjaolt nagu põnevik ikka, mille põhiteemaks räpased võmmid. Tõsised näod, sünged pilgud, vaoshoitud hääled, peidetud ähvardused, valgust kartvad teemad, vahel verd. Joshua-Willow ootamatu haiglassesattumine on ehmatavalt brutaalne. "The Practice'i" Dylan McDermott on kaugelt meeldejäävaim osaline: sellist kaaki annab teist kõrvale otsida, isegi ämmad poeks diivani taha peitu. Juba nägu on liiga julm, et sellist meest normaalseks pidada. Eriti jube, kui Lazerov hakkab nurka aetuna tönnima ja näpuga vehkima; iga sekund ootaks koleda vägivalla puhkemist. Freemanit on samuti põnev jälgida, sest ta saab muuta rolli ebameeldivamaks kui viimasel ajal nähtud. LL Cool J tundub kahe tule vahele jäänud mehena, kes võitleb lisaks endaga, sisukas nagu parimatel momentidel ikka. Talle kuluks tõesti ära mõni draama, mis paneks proovile.
Vot ja enamiku aega on kõik väga ponks. Aetakse pahade võmmide asja, aetakse heade poiste asja, kõik saavad ilusti hakkama ja tükid sobivad kokku. Ei midagi seniolematut, aga meeleolu täiesti olemas ja sooritused ei kõigu. Aga lõpp läheb nii ebausutavaks, et sellega ei taha kuidagi nõustuda. Ilmselt leiti, et noor Popikuningas ehk Timberlake peab lahkuma pauguga, et jääda meelde. Tilk tõrva ei riku meepoti sisu, aga jätab imeliku maitse suhu küll. Selle eest jäägu mu hinne veidi madalamal pidama kui vaadates ennustasin.
Hinne: 6/10
December 19, 2005
"Oliver Twist" (2005)
Hämmastav, millise innuga tehakse linalugusid kirjandusklassika põhjal. Toksi näiteks portaali imdb.com otsingusse Charles Dickens, ning lahti rullub jõudsalt üle kahesaja töötluse. Ainuüksi praegusel kümnendil ligi kakskümmend, kuigi 2000-ndad jõudsid alles poole peale.
Järjekordne "OT" paistab silma muidugi selle poolest, et lavastas Roman Polanski, kes lasi ehitada nii suure võtteplatsi, et sõitis seal ringi rolleriga. See juhtus Tšehhimaal, mis meeldib filmitegijatele viimasel ajal päris hästi – asi siis sinna püstitada 19. sajandi keskpaiga London. Pealegi on lahe käia endises sovjetiblokis, kui oled arenenud maailmast, nõustud maksma ja tegeled pealekauba millegi tähtsaga. Kindel värk, isegi paljud saksa mehed eelistavad poola naisi, mitte kodumaiseid.
Polanski käsutas "Pianisti" edu järel suuremat eelarvet kui võinuks loota (60 miljonit dollarit). See ei tasunud mõistagi ära, sest isegi haritud inimesed jõuavad vaadata ainult piiratud hulga Dickensit, aga pilt on igatahes väga soliidne. Meeleolukad tegevuspaigad ja õhustik, korralikud osatäitjad, kaasakiskuv sündmustik – mida veel tahta.
Tegijate kiituseks ütlen sedagi, et "Twist" ei püüa eelkõige laste meelt lahutada, kuigi vajadus reklaamida nügib selle muidugi perefilmide keskele. Tegelaskujudes on sügavust, neist ei looda karikatuure, ja keskkond veenab. Et asja mitte liiga julmaks ajada, valiti võtmeks teatraalsus, mis jääb silma eriti kõrvalosaliste sooritustes. Otsus ei kujune ehk just seetõttu halvavaks, et näitlemismuskleid pingutavad nagunii eelkõige vanemad tegijad, kellele saab loota. Üllatajaks kujuneb Ben Kingsley, keda ei tunne armetu, aga riukaliku Fagini kujul äragi; Jamie Foreman loob Bill Sykesist veenva jõhkardi, kes pole just eemaletõukav, aga kindlasti hirmutav; Edward Hardwicke ehk üdini hea härra Brownlow täidab eesmärki samuti soliidselt.
Väikest Oliveri kehastavas Barney Clarkis on midagi vaimustavalt haprat ja peenet, mis paneb talle kohe algusminutitest kaasa tundma. Lastekodu kõlab selle kõrval päris toredalt, kuhu orb esialgu saadetakse, nii et side nimikangelasega tekib ruttu. Lapsnäitlejad jäävad siiski kesisteks nagu "Harry Potteri" esimesel-teisel ringil. They walk the walk, but don't talk the talk, ütleks inglased. No pole neis tõelist veendumust ega puhtalt oskusi, mis viib lihtsalt ridade esitamisest näitlemiseni. Vähemalt tehakse toredaid trikke inimeste taskute tühjendamisel, millest enamik näidatakse ära paraku Fagini ja tema jüngrite näidisesinemises Oliverile. Tänavapoisi elu jäägu teistele filmidele.
Tegelikult ei kanna Clark samuti alati välja, aga Twisti ei kirjutatudki nii tugevaks materjaliks, et see kukuks eeskujuliku teostuseta koost. Sooritus muutub viletsamaks loo teisel poolel, kui Oliver tuuakse tagasi Fagini juurde, sest ta peab siis väljendama meeleheidet ja muid tugevaid tundeid. Aga hullu pole. Täpselt see, mida enamikelt lapsnäitlejatelt oodata.
Kokkuvõttes tundus "Oliver Twist" täitsa okei.
Hinne: 7/10
Järjekordne "OT" paistab silma muidugi selle poolest, et lavastas Roman Polanski, kes lasi ehitada nii suure võtteplatsi, et sõitis seal ringi rolleriga. See juhtus Tšehhimaal, mis meeldib filmitegijatele viimasel ajal päris hästi – asi siis sinna püstitada 19. sajandi keskpaiga London. Pealegi on lahe käia endises sovjetiblokis, kui oled arenenud maailmast, nõustud maksma ja tegeled pealekauba millegi tähtsaga. Kindel värk, isegi paljud saksa mehed eelistavad poola naisi, mitte kodumaiseid.
Polanski käsutas "Pianisti" edu järel suuremat eelarvet kui võinuks loota (60 miljonit dollarit). See ei tasunud mõistagi ära, sest isegi haritud inimesed jõuavad vaadata ainult piiratud hulga Dickensit, aga pilt on igatahes väga soliidne. Meeleolukad tegevuspaigad ja õhustik, korralikud osatäitjad, kaasakiskuv sündmustik – mida veel tahta.
Tegijate kiituseks ütlen sedagi, et "Twist" ei püüa eelkõige laste meelt lahutada, kuigi vajadus reklaamida nügib selle muidugi perefilmide keskele. Tegelaskujudes on sügavust, neist ei looda karikatuure, ja keskkond veenab. Et asja mitte liiga julmaks ajada, valiti võtmeks teatraalsus, mis jääb silma eriti kõrvalosaliste sooritustes. Otsus ei kujune ehk just seetõttu halvavaks, et näitlemismuskleid pingutavad nagunii eelkõige vanemad tegijad, kellele saab loota. Üllatajaks kujuneb Ben Kingsley, keda ei tunne armetu, aga riukaliku Fagini kujul äragi; Jamie Foreman loob Bill Sykesist veenva jõhkardi, kes pole just eemaletõukav, aga kindlasti hirmutav; Edward Hardwicke ehk üdini hea härra Brownlow täidab eesmärki samuti soliidselt.
Väikest Oliveri kehastavas Barney Clarkis on midagi vaimustavalt haprat ja peenet, mis paneb talle kohe algusminutitest kaasa tundma. Lastekodu kõlab selle kõrval päris toredalt, kuhu orb esialgu saadetakse, nii et side nimikangelasega tekib ruttu. Lapsnäitlejad jäävad siiski kesisteks nagu "Harry Potteri" esimesel-teisel ringil. They walk the walk, but don't talk the talk, ütleks inglased. No pole neis tõelist veendumust ega puhtalt oskusi, mis viib lihtsalt ridade esitamisest näitlemiseni. Vähemalt tehakse toredaid trikke inimeste taskute tühjendamisel, millest enamik näidatakse ära paraku Fagini ja tema jüngrite näidisesinemises Oliverile. Tänavapoisi elu jäägu teistele filmidele.
Tegelikult ei kanna Clark samuti alati välja, aga Twisti ei kirjutatudki nii tugevaks materjaliks, et see kukuks eeskujuliku teostuseta koost. Sooritus muutub viletsamaks loo teisel poolel, kui Oliver tuuakse tagasi Fagini juurde, sest ta peab siis väljendama meeleheidet ja muid tugevaid tundeid. Aga hullu pole. Täpselt see, mida enamikelt lapsnäitlejatelt oodata.
Kokkuvõttes tundus "Oliver Twist" täitsa okei.
Hinne: 7/10
December 15, 2005
TV-Ekspress hiilgab jälle
TV-Ekspress nr 50 (386) avaldas ülimalt kummalise artikli.
See on intervjuu, kus keegi asjatundlik inimene jagab mõtteid, mis temas tekitas neljas "Harry Potteri" film.
Kes see isik on ning kes mõtles välja küsimused, jäetakse miskipärast segaseks! Ainuke vihje osalenud poolte kohta on esimene küsimus ("Soovitasite eelmises TV-Ekspressis vaadata uut linateost "Harry Potter ja Tulepeeker". Miks?). Paraku pole eelmist käepärast.
Pealkirjale järgnev lühike sissejuhatav lõik "Värskesse filmi süüvib HP fänn Lauri Birkan" tekitab arvamuse, et vastajaks on siis Birkan. Teda peetakse filmiga võrreldes nii tähtsaks meheks, et tema pilt on suurelt intervjuu alguses ja filmi enda pildid pagendatakse järgmisele küljele, kus lugu jätkub.
Aga kes ta selline on? "HP fänn" ei tähenda celebrityt. Üldse võiks intervjuu asemel kasutada arvustuse formaati. Millega just intervjuu end õigustas, jääb segaseks. No vähemalt vastaja on asjalik ja põhjalik. Ainult tema arusaam filmi eelarvest on lootusetult mööda. 308 miljoni dollari asemel jäi see 140-150 kanti, pluss reklaamile.
Ja artikli pealkiri: "Raamat või film?"... Isegi TV-Ekspressi toimetaja peaks suutma paremini. Või ei peaks?
Korralik sisu, piinlik koolilehe tasemel pakend.
...
Niineväli soovitab paar lehekülge hiljem DVD kujul "Kingdom Hospitali". Selle maakeelne pealkiri on "Kuninglik laatsaret". Huvitav, kes taolise eestinduse peale tuli? Laatsaret on iseenesest lahe sõna. Meenub kohe veel selline tore eestindus nagu "Animal Factory" --> "Tõpravabrik".
See on intervjuu, kus keegi asjatundlik inimene jagab mõtteid, mis temas tekitas neljas "Harry Potteri" film.
Kes see isik on ning kes mõtles välja küsimused, jäetakse miskipärast segaseks! Ainuke vihje osalenud poolte kohta on esimene küsimus ("Soovitasite eelmises TV-Ekspressis vaadata uut linateost "Harry Potter ja Tulepeeker". Miks?). Paraku pole eelmist käepärast.
Pealkirjale järgnev lühike sissejuhatav lõik "Värskesse filmi süüvib HP fänn Lauri Birkan" tekitab arvamuse, et vastajaks on siis Birkan. Teda peetakse filmiga võrreldes nii tähtsaks meheks, et tema pilt on suurelt intervjuu alguses ja filmi enda pildid pagendatakse järgmisele küljele, kus lugu jätkub.
Aga kes ta selline on? "HP fänn" ei tähenda celebrityt. Üldse võiks intervjuu asemel kasutada arvustuse formaati. Millega just intervjuu end õigustas, jääb segaseks. No vähemalt vastaja on asjalik ja põhjalik. Ainult tema arusaam filmi eelarvest on lootusetult mööda. 308 miljoni dollari asemel jäi see 140-150 kanti, pluss reklaamile.
Ja artikli pealkiri: "Raamat või film?"... Isegi TV-Ekspressi toimetaja peaks suutma paremini. Või ei peaks?
Korralik sisu, piinlik koolilehe tasemel pakend.
...
Niineväli soovitab paar lehekülge hiljem DVD kujul "Kingdom Hospitali". Selle maakeelne pealkiri on "Kuninglik laatsaret". Huvitav, kes taolise eestinduse peale tuli? Laatsaret on iseenesest lahe sõna. Meenub kohe veel selline tore eestindus nagu "Animal Factory" --> "Tõpravabrik".
December 13, 2005
Sarjad: "Prison Break"
"Prison Break" (2005-...)
20th Century Fox Television, looja Paul T Scheurin
Esimeses hooajas 13 osa, kestvusega ~55 min
Teine hooaeg tuleb märtsis
"Prison Break" on tänavu alustanud sarjadest mulle üks südamelähedasemaid, sest asjalikke inimesi midagi keerukat tegemas on ikka tore vaadata. Isegi kui tuleb mõni tark ja seletab, et selle käigus tehakse tuhat viga, mis jätab autoritest kokkuvõttes üsna ebapädeva mulje nagu juhtus "Da Vinci koodiga".
"PB" on kahest vennast. Lincoln (Dominic Purcell) heidetakse vangi ja kohe surmamõistetute kongi, sest vahistati USA asepresidendi venna tapmise eest. Tema süütust usub vaid Michael (Wentworth Miller), kes kappab panka röövima, et samuti trellide taha jõuda. Kutil on miski kaval plaan, kuis veli päästa ja siis pikkade hüpetega põgeneda.
Miks peaks temasse uskuma, eriti arvestades, kui palju võib untsu minna lihtlabase ebaõnne tõttu? Ohtlike kurjategijatega ja seetõttu väga uudishimulike valvuritega täidetud vangla pole just tüüpiline koht, kus oma valgustkartvat teemat arendada. Asi põhjendatakse peagi õnneks rahuldavalt ära, pluss Milleri välimuses-esituses on tõesti mingi element, mis paneb temasse uskuma. Lisaks on ta kõige seksikam uus staar, keda ma olen tänavu silmanud. Nii suurel kui väikesel ekraanil. Tõeline karismakahur.
Tegevus toimub üldse kolmes jaos. Põhiline on muidugi vanglas, kus Michael ajab salaplaani ja keerab kõigil ajud krussi. Kaasa arvatud vaatajad, sest detailidega ei viida kurssi meid ega teisi vange, kes päästeoperatsiooniga liidetakse, sest neid ei saa või taheta välja jätta. Järgmine liin puudutab Lincolni eksnaist Veronicat (Robin Tunney), kes asub mõrvajuhtumit edasi uurima. Tõmmates enda ning lähedaste peale saladuslike ülikondades meeste verise kättemaksu, kelle tööandja andis käsu asjad ruttu kinni mätsida. Kellega meil on au kulisside taga, moodustabki kolmanda teema, mis pole vähemtähtis või -põnev kui eelmised. Vastupidi, mehed mustas on sama karismaatilised kui šõu vaieldamatu täht Miller.
"Prison Breaki" häda on see, et lugu muutub kohati üksluiseks, kuigi sisukokkuvõte jätab vist mulje vastupidisest. Vanglas ringiliikumise võimalused on siiski ju piiratud, kuigi Michael võtab endale teiste seaduserikkujatega võrreldes suuri vabadusi. Vendade kontaktisikud vabaduses peavad samuti hoidma madalat profiili, sest neil ollakse pidevalt kannul. Aga pingelangused on siiski pindmised haavad, sest üldiselt kehtib pigem reegel "iga osaga põnevamaks", eriti pärast avakolmandikku, kus keskendutakse pigem vanglasarjade stampide läbitegemisele. Tegelased on piisavalt sügavad ja esitused nauditavad, et toimuvaga tekiks isiklik side.
Häid osatäitjaid kakerdab ekraanil hulgim, aga kui mõnda eriti erilist Milleri kõrval esile tõsta, siis äkki neid. Peter Stormare mängib vangistatud mafioosot; mitte nii värvikas kui "Bad Boys 2"-s või "Constantine'is", aga temas on alati midagi veidi pervot, et tahaks muudkui veel näha. "Carnivales" igati pai Robert Knepper on siin see kõikse hullem rets, kelle söakust ja julmust ei trumpa keegi üle; ülimalt häiriv. Elegantne ja seksikas Sarah Wayne Callies mõjub arstina kõigi nende koledate meeste keskel nagu punane roos keset tuumatalve tandrit (miskipärast tekkis mul nüüd assotsiatsioon "Dark Toweriga"). Michael Gaston on mingi eriti kõva valitsuse mehe Quinn'ina absoluutselt intrigeeriv, nii taustalt (kes ta selline täpselt on?) ja soorituselt (lühike kirjeldus oleks emotsioonitu tapja, mis kõlab palju igavamalt kui tegelikult on). Kahju, et teda rohkem ei anta. Nimekiri võiks veel jätkuda ja jätkuda.
"Prison Break" on samuti sobiv lihtsalt vanglasarja huvilisele. Miljöö, dialoog ja suhted on igati usutavad, et isehakanud asjatundjale mitte hambu jääda. Suuri sõnu ei tehta, kõik on rangelt paigas nagu suletud ühiskonnas ikka. Vägivald toimub äkiliselt ja otsustavalt, nii et kaks korda pole vaja toimetada. Igati ponks.
Ootan teist hooaega. Absoluutselt.
20th Century Fox Television, looja Paul T Scheurin
Esimeses hooajas 13 osa, kestvusega ~55 min
Teine hooaeg tuleb märtsis
"Prison Break" on tänavu alustanud sarjadest mulle üks südamelähedasemaid, sest asjalikke inimesi midagi keerukat tegemas on ikka tore vaadata. Isegi kui tuleb mõni tark ja seletab, et selle käigus tehakse tuhat viga, mis jätab autoritest kokkuvõttes üsna ebapädeva mulje nagu juhtus "Da Vinci koodiga".
"PB" on kahest vennast. Lincoln (Dominic Purcell) heidetakse vangi ja kohe surmamõistetute kongi, sest vahistati USA asepresidendi venna tapmise eest. Tema süütust usub vaid Michael (Wentworth Miller), kes kappab panka röövima, et samuti trellide taha jõuda. Kutil on miski kaval plaan, kuis veli päästa ja siis pikkade hüpetega põgeneda.
Miks peaks temasse uskuma, eriti arvestades, kui palju võib untsu minna lihtlabase ebaõnne tõttu? Ohtlike kurjategijatega ja seetõttu väga uudishimulike valvuritega täidetud vangla pole just tüüpiline koht, kus oma valgustkartvat teemat arendada. Asi põhjendatakse peagi õnneks rahuldavalt ära, pluss Milleri välimuses-esituses on tõesti mingi element, mis paneb temasse uskuma. Lisaks on ta kõige seksikam uus staar, keda ma olen tänavu silmanud. Nii suurel kui väikesel ekraanil. Tõeline karismakahur.
Tegevus toimub üldse kolmes jaos. Põhiline on muidugi vanglas, kus Michael ajab salaplaani ja keerab kõigil ajud krussi. Kaasa arvatud vaatajad, sest detailidega ei viida kurssi meid ega teisi vange, kes päästeoperatsiooniga liidetakse, sest neid ei saa või taheta välja jätta. Järgmine liin puudutab Lincolni eksnaist Veronicat (Robin Tunney), kes asub mõrvajuhtumit edasi uurima. Tõmmates enda ning lähedaste peale saladuslike ülikondades meeste verise kättemaksu, kelle tööandja andis käsu asjad ruttu kinni mätsida. Kellega meil on au kulisside taga, moodustabki kolmanda teema, mis pole vähemtähtis või -põnev kui eelmised. Vastupidi, mehed mustas on sama karismaatilised kui šõu vaieldamatu täht Miller.
"Prison Breaki" häda on see, et lugu muutub kohati üksluiseks, kuigi sisukokkuvõte jätab vist mulje vastupidisest. Vanglas ringiliikumise võimalused on siiski ju piiratud, kuigi Michael võtab endale teiste seaduserikkujatega võrreldes suuri vabadusi. Vendade kontaktisikud vabaduses peavad samuti hoidma madalat profiili, sest neil ollakse pidevalt kannul. Aga pingelangused on siiski pindmised haavad, sest üldiselt kehtib pigem reegel "iga osaga põnevamaks", eriti pärast avakolmandikku, kus keskendutakse pigem vanglasarjade stampide läbitegemisele. Tegelased on piisavalt sügavad ja esitused nauditavad, et toimuvaga tekiks isiklik side.
Häid osatäitjaid kakerdab ekraanil hulgim, aga kui mõnda eriti erilist Milleri kõrval esile tõsta, siis äkki neid. Peter Stormare mängib vangistatud mafioosot; mitte nii värvikas kui "Bad Boys 2"-s või "Constantine'is", aga temas on alati midagi veidi pervot, et tahaks muudkui veel näha. "Carnivales" igati pai Robert Knepper on siin see kõikse hullem rets, kelle söakust ja julmust ei trumpa keegi üle; ülimalt häiriv. Elegantne ja seksikas Sarah Wayne Callies mõjub arstina kõigi nende koledate meeste keskel nagu punane roos keset tuumatalve tandrit (miskipärast tekkis mul nüüd assotsiatsioon "Dark Toweriga"). Michael Gaston on mingi eriti kõva valitsuse mehe Quinn'ina absoluutselt intrigeeriv, nii taustalt (kes ta selline täpselt on?) ja soorituselt (lühike kirjeldus oleks emotsioonitu tapja, mis kõlab palju igavamalt kui tegelikult on). Kahju, et teda rohkem ei anta. Nimekiri võiks veel jätkuda ja jätkuda.
"Prison Break" on samuti sobiv lihtsalt vanglasarja huvilisele. Miljöö, dialoog ja suhted on igati usutavad, et isehakanud asjatundjale mitte hambu jääda. Suuri sõnu ei tehta, kõik on rangelt paigas nagu suletud ühiskonnas ikka. Vägivald toimub äkiliselt ja otsustavalt, nii et kaks korda pole vaja toimetada. Igati ponks.
Ootan teist hooaega. Absoluutselt.
December 12, 2005
"King Kong" (2005)
Why do tigers keep getting lost in the jungle? - Because jungle is MASSIVE!
Mida ütleb elukafilmide kuldne reegel? Aga ikka seda, et järgesid või töötlusi tuleb treida usinalt nagu rotipoegi. Suure südamega suur ahv on seevastu alles viiendal ringil (eelnevad versioonid tehti 1933, 1976 ning kumbki sünnitas järje ka). Peter Jacksoni üllitis tugineb kõige varasemale, jäljendades mitmeid hetki isegi üks-ühele. Ja ongi tore, sest originaal "KK" võib kuuluda kuldse kinoklassika varamusse, mida väidavad paljud, aga on praegu vaadatuna ikka häirivalt algeline.
Jackson tahtis "King Kongi" teha juba ligi kümne aasta eest, enne "Sõrmuste isandat", aga leidis raha alles hiljuti. 207 miljonit dollarit kokku ajada pole just kerge. Ja lõputiitrite saabudes tekib rindu tõeline rõõm, et ta ei läinud kompromissidele, sest film on absoluutselt massive. Pole tükk aega end nii pika seansi ajal nii mõnusalt tundnud. Nats üle kolme tunni kestab ning paneb tihti lausa rõõmust püherdama!
Ainuke, mille kallal noriks, on stsenaarium, mille tõttu kõrgemat hinnet ei saagi. Kaeblen selle suhtes kohe ära, siis saab edasi kiita. No hullu pole midagi, aga kolme tundi annaks ning tuleks lugu vestes tõhusamalt kasutada. Suur ahv tundub tõesti inimlik ja paneb endale ruttu kaasa elama, aga tema ja kaunitari (Naomi Watts) jääb kokkuvõttes kuidagi rohmakaks. Sümpaatial pole mahti areneda loomulikus tempos ja nüansse ei mängita hoolikalt välja, see hüppab ühest olulisest punktist teise kui mägikits.
Kust võiks veidi juurde näpistada? Ilmselt sissejuhatuse arvelt, mis kestab viiekümne minuti kandis, aga tabab märki ainult ajastu hõngu tutvustamisega (1930-ndate suurlinn, kostüümid jne). Tegelaskujud jäävad visanditeks nagu ka hiljem. Aga pole häda, sest tervik funktsioneerib meelelahutusena siiski enam kui eeskujulikult.
Eelnevale tuginedes võiks nüüd arvata, et loo tundeline aspekt oma poolseeditud sümbolismiga (it's the beauty that killed the beast) jääb madistamisele jalgu. Aga ei jää. Kong on kolmandal ringil raevukam ning nooruslikum kui enne, aga ta on samuti palju inimlikum. Teate küll, mida praegu tegelaste hingestamisel suudetakse ära teha, eriti kasutades sama tehnikat kui Gollumi puhul "Sõrmuste isandas". Kokkuvõte umbes selline – ta on ahv, mitte karvase näoga miim, aga kõik emotsioonid nagu pettumus, jahmatus, kurbus, valu, raev ja muud tunduvad väga ehedad. Just see muudabki lõputunni nii dramaatiliselt mõjusaks, kui märul loovutab tasapisi oma koha tragöödiale – alates, ütleme, sellest kaunist päikeseloojangus orust. Nt viimane pilk, mille Kong heidab ainsale inimesele, keda ta armastab, on täiesti hindamatu. Üldse mõjus hiidahvi kurbus mulle liigutavamalt kui kogu "Sõrmuste isanda" igikestev ülevus ja paatos.
Aga-aga-aga ma pole veel rääkinud äksist. Kong väärib siinkohal ainult täispunkte, sest midagi nii lahedat on poolvõimatu lihtsalt ette kujutada. Trikipõhise kino absoluutne tipp, mis lähemas tulevikus loodetavasti siiski kuidagi ületatakse nagu evolutsioon ette näeb. Mannetud inimesed ja alatult mitmekesi ründavad türannosaurused pannakse põrkama nagu pallid. Enamik möllu on tasemelt mitte laes, vaid läbi lae järgmisel korrusel, saates Ang Lee "Hulki" pimedasse nurka häbenema. Hindamatuid momente sigineb püsivas tempos – laev saareni teed võitlemas, sauruste eest põgenemine, elukate kaklused ja iga sekund hetkest, kui Kong end Broadway laval ahelatest priiks vabaks kisub.
"King Kong" on "Sõrmuste isanda" tase. Mitte täiuslik, aga äärmiselt lihvitud meelelahutus ja mõjub ka draamatasandil. Suurel ekraanil ja korraliku heliga kahtlemata palju kaasakiskuvam kui väikesel ja sitaga, aga mis event movie see muidu ikka oleks!
Võrratu vanamoeline fun vahenditega, millest 1930-ndatel ainult unistati. See seletab muidugi enam kui kaks korda pikemat kestvust originaaliga võrreldes.
Kõik see meenutab taaskord, kui vajalik on meile Jackson. Nii andeka filmitegija kui sümbolina. Tema vilistab kiirele elule, ajanappusele ning muudele haledatele vabandustele, miks inimesed annavad endast vähem kui kõik, isegi armastatud tööd tehes.
Hinne: 8/10
Mida ütleb elukafilmide kuldne reegel? Aga ikka seda, et järgesid või töötlusi tuleb treida usinalt nagu rotipoegi. Suure südamega suur ahv on seevastu alles viiendal ringil (eelnevad versioonid tehti 1933, 1976 ning kumbki sünnitas järje ka). Peter Jacksoni üllitis tugineb kõige varasemale, jäljendades mitmeid hetki isegi üks-ühele. Ja ongi tore, sest originaal "KK" võib kuuluda kuldse kinoklassika varamusse, mida väidavad paljud, aga on praegu vaadatuna ikka häirivalt algeline.
Jackson tahtis "King Kongi" teha juba ligi kümne aasta eest, enne "Sõrmuste isandat", aga leidis raha alles hiljuti. 207 miljonit dollarit kokku ajada pole just kerge. Ja lõputiitrite saabudes tekib rindu tõeline rõõm, et ta ei läinud kompromissidele, sest film on absoluutselt massive. Pole tükk aega end nii pika seansi ajal nii mõnusalt tundnud. Nats üle kolme tunni kestab ning paneb tihti lausa rõõmust püherdama!
Ainuke, mille kallal noriks, on stsenaarium, mille tõttu kõrgemat hinnet ei saagi. Kaeblen selle suhtes kohe ära, siis saab edasi kiita. No hullu pole midagi, aga kolme tundi annaks ning tuleks lugu vestes tõhusamalt kasutada. Suur ahv tundub tõesti inimlik ja paneb endale ruttu kaasa elama, aga tema ja kaunitari (Naomi Watts) jääb kokkuvõttes kuidagi rohmakaks. Sümpaatial pole mahti areneda loomulikus tempos ja nüansse ei mängita hoolikalt välja, see hüppab ühest olulisest punktist teise kui mägikits.
Kust võiks veidi juurde näpistada? Ilmselt sissejuhatuse arvelt, mis kestab viiekümne minuti kandis, aga tabab märki ainult ajastu hõngu tutvustamisega (1930-ndate suurlinn, kostüümid jne). Tegelaskujud jäävad visanditeks nagu ka hiljem. Aga pole häda, sest tervik funktsioneerib meelelahutusena siiski enam kui eeskujulikult.
Eelnevale tuginedes võiks nüüd arvata, et loo tundeline aspekt oma poolseeditud sümbolismiga (it's the beauty that killed the beast) jääb madistamisele jalgu. Aga ei jää. Kong on kolmandal ringil raevukam ning nooruslikum kui enne, aga ta on samuti palju inimlikum. Teate küll, mida praegu tegelaste hingestamisel suudetakse ära teha, eriti kasutades sama tehnikat kui Gollumi puhul "Sõrmuste isandas". Kokkuvõte umbes selline – ta on ahv, mitte karvase näoga miim, aga kõik emotsioonid nagu pettumus, jahmatus, kurbus, valu, raev ja muud tunduvad väga ehedad. Just see muudabki lõputunni nii dramaatiliselt mõjusaks, kui märul loovutab tasapisi oma koha tragöödiale – alates, ütleme, sellest kaunist päikeseloojangus orust. Nt viimane pilk, mille Kong heidab ainsale inimesele, keda ta armastab, on täiesti hindamatu. Üldse mõjus hiidahvi kurbus mulle liigutavamalt kui kogu "Sõrmuste isanda" igikestev ülevus ja paatos.
Aga-aga-aga ma pole veel rääkinud äksist. Kong väärib siinkohal ainult täispunkte, sest midagi nii lahedat on poolvõimatu lihtsalt ette kujutada. Trikipõhise kino absoluutne tipp, mis lähemas tulevikus loodetavasti siiski kuidagi ületatakse nagu evolutsioon ette näeb. Mannetud inimesed ja alatult mitmekesi ründavad türannosaurused pannakse põrkama nagu pallid. Enamik möllu on tasemelt mitte laes, vaid läbi lae järgmisel korrusel, saates Ang Lee "Hulki" pimedasse nurka häbenema. Hindamatuid momente sigineb püsivas tempos – laev saareni teed võitlemas, sauruste eest põgenemine, elukate kaklused ja iga sekund hetkest, kui Kong end Broadway laval ahelatest priiks vabaks kisub.
"King Kong" on "Sõrmuste isanda" tase. Mitte täiuslik, aga äärmiselt lihvitud meelelahutus ja mõjub ka draamatasandil. Suurel ekraanil ja korraliku heliga kahtlemata palju kaasakiskuvam kui väikesel ja sitaga, aga mis event movie see muidu ikka oleks!
Võrratu vanamoeline fun vahenditega, millest 1930-ndatel ainult unistati. See seletab muidugi enam kui kaks korda pikemat kestvust originaaliga võrreldes.
Kõik see meenutab taaskord, kui vajalik on meile Jackson. Nii andeka filmitegija kui sümbolina. Tema vilistab kiirele elule, ajanappusele ning muudele haledatele vabandustele, miks inimesed annavad endast vähem kui kõik, isegi armastatud tööd tehes.
Hinne: 8/10
December 08, 2005
sistupitseiät!
Mingil põhjusel Blogspot ei lase enam uut postitust avades sinna midagi kopeerida. Ei avaldamata postitusest, ei kuskilt mujalt. Nii et kui sa puhtalt ei soovi kõike uuesti kirja panna, võid muna imeda.
Nii et Eesti esilinastust ootama jäänud "Domino" arvustuse leiate 28.11.2005 kuupäeva alt. Nimelt see ei ilmu kuupäeva all, mil see avalikuks tehakse. Vaid hoopis päeva all, millal see Blogspoti salvestati.
Faking siilid.
Nii et Eesti esilinastust ootama jäänud "Domino" arvustuse leiate 28.11.2005 kuupäeva alt. Nimelt see ei ilmu kuupäeva all, mil see avalikuks tehakse. Vaid hoopis päeva all, millal see Blogspoti salvestati.
Faking siilid.
December 07, 2005
Sarjad: "Entourage"
"Entourage" (2004-...)
HBO, looja Doug Ellin
Esimeses hooajas 8 osa, teises 14, kestvusega ~25 min
Kolmas hooaeg tuleb 2006. suvel
Tõusev filmitäht Vincent (Adrian Grenier) ja ja tema kolm sõpra kolivad Los Angelesi, et elada Ameerika unistust. Ta vanemast vennast Johnny'st (Kevin Dillon), kes ei löönud samal alal ise kunagi läbi, saab kokk; muretu elupõletaja Turtle (Jerry Ferrara) pannakse sohvriks ning Eric (Kevin Connolly) hakkab mänedžeriks.
Edasi on lihtne. Kui oled meesterahvas ja/või olnud eales filmiärist huvitunud. Veel parem, kui oled mees ja suur kinosõber. "Entourage" on absoluutselt kohustuslik. See on nii hea, et paneb jumalasse uskuma. Parim meestekas, mis eales tehtud. Ehk isegi parim asi eales, mis ekraanile jõudnud. Suurel või väikesel.
Liigitamisega tekib raskusi. Tegu pole komöödia ega draamaga, kuigi mõlemat leidub. Proovin pigem üldist sisu kirjeldada. Neli kabeda väljanägemisega kutti elavad suures majas, mille eest ei pea hoolitsema, kruiisivad suurlinnas, niblivad kenasid või isegi väga kenasid tüdrukuid ning naudivad kõike seda, mida kuulsus võib tuua. Olgu siis peale, et ainult ühe mehe kuulsus. Head asjad maitsevad hästi ka siis, kui neid päris ära ei teenita. Lisaks jageldakse agendiga (Jeremy Piven), kes ei suuda Vincentit kuidagi taltsutada ja sobivatesse raamidesse suruda, et kõikide osapoolte kasu oleks võimalikult suur. No täiesti arusaadav, et selline värk ei vaja žanripiire.
Okei, aga see oli vaid üks võimalus "Entourage'i" tutvustada. Spetsiaalselt neile, kellele piisab lihtsatest asjadest. Kui otsid meelelahutusest teatavat elegantsi ja originaalsust, oled taas sada protsenti õiges kohas. See on usutav, karm, aga igasuguse paatoseta pilt olelusvõitlusest, mida meelelahutustööstuses iga päev peetakse. Hollywoodi ei kutsuta niisama Linnaks, kus keegi ei tea midagi. Inimesi ümbritseb alati tohutu hulk pisiasju, mille üle neil puudub tegelik kontroll. Diilid, jõujooned, staatused võivad sekundiga kannapöörde teha, tihti teheski. Asjad toimuvad, ilma et saaks sinna midagi parata, ja sind ülistatakse või tambitakse tulemuse eest sohu. Selle igihalja kaose võtab hästi kokku Terence'i ütlus, mis kõlab umbes nii: "Control's a funny thing: you don't realize how little of it you have, until you actually have none of it at all."
"Entourage" tundub autentne, sest "Entourage" ON autentne. Põhjaks võeti kolme mehe enda kogemused Hollywoodist. Mark Wahlberg on kõige enam tuntud, see näitleja, kes osaleb täitsa põnevates linalugudes nagu "Boogie Nights", "Three Kings", "I Heart Huckabee's" ning "Four Brothers", kiskudes vahepeal ühetaoliste paipoisirollidega tüütuks. Põhitegija on lavakoomiku taustaga Doug Ellin, kes suhtub oma lapsesse nii tõsiselt, et kirjutas enamiku episoode ise või kuulus vähemalt autorite sekka. Senisest 22-st tegid teised kõigest seitse. Harukordne sarjade puhul.
Ja tema töö mõjub fenomenaalselt! Võimatu millestki puudust tunda. Intrigeerivad olukorrad tööstuse köögipoolelt ja sellest, mis toimub projektide ärilisel poolel. Vincentile pakutud James Cameroni järgmise filmi ümber pöörlev teine hooaeg on nii painavalt põnev, et tahaks korraga ära vaadata. (Mõni ilmselt vaatab ka, kestab alla kuue tunni, mis "Sõrmuste isanda" maratoni kõrval poisike.) Põnev lugu, kus leidub küllalt pöördeid, et panna kõigile põhitegelastele kaasa elama, isegi kui mõni tundub esiti pinnapealne ja tühi. Ellin ei kaota ekraanil ka lavakoomikule eluliselt vajalikku võimet kirjutada žilett-teravat dialoogi, mille tabavamad read mõjuvad nagu väikesed kahurikuulid. Inglise sõna punchline on siin tabavam kui ükski eesti vaste. Igatahes kaob see võime pea kõigil ekraanil ilma teinud endistel lavakoomikutel, kuigi võrdlus pole vist aus, sest Ellin hakkas stsenaristiks, mitte näitlejaks.
Kusjuures ma ei liialdanud, et näitlejad lähevad täie ette. Kõik põhilised saavad piisavalt ruumi muljet avaldada ega vea alt. Dilloni tegelaskuju on vast sügavaim, kuigi selle kirjeldus on lihtne: aastaid oma šanssi püüdnud näitleja, kes vist ei hakkagi mõistma, miks ta kuhugi ei jõua. Vinny on tegelikult samuti intrigeeriv, eriti teisel hooajal, kus Grenier saab alati nii kadestusväärselt lõdvestunud oleku kõrvale heita. Turtle on esialgu neljast sõbrast kasutuim, aga talle leitakse lõpuks siiski asjalikku tegevust. Connolly ehk Ericu tipphetk on s2e2 ("My Maserati Does 185"), kus ta jageleb tüdruksõbraga. Suude puhtaks rääkimise osa on super. Aga rääkimata on veel kõrvalosalised. Jeremy Piven tundub Vincenti agentina lausa hüpnotiseeriv. Kiire jutt, terav tekst, halastamatu ka nurka aetuna. Kahejalgne hai, ei muud. Täielik ümberkehastumine, kes saab tihti parimad read. Inspiratsiooniallikaks on tegelik Hollywoodi agent Ari Emanuel, kes teeb sarja avaosas pisiosa iseendana. Piven ongi tänu "Entourage'ile" leidnud tähelepanu, mida ta kahtlematult väärib. Ja kindlasti tahaks ära mainida algaja näitleja Rhys Coiro ennast väga täis indie-lavastajana, kes on mulle isiklikult mõjuvaim sooritaja üldse.
Hollywoodlased oskavad Ellini talenti hinnata. Paljudele ilmuvad pisemates või mitte nii pisikestes osades välja, et olla nemad ise. James Cameron, Gary Busey, Jessica Alba, Mark Wahlberg, Luke Wilson, Val Kilmer, Scarlett Johansson, Amanda Peet, Holly Valance, Ralph "Karate Kid" Macchio, Chris Penn, Anthony Anderson, Mandy Moore, Ling Bai, Dale Dye... McDowell ongi väheseid, kes ei kehastagi ennast. Kusjuures rollid on suurepäraselt kirjutatud, mõjudes tihti ka mõnusalt irooniliselt. Siin ei kutsuta kedagi kohale ainult selleks, et ta oli nõus. Kõik seostub osavalt üldise teemaga.
Super pikkus ka. Iga sari ei pea kestma korraga kolmveerand tundi või peale, et rokkida. Eriti kui väärt vaatamist on maailmas palju ja tahaks midagi veel näha.
Lõpetuseks väike näide kohalikust huumorist, et anda aimu, kas oled tõesti piisavalt filmidega kursis, et "Entourage'i" võlusid pädevalt hinnata.
Ari: "See film on nüüd tehtud. Said endast indie-palaviku välja?"
Vinny: "Tegelikult ma kohtasin just LaBute'i. Ta kutsus mind Londonisse oma uude etendusse, pakub 300 dollarit nädalas. Aga sinu rääkimisoskusega pigistan ilmselt 400 välja."
Ari seisab oma kabineti aknalaual ja teeb nägu, et hakkab end surnuks hüppama.
...
Okei, kolmas näide on vist liiga diip.
HBO, looja Doug Ellin
Esimeses hooajas 8 osa, teises 14, kestvusega ~25 min
Kolmas hooaeg tuleb 2006. suvel
Tõusev filmitäht Vincent (Adrian Grenier) ja ja tema kolm sõpra kolivad Los Angelesi, et elada Ameerika unistust. Ta vanemast vennast Johnny'st (Kevin Dillon), kes ei löönud samal alal ise kunagi läbi, saab kokk; muretu elupõletaja Turtle (Jerry Ferrara) pannakse sohvriks ning Eric (Kevin Connolly) hakkab mänedžeriks.
Edasi on lihtne. Kui oled meesterahvas ja/või olnud eales filmiärist huvitunud. Veel parem, kui oled mees ja suur kinosõber. "Entourage" on absoluutselt kohustuslik. See on nii hea, et paneb jumalasse uskuma. Parim meestekas, mis eales tehtud. Ehk isegi parim asi eales, mis ekraanile jõudnud. Suurel või väikesel.
Liigitamisega tekib raskusi. Tegu pole komöödia ega draamaga, kuigi mõlemat leidub. Proovin pigem üldist sisu kirjeldada. Neli kabeda väljanägemisega kutti elavad suures majas, mille eest ei pea hoolitsema, kruiisivad suurlinnas, niblivad kenasid või isegi väga kenasid tüdrukuid ning naudivad kõike seda, mida kuulsus võib tuua. Olgu siis peale, et ainult ühe mehe kuulsus. Head asjad maitsevad hästi ka siis, kui neid päris ära ei teenita. Lisaks jageldakse agendiga (Jeremy Piven), kes ei suuda Vincentit kuidagi taltsutada ja sobivatesse raamidesse suruda, et kõikide osapoolte kasu oleks võimalikult suur. No täiesti arusaadav, et selline värk ei vaja žanripiire.
Okei, aga see oli vaid üks võimalus "Entourage'i" tutvustada. Spetsiaalselt neile, kellele piisab lihtsatest asjadest. Kui otsid meelelahutusest teatavat elegantsi ja originaalsust, oled taas sada protsenti õiges kohas. See on usutav, karm, aga igasuguse paatoseta pilt olelusvõitlusest, mida meelelahutustööstuses iga päev peetakse. Hollywoodi ei kutsuta niisama Linnaks, kus keegi ei tea midagi. Inimesi ümbritseb alati tohutu hulk pisiasju, mille üle neil puudub tegelik kontroll. Diilid, jõujooned, staatused võivad sekundiga kannapöörde teha, tihti teheski. Asjad toimuvad, ilma et saaks sinna midagi parata, ja sind ülistatakse või tambitakse tulemuse eest sohu. Selle igihalja kaose võtab hästi kokku Terence'i ütlus, mis kõlab umbes nii: "Control's a funny thing: you don't realize how little of it you have, until you actually have none of it at all."
"Entourage" tundub autentne, sest "Entourage" ON autentne. Põhjaks võeti kolme mehe enda kogemused Hollywoodist. Mark Wahlberg on kõige enam tuntud, see näitleja, kes osaleb täitsa põnevates linalugudes nagu "Boogie Nights", "Three Kings", "I Heart Huckabee's" ning "Four Brothers", kiskudes vahepeal ühetaoliste paipoisirollidega tüütuks. Põhitegija on lavakoomiku taustaga Doug Ellin, kes suhtub oma lapsesse nii tõsiselt, et kirjutas enamiku episoode ise või kuulus vähemalt autorite sekka. Senisest 22-st tegid teised kõigest seitse. Harukordne sarjade puhul.
Ja tema töö mõjub fenomenaalselt! Võimatu millestki puudust tunda. Intrigeerivad olukorrad tööstuse köögipoolelt ja sellest, mis toimub projektide ärilisel poolel. Vincentile pakutud James Cameroni järgmise filmi ümber pöörlev teine hooaeg on nii painavalt põnev, et tahaks korraga ära vaadata. (Mõni ilmselt vaatab ka, kestab alla kuue tunni, mis "Sõrmuste isanda" maratoni kõrval poisike.) Põnev lugu, kus leidub küllalt pöördeid, et panna kõigile põhitegelastele kaasa elama, isegi kui mõni tundub esiti pinnapealne ja tühi. Ellin ei kaota ekraanil ka lavakoomikule eluliselt vajalikku võimet kirjutada žilett-teravat dialoogi, mille tabavamad read mõjuvad nagu väikesed kahurikuulid. Inglise sõna punchline on siin tabavam kui ükski eesti vaste. Igatahes kaob see võime pea kõigil ekraanil ilma teinud endistel lavakoomikutel, kuigi võrdlus pole vist aus, sest Ellin hakkas stsenaristiks, mitte näitlejaks.
Kusjuures ma ei liialdanud, et näitlejad lähevad täie ette. Kõik põhilised saavad piisavalt ruumi muljet avaldada ega vea alt. Dilloni tegelaskuju on vast sügavaim, kuigi selle kirjeldus on lihtne: aastaid oma šanssi püüdnud näitleja, kes vist ei hakkagi mõistma, miks ta kuhugi ei jõua. Vinny on tegelikult samuti intrigeeriv, eriti teisel hooajal, kus Grenier saab alati nii kadestusväärselt lõdvestunud oleku kõrvale heita. Turtle on esialgu neljast sõbrast kasutuim, aga talle leitakse lõpuks siiski asjalikku tegevust. Connolly ehk Ericu tipphetk on s2e2 ("My Maserati Does 185"), kus ta jageleb tüdruksõbraga. Suude puhtaks rääkimise osa on super. Aga rääkimata on veel kõrvalosalised. Jeremy Piven tundub Vincenti agentina lausa hüpnotiseeriv. Kiire jutt, terav tekst, halastamatu ka nurka aetuna. Kahejalgne hai, ei muud. Täielik ümberkehastumine, kes saab tihti parimad read. Inspiratsiooniallikaks on tegelik Hollywoodi agent Ari Emanuel, kes teeb sarja avaosas pisiosa iseendana. Piven ongi tänu "Entourage'ile" leidnud tähelepanu, mida ta kahtlematult väärib. Ja kindlasti tahaks ära mainida algaja näitleja Rhys Coiro ennast väga täis indie-lavastajana, kes on mulle isiklikult mõjuvaim sooritaja üldse.
Hollywoodlased oskavad Ellini talenti hinnata. Paljudele ilmuvad pisemates või mitte nii pisikestes osades välja, et olla nemad ise. James Cameron, Gary Busey, Jessica Alba, Mark Wahlberg, Luke Wilson, Val Kilmer, Scarlett Johansson, Amanda Peet, Holly Valance, Ralph "Karate Kid" Macchio, Chris Penn, Anthony Anderson, Mandy Moore, Ling Bai, Dale Dye... McDowell ongi väheseid, kes ei kehastagi ennast. Kusjuures rollid on suurepäraselt kirjutatud, mõjudes tihti ka mõnusalt irooniliselt. Siin ei kutsuta kedagi kohale ainult selleks, et ta oli nõus. Kõik seostub osavalt üldise teemaga.
Super pikkus ka. Iga sari ei pea kestma korraga kolmveerand tundi või peale, et rokkida. Eriti kui väärt vaatamist on maailmas palju ja tahaks midagi veel näha.
Lõpetuseks väike näide kohalikust huumorist, et anda aimu, kas oled tõesti piisavalt filmidega kursis, et "Entourage'i" võlusid pädevalt hinnata.
Ari: "See film on nüüd tehtud. Said endast indie-palaviku välja?"
Vinny: "Tegelikult ma kohtasin just LaBute'i. Ta kutsus mind Londonisse oma uude etendusse, pakub 300 dollarit nädalas. Aga sinu rääkimisoskusega pigistan ilmselt 400 välja."
Ari seisab oma kabineti aknalaual ja teeb nägu, et hakkab end surnuks hüppama.
...
Okei, kolmas näide on vist liiga diip.
December 04, 2005
fuck everything and run
Harjumaal on uus lokaalne kaabel-teleprogramm PIMP!
Väidetavalt ainult Starmani võrgus.
Kolmapäeval jõuab seal eetrisse uus iganädalane saade "Not Another Movie Show".
Hmm.
21.30 algab, vist.
Mida nad järgmiseks välja ei mõtle?
Väidetavalt ainult Starmani võrgus.
Kolmapäeval jõuab seal eetrisse uus iganädalane saade "Not Another Movie Show".
Hmm.
21.30 algab, vist.
Mida nad järgmiseks välja ei mõtle?
December 03, 2005
Sarjad: "Carnivàle"
"Carnivàle" (2003-2005)
HBO, looja Daniel Knauf
Mõlemas hooajas 12 osa, kestvusega ca 60 min
Kuna eelmise ülevaate kirjutasin kolme avaosa põhjal, tundus igati loomulik teha kokkuvõte ka lõpuni jõudes.
Ruttu kultusliku kuulsuse saavutanud sari, mida kirjeldavad kõige etemini Ain't It Cool Newsilt laenatud sõnad: David Lynch kohtub Stephen Kingiga.
Esimeselt võetakse õhustik, teiselt võiks pärineda sisu, nii et kui vähemalt üks neist härrastest meeldib, peaks tegu olema kindla peale minekuga. Eeskujuna nimetatakse lisaks varalahkunud "American Gothicut" ja muud toredat, aga mina ei tahaks võrdlustesse takerduda. "Carnivàle" jääb ülimalt omanäoliseks teoseks, mida ei saa ilmekalt kirjeldada, vaid ainult kogeda. (Tundub seniks klišee, kuni tõesti silma peale viskad.)
Loo keskmes 1930-ndate majanduskriisist näritud Ühendriikides rändav karneval, mis pakub eluaset kirevale seltskonnale. Nendega liitub hämara minevikuga kutt Ben ("In the Bedroomi", "Terminator 3" ja "Sin City" Nick Stahl), kes hoiab kõige parema meelega võimalikult omaette. Olud ei jää siiski samaks ja nende pealtnäha tolmusest üksluisest eksistentsist kujuneb tervet põlvkonda puudutav hea-kurja võitlus.
Lynchilikke, mõistusele esmapilgul vastuvõtmatuid veidrusi stooris õnneks ei esine. Küll leidub piisavalt ruumi nauditavale, tasakaalustatud segule realistlikust ja üleloomulikust. Segunevad põnevik, õudukas, isegi draama (tänu hoolega arendatud ning samavõrd pühendunult esitatud tegelaskujudele, kelle saatused-suhted ei jäta teps mitte ükskõikseks) ja küllalt rikkalik "suur pilt" ehk mütoloogia, mis kogu kremplit ümbritseb. Kui müstika ei paku pinget, võiks proovida ikka, sest tegelaste ja maailma igakülgne lihvitus ei teeks häbi ükspuha mis kvaliteetsarjale. Et kõik seotakse osavalt 20. sajandi esimese poole ajalooga, on lisapluss.
Enamik osi hoiavad lisaks ühtlaselt kõrget sisulist taset. Igavamaks jäid ehk s1e3 ("Tipton"), s2e1 ("Los Moscos"), s2e2 ("Alamogordo, N.M."). Babylonis toimuvast saaks seevastu kasvõi omaette romaani. Suuremad vapustused jäävad siiski teise poolde, mis algab esimese hooaja lõpus. Suhted pingestuvad, lähevad keeruliseks, vahetatakse pooli; rõhk kandub tugevamalt õudukale. Tegelasi saadetakse manalateele üsna tihedalt, aga mitmed neist keelduvad teises ilmas puhkama jäämast. Vaimudega seotud stseenid on "The Sixth Sense'i" ja "The Othersi" tasemel mõjuvad.
Sarnaselt suurepäraseks hindan lavastust, kuhu kandub see "päriselt asetleidva muinasjutu" õhustik edukalt edasi. Suur saavutus tundub kasvõi ilmekas operaatoritöö (valgustus, toon), kuigi režissöörid pidevalt vahetusid, mis raskendas kindlasti ühtlase tulemuse saavutamist. Kogutulemuses ei logise siiski ükski kruvi. Enamik kaadreid tunduvad sarnaselt "Väga pika kihlusega" hoolikalt läbikomponeeritud maalidena. Juba algustiitreid toetav ~90 sekundiline kompositsioon vääriks auhindu. Seda valmistati muide pool aastat ja stiili kopeeriti näiteks "Desperate Housewives'i" algustiitrites.
Inimestest. Kõmulise raadioreporterina üllatab Robert Knepper, keda on raske ette kujutada selle malbe džentelmenina, kui esmalt nähtud T-Bag sarjas "Prison Break". Stsenaristide taset kinnitavad Justini ja Irise mitmekihiline suhe läbi kogu "Carnivàle", Stumpy ja Rita Sue' lihtne ja samas nii keeruline läbisaamine teises hooajas, Stumpy ise, vend Justin. Viimane on materjalilt tänuväärseim tegelaskuju, mistõttu Clancy Brown sooritus kujuneb meeldejäävaimate sekka. See on tegelikult väga moodne tüüp, oma aja popstaar nagu pühamehele sobiv, hoides publikut meisterlikult lõa otsas. s1e10 ("Hot and Bothered") lõpus antud jutlus on eriti mõnujudinaid tekitav. Siis veel John Carroll Lynch ehk sadistlik Stroud, ikka pagana kõhe vend. Seegi super osatäitmine, kuigi üldiselt on kõik väga head. Rohkem ei viitsi siiski eraldi välja tuua.
Tegin vaadates veel märkmeid, aga enamik ütlevad midagi sisust, mida tahaks lasta huvilistel endil avastada. Mainin lühidalt ainult, et
* mõlema hooaja lõpud mekkisid suurepäraselt, eriti esimese.
* erootikat lisatakse maitsekalt ja isuäratavalt.
* taustamuusika on eeskujulik, aga teises hooajas kordub pidevalt üks õudusmotiiv, mis on nauditav, aga mille kõrvale võinuks siiski teisegi leiutada. Vahelduse mõttes.
Lõpus jääb palju lahtiseks, mis on sellise loo puhul üsna oodatud võte, aga ei vähenda elamust. Väidetavasti on süüdi HBO, mis otsustas mais sarjale järsult joone alla tõmmata, sest tootmine läks üha kulukamaks ja vaatajanumbrid polnud päris need. Fännid reageerisid lausa kümnete tuhandete kirjadega, paludes iga hinna eest ümber mõelda. Õrn lootus jääb – esimese hooaja lõpu ning teise alguse vahele jäi tegelikult üle aasta. Praegune surmauni kestab alles kaheksa kuud. Ma ei leia, et "Carnivàle" peaks jätkuma, tore on lõpetada võitjana, aga muidugi tahaks teada, mida Knauf edasi plaanis. Tal olla materjali kuueks hooajaks.
HBO, looja Daniel Knauf
Mõlemas hooajas 12 osa, kestvusega ca 60 min
Kuna eelmise ülevaate kirjutasin kolme avaosa põhjal, tundus igati loomulik teha kokkuvõte ka lõpuni jõudes.
Ruttu kultusliku kuulsuse saavutanud sari, mida kirjeldavad kõige etemini Ain't It Cool Newsilt laenatud sõnad: David Lynch kohtub Stephen Kingiga.
Esimeselt võetakse õhustik, teiselt võiks pärineda sisu, nii et kui vähemalt üks neist härrastest meeldib, peaks tegu olema kindla peale minekuga. Eeskujuna nimetatakse lisaks varalahkunud "American Gothicut" ja muud toredat, aga mina ei tahaks võrdlustesse takerduda. "Carnivàle" jääb ülimalt omanäoliseks teoseks, mida ei saa ilmekalt kirjeldada, vaid ainult kogeda. (Tundub seniks klišee, kuni tõesti silma peale viskad.)
Loo keskmes 1930-ndate majanduskriisist näritud Ühendriikides rändav karneval, mis pakub eluaset kirevale seltskonnale. Nendega liitub hämara minevikuga kutt Ben ("In the Bedroomi", "Terminator 3" ja "Sin City" Nick Stahl), kes hoiab kõige parema meelega võimalikult omaette. Olud ei jää siiski samaks ja nende pealtnäha tolmusest üksluisest eksistentsist kujuneb tervet põlvkonda puudutav hea-kurja võitlus.
Lynchilikke, mõistusele esmapilgul vastuvõtmatuid veidrusi stooris õnneks ei esine. Küll leidub piisavalt ruumi nauditavale, tasakaalustatud segule realistlikust ja üleloomulikust. Segunevad põnevik, õudukas, isegi draama (tänu hoolega arendatud ning samavõrd pühendunult esitatud tegelaskujudele, kelle saatused-suhted ei jäta teps mitte ükskõikseks) ja küllalt rikkalik "suur pilt" ehk mütoloogia, mis kogu kremplit ümbritseb. Kui müstika ei paku pinget, võiks proovida ikka, sest tegelaste ja maailma igakülgne lihvitus ei teeks häbi ükspuha mis kvaliteetsarjale. Et kõik seotakse osavalt 20. sajandi esimese poole ajalooga, on lisapluss.
Enamik osi hoiavad lisaks ühtlaselt kõrget sisulist taset. Igavamaks jäid ehk s1e3 ("Tipton"), s2e1 ("Los Moscos"), s2e2 ("Alamogordo, N.M."). Babylonis toimuvast saaks seevastu kasvõi omaette romaani. Suuremad vapustused jäävad siiski teise poolde, mis algab esimese hooaja lõpus. Suhted pingestuvad, lähevad keeruliseks, vahetatakse pooli; rõhk kandub tugevamalt õudukale. Tegelasi saadetakse manalateele üsna tihedalt, aga mitmed neist keelduvad teises ilmas puhkama jäämast. Vaimudega seotud stseenid on "The Sixth Sense'i" ja "The Othersi" tasemel mõjuvad.
Sarnaselt suurepäraseks hindan lavastust, kuhu kandub see "päriselt asetleidva muinasjutu" õhustik edukalt edasi. Suur saavutus tundub kasvõi ilmekas operaatoritöö (valgustus, toon), kuigi režissöörid pidevalt vahetusid, mis raskendas kindlasti ühtlase tulemuse saavutamist. Kogutulemuses ei logise siiski ükski kruvi. Enamik kaadreid tunduvad sarnaselt "Väga pika kihlusega" hoolikalt läbikomponeeritud maalidena. Juba algustiitreid toetav ~90 sekundiline kompositsioon vääriks auhindu. Seda valmistati muide pool aastat ja stiili kopeeriti näiteks "Desperate Housewives'i" algustiitrites.
Inimestest. Kõmulise raadioreporterina üllatab Robert Knepper, keda on raske ette kujutada selle malbe džentelmenina, kui esmalt nähtud T-Bag sarjas "Prison Break". Stsenaristide taset kinnitavad Justini ja Irise mitmekihiline suhe läbi kogu "Carnivàle", Stumpy ja Rita Sue' lihtne ja samas nii keeruline läbisaamine teises hooajas, Stumpy ise, vend Justin. Viimane on materjalilt tänuväärseim tegelaskuju, mistõttu Clancy Brown sooritus kujuneb meeldejäävaimate sekka. See on tegelikult väga moodne tüüp, oma aja popstaar nagu pühamehele sobiv, hoides publikut meisterlikult lõa otsas. s1e10 ("Hot and Bothered") lõpus antud jutlus on eriti mõnujudinaid tekitav. Siis veel John Carroll Lynch ehk sadistlik Stroud, ikka pagana kõhe vend. Seegi super osatäitmine, kuigi üldiselt on kõik väga head. Rohkem ei viitsi siiski eraldi välja tuua.
Tegin vaadates veel märkmeid, aga enamik ütlevad midagi sisust, mida tahaks lasta huvilistel endil avastada. Mainin lühidalt ainult, et
* mõlema hooaja lõpud mekkisid suurepäraselt, eriti esimese.
* erootikat lisatakse maitsekalt ja isuäratavalt.
* taustamuusika on eeskujulik, aga teises hooajas kordub pidevalt üks õudusmotiiv, mis on nauditav, aga mille kõrvale võinuks siiski teisegi leiutada. Vahelduse mõttes.
Lõpus jääb palju lahtiseks, mis on sellise loo puhul üsna oodatud võte, aga ei vähenda elamust. Väidetavasti on süüdi HBO, mis otsustas mais sarjale järsult joone alla tõmmata, sest tootmine läks üha kulukamaks ja vaatajanumbrid polnud päris need. Fännid reageerisid lausa kümnete tuhandete kirjadega, paludes iga hinna eest ümber mõelda. Õrn lootus jääb – esimese hooaja lõpu ning teise alguse vahele jäi tegelikult üle aasta. Praegune surmauni kestab alles kaheksa kuud. Ma ei leia, et "Carnivàle" peaks jätkuma, tore on lõpetada võitjana, aga muidugi tahaks teada, mida Knauf edasi plaanis. Tal olla materjali kuueks hooajaks.
"Just Like Heaven"
Tuttavate neiude seas ringles hiljuti kettkiri, mis kiitis õrnema sugupoolega seonduvat taevani. Tekst lõpes umbes nii: "Naistel on ainult üks viga: vahel nad unustavad, kui palju nad väärt on!" Unustage see imal rämps ja lubage soovitada tõeliselt head naistekat.
"Just Like Heaven" on kui "Ghost", aga parem. Romantiline draama abikaasa surma põdevast maastikuarhitektist (Mark Ruffalo), kes kolib uude kohta ja avastab, et ta pole üksi. Soovimatu külaline on noore naise vaim (Reese Witherspoon), kes keeldub uskumast, et ta ongi surnud ja tema korteris elab mingi kutt. Nad hakkavad siis keha otsima, avastades, et too lesib juba kolm kuud haiglas koomas.
Witherspoon on korraga kaotamas oma irriteerivust ja überbeibe manerisme. Tänavused tööd "Walk the Line" ja "Just Like Heaven" esitlevad teda uuest küljest – normaalse noore naisena, kes oskab olla nii asjalik kui tundeline. "Election" ning "Legally Blonde" oli ka omal ajal lahedad, ent äärmused lõbustavad ainult mõistlikes kogustes. Millest ta kippus üle astuma.
Nii et kui selle suurepärase muutuse tunnistamiseks pidi üle elama ainult ligi kaks ja pool tundi hingesulatavat rämpsu "kostüümidraama" "Vanity Fairi" näol, tervitaks imidžimuutust koguni kahel käel. Rääkimata sellest, et Witherspoon 2.0 sobib "Just Like Heavenisse" valatult. See on rahumeelne südamlik linalugu ning tema on korraga piisavalt malbe ja romantiline. Rääkimata ekraanisobivusest, mis teda seob meestäht Mark Ruffaloga. Nad sobivad nii, et õnnelikku lõppu oleks raske mitte tahta.
Lisaplussi annab lähenemine, kus tegijad eelistavad popile ja noortepärasele pisut vanamoelist romantikat. See annab teosele selge omapära. Näiteks peategelaste puhul keskendutakse just neile kahele, mitte kõigele ümbritsevale nagu moodne kontorielu, näited, kuidas nad kujutavad ikka oma seltskonna alpha-isendeid jne. Isegi nende armastus on puhas, sirgjooneline, veatu – ehtne saatus. Samas üllatab, et tulemus ei kisu kordagi imalaks, milleks tekib oht päris mitmel korral. Ausalt, isegi lõpp on täitsa okei, kuigi see on lihtne ja etteaimatav. Witherspoon ja Ruffalo kannavad üldse tundelisi stseene välja sellise veendumusega, et nende kaasad päriselus pidid kole rahul olema, kui võtted lõpesid. Näitlemine või mitte, nende tugev side on tuntav.
Võrdluseks sobivad juba mainitud "Ghost" (kuigi see on ületoodetud), "City of Angels" ja miks mitte Christopher Reeve'i "Somewhere in Time". Siin aga eripäraks väärt koomiline kergendus selgelnägija Darryli näol, mis tähistab Jon Heder esimest rolli pärast "Napoleon Dynamite'i".
Tõeliselt südantsoojendav ajaviide. Tükk aega pole nii meeldivat armastusfilmi näinud.
Eestikeelne pealkiri "Oleks see ometi nii" võeti aluseks olevalt romaanilt. Selleks on Marc Levy "If Only It Were True", kui huvitab.
Hinne: 8/10
"Just Like Heaven" on kui "Ghost", aga parem. Romantiline draama abikaasa surma põdevast maastikuarhitektist (Mark Ruffalo), kes kolib uude kohta ja avastab, et ta pole üksi. Soovimatu külaline on noore naise vaim (Reese Witherspoon), kes keeldub uskumast, et ta ongi surnud ja tema korteris elab mingi kutt. Nad hakkavad siis keha otsima, avastades, et too lesib juba kolm kuud haiglas koomas.
Witherspoon on korraga kaotamas oma irriteerivust ja überbeibe manerisme. Tänavused tööd "Walk the Line" ja "Just Like Heaven" esitlevad teda uuest küljest – normaalse noore naisena, kes oskab olla nii asjalik kui tundeline. "Election" ning "Legally Blonde" oli ka omal ajal lahedad, ent äärmused lõbustavad ainult mõistlikes kogustes. Millest ta kippus üle astuma.
Nii et kui selle suurepärase muutuse tunnistamiseks pidi üle elama ainult ligi kaks ja pool tundi hingesulatavat rämpsu "kostüümidraama" "Vanity Fairi" näol, tervitaks imidžimuutust koguni kahel käel. Rääkimata sellest, et Witherspoon 2.0 sobib "Just Like Heavenisse" valatult. See on rahumeelne südamlik linalugu ning tema on korraga piisavalt malbe ja romantiline. Rääkimata ekraanisobivusest, mis teda seob meestäht Mark Ruffaloga. Nad sobivad nii, et õnnelikku lõppu oleks raske mitte tahta.
Lisaplussi annab lähenemine, kus tegijad eelistavad popile ja noortepärasele pisut vanamoelist romantikat. See annab teosele selge omapära. Näiteks peategelaste puhul keskendutakse just neile kahele, mitte kõigele ümbritsevale nagu moodne kontorielu, näited, kuidas nad kujutavad ikka oma seltskonna alpha-isendeid jne. Isegi nende armastus on puhas, sirgjooneline, veatu – ehtne saatus. Samas üllatab, et tulemus ei kisu kordagi imalaks, milleks tekib oht päris mitmel korral. Ausalt, isegi lõpp on täitsa okei, kuigi see on lihtne ja etteaimatav. Witherspoon ja Ruffalo kannavad üldse tundelisi stseene välja sellise veendumusega, et nende kaasad päriselus pidid kole rahul olema, kui võtted lõpesid. Näitlemine või mitte, nende tugev side on tuntav.
Võrdluseks sobivad juba mainitud "Ghost" (kuigi see on ületoodetud), "City of Angels" ja miks mitte Christopher Reeve'i "Somewhere in Time". Siin aga eripäraks väärt koomiline kergendus selgelnägija Darryli näol, mis tähistab Jon Heder esimest rolli pärast "Napoleon Dynamite'i".
Tõeliselt südantsoojendav ajaviide. Tükk aega pole nii meeldivat armastusfilmi näinud.
Eestikeelne pealkiri "Oleks see ometi nii" võeti aluseks olevalt romaanilt. Selleks on Marc Levy "If Only It Were True", kui huvitab.
Hinne: 8/10
November 28, 2005
"Domino"
"Domino" ei kuulunud aasta oodatuimate sekka, sest paljud kinosõbrad lihtsalt ei teadnud sest midagi.
Aga piisab ühestainsast pildist, et pöörata olukord risti vastupidi. Mine surfa näiteks kodukale www.dominomovie.com ja vaata seda põhipilti. Üks sekund, ja sa oled kadunud hing. Pikemat reklaami pole vajagi. Näha poisipeaga Keira Knightleyt, padrunivöö üle rinna, ja suure relvaga Mickey Rourke'i paneb iga filmihuvilise karjatama sisimas JAAAAA! Mõned asjad kohe ON nii õiged, et nende vajalikkuses kahtlevad ainult halvad inimesed.
Millest "Domino" räägib? Usu või mitte: see on eluloofilm. Tähtsamad tegelased eksisteerivad kõik päriselt ja mõned töötasid siin isegi tehniliste nõuandjatena. Domino Harvey ise oli tänavu 27. juunini täitsa olemas, ent siis leiti ta maised jäänused kodust vannist. Ahmis valuvaigistitest üledoosi.
Tema papa on Teise maailmasõja järgne briti filmitäht Laurence Harvey. Tüdruk astus hoopis teist teed. Hakkas kaheteistkümneselt mitmesuguste surmariistadega võitlema. Visati koolist välja ning hakkas pearahakütiks ehk inimkütiks ehk inglise keeli bounty hunteriks, mis kostab kõige ägedamalt. See on räpane ja ohtlik töö, mis ei too enamasti rikkust, aga tema mentor Ed (Rourke) seletab asja võlu ilmekalt umbes nii: "Oled korra inimest püüdnud, ei hakka sa enam loomi jahtima."
Keira Knightley on vapustav. Meis igaühes elab väike räpane poiss, kes ei taha järgida reegleid ja peab toredaks ajaviiteks võimalikult paljudele jalaga tagumikku virutamist. Tema puhul on selle väljamurdmist ka põnev jälgida. "The Jacket'is" saime lõpuks tõestuse, et räpane Keira on isegi seksikam kui kombekas punapõskne Keira. Lisades siin valitud sortimenti machosid relvi ja fuck-off hoiaku, hakkavad paljud kurbliku samovarina vilet laskma ja keelduvad seansi järel lahkumast. Tegelik elu ei meelita enam tagasi. Eriti pärast seda, kui lõpus näidatakse vilksamisi tõelist Dominot, kes näeb välja nagu... ma ei tea... Paul Bettany noorem vend. Nii et Keira rokib. Ainult hääl on tal nõrk, jutustajaks sobiks pigem Ed.
Uskumatu värk? Võid panna oma ümara tagumiku panti, et ongi. Paraku ei saanud se'st päris väärilist linalugu, sest keegi ei taltsuta hullunud lavastaja Tony Scotti. Ta keerab trikitamisega tulemuse nii üle võlli, et ei saagi enam pidama. Tulemus on kohvritäie amfetamiini ampsanud "Snatch.", järeleandmatu visuaalne andmine. Isegi tulevahetust ei näidata nii, et sellest suurt aru saaks.
Ent kus ei väsi film, seal väsib vaataja. Lugu kaob efektitsemise taha vaikse ohkega ära ja sisu mõistmiseks tuleb seda kannatlikult kokku noppida nagu pintsettidega jalakannast klaasikilde. Montaaž ning lavastus on nii pöörased, et näitlejatel kaob isegi vajadus kokku mängida. Piisab sellest, et nähakse coolid välja. Kusjuures stoori ise on hea, kuigi tegelastest ei saa eriti midagi teada ja Richard Kellyle maksti ilmselt eelkõige dialoogi kirjutamiseks. "Beverly Hills, 90210" Zieringi ja Greeni kaasamine iseendid kehastama on ülimalt lahe, aga kahjuks ei jätku ruumi veel paarile põnevale kõrvaltegelasele.
"Domino" on hea pooleteisetunnine film, mis venitati valest kohast kahetunniseks. Täpselt kui Scotti mullune "Man on Fire".
Hinne: 6/10
Aga piisab ühestainsast pildist, et pöörata olukord risti vastupidi. Mine surfa näiteks kodukale www.dominomovie.com ja vaata seda põhipilti. Üks sekund, ja sa oled kadunud hing. Pikemat reklaami pole vajagi. Näha poisipeaga Keira Knightleyt, padrunivöö üle rinna, ja suure relvaga Mickey Rourke'i paneb iga filmihuvilise karjatama sisimas JAAAAA! Mõned asjad kohe ON nii õiged, et nende vajalikkuses kahtlevad ainult halvad inimesed.
Millest "Domino" räägib? Usu või mitte: see on eluloofilm. Tähtsamad tegelased eksisteerivad kõik päriselt ja mõned töötasid siin isegi tehniliste nõuandjatena. Domino Harvey ise oli tänavu 27. juunini täitsa olemas, ent siis leiti ta maised jäänused kodust vannist. Ahmis valuvaigistitest üledoosi.
Tema papa on Teise maailmasõja järgne briti filmitäht Laurence Harvey. Tüdruk astus hoopis teist teed. Hakkas kaheteistkümneselt mitmesuguste surmariistadega võitlema. Visati koolist välja ning hakkas pearahakütiks ehk inimkütiks ehk inglise keeli bounty hunteriks, mis kostab kõige ägedamalt. See on räpane ja ohtlik töö, mis ei too enamasti rikkust, aga tema mentor Ed (Rourke) seletab asja võlu ilmekalt umbes nii: "Oled korra inimest püüdnud, ei hakka sa enam loomi jahtima."
Keira Knightley on vapustav. Meis igaühes elab väike räpane poiss, kes ei taha järgida reegleid ja peab toredaks ajaviiteks võimalikult paljudele jalaga tagumikku virutamist. Tema puhul on selle väljamurdmist ka põnev jälgida. "The Jacket'is" saime lõpuks tõestuse, et räpane Keira on isegi seksikam kui kombekas punapõskne Keira. Lisades siin valitud sortimenti machosid relvi ja fuck-off hoiaku, hakkavad paljud kurbliku samovarina vilet laskma ja keelduvad seansi järel lahkumast. Tegelik elu ei meelita enam tagasi. Eriti pärast seda, kui lõpus näidatakse vilksamisi tõelist Dominot, kes näeb välja nagu... ma ei tea... Paul Bettany noorem vend. Nii et Keira rokib. Ainult hääl on tal nõrk, jutustajaks sobiks pigem Ed.
Uskumatu värk? Võid panna oma ümara tagumiku panti, et ongi. Paraku ei saanud se'st päris väärilist linalugu, sest keegi ei taltsuta hullunud lavastaja Tony Scotti. Ta keerab trikitamisega tulemuse nii üle võlli, et ei saagi enam pidama. Tulemus on kohvritäie amfetamiini ampsanud "Snatch.", järeleandmatu visuaalne andmine. Isegi tulevahetust ei näidata nii, et sellest suurt aru saaks.
Ent kus ei väsi film, seal väsib vaataja. Lugu kaob efektitsemise taha vaikse ohkega ära ja sisu mõistmiseks tuleb seda kannatlikult kokku noppida nagu pintsettidega jalakannast klaasikilde. Montaaž ning lavastus on nii pöörased, et näitlejatel kaob isegi vajadus kokku mängida. Piisab sellest, et nähakse coolid välja. Kusjuures stoori ise on hea, kuigi tegelastest ei saa eriti midagi teada ja Richard Kellyle maksti ilmselt eelkõige dialoogi kirjutamiseks. "Beverly Hills, 90210" Zieringi ja Greeni kaasamine iseendid kehastama on ülimalt lahe, aga kahjuks ei jätku ruumi veel paarile põnevale kõrvaltegelasele.
"Domino" on hea pooleteisetunnine film, mis venitati valest kohast kahetunniseks. Täpselt kui Scotti mullune "Man on Fire".
Hinne: 6/10
November 26, 2005
Sarjad: "Weeds"
"Weeds" (2005-...)
Showtime, looja Jenji Kohan
Esimeses hooajas 10 osa, kestvusega ca 25 min
Nagu aru saan, pole koduperenaise elu teab mis seiklusrikas. Sarjatootjad saavad aga teisiti aru: tänavu alustasid "Desperate Housewives" (jookseb hetkel näiteks Kanal 2-s) ja "Weeds". Nende suunitlused erinevad siiski nii, et võrdlus oleks kohatu. Esimene on hoolega klanitud seebikas, teine hoopis omanäoline elukas, mida on raske lahterdada, kuigi ma jään tragikomöödia juurde.
Üks mis päris kindel: "Weedsil" on hinge. Sündmusetihedam "Housewives" tundub selle kõrval portselanist nukuna, läikiva, aga tühjana. Rõõmustasin kui laps, kuuldes, et teine hooaeg sai tootjalt rohelise tule. Aga ma ei ühine paljude fännidega nõudmises, et osade kestvus pikeneks. Niigi tuhat sarja vaadata, mida te õige mõtlete!
"Weeds" käsitleb elu rahulikus majarajoonis, kus pesitseb õige kirju kamp. Kesksel kohal mehe ootamatu surma tõttu majanduslikesse raskustesse sattunud kahe lapse ema ja koduperenaine Nancy (Mary-Louise Parker), kes katsetab olude sunnil kanepimüümisega ja osutub selles väga edukaks. Teised tähtsamad tegelased on teda varustav neegripere ja naljaka sigareti lembuse tõttu sõpruskonna moodustav muhe kamp, mille säravaim liige on minu jaoks surnud abikaasa päevavargast vend (Justin Kirk), kes ratsutab läbi elu oma kena välimuse ja ladusa oleku najal.
Keskea piiri ületanud, aga endiselt roosiline Parker tundub ise korraga täiesti vastupandamatu leading lady, kellel niriseb sarmi lausa igast poorist. Mistõttu täiesti usutav, et teised tegelased teda nii hindavad ja pidevalt tema lähedust otsivad.
"Weeds" alustab natuke kohmakalt. Pilootosa ja järgnevad pole kõige osavamalt seotud, lisaks jääb mulje, et meid jäetakse vajaliku sissejuhatuseta. Aga mingil hetkel mõistad, et pole midagi sellist kunagi enne näinud, ja siis on valik tehtud. Lihtsalt uskumatu, kui sümpaatseks kirjutati ning mängiti kõik tegelaskujud pluss muusikavalikule võiks eraldi ülistusloo kirjutada, aga enim meeldib sisuline värskus. Jäetakse kasutamata kõik stambid, mis teemasid arvestades pähe tuleks (naljaviskamine juhmistunud kanepisuitsetajate üle, sarkastiline vaade tänapäeva USA ühiskonnale või elule üldiselt jne) – kõike tehakse nii omamoodi, et kunagi ei tea, mida oodata. Laisalt, aga rahulolevalt kulgev sündmustik ei püüa meie tähelepanu pidevate POMMIDEGA nagu näiteks "Desperate Housewives'is", keskendudes pigem inimeste elule. Laskumata samas ülevoolavasse intriigipuntrasse. Dialoogki on klass omaette.
Lisaks muule on "Weeds" vägagi seksikas. Lembestseenidega üldiselt koonerdatakse (välja arvatud osas 6, kus tervelt kolm paarikest magusa kallal), aga üldine õhustik muudab juba vaatamise kuidagi ootamatult intiimseks. Vaene Nancy peab Parkinsi superheast välimusest hoolimata enamjaolt siiski kuival olema, leinav naine ning värk. Aga kui ta siis lõpuks püksid jalast saab, on see kasvõi teostuse tõttu ootamist väärt. Perkins on ka tegelikult päris kena, kuigi juba kulunum. Tema muudab vastupandamatuks tegelaskuju, kes oleks nagu saatuse tahtel keskklassi sattunud valge rämps. Mis ei kõla kirjasõnas just soovitusena, tunnistan.
Hooaja lõpp on vaimukas, originaalne ja lihtsalt suurepärane nagu enamik eelnevastki.
Ilus ja habras nagu tõeline armastus. Ära anna sellele võimalust ja sure leekides kui deemonile kohane.
Showtime, looja Jenji Kohan
Esimeses hooajas 10 osa, kestvusega ca 25 min
Nagu aru saan, pole koduperenaise elu teab mis seiklusrikas. Sarjatootjad saavad aga teisiti aru: tänavu alustasid "Desperate Housewives" (jookseb hetkel näiteks Kanal 2-s) ja "Weeds". Nende suunitlused erinevad siiski nii, et võrdlus oleks kohatu. Esimene on hoolega klanitud seebikas, teine hoopis omanäoline elukas, mida on raske lahterdada, kuigi ma jään tragikomöödia juurde.
Üks mis päris kindel: "Weedsil" on hinge. Sündmusetihedam "Housewives" tundub selle kõrval portselanist nukuna, läikiva, aga tühjana. Rõõmustasin kui laps, kuuldes, et teine hooaeg sai tootjalt rohelise tule. Aga ma ei ühine paljude fännidega nõudmises, et osade kestvus pikeneks. Niigi tuhat sarja vaadata, mida te õige mõtlete!
"Weeds" käsitleb elu rahulikus majarajoonis, kus pesitseb õige kirju kamp. Kesksel kohal mehe ootamatu surma tõttu majanduslikesse raskustesse sattunud kahe lapse ema ja koduperenaine Nancy (Mary-Louise Parker), kes katsetab olude sunnil kanepimüümisega ja osutub selles väga edukaks. Teised tähtsamad tegelased on teda varustav neegripere ja naljaka sigareti lembuse tõttu sõpruskonna moodustav muhe kamp, mille säravaim liige on minu jaoks surnud abikaasa päevavargast vend (Justin Kirk), kes ratsutab läbi elu oma kena välimuse ja ladusa oleku najal.
Keskea piiri ületanud, aga endiselt roosiline Parker tundub ise korraga täiesti vastupandamatu leading lady, kellel niriseb sarmi lausa igast poorist. Mistõttu täiesti usutav, et teised tegelased teda nii hindavad ja pidevalt tema lähedust otsivad.
"Weeds" alustab natuke kohmakalt. Pilootosa ja järgnevad pole kõige osavamalt seotud, lisaks jääb mulje, et meid jäetakse vajaliku sissejuhatuseta. Aga mingil hetkel mõistad, et pole midagi sellist kunagi enne näinud, ja siis on valik tehtud. Lihtsalt uskumatu, kui sümpaatseks kirjutati ning mängiti kõik tegelaskujud pluss muusikavalikule võiks eraldi ülistusloo kirjutada, aga enim meeldib sisuline värskus. Jäetakse kasutamata kõik stambid, mis teemasid arvestades pähe tuleks (naljaviskamine juhmistunud kanepisuitsetajate üle, sarkastiline vaade tänapäeva USA ühiskonnale või elule üldiselt jne) – kõike tehakse nii omamoodi, et kunagi ei tea, mida oodata. Laisalt, aga rahulolevalt kulgev sündmustik ei püüa meie tähelepanu pidevate POMMIDEGA nagu näiteks "Desperate Housewives'is", keskendudes pigem inimeste elule. Laskumata samas ülevoolavasse intriigipuntrasse. Dialoogki on klass omaette.
Lisaks muule on "Weeds" vägagi seksikas. Lembestseenidega üldiselt koonerdatakse (välja arvatud osas 6, kus tervelt kolm paarikest magusa kallal), aga üldine õhustik muudab juba vaatamise kuidagi ootamatult intiimseks. Vaene Nancy peab Parkinsi superheast välimusest hoolimata enamjaolt siiski kuival olema, leinav naine ning värk. Aga kui ta siis lõpuks püksid jalast saab, on see kasvõi teostuse tõttu ootamist väärt. Perkins on ka tegelikult päris kena, kuigi juba kulunum. Tema muudab vastupandamatuks tegelaskuju, kes oleks nagu saatuse tahtel keskklassi sattunud valge rämps. Mis ei kõla kirjasõnas just soovitusena, tunnistan.
Hooaja lõpp on vaimukas, originaalne ja lihtsalt suurepärane nagu enamik eelnevastki.
Ilus ja habras nagu tõeline armastus. Ära anna sellele võimalust ja sure leekides kui deemonile kohane.
November 25, 2005
"Lord of War"
Nicolas Cage'i karjääri uurides selgus hämmastav fakt. See üle keskmise töökas, isikupärane, mitmekülgne ja kindlasti populaarne näitleja on kaotanud oma seksapiili. Ta on end näidanud viimase kümne aasta jooksul täpselt kahekümnes filmis, ent rahaliselt ära tasusid seitse.
Edukad: suureks läbimurdeks kujunenud "Leaving Las Vegas" ja valmimise järjekorras "The Rock", "Con Air", "Face/Off", "City of Angels", "Gone in Sixty Seconds", "National Treasure". Ainult kaks viimast kuuluvad praegusesse kümnendisse, kus ta on jätkanud harjumuspärast tempot "keskmiselt kaks aastas".
"Lord of War" käsitleb väga põnevat teemat: rahvusvahelise relvadega salakaubitseja elu. Ja ikkagi sellest ei piisanud, et inimesed kinno meelitada. Siin võib süüdistada ühiskonnakriitilist hoiakut, millega hiilgab samuti värske sõjadraama "Jarhead". USA publik veel lihtsalt ei taha filme, mis räägivad, et nende suur kodumaa sõdib, sest sõdimine tasub ära. Maailm pole veel terroristidest puhtaks löödud!
Tegijad ei püüdle eelkõige USA-kriitikat. "Lord of War" vaatleb küüniliselt, ent mitte kindlasti kibestunult ühiskonda üldse. Juri elu on lihtsalt üks võimalik elu, mis toob kaasa valikuid ning loobumisi nagu iga teine. Sündmustik tundub enamasti koguni ootamatult emotsioonitu, kuna keegi lihtsalt ei võta mingeid seisukohti ega otsi põhjuseid. Mis paneb Juri tiksuma? Miks Ava või Vitali või samuti vendade vanemad jäävad nii kauaks tema saladuste suhtes neutraalseks?
Ausalt öeldes tunduks kõik mõjusam umbes kaks korda pikema minisarjana, kus leiduks aega põhjalikule käsitlusele tegelaste suhetest, relvaparuni hinge-elust ning miks mitte madistada. Sest tegelikult jääb lõpuks selline pooltühi tunne, et kõike nagu oli ning käsitlus on asjalik, aga üldiselt ei mõjunud. "Lord of War" tõotab alguses paljut (nii draamat, põnevust kui huumorit), aga tegelikult antakse kõike jaopärast. Kontrast on eriti tuntav, kui asjad pöörduvad viimases kolmandikus Juri suhtes pahaks. Tegelaskujud kaotavad korraga senise neutraalsuse, tõstes vaatajas elevust päris palju. Ja filmi kõige meeldejäävam, rabavam, selgelt meeleolukam lõik jääb päris algusesse, demonstreerides kuuli tootmist, raudalükkamist ja lõpuks ühele õnnetule pähekihutamist. Plakat on ka äge.
Seltskond on hea (Cage'i Juri kõrval näiteks Bridget Moynahan tema naisena, Ian Holm vana kogenud rivaalina, Ethan Hawke teda visalt jälitava Interpoli agendina), aga esile tõstaks eriti Jared Letot. Kutt pälvib harva nii värvikaid tegelaskujusid kui pidevalt mingite pahede küüsis vaevlev Vitali. Eks see kõik tööta rohkem vastandiks pealtnäha väga korras Jurile ega oma märkimisväärset toiteväärtust, aga meelt lahutab ikka. Eriti Ukraina riigipiiri visandamine ja loomalikult auto tagaistmel kokaiini ninna larpimine.
Andrew Niccolil on kahtlemata ideid, aga ta pole kõige paeluvam jutustaja. Sama käib "Lord of Wari" kohta.
Hinne: 6/10
Edukad: suureks läbimurdeks kujunenud "Leaving Las Vegas" ja valmimise järjekorras "The Rock", "Con Air", "Face/Off", "City of Angels", "Gone in Sixty Seconds", "National Treasure". Ainult kaks viimast kuuluvad praegusesse kümnendisse, kus ta on jätkanud harjumuspärast tempot "keskmiselt kaks aastas".
"Lord of War" käsitleb väga põnevat teemat: rahvusvahelise relvadega salakaubitseja elu. Ja ikkagi sellest ei piisanud, et inimesed kinno meelitada. Siin võib süüdistada ühiskonnakriitilist hoiakut, millega hiilgab samuti värske sõjadraama "Jarhead". USA publik veel lihtsalt ei taha filme, mis räägivad, et nende suur kodumaa sõdib, sest sõdimine tasub ära. Maailm pole veel terroristidest puhtaks löödud!
Tegijad ei püüdle eelkõige USA-kriitikat. "Lord of War" vaatleb küüniliselt, ent mitte kindlasti kibestunult ühiskonda üldse. Juri elu on lihtsalt üks võimalik elu, mis toob kaasa valikuid ning loobumisi nagu iga teine. Sündmustik tundub enamasti koguni ootamatult emotsioonitu, kuna keegi lihtsalt ei võta mingeid seisukohti ega otsi põhjuseid. Mis paneb Juri tiksuma? Miks Ava või Vitali või samuti vendade vanemad jäävad nii kauaks tema saladuste suhtes neutraalseks?
Ausalt öeldes tunduks kõik mõjusam umbes kaks korda pikema minisarjana, kus leiduks aega põhjalikule käsitlusele tegelaste suhetest, relvaparuni hinge-elust ning miks mitte madistada. Sest tegelikult jääb lõpuks selline pooltühi tunne, et kõike nagu oli ning käsitlus on asjalik, aga üldiselt ei mõjunud. "Lord of War" tõotab alguses paljut (nii draamat, põnevust kui huumorit), aga tegelikult antakse kõike jaopärast. Kontrast on eriti tuntav, kui asjad pöörduvad viimases kolmandikus Juri suhtes pahaks. Tegelaskujud kaotavad korraga senise neutraalsuse, tõstes vaatajas elevust päris palju. Ja filmi kõige meeldejäävam, rabavam, selgelt meeleolukam lõik jääb päris algusesse, demonstreerides kuuli tootmist, raudalükkamist ja lõpuks ühele õnnetule pähekihutamist. Plakat on ka äge.
Seltskond on hea (Cage'i Juri kõrval näiteks Bridget Moynahan tema naisena, Ian Holm vana kogenud rivaalina, Ethan Hawke teda visalt jälitava Interpoli agendina), aga esile tõstaks eriti Jared Letot. Kutt pälvib harva nii värvikaid tegelaskujusid kui pidevalt mingite pahede küüsis vaevlev Vitali. Eks see kõik tööta rohkem vastandiks pealtnäha väga korras Jurile ega oma märkimisväärset toiteväärtust, aga meelt lahutab ikka. Eriti Ukraina riigipiiri visandamine ja loomalikult auto tagaistmel kokaiini ninna larpimine.
Andrew Niccolil on kahtlemata ideid, aga ta pole kõige paeluvam jutustaja. Sama käib "Lord of Wari" kohta.
Hinne: 6/10
"North Country"
Mehed on sead? Sa ei tea, millest räägid, väike tüdruk. Enamik meestegelasi selles draamas on sihukesed uskumatud munnid, et sa tunned end oma tavalise turvalise elu keskel printsessina. Nad alustaks filmi ümbernimetamisega "North Cuntry'ks" ja edasi läheks kõik vaid halvemaks. Sest juttu tuleb sellest, kuidas USAs jõuti ajaloo esimese seksuaalse ahistamise ühishagini.
Nii et tõsieluline värk, mis leidis aset 1980-ndate teisel poolel Ühendriikides, kus naised asusid meeste kõrval kaevanduses tööle. Kui alternatiiv on taskuraha eest juuksurisalongis kopitada või kodus niisama tagumikku laiaks istuda, ei küsi üksluine füüsiline töö sellest, mis sul jalgade ristumiskohas pesitseb. Meestele siiski asjade käik ei meeldinud ja nende märklauaks kujunes õnnetu (Charlize Theron), kes julges enda eest välja astuda.
Nagu senisest toonist aimdub, on tegijad suhtumise ning pooltevõtmise meie eest lahkesti ära teinud. Publiku asjaks jääb mängu ilu hinnata. Mis pole üldse põlgusega öeldud. Auhinnafilmile on nagunii soovitav kindlalt positsioneeruda ja kesksele tegelasele kaasatundmine tundub väga loomulik. Milleks üldse sellisest sündmusest juttu teha, kui tulemus jääks kuhugi musta ning valge keskele, ma räägin õigust? Kusjuures sa isegi ei kahtleks asja mustvalgsuses, kui ei loeks hiljem, et ahistamine algas tegelikult 1980-ndate alguses ja kohtuasi jõudis lõpule 1998. "North Countryst" jääb pigem mulje, et noor kindlameelne naine tuli, sai kõvasti sakutada, andis asja kohtusse ja pani õigluse maksma.
Aga heakene küll – mängu ilu. Sellega minnakse täispangale. Olustik tundub nii ehe, et kohati ähvardab töölisromantikaks kätte minna, vähemalt see baariõhtu "Lay Lady Lay" saatel. Higi, mustus, armetus: meeleolu luuakse tipilt ning topilt. Isegi mõjusamaks kasvavad hetked, kus pinged kerkivad esile. Film kogub siis tugevalt energiat. Välikäimla ümberlükkamine. Nii üksi Josey tigeda meestehulga vastu. Isa lõikav valu näha tütart ses armetus olukorras. Meenutus kohtupingis, suurepärase muusikataustaga muide. "North Country" on meeldejääv. Kurvaks teeb ainult koonerdamine kohtustseenidega. Tulevad nii hästi välja. Nende asemel eemaldaks mingeid koduseid stseene, mis lahendati nagunii liiga lihtsalt: viimane tüli peksva abikaasaga, leppimine pojaga, vägistamise meenutus ehk.
Theron tõestab jälle, et võiks kuuluda ameerika näitlejannade paremikku, kui oskaks projekte valida. Alati ei pea muidugi lõikavaid draamasid tegema, aga pane võrdluseks kõrvale näiteks mullune "Head in the Clouds" ja saad isegi aru, et Theroni raisatakse enamasti nagu hinnalisi loodusvarasid. "Monsteri" eeskujul on siin üdini loomulikud nii tema räsitud koduperenaiselik välimus kui esitus. Jah, just, loomulik on täpne sõna. Ta tõesti justkui elaks seda, mis muudab kaasaelamise pigem aja küsimuseks kui valikuks. Teistes tähtsates osades Woody Harrelson, Frances McDormand, Sean Bean ja Richard Jenkins, kes tundub pärast "Mulla all" ükstapuha kus ekraanides ilmudes nii excellent. Tema kuiv huumorimeel ja muidu olek hämmastavad.
See vist pole tähtis, aga huvitav ikka. Peategelane on muidugi naine. Lavastaja on naine. Kaks kirjanikku, kelle raamatu põhjal "North Country" tehti, on naised. Aga stsenarist on mees.
Hinne: 7/10
Nii et tõsieluline värk, mis leidis aset 1980-ndate teisel poolel Ühendriikides, kus naised asusid meeste kõrval kaevanduses tööle. Kui alternatiiv on taskuraha eest juuksurisalongis kopitada või kodus niisama tagumikku laiaks istuda, ei küsi üksluine füüsiline töö sellest, mis sul jalgade ristumiskohas pesitseb. Meestele siiski asjade käik ei meeldinud ja nende märklauaks kujunes õnnetu (Charlize Theron), kes julges enda eest välja astuda.
Nagu senisest toonist aimdub, on tegijad suhtumise ning pooltevõtmise meie eest lahkesti ära teinud. Publiku asjaks jääb mängu ilu hinnata. Mis pole üldse põlgusega öeldud. Auhinnafilmile on nagunii soovitav kindlalt positsioneeruda ja kesksele tegelasele kaasatundmine tundub väga loomulik. Milleks üldse sellisest sündmusest juttu teha, kui tulemus jääks kuhugi musta ning valge keskele, ma räägin õigust? Kusjuures sa isegi ei kahtleks asja mustvalgsuses, kui ei loeks hiljem, et ahistamine algas tegelikult 1980-ndate alguses ja kohtuasi jõudis lõpule 1998. "North Countryst" jääb pigem mulje, et noor kindlameelne naine tuli, sai kõvasti sakutada, andis asja kohtusse ja pani õigluse maksma.
Aga heakene küll – mängu ilu. Sellega minnakse täispangale. Olustik tundub nii ehe, et kohati ähvardab töölisromantikaks kätte minna, vähemalt see baariõhtu "Lay Lady Lay" saatel. Higi, mustus, armetus: meeleolu luuakse tipilt ning topilt. Isegi mõjusamaks kasvavad hetked, kus pinged kerkivad esile. Film kogub siis tugevalt energiat. Välikäimla ümberlükkamine. Nii üksi Josey tigeda meestehulga vastu. Isa lõikav valu näha tütart ses armetus olukorras. Meenutus kohtupingis, suurepärase muusikataustaga muide. "North Country" on meeldejääv. Kurvaks teeb ainult koonerdamine kohtustseenidega. Tulevad nii hästi välja. Nende asemel eemaldaks mingeid koduseid stseene, mis lahendati nagunii liiga lihtsalt: viimane tüli peksva abikaasaga, leppimine pojaga, vägistamise meenutus ehk.
Theron tõestab jälle, et võiks kuuluda ameerika näitlejannade paremikku, kui oskaks projekte valida. Alati ei pea muidugi lõikavaid draamasid tegema, aga pane võrdluseks kõrvale näiteks mullune "Head in the Clouds" ja saad isegi aru, et Theroni raisatakse enamasti nagu hinnalisi loodusvarasid. "Monsteri" eeskujul on siin üdini loomulikud nii tema räsitud koduperenaiselik välimus kui esitus. Jah, just, loomulik on täpne sõna. Ta tõesti justkui elaks seda, mis muudab kaasaelamise pigem aja küsimuseks kui valikuks. Teistes tähtsates osades Woody Harrelson, Frances McDormand, Sean Bean ja Richard Jenkins, kes tundub pärast "Mulla all" ükstapuha kus ekraanides ilmudes nii excellent. Tema kuiv huumorimeel ja muidu olek hämmastavad.
See vist pole tähtis, aga huvitav ikka. Peategelane on muidugi naine. Lavastaja on naine. Kaks kirjanikku, kelle raamatu põhjal "North Country" tehti, on naised. Aga stsenarist on mees.
Hinne: 7/10
November 24, 2005
"Pride and Prejudice"
18. sajandi lõpu Inglismaa. Viie tütrega õnnistatud Bennettid on nagu iga teine mitte-töölisklassi pere: põhieesmärk on kinkida tirtsud võimalikult rikastele abikaasadele. Põhiline trall käib kahe vanima tütre (Rosamund Pike, Keira Knightley) ja nende pulmapalaviku ümber. Vanemaid kehastavad Brenda Blethyn, Donald Sutherland. Peiupoisse mängivad Tom Hollander, Matthew MacFadyen, Simon Woods jt.
Mõned linalood seisavad kriitikast kõrgemal. Näiteks supermarketite odavmüügikorvi põhjakiht või suurimate kirjandusklassikute töötlused. Ma mõtlen William Shakespeare'i, Agatha Christiet, "Pride and Prejudice'i" puhul Jane Austenit jne.
Selliste pühade lehmade puhul on võimatu mõne originaalse mõttega lagedale tulla, töid kuidagi kritiseerida (moodsa töötluse puhul ei viitsiks keegi kuulata, originaalitruu puhul ei võeta ilmselt tõsiselt) või üldse mõista, miks filmi vaja oli. No tõesti, milleks meile "Uhkuse ja eelarvamuse" kaheksas ekraaniversioon, eriti kui neid sigineb 2003-st alates tempoga üks aastas! Bollywoodi värskendavast remixist ("Bride & Prejudice") saab veel aru, selles püüti midagi omanäolist luua. Aga mõte järjekordsest kostüümidraamast paneb haigutama, kuna enamik neist on kuivavõitu prestiižiprojektid ega tõmba kaasa. Nagu käesolev. Sisuliselt loen ainsaks põnevaks ideeks seda, et Elizabeth loeb alguses raamatut "First Impressions", mis oli muidugi "Pride and Prejudice'i" tööpealkiri.
Nagu kiuste, on rollisooritused ning lavastus nii korralikud, et ma ei saa arvustust siin lõpetada ja teha midagi huvitavamat, vaid tunnen vajadust edasi muljetada. Eelarve ligi 30 miljonit USD läksid küll täie ette, sest pildiliselt on tegu korraliku maiuspalaga. Kostüümid, tegevuspaigad ja eriti loodusvaated teevad oma töö, et liigutada ka kivistunud südant. Bennetti tüdrukud Jane ja Elizabeth on lisaks sobivalt energilised ja värsked, et aru saada, miks neile pidevalt keel ripakil kosilased sappa tekivad.
Stsenaristidki võtsid Austenist, mis võtta annab, et süžee oleks võimalikult elav, dialoogi- ning emotsioonitihe. Osalistele on see loomulikult paras katsumus isegi filmis (kus erinevalt teatrist võimalik pause ja duubleid teha), mis on näitlejatele täitsa arusaadav motiiv klassikas osaleda. Ja nad püsivadki vajalikul tasemel, pidades sammu nii tempo kui tegelaste laia tundeskaalaga. Eriti meeldiv üllatus on alati isuäratav Keira Knightley, kes sai lõpuks korraliku võimaluse end tõestada. Keskpärase näitleja reedab see, et ta vajub korraga suuremat hulka teksti esitades kuidagi ära (sõnaohtrast tegelasest on vist kergem mõistlikku sooritust kätte saada). Knightley läbib tuleproovi auga, jäädes alati sarmikaks, värskeks, veenvaks. Respekt.
Ebavajalik film, aga hästi õmmeldud. Lavastus ja näitlejad väärivad hinnet 8, sisu 4. Teeme siis kompromissi:
Hinne: 6/10
Mõned linalood seisavad kriitikast kõrgemal. Näiteks supermarketite odavmüügikorvi põhjakiht või suurimate kirjandusklassikute töötlused. Ma mõtlen William Shakespeare'i, Agatha Christiet, "Pride and Prejudice'i" puhul Jane Austenit jne.
Selliste pühade lehmade puhul on võimatu mõne originaalse mõttega lagedale tulla, töid kuidagi kritiseerida (moodsa töötluse puhul ei viitsiks keegi kuulata, originaalitruu puhul ei võeta ilmselt tõsiselt) või üldse mõista, miks filmi vaja oli. No tõesti, milleks meile "Uhkuse ja eelarvamuse" kaheksas ekraaniversioon, eriti kui neid sigineb 2003-st alates tempoga üks aastas! Bollywoodi värskendavast remixist ("Bride & Prejudice") saab veel aru, selles püüti midagi omanäolist luua. Aga mõte järjekordsest kostüümidraamast paneb haigutama, kuna enamik neist on kuivavõitu prestiižiprojektid ega tõmba kaasa. Nagu käesolev. Sisuliselt loen ainsaks põnevaks ideeks seda, et Elizabeth loeb alguses raamatut "First Impressions", mis oli muidugi "Pride and Prejudice'i" tööpealkiri.
Nagu kiuste, on rollisooritused ning lavastus nii korralikud, et ma ei saa arvustust siin lõpetada ja teha midagi huvitavamat, vaid tunnen vajadust edasi muljetada. Eelarve ligi 30 miljonit USD läksid küll täie ette, sest pildiliselt on tegu korraliku maiuspalaga. Kostüümid, tegevuspaigad ja eriti loodusvaated teevad oma töö, et liigutada ka kivistunud südant. Bennetti tüdrukud Jane ja Elizabeth on lisaks sobivalt energilised ja värsked, et aru saada, miks neile pidevalt keel ripakil kosilased sappa tekivad.
Stsenaristidki võtsid Austenist, mis võtta annab, et süžee oleks võimalikult elav, dialoogi- ning emotsioonitihe. Osalistele on see loomulikult paras katsumus isegi filmis (kus erinevalt teatrist võimalik pause ja duubleid teha), mis on näitlejatele täitsa arusaadav motiiv klassikas osaleda. Ja nad püsivadki vajalikul tasemel, pidades sammu nii tempo kui tegelaste laia tundeskaalaga. Eriti meeldiv üllatus on alati isuäratav Keira Knightley, kes sai lõpuks korraliku võimaluse end tõestada. Keskpärase näitleja reedab see, et ta vajub korraga suuremat hulka teksti esitades kuidagi ära (sõnaohtrast tegelasest on vist kergem mõistlikku sooritust kätte saada). Knightley läbib tuleproovi auga, jäädes alati sarmikaks, värskeks, veenvaks. Respekt.
Ebavajalik film, aga hästi õmmeldud. Lavastus ja näitlejad väärivad hinnet 8, sisu 4. Teeme siis kompromissi:
Hinne: 6/10
November 23, 2005
"Harry Potter and the Goblet of Fire"
Harry Potterit ootab neljandal kooliaastal ootamatult Sigatüüka esindamine suurejoonelisel ja ohtlikul Kolmevõluri turniiril, kus võistleb vanemate-kogenumate õpilastega konkureerivatest õppeasutustest.
Meie lemmik-poissvõlur on tagasi ja selle noored osatäitjad näevad välja põhimõtteliselt samad kui aasta eest "Azkabani vangis". Tegijatel polnudki vist vaja stressata, et äkki nende lapstähed kasvavad üles palju käbedamalt kui muud lapstähed. Nojah, neljanda klassi õpilaste kohta võiks nad vähem teismelised välja näha, eriti Ron, aga ärme unusta, et tegemist on võlukooliga.
"Potter" müüb erinevalt selgetest hooajafilmidest üliedukalt nii talvel kui suvel, ent "Sõrmuste isanda" kadudes koliti esilinastus siiski tagasi novembri keskpaika. Ilmselt otsustati mitte parandada seda, mis pole katki. Warneri suurimatel ahnepäitsudel ei saanud kuidagi kahe silma vahele jääda seegi asjaolu, et juuni-väljalase kogus kinodest ligi 90 miljonit dollarit teisest osast vähem ja ligi 190 esimesest vähem.
Mike Newelli valimine lavastajaks oli üllatus. Tema tugevuseks on tegelastele ning näitlejatele suurt tähtsust asetavad filmid ("Four Weddings and a Funeral", "Donnie Brasco", "Mona Lisa Smile"), aga "Potterid" on selgelt eelkõige vaatemängud, mis pööravad detailidele tähelepanu põhiliselt siis, kui neid saab kuidagi demonstreerida. Töötlused on jäänud seetõttu raamatute sisulisest tasemest märgatavalt maha, milles on oma süü lapsnäitlejatel, kes ei kanna paljusid stseene lihtsalt kuigi ilmekalt välja (vanematel tegelastel on palju vähem ruumi, nemad ei saa niigi kuigi palju ära teha). Rääkimata kõigest, mis jäeti välja lihtlabasel ruumipuudusel, kuna saagad originaalis on äärmiselt mahukad.
Siiski oli mul rõõm avastada, et pikema nuputamise-katsetamise järel leiti lõpuks ometi asjalik viis Rowlingit töödelda. Tuli lihtsalt välja visata peaaegu kõik igapäevaelusse puutuv, sest isegi 157 minutiline linateos jääb selleks kitsaks, ning kasutada lihtsat ülesehitust, kus vaatemängud moodustavad selgroo ja rahulike stseenide eesmärk on neid toestada-siduda. Jackie Chani või näiteks pornofilmidest tuttav struktuur töötab siin imehästi. Kasvõi seetõttu, et kui tegelased väga ei huvita, peab järgmist märulit ootama ainult natuke aega.
See tähendab paratamatult, et lugu jääb isegi vähemaks kui enne. Potteri ja Roni pere-elule tähelepanu ei pöörata. Sigatüüka õpetajad ja muud elanikud taanduvad rangelt pisiosadesse, välja arvatud Moody (Brendan Gleeson). Draco Malfoy (Tom Felton) ei huvita kedagi, tema tohib põhiliselt eemalt ülbet nägu teha. Tavapärased jagelused sõprade vahel lõpevad ruttu. Alguses katsetatakse peresõbraliku huumoriga (Ron paistab silma onelineritega nagu blimey, bloody hell), siis tüdinetakse sellestki. Jne. Raamatuski oluliseks kujunenud õpilaste tärkav armuelu jääb samas alles, lisamaks loole seninägemata mõõde, kus hakatakse üksteisele ometi silma heitma. Aga ei midagi siivutut. Hoopis valentinipäeva tunne tuleb peale.
Tavaelust astutakse kokkuvõttes mõõduka sammuga üle, hoidmaks fookust ilusti Kolmevõluri turniiril, mis pakub ainest adrenaliinilaksudeks. Ja selle eest tuleb küll müts tegijate ees maha võtta. Öelda, et nad said hakkama, oleks nagu nentida, et paavst on Vatikanis elav vanamees. "Goblet of Fire" pole mitte ainult äksirikkaim "Potter", vaid suurimaid šõusid tänavu kinodes üldse. Vapustav kraam, kus iga vaatemäng sama hea või šefim kui eelnev. Kasvõi aperitiiviks mõeldud täistuledes täismajaga Lendluudpalli staadion on väike ime. Lisades näiteks heitluse draakoniga, veealuse seikluse näkkidega ja selle, mis algab labürindis, võib piletiraha tasumise üle ainult rõõmu tunda. Rääkimata lühiajalisematest silmakommidest nagu veest tõusev laev, koolide tutvustus, lumine org lossiga, koolipidu ja kohtumõistmine.
Newell annab omalt poolt kõik, et ka rahulik osa ei jää igavaks, ning noored näitlejad mõjuvad tõesti eelnevast usutavamalt. Võib muidugi vaielda, kui paljus see oli tema teha, sest Watsonil, Radcliffe'il ja Grintil on ühist ekraanikogemust juba viie aasta jagu. Aga kaldun arvama, et just näitlejakeskne lavastaja andis vajaliku täiendava lihvi, sest Harry, Ron ja Hermione mõjuvad nüüd tunduvalt enam tervikuna, lähedaste sõpradena. Selline ühine presence polnud tuntav varem.
Õhustikult küünib "Goblet of Fire'i" lähedale vaid mullune "The Prisoner of Azkaban". Ütleks isegi, et trumpab üle, aga Newellil on varuks salajokker. Ralph Fiennesi mängitud Voldemorti uus tulemine on parim, millega "Potteri" filmides on eales maha saadud. Valgustus, kujundus, teaterlik õhustik – usun, et selle võtaks tänuga vastu isegi "Carnivale" autorid. Ebamaine!
Kas ma olen pessimist, kui leian, et "Potter" ei saa ekraanil enam paremaks minna?
Hinne: 8/10
Meie lemmik-poissvõlur on tagasi ja selle noored osatäitjad näevad välja põhimõtteliselt samad kui aasta eest "Azkabani vangis". Tegijatel polnudki vist vaja stressata, et äkki nende lapstähed kasvavad üles palju käbedamalt kui muud lapstähed. Nojah, neljanda klassi õpilaste kohta võiks nad vähem teismelised välja näha, eriti Ron, aga ärme unusta, et tegemist on võlukooliga.
"Potter" müüb erinevalt selgetest hooajafilmidest üliedukalt nii talvel kui suvel, ent "Sõrmuste isanda" kadudes koliti esilinastus siiski tagasi novembri keskpaika. Ilmselt otsustati mitte parandada seda, mis pole katki. Warneri suurimatel ahnepäitsudel ei saanud kuidagi kahe silma vahele jääda seegi asjaolu, et juuni-väljalase kogus kinodest ligi 90 miljonit dollarit teisest osast vähem ja ligi 190 esimesest vähem.
Mike Newelli valimine lavastajaks oli üllatus. Tema tugevuseks on tegelastele ning näitlejatele suurt tähtsust asetavad filmid ("Four Weddings and a Funeral", "Donnie Brasco", "Mona Lisa Smile"), aga "Potterid" on selgelt eelkõige vaatemängud, mis pööravad detailidele tähelepanu põhiliselt siis, kui neid saab kuidagi demonstreerida. Töötlused on jäänud seetõttu raamatute sisulisest tasemest märgatavalt maha, milles on oma süü lapsnäitlejatel, kes ei kanna paljusid stseene lihtsalt kuigi ilmekalt välja (vanematel tegelastel on palju vähem ruumi, nemad ei saa niigi kuigi palju ära teha). Rääkimata kõigest, mis jäeti välja lihtlabasel ruumipuudusel, kuna saagad originaalis on äärmiselt mahukad.
Siiski oli mul rõõm avastada, et pikema nuputamise-katsetamise järel leiti lõpuks ometi asjalik viis Rowlingit töödelda. Tuli lihtsalt välja visata peaaegu kõik igapäevaelusse puutuv, sest isegi 157 minutiline linateos jääb selleks kitsaks, ning kasutada lihtsat ülesehitust, kus vaatemängud moodustavad selgroo ja rahulike stseenide eesmärk on neid toestada-siduda. Jackie Chani või näiteks pornofilmidest tuttav struktuur töötab siin imehästi. Kasvõi seetõttu, et kui tegelased väga ei huvita, peab järgmist märulit ootama ainult natuke aega.
See tähendab paratamatult, et lugu jääb isegi vähemaks kui enne. Potteri ja Roni pere-elule tähelepanu ei pöörata. Sigatüüka õpetajad ja muud elanikud taanduvad rangelt pisiosadesse, välja arvatud Moody (Brendan Gleeson). Draco Malfoy (Tom Felton) ei huvita kedagi, tema tohib põhiliselt eemalt ülbet nägu teha. Tavapärased jagelused sõprade vahel lõpevad ruttu. Alguses katsetatakse peresõbraliku huumoriga (Ron paistab silma onelineritega nagu blimey, bloody hell), siis tüdinetakse sellestki. Jne. Raamatuski oluliseks kujunenud õpilaste tärkav armuelu jääb samas alles, lisamaks loole seninägemata mõõde, kus hakatakse üksteisele ometi silma heitma. Aga ei midagi siivutut. Hoopis valentinipäeva tunne tuleb peale.
Tavaelust astutakse kokkuvõttes mõõduka sammuga üle, hoidmaks fookust ilusti Kolmevõluri turniiril, mis pakub ainest adrenaliinilaksudeks. Ja selle eest tuleb küll müts tegijate ees maha võtta. Öelda, et nad said hakkama, oleks nagu nentida, et paavst on Vatikanis elav vanamees. "Goblet of Fire" pole mitte ainult äksirikkaim "Potter", vaid suurimaid šõusid tänavu kinodes üldse. Vapustav kraam, kus iga vaatemäng sama hea või šefim kui eelnev. Kasvõi aperitiiviks mõeldud täistuledes täismajaga Lendluudpalli staadion on väike ime. Lisades näiteks heitluse draakoniga, veealuse seikluse näkkidega ja selle, mis algab labürindis, võib piletiraha tasumise üle ainult rõõmu tunda. Rääkimata lühiajalisematest silmakommidest nagu veest tõusev laev, koolide tutvustus, lumine org lossiga, koolipidu ja kohtumõistmine.
Newell annab omalt poolt kõik, et ka rahulik osa ei jää igavaks, ning noored näitlejad mõjuvad tõesti eelnevast usutavamalt. Võib muidugi vaielda, kui paljus see oli tema teha, sest Watsonil, Radcliffe'il ja Grintil on ühist ekraanikogemust juba viie aasta jagu. Aga kaldun arvama, et just näitlejakeskne lavastaja andis vajaliku täiendava lihvi, sest Harry, Ron ja Hermione mõjuvad nüüd tunduvalt enam tervikuna, lähedaste sõpradena. Selline ühine presence polnud tuntav varem.
Õhustikult küünib "Goblet of Fire'i" lähedale vaid mullune "The Prisoner of Azkaban". Ütleks isegi, et trumpab üle, aga Newellil on varuks salajokker. Ralph Fiennesi mängitud Voldemorti uus tulemine on parim, millega "Potteri" filmides on eales maha saadud. Valgustus, kujundus, teaterlik õhustik – usun, et selle võtaks tänuga vastu isegi "Carnivale" autorid. Ebamaine!
Kas ma olen pessimist, kui leian, et "Potter" ei saa ekraanil enam paremaks minna?
Hinne: 8/10
November 17, 2005
"Serenity"
Ma ei tunneta viletsa lühimälu tõttu aja kulgu kuigi hästi (ruumitunnetus on parem: ära eksin ainult siis, kui ei tea, kuhu minna).
Seetõttu tundus läbivaatusele minnes, et olen eelnevalt juba terve igaviku kuulnud kaaslastelt filmihuvilistelt, kui kõva mees on ikka Joss Whedon. See, kes mõtles välja kultussarjad "Buffy the Vampire Slayer", "Angel", "Firefly". Niineväli ütles koguni, et tegu on parima stsenaristiga eales. See pani kukalt kratsima. Kõik teame, et päris paljude ameeriklaste telesarjade sisuline tugevus jätab Hollywoodi tavasaavutused kaugele maha – aga kui heast heast ikkagi siinpuhul jutt käib?
Õnneks on Whedoni oodatud kinodebüüt nüüd ekraanil, ta nii kirjutas kui lavastas, et puust ja punaselt kõik selgeks teha.
"Serenity" ei kuulu mitte ainult 2005. parimate sekka. See on üks silmapaistvamaid ulmekaid, mis eales tehtud. See vääriks gigaaedu, mis saadab "Star Warsi". Justnimelt vääriks, sest raha on esialgu visa sisse tulema. Ei saa aru, mis inimestel viga, et nad ei litsu kinno kasvõi üksteise seljas, et ikka seansile pääseda.
Ülivõrded on muidugi toredad, eriti praetuna ning hapukoorega, aga lugeja ei saa neist paraku midagi. Las ma teen siis olulisi täpsustusi. Sa pole tõenäoliselt eales näinud nii hästi kirjutatud ulmefilmi. Me räägime telesarjade tasemest, ja mitte nende viletsamast otsast. Räägime sci-fi valdkonna asjatundjatest, kes teavad, mida teevad, teevad seda hästi, ei kopeeri teisi, leiavad ideid, pakkumaks miskit igale maitsele (nali, draama, märul), ega jäta kõige selle juures märke kiirustamisest-lohakusest. Räägime kvaliteedist, mida tavaliselt ulmefilmiga lihtsalt ei seosta!
Isegi action jätab väga soliidse mulje, kuigi 40 miljoni dollariga on raske midagi grandioosset kokku panna. Eriti saagas, mis tähtsustab loo ja tegelaste kõrval detailset maailma. Hoonete arhitektuur ning kosmoselaevade disain liigub parimal juhul arglikult samasse kategooriasse "Star Warsi" uue triloogia või "The Chronicles of Riddickiga". Serenityt ennast võinuks siiski nõks kaugemalt jäädvustada, see tundub paaril hetkel lihtsalt kena mudelina, mida tegelikult kasutatigi loomulikult.
"Serenity" jätkab õnnetult läbikukkunud "Firefly" sündmusi, mille keskmes on kamp julgeid, kes kimavad ringi oma kosmoselaevas Serenity ja elatuvad ohtlikest juhutöödest. Neid asub Liidu rahaga jälitama tapmise teaduseks aretanud palgamõrvar (Chiwetel Ejiofor), kelle huvi objektiks kaks pealekorjatud reisijat.
Miski pole kõigile. Keda ulme lihtsalt ei tõmba, ei mõtle kardetavasti ümber ka Whedoni uut vaadates. Keda huvitavad ainult efektid, leiab paremaidki vaatemänge. Keda mingil hämaral põhjusel sarjade jälgimine ei paelu, hakkab ilmselt kuskil segama ähmane tunne, et ta vaatab ikkagi sarja (need hingavad siiski teises rütmis kui filmid). Teiste seas ei ootaks vähemat kui kaasaelamine!
"Fireflyd" näinud saavad loost ja teavad tegelastest rohkem, aga toimuv on iseseisvana täiesti mõistetav paarist ootamatust käigust hoolimata. Tutvusring ei tule siiski päevakorda. Whedon teab, et kahe tunni sisse mahub ainult kaks tundi ja kruvib tempo kohe üles. Kilde minevikust pudeneb tasapisi asja käigus. Nii palju lisaks, et Serenity asukad figureerisid kõik juba sarjas.
Eriliselt intrigeerib kindlasti River (elukutseline baleriin Summer Glau), kelle tausta avatakse piinavmagusalt vähe. Lapse nägu, naise keha, saladuslik, piinatud, kakluses tiigrina raevukas. Viimases kasutatakse omapäraseid võtteid ja oma stiili nagu parimates ulmekates viimasel ajal juhtub ("The Matrix", "Equilibrium"), aga ei midagi uhkeldavat, praktiline värk. Samuraimõõk on vist ainus säravam asjake. Sõnasabast hakates: näitlejatöödes eelistatakse samuti praktilist lähenemist. Kõik on paigas, mõõdetud, tõhus. Aga klassikaline Rolls Royce pole ju ka igav auto kõigest seetõttu, et ei püüdle Ferraride kombel moodsat disaini.
Hoole ja armastusega tehtud teos. Väärikas nagu perekonna reliikvia. Kohtle seda vääriliselt.
Ühe lause arvustus: Nagu "Star Wars" või "The Chronicles of Riddick", aga põnev.
Veel üks ühe lause arvustus: Tähtsaim ulmekas pärast "Star Warsi".
Hinne: 9/10
Seetõttu tundus läbivaatusele minnes, et olen eelnevalt juba terve igaviku kuulnud kaaslastelt filmihuvilistelt, kui kõva mees on ikka Joss Whedon. See, kes mõtles välja kultussarjad "Buffy the Vampire Slayer", "Angel", "Firefly". Niineväli ütles koguni, et tegu on parima stsenaristiga eales. See pani kukalt kratsima. Kõik teame, et päris paljude ameeriklaste telesarjade sisuline tugevus jätab Hollywoodi tavasaavutused kaugele maha – aga kui heast heast ikkagi siinpuhul jutt käib?
Õnneks on Whedoni oodatud kinodebüüt nüüd ekraanil, ta nii kirjutas kui lavastas, et puust ja punaselt kõik selgeks teha.
"Serenity" ei kuulu mitte ainult 2005. parimate sekka. See on üks silmapaistvamaid ulmekaid, mis eales tehtud. See vääriks gigaaedu, mis saadab "Star Warsi". Justnimelt vääriks, sest raha on esialgu visa sisse tulema. Ei saa aru, mis inimestel viga, et nad ei litsu kinno kasvõi üksteise seljas, et ikka seansile pääseda.
Ülivõrded on muidugi toredad, eriti praetuna ning hapukoorega, aga lugeja ei saa neist paraku midagi. Las ma teen siis olulisi täpsustusi. Sa pole tõenäoliselt eales näinud nii hästi kirjutatud ulmefilmi. Me räägime telesarjade tasemest, ja mitte nende viletsamast otsast. Räägime sci-fi valdkonna asjatundjatest, kes teavad, mida teevad, teevad seda hästi, ei kopeeri teisi, leiavad ideid, pakkumaks miskit igale maitsele (nali, draama, märul), ega jäta kõige selle juures märke kiirustamisest-lohakusest. Räägime kvaliteedist, mida tavaliselt ulmefilmiga lihtsalt ei seosta!
Isegi action jätab väga soliidse mulje, kuigi 40 miljoni dollariga on raske midagi grandioosset kokku panna. Eriti saagas, mis tähtsustab loo ja tegelaste kõrval detailset maailma. Hoonete arhitektuur ning kosmoselaevade disain liigub parimal juhul arglikult samasse kategooriasse "Star Warsi" uue triloogia või "The Chronicles of Riddickiga". Serenityt ennast võinuks siiski nõks kaugemalt jäädvustada, see tundub paaril hetkel lihtsalt kena mudelina, mida tegelikult kasutatigi loomulikult.
"Serenity" jätkab õnnetult läbikukkunud "Firefly" sündmusi, mille keskmes on kamp julgeid, kes kimavad ringi oma kosmoselaevas Serenity ja elatuvad ohtlikest juhutöödest. Neid asub Liidu rahaga jälitama tapmise teaduseks aretanud palgamõrvar (Chiwetel Ejiofor), kelle huvi objektiks kaks pealekorjatud reisijat.
Miski pole kõigile. Keda ulme lihtsalt ei tõmba, ei mõtle kardetavasti ümber ka Whedoni uut vaadates. Keda huvitavad ainult efektid, leiab paremaidki vaatemänge. Keda mingil hämaral põhjusel sarjade jälgimine ei paelu, hakkab ilmselt kuskil segama ähmane tunne, et ta vaatab ikkagi sarja (need hingavad siiski teises rütmis kui filmid). Teiste seas ei ootaks vähemat kui kaasaelamine!
"Fireflyd" näinud saavad loost ja teavad tegelastest rohkem, aga toimuv on iseseisvana täiesti mõistetav paarist ootamatust käigust hoolimata. Tutvusring ei tule siiski päevakorda. Whedon teab, et kahe tunni sisse mahub ainult kaks tundi ja kruvib tempo kohe üles. Kilde minevikust pudeneb tasapisi asja käigus. Nii palju lisaks, et Serenity asukad figureerisid kõik juba sarjas.
Eriliselt intrigeerib kindlasti River (elukutseline baleriin Summer Glau), kelle tausta avatakse piinavmagusalt vähe. Lapse nägu, naise keha, saladuslik, piinatud, kakluses tiigrina raevukas. Viimases kasutatakse omapäraseid võtteid ja oma stiili nagu parimates ulmekates viimasel ajal juhtub ("The Matrix", "Equilibrium"), aga ei midagi uhkeldavat, praktiline värk. Samuraimõõk on vist ainus säravam asjake. Sõnasabast hakates: näitlejatöödes eelistatakse samuti praktilist lähenemist. Kõik on paigas, mõõdetud, tõhus. Aga klassikaline Rolls Royce pole ju ka igav auto kõigest seetõttu, et ei püüdle Ferraride kombel moodsat disaini.
Hoole ja armastusega tehtud teos. Väärikas nagu perekonna reliikvia. Kohtle seda vääriliselt.
Ühe lause arvustus: Nagu "Star Wars" või "The Chronicles of Riddick", aga põnev.
Veel üks ühe lause arvustus: Tähtsaim ulmekas pärast "Star Warsi".
Hinne: 9/10
November 14, 2005
Sarjad!
Oi ei. Nagu töö ja kool ei võtaks niigi palju aega, haigestusin hiljuti sarjapalavikku. Ameeriklased teevad neid nii kuradi hästi, et peab lihtsalt eemale hoidma, kui ei taha tsüklisse sattuda. Senini õnnestus see küllaltki edukalt, aga siis tegin vea, pannes mõne ajaviiteks käima, sellest kuhjast, mida olin kõvakettale kogunud. Ja mis selgus? Et sõltuvus tekib hoobilt. Viimased kaks nädalat vahin neid praktiliselt iga õhtu kuue-seitsmeni hommikul ega suuda ikka isu täis saada. Sisuline tase jätab Hollywoodi keskmise kaugele maha! Mees!
"The Shield" (2002-...)
Võmmielu suurlinnas. Kesksel kohal erirühm, kes ei vali vahendeid, et pahasid tänaval rihma otsas hoida. Michael Chiklis ehk räpane Mackey on saanud tänu sellele kõvaks tegijaks, kuigi suurel ekraanil pole veel hästi kanda kinnitanud. "Fantastiline nelik" on nii masendav kaka, et isegi tema ei suutnud seal vähimatki ära teha.
Julm, brutaalne ning intriigirikas; umbes kolmveerand tundi ports. Hea lühike samuti, hooajas ainult 13 osa (kolmandas oli siiski 15) – jääb aega ka teistele sarjadele. Kanal 2 näitas ära kolm hooaega, mine tea, kas neljanda ka ostsid. Märtsis algab igatahes viies.
Kusjuures neljas ilmutab varaseid väsimuse märke. Märul on endiselt tige ja pinge kruvimine õnnestub, aga tegelaste eraelu tutvustatakse esialgu vähem, mis pole äge. Viga parandatakse peagi, kuigi Julieni geielu lükatakse miskipärast kappi tagasi (tema kodu ei tule enam jutuks) ning Dutchi varjatud küljed kadunud. Shane'i Samas lisandub seltskonda kaks põnevat tüüpi: Mackey naisülem (Glenn Close) ja kohalik gängster (Anthony Anderson), kes jääbki härradele võmmidele pinnuks silma.
Close'i näitlejaoskustes ei kahtle keegi, aga Anderson valmistab tõelise üllatuse. Aastaid pool- ning vähekõvades komöödiates halenaljakat paksu neegrit kehastanud tüüp on korraga täitsa ostetav kõva mehena, kes nalja ei mõista. Enamiku ajast pole roll liiga nõudlik (ülbe nägu ajab asja ära) ja kindlasti mitte originaalne, aga soliidne sooritus maksab ka midagi. Hooaja lõpuks leitakse talle võimalus esitada laiemat emotsiooniskaalat ja tüüp tuleb igati toime. imdb.com leiab miskipärast, et AA osales ainult ühes episoodis, aga tegelikult on ta pidevalt kohal.
Peab-nägema sari, kuigi neljas hooaeg on kokkuvõttes nõrgim.
"Six Feet Under" (2001-2005)
Kanal 2 näitas neli hooaega ja edasi peame jällegi ise hakkama saama. Mine tea, mil jätkatakse. Õnneks hakkab viiendat ja viimast näitama 22. novembrist mtv3. Episood kestab kolmveerand tunni tuuris. 1-3. hooajas 13 osa, 4-5. hooajas 12 osa.
Matusebürood pidava perekonna elu. Müstilise elemendi lisavad mitmesugused kadunukesed, kes käivad nendega juttu puhumas. Eriti tark mees on pereisa, kes suri õnnetult avaosas ning võiks tingimata tihemini seal ringi kalpsata.
Sitaks hea. Parim draamasari, mida tean. Jälgides tekkis pidevalt tunne, et enne oli väga vinge, aga nüüd läheb isegi paremaks. Need tegelased lihtsalt poevad naha alla ja sooritused on samal tasemel. Suureks plussiks seegi, et rõhk kandub pidevalt eri tegelastele (kõik korraga pole iialgi võrdselt teravas fookuses), et publiku huvi ei jääks seisvasse vette loksuma.
Neljanda hooaja magusad leiud on kaks uut tegelast: ema järjekordne mees (James Cromwell) ning peretütre sõbranna (Mena Suvari), kes on bi või isegi gei. Cromwelli osa on sügavam ning mitmekesisem kui talle tavaliselt suuremal ekraanil osaks langeb. Nauditavalt paheline Suvari tõestab lõpuks, et temas võis siiski peituda näitlejanna. Kahju, et see filmides välja ei paistnud, kus ta mõjub reeglina ilmetu blondi tirtsuna.
"Carnivale" (2003-2004)
Loe 3.dets 2005 postitust
"The Simpsons" (1989-...)
Praeguseks juba 17. hooaega ketrav multikasari düsfunktsionaalsest Ameerika perekonnast, mis elutseb samasuguseid friike pungil Springfieldis. Siin-seal olen vaadanud ja end kõveraks naernud, nii et otsustasin lõpuks asja korralikult käsile võtta, alustades päris algusest.
Peab ütlema, et esimene hooaeg valmistas pettumuse, kui tükk aega hiljem vaatama hakata.
Idee töötab ning hääletööd on head, aga eriti naljakas pole esiti. No sellest ei maksa muidugi kohkuda, sest anna aega atra seada, asju tuleb käsitleda oma aja kontekstis ja muud tobedad kriitikute tarkuseterad. 13-st episoodist vaid kaht-kolme tõstaks esile. Aga ma alustasin juba teise hooajaga, mille avaosa oli täitsa hää.
Järgmisel korral: "Prison Break" (superhea), "Entourage" (superhea), "Futurama" esimene hooaeg (päris hea), "Everybody Hates Chris" (üllatavalt hea), "My Name Is Earl" (väga muhe), "Weeds" (suurepärane alternatiiv "Desperate Housewivesile") jm. Kanal 2-lt vaatan "Losti" (nähtud viis osa) ja "Desperate Housewivesi" (nähtud kümme osa). Esimene meeldib, teine hakkab tasapisi tüütama. "Tegelikud Stepfordi naised" on hea idee, tegelased sümpaatsed ja sooritused korralikud, aga midagi jääb puudu. Püüan seda edaspidi täpsemalt lahata. Avaosa vaatasin äsja "Kitchen Confidential'il" (üllatavalt lahe) ja "Invasion'il" (samad sõnad).
Kõvakettal paremaid aegu ootamas: "American Gothic" (kõik 22 osa ja ma tean õiget järjekorda! ha!) "Arrested Development", "Deadwood", "Ghost Whisperer", "Haunted" (paraku ainult kaks osa), "Supernatural", "Surface", "The O.C.", "Threshold".
"The Shield" (2002-...)
Võmmielu suurlinnas. Kesksel kohal erirühm, kes ei vali vahendeid, et pahasid tänaval rihma otsas hoida. Michael Chiklis ehk räpane Mackey on saanud tänu sellele kõvaks tegijaks, kuigi suurel ekraanil pole veel hästi kanda kinnitanud. "Fantastiline nelik" on nii masendav kaka, et isegi tema ei suutnud seal vähimatki ära teha.
Julm, brutaalne ning intriigirikas; umbes kolmveerand tundi ports. Hea lühike samuti, hooajas ainult 13 osa (kolmandas oli siiski 15) – jääb aega ka teistele sarjadele. Kanal 2 näitas ära kolm hooaega, mine tea, kas neljanda ka ostsid. Märtsis algab igatahes viies.
Kusjuures neljas ilmutab varaseid väsimuse märke. Märul on endiselt tige ja pinge kruvimine õnnestub, aga tegelaste eraelu tutvustatakse esialgu vähem, mis pole äge. Viga parandatakse peagi, kuigi Julieni geielu lükatakse miskipärast kappi tagasi (tema kodu ei tule enam jutuks) ning Dutchi varjatud küljed kadunud. Shane'i Samas lisandub seltskonda kaks põnevat tüüpi: Mackey naisülem (Glenn Close) ja kohalik gängster (Anthony Anderson), kes jääbki härradele võmmidele pinnuks silma.
Close'i näitlejaoskustes ei kahtle keegi, aga Anderson valmistab tõelise üllatuse. Aastaid pool- ning vähekõvades komöödiates halenaljakat paksu neegrit kehastanud tüüp on korraga täitsa ostetav kõva mehena, kes nalja ei mõista. Enamiku ajast pole roll liiga nõudlik (ülbe nägu ajab asja ära) ja kindlasti mitte originaalne, aga soliidne sooritus maksab ka midagi. Hooaja lõpuks leitakse talle võimalus esitada laiemat emotsiooniskaalat ja tüüp tuleb igati toime. imdb.com leiab miskipärast, et AA osales ainult ühes episoodis, aga tegelikult on ta pidevalt kohal.
Peab-nägema sari, kuigi neljas hooaeg on kokkuvõttes nõrgim.
"Six Feet Under" (2001-2005)
Kanal 2 näitas neli hooaega ja edasi peame jällegi ise hakkama saama. Mine tea, mil jätkatakse. Õnneks hakkab viiendat ja viimast näitama 22. novembrist mtv3. Episood kestab kolmveerand tunni tuuris. 1-3. hooajas 13 osa, 4-5. hooajas 12 osa.
Matusebürood pidava perekonna elu. Müstilise elemendi lisavad mitmesugused kadunukesed, kes käivad nendega juttu puhumas. Eriti tark mees on pereisa, kes suri õnnetult avaosas ning võiks tingimata tihemini seal ringi kalpsata.
Sitaks hea. Parim draamasari, mida tean. Jälgides tekkis pidevalt tunne, et enne oli väga vinge, aga nüüd läheb isegi paremaks. Need tegelased lihtsalt poevad naha alla ja sooritused on samal tasemel. Suureks plussiks seegi, et rõhk kandub pidevalt eri tegelastele (kõik korraga pole iialgi võrdselt teravas fookuses), et publiku huvi ei jääks seisvasse vette loksuma.
Neljanda hooaja magusad leiud on kaks uut tegelast: ema järjekordne mees (James Cromwell) ning peretütre sõbranna (Mena Suvari), kes on bi või isegi gei. Cromwelli osa on sügavam ning mitmekesisem kui talle tavaliselt suuremal ekraanil osaks langeb. Nauditavalt paheline Suvari tõestab lõpuks, et temas võis siiski peituda näitlejanna. Kahju, et see filmides välja ei paistnud, kus ta mõjub reeglina ilmetu blondi tirtsuna.
"Carnivale" (2003-2004)
Loe 3.dets 2005 postitust
"The Simpsons" (1989-...)
Praeguseks juba 17. hooaega ketrav multikasari düsfunktsionaalsest Ameerika perekonnast, mis elutseb samasuguseid friike pungil Springfieldis. Siin-seal olen vaadanud ja end kõveraks naernud, nii et otsustasin lõpuks asja korralikult käsile võtta, alustades päris algusest.
Peab ütlema, et esimene hooaeg valmistas pettumuse, kui tükk aega hiljem vaatama hakata.
Idee töötab ning hääletööd on head, aga eriti naljakas pole esiti. No sellest ei maksa muidugi kohkuda, sest anna aega atra seada, asju tuleb käsitleda oma aja kontekstis ja muud tobedad kriitikute tarkuseterad. 13-st episoodist vaid kaht-kolme tõstaks esile. Aga ma alustasin juba teise hooajaga, mille avaosa oli täitsa hää.
Järgmisel korral: "Prison Break" (superhea), "Entourage" (superhea), "Futurama" esimene hooaeg (päris hea), "Everybody Hates Chris" (üllatavalt hea), "My Name Is Earl" (väga muhe), "Weeds" (suurepärane alternatiiv "Desperate Housewivesile") jm. Kanal 2-lt vaatan "Losti" (nähtud viis osa) ja "Desperate Housewivesi" (nähtud kümme osa). Esimene meeldib, teine hakkab tasapisi tüütama. "Tegelikud Stepfordi naised" on hea idee, tegelased sümpaatsed ja sooritused korralikud, aga midagi jääb puudu. Püüan seda edaspidi täpsemalt lahata. Avaosa vaatasin äsja "Kitchen Confidential'il" (üllatavalt lahe) ja "Invasion'il" (samad sõnad).
Kõvakettal paremaid aegu ootamas: "American Gothic" (kõik 22 osa ja ma tean õiget järjekorda! ha!) "Arrested Development", "Deadwood", "Ghost Whisperer", "Haunted" (paraku ainult kaks osa), "Supernatural", "Surface", "The O.C.", "Threshold".
November 10, 2005
"A History of Violence"
Vahel kuuleme kriitikuid rääkimas või näeme kirjutamas, et mingi koomiksifilm on jube hea. Mulle jääb küll enamasti segaseks, mida silmas peetakse. Enamik näiteid jäävad sisuliselt nii piiratud ja jäikadesse raamidesse, et neil lihtlabaselt napib tõeliselt haarava linateose eeldusi
(mõttega ning kuhugi liikuv lugu, tõsiseltvõetava sügavuse omandavad tegelaskujud), millest tõelistesse kõrgustesse pürgida.
Õnneks juhtub vähemalt kord aastas, et koomiksit töödeldakse nõnda, et see ei jää nõudliku vaataja ees häbisse. Kanada teeneka lavastaja David Cronenbergi uusim kuulub nende hulka. See on üldse tänavuse kinomenüü mõjuvamate palade seas: igas mõttes märki tabav draama teemal, mis jääb alati kõhedaks ja tähtsaks. Nimelt, mis juhtub, kui tappa inimene. Pole vast raske kujutleda, et pärast seda pole sinu jaoks enam miski endine. Jääb ainult küsimus, kuis edasi elada.
"A History of Violence" ei arutle selle kõige üle pikalt, vaid jutustab lihtsalt ühe loo, mis algab ootamatu mõrvaga. Igati eeskujulik pereisa (Viggo Mortensen) kõmmutab surnuks kaks tema elu, vara ja lähedasi rünnanud kõrilõikajat. Mulle meeldiks, kui sa läheks vaatama täpselt selle teadmisega ega uuriks, mis edasi saab. Oleks intrigeerivam. Veel parem, ära praegu edasi loe, mine vaata film vahepeal ära. Sest korralikuks kiidulauluks käsitlen paari aspekti, mida oleks toredam ehk ise avastada.
Tagasi? Väga hea.
"A History of Violence" mõjub kohati letargiliselt ja masendav toon teeb selle natuke raskeks vaadata. Aga kindlasti on seda kerge armastada, sest teos särab kõiges olulises – näitlejatööd, lavastus, lakooniline lugu. Harv juhus, kus isegi muusikataust on täiesti omal kohal ega tekita tunnet, et meile üritatakse ette öelda, mida millal tunda.
Kõige tähtsam on meeleolu, mille süngus sobitub väga loomulikult sündmustiku, tegelaste ja dialoogi napi väljendusviisiga. Juba esimesest kaadrist tekib kergelt rõhutud tunne, sest kohe aru saada, et hakkab juhtuma koledaid asju, mis puudutavad kõiki osalejaid sügavalt. Kui siis läheb vägivallaks, on see nii inetu ja glorifitseerimata kui päriselus... no selle vahega, et keegi ikka tegelikult valib kaameranurki ja värke. Asi on karm. Kui inimest tulistada, tuleb temasse auk ja tulemus ei jää kuigi esteetiline. Ja see, mis toimub tegelaste peas, on vahest õudsemgi. Mitmed rollisooritused on nii ähvardavad (Ed Harris, William Hurt, ka Viggo Mortenseni sile beebinägu peidab midagi tumedat), et sellest jätkuks tummisuselt kümenele tavapõnevikule.
Eraldi lõigus mainimist väärivad need kaks kiiret, kuidagi räpakat, higist ja oma asetuses nii loomulikku seksistseeni. Nii häid ei näe ka enamikes pornokates, rääkimata "9 Songsi" tüüpi eurorämpsust või tavalistest mängufilmidest. Ja see Bello-tädi on ikka julge keha näidates!
Cronenberg leiab huvitaval kombel ruumi ka ilule (näiteks Tom sügisvärvides vahtrate keskel koju jooksmas on hindamatu!), huumorile (Carlis ja Richies on megaõelusele vaatamata midagi isuäratavalt, elegantselt vaimukat, nagu Pacinos "Kurjuse kaitsjas"), ilule (lõpustseen lihtsalt murrab südame!) ning koomiksitunnetusele (materjali päritolu just ei rõhutata, aga tihti oleks kerge kujutleda, kuidas tegelastele tekivad peade kõrvale näiteks jutumulid)... Vot täpselt nii meisterlik värk. Osatäitjate kohta sõnaks, et need on ilusad samuti just oma lihtsuses, mis teeb vähemalt Stallid äärmiselt südamlikuks-sümpaatseks.
"A History of Violence" poeb hinge. Ma ei tea, miks kodumaal seda ei vaadatud, aga vahet pole ka. Teeme, et see on minu ja sinu kultusfilm, kinosõprade hästi hoitud saladus.
Hinne: 8/10
(mõttega ning kuhugi liikuv lugu, tõsiseltvõetava sügavuse omandavad tegelaskujud), millest tõelistesse kõrgustesse pürgida.
Õnneks juhtub vähemalt kord aastas, et koomiksit töödeldakse nõnda, et see ei jää nõudliku vaataja ees häbisse. Kanada teeneka lavastaja David Cronenbergi uusim kuulub nende hulka. See on üldse tänavuse kinomenüü mõjuvamate palade seas: igas mõttes märki tabav draama teemal, mis jääb alati kõhedaks ja tähtsaks. Nimelt, mis juhtub, kui tappa inimene. Pole vast raske kujutleda, et pärast seda pole sinu jaoks enam miski endine. Jääb ainult küsimus, kuis edasi elada.
"A History of Violence" ei arutle selle kõige üle pikalt, vaid jutustab lihtsalt ühe loo, mis algab ootamatu mõrvaga. Igati eeskujulik pereisa (Viggo Mortensen) kõmmutab surnuks kaks tema elu, vara ja lähedasi rünnanud kõrilõikajat. Mulle meeldiks, kui sa läheks vaatama täpselt selle teadmisega ega uuriks, mis edasi saab. Oleks intrigeerivam. Veel parem, ära praegu edasi loe, mine vaata film vahepeal ära. Sest korralikuks kiidulauluks käsitlen paari aspekti, mida oleks toredam ehk ise avastada.
Tagasi? Väga hea.
"A History of Violence" mõjub kohati letargiliselt ja masendav toon teeb selle natuke raskeks vaadata. Aga kindlasti on seda kerge armastada, sest teos särab kõiges olulises – näitlejatööd, lavastus, lakooniline lugu. Harv juhus, kus isegi muusikataust on täiesti omal kohal ega tekita tunnet, et meile üritatakse ette öelda, mida millal tunda.
Kõige tähtsam on meeleolu, mille süngus sobitub väga loomulikult sündmustiku, tegelaste ja dialoogi napi väljendusviisiga. Juba esimesest kaadrist tekib kergelt rõhutud tunne, sest kohe aru saada, et hakkab juhtuma koledaid asju, mis puudutavad kõiki osalejaid sügavalt. Kui siis läheb vägivallaks, on see nii inetu ja glorifitseerimata kui päriselus... no selle vahega, et keegi ikka tegelikult valib kaameranurki ja värke. Asi on karm. Kui inimest tulistada, tuleb temasse auk ja tulemus ei jää kuigi esteetiline. Ja see, mis toimub tegelaste peas, on vahest õudsemgi. Mitmed rollisooritused on nii ähvardavad (Ed Harris, William Hurt, ka Viggo Mortenseni sile beebinägu peidab midagi tumedat), et sellest jätkuks tummisuselt kümenele tavapõnevikule.
Eraldi lõigus mainimist väärivad need kaks kiiret, kuidagi räpakat, higist ja oma asetuses nii loomulikku seksistseeni. Nii häid ei näe ka enamikes pornokates, rääkimata "9 Songsi" tüüpi eurorämpsust või tavalistest mängufilmidest. Ja see Bello-tädi on ikka julge keha näidates!
Cronenberg leiab huvitaval kombel ruumi ka ilule (näiteks Tom sügisvärvides vahtrate keskel koju jooksmas on hindamatu!), huumorile (Carlis ja Richies on megaõelusele vaatamata midagi isuäratavalt, elegantselt vaimukat, nagu Pacinos "Kurjuse kaitsjas"), ilule (lõpustseen lihtsalt murrab südame!) ning koomiksitunnetusele (materjali päritolu just ei rõhutata, aga tihti oleks kerge kujutleda, kuidas tegelastele tekivad peade kõrvale näiteks jutumulid)... Vot täpselt nii meisterlik värk. Osatäitjate kohta sõnaks, et need on ilusad samuti just oma lihtsuses, mis teeb vähemalt Stallid äärmiselt südamlikuks-sümpaatseks.
"A History of Violence" poeb hinge. Ma ei tea, miks kodumaal seda ei vaadatud, aga vahet pole ka. Teeme, et see on minu ja sinu kultusfilm, kinosõprade hästi hoitud saladus.
Hinne: 8/10
"Elizabethtown"
Cameron Crowe toob lauale parima mõlemast teda ümbritsevast maailmast. USA indie koorekihi ehk tema juurtega seovad meest värske dialoog, lugude jutustamise oskus, põnev kaameratöö ja muusikavalik (jah, ta kuulub nende režissööride hulka, keda tuntakse ka soundtrackide poolest). Hollywoodile sobib aga ta nõrkus melodraama vastu.
Jääb ainult probleem, kuidas anne panna raha teenima. Tom Cruise'iga peaosas vändatud "Jerry Maguire" ning "Vanilla Sky" kujunesid hittideks, kuid üldiselt kipub Crowe'i palkamine jääma alla kasumlikkuse piiri. Kui ta just ei tööta ultraodavalt. Mida ta enam ei tee. Mis olekski raiskamine, sest melodraama on tal tõesti käpas. Liites suurtele tunnetele suured staarid tekib kombinatsioon, mis ei liiguta ainult kivisüdameid.
"Elizabethtown" on järjekordne maius Crowe'i austajatele. See on aus, naljakas, kurb ja liigutav segu romantilisest komöödiast, draamast ning road-moviest, kus kakskümmend-midagi-mees (Orlando Bloom) sõidab üheaegselt isa matustele ja ennast leidma. Antakse vihje, et Drew pole olnud elu vaimse poole avastamisel kuigi usin ja jõudis nüüd ummikusse. Ja nagu sellises seisus nii tavaline, kohtab ta ootamatult tüdrukut (Kirsten Dunst), kes näib pakkuvat kõike seda, mille järele ta vaevatud hing januneb.
Romantilisse komöödiasse puutuv ongi ilmekas näide, kuidas Crowe ühendab parimat kahest maailmast. Ühelt poolt on see täis ilusaid hetki ja ilusaid inimesi (Bloom ja Dunst on koos väga musid), aga samas loobutakse igavast tavapärasest ülesehitusest stiilis "kohtuvad, tutvuvad, armuvad, tülitsevad, lepivad". Pigem tundub kujunev kiindumus väga eluline, kõigi pingete ja kõhklustega, mida see kipub kaasa tooma. Siiski ei kasutata realistliku lähenemise puhul tihti ähvardavat virisevat toonit. Leitakse ilus kesktee probleemide sügavuse tõetruul kujutamisel ning suletud ringis tammuvate tegelaste vahel.
"Sõrmuste isanda", "Kariibi mere piraatide" ja "Taevase kuningriigi" iluspoiss Orlando Bloom teeb tavapärasest sisukama rolli noore mehena, kes tahab õppida tõelist elu tundma. Tegijad võiks tegelikult veidi kokku hoida kaamerapilke tema mõtlikule ilusale näole, a vähemalt kutt töötab hoolega ega ilutse niisama. See pole iseenesest kuigi nõudlik roll, vaid selline, mis jätab pigem soodsa mulje. Aga kõik peavad kuskilt alustama.
Kirsten Dunst mõjub seevastu ehtsa tulesädemena – mida rohkem teda vaatan, seda ilusam ning seksikam ta tundub. Raske uskuda, et tüdruk mõnega ekraanil ei sobiks, ja hea kontakt Bloomiga on samuti selgelt tuntav. Claire on tüüpiline Dunsti materjal (kergelt paheline, veidi vaevatud, samas energiline ja nooruslik nagu sälg) ning ta oligi Crowe'ile esimene valik. Neiu loobus Shyamalani "Külast", et ikka selle osa saaks. Ja hästi tegi, sest ta pole vist iialgi olnud ihaldusväärsem.
Ameeriklased on teinud viimastel aastatel mitmeid tragikomöödiaid, kus perepea surm toob jälle pere kokku ("Garden State", "Eulogy"). Crowe'i film on neist vaimukaim, kuigi Drewle ja Claire'ile kaasaelamise kõrvalt jääb tavapärasest vähem ruumi värvikatele kõrvaltegelastele, kelle arvel on alati hea kildu rebida. Aga olemasolevad täidavad ülesande auga. Alec Baldwini etteaste Drew bossina pakub alguses kohe tipphetke, ta on selliste mõne-minuti-kõrvalosade peal ikka mihkel (võrdluseks "Along Came Polly"). Jed Rees esitab hotellis kohatud tundelise peiuna "metsikute ülikooliaastate" huumorit selle soliidseimal kujul. Susan Sarandoni kaosega lõpev lavanumber lõpuosas on üsna imetlusväärne ning paneb austama Crowe'i julgust lisada midagi sellist, mis on teoorias liiga pikk, kasutu ja looga mittehaakuv.
Eelnevat arvestades nõks veniv, eriti viimases kolmandikus. Crowe olla pärast esikat Toronto festivalil niigi kümme minutit välja lõiganud, aga paraku ei tea, kust.
Mina lõpetanuks sellega, kuidas Claire hakkab tagasi koju sõitma.
Hinne: 7/10
***
45 miljonit dollarit maksis, 25 reklaamile, 18,8 tõi kinodest.
Bloom oli muide samuti esimene valik Drew ossa, aga "Taevase kuningriigi" tegemine segas kohe paati hüppamast. Vahepeal palgati Ashton Kutcher, aga väheüllatuslikult jäi tal Dunstiga side nõrgaks. Pärast seda ootas Crowe lihtsalt nii kaua, kuni Bloom vabanes, kuigi terve gäng noori tuntud nimesid oli valmis kohe teda asendama. Kõige lähemale jõudnud Seann William Scott, mis kõlab vähemalt mulle pagana intrigeerivalt.
Mingil hetkel Claire'iks kandideerinud Jessica Bielile jäi kokkuvõttes pisiosa alguses, mis on ajanappusele vaatamata väga seksikas.
Jääb ainult probleem, kuidas anne panna raha teenima. Tom Cruise'iga peaosas vändatud "Jerry Maguire" ning "Vanilla Sky" kujunesid hittideks, kuid üldiselt kipub Crowe'i palkamine jääma alla kasumlikkuse piiri. Kui ta just ei tööta ultraodavalt. Mida ta enam ei tee. Mis olekski raiskamine, sest melodraama on tal tõesti käpas. Liites suurtele tunnetele suured staarid tekib kombinatsioon, mis ei liiguta ainult kivisüdameid.
"Elizabethtown" on järjekordne maius Crowe'i austajatele. See on aus, naljakas, kurb ja liigutav segu romantilisest komöödiast, draamast ning road-moviest, kus kakskümmend-midagi-mees (Orlando Bloom) sõidab üheaegselt isa matustele ja ennast leidma. Antakse vihje, et Drew pole olnud elu vaimse poole avastamisel kuigi usin ja jõudis nüüd ummikusse. Ja nagu sellises seisus nii tavaline, kohtab ta ootamatult tüdrukut (Kirsten Dunst), kes näib pakkuvat kõike seda, mille järele ta vaevatud hing januneb.
Romantilisse komöödiasse puutuv ongi ilmekas näide, kuidas Crowe ühendab parimat kahest maailmast. Ühelt poolt on see täis ilusaid hetki ja ilusaid inimesi (Bloom ja Dunst on koos väga musid), aga samas loobutakse igavast tavapärasest ülesehitusest stiilis "kohtuvad, tutvuvad, armuvad, tülitsevad, lepivad". Pigem tundub kujunev kiindumus väga eluline, kõigi pingete ja kõhklustega, mida see kipub kaasa tooma. Siiski ei kasutata realistliku lähenemise puhul tihti ähvardavat virisevat toonit. Leitakse ilus kesktee probleemide sügavuse tõetruul kujutamisel ning suletud ringis tammuvate tegelaste vahel.
"Sõrmuste isanda", "Kariibi mere piraatide" ja "Taevase kuningriigi" iluspoiss Orlando Bloom teeb tavapärasest sisukama rolli noore mehena, kes tahab õppida tõelist elu tundma. Tegijad võiks tegelikult veidi kokku hoida kaamerapilke tema mõtlikule ilusale näole, a vähemalt kutt töötab hoolega ega ilutse niisama. See pole iseenesest kuigi nõudlik roll, vaid selline, mis jätab pigem soodsa mulje. Aga kõik peavad kuskilt alustama.
Kirsten Dunst mõjub seevastu ehtsa tulesädemena – mida rohkem teda vaatan, seda ilusam ning seksikam ta tundub. Raske uskuda, et tüdruk mõnega ekraanil ei sobiks, ja hea kontakt Bloomiga on samuti selgelt tuntav. Claire on tüüpiline Dunsti materjal (kergelt paheline, veidi vaevatud, samas energiline ja nooruslik nagu sälg) ning ta oligi Crowe'ile esimene valik. Neiu loobus Shyamalani "Külast", et ikka selle osa saaks. Ja hästi tegi, sest ta pole vist iialgi olnud ihaldusväärsem.
Ameeriklased on teinud viimastel aastatel mitmeid tragikomöödiaid, kus perepea surm toob jälle pere kokku ("Garden State", "Eulogy"). Crowe'i film on neist vaimukaim, kuigi Drewle ja Claire'ile kaasaelamise kõrvalt jääb tavapärasest vähem ruumi värvikatele kõrvaltegelastele, kelle arvel on alati hea kildu rebida. Aga olemasolevad täidavad ülesande auga. Alec Baldwini etteaste Drew bossina pakub alguses kohe tipphetke, ta on selliste mõne-minuti-kõrvalosade peal ikka mihkel (võrdluseks "Along Came Polly"). Jed Rees esitab hotellis kohatud tundelise peiuna "metsikute ülikooliaastate" huumorit selle soliidseimal kujul. Susan Sarandoni kaosega lõpev lavanumber lõpuosas on üsna imetlusväärne ning paneb austama Crowe'i julgust lisada midagi sellist, mis on teoorias liiga pikk, kasutu ja looga mittehaakuv.
Eelnevat arvestades nõks veniv, eriti viimases kolmandikus. Crowe olla pärast esikat Toronto festivalil niigi kümme minutit välja lõiganud, aga paraku ei tea, kust.
Mina lõpetanuks sellega, kuidas Claire hakkab tagasi koju sõitma.
Hinne: 7/10
***
45 miljonit dollarit maksis, 25 reklaamile, 18,8 tõi kinodest.
Bloom oli muide samuti esimene valik Drew ossa, aga "Taevase kuningriigi" tegemine segas kohe paati hüppamast. Vahepeal palgati Ashton Kutcher, aga väheüllatuslikult jäi tal Dunstiga side nõrgaks. Pärast seda ootas Crowe lihtsalt nii kaua, kuni Bloom vabanes, kuigi terve gäng noori tuntud nimesid oli valmis kohe teda asendama. Kõige lähemale jõudnud Seann William Scott, mis kõlab vähemalt mulle pagana intrigeerivalt.
Mingil hetkel Claire'iks kandideerinud Jessica Bielile jäi kokkuvõttes pisiosa alguses, mis on ajanappusele vaatamata väga seksikas.
November 06, 2005
"Doom"
Marsil asuvas teadusjaamas on jama. Kohale saadetakse erirühm. Edasi pole raske arvata – hunnik pimedaid koridore, kus luusivad elavad surnud ja muud veidrikud.
Juba kopp ees linalugudest, mis põhinevad videomängudel? Sa pole veel midagi näinud. Edasi ootaks neid pigem tihenevas tempos. Projekte higistab planeerimispõrgus igal valitud hetkel oma paarkümmend.
Senised osutusid hirmsaks rämpsuks või vähemalt masendavalt keskpäraseks, kui "Mortal Kombat" välja arvata. Moodsad koomiksifilmid on nendega võrdluses lausa kõrge kunst. Ka "Doom" sai arvustajatelt samuti usinalt nuia ja publiku huvi lahtus üllatavalt kiiresti, kui vaadelda edetabeleid.
Aga asi pole nii hull. See on omas lahtris isegi soliidne saavutus. Lihtsalt märuli arvestuses ei tahaks "Doomi" just soovitada (isikupäratu ja üksluine), aga kui sa kohe pead mängust tehtud filmi vaatama, on tegu täitsa okei valikuga.
Põhihäda peitub selles, et zombisid on mängutöötlustes viimasel kolmel aastal juba korduvalt eksponeeritud ("Resident Evil" järjega, "House of the Dead", isegi "Alone in the Dark"). Kohe kuidagi ei leia südamest enam elevust. "Doomil" on selleks kahtlemata sama palju õigust kui teistel, seda inspireerinud Doom 3 praeguse zombivaimustuse elustas, aga tegijad ei arvesta küllastustundega publikus. Eri andmetel 60-80 miljoni dollarilisse eelarvesse ei mahtunud paraku kuigi palju muid elukaid. Kokkupuude nendega jääb napiks.
Kes lähevad kinno The Rocki vaatama, lahkuvad kardetavasti pettunult. Tema asi on lihtsalt suur välja näha ja kurjalt möriseda, pole tal põnevat teksti ega tegelaskuju. "The Rundown" ja "Be Cool" on endiselt ainsad filmid, kus osati selle toreda härrasmehega midagi asjalikku peale hakata. Õige peategelane on pigem erirühma kuuluv John, keda kehastab "Sõrmuste isandas" Eomerina kuulsaks saanud Karl Urban. Johni ootab teadusjaamas ta kaksikõde ("Die Another Day" Miranda Frost ehk Rosamund Pike), kellega mitmeid valusaid mälestusi läbi närida. See moodustabki stooris põhiliini.
John on samuti see, kes viib läbi "Doomi" kuulsaima mölluhetke: mängude eeskujul esimeses isikus ringijooksmine-tulistamine. Mitte pikalt, paar minutit vast. Ehk kaameranurk imiteerib tegelase silmavaadet ning temast endast näeme samal ajal ekraanil ainult relva otsa. Oi kuidas seda mõnitati juba treileri järel. Üllataval kombel osutub see tipphetkeks, kuhu pakiti rohkem nalja ja adrenaliini kui ülejäänud filmi kokku! Ei tahaks first person shooteri trikist mingit uut trendi näha sündimas, aga vähemalt sellel korral oli lahe.
Lõpuheitlus on samuti pädevalt kokku pandud, aga Bartkowiaki esiklavastuse "Romeo Must Die" tasemel ajaviidet ei paku.
Selline värk siis. Keskpärane märulina, hea töötlusena.
Hinne: 5/10
Juba kopp ees linalugudest, mis põhinevad videomängudel? Sa pole veel midagi näinud. Edasi ootaks neid pigem tihenevas tempos. Projekte higistab planeerimispõrgus igal valitud hetkel oma paarkümmend.
Senised osutusid hirmsaks rämpsuks või vähemalt masendavalt keskpäraseks, kui "Mortal Kombat" välja arvata. Moodsad koomiksifilmid on nendega võrdluses lausa kõrge kunst. Ka "Doom" sai arvustajatelt samuti usinalt nuia ja publiku huvi lahtus üllatavalt kiiresti, kui vaadelda edetabeleid.
Aga asi pole nii hull. See on omas lahtris isegi soliidne saavutus. Lihtsalt märuli arvestuses ei tahaks "Doomi" just soovitada (isikupäratu ja üksluine), aga kui sa kohe pead mängust tehtud filmi vaatama, on tegu täitsa okei valikuga.
Põhihäda peitub selles, et zombisid on mängutöötlustes viimasel kolmel aastal juba korduvalt eksponeeritud ("Resident Evil" järjega, "House of the Dead", isegi "Alone in the Dark"). Kohe kuidagi ei leia südamest enam elevust. "Doomil" on selleks kahtlemata sama palju õigust kui teistel, seda inspireerinud Doom 3 praeguse zombivaimustuse elustas, aga tegijad ei arvesta küllastustundega publikus. Eri andmetel 60-80 miljoni dollarilisse eelarvesse ei mahtunud paraku kuigi palju muid elukaid. Kokkupuude nendega jääb napiks.
Kes lähevad kinno The Rocki vaatama, lahkuvad kardetavasti pettunult. Tema asi on lihtsalt suur välja näha ja kurjalt möriseda, pole tal põnevat teksti ega tegelaskuju. "The Rundown" ja "Be Cool" on endiselt ainsad filmid, kus osati selle toreda härrasmehega midagi asjalikku peale hakata. Õige peategelane on pigem erirühma kuuluv John, keda kehastab "Sõrmuste isandas" Eomerina kuulsaks saanud Karl Urban. Johni ootab teadusjaamas ta kaksikõde ("Die Another Day" Miranda Frost ehk Rosamund Pike), kellega mitmeid valusaid mälestusi läbi närida. See moodustabki stooris põhiliini.
John on samuti see, kes viib läbi "Doomi" kuulsaima mölluhetke: mängude eeskujul esimeses isikus ringijooksmine-tulistamine. Mitte pikalt, paar minutit vast. Ehk kaameranurk imiteerib tegelase silmavaadet ning temast endast näeme samal ajal ekraanil ainult relva otsa. Oi kuidas seda mõnitati juba treileri järel. Üllataval kombel osutub see tipphetkeks, kuhu pakiti rohkem nalja ja adrenaliini kui ülejäänud filmi kokku! Ei tahaks first person shooteri trikist mingit uut trendi näha sündimas, aga vähemalt sellel korral oli lahe.
Lõpuheitlus on samuti pädevalt kokku pandud, aga Bartkowiaki esiklavastuse "Romeo Must Die" tasemel ajaviidet ei paku.
Selline värk siis. Keskpärane märulina, hea töötlusena.
Hinne: 5/10
November 04, 2005
"In Her Shoes"
Susannah Granti romaanil tragikomöödia kolmkümmend-midagi õdedest, kes aina kaklevad. Rose (Toni Collette) on ilmetuma välimusega, korralik tüdruk, kes teeb pikki päevi kontoris ja ootab lootusetult printsi valgel hobusel. Maggie (Cameron Diaz) on rabavalt nägus peotibi, kes pole midagi korda saatnud, aga on kõvasti tasuta jooke ja keppi saanud.
Teemadeks on armastus, petmine, valusad saladused, leppimine, uus algus jne. Täitsa õigesti arvasid: tegu on naistekaga.
Curtis Hanson on lavastajaks muidugi sobiv. Ta viimased kinotööd ("Wonder Boys", "8 Mile") tõestavad, et mees on draamas kodus kui kala vees. Ta aitab hingestatult esineda neil, kellelt seda ei ootaks, aimab edukalt tundelise ja võltsi piiri, oskab luua romantilist meeleolu. Sellest lähtuvalt tundubki ootuspärane, et naeratava nukuna karjääri teinud Diaz sooritab just tema oskusliku käe all esimese korraliku näitlejatöö. Ka ülejäänud linalugu osutub täitsa kobedaks.
Maggie on selline julge äärmus, millega Meg Ryan soovinuks ilmselt hiilata draamas "When a Man Loves a Woman", kui temal või tema agendil jätkunuks mune. Et preili Päikesekiir saab suureks ja näitab oma inetut külge. Valelik, varas, hoolimatu, lapsik, pidevalt napsune: selline vilava pilguga kõndiv õnnetus kahel väriseval jalal. Diaz mängib tegelanna julgelt, naudinguga vastikuks. Meenutab üldiselt Angelina Jolie't "Girl, Interrupted'is", ent karikatuurile lisatakse ajapikku sügavust, mis võimaldab temast hoolida või vähemalt teda huviga jälgida kaks tundi hiljemgi. Paha tüdruku visand ärkab ellu ja isegi areneb! Diaz kardetavasti Oscarit ei saa, kuigi kindlasti loodab, tehes tõesti märkimisväärse soorituse. Tegelikult ei väärinud kujukest pigem Jolie, aga tema kasuks rääkis õnnelikult ajastatud jõuline esilekerkimine. Pealekauba sai tema väikese bravuuritamise lugeda kõrvalosaks, mida Akadeemia pärgab vahel üsna kerge käega.
Collette on muidugi end tõestanud näitlejanna, kandes teose nõudlikuimat osa ausalt, nähtava pingutuseta. Rose teeb läbi räsiva hingelise teekonna, mida ilmestavad täielik masendus, õnn kui kõike nende vahele sobiv. Collette pälvib alati vaataja jäägitu tähelepanu, rääkimata kaasa elamisest. Vot nüüd võib rääkida pingutusest, mis väärib ilmtingimata Oscarile kandideerimist ("Kuuenda meele" eest jäi see veel tulemata). Ta sobib Maggie varjujäänud õeks nii välimuselt (üldiselt atraktiivne naine, aga mingi nurga alt üllatavalt ilmetu, isegi hobuse näoga) kui sellega, et klapp kõigi kolleegidega on absoluutselt veatu. Mis on oluline, sest "In Her Shoes" on mõnes mõttes rohkem Rose'i kui õdede lugu, eriti viimases kolmandikus.
Aga piisavalt ruumi jätkub teistelegi, kes teevad kaasa. Kunagi kuus korda Oscarit püüdnud ja selle 1980-ndate ühe kuulsama naistekaga "Terms of Endearment" lõpuks koju viinud Shirley MacLaine kõige ees. Võiks arvestada seitsmenda nominatsiooniga. Ta lisab neiude vanaemana kõike, mis muudab sellise magusa lookese veel suupärasemaks: tema tegelannal on selgroogu, omapära, rauget elegantsi ning mida kõike veel. Ei kujuta hetkel ette, kes suudaks MacLaine'i siin asendada. Väga vinge.
Ainuke häda, et 130 minutit on kogu selle toreduse jaoks paljuvõitu. Midagi venima või üle ei jää, aga lugu muudkui jätkub ega mõtle lõppeda. "Terms of Endearment" on samasugune, kui hakata meenutama.
Kokkuvõttes äkki nii: sisult ei raba, aga tegelased ja osatäitjad rokivad ära.
Hinne: 7/10
Teemadeks on armastus, petmine, valusad saladused, leppimine, uus algus jne. Täitsa õigesti arvasid: tegu on naistekaga.
Curtis Hanson on lavastajaks muidugi sobiv. Ta viimased kinotööd ("Wonder Boys", "8 Mile") tõestavad, et mees on draamas kodus kui kala vees. Ta aitab hingestatult esineda neil, kellelt seda ei ootaks, aimab edukalt tundelise ja võltsi piiri, oskab luua romantilist meeleolu. Sellest lähtuvalt tundubki ootuspärane, et naeratava nukuna karjääri teinud Diaz sooritab just tema oskusliku käe all esimese korraliku näitlejatöö. Ka ülejäänud linalugu osutub täitsa kobedaks.
Maggie on selline julge äärmus, millega Meg Ryan soovinuks ilmselt hiilata draamas "When a Man Loves a Woman", kui temal või tema agendil jätkunuks mune. Et preili Päikesekiir saab suureks ja näitab oma inetut külge. Valelik, varas, hoolimatu, lapsik, pidevalt napsune: selline vilava pilguga kõndiv õnnetus kahel väriseval jalal. Diaz mängib tegelanna julgelt, naudinguga vastikuks. Meenutab üldiselt Angelina Jolie't "Girl, Interrupted'is", ent karikatuurile lisatakse ajapikku sügavust, mis võimaldab temast hoolida või vähemalt teda huviga jälgida kaks tundi hiljemgi. Paha tüdruku visand ärkab ellu ja isegi areneb! Diaz kardetavasti Oscarit ei saa, kuigi kindlasti loodab, tehes tõesti märkimisväärse soorituse. Tegelikult ei väärinud kujukest pigem Jolie, aga tema kasuks rääkis õnnelikult ajastatud jõuline esilekerkimine. Pealekauba sai tema väikese bravuuritamise lugeda kõrvalosaks, mida Akadeemia pärgab vahel üsna kerge käega.
Collette on muidugi end tõestanud näitlejanna, kandes teose nõudlikuimat osa ausalt, nähtava pingutuseta. Rose teeb läbi räsiva hingelise teekonna, mida ilmestavad täielik masendus, õnn kui kõike nende vahele sobiv. Collette pälvib alati vaataja jäägitu tähelepanu, rääkimata kaasa elamisest. Vot nüüd võib rääkida pingutusest, mis väärib ilmtingimata Oscarile kandideerimist ("Kuuenda meele" eest jäi see veel tulemata). Ta sobib Maggie varjujäänud õeks nii välimuselt (üldiselt atraktiivne naine, aga mingi nurga alt üllatavalt ilmetu, isegi hobuse näoga) kui sellega, et klapp kõigi kolleegidega on absoluutselt veatu. Mis on oluline, sest "In Her Shoes" on mõnes mõttes rohkem Rose'i kui õdede lugu, eriti viimases kolmandikus.
Aga piisavalt ruumi jätkub teistelegi, kes teevad kaasa. Kunagi kuus korda Oscarit püüdnud ja selle 1980-ndate ühe kuulsama naistekaga "Terms of Endearment" lõpuks koju viinud Shirley MacLaine kõige ees. Võiks arvestada seitsmenda nominatsiooniga. Ta lisab neiude vanaemana kõike, mis muudab sellise magusa lookese veel suupärasemaks: tema tegelannal on selgroogu, omapära, rauget elegantsi ning mida kõike veel. Ei kujuta hetkel ette, kes suudaks MacLaine'i siin asendada. Väga vinge.
Ainuke häda, et 130 minutit on kogu selle toreduse jaoks paljuvõitu. Midagi venima või üle ei jää, aga lugu muudkui jätkub ega mõtle lõppeda. "Terms of Endearment" on samasugune, kui hakata meenutama.
Kokkuvõttes äkki nii: sisult ei raba, aga tegelased ja osatäitjad rokivad ära.
Hinne: 7/10
November 03, 2005
"Corpse Bride"
Seda lugu tead? Muidugi tead. Mees harjutab metsas abieluvannet ja torkab treeningu mõttes pruudile mõeldud sõrmuse puujuurika otsa. Mis pole tegelikult juurikas, vaid hoopis surnu käsi. Kes ärkab hopsti ellu ja teatab rõõmsalt, et nüüd ollakse abielus. Seekord stop-motion tehnikas animatsioonina. Meest loeb Johnny Depp, kõdunevat mõrsjat häälestas Helena Bonham Carter.
Kui pilgud tapaks, oleks ma juba teises ilmas. Sa vaatasid ilmselt kõigepealt hinnet ja otsustasid, et Jürisoo väärib kõige aeglasemat piinarikkamat surma, mida "Futurama" enesetapukioskites osta saab.
"Corpse Bride" kord juba on selline. Sa armastad või põlgad seda.
Pole parata. Tim Burton ja Johnny Depp on olnud mullegi äärmiselt olulised nimed, aga ma ei saa kuidagi heaks kiita härrade viiendat koostööd. Tänavu ilmus neilt miskipärast kaks järjest (suvel "Charlie and the Chocolate Factory") ja mis salata, pettumuse valmistasid mõlemad.
Kusjuures lavastus on endiselt tipp ja topp. Minupoolest kasvõi tipp ja täpp. Burton teab, mida tahab, ja pigistab oma tiimist (operaator, kostüümimeistrid, kunstnikud, kes iganes) kolm tilka verd välja, et see kätte saada. "Corpse Bride'i" kujundust, liikumist, värvivalikut iseloomustab vääriliselt ainult üks sõna: imetore.
Hea film sünnib paraku ainult kobedast stsenaariumist. Burton eiraku seda tõsiasja terviseks, aga sellest ei muutu midagi. "Corpse Bride" on nii sisutühi, et mõjub veidi tüütavalt juba enne teema arenduseni jõudmist, kus pruut tutvustab Victorile surnute riiki. Kuna ma olen eriliselt andekas tüüp, tulevad siinkohal pähe algelised ingliskeelsed sõnamängud, millega sama mõtet edastada. "Corpse Bride" doesn't have a heart or soul. It left me cold. Jne.
Tegelased ja stoori on nii isikupäratud, lahti kirjutamata ja särtsaka dialoogi vabad, et lihtsalt puudub võimalus hakata neile kaasa elama. Tõsiselt. Neis pole midagi. Null. Mis veel hullem – puuduvad ka meeldejäävad vahepalad, mida kaasa ümiseda ja hiljem avastada, et need ei taha peast lahkuda. Noh, laulu- ja tantsunumbrid tõesti eksisteerivad, aga taas nii isikupäratult, et meelde ei jää midagi. Välja arvatud skelettide etteaste baaris, mis näeb lahe välja ja ajab Grim Fandango austajad ilmselt kuumaks.
Kuulamist väärivad laulud puuduvad ikka. "The Nightmare Before Christmas" omab "Corpse Bride'i" tagumikku selles võrdluses vaevata, olles ka visuaalselt meeldejäävam.
Nii et tüüpiline viimase aja Depp ja/või Burton: tore välimus, vähe sisu või huumorit. Õnneks suudeti siia-sinna puistata pisikesi vaimukusi, mis ei aja laginal naerma, aga hoiavad asja päris trööstituks muutumast. Mõni tore ingliskeelne sõnamäng (secondhand poes müügil käsivarred, "Why go up there when people are dying to get down here?"), mõni andekas filmitsitaat ("The dead walk the earth", "Frankly, my dear, I don't give a damn!")... Visuaalne huumor puudutab loomulikult kõndivaid skelette. Nagu see, kus saksofon ja mängija ülakeha torgatakse pillikasti, alakeha tatsab omal jalal järele. Aga see rääkiv joodikunäoline tõuk, vaese mehe "koomiline kergendus"... kas tõesti midagi paremat ei suutnud välja mõelda?
Aga kardan, et need tähelepanekud ei suuda Burtoni-Deppi üha kahanevat geniaalsust päästa. Meeste parim-enne jääb eelmisse kümnendisse. Burtonil on vast isegi enam lootust võimsaks tagasitulekuks, tema viimane tõesti oluline töö sündis veel päris hiljuti ("Big Fish", 2003). Ent vaene Depp on juba liiga sügavale keskpärasuse sohu vajunud. Tema valikud viimase seitsme aasta jooksul panevad küsima ainult "miks see?" või paremal juhul "kas see on kõik?". No tore vähemalt, et ta teenib nüüd rahasid, mida keskealiselt ja pärast geniaalsust noorust on soliidne teenida.
Meeldivalt lühike siiski. Kokku tund ja veerand. Lõpes just siis, kui mul polnud mobiiltelefonis enam uutele märkmetele ruumi.
Aiman juhtumisi täitsa okeilt, kui ropp töö on täispikk stop-motion animatsioon kokku panna. Respekt tegijaile. Aga see ei kingi teosele hinge või midagi, mis meenutab põhjust eksisteerida. Või kingib?
Hinne: 4/10
Kui pilgud tapaks, oleks ma juba teises ilmas. Sa vaatasid ilmselt kõigepealt hinnet ja otsustasid, et Jürisoo väärib kõige aeglasemat piinarikkamat surma, mida "Futurama" enesetapukioskites osta saab.
"Corpse Bride" kord juba on selline. Sa armastad või põlgad seda.
Pole parata. Tim Burton ja Johnny Depp on olnud mullegi äärmiselt olulised nimed, aga ma ei saa kuidagi heaks kiita härrade viiendat koostööd. Tänavu ilmus neilt miskipärast kaks järjest (suvel "Charlie and the Chocolate Factory") ja mis salata, pettumuse valmistasid mõlemad.
Kusjuures lavastus on endiselt tipp ja topp. Minupoolest kasvõi tipp ja täpp. Burton teab, mida tahab, ja pigistab oma tiimist (operaator, kostüümimeistrid, kunstnikud, kes iganes) kolm tilka verd välja, et see kätte saada. "Corpse Bride'i" kujundust, liikumist, värvivalikut iseloomustab vääriliselt ainult üks sõna: imetore.
Hea film sünnib paraku ainult kobedast stsenaariumist. Burton eiraku seda tõsiasja terviseks, aga sellest ei muutu midagi. "Corpse Bride" on nii sisutühi, et mõjub veidi tüütavalt juba enne teema arenduseni jõudmist, kus pruut tutvustab Victorile surnute riiki. Kuna ma olen eriliselt andekas tüüp, tulevad siinkohal pähe algelised ingliskeelsed sõnamängud, millega sama mõtet edastada. "Corpse Bride" doesn't have a heart or soul. It left me cold. Jne.
Tegelased ja stoori on nii isikupäratud, lahti kirjutamata ja särtsaka dialoogi vabad, et lihtsalt puudub võimalus hakata neile kaasa elama. Tõsiselt. Neis pole midagi. Null. Mis veel hullem – puuduvad ka meeldejäävad vahepalad, mida kaasa ümiseda ja hiljem avastada, et need ei taha peast lahkuda. Noh, laulu- ja tantsunumbrid tõesti eksisteerivad, aga taas nii isikupäratult, et meelde ei jää midagi. Välja arvatud skelettide etteaste baaris, mis näeb lahe välja ja ajab Grim Fandango austajad ilmselt kuumaks.
Kuulamist väärivad laulud puuduvad ikka. "The Nightmare Before Christmas" omab "Corpse Bride'i" tagumikku selles võrdluses vaevata, olles ka visuaalselt meeldejäävam.
Nii et tüüpiline viimase aja Depp ja/või Burton: tore välimus, vähe sisu või huumorit. Õnneks suudeti siia-sinna puistata pisikesi vaimukusi, mis ei aja laginal naerma, aga hoiavad asja päris trööstituks muutumast. Mõni tore ingliskeelne sõnamäng (secondhand poes müügil käsivarred, "Why go up there when people are dying to get down here?"), mõni andekas filmitsitaat ("The dead walk the earth", "Frankly, my dear, I don't give a damn!")... Visuaalne huumor puudutab loomulikult kõndivaid skelette. Nagu see, kus saksofon ja mängija ülakeha torgatakse pillikasti, alakeha tatsab omal jalal järele. Aga see rääkiv joodikunäoline tõuk, vaese mehe "koomiline kergendus"... kas tõesti midagi paremat ei suutnud välja mõelda?
Aga kardan, et need tähelepanekud ei suuda Burtoni-Deppi üha kahanevat geniaalsust päästa. Meeste parim-enne jääb eelmisse kümnendisse. Burtonil on vast isegi enam lootust võimsaks tagasitulekuks, tema viimane tõesti oluline töö sündis veel päris hiljuti ("Big Fish", 2003). Ent vaene Depp on juba liiga sügavale keskpärasuse sohu vajunud. Tema valikud viimase seitsme aasta jooksul panevad küsima ainult "miks see?" või paremal juhul "kas see on kõik?". No tore vähemalt, et ta teenib nüüd rahasid, mida keskealiselt ja pärast geniaalsust noorust on soliidne teenida.
Meeldivalt lühike siiski. Kokku tund ja veerand. Lõpes just siis, kui mul polnud mobiiltelefonis enam uutele märkmetele ruumi.
Aiman juhtumisi täitsa okeilt, kui ropp töö on täispikk stop-motion animatsioon kokku panna. Respekt tegijaile. Aga see ei kingi teosele hinge või midagi, mis meenutab põhjust eksisteerida. Või kingib?
Hinne: 4/10
November 02, 2005
Stephen King, Peter Straub "The Talisman"
Nooruke poiss rändab paralleelmaailma, et leida sealt Talisman, mis raviks tema surevat ema. Selgub, et paljud isikud eksisteerivad mõlemas reaalsuses, paljud üritavad teda muidugi kinni pidada. Tema ema on Territooriumitel aga kuninganna. Nii et Jacki edust sõltub palju rohkem kui orvuks jäämine.
"Dark Toweri" saaga kõrvale jättes on "The Talisman" ainus Kingi romaan, mis sai hiljem järje. Miskipärast kulus selleks 17 aastat. Rajakas kurtis, et "Black House" on kole halb pealekauba. Eks kunagi loen ja annan aru.
Keeruline romaan arvustada, kuna pidevalt tahaks võrrelda "Dark Tower'itega". King justkui testis mitmesuguseid ideid, et need hiljem seitsmeosalises elutöös ära kasutada. Et kaasautori kohta täidab siin Peter Straub, polnud see vast kõige targem – tülli minnes hakka veel kohtus selgitama, kas kolleeg vääriks samuti "DT" pealt mingit nutsu või mitte. Paralleelmaailmad ja seotud saatusega hinged figureerisid samuti näiteks "Rose Madderis", aga selle tegi K õnneks üksi.
"The Talisman" väljastati kaks aastat pärast esimest "Dark Towerit" ja kolm enne teist, nii et sarnasusi leiab igatahes lademetes. Peategelane kaasab oma teekonnale kaaslasi vastu nende tahtmist, jagades kohati isegi keha ("DT2"), rännatakse ohtlikel jäätmaadel ("DT3"), koormav duell finaalis ("DT7")... Asjatundja leiaks sarnasusi terve kotitäie. Lõpp on traditsionaalsem fantasy, seda King ei viitsinud "DT7"-s siiski korrata, kuigi paljudele meeldiks selline rohkem.
"The Talisman" on aga huvitaval kombel edukam romaan kui "DT" 1-3 või 6-7. Ideed teostati paremini, õhkkond on kobedam, igavaid või tobedaid lõike leidub vähem. Paarsada lehte lõpus vajuvad paraku ära (kingilik venitamine igas võimalikus punktis; Uzidega lahing mõjub parajalt lapsikult), aga lõpp tuleb vähemalt rahuldav. Samuti tekib lugedes tunne, et Jackil paistab liiga palju aega olevat, kuigi emme on juba alguses väga nõrgaks jäänud. See vastuolu jälitas "DT"-d lugedes ka.
Aga nüüd parema kraamini, millega "The Talisman" üldse silma paistab. Esiteks õhustik, mille küpsust ei saavuta küll ükski "DT". Ahistav, pahaendeline: juba esimesed leheküljed annavad tunnistust, et autorid sattusid väärt asja otsa. Sobiks valatult "Carnivale" sarnasesse sarja või filmi, nii et loodame, et filmiversiooni taibatakse selle järgi teha. Millal see valmib, on muidugi iseasi, plaaniti juba kahekümne aasta eest (1985 väljastatud pehme köite kaanel USAs oli kiri Soon To Be A Major Film).
Teiseks sündmused-olukorrad-paigad, mida Kunn hiljem taas ei kasutanud. Wolfi tutvumine Jacki maailmaga on heas mõttes südantlõhestavamaid episoode, mida mees paberile pannud. Libahundiks olemise hetked on tegelikult klišeelised, aga töötavad meeleolu loomisel rabavalt hästi. Wolf on üldse äärmiselt meeldejääv tegelaskuju. Ja kristlikus poistekoloonias toimuv on nõnda trööstitu, et tekitas soovi lugemine pooleli jätta. Jälle midagi Kingi paremikku sobivat.
Kui viimased paarsada lehekülge püsiks eelneva kõrgusel, oleks hinne mitu palli kõrgem.
Hinne: 6/10
* 768 lk. Esmatrükk 1984.
"Dark Toweri" saaga kõrvale jättes on "The Talisman" ainus Kingi romaan, mis sai hiljem järje. Miskipärast kulus selleks 17 aastat. Rajakas kurtis, et "Black House" on kole halb pealekauba. Eks kunagi loen ja annan aru.
Keeruline romaan arvustada, kuna pidevalt tahaks võrrelda "Dark Tower'itega". King justkui testis mitmesuguseid ideid, et need hiljem seitsmeosalises elutöös ära kasutada. Et kaasautori kohta täidab siin Peter Straub, polnud see vast kõige targem – tülli minnes hakka veel kohtus selgitama, kas kolleeg vääriks samuti "DT" pealt mingit nutsu või mitte. Paralleelmaailmad ja seotud saatusega hinged figureerisid samuti näiteks "Rose Madderis", aga selle tegi K õnneks üksi.
"The Talisman" väljastati kaks aastat pärast esimest "Dark Towerit" ja kolm enne teist, nii et sarnasusi leiab igatahes lademetes. Peategelane kaasab oma teekonnale kaaslasi vastu nende tahtmist, jagades kohati isegi keha ("DT2"), rännatakse ohtlikel jäätmaadel ("DT3"), koormav duell finaalis ("DT7")... Asjatundja leiaks sarnasusi terve kotitäie. Lõpp on traditsionaalsem fantasy, seda King ei viitsinud "DT7"-s siiski korrata, kuigi paljudele meeldiks selline rohkem.
"The Talisman" on aga huvitaval kombel edukam romaan kui "DT" 1-3 või 6-7. Ideed teostati paremini, õhkkond on kobedam, igavaid või tobedaid lõike leidub vähem. Paarsada lehte lõpus vajuvad paraku ära (kingilik venitamine igas võimalikus punktis; Uzidega lahing mõjub parajalt lapsikult), aga lõpp tuleb vähemalt rahuldav. Samuti tekib lugedes tunne, et Jackil paistab liiga palju aega olevat, kuigi emme on juba alguses väga nõrgaks jäänud. See vastuolu jälitas "DT"-d lugedes ka.
Aga nüüd parema kraamini, millega "The Talisman" üldse silma paistab. Esiteks õhustik, mille küpsust ei saavuta küll ükski "DT". Ahistav, pahaendeline: juba esimesed leheküljed annavad tunnistust, et autorid sattusid väärt asja otsa. Sobiks valatult "Carnivale" sarnasesse sarja või filmi, nii et loodame, et filmiversiooni taibatakse selle järgi teha. Millal see valmib, on muidugi iseasi, plaaniti juba kahekümne aasta eest (1985 väljastatud pehme köite kaanel USAs oli kiri Soon To Be A Major Film).
Teiseks sündmused-olukorrad-paigad, mida Kunn hiljem taas ei kasutanud. Wolfi tutvumine Jacki maailmaga on heas mõttes südantlõhestavamaid episoode, mida mees paberile pannud. Libahundiks olemise hetked on tegelikult klišeelised, aga töötavad meeleolu loomisel rabavalt hästi. Wolf on üldse äärmiselt meeldejääv tegelaskuju. Ja kristlikus poistekoloonias toimuv on nõnda trööstitu, et tekitas soovi lugemine pooleli jätta. Jälle midagi Kingi paremikku sobivat.
Kui viimased paarsada lehekülge püsiks eelneva kõrgusel, oleks hinne mitu palli kõrgem.
Hinne: 6/10
* 768 lk. Esmatrükk 1984.
October 28, 2005
"The Legend of Zorro"
Antonio Banderase karjäär USAs on olnud nii heitlik, et pessimist võiks teha ühe järelduse. Selle nimelt, et inimesed ei tahagi teda vaadata, kui filmi taga ei seisa veel stsenarist-lavastaja Robert Rodriguez. "The Mask of Zorro", "Evita", "Shrek 2" on vast õnnelikud erandid, ent vaid esimese puhul loen Banderast osaliseks publiku kohalemeelitamisel. Ja sedagi skepsisega, kuna tegelikult huvitab meid Zorro, mitte tingimata sinjoor, kes tallab tema saapaid.
Igatahes leiti pärast mõningast pausi, et San Francisco õilis lihtrahva aitaja on valmis järgmiseks ringiks. Esimene osa lasti välja keset juulikuumust, USA kuumimal kinohooajal. Järjega ei juleta nõnda riskida, sest ega tootjatelgi Banderase õnnetu saatus kahe silma vahele jää, nii et kibedam esilinastuste laine toimub oktoobri lõpust novembri keskpaigani. Tegijatele tundub see kindlasti riski vääriv: kuigi "Zorro legend" on selgelt suvefilm, ei tohiks sellele enne 18. novembrit ühtegi potentsiaalset suurhitti ette jääda (mil ilmub neljas "Harry Potter").
Mind närib aga tunne, et sedapuhku ei tulda enam eriti kasumisse. Põhjus lihtne: seitsme aasta tagune "The Mask of Zorro" pole asi, millest vaimustuda, ning järg ei tee edusamme.
Asi pole ainult püüeldavas PG-13 vaatajapiirangus kodumaal, mis tähistab rangetesse piiridesse surutud, peresõbralikku madistamist. Asi on ka selles, et Banderas ja Catherine Zeta-Jones pole kuigi kaasakiskuvad ei üksi ega koos, loodetavasti mageda stsenaariumi tõttu, mis ei innustanud suurtele tegudele. Juba treiler jättis keskpärase mulje. Vaene Banderas. Vähemalt ootavad teda "Shrek 3" ja "Puss in Boots", rääkimata kolmest positiivselt kõlavast projektist, mis peaks nüüd vahepeal ilmuma. Neist võite lugeda imdb.com'i vahendusel ise, kui pole seda veel teinud.
Algus on tegelikult paljutõotav: Zorro, tema abikaasa ja pisipoeg saavad kordamööda võimaluse pahade nahutamiseks. Tehakse pauku ja trikke, andes "Prince of Persia: Sands of Time'i" tiimile ideid. Sissejuhatus tundub üsna mitmekülgne, sisaldades mõõgavõitlusi ekstreemsetes paikades, akrobaatilisi hüppeid ning piitsaga sooritatud õhulende (piits on hea!). Seda kokku võttes saaks päris vinge reklaamirulli.
Loo põhi on intrigeeriv – mõjukas eurotaustaga salaorganisatsioon püüab takistada Californiat liitumast Ameerika Ühendriikidega. Allakäik toimub paraku praktiliselt kohe, kui pealiin pihta hakkab, sest võtmeks valiti midagi peresõbraliku seebika taolist, kus peaks hoolima ühtmoodi Don Vega isiklikest probleemidest ja sellest, mis toimub noobli Armandi (sobivalt aristokraatlik ning kõrk Rufus Sewell) majas. Tulemuses napib igas aspektis siiski nii palju isikupära, et seda soovitaks ainult naistele-lastele. Neile kõlbab küll, kerge suvine jämm.
Otse loomulikult ei saa "Zorro" läbi huumorita, mis on järjekordne põhjus pidada filmi üldiselt ebaõnnestunuks. No ei aja muigama, kui ehk hobuse seljas trimpamine välja arvata. AB kanda jäetakse füüsiline koomika, millega härra pingutab enamasti selgelt üle, mistõttu sellele varsti punkt pannakse. Piipu tegev ning röhitsev hobune on juba lame. Näeme niigi, et perefilm, kas seda peab nii odavalt nina alla hõõruma? Sama Zorro nime juubeldava lihtrahva kohta – mida esineb õnneks vähe, kolm korda oli vist. Üldse võiks koomiliseks kergenduseks tarvitada seda puuhammastega ohtlikku bandiiti (ma ei suuda hetkel näitlejanime leida), kes meenutab näolt nii Billy Bob Thorntonit kui Sam Rockwell. Viimane oleks selles osas ilmselt väga hea.
Peaviga peale katkuna leviva ilmetuse – hoogne äks pole muu jauramisega tasakaalus. Hilisem ei jõua ladusale hoogsale algusele päris järgi. Vägivalda kuluks ehk rohkem ära. Kui tüüp sureb näkku kukkuva ning plahvatava nitroglütseriini tõttu või teine saab läbi rongi klaasakna vastu koonu, ootaks nagu enamat kui absoluutne verepuudus. Raudmehed sellised. Ahjaa, hea leiuna läheb siiski kirja Don Vega noor pojake (Adrian Alonso), kes ei teeks endale häbi "Kolme ninja" järgmises osas. Selline ninakas energiline pamp, kes vudib hoolega ringi ja suudab ühel sobival hetkel isegi tundeliselt mõjuda. Respekt.
Ja kuhu jäävad Z-märgid pahade poiste riietel või minupoolest kasvõi laubal? Neid peaks ikka rohkem tegema. Ega see pole tavaline seiklus, kus mõõgeldakse.
Hinne: 5/10
Igatahes leiti pärast mõningast pausi, et San Francisco õilis lihtrahva aitaja on valmis järgmiseks ringiks. Esimene osa lasti välja keset juulikuumust, USA kuumimal kinohooajal. Järjega ei juleta nõnda riskida, sest ega tootjatelgi Banderase õnnetu saatus kahe silma vahele jää, nii et kibedam esilinastuste laine toimub oktoobri lõpust novembri keskpaigani. Tegijatele tundub see kindlasti riski vääriv: kuigi "Zorro legend" on selgelt suvefilm, ei tohiks sellele enne 18. novembrit ühtegi potentsiaalset suurhitti ette jääda (mil ilmub neljas "Harry Potter").
Mind närib aga tunne, et sedapuhku ei tulda enam eriti kasumisse. Põhjus lihtne: seitsme aasta tagune "The Mask of Zorro" pole asi, millest vaimustuda, ning järg ei tee edusamme.
Asi pole ainult püüeldavas PG-13 vaatajapiirangus kodumaal, mis tähistab rangetesse piiridesse surutud, peresõbralikku madistamist. Asi on ka selles, et Banderas ja Catherine Zeta-Jones pole kuigi kaasakiskuvad ei üksi ega koos, loodetavasti mageda stsenaariumi tõttu, mis ei innustanud suurtele tegudele. Juba treiler jättis keskpärase mulje. Vaene Banderas. Vähemalt ootavad teda "Shrek 3" ja "Puss in Boots", rääkimata kolmest positiivselt kõlavast projektist, mis peaks nüüd vahepeal ilmuma. Neist võite lugeda imdb.com'i vahendusel ise, kui pole seda veel teinud.
Algus on tegelikult paljutõotav: Zorro, tema abikaasa ja pisipoeg saavad kordamööda võimaluse pahade nahutamiseks. Tehakse pauku ja trikke, andes "Prince of Persia: Sands of Time'i" tiimile ideid. Sissejuhatus tundub üsna mitmekülgne, sisaldades mõõgavõitlusi ekstreemsetes paikades, akrobaatilisi hüppeid ning piitsaga sooritatud õhulende (piits on hea!). Seda kokku võttes saaks päris vinge reklaamirulli.
Loo põhi on intrigeeriv – mõjukas eurotaustaga salaorganisatsioon püüab takistada Californiat liitumast Ameerika Ühendriikidega. Allakäik toimub paraku praktiliselt kohe, kui pealiin pihta hakkab, sest võtmeks valiti midagi peresõbraliku seebika taolist, kus peaks hoolima ühtmoodi Don Vega isiklikest probleemidest ja sellest, mis toimub noobli Armandi (sobivalt aristokraatlik ning kõrk Rufus Sewell) majas. Tulemuses napib igas aspektis siiski nii palju isikupära, et seda soovitaks ainult naistele-lastele. Neile kõlbab küll, kerge suvine jämm.
Otse loomulikult ei saa "Zorro" läbi huumorita, mis on järjekordne põhjus pidada filmi üldiselt ebaõnnestunuks. No ei aja muigama, kui ehk hobuse seljas trimpamine välja arvata. AB kanda jäetakse füüsiline koomika, millega härra pingutab enamasti selgelt üle, mistõttu sellele varsti punkt pannakse. Piipu tegev ning röhitsev hobune on juba lame. Näeme niigi, et perefilm, kas seda peab nii odavalt nina alla hõõruma? Sama Zorro nime juubeldava lihtrahva kohta – mida esineb õnneks vähe, kolm korda oli vist. Üldse võiks koomiliseks kergenduseks tarvitada seda puuhammastega ohtlikku bandiiti (ma ei suuda hetkel näitlejanime leida), kes meenutab näolt nii Billy Bob Thorntonit kui Sam Rockwell. Viimane oleks selles osas ilmselt väga hea.
Peaviga peale katkuna leviva ilmetuse – hoogne äks pole muu jauramisega tasakaalus. Hilisem ei jõua ladusale hoogsale algusele päris järgi. Vägivalda kuluks ehk rohkem ära. Kui tüüp sureb näkku kukkuva ning plahvatava nitroglütseriini tõttu või teine saab läbi rongi klaasakna vastu koonu, ootaks nagu enamat kui absoluutne verepuudus. Raudmehed sellised. Ahjaa, hea leiuna läheb siiski kirja Don Vega noor pojake (Adrian Alonso), kes ei teeks endale häbi "Kolme ninja" järgmises osas. Selline ninakas energiline pamp, kes vudib hoolega ringi ja suudab ühel sobival hetkel isegi tundeliselt mõjuda. Respekt.
Ja kuhu jäävad Z-märgid pahade poiste riietel või minupoolest kasvõi laubal? Neid peaks ikka rohkem tegema. Ega see pole tavaline seiklus, kus mõõgeldakse.
Hinne: 5/10
Subscribe to:
Posts (Atom)
