Nagu kaks tilka verd

Steve Carrell ja Alice Cooper... oled sa neid kunagi
samal ajal samas ruumis näinud?

"The Mummy: Tomb of the Dragon Emperor"

"Tehke tarka nägu poisid, see kuradi Jürisoo istub saalis ning ootab isegi seiklusfilmilt midagi erilist!"

"The Mummy" esimene ja teine film (1999, 2001) kogusid maailma kinodest üle 830 miljoni dollari, mis on nende keskpärast meelelahutuslikku taset arvestades mu meelest kõva saavutus.

Paraku ei ole moodsa klassiku ainsaks tunnuseks kommertsedu, nii et kolmas muumia ähvardab 2008. sündmusrikkal kinosuvel lausa nahkhiirmeeste ja indianajoneside vahele kaduma minna. Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes seda filmi ootas. Tootjad ilmselt ka eriti ei teadnud, sest senised loovjõud (peamiselt siis Stephen Sommers) ja naistäht Rachel Weisz on kadunud nagu minu mobiiltelefon iga kord, kui ma valmistun kodust lahkuma.

Režissöörikoha on üle võtnud Rob Cohen, kel silmailu pakkuvate teostega omajagu kogemust ("Dragonheart", "The Fast and the Furious", "xXx"). Treileritest nähtud materjal osutus õige lennukaks ja efektseks, mis sünnitas isegi lootuse, et sari teeb kannapöörde ning pakub odava huumorimeelega vaese mehe Indiana Jonesi asemel edaspidi midagi meeldejäävat. Tulemus ei ole päris nii märkimisväärne kui lootsin, aga toimub muutus tõepoolest paremuse poole, ning kõik märulisse puutuv on täitsa kobe.

O'Connellite uljas armastajate-seiklejate paar (Brendan Fraser ning Maria Bello senise Weiszi tegelanna sussides) on vahepeal vanemaks saanud, igavledes kodus nagu keskealistele kohane. Õnneks satuvad nad silmitsi muistse armee toel maailmavallutamist plaaniva neetud keisriga (Jet Li), kes vahetab välja tavapärases mõttes muumiad, mille järgi sari nime sai. See annab muidugi piisavalt võimalusi pauku teha ja üksteisele jalaga tagumikku anda, viies "Muumiate" kohta üllatavalt vinge finaalini, kus kaks zombiarmeed üksteist seibideks taovad. Libasurnute tapmises on midagi väga rahuldustpakkuvat, kui need ühe hästisihitud hoobi peale tükkideks lagunevad, nagu õelad buketid.

O'Connellite poeg Alex (Luke Ford) on hakanud kaela kandma ja demonstreerib samuti lembust tormaka elu vastu. Tema on ilmselt tootjate vastus Mutt Williamsile värskes "Indiana Jonesis", sest teda näidatakse päris palju. Ford on erinevalt Indy jaoks end kokku võtnud Shia LaBeoufist sedavõrd sarmitu ja ka tegelane ise nii nõrguke, et oleks passinud pigem "koomilise kergenduse" kohale. Alles on sama funktsiooni varem täitnud John Hannah, aga talle usaldatud vaimukused on nii olematud või lamedad, et peaaegu piinlik vaadata – eriti see lehmaga seonduv.

Märulisse puutuv on jah kobe, kuigi need lumeinimesed tundusid tobedad ja üsna ebavajalikud, aga mis viib tegelikult üldhinde alla, on tegelased. Raske on ligi kaks tundi kaasa elada, kui lugu sisustavad kasvõi kriipsugi võrra sügavust omavate kangelaste asemel plassid nukud eesotsas mehega, kes kannab sama soengut kui mina põhikooli lõpus. Kes iganes arvas 1990ndate lõpus, et härra Brendan Fraserist annab meisterdada kaasahaarava actionmehe, võiks olla praeguseks juba oma vigadest õppinud. Ta on saanud omal ajal maha kahe üllatavalt vaimuka komöödiaesitusega ("Blast from the Past", "Bedazzled"), aga muidu on BF võrdselt lame ja karismavaba nii kerges meelelahutuses, draamas kui põnevikes.

Ma olen teda ausalt öeldes ikka päris hoolega jälginud, sest mingist intervjuust on kummitama jäänud Fraseri väide, et ta on ainult nii hea kui talle usaldatud materjal, ja ma kohe pidin seda kontrollima. Seni ainult pettumused, välja arvatud need ootamatud täppislasud, mida juba mainisin. Rolli kohta kolmandas "Muumias" võin siiski tunnustavalt öelda, et Fraser annab alguses vähemalt adekvaatselt edasi tegelase igatsuse sukelduda taas seiklustesse. Probleem ei peitu seekord ainult temas, Rick O'Connell ongi nii üheplaaniline kuju kui üldse saab luua, ilma teda värvilisest paberist välja lõikamata. Kõliseb tühjusest, nagu kirjutaks härra Luts.

Paraku ei lisa stsenaariumile liha luudele ka teised osalised, kellel jääb möllamise kõrval lausa minimaalselt ruumi millegagi silma paista. Hannah't, Fordi ja Fraserit juba mainisime, Jet Li eesmärk ekraanil on peamiselt pahaendeliselt silmi või nina kirtsutada, teine Aasia kinolegend Michelle Yeoh on surutud isegi rohkem müürililleks... No pole siin midagi pikalt rääkida.

Jah, ma ei saa aru, kuidas blockbuster oma tegelastele nii vähe tähelepanu pöörab, eriti kui tegu on Indiana Jonesi tüüpi seiklusega, kus isikupära loeb sama palju kui sündmused. Aga vähemalt on haaravam kui eelmised peatükid.

Tegelikult olen tänavuste suurte suvefilmide suhtes täitsa soodsalt meelestatud. Isegi "Speed Racer" ja uus "Indy" läksid palju libedamalt alla kui arvustuste põhjal lootnuks. Kolmas "Muumia" võiks saada 7 või 8/10, kui märuli kõrval oleks ruumi korralikule loole või film saaks pool tundi varem läbi.

Hinne: 5/10

Augusti keskel jõuab maailma ette lisaks otse-videole järg "The Scorpion Kingile", nii et... ma ei teagi. Kas see huvitab kedagi?

Kui tahate mu tsitaati postril või DVD-kaanel kasutada: "Parim "Muumia", mis seni tehtud!"