"Little Miss Sunshine" on film, millest ei oska enne nägemist eriti midagi arvata.
Plakat (http://www.worstpreviews.com/review.php?id=239, vaata kuhugi allapoole) jätab küll keskpärase mulje. Osatäitjad on toredad, aga kujundus väga tüüpiline juhtudele, mil tahetakse jätta muljet, et teos on kunstiline saavutus, mitte niisama ajaviide. Pakend on tänapäeval ju nii tähtis.
Linalugu ise kuulub seevastu aasta paremate hulka. Tüüpiline väike tulija, millest peaaegu ei räägita, aga mis võidab kinosõprade südameid justnagu muuseas. Kui ma suudaks kirjutada romaane, tahaks teha muuhulgas selliseid. Inimlik, tabav ning vaimukas lugu, tulvil tegelasi, kellest ei saa küll. Vähemalt mitte esimesel vaatamiskorral.
Juttu tuleb tavalisest ameeriklaste perekonnast, mis sõidab viletsa mikrobussiga läbi mitme osariigi, et viia tütar talendivõistlusele. Või kuidas neid iganes kutsutakse: väikesed tüdrukud veetakse üle riigi kokku, demonstreerimaks peamiselt suguvõsast kuuluvale publikule oma otsatuid andeid. Võitjate ühiskonnas leidub võiduvõimalusi ka kõige pisematele.
Olive, keda kehastab Shyamalani "Märkide" Abigail Breslin, on neist ainsana veel rikkumata. Armas, hooliv ja kaaslaste suhtes avatud; hästi välja mängitud ka. Pereliikmed on tüüpilised inimesed – kibestunud, alati valmis lähedaste peale isiklikke pingeid välja elama, teistega ei arvesta jne. Nende seas äpardunud enesetapjast onu (Steve Carell tõsises rollis!), täielikuks erakuks hakanud teismeline poeg (Paul Dano, "The Girl Next Door"), lihtsalt suures stressis ema (Toni Collette), masendavast reaalsest elust tasapisi irduv isa (Greg Kinnear) ning isaisa, kes püüab sellele kambale natuke elurõõmu sisse peksta (Alan Arkin).
Loetlesin tegelasi nõnda hoolikalt põhjusel, et "Little Miss Sunshine" hakkab just nende tõttu elama. Stsenaarium on küll väga hästi koostatud (täpselt õige pikkus ja tempo, vaimukas tekst, inimlikult haarav sisu), aga tegelik nauding pärineb nende tüüpide jälgimisest, kes siin vaikselt oma asja ajavad. Ja sellest, kuidas osalejad kasutavad efektiivselt materjali, mis kätte antud. Tegelasi ei kirjutatud lahti väga põhjalikult, mis on natuke-alla-tunni-kolmveerandi kestvuse juures igati arusaadav, aga neil on siiski piisavalt liha luudel, et kohe kõigist hoolima hakata.
Naerutamisele selles tragikomöödias tugevat rõhku ei seata, aga tänu elulistele ning samas nii tobedatele situatsioonidele sigines muie suunurka regulaarselt. Võistlusel aset leidev finaal on grotsesksem kui ootaks, eelnev ühiskonnasatiir on enamasti pehmem, kuid autorid suudavad vähemalt panna i peale täpi. Jah, sellised üritused on naeruväärsed ning moodne elukorraldus mõnes mõttes haige. Samas kehtib see igas moodsas ühiskonnas, iva ei jää USA-keskseks.
Praegu muidu nõutud naljanina Steve Carell ("Ankrumees", "40-aastane neitsi", "Üle heki", ameeriklaste "The Office") hoiab üllatuslikult täiesti tõsist joont, ilmselt eelkõige ise-endale vahelduseks. Ta saab muudes filmides jaurata, palju tahab, meeldiva üllatusena tuleb tema loomulikkus teistsuguseski osas. Kaamera armastab teda, pole kahtlust. Carrey polnud küll koheselt nõnda nauditav, kui hakkas koomuskitele vaheldust otsima. Veelgi uhkem, et oma tähehetke nii draama kui komöödia aspektis saavad vähemalt korra kätte kõik näitlejad, varju ei jää keegi. Carelli tipuks on vast kannatuste kõne Dwayne'ile.
Parimaks tegijaks seekord aga Alan Arkin, kes varastab stseeni praktiliselt iga kord, kui suu lahti teeb. Olive'i lohutamine õhtul motellis on väga armas, aga muudel aegadel võtab ta heaks meid korralikult lõbustada. Avameelne ja mürgine, ette kantud mõnusa christopherwalkenliku tooniga. Sellest peaks vist piisama, et huvi tekitada?
Film, mille teevad näitlejad. Ja nad teevad, sest neil on, mida teha. Hea sisu, tegelased, tekst. Hea, hea, hea. Kõik on hea! Kui sulle meeldis "Addams Family", leiad isegi parema järelroa "Little Miss Sunshine'i" näol.
Hinne: 8/10
December 29, 2006
December 20, 2006
"Happy Feet"
Enamik täispikki arvutianimatsioone on nagu ühe vitsaga löödud. Samasugune "lustlik" seltskond, sama huumor, samad tüübid. Vaatad ära, naerad siin ja seal, kohati on lahe, lahkud ja unustad ära. Puudub omapära, mis tekitaks mälestusi. Kord aastas midagi tõesti meeldejäävat näha on juba hea – tänavustest siis "Monster House".
Tuleb, seega, leida isiklik nišš. Olla ühe triki poni on parem kui kuuluda halli massi ning vähemalt täispikkade arvutianimatsioonide turul praktiseeritakse seda laialt.
"Happy Feet" paistab silma, kuna maailm tunnistab esimese arvutianimatsioon-muusikali sündi. Pingviinidest puhul liigub ju mõte kergesti sellele, et neile naljakatele lindudele meeldib kindlasti MTVsse sobiva muusika saatel grandioosseid tantsunumbreid luua... no hea küll, sina-mina ehk nõnda ei mõtleks, aga me oleme selgelt vähemuses, sest film on ju valmis.
Julge mees sureb lahingus, aga tark mees ei sure üldse, nii et "HF" otsib muidki viise, kuidas publikule silma jääda (seni vist ei õnnestu, sest 220 miljonit dollarit kassat pole just maailma raputav tulemus).
Kasutusele võeti mitmed klišeed, mis žanris juba laiemalt levinud: peategelasi ähvardab mingil hetkel maffia ("Shark Tale'is" sobivalt haid, siin aga koledate suurte lindude näol, kes pistaks pingviinipoisi meelsasti nahka); visuaalselt kütkestavad ja adrenaliini pumpavad taga-ajamised (peategelane põgeneb hülge eest, suurejooneline ja hirmutav stseen, mis kuulub kahtlemata tipphetkede hulka), Robin Williams koguni kahes osas (ta moodustab animatsiooninäitlejate eliidi koos Chris Rocki ja Eddie Murphyga)... Lisades lõbujanulisi latiinopoisse esindava teise pingviiniliigi, mis valmistab palju nalja energilisuse ja eksootilise aktsendiga (veel üks klišee: vähemused koomilise kergenduse eesmärki täitmas) on osalejate seltskond tõesti mitmekesine. Teised ja tihti nimekamad osalejad paraku silma ei paista, nii et loodetavasti sa ei ostnud piletit Hugh Jackmani, Elijah Woodi, Nicole Kidmani, Hugo Weavingi või Brittany Murphy kuulamiseks.
Arvutianimatsioonid näevad alati päris uhked välja, aga siiski tahaks eraldi välja tuua selle, kui paeluv näeb välja siinne lume ja jää maailm. (See annab teosele mingi romantilise oreooli, mida ei õigustata paraku tavalisest sügavama loo või tegelastega.) Eriti uhked on mitmed kiired jälitus-stseenid, mille puhul õigustab 3D-graafika kasutamine end mitu korda rohkem kui enamikel konkurentidel.
Rohkem ei tahagi rääkida. Täitsa vaadatav asi, kuigi visuaalid tõmbavad enim, sest enamik häälenäitlejaid ei paista silma, muusikaline pool on igavavõitu ja sisu jääb arvutianimatsioonide tavalise taseme juurde, so teisel korral enam erilist huvi ei ärataks. Nii et pettumine algab sellest, kui "Happy Feetilt" ise liiga palju loodad, unustades, et tippteoseid sünnib siin žanris maksimaalselt kord aastas.
...Ma tean, et need pole tegelikult eraldi žanr, aga neist on kerge nii mõelda, eks?
Hinne: 6/10
Tuleb, seega, leida isiklik nišš. Olla ühe triki poni on parem kui kuuluda halli massi ning vähemalt täispikkade arvutianimatsioonide turul praktiseeritakse seda laialt.
"Happy Feet" paistab silma, kuna maailm tunnistab esimese arvutianimatsioon-muusikali sündi. Pingviinidest puhul liigub ju mõte kergesti sellele, et neile naljakatele lindudele meeldib kindlasti MTVsse sobiva muusika saatel grandioosseid tantsunumbreid luua... no hea küll, sina-mina ehk nõnda ei mõtleks, aga me oleme selgelt vähemuses, sest film on ju valmis.
Julge mees sureb lahingus, aga tark mees ei sure üldse, nii et "HF" otsib muidki viise, kuidas publikule silma jääda (seni vist ei õnnestu, sest 220 miljonit dollarit kassat pole just maailma raputav tulemus).
Kasutusele võeti mitmed klišeed, mis žanris juba laiemalt levinud: peategelasi ähvardab mingil hetkel maffia ("Shark Tale'is" sobivalt haid, siin aga koledate suurte lindude näol, kes pistaks pingviinipoisi meelsasti nahka); visuaalselt kütkestavad ja adrenaliini pumpavad taga-ajamised (peategelane põgeneb hülge eest, suurejooneline ja hirmutav stseen, mis kuulub kahtlemata tipphetkede hulka), Robin Williams koguni kahes osas (ta moodustab animatsiooninäitlejate eliidi koos Chris Rocki ja Eddie Murphyga)... Lisades lõbujanulisi latiinopoisse esindava teise pingviiniliigi, mis valmistab palju nalja energilisuse ja eksootilise aktsendiga (veel üks klišee: vähemused koomilise kergenduse eesmärki täitmas) on osalejate seltskond tõesti mitmekesine. Teised ja tihti nimekamad osalejad paraku silma ei paista, nii et loodetavasti sa ei ostnud piletit Hugh Jackmani, Elijah Woodi, Nicole Kidmani, Hugo Weavingi või Brittany Murphy kuulamiseks.
Arvutianimatsioonid näevad alati päris uhked välja, aga siiski tahaks eraldi välja tuua selle, kui paeluv näeb välja siinne lume ja jää maailm. (See annab teosele mingi romantilise oreooli, mida ei õigustata paraku tavalisest sügavama loo või tegelastega.) Eriti uhked on mitmed kiired jälitus-stseenid, mille puhul õigustab 3D-graafika kasutamine end mitu korda rohkem kui enamikel konkurentidel.
Rohkem ei tahagi rääkida. Täitsa vaadatav asi, kuigi visuaalid tõmbavad enim, sest enamik häälenäitlejaid ei paista silma, muusikaline pool on igavavõitu ja sisu jääb arvutianimatsioonide tavalise taseme juurde, so teisel korral enam erilist huvi ei ärataks. Nii et pettumine algab sellest, kui "Happy Feetilt" ise liiga palju loodad, unustades, et tippteoseid sünnib siin žanris maksimaalselt kord aastas.
...Ma tean, et need pole tegelikult eraldi žanr, aga neist on kerge nii mõelda, eks?
Hinne: 6/10
December 18, 2006
"Eragon"
Noor loomeinimene on olla parem kui täiskasvanud. Majandusmured puuduvad, sest esialgu elad vanemate juures ja keegi ei naera selle üle. Sa ei lange meelemürkide, sigarettide, turvamata seksi või alkoholi küüsi, kuna need on isegi raha eest liiga raskesti kättesaadavad. Sa ei pea end kellelegi tõestama, sest kui sa juba midagi teed, oled järelikult tubli ja teised lihtsalt kadedad. Isegi tööl ei pea käima, mis väsitaks ja kisuks loomingu juurest eemale, peaasi, et hinded korras!
Mina kirjutasin põhikooli vältel näiteks neli filmistsenaariumit, mitmeid romaane (peaaegu kõik lõpetamata), kirjutasin klassis levitatud regulaarset ajakirja, järjejutte ning muid lühemaid jutte, koostasin koomiksiraamatuid jne... Nüüd ei suuda isegi novelle lõpetada, need tunduvad nii halvad.
Aa, need stsenaariumid kirjutasin pärast oma vanema venna sõbraga tutvumist, kes teatas, et ta tuttavad töötavad Tallinnfilmis – kui ma midagi valmis teen, tehakse kindlasti filmiks. Mitu korda pärisin üle, aga ta kinnitas, et ei naljata. Vat nii vähe vajasin tollal inspiratsiooniks!
Christopher Paolini hakkas "Eragoni" kirjutama viieteistkümneselt. Selle esmatrükk ilmus, kui ta oli 19. Värskelt 23-selt võis ta juba oma esiktöö filmiversiooni näha. Nagu näete, eksisteerib teisigi vapraid noori loomehingi, kes jõudnud isegi kaugemale kui teie alandlik kirjasaatja!
Jajah, saan aru. Tegelikult peaks filmist rääkima. Aga endast oli palju põnevam kirjutada.
"Grinch", "Sõrmuste isand" ja "Harry Potter" näitasid ette, mida praegusel ajal jõuluaja hitiks vajatakse. Nüüd hakkavad saabuma esimesed mina-ka-katsetused. Mullune "Narnia" ja nüüd "Eragon" on selles sarnased, et mõlemas üritati need kaks erinevat edukat valemit ühendada. Suur eepiline fantaasia ja liiga kulukas lastelugu pooleks – mitte suurim risk, mida Hollywoodis eales võetud. Ja tulemus pole liha ega kala, kuigi üritab juba esimestel sekunditel petta meid "Sõrmuste isanda" järeleahvimisega. Võitlus elu ja surma peale, leegid, karjed jne...
Heast küljest: see kestab ainult tund ja kolmveerand, mis on Hollywoodi eeposte seas juba üsna haruldane. Halvast küljest: sa ei viitsiks rohkem nagunii.
Sündmustik kulgeb libedalt, kuna seda eriti pole. Imetledes aluseks oleva raamatu paksust, aimad, et tegemist on moodsa töötlusega stiilis "Bourne": põhimõtteliselt jäid alles kaaned ja üldine sisukokkuvõte. Sündmused leiavad aset, sest läbi peab käima teatud hulk materjali, mitte tegelased areneks-jõuaks ise punktist A punkti B. Eriti ruttu toimuvad lohe kasvamine ja tema noore ratsaniku õppused võlujõu vallas: hops ja valmis.
Natuke tüütuks muutub peaaegu pidev muusikataust, mis ütleb publikule ette, kuidas end tunda. See hakkas tüütama juba "Sõrmuste isandas" ega muutu siin toredamaks. Jacksoni triloogia pääses muidugi uudsuse võlule toetudes, sest esimene saab alati rohkem andeks, aga üldiselt soovitaks nii Jacksonile kui siin lavastajana debüteerivale efektimeistrile Stefen Fangmeierile õhustiku püstitamist ka muude vahenditega. Küll juba publik teab, kuidas end tunda, kui lavastuse muud osad moodustavad muheda terviku.
Paari päeva pärast alles 19seks saav uustulnuk Edward Speleers saab vähemalt nimikangelase rollis okeilt hakkama: ta on selgelt toorevõitu, aga ei libastu, ega teeks "Supernaturali" kuttidele vast häbi nende noorema vennana. Mis on, jah, omamoodi kompliment. Et hakata talle samuti kaasa elama, on vaja suurt murrangut kas tema esituses või järjefilmi sisulises tasemes. Kuid näiteks "Harry Potteri" kamp hakkas jalgu alla saama alles kolmandal ringil.
Eragoni silmailu mängib poisist kaksteist ja pool aastat vanem Sienna Guillory, kes näeb välja nagu noorem-naiselikum Tilda Swinton. Viimase puhul annab muidugi ka häid tulemusi tema kuidagi sootule välimusele rõhumine, näiteks "Constantine'is" ja "Narnias". Aga praegune variant on ka tore.
Efektifilmi üheks tõmbenumbriks loodud draakon on muide väiksemas vormis tüütu – sellist rõvedat sinist värvi on mul raske uskuda isegi maagilise eluka puhul, küllap mõeldi varakult leludele, mis tuleb välja lasta. Täiskasvanud vorm on talutavam, aga talle kirjutatud tekst isegi igavam kui inimtegelastel. Kujuta ette midagi nii koledat nagu spetsiaalselt Judi Denchile kirjutatud rolli Coelho ekraniseeringus (autoriteetse häälega tädi räägib Tarkusi) ja sa oled poolel teel.
Tuntud nimedest teevad kaasa ka brittide tähed Jeremy Irons (kangelase mentor) ja Robert Carlyle (paha poiss nr 1). Mõlemal paistab puuduvat igasugune isikupära, mis paneb mõistma, miks kumbki USAs ei suutnud eelmisel kümnendil siiski läbi lüüa. "Eragon" on samas ekstra vilets näide, sest neil puudub korralik materjal, millega midagi ära teha. Irons on tootjatele vähemalt hea diil: filmitähe välimus, aga palju odavam palgata. Carlyle'i välimus mõjub aga naeruväärselt. Paha maag Durza meenutab Ozzy Osbourne'i: elumerel laastatud transvestiidi välimus, kerge vihje põnevale sisule. Vihjeks see paraku jääbki, tegelaskuju pärineb firma Rent-a-Baddie laohoone tagaruumidest, mille asukaid iseloomustavad eelkõige jõllis silmad ja kime urin.
Njah, tegelaskond on üldiselt isikupäratu isegi fantaasiafilmi kohta. Malkovichi kohta ei oska üldse midagi arvata.
"Eragon" on, siis, mündimasina-kohvi asutuse puhketoas. Üldiselt võib vahele jätta, aga suure isu puhul ei tee paha ka. Eepilist joont tegijad õnneks tabavad, aga seda ei toeta korralik sisu. Paolini loo võlu Hollywoodile saab samas kohe selgeks: ilusad loodusvaated, lohelend (üks on eriti uhke), palju madinat ja näpuotsaga romanssi. Maitse-elamus jääb kaheldavaks, aga vahel on parem sooja pissi juua kui ilma istuda.
Hinne: 4/10
Mina kirjutasin põhikooli vältel näiteks neli filmistsenaariumit, mitmeid romaane (peaaegu kõik lõpetamata), kirjutasin klassis levitatud regulaarset ajakirja, järjejutte ning muid lühemaid jutte, koostasin koomiksiraamatuid jne... Nüüd ei suuda isegi novelle lõpetada, need tunduvad nii halvad.
Aa, need stsenaariumid kirjutasin pärast oma vanema venna sõbraga tutvumist, kes teatas, et ta tuttavad töötavad Tallinnfilmis – kui ma midagi valmis teen, tehakse kindlasti filmiks. Mitu korda pärisin üle, aga ta kinnitas, et ei naljata. Vat nii vähe vajasin tollal inspiratsiooniks!
Christopher Paolini hakkas "Eragoni" kirjutama viieteistkümneselt. Selle esmatrükk ilmus, kui ta oli 19. Värskelt 23-selt võis ta juba oma esiktöö filmiversiooni näha. Nagu näete, eksisteerib teisigi vapraid noori loomehingi, kes jõudnud isegi kaugemale kui teie alandlik kirjasaatja!
Jajah, saan aru. Tegelikult peaks filmist rääkima. Aga endast oli palju põnevam kirjutada.
"Grinch", "Sõrmuste isand" ja "Harry Potter" näitasid ette, mida praegusel ajal jõuluaja hitiks vajatakse. Nüüd hakkavad saabuma esimesed mina-ka-katsetused. Mullune "Narnia" ja nüüd "Eragon" on selles sarnased, et mõlemas üritati need kaks erinevat edukat valemit ühendada. Suur eepiline fantaasia ja liiga kulukas lastelugu pooleks – mitte suurim risk, mida Hollywoodis eales võetud. Ja tulemus pole liha ega kala, kuigi üritab juba esimestel sekunditel petta meid "Sõrmuste isanda" järeleahvimisega. Võitlus elu ja surma peale, leegid, karjed jne...
Heast küljest: see kestab ainult tund ja kolmveerand, mis on Hollywoodi eeposte seas juba üsna haruldane. Halvast küljest: sa ei viitsiks rohkem nagunii.
Sündmustik kulgeb libedalt, kuna seda eriti pole. Imetledes aluseks oleva raamatu paksust, aimad, et tegemist on moodsa töötlusega stiilis "Bourne": põhimõtteliselt jäid alles kaaned ja üldine sisukokkuvõte. Sündmused leiavad aset, sest läbi peab käima teatud hulk materjali, mitte tegelased areneks-jõuaks ise punktist A punkti B. Eriti ruttu toimuvad lohe kasvamine ja tema noore ratsaniku õppused võlujõu vallas: hops ja valmis.
Natuke tüütuks muutub peaaegu pidev muusikataust, mis ütleb publikule ette, kuidas end tunda. See hakkas tüütama juba "Sõrmuste isandas" ega muutu siin toredamaks. Jacksoni triloogia pääses muidugi uudsuse võlule toetudes, sest esimene saab alati rohkem andeks, aga üldiselt soovitaks nii Jacksonile kui siin lavastajana debüteerivale efektimeistrile Stefen Fangmeierile õhustiku püstitamist ka muude vahenditega. Küll juba publik teab, kuidas end tunda, kui lavastuse muud osad moodustavad muheda terviku.
Paari päeva pärast alles 19seks saav uustulnuk Edward Speleers saab vähemalt nimikangelase rollis okeilt hakkama: ta on selgelt toorevõitu, aga ei libastu, ega teeks "Supernaturali" kuttidele vast häbi nende noorema vennana. Mis on, jah, omamoodi kompliment. Et hakata talle samuti kaasa elama, on vaja suurt murrangut kas tema esituses või järjefilmi sisulises tasemes. Kuid näiteks "Harry Potteri" kamp hakkas jalgu alla saama alles kolmandal ringil.
Eragoni silmailu mängib poisist kaksteist ja pool aastat vanem Sienna Guillory, kes näeb välja nagu noorem-naiselikum Tilda Swinton. Viimase puhul annab muidugi ka häid tulemusi tema kuidagi sootule välimusele rõhumine, näiteks "Constantine'is" ja "Narnias". Aga praegune variant on ka tore.
Efektifilmi üheks tõmbenumbriks loodud draakon on muide väiksemas vormis tüütu – sellist rõvedat sinist värvi on mul raske uskuda isegi maagilise eluka puhul, küllap mõeldi varakult leludele, mis tuleb välja lasta. Täiskasvanud vorm on talutavam, aga talle kirjutatud tekst isegi igavam kui inimtegelastel. Kujuta ette midagi nii koledat nagu spetsiaalselt Judi Denchile kirjutatud rolli Coelho ekraniseeringus (autoriteetse häälega tädi räägib Tarkusi) ja sa oled poolel teel.
Tuntud nimedest teevad kaasa ka brittide tähed Jeremy Irons (kangelase mentor) ja Robert Carlyle (paha poiss nr 1). Mõlemal paistab puuduvat igasugune isikupära, mis paneb mõistma, miks kumbki USAs ei suutnud eelmisel kümnendil siiski läbi lüüa. "Eragon" on samas ekstra vilets näide, sest neil puudub korralik materjal, millega midagi ära teha. Irons on tootjatele vähemalt hea diil: filmitähe välimus, aga palju odavam palgata. Carlyle'i välimus mõjub aga naeruväärselt. Paha maag Durza meenutab Ozzy Osbourne'i: elumerel laastatud transvestiidi välimus, kerge vihje põnevale sisule. Vihjeks see paraku jääbki, tegelaskuju pärineb firma Rent-a-Baddie laohoone tagaruumidest, mille asukaid iseloomustavad eelkõige jõllis silmad ja kime urin.
Njah, tegelaskond on üldiselt isikupäratu isegi fantaasiafilmi kohta. Malkovichi kohta ei oska üldse midagi arvata.
"Eragon" on, siis, mündimasina-kohvi asutuse puhketoas. Üldiselt võib vahele jätta, aga suure isu puhul ei tee paha ka. Eepilist joont tegijad õnneks tabavad, aga seda ei toeta korralik sisu. Paolini loo võlu Hollywoodile saab samas kohe selgeks: ilusad loodusvaated, lohelend (üks on eriti uhke), palju madinat ja näpuotsaga romanssi. Maitse-elamus jääb kaheldavaks, aga vahel on parem sooja pissi juua kui ilma istuda.
Hinne: 4/10
November 27, 2006
Mu boss arvab, et ma olen dual-core
Ta eeldab, et ma teen kindla ajaga kaks korda rohkem tööd kui võimalik.
Ma teen, nii et veri ninast väljas, aga ühe aja sisse mahub siiski ainult ühe mehe töö.
Hea, kui ma siis kinga ei saa!
Ma teen, nii et veri ninast väljas, aga ühe aja sisse mahub siiski ainult ühe mehe töö.
Hea, kui ma siis kinga ei saa!
November 24, 2006
Jay-Z "Kingdom Come" (2006)
Miljonär ei viitsinud enam kodus istuda ja läks stuudiosse hängima.
Chris Rock sai oma lavakoomiku-aegadel kuulsaks muuhulgas arutlusega, mille poolest erinevad mustad ja niggad.
Vahe olla selles, et nigga lunib kiitusi selle eest, mida ta nagunii peab tegema. Näiteks: ma pean üleval oma viit last.
Jay-Z kuulub selle määratluse järgi kahtlemata n-inimeste sekka, sest tal on uuel albumil öelda meile täpselt kahte asja: I made it ja I'm back.
Kumbki sügav mõttearendus oleks igati okei esimesel või teisel albumil, aga "Kingdom Come" on juba... ma ei viitsi kokku lugeda... pakun et kümnes. Jay-Z pole piisavalt rikas, et palgata mõned normaalsed riimimeistrid, kui ta ise on liiga laisk?
Absoluutselt nüri säratu kuulamismaterjal, mida ei päästa ootuspäraselt nimekad produtsendid ja külalised ka mitte.
Ma soovitan ainult ühte lugu, "Lost Ones", ja sedagi eelkõige Chrissette Michelle'i vokaali tõttu.
Chris Rock sai oma lavakoomiku-aegadel kuulsaks muuhulgas arutlusega, mille poolest erinevad mustad ja niggad.
Vahe olla selles, et nigga lunib kiitusi selle eest, mida ta nagunii peab tegema. Näiteks: ma pean üleval oma viit last.
Jay-Z kuulub selle määratluse järgi kahtlemata n-inimeste sekka, sest tal on uuel albumil öelda meile täpselt kahte asja: I made it ja I'm back.
Kumbki sügav mõttearendus oleks igati okei esimesel või teisel albumil, aga "Kingdom Come" on juba... ma ei viitsi kokku lugeda... pakun et kümnes. Jay-Z pole piisavalt rikas, et palgata mõned normaalsed riimimeistrid, kui ta ise on liiga laisk?
Absoluutselt nüri säratu kuulamismaterjal, mida ei päästa ootuspäraselt nimekad produtsendid ja külalised ka mitte.
Ma soovitan ainult ühte lugu, "Lost Ones", ja sedagi eelkõige Chrissette Michelle'i vokaali tõttu.
"A Good Year"
Russell Crowe'd tuntakse tujuka staarina ja ta kannab selle imago usutavalt välja. See muudab teda publiku silmis ainult põnevamaks, sest meie tagumikke tema agressiivsus otseselt ei torgi, küll aga on eemalt tore jälgida, kuidas muidu intelligentse olekuga mees karuselt mõurab. Nagu mingi tsirkusekaru. Pista aga kuulsuse puuri ja nimeta Miškaks.
No kuidas siis ei austa tüüpi, kellel on mune avalikkuse ees põrutada, et tema ei tee stuudiotele heategevust. Kui inimesele meeldib luksuslikult elada ning näiteks hirmkalleid elupaiku soetada (Sydney korter maksis vist 11,2 miljonit dollarit, nõudlik kaabakas selline!), on suur asi solvata härrasid, kes võivad tema karjääri tünni pista ja koske lõbusõidule viia. Keegi pole asendamatu, eriti Kassikullalinnas. Jutt käib loomulikult Baz Luhrmanni uuest intrigeerivast projektist, mis leiab aset Teises maailmasõjas Austraalias ja millest Crowe loobus liiga väikese honorari tõttu. Talle leiti küll asendaja Hugh Jackmani näol, aga eelarve on paisunud juba nii suureks, et teost ähvardab riiulile tagasipistmine.
Küll teeb Crowe heategevat tööd oma fännidele. Mis see "A Good Year" muud on kui veel üks doos lihtsat kvaliteetset melodraamat, mille retsept töötati edukalt välja teostes "A Beautiful Mind" ja "Cinderella Man". Elu näitab, et valem ei tooda koheseid kindlaid hitte, küll aga pakub see hiigla palju tema arvukatele austajatele. Ja, noh, annab uue võimaluse töötada koos Ridley Scottiga, kelle "Gladiaator" teda üldse stratosfääri tõstis.
Lugu mehest, kes on unustanud hasartse rahategemise nimel kõik elu lihtsad, aga nii vajalikud mõnud, taasavastades need päranduseks saadud veini-istanduses, täidab ka muid funktsioone. See on "Under the Tuscan Sun" poistele ja lisaks püüab see olla 2006. aasta "Sideways" (mees leiab veini kaudu tõe). Ausaks võrdluseks viimasega on sisu ja tegelaskujud liiga lihtsad, aga ei saa öelda, et kaks tundi mööduks igavledes.
Korralikke näitlejatöid jagub, kuid tegelik täht on Philippe Le Sourd'i imeilus operaatoritöö, mis teeb sellest maaliliste paikade toel ideaalse kohtingufilmi. Ainuüksi veini-istandus ning sügisene Prantsusmaa mõjuvad nõnda maaliliselt, et tahaks oma kõhnukest panga-arvet peaga lüüa, mis ei võimalda sinna sõita. Või siis kohting vihmas – kui sa ei teeni sellega välja vähemalt pead õlal, kätt hoides koju jalutamisest rääkimata, nõua piletirahad tagasi!
Oluliseks märksõnaks kujuneb ka see suursugune "kirg sinus eneses", mis muudab elu elamise vääriliseks. Liites ilupüüdleva lavastuse ja sobivuse kohtingufilmiks, pole mingi ime, kui hakkad varem või hiljem mõtlema seksile. Ilusaid tüdrukuid jõuab ekraanile mitmeid ja nii need mõtted lihalikele rännuteedele lähevad. Russell Crowe'd vaadates võib mõte liikuda seksile isegi kõvasti rutem, kui sulle meeldib sedasorti värk. Tegijad eelistavad paraku siivsat joont, nii et silmadega armastajad peavad päris kaua ootama – ja pakutav ei välju peresõbralikest piiridest.
Sõnasabast kinni võttes: kui üldse miski häirib, siis perefilmi õhustik. See väljendub koomilistes vahepalades ja paistab olevat suunatud tüdrukutele. Loetleda võiks vähemalt kolm ühekordset või korduvat nalja, mis ei anna loole midagi, aga tõstavad nummi-faktorit: stseen, kus Max jääb tühja basseini vangi, jalale kusev koeranäss (väike karvane krokodill) ja tema viinamäe hooldaja zombistunud isa.
Kui melodraama lihtsalt peab kestma kaks tundi, mitte vähem, võiks eelneva asemel arendada kaht suuremat meeskõrvalosa, mida täidavad Albert Finney ja Didier Bourdon. Poisist sirgub ju mees tänu väärilistele eeskujudele, aga nii peategelase vanaonu kui veini-istanduse hooldaja on pigem külaliseks kui olulised kohalviibijad. Okei, neid pole tingimata liiga vähe ja onu hoidmine salapärasena leiab sisulise põhjenduse. Tegijad näevad neid siiski pigem õlapolsterdustena, mis annavad korralikule pintsakule lõpliku kuju, ja see kurvastabki.
Teisest küljest jäävad olulisema karakteriarenduseta ka Max ja tema väljavalitu (võluv Marion Cotillard), mistõttu ei tahagi muidu sarmikale teosele kõrgemat hinnet anda. Kumbki avab end õige põgusalt, ehkki napp paljastushetk ise intrigeeris mind korralikult. Auhinnasadu oleks vist kindel, kui autorid julgeks nende varjukülgi enam välja mängida, ja see annaks palju mõjuvama kontrasti ümbritseva loodusliku iluga. Nad on mõlemad sisimas tegelikult ebameeldivad tüübid, mis on üllatav ja võimalusterohke avastus. Aga see oleks juba "Sideways", st liiga põnev.
Crowe' fännid võivad aga koondhindele rahumeeli punkti või kaks juurde torgata, sest ta teenib järjekordse hiigelhonorari lõdvalt välja. Probleemi ei tekita komöödia ega draama ning esitus nii poisikese kui mehena on nauditavalt nüansirikas, kinnitades mu veendumust, et täiskasvanuks saadakse vajadusest, mitte lihtsalt ajaga.
Tänaseks eksisteerib juba vähemalt üks korralik film videomängu põhjal, nii et lõpetuseks veel üks soovitus. "Syberia". Selle sisu on kaks korda sügavam kui "A Good Yearis", ja pildiline külg isegi maalilisem. Teema on aga sama: elu tõelistest mõnudest võõrandunud inimene, kes satub loodusesse end taasavastama, aga keda tsivilisatsioon hoiab vägisi kinni. Paljutõotav!
Hinne: 6/10
No kuidas siis ei austa tüüpi, kellel on mune avalikkuse ees põrutada, et tema ei tee stuudiotele heategevust. Kui inimesele meeldib luksuslikult elada ning näiteks hirmkalleid elupaiku soetada (Sydney korter maksis vist 11,2 miljonit dollarit, nõudlik kaabakas selline!), on suur asi solvata härrasid, kes võivad tema karjääri tünni pista ja koske lõbusõidule viia. Keegi pole asendamatu, eriti Kassikullalinnas. Jutt käib loomulikult Baz Luhrmanni uuest intrigeerivast projektist, mis leiab aset Teises maailmasõjas Austraalias ja millest Crowe loobus liiga väikese honorari tõttu. Talle leiti küll asendaja Hugh Jackmani näol, aga eelarve on paisunud juba nii suureks, et teost ähvardab riiulile tagasipistmine.
Küll teeb Crowe heategevat tööd oma fännidele. Mis see "A Good Year" muud on kui veel üks doos lihtsat kvaliteetset melodraamat, mille retsept töötati edukalt välja teostes "A Beautiful Mind" ja "Cinderella Man". Elu näitab, et valem ei tooda koheseid kindlaid hitte, küll aga pakub see hiigla palju tema arvukatele austajatele. Ja, noh, annab uue võimaluse töötada koos Ridley Scottiga, kelle "Gladiaator" teda üldse stratosfääri tõstis.
Lugu mehest, kes on unustanud hasartse rahategemise nimel kõik elu lihtsad, aga nii vajalikud mõnud, taasavastades need päranduseks saadud veini-istanduses, täidab ka muid funktsioone. See on "Under the Tuscan Sun" poistele ja lisaks püüab see olla 2006. aasta "Sideways" (mees leiab veini kaudu tõe). Ausaks võrdluseks viimasega on sisu ja tegelaskujud liiga lihtsad, aga ei saa öelda, et kaks tundi mööduks igavledes.
Korralikke näitlejatöid jagub, kuid tegelik täht on Philippe Le Sourd'i imeilus operaatoritöö, mis teeb sellest maaliliste paikade toel ideaalse kohtingufilmi. Ainuüksi veini-istandus ning sügisene Prantsusmaa mõjuvad nõnda maaliliselt, et tahaks oma kõhnukest panga-arvet peaga lüüa, mis ei võimalda sinna sõita. Või siis kohting vihmas – kui sa ei teeni sellega välja vähemalt pead õlal, kätt hoides koju jalutamisest rääkimata, nõua piletirahad tagasi!
Oluliseks märksõnaks kujuneb ka see suursugune "kirg sinus eneses", mis muudab elu elamise vääriliseks. Liites ilupüüdleva lavastuse ja sobivuse kohtingufilmiks, pole mingi ime, kui hakkad varem või hiljem mõtlema seksile. Ilusaid tüdrukuid jõuab ekraanile mitmeid ja nii need mõtted lihalikele rännuteedele lähevad. Russell Crowe'd vaadates võib mõte liikuda seksile isegi kõvasti rutem, kui sulle meeldib sedasorti värk. Tegijad eelistavad paraku siivsat joont, nii et silmadega armastajad peavad päris kaua ootama – ja pakutav ei välju peresõbralikest piiridest.
Sõnasabast kinni võttes: kui üldse miski häirib, siis perefilmi õhustik. See väljendub koomilistes vahepalades ja paistab olevat suunatud tüdrukutele. Loetleda võiks vähemalt kolm ühekordset või korduvat nalja, mis ei anna loole midagi, aga tõstavad nummi-faktorit: stseen, kus Max jääb tühja basseini vangi, jalale kusev koeranäss (väike karvane krokodill) ja tema viinamäe hooldaja zombistunud isa.
Kui melodraama lihtsalt peab kestma kaks tundi, mitte vähem, võiks eelneva asemel arendada kaht suuremat meeskõrvalosa, mida täidavad Albert Finney ja Didier Bourdon. Poisist sirgub ju mees tänu väärilistele eeskujudele, aga nii peategelase vanaonu kui veini-istanduse hooldaja on pigem külaliseks kui olulised kohalviibijad. Okei, neid pole tingimata liiga vähe ja onu hoidmine salapärasena leiab sisulise põhjenduse. Tegijad näevad neid siiski pigem õlapolsterdustena, mis annavad korralikule pintsakule lõpliku kuju, ja see kurvastabki.
Teisest küljest jäävad olulisema karakteriarenduseta ka Max ja tema väljavalitu (võluv Marion Cotillard), mistõttu ei tahagi muidu sarmikale teosele kõrgemat hinnet anda. Kumbki avab end õige põgusalt, ehkki napp paljastushetk ise intrigeeris mind korralikult. Auhinnasadu oleks vist kindel, kui autorid julgeks nende varjukülgi enam välja mängida, ja see annaks palju mõjuvama kontrasti ümbritseva loodusliku iluga. Nad on mõlemad sisimas tegelikult ebameeldivad tüübid, mis on üllatav ja võimalusterohke avastus. Aga see oleks juba "Sideways", st liiga põnev.
Crowe' fännid võivad aga koondhindele rahumeeli punkti või kaks juurde torgata, sest ta teenib järjekordse hiigelhonorari lõdvalt välja. Probleemi ei tekita komöödia ega draama ning esitus nii poisikese kui mehena on nauditavalt nüansirikas, kinnitades mu veendumust, et täiskasvanuks saadakse vajadusest, mitte lihtsalt ajaga.
Tänaseks eksisteerib juba vähemalt üks korralik film videomängu põhjal, nii et lõpetuseks veel üks soovitus. "Syberia". Selle sisu on kaks korda sügavam kui "A Good Yearis", ja pildiline külg isegi maalilisem. Teema on aga sama: elu tõelistest mõnudest võõrandunud inimene, kes satub loodusesse end taasavastama, aga keda tsivilisatsioon hoiab vägisi kinni. Paljutõotav!
Hinne: 6/10
November 15, 2006
"Casino Royale" (2006)
Popkultuur põhineb kordamisel ja lootusel harjutades meistriks saada. Korralikult teostatud ja kindlate ajavahemike tagant serveeritud järjed aitavad tänu sellele kinomaailmas ehitada vahel vägagi tugevaid kaubamärke, aga hakkavad mingil hetkel siiski oma autorite pingutustele vastu töötama. Mida pikemaks kujuneb seeria, seda vähem jääb alles publiku puhast entusiasmi. Sulle meeldib näiteks "Spider-Man"? Ja "2" on isegi parem? Aga kas sind tõesti huvitaks osa 19?
007 saaga ketrajate pidev raske ülesanne on samuti leiutada üha uusi põhjuseid, miks inimesed peaks jääma truuks just neile. Seni kulgeb vist libedalt, sest Brosnani tulek tõi sarja 1980-ndate madalseisust välja ja kahekordistas piletimüügi (kuigi teised kulukad actionid pole tänapäeval üheski aspektis halvemad, lugudelt tihti isegi etemad). "Casino Royale'i", kahekümne esimese ametliku ja kahekümne kolmanda mitteametliku Bondi kasuks räägib muidugi see, et staar on jällegi uus... Daniel Craig pole just ilus mees, aga sedasama öeldi kunagi Sean Connery kohta, ja kinosõpru nagunii huvitab, kuidas seni suhteliselt tundmatu inglane ikoonilise kangelase nahas mõjub.
"Casino Royale" on üllataval kombel senistele Bondi-filmidele värskendav vaheldus. Teab mis suured sisulised uuendused puuduvad, aga väike remix on parem kui lõputu kordus. Noor 007 pole veel õppinud shaken, not stirred kokteile hävitama, avaldab soovi uue armukesega eluks ajaks kokku jääda, ei tea veel armsat härra Q-d, kes teda imeasjakestega üle külvaks (Cleese polnud ka Llewelynile kunagi vääriline mantlipärija), šokeerib pidevalt M-i ning kindlasti veel midagi, mis kohe ei meenugi.
Craigi kirvenägu sobib ka sellega, et alles hiljuti topeltnull-staatuse omandanud agent on alles noor ja tormakas, kes laseb end veel egost juhtida, aga ei põlga iial käsi mustaks teha. Lihvitud supermehe asemel on meil raudkõva, metsik, hulljulguses kohati segaselt mõjuv loom, kes teeb rusikatega tasa selle, mis kannatlikkusest, oskusist või taktitundest puudu jääb. Ja kuidas veel! "Casino Royale" on parim Bond nii kaklus- kui muude märulistseenide poolest, jäädes trikkidelt tänavu alla ainult "Mission: Impossible III"-le. Klassikaks võiks nimetada seevastu praktiliselt iga madinahetke, kusjuures ekstra uhke on paksult adrenaliinirikas ava-veerandtund. Retrolt mõjuv õhustik ning seda rõhutavad algustiitrid muudab töö armastusväärseks ka klassikaliste Connery-aegade igatsejale, nii et igaüks leiab midagi.
Tõepoolest, puudu jääb ainult paeluvast loost ja karakteriarendusest, et kolida sari igas mõttes 21. sajandisse. 007 traditsioone arvestades vastavad sündmustik ja tegelased tegelikult edukalt sellele, mida moodne kinosõber üldse nõustub seedima (camp-faktorile ei rõhuta, sündmustik pole liiga ülepaisutatud), aga kahe ja poole tunniselt filmilt ootaks alati veidi sügavamat vaadet peategelaste sisemusse. Bondi ja Lyndi nukker dušistseen on selles plaanis mõjus ja ilus, kuid vajaks mõnda sarnast veel kõrvale.
Ei tea, mis paneks mind järgmist Bondi suure põnevusega ootama, järjekorranumbri 22 puhul puudub entusiasm ükspuha mis filmi suhtes. "Casino Royale" on siiski väga korralik katsetus ja üle pika aja esimene 007, mida viitsiks ruttu üle vaadata. Kui ainuüksi käsikähmlused sul verd mõnusalt kihama ei löö (need on efektsed, aga lüüakse kõvasti, mitte etenduse andmiseks)... ei oskagi tegelikult võrdlust leida, need ei saa mitte mõjuda!
Aga rutem võiks läbi saada. Kuhu on jäänud pooleteise kuni kahe tunnised märulid? Miks kõik peavad kaks ja pool tundi kestma? Eelmine pikim Bond oli kahetunnine "On Her Majesty's Secret Service", mis ilmus 1969 ja hoidis rekordit 37 aastat!
Hinne: 8/10
PS Jälitamine alguses annab idee, kuidas võiks välja näha "Prince of Persia" film.
007 saaga ketrajate pidev raske ülesanne on samuti leiutada üha uusi põhjuseid, miks inimesed peaks jääma truuks just neile. Seni kulgeb vist libedalt, sest Brosnani tulek tõi sarja 1980-ndate madalseisust välja ja kahekordistas piletimüügi (kuigi teised kulukad actionid pole tänapäeval üheski aspektis halvemad, lugudelt tihti isegi etemad). "Casino Royale'i", kahekümne esimese ametliku ja kahekümne kolmanda mitteametliku Bondi kasuks räägib muidugi see, et staar on jällegi uus... Daniel Craig pole just ilus mees, aga sedasama öeldi kunagi Sean Connery kohta, ja kinosõpru nagunii huvitab, kuidas seni suhteliselt tundmatu inglane ikoonilise kangelase nahas mõjub.
"Casino Royale" on üllataval kombel senistele Bondi-filmidele värskendav vaheldus. Teab mis suured sisulised uuendused puuduvad, aga väike remix on parem kui lõputu kordus. Noor 007 pole veel õppinud shaken, not stirred kokteile hävitama, avaldab soovi uue armukesega eluks ajaks kokku jääda, ei tea veel armsat härra Q-d, kes teda imeasjakestega üle külvaks (Cleese polnud ka Llewelynile kunagi vääriline mantlipärija), šokeerib pidevalt M-i ning kindlasti veel midagi, mis kohe ei meenugi.
Craigi kirvenägu sobib ka sellega, et alles hiljuti topeltnull-staatuse omandanud agent on alles noor ja tormakas, kes laseb end veel egost juhtida, aga ei põlga iial käsi mustaks teha. Lihvitud supermehe asemel on meil raudkõva, metsik, hulljulguses kohati segaselt mõjuv loom, kes teeb rusikatega tasa selle, mis kannatlikkusest, oskusist või taktitundest puudu jääb. Ja kuidas veel! "Casino Royale" on parim Bond nii kaklus- kui muude märulistseenide poolest, jäädes trikkidelt tänavu alla ainult "Mission: Impossible III"-le. Klassikaks võiks nimetada seevastu praktiliselt iga madinahetke, kusjuures ekstra uhke on paksult adrenaliinirikas ava-veerandtund. Retrolt mõjuv õhustik ning seda rõhutavad algustiitrid muudab töö armastusväärseks ka klassikaliste Connery-aegade igatsejale, nii et igaüks leiab midagi.
Tõepoolest, puudu jääb ainult paeluvast loost ja karakteriarendusest, et kolida sari igas mõttes 21. sajandisse. 007 traditsioone arvestades vastavad sündmustik ja tegelased tegelikult edukalt sellele, mida moodne kinosõber üldse nõustub seedima (camp-faktorile ei rõhuta, sündmustik pole liiga ülepaisutatud), aga kahe ja poole tunniselt filmilt ootaks alati veidi sügavamat vaadet peategelaste sisemusse. Bondi ja Lyndi nukker dušistseen on selles plaanis mõjus ja ilus, kuid vajaks mõnda sarnast veel kõrvale.
Ei tea, mis paneks mind järgmist Bondi suure põnevusega ootama, järjekorranumbri 22 puhul puudub entusiasm ükspuha mis filmi suhtes. "Casino Royale" on siiski väga korralik katsetus ja üle pika aja esimene 007, mida viitsiks ruttu üle vaadata. Kui ainuüksi käsikähmlused sul verd mõnusalt kihama ei löö (need on efektsed, aga lüüakse kõvasti, mitte etenduse andmiseks)... ei oskagi tegelikult võrdlust leida, need ei saa mitte mõjuda!
Aga rutem võiks läbi saada. Kuhu on jäänud pooleteise kuni kahe tunnised märulid? Miks kõik peavad kaks ja pool tundi kestma? Eelmine pikim Bond oli kahetunnine "On Her Majesty's Secret Service", mis ilmus 1969 ja hoidis rekordit 37 aastat!
Hinne: 8/10
PS Jälitamine alguses annab idee, kuidas võiks välja näha "Prince of Persia" film.
November 02, 2006
"Saw III"
Õudukad, kus inimesed veristavad inimesi, on praegu vist päris kuum teema. Ameeriklaste omad muidugi. Paljude reklaamklipid kukuvad vahvasti välja ja linalood ise ronivad esimesel nädalavahetusel kohalikku kassatabelit juhtima. Enamik ei jää sinna kauaks pidama, aga pole hullu. Eesmärk ongi paari-kolme nädalaga ruttu võimalikult esinduslik patsakas raha kokku kaapida ning hakata järge planeerima.
Enamik on keskpärased ega suuda pinget kruvida ega hoida. Muudkui lähevadlähevadlähevad kuhugi, aga kohale ei jõuagi. Selliseid müüvad pädevad reklaamikampaaniad ja kunstnikutööd, mis loovad pilkupüüdvalt masendavaid keskkondi. Hellitatud tänapäeva noor ajab nende peale silmad punni ja pomiseb tunnustavalt: juba sinna sattuda on kole!
"Saw" on erand: natuke parem.
Ütleks, et see on juhus – kasutatavad võtted on ju täpselt samad nagu hallis massis – aga enam ei usuks ise ka. Enam. Kolmas kord järjest õnnestus teha natuke paremat. Ei saa olla juhus!
Kindlasti pole "Saw" ehteks lood, mida jutustatakse. Need jäävad alati praktiliselt samaks ega hoiaks iseseisvalt huvi üleval isegi ühe filmi piires. Mõned õnnetud pannakse ebameeldivasse olukorda ja öeldakse, et kui nad pole osavad ja kiired, saavad nad ebameeldivalt surma. Kõiki muuseas karistatakse millegi eest.
Isehakanud kohtumõistjaks on leidlik sadist hr Pusle, kes koostab täiesti uskumatuid masinavärke, et ohvritel ikka higistama hakkaks. Kolmandas osas mattub näiteks üks tüüp seakerede tükeldamisel tekkiva rõveda solgi alla, kuni teine surnud pojale kuuluvaid asju põletab, et leida nende hulgas päästev võti. Surevad peaaegu kõik, kes ekraanile jõuavad ja veresauna ilmestamiseks töötavad pingsalt nii grimmimehed, kunstnikud kui terav kiire montaaž. Heast maitsest ei saa siin muidugi juttugi olla, aga tegijad püüavad leida-ületada siis vähemalt muid piire, näiteks vaataja taluvust. Episood operatsioonilaual muutus tasapisi väljakannatamatuks isegi minusugusele pervole.
Lõpuks ometi õpime rohkem tundma ka Pusle isikut, kelles leidub Tobin Belli esituses alati ideaalselt sobiv segu kalkusest ja intelligentsusest. Tema osalus sündmustikus on järjepanu kasvanud, aga endiselt mitte piisavalt kaalukas, et ta kingiks filmile hinge. Küll aga kingib ta omajagu karakterit, mis on üldse sarja tugevus: ükski tegelane pole lihtsalt ilus poiss (tüdruk) nagu sellistes katsetustes tavaline. Kõigi taustu avatakse piisavalt, et neid huviga jälgida või nende meeleheite suhtes vähemalt empaatiat tunda.
Ja kuigi ma leian, et veriseid õudukaid tuleks võtta rohkem meelelahutusena ja neist vähem peidetud tarkusi otsida, on "Sawl" sügavam tasand täiesti olemas. See räägib läbi nurka aetud inimeste ahastuse sümboli sellest, et elus on harva miski täiesti kontrolli all ja seetõttu tuleb koos töötada, mitte jäärapäiselt tormata ja teistele meelehärmi tekitada.
"Saw" on elav tõestus sellele, et kui pista klišeed luukerepea sildiga potti ja keeta need suureks klimbiks, tekib midagi maitsvamat kui koostisosad eraldi. Kuid neljas osa võiks siiski tulemata jääda, vaevalt eelloo raamistusest hoolimata midagi originaalset korda saadetakse.
Hinne: 6/10
Enamik on keskpärased ega suuda pinget kruvida ega hoida. Muudkui lähevadlähevadlähevad kuhugi, aga kohale ei jõuagi. Selliseid müüvad pädevad reklaamikampaaniad ja kunstnikutööd, mis loovad pilkupüüdvalt masendavaid keskkondi. Hellitatud tänapäeva noor ajab nende peale silmad punni ja pomiseb tunnustavalt: juba sinna sattuda on kole!
"Saw" on erand: natuke parem.
Ütleks, et see on juhus – kasutatavad võtted on ju täpselt samad nagu hallis massis – aga enam ei usuks ise ka. Enam. Kolmas kord järjest õnnestus teha natuke paremat. Ei saa olla juhus!
Kindlasti pole "Saw" ehteks lood, mida jutustatakse. Need jäävad alati praktiliselt samaks ega hoiaks iseseisvalt huvi üleval isegi ühe filmi piires. Mõned õnnetud pannakse ebameeldivasse olukorda ja öeldakse, et kui nad pole osavad ja kiired, saavad nad ebameeldivalt surma. Kõiki muuseas karistatakse millegi eest.
Isehakanud kohtumõistjaks on leidlik sadist hr Pusle, kes koostab täiesti uskumatuid masinavärke, et ohvritel ikka higistama hakkaks. Kolmandas osas mattub näiteks üks tüüp seakerede tükeldamisel tekkiva rõveda solgi alla, kuni teine surnud pojale kuuluvaid asju põletab, et leida nende hulgas päästev võti. Surevad peaaegu kõik, kes ekraanile jõuavad ja veresauna ilmestamiseks töötavad pingsalt nii grimmimehed, kunstnikud kui terav kiire montaaž. Heast maitsest ei saa siin muidugi juttugi olla, aga tegijad püüavad leida-ületada siis vähemalt muid piire, näiteks vaataja taluvust. Episood operatsioonilaual muutus tasapisi väljakannatamatuks isegi minusugusele pervole.
Lõpuks ometi õpime rohkem tundma ka Pusle isikut, kelles leidub Tobin Belli esituses alati ideaalselt sobiv segu kalkusest ja intelligentsusest. Tema osalus sündmustikus on järjepanu kasvanud, aga endiselt mitte piisavalt kaalukas, et ta kingiks filmile hinge. Küll aga kingib ta omajagu karakterit, mis on üldse sarja tugevus: ükski tegelane pole lihtsalt ilus poiss (tüdruk) nagu sellistes katsetustes tavaline. Kõigi taustu avatakse piisavalt, et neid huviga jälgida või nende meeleheite suhtes vähemalt empaatiat tunda.
Ja kuigi ma leian, et veriseid õudukaid tuleks võtta rohkem meelelahutusena ja neist vähem peidetud tarkusi otsida, on "Sawl" sügavam tasand täiesti olemas. See räägib läbi nurka aetud inimeste ahastuse sümboli sellest, et elus on harva miski täiesti kontrolli all ja seetõttu tuleb koos töötada, mitte jäärapäiselt tormata ja teistele meelehärmi tekitada.
"Saw" on elav tõestus sellele, et kui pista klišeed luukerepea sildiga potti ja keeta need suureks klimbiks, tekib midagi maitsvamat kui koostisosad eraldi. Kuid neljas osa võiks siiski tulemata jääda, vaevalt eelloo raamistusest hoolimata midagi originaalset korda saadetakse.
Hinne: 6/10
Sarjad: "The L Word"
"The L Word" (2004-...)
Showtime, loojad: Ilene Chaiken, Kathy Greenberg, Michele Abbott
Piloot 80 min, 1. hooaja osad tavaliselt ~50 min, 2. hooajal ~58 min, 3. hooajal 50-55 vahel
Ainus ekraanitöö, mida olen eales näinud, kus karakteriarendus, hea loovestmine ja erootika ei lämmata üksteist ära. Tootjad on samuti rahul, kuna teise hooaja tegemisele kirjutati alla päev pärast piloodi esilinastust ja kolmandale veel esimese hooaja lõpus.
Pean end õnnelikuks, sest olen näinud "The L Wordi". Selleta arvaks ma siiani, et seks ja filmid ei kõlba kokku, kui tulemuseks pole just porno. "The L Word" tõestab vastupidist. See põhineb rangelt karakteritel ja suhete elulisel kujutamisel, aga regulaarne nugistamine ei kahanda sisu tugevust-mõjuvust. Samuti ei puudu terav huumor, millest on hea näide s1e8.
"The L Word" on nüanssideni usutav ja suurepäraselt välja mängitud karakteriuurimus. Selle keskmes on noorte linnanaiste sõpruskond, kellest kõik on lesbid või vähemalt bi'd. Iga keskne tegelane (keda on umbes kümne ringis) kirjutatakse-esitatakse nii hoolega, et sümpaatiad ning antipaatiad on kerged tekkima, samuti kaasaelamine. (Inimesed pole ju üdini positiivsed ja nii leidub miinuseid kõigil.) Bette'i-Tina suhe esimese hooaja lõpus või Jenny pendeldamine Timi ning Marina vahel on hea näide põhjalikust käsitlusest. Alice'i ja Dana liini kujunemine samuti.
Vat NII tuleb teha erootikat, kus on põnev ka ülejäänu. Ükski film pole seda minu teada enne ära tabanud. Suurepäraselt kirjutatud, eeskujulikult mängitud, humoorikas ja puudutav. Eriti hull on Tina roll, kelle osaleja rasedus kirjutati loosse sisse. Kui minu naine ootaks beebit, oleks ikka pagana raske näha teda ekraanil aina teistega amelemas, olgu pealegi naistega.
Psühholoogiliselt paeluvad ka tegelased üksikult, eriti Jenny (kes paraku kolmandas hooajas enam üldse küüsi ei näita) ja Shane. Viimane on kamba karismaatilisim kuju, kelle puhul intrigeerib juba see, et ta tõesti on absoluutselt igaühe maitse nagu sõbrad poolkadetsevalt mainitakse. Aga mis paneb selle tüdruku tiksuma? Sa pead ootama teise hooaja teise pooleni, et teada saada. Ja see on emotsionaalselt raske rännak. Eriti vestlus köögis Carmeniga, s2e9. Paraku siis kulub jälle tükk aega, 3. hooaja lõpuni, et Shane esile tõuseks.
"The L Word" ei muutu "Melrose Place'iks" lesbidega just tänu näitlejaesitustele, mille ehedust ei sea iial kahtluse alla. Loos domineerivad geisuhetele kahtlemata omased kiired armumised ja muutused, mis võivad selle muuta mõnele liiga seebiooperlikuks. Seda tunnet süvendavad veel tegelased, kes kõik näevad atraktiivsed välja. Aga sa ei jää sarja vaatama seksihetkede pärast, kuigi need on kuumad, ning erootika kasutamine tundub alati põhjendatud, mitte tähelepanu püüdmiseks. Seiklusi ja afääre looritab alati maguskibe tõdemus, et erilist inimest enda kõrvale on raske leida tegelikult kõigil.
Samavõrd nauditavaks osutuvad kõrvalosad, olgu siis napid või pikemad. Eraldi tahaks välja hõigata nimed nagu Snoop Dogg (kehastab kahes osas räpimogulit, heh), Kelly Lynch (kokku viies osas, ebamaiselt sarmikas!), Charles S Dutton (neljas osas, soe ja muhe onkel nagu ikka), Camryn Manheim (neljas osas, välimuselt kui noorem-kõhnem Kathy Bates ja mõjub täpselt sama tugevalt). Rääkides veel näitlejatest üldisemalt, on hea meel näha Pam Grierit ometi ka soliidses projektis. Kitile pööratakse vähem tähelepanu kui muudele peategelastele, aga s2e6 tõestab, et temagi tausta on põnev uurida.
Lesbisarjas on esikohal mõistagi naised, aga leidub ka tähelepanuväärseid mehi. Eriti lahe on Eric Lively, kes liitub seltskonnaga teiseks hooajaks. Ta on nagu noor Ewan McGregor, säde silmanurgas ja sarmikas, aga kuidagi räpane.
Teist masti meeldejääv meestüüp, üdini soe ja turvaline, on Eric Mabius, kes osaleb põhiliselt avahooajas. Hea poisi juures on leksikonis just tema pilt. Kolmandas hooajas lisanduv Dallas Roberts ehk uskumatu visadusega Kiti südant püüdev Angus võtab temalt sooja+turvalise koha üle. Aplaus tegijatele, et nad näitavad Mabiuse tegelast hiljem korraks (s3e10) tagasi tuues ka uuest, kibestunumast küljest. Jälle peaks härra kohal olema osas s4e1, aga üldiselt on näitleja rohkem nüüd hõivatud muude projektidega, eriti "Ugly Betty" tõttu.
Muidugi esineb pikas sarjas ka maitse- või muid vääratusi. Kõige enam häirivad teisel hooajal lisandunud lamedad algustiitrid lameda laulu saatel. Jenny loomenägemused tunduvad samuti valdavalt ülearused: ainuke põnev on s2e13 alguses ja see on lühem kui eelnevad. Nägemused oleks nagu abitu katse Jenny rohkem lahti kirjutada, teda esile tõsta ja sügavust rõhutada, aga ta on paeluv karakter jälgida juba eelnevalt, eriti avahooajal. Ja teise hooaja kaks lõpuosa vaid süvendavad intriigi. Mis veel? Teise hooaja avapooles tekib seksist kerge küllastus. Ka tempo jääb kohati kummastavaks: tihti tundub, et aeg liigub sarjas liiga ruttu, eriti Tina rasedusega seoses. Lõpuks veel. Mabius vihasena s1e6: ta ei pinguta üle, aga ma lihtsalt ei usu seda esitust. Kusjuures sarnane stseen on tunduvalt etem osas s1e7.
*
Kolmas hooaeg jääb eelnevatest natuke nõrgemaks. Suuri tundeid või nauditavalt räpaseid tegelasi jääb kuidagi väheks, alles poole peal hakatakse täistuure koguma.
Üheks pealiiniks valitud Alice'i haiglane kiindumus Dana vastu on kahtlemata dramaatiline ja pädevalt lahti kirjutatud-mängitud. Ta pole lihtsalt nii tugev karakter, et hoiaks oma traagikaga huvi kaua kõrgel. Üllatavalt põnevaks muutub ajapikku hoopis Helena Peabody, kes jättis varem üsna külmaks. Ta on küll piisavalt lahti kirjutatud ja rollisoorituses pädev, aga tema kuulumine sõpruskonda tundus alati natuke... mitte just arusaamatu... aga üleliigne. Enam mitte! Asjad lähevad väga põnevaks ja tema ema Peggy külalisetteasted lisavad värvikust alati juurdegi.
Alan Cummingi värvika välimusega gei ei täida samuti seda olulise meestegelase kohta, mis Lively kadumisega teise hooaja lõpus tühjaks jääb. Isegi Angus on põnevam, kelles hakkab silma miski mõnusalt pervo detail, aga kelle funktsionaalsust võrdleks kokkuvõttes tapeediga – no ei anta talle oluliselt ruumi. Pigem hakkame elevust tundma Daniela Sea kehastatud Moira-Maxi käekäigu vastu, kelle soovahetusoperatsioon toob temas välja ootamatult tumeda külje.
s3e10 ja s3e12 on siiski erakordselt tugevad osad, meelitades hooajale välja kõrgema hinnangu. Eriti just lõpuosa avab (või jätab õhku) väga põnevaid liine, mida võiks loetleda vähemalt seitse. Vihjeks, et Shane tõotab lõpuks ometi esiplaanile nihkuda, kes oli nagunii alati üks huvitavamaid karaktereid. Tutvustatakse tema isa, mis on sümpaatne ja tänuväärne töö Eric Robertsile.
Jaanuaris peaks algama neljas hooaeg, nii et uute osade ootamine ei tule mulle pikk.
Showtime, loojad: Ilene Chaiken, Kathy Greenberg, Michele Abbott
Piloot 80 min, 1. hooaja osad tavaliselt ~50 min, 2. hooajal ~58 min, 3. hooajal 50-55 vahel
Ainus ekraanitöö, mida olen eales näinud, kus karakteriarendus, hea loovestmine ja erootika ei lämmata üksteist ära. Tootjad on samuti rahul, kuna teise hooaja tegemisele kirjutati alla päev pärast piloodi esilinastust ja kolmandale veel esimese hooaja lõpus.
Pean end õnnelikuks, sest olen näinud "The L Wordi". Selleta arvaks ma siiani, et seks ja filmid ei kõlba kokku, kui tulemuseks pole just porno. "The L Word" tõestab vastupidist. See põhineb rangelt karakteritel ja suhete elulisel kujutamisel, aga regulaarne nugistamine ei kahanda sisu tugevust-mõjuvust. Samuti ei puudu terav huumor, millest on hea näide s1e8.
"The L Word" on nüanssideni usutav ja suurepäraselt välja mängitud karakteriuurimus. Selle keskmes on noorte linnanaiste sõpruskond, kellest kõik on lesbid või vähemalt bi'd. Iga keskne tegelane (keda on umbes kümne ringis) kirjutatakse-esitatakse nii hoolega, et sümpaatiad ning antipaatiad on kerged tekkima, samuti kaasaelamine. (Inimesed pole ju üdini positiivsed ja nii leidub miinuseid kõigil.) Bette'i-Tina suhe esimese hooaja lõpus või Jenny pendeldamine Timi ning Marina vahel on hea näide põhjalikust käsitlusest. Alice'i ja Dana liini kujunemine samuti.
Vat NII tuleb teha erootikat, kus on põnev ka ülejäänu. Ükski film pole seda minu teada enne ära tabanud. Suurepäraselt kirjutatud, eeskujulikult mängitud, humoorikas ja puudutav. Eriti hull on Tina roll, kelle osaleja rasedus kirjutati loosse sisse. Kui minu naine ootaks beebit, oleks ikka pagana raske näha teda ekraanil aina teistega amelemas, olgu pealegi naistega.
Psühholoogiliselt paeluvad ka tegelased üksikult, eriti Jenny (kes paraku kolmandas hooajas enam üldse küüsi ei näita) ja Shane. Viimane on kamba karismaatilisim kuju, kelle puhul intrigeerib juba see, et ta tõesti on absoluutselt igaühe maitse nagu sõbrad poolkadetsevalt mainitakse. Aga mis paneb selle tüdruku tiksuma? Sa pead ootama teise hooaja teise pooleni, et teada saada. Ja see on emotsionaalselt raske rännak. Eriti vestlus köögis Carmeniga, s2e9. Paraku siis kulub jälle tükk aega, 3. hooaja lõpuni, et Shane esile tõuseks.
"The L Word" ei muutu "Melrose Place'iks" lesbidega just tänu näitlejaesitustele, mille ehedust ei sea iial kahtluse alla. Loos domineerivad geisuhetele kahtlemata omased kiired armumised ja muutused, mis võivad selle muuta mõnele liiga seebiooperlikuks. Seda tunnet süvendavad veel tegelased, kes kõik näevad atraktiivsed välja. Aga sa ei jää sarja vaatama seksihetkede pärast, kuigi need on kuumad, ning erootika kasutamine tundub alati põhjendatud, mitte tähelepanu püüdmiseks. Seiklusi ja afääre looritab alati maguskibe tõdemus, et erilist inimest enda kõrvale on raske leida tegelikult kõigil.
Samavõrd nauditavaks osutuvad kõrvalosad, olgu siis napid või pikemad. Eraldi tahaks välja hõigata nimed nagu Snoop Dogg (kehastab kahes osas räpimogulit, heh), Kelly Lynch (kokku viies osas, ebamaiselt sarmikas!), Charles S Dutton (neljas osas, soe ja muhe onkel nagu ikka), Camryn Manheim (neljas osas, välimuselt kui noorem-kõhnem Kathy Bates ja mõjub täpselt sama tugevalt). Rääkides veel näitlejatest üldisemalt, on hea meel näha Pam Grierit ometi ka soliidses projektis. Kitile pööratakse vähem tähelepanu kui muudele peategelastele, aga s2e6 tõestab, et temagi tausta on põnev uurida.
Lesbisarjas on esikohal mõistagi naised, aga leidub ka tähelepanuväärseid mehi. Eriti lahe on Eric Lively, kes liitub seltskonnaga teiseks hooajaks. Ta on nagu noor Ewan McGregor, säde silmanurgas ja sarmikas, aga kuidagi räpane.
Teist masti meeldejääv meestüüp, üdini soe ja turvaline, on Eric Mabius, kes osaleb põhiliselt avahooajas. Hea poisi juures on leksikonis just tema pilt. Kolmandas hooajas lisanduv Dallas Roberts ehk uskumatu visadusega Kiti südant püüdev Angus võtab temalt sooja+turvalise koha üle. Aplaus tegijatele, et nad näitavad Mabiuse tegelast hiljem korraks (s3e10) tagasi tuues ka uuest, kibestunumast küljest. Jälle peaks härra kohal olema osas s4e1, aga üldiselt on näitleja rohkem nüüd hõivatud muude projektidega, eriti "Ugly Betty" tõttu.
Muidugi esineb pikas sarjas ka maitse- või muid vääratusi. Kõige enam häirivad teisel hooajal lisandunud lamedad algustiitrid lameda laulu saatel. Jenny loomenägemused tunduvad samuti valdavalt ülearused: ainuke põnev on s2e13 alguses ja see on lühem kui eelnevad. Nägemused oleks nagu abitu katse Jenny rohkem lahti kirjutada, teda esile tõsta ja sügavust rõhutada, aga ta on paeluv karakter jälgida juba eelnevalt, eriti avahooajal. Ja teise hooaja kaks lõpuosa vaid süvendavad intriigi. Mis veel? Teise hooaja avapooles tekib seksist kerge küllastus. Ka tempo jääb kohati kummastavaks: tihti tundub, et aeg liigub sarjas liiga ruttu, eriti Tina rasedusega seoses. Lõpuks veel. Mabius vihasena s1e6: ta ei pinguta üle, aga ma lihtsalt ei usu seda esitust. Kusjuures sarnane stseen on tunduvalt etem osas s1e7.
*
Kolmas hooaeg jääb eelnevatest natuke nõrgemaks. Suuri tundeid või nauditavalt räpaseid tegelasi jääb kuidagi väheks, alles poole peal hakatakse täistuure koguma.
Üheks pealiiniks valitud Alice'i haiglane kiindumus Dana vastu on kahtlemata dramaatiline ja pädevalt lahti kirjutatud-mängitud. Ta pole lihtsalt nii tugev karakter, et hoiaks oma traagikaga huvi kaua kõrgel. Üllatavalt põnevaks muutub ajapikku hoopis Helena Peabody, kes jättis varem üsna külmaks. Ta on küll piisavalt lahti kirjutatud ja rollisoorituses pädev, aga tema kuulumine sõpruskonda tundus alati natuke... mitte just arusaamatu... aga üleliigne. Enam mitte! Asjad lähevad väga põnevaks ja tema ema Peggy külalisetteasted lisavad värvikust alati juurdegi.
Alan Cummingi värvika välimusega gei ei täida samuti seda olulise meestegelase kohta, mis Lively kadumisega teise hooaja lõpus tühjaks jääb. Isegi Angus on põnevam, kelles hakkab silma miski mõnusalt pervo detail, aga kelle funktsionaalsust võrdleks kokkuvõttes tapeediga – no ei anta talle oluliselt ruumi. Pigem hakkame elevust tundma Daniela Sea kehastatud Moira-Maxi käekäigu vastu, kelle soovahetusoperatsioon toob temas välja ootamatult tumeda külje.
s3e10 ja s3e12 on siiski erakordselt tugevad osad, meelitades hooajale välja kõrgema hinnangu. Eriti just lõpuosa avab (või jätab õhku) väga põnevaid liine, mida võiks loetleda vähemalt seitse. Vihjeks, et Shane tõotab lõpuks ometi esiplaanile nihkuda, kes oli nagunii alati üks huvitavamaid karaktereid. Tutvustatakse tema isa, mis on sümpaatne ja tänuväärne töö Eric Robertsile.
Jaanuaris peaks algama neljas hooaeg, nii et uute osade ootamine ei tule mulle pikk.
November 01, 2006
"Borat"
Sõnadest vahel ei piisa. Kuidas ma täpselt seletan, kui väga mulle meeldis "Borat"?
Näiteks nii:
"BORAT" ON PARIM FILM EALES! JAA!
JAA!
Okei, parim eales oli ehk liiga optimistlik. Aga aasta parim film on see küll, kindel nagu raudpolt! Mul täitsa kama, et kolm kuud toredaid elamusi seisab veel ees, millest mõnda ootame siinsetele ekraanidele veel märtsini, ja mõni ei tule üldse. (arvustus valmis 12. septembril)
"BOOOOOOOOORAT"!
Vabandust. Lasin end ära kanda. Aga ma olen võimetu end praegu selgemalt väljendama. Seda teeb armastus. Mõni hakkab toitu üle soolama. Mõni unustab kõik tähtsad kokkusaamised ära. Mina seevastu ei suuda enam mõelda ühestki muust linaloost, ja seda juhtub ikka haruharva, et pöörane vaimustus pole lahtunud sama päeva õhtuks.
Ma kirjutasin arvustust hoopis ühe teise filmi kohta ja hoidsin isegi siis relevantse imdb-lehe lahti, et vahelduseks tema õilsat nägu imetleda. Jäta meelde ja kleebi seinale, et naine-lapsed saaks kah eluks vajaliku doosi: www.imdb.com/title/tt0443453
Elamused jäävad muidugi kauemaks, aga see pöörane vaimustus, kurat. See teeb imelisi asju. Ta on absoluutselt ideaalne. Ja mitte isegi naine! Ja mitte isegi päris! Ta on Borat! Oma väitel kasahhide tuntuselt kuues nägu, pikk karvane nilbevuntsne telereporter, kes reisib töö asjus USAsse ja mõjub sealse moodsa elu keskel nagu võõrplaneetlane.
Algseks eesmärgiks on vändata dokumentaal ameeriklastest, kellest mõnevõrra mahajäänud kasahhidel on kahtlemata palju õppida. Paraku kohtab B-poiss seal ootamatult oma unelmate tüdrukut (ei keegi muu kui Pamela Anderson!), ja lihtsalt peab talle kosja sõitma. 82 minutist enamik täitubki road-movie ja "Jackassi" plahvatusohtliku hübriidiga, kus sõidetakse ringi, et tutvuda issanda kirju looma-aiaga ning jõuda lõpuks tõotatud maale Californiasse.
Arvasin, et tänavuseks lemmik-komöödiaks kujuneb "Nacho Libre", aga olgu Jack Black oma kambaga nii muhe kui tahes, selle elamuse vastu nad ei saa. Esikoha täidab "Borat: Cultural Learnings of America for Make Benefit Glorious Nation of Kazakhstan" (isegi pealkiri kõlab absoluutselt suurepärakuliselt!), siis tuleb tükk tühja räpast külateed, ja siis tulevad teised.
Kui tuua välja miinused, kujuneb mõnele ebamugavaks juba valitud formaat. See pole mingi tavaline linateos, meenutades hoopis väriseva kaameraga koduvideot, kus tehnilisi kvaliteete tasub ära märkida ainult nende puudumise tõttu. Aga see lisab spontaansele õhustikule ainult juurde. "Borat" ongi kõige improvisatsioonilisem komöödia, mida olen näinud, sest siin on ikka päris raske aru saada, mis produtseeriti kõigi osalejate teadmisel-nõusolekul ja mis varjatud kaamera meetodil.
Ja huumor! Naera puruks! Omaette frukt on juba Borat ise, kes mõjub oma sõbralikkuse, aga ülimalt ebakohase käitumisega nagu "Elfi" Will Ferrelli kauge poolvend. Enamiku ajast tundub, et ta ei saaks viibida rohkem ebasobival ajal rohkem vales kohas, ja siis keeratakse situatsioon tavaliselt nii üle võlli, et sul jääb ainult üle naerust röökida või nilbustest šokeerituna minema litsuda. See on absurdikas eriti viljakal kujul, kus ükski hea maitse piir ei jää ületamata ja iga pisike detailgi võib teenida kõvasid naerupahvakaid. Nii tahaks rääkida isiklikust tipphetkest, aga ei taha üllatust rikkuda. Ütleks lihtsalt, et ei mäleta aega, mil oleks kinos rohkem naernud. Halb maitse pole kunagi mõjunud suurema kunstina! Või mis halvast maitsest siin üldse juttu teha, kui Borat ise on nii armastusväärne ega tee midagi kellegi solvamiseks või šokeerimiseks.
Põnev oleks siiski kuulda, kuidas Kasahstanis võetakse vastu linateose vabameelne käsitlus kohalikust rahvast ja elukorraldusest, mis vändati tegelikult Rumeenias. Kui neile ei meeldi, tahaks sellest kuulda!
Sacha Baron Cohen ei huvitanud mind kunagi enne "Talladega Nightsi", aga nüüd ma lihtsalt pean teda rohkem vaatama!
Hinne: 10/10
Näiteks nii:
"BORAT" ON PARIM FILM EALES! JAA!
JAA!
Okei, parim eales oli ehk liiga optimistlik. Aga aasta parim film on see küll, kindel nagu raudpolt! Mul täitsa kama, et kolm kuud toredaid elamusi seisab veel ees, millest mõnda ootame siinsetele ekraanidele veel märtsini, ja mõni ei tule üldse. (arvustus valmis 12. septembril)
"BOOOOOOOOORAT"!
Vabandust. Lasin end ära kanda. Aga ma olen võimetu end praegu selgemalt väljendama. Seda teeb armastus. Mõni hakkab toitu üle soolama. Mõni unustab kõik tähtsad kokkusaamised ära. Mina seevastu ei suuda enam mõelda ühestki muust linaloost, ja seda juhtub ikka haruharva, et pöörane vaimustus pole lahtunud sama päeva õhtuks.
Ma kirjutasin arvustust hoopis ühe teise filmi kohta ja hoidsin isegi siis relevantse imdb-lehe lahti, et vahelduseks tema õilsat nägu imetleda. Jäta meelde ja kleebi seinale, et naine-lapsed saaks kah eluks vajaliku doosi: www.imdb.com/title/tt0443453
Elamused jäävad muidugi kauemaks, aga see pöörane vaimustus, kurat. See teeb imelisi asju. Ta on absoluutselt ideaalne. Ja mitte isegi naine! Ja mitte isegi päris! Ta on Borat! Oma väitel kasahhide tuntuselt kuues nägu, pikk karvane nilbevuntsne telereporter, kes reisib töö asjus USAsse ja mõjub sealse moodsa elu keskel nagu võõrplaneetlane.
Algseks eesmärgiks on vändata dokumentaal ameeriklastest, kellest mõnevõrra mahajäänud kasahhidel on kahtlemata palju õppida. Paraku kohtab B-poiss seal ootamatult oma unelmate tüdrukut (ei keegi muu kui Pamela Anderson!), ja lihtsalt peab talle kosja sõitma. 82 minutist enamik täitubki road-movie ja "Jackassi" plahvatusohtliku hübriidiga, kus sõidetakse ringi, et tutvuda issanda kirju looma-aiaga ning jõuda lõpuks tõotatud maale Californiasse.
Arvasin, et tänavuseks lemmik-komöödiaks kujuneb "Nacho Libre", aga olgu Jack Black oma kambaga nii muhe kui tahes, selle elamuse vastu nad ei saa. Esikoha täidab "Borat: Cultural Learnings of America for Make Benefit Glorious Nation of Kazakhstan" (isegi pealkiri kõlab absoluutselt suurepärakuliselt!), siis tuleb tükk tühja räpast külateed, ja siis tulevad teised.
Kui tuua välja miinused, kujuneb mõnele ebamugavaks juba valitud formaat. See pole mingi tavaline linateos, meenutades hoopis väriseva kaameraga koduvideot, kus tehnilisi kvaliteete tasub ära märkida ainult nende puudumise tõttu. Aga see lisab spontaansele õhustikule ainult juurde. "Borat" ongi kõige improvisatsioonilisem komöödia, mida olen näinud, sest siin on ikka päris raske aru saada, mis produtseeriti kõigi osalejate teadmisel-nõusolekul ja mis varjatud kaamera meetodil.
Ja huumor! Naera puruks! Omaette frukt on juba Borat ise, kes mõjub oma sõbralikkuse, aga ülimalt ebakohase käitumisega nagu "Elfi" Will Ferrelli kauge poolvend. Enamiku ajast tundub, et ta ei saaks viibida rohkem ebasobival ajal rohkem vales kohas, ja siis keeratakse situatsioon tavaliselt nii üle võlli, et sul jääb ainult üle naerust röökida või nilbustest šokeerituna minema litsuda. See on absurdikas eriti viljakal kujul, kus ükski hea maitse piir ei jää ületamata ja iga pisike detailgi võib teenida kõvasid naerupahvakaid. Nii tahaks rääkida isiklikust tipphetkest, aga ei taha üllatust rikkuda. Ütleks lihtsalt, et ei mäleta aega, mil oleks kinos rohkem naernud. Halb maitse pole kunagi mõjunud suurema kunstina! Või mis halvast maitsest siin üldse juttu teha, kui Borat ise on nii armastusväärne ega tee midagi kellegi solvamiseks või šokeerimiseks.
Põnev oleks siiski kuulda, kuidas Kasahstanis võetakse vastu linateose vabameelne käsitlus kohalikust rahvast ja elukorraldusest, mis vändati tegelikult Rumeenias. Kui neile ei meeldi, tahaks sellest kuulda!
Sacha Baron Cohen ei huvitanud mind kunagi enne "Talladega Nightsi", aga nüüd ma lihtsalt pean teda rohkem vaatama!
Hinne: 10/10
October 22, 2006
"The Guardian"
"Men of Honor", "The Recruit", "Annapolis", "S.W.A.T.", "Ladder 49", "The Guardian" ja mis kõik esimese hooga meenuvadki. Ameeriklaste värbamisfilmid. Näitavad, kui hääs seltskonnas viibivad need, kelle tööks on elu-tervisega riskides lihtinimesi aidata. Tuletõrjujad, eriüksuslased, muidugi mereväelased jne. "The Guardiani" keskmes on U.S. Coast Guard ehk rannavalve. Sina istud oma mugavas soojas kontoris ja mängid töötamise asemel Tetrist või kaarte. Tema sulistab jäises vees, toob uppujaid välja.
Kusjuures need värbamisfilmid töötavad ilusti. Ameeriklastel on, mida näidata – inimressursid ja tehnilised võimalused on tasemel. Ainult palgad on nirud nagu moodsa elu unustatud kangelastel ikka. Aga seda parem, stoori tuleb ühtaegu realistlik (väike tasu) ning ülev (väike tasu, aga elude päästmine on tähtsam). Nende karmi väljaõpet on tore suurel ekraanil vaadata, pekk saab valu, muskel paisub, noored higistavad verepisaraid. Kujuta nüüd ette sarnase sisuga linalugu eestlastelt. Saad aru küll, et värbamisfilmide tšempioniks on ameeriklased.
Natuke ilustamist ei jookse samuti mööda külgi alla. Peategelane on alati filmitähe välimusega (seekord Ashton Kutcher) ja leiab ilusa hea südamega tüdruku, kellega tekib lõpuks armastus. "Sleeper Celli" Melissa Sagemiller on siia sobiv valik. Mõne nurga alt särisevalt seksikas, teisalt nagu unelmate naabrineiu, lihtne, südamlik ja hooliv. Kahju, et ilu kaua ei köida. Selles mõttes, et kui tuumakamaid rolle ei järgne, tüdime ära ning hakkame peagi reeturlikult uusi kaunitare vahtima. Mehed on põrsikud.
Meheilu säilib ekraanil miskipärast kauem. Näidet pole vaja kaugelt otsida – "The Guardiani" raskekahurvägi Kevin Costneri isikus. Osalegu pealegi ridamisi mingis kakas: kui ta tõsise osa valib, on tulemus garanteeritult soliidne. Isegi siis, kui materjal pole ühtlane ja ta osutub filmi parimaks asjaks nagu mulluses "The Upside of Anger'is". Pensionärieelikust vetelpäästja, kes koolitab endale klassitäie järeltulijaid, on jällegi otse kümnesse. Päevinäinud, aga biitseps ikka paisumas, enesekindel, aga mitte iial agressiivne, karm, aga isalikul moel sümpaatne. Taoliste töödega võidetakse Oscareid, eriti pärast "vananemine on hea" stiilis kõnesid, kuigi selle esitab keegi teine. Kokkuvõttes ongi tegu eelkõige Costneri etendusega, mille jaoks leidub Hollywoodi slängis natuke halvamaiguline sõna vehicle. Kuid selles pole tõesti miskit halba, kui keegi juhib lugu kindlakäeliselt nagu vana kapten.
Kusjuures väga meeldis see, kuidas Ben Randall välja juhatatakse. Mul tekkis lausa tunne, et selline lahendus töötaks "Waterworldi" eelloona.
"The Guardian" kuulub üllatuslikult ka Kutcherile, märgade kõrvatagustega tuulepeana, kelles leidub palju potentsiaali. Ongi esimene kord, kui teda kinos huviga vaatan, sest kutt pole lihtsalt seal enne millegiga silma paistnud. Ainult keskpärased põnevikud või romantilised komöödiad, neid võib ise vahtida, pähh. Siin paeluvad Jake'i sünge minevik ja ninakas olek, mis muudavad tema jälgimise täitsa nauditavaks. Aitab paipoistest.
"The Guardian" on erutamiseks liiga tüüpiline värbamisfilm ja hakkab paraku lõpus venima, aga Costneri-Kutcheri nägemiseks tasub kindlasti ära. Nad ei kõla paberil nagu dream team, aga üllatusi ikka juhtub.
Hinne: 6/10
Kusjuures need värbamisfilmid töötavad ilusti. Ameeriklastel on, mida näidata – inimressursid ja tehnilised võimalused on tasemel. Ainult palgad on nirud nagu moodsa elu unustatud kangelastel ikka. Aga seda parem, stoori tuleb ühtaegu realistlik (väike tasu) ning ülev (väike tasu, aga elude päästmine on tähtsam). Nende karmi väljaõpet on tore suurel ekraanil vaadata, pekk saab valu, muskel paisub, noored higistavad verepisaraid. Kujuta nüüd ette sarnase sisuga linalugu eestlastelt. Saad aru küll, et värbamisfilmide tšempioniks on ameeriklased.
Natuke ilustamist ei jookse samuti mööda külgi alla. Peategelane on alati filmitähe välimusega (seekord Ashton Kutcher) ja leiab ilusa hea südamega tüdruku, kellega tekib lõpuks armastus. "Sleeper Celli" Melissa Sagemiller on siia sobiv valik. Mõne nurga alt särisevalt seksikas, teisalt nagu unelmate naabrineiu, lihtne, südamlik ja hooliv. Kahju, et ilu kaua ei köida. Selles mõttes, et kui tuumakamaid rolle ei järgne, tüdime ära ning hakkame peagi reeturlikult uusi kaunitare vahtima. Mehed on põrsikud.
Meheilu säilib ekraanil miskipärast kauem. Näidet pole vaja kaugelt otsida – "The Guardiani" raskekahurvägi Kevin Costneri isikus. Osalegu pealegi ridamisi mingis kakas: kui ta tõsise osa valib, on tulemus garanteeritult soliidne. Isegi siis, kui materjal pole ühtlane ja ta osutub filmi parimaks asjaks nagu mulluses "The Upside of Anger'is". Pensionärieelikust vetelpäästja, kes koolitab endale klassitäie järeltulijaid, on jällegi otse kümnesse. Päevinäinud, aga biitseps ikka paisumas, enesekindel, aga mitte iial agressiivne, karm, aga isalikul moel sümpaatne. Taoliste töödega võidetakse Oscareid, eriti pärast "vananemine on hea" stiilis kõnesid, kuigi selle esitab keegi teine. Kokkuvõttes ongi tegu eelkõige Costneri etendusega, mille jaoks leidub Hollywoodi slängis natuke halvamaiguline sõna vehicle. Kuid selles pole tõesti miskit halba, kui keegi juhib lugu kindlakäeliselt nagu vana kapten.
Kusjuures väga meeldis see, kuidas Ben Randall välja juhatatakse. Mul tekkis lausa tunne, et selline lahendus töötaks "Waterworldi" eelloona.
"The Guardian" kuulub üllatuslikult ka Kutcherile, märgade kõrvatagustega tuulepeana, kelles leidub palju potentsiaali. Ongi esimene kord, kui teda kinos huviga vaatan, sest kutt pole lihtsalt seal enne millegiga silma paistnud. Ainult keskpärased põnevikud või romantilised komöödiad, neid võib ise vahtida, pähh. Siin paeluvad Jake'i sünge minevik ja ninakas olek, mis muudavad tema jälgimise täitsa nauditavaks. Aitab paipoistest.
"The Guardian" on erutamiseks liiga tüüpiline värbamisfilm ja hakkab paraku lõpus venima, aga Costneri-Kutcheri nägemiseks tasub kindlasti ära. Nad ei kõla paberil nagu dream team, aga üllatusi ikka juhtub.
Hinne: 6/10
October 07, 2006
"World Trade Center"
9/11/2001. Lennukid sõidavad tornidesse ja päästjad jooksevad hooneid evakueerima. Kaks politseinikku (Nicolas Cage, Michael Peña) satuvad rusude alla. Lugu on nende pääsemisest – kui nad ikka pääsevad.
Hollywood on jõudnud World Trade Centeri langemise juurde. Viis aastat oodata tasus ära: pole maitsetult vara, pole meelest ka läinud. "United 93" ja "World Trade Center" esilinastuvad meil kuuajase vahega. Loodetavasti piisav paus, isegi USAs oli neli kuud. Nüüd tahaks kangesti näha "Reign Over Me'd".
"WTC" on mitmetahuline. Inimlik draama, katastroofilugu, seisundifilm, propaganda. Sõja ajal valmib ju alati propagandafilme ja sõda terrorismiga ei lõpe enam kunagi. Oliver Stone suudab realiseerida kõik neli, kuigi patriotismi õhutamine edeneb kokkuvõttes vist kõige etemini. Aga mitte ebaviisakas vormis "turbanid on pahad, anname neile valu!", vaid poliitiliselt korrektselt (kodumaa elas üle valusa hoobi, armastame üksteist). Mõjub küll, mul pisarad tilkusid. Ilmselt eelkõige põhjusel, et sündmuse suhtes jagub empaatiavõimet ja ma tean, et lugu on päris, kuid vähemalt tilkusid. Eesmärk täidetud.
Tegijad ei koonerda paatosega ja õige meeleolu tekib kohe. (Vara)hommikune suurlinn tundub paljas, kaitsetu, kuidagi intiimne. Tavalised inimesed teevad oma tavalisi asju. No kuidas keegi sai neid alatult rünnata? Lennukeid ei näidata tornidesse sõitmas, aga õhustik muudab "WTC" mõjuvamaks katastroofilooks kui paljud efektietendused. Rusud, tolm, veri, ellujääjad sebivad ringi nagu lõhutud pesaga sipelgad. Kalgistunud näod, suured pärani silmad. Ja kui meid siiski premeeritakse kokkuvariseva hoonega, kuhu kaks meespeategelast jäävad kinni, võtab tõesti ahhetama. Võimas kraam. Emotsionaalne element annab purustustööle palju juurde. Kõlab jah nagu elementaarne teadmine, aga näiteks "Poseidon" keerati vingetest visuaalidest hoolimata pekki, nii et las ma kordan üle.
Dokumentaalkaadreid WTC hävingust on päris palju, kui kedagi huvitab.
Stone'i suurim õnnestumine lavastajana ongi õhustik, mille suhtes see võib olla tema parimaid töid. Kurb ja õudne kohe algusest, aga ta ei jäta kruttimist. Vaatajas tekib kerge klaustrofoobia juba enne varingut, tornidesse jõudes, kus mehed viibivad peaaegu lõpuni. Masendav. Silmad lähevad märjaks ka juhul, kui peategelaste kannatustest ei hooli. Neil on ju pered, kes ootavad papasid koju.
Peategelaste abikaasade õlul (Maggie Gyllenhaal, Maria Bello) lasubki kõige raskem. Nemad peavad mõjuma siis ka, kui elusalt mattunute kannatused meid väga ei haara. Nemad teevad näitlejatööd, mida filmist meenutada: vapustus, masendus ja lootus. Gyllenhaal on üllatavalt seksikas, omandades lõpuks ometi naiselikud vormid. Rasedus teeb imesid. Filmikunstnikud teevad veel suuremaid, sest tegelik dekreet tuli mitu kuud pärast võtteid.
Cage ja Peña jäävadki üsna kõrvale. Sisukatele meestegelastele pole selles katastroofidraamas kohta. Lamavad rusude all, tolm näos, nägu suures plaanis, mõmisevad lämbuva häälega. Kogu filmilikkus kulub muule, nemad lihtsalt lesivad. Pole isegi oluline, kes täpselt meesosi täidavad. Kaaluti paljusid tähti, kelles leidub mingit all-american hero kvaliteeti (Gibson, Clooney, Ford, Costner, Tommy Lee Jones, Quaid, Travolta). Cage'is peidetakse see miskipärast siiski ära: ta kannab eriti koledaid vuntse ja kisendab aeg-ajalt imelikult.
Teisest tunnist kisub tasapisi rutiinseks. Film on liiga pikk, et nii vähese karakteriarendusega rahule jääks. Mis peaks tulema muidugi taustade arvelt, kus sa kivide alla maetuna enam väga arened. Aga siis algab õnneks vaheldust pakkuv päästmisaktsioon ja veidi letargiliseks kiskuv seisundifilm ootusest kaob tahaplaanile.
Stone armastab loomingulisi väljakutseid ja "World Trade Center" on seda talle kindlasti. Eriti ausa katsena endale stuudiosüsteemis mingi koht kätte võidelda. Aastad pole enam need, kuid arved marsivad iga kuu lauale ikka. Nagu tinasõdurid.
"WTC" mõjub küll. Aga tegelikuks mõistmiseks pidi olema seal.
Hinne: 6/10
Hollywood on jõudnud World Trade Centeri langemise juurde. Viis aastat oodata tasus ära: pole maitsetult vara, pole meelest ka läinud. "United 93" ja "World Trade Center" esilinastuvad meil kuuajase vahega. Loodetavasti piisav paus, isegi USAs oli neli kuud. Nüüd tahaks kangesti näha "Reign Over Me'd".
"WTC" on mitmetahuline. Inimlik draama, katastroofilugu, seisundifilm, propaganda. Sõja ajal valmib ju alati propagandafilme ja sõda terrorismiga ei lõpe enam kunagi. Oliver Stone suudab realiseerida kõik neli, kuigi patriotismi õhutamine edeneb kokkuvõttes vist kõige etemini. Aga mitte ebaviisakas vormis "turbanid on pahad, anname neile valu!", vaid poliitiliselt korrektselt (kodumaa elas üle valusa hoobi, armastame üksteist). Mõjub küll, mul pisarad tilkusid. Ilmselt eelkõige põhjusel, et sündmuse suhtes jagub empaatiavõimet ja ma tean, et lugu on päris, kuid vähemalt tilkusid. Eesmärk täidetud.
Tegijad ei koonerda paatosega ja õige meeleolu tekib kohe. (Vara)hommikune suurlinn tundub paljas, kaitsetu, kuidagi intiimne. Tavalised inimesed teevad oma tavalisi asju. No kuidas keegi sai neid alatult rünnata? Lennukeid ei näidata tornidesse sõitmas, aga õhustik muudab "WTC" mõjuvamaks katastroofilooks kui paljud efektietendused. Rusud, tolm, veri, ellujääjad sebivad ringi nagu lõhutud pesaga sipelgad. Kalgistunud näod, suured pärani silmad. Ja kui meid siiski premeeritakse kokkuvariseva hoonega, kuhu kaks meespeategelast jäävad kinni, võtab tõesti ahhetama. Võimas kraam. Emotsionaalne element annab purustustööle palju juurde. Kõlab jah nagu elementaarne teadmine, aga näiteks "Poseidon" keerati vingetest visuaalidest hoolimata pekki, nii et las ma kordan üle.
Dokumentaalkaadreid WTC hävingust on päris palju, kui kedagi huvitab.
Stone'i suurim õnnestumine lavastajana ongi õhustik, mille suhtes see võib olla tema parimaid töid. Kurb ja õudne kohe algusest, aga ta ei jäta kruttimist. Vaatajas tekib kerge klaustrofoobia juba enne varingut, tornidesse jõudes, kus mehed viibivad peaaegu lõpuni. Masendav. Silmad lähevad märjaks ka juhul, kui peategelaste kannatustest ei hooli. Neil on ju pered, kes ootavad papasid koju.
Peategelaste abikaasade õlul (Maggie Gyllenhaal, Maria Bello) lasubki kõige raskem. Nemad peavad mõjuma siis ka, kui elusalt mattunute kannatused meid väga ei haara. Nemad teevad näitlejatööd, mida filmist meenutada: vapustus, masendus ja lootus. Gyllenhaal on üllatavalt seksikas, omandades lõpuks ometi naiselikud vormid. Rasedus teeb imesid. Filmikunstnikud teevad veel suuremaid, sest tegelik dekreet tuli mitu kuud pärast võtteid.
Cage ja Peña jäävadki üsna kõrvale. Sisukatele meestegelastele pole selles katastroofidraamas kohta. Lamavad rusude all, tolm näos, nägu suures plaanis, mõmisevad lämbuva häälega. Kogu filmilikkus kulub muule, nemad lihtsalt lesivad. Pole isegi oluline, kes täpselt meesosi täidavad. Kaaluti paljusid tähti, kelles leidub mingit all-american hero kvaliteeti (Gibson, Clooney, Ford, Costner, Tommy Lee Jones, Quaid, Travolta). Cage'is peidetakse see miskipärast siiski ära: ta kannab eriti koledaid vuntse ja kisendab aeg-ajalt imelikult.
Teisest tunnist kisub tasapisi rutiinseks. Film on liiga pikk, et nii vähese karakteriarendusega rahule jääks. Mis peaks tulema muidugi taustade arvelt, kus sa kivide alla maetuna enam väga arened. Aga siis algab õnneks vaheldust pakkuv päästmisaktsioon ja veidi letargiliseks kiskuv seisundifilm ootusest kaob tahaplaanile.
Stone armastab loomingulisi väljakutseid ja "World Trade Center" on seda talle kindlasti. Eriti ausa katsena endale stuudiosüsteemis mingi koht kätte võidelda. Aastad pole enam need, kuid arved marsivad iga kuu lauale ikka. Nagu tinasõdurid.
"WTC" mõjub küll. Aga tegelikuks mõistmiseks pidi olema seal.
Hinne: 6/10
September 27, 2006
September 26, 2006
"Just My Luck"
16. veebruarist istus avaldamisjärjekorras mul selline arvustus, Eesti kinolinastuseks märkis MPDE augustit. Ilmselt jääb siiski meil tulemata. Aga loe ikka, ma juba kirjutasin valmis.
Romantiline komöödia tüdrukust (Lindsay Lohan) ja kutist (Chris Pine), kelle õnn on omavahel seotud. Kui ühel läheb superilt, on teise elu nagu põrgu ootetoas. Nad saavad seda vahetada ka, suudlemise teel. Romkommi osa seisneb selles, et nad meeldivad üksteisele.
Peaks vist hakkama lugema nõndanimetatud seltskonna-ajakirju. Praegu tunnen end vana ning väsinuna, sest Lohani esiletõus ja avaliku elu tegelaseks kujunemine läksid kuidagi märkamatult mööda. Alles ta oli mudilane ja mängis "The Parent Trapis". Nüüd tal on kutid ja midagi Julianne Moore'i keha taolist, ta figureerib Kroonikas ja muusikavideodes.
Tööalaselt meisterdati temast chick flick pin-up girl ehk maakeeli romantiliste komöödiate täht igas vanuses koolieale. Mitte liig ilus, et tüdrukpublikus kadedust äratada, ja mitte liig tavaline, et poisspublikust ilma jääda.
"Just My Luck" upitab teda samasse lahtrisse, mida täidavad tavaliselt Jennifer Lopez ja Kate Hudson. Et siis kangelanna on ettevõtlik ja läbilöögivõimeline karjääritüdruk, kes koogab ringi moodsa linnaelu keskel, kuid jalad on tal ilusti maa peal (real värk, noh!) ja üldse on tegu oma väikese seltskonna vaieldamatu esiemasega.
Lohani komöödiad paistavad silma sellega, et ta ei karda enda lolliks tegemist. Polegi tähtis, kas eneseirooniaga on tõesti kõik korras või tuleb projektivalikus tänada puhtalt ta meeskonda, aga see tõesti lisab mingit omapära. "Just My Luck" läheb selles mõttes päris julmaks kätte, et teda tabab ekstrasuuruses kogus füüsilist ja vaimset ahistamist, kui Ashleyl läheb parajasti kakasti. Asjad muudkui purunevad ja inimesed saavad haiget (väga ladusalt sujuvad kõik sellised trikid, muide). Lohani põlgajatele tänuväärt ajaviide.
Chris Pine on täitsa sümpaatne meestäht siin. Nagu noor Mark Ruffalo. Ainult et meil pole veel isu täis vanast Mark Ruffalost, nii et edu järgmiste romkommide leidmisel.
Sisuliselt tegelikult keskpärane, aga nõks tugevam kui Lohani tavaline. Kõige šefim näitleja on suurejoonelist räpiprodutsenti kehastav Faizon Love, keda võiks mäletada GTA San Andrease kambast Sean "Sweet" Johnsonina, kui sa laisk notsik viitsiks mänge läbides lugeda ka tegijate nimekirju. Tema kõrval kahvatub iga noor tegija, keda siia esinema tiriti.
Ainult need emo-noored vaese mehe Green Dayst ei läinud kuidagi peale, kelle ümber keerleb tähtis liin, aga see on juba minu probleem.
Hinne: 7/10
Romantiline komöödia tüdrukust (Lindsay Lohan) ja kutist (Chris Pine), kelle õnn on omavahel seotud. Kui ühel läheb superilt, on teise elu nagu põrgu ootetoas. Nad saavad seda vahetada ka, suudlemise teel. Romkommi osa seisneb selles, et nad meeldivad üksteisele.
Peaks vist hakkama lugema nõndanimetatud seltskonna-ajakirju. Praegu tunnen end vana ning väsinuna, sest Lohani esiletõus ja avaliku elu tegelaseks kujunemine läksid kuidagi märkamatult mööda. Alles ta oli mudilane ja mängis "The Parent Trapis". Nüüd tal on kutid ja midagi Julianne Moore'i keha taolist, ta figureerib Kroonikas ja muusikavideodes.
Tööalaselt meisterdati temast chick flick pin-up girl ehk maakeeli romantiliste komöödiate täht igas vanuses koolieale. Mitte liig ilus, et tüdrukpublikus kadedust äratada, ja mitte liig tavaline, et poisspublikust ilma jääda.
"Just My Luck" upitab teda samasse lahtrisse, mida täidavad tavaliselt Jennifer Lopez ja Kate Hudson. Et siis kangelanna on ettevõtlik ja läbilöögivõimeline karjääritüdruk, kes koogab ringi moodsa linnaelu keskel, kuid jalad on tal ilusti maa peal (real värk, noh!) ja üldse on tegu oma väikese seltskonna vaieldamatu esiemasega.
Lohani komöödiad paistavad silma sellega, et ta ei karda enda lolliks tegemist. Polegi tähtis, kas eneseirooniaga on tõesti kõik korras või tuleb projektivalikus tänada puhtalt ta meeskonda, aga see tõesti lisab mingit omapära. "Just My Luck" läheb selles mõttes päris julmaks kätte, et teda tabab ekstrasuuruses kogus füüsilist ja vaimset ahistamist, kui Ashleyl läheb parajasti kakasti. Asjad muudkui purunevad ja inimesed saavad haiget (väga ladusalt sujuvad kõik sellised trikid, muide). Lohani põlgajatele tänuväärt ajaviide.
Chris Pine on täitsa sümpaatne meestäht siin. Nagu noor Mark Ruffalo. Ainult et meil pole veel isu täis vanast Mark Ruffalost, nii et edu järgmiste romkommide leidmisel.
Sisuliselt tegelikult keskpärane, aga nõks tugevam kui Lohani tavaline. Kõige šefim näitleja on suurejoonelist räpiprodutsenti kehastav Faizon Love, keda võiks mäletada GTA San Andrease kambast Sean "Sweet" Johnsonina, kui sa laisk notsik viitsiks mänge läbides lugeda ka tegijate nimekirju. Tema kõrval kahvatub iga noor tegija, keda siia esinema tiriti.
Ainult need emo-noored vaese mehe Green Dayst ei läinud kuidagi peale, kelle ümber keerleb tähtis liin, aga see on juba minu probleem.
Hinne: 7/10
September 14, 2006
"Crank"
Palgamõrvar (Jason Statham) ärkab ja avastab, et keegi halb inimene süstis tema kehasse mürki, mis seiskab südame, kui selle tagumiskiirus langeb alla teatud piiri. Jah sõbrad, see on "Speed", kus bussi asendab inimkeha, "Rage", kus Gary Danielsi asendab keegi palju kompum härra; see on märul, mis mängib meelega rumalalt, aga lõbustab rohkem kui paljud kümme korda kallimad suured stuudioprojektid.
Maailm vajab oma märulikangelasi: eriti hästi tajud seda siis, kui esile kerkib mõni uut liiki isend. Tekib tunne, et kui teda poleks olemas, tuleks ta välja mõelda. Jason Statham on just seda tüüpi mees. Tema saavutused antud vallas võivad olla veel napid – märkimist väärivad eelkõige "The Transporter" järjega või "Crank" –, aga juba istub ta sügaval meie rinnus nagu kadedus eestlase hinges.
"Crank" ei esinda kõike, mille poolest Statham on lahe, küll aga teeb pädeva kokkuvõtte.
Nii-öelda põhirepertuaari kuuluvad ohter vandumine, kiire tempo, tulirelvadega vehkimine ja muidugi pidevalt urisev süngenäoline S-mees, kes näeb välja karune nagu grimeerijad annaks talle viimase kaameraeelse lihvi liivapaberiga. Seevastu peaaegu puudub kaklemine, mis lausa üllatab, kuna "Crank" lihtsalt ei saanud sündida "Transporteri" poolse inspiratsioonita, mille suunas ei tehta lihtsalt kummardusi, vaid nühitakse laupa hellalt vastu maad. Eriti kuna stsenaristide-lavastajate kaksik Mark Neveldine ja Brian Taylor teeb oma tööd esimest korda ega häbene siit-sealt avalikult laenata. Või pigem – ahnelt kokku kahmata nagu Mosambiigi näljahädaline rootsi lauas.
Põnevamatest laenudest mainiks algust, mis pärineb ilmselt Prodigy videost "Smack My Bitch Up" ja kurikuulsat videomängu "Grand Theft Auto", mida palgamõrvari eksirännak meenutab küll rohkem kui ühel korral. Originaalne on "King Kongi" stiilis lõppki. Ja siis muidugi "Snatch.", mis on lavastuslikult ilmselt suurim eeskuju, aga mille visuaalsed ideed osatakse keerata veel pöörasemaks-närvilisemaks orgiaks, eriti alguses.
Neveldine-Taylor teadsid täpselt, millise "minekuga" märulit nad tahavad, ja kui sisu ei avalda lavastusega võrdselt muljet, s...a sellega! Selles mõttes oodanuks suuremat pühendumist, kuna ropusõnaline dialoog on nõrk (mitte enam kõvaks keedetud, vaid nüriks keedetud!) ja stoori täis lollusi (mehele öeldakse, et ta ei tohi seisma jääda, aga just seda ta pidevalt teebki). Samas pakub teatavat naudingut jälgida, kuidas iga hinna eest üritatakse üle hea maitse piiri minna ja millised naljad selle käigus sünnivad. Avalik seks ja suhuvõtmine autos on natuke perverssed, aga Al Qaeda nali väärib küll mingit auhinda. Seevastu palja p...sega mootorrattal kihutamine on superhea.
Tegijate auks võib kokkuvõttes öelda, et sisuline tase võib kõikuda ja koosneda laenudest, ent kokku segatakse siiski omanäoline ning plahvatusohtlik kokteil, mis jääb meelde. Teose räpase hoiaku ja raevuka energia üle tunneks kahtlemata uhkust Luc Bessoni eurorämpsu vabrik, aga see on samuti töö, mis neid loomingulises mõttes seljataha jätab. Parimad B-märulid ongi just vähemalt nii fantaasiarikkad, kuigi Aasia tase jätab selle kaugele maha.
www.youtube.com/watch?v=Z9qEVb-TU-c annab asjast kiire tasuta ülevaate. Ühekülgse, seda jah, aga samas tabava.
Hinne: 7/10
Maailm vajab oma märulikangelasi: eriti hästi tajud seda siis, kui esile kerkib mõni uut liiki isend. Tekib tunne, et kui teda poleks olemas, tuleks ta välja mõelda. Jason Statham on just seda tüüpi mees. Tema saavutused antud vallas võivad olla veel napid – märkimist väärivad eelkõige "The Transporter" järjega või "Crank" –, aga juba istub ta sügaval meie rinnus nagu kadedus eestlase hinges.
"Crank" ei esinda kõike, mille poolest Statham on lahe, küll aga teeb pädeva kokkuvõtte.
Nii-öelda põhirepertuaari kuuluvad ohter vandumine, kiire tempo, tulirelvadega vehkimine ja muidugi pidevalt urisev süngenäoline S-mees, kes näeb välja karune nagu grimeerijad annaks talle viimase kaameraeelse lihvi liivapaberiga. Seevastu peaaegu puudub kaklemine, mis lausa üllatab, kuna "Crank" lihtsalt ei saanud sündida "Transporteri" poolse inspiratsioonita, mille suunas ei tehta lihtsalt kummardusi, vaid nühitakse laupa hellalt vastu maad. Eriti kuna stsenaristide-lavastajate kaksik Mark Neveldine ja Brian Taylor teeb oma tööd esimest korda ega häbene siit-sealt avalikult laenata. Või pigem – ahnelt kokku kahmata nagu Mosambiigi näljahädaline rootsi lauas.
Põnevamatest laenudest mainiks algust, mis pärineb ilmselt Prodigy videost "Smack My Bitch Up" ja kurikuulsat videomängu "Grand Theft Auto", mida palgamõrvari eksirännak meenutab küll rohkem kui ühel korral. Originaalne on "King Kongi" stiilis lõppki. Ja siis muidugi "Snatch.", mis on lavastuslikult ilmselt suurim eeskuju, aga mille visuaalsed ideed osatakse keerata veel pöörasemaks-närvilisemaks orgiaks, eriti alguses.
Neveldine-Taylor teadsid täpselt, millise "minekuga" märulit nad tahavad, ja kui sisu ei avalda lavastusega võrdselt muljet, s...a sellega! Selles mõttes oodanuks suuremat pühendumist, kuna ropusõnaline dialoog on nõrk (mitte enam kõvaks keedetud, vaid nüriks keedetud!) ja stoori täis lollusi (mehele öeldakse, et ta ei tohi seisma jääda, aga just seda ta pidevalt teebki). Samas pakub teatavat naudingut jälgida, kuidas iga hinna eest üritatakse üle hea maitse piiri minna ja millised naljad selle käigus sünnivad. Avalik seks ja suhuvõtmine autos on natuke perverssed, aga Al Qaeda nali väärib küll mingit auhinda. Seevastu palja p...sega mootorrattal kihutamine on superhea.
Tegijate auks võib kokkuvõttes öelda, et sisuline tase võib kõikuda ja koosneda laenudest, ent kokku segatakse siiski omanäoline ning plahvatusohtlik kokteil, mis jääb meelde. Teose räpase hoiaku ja raevuka energia üle tunneks kahtlemata uhkust Luc Bessoni eurorämpsu vabrik, aga see on samuti töö, mis neid loomingulises mõttes seljataha jätab. Parimad B-märulid ongi just vähemalt nii fantaasiarikkad, kuigi Aasia tase jätab selle kaugele maha.
www.youtube.com/watch?v=Z9qEVb-TU-c annab asjast kiire tasuta ülevaate. Ühekülgse, seda jah, aga samas tabava.
Hinne: 7/10
September 08, 2006
"Talladega Nights: The Ballad of Ricky Bobby"
Feel-good komöödiad on toredad loomad. Need süstivad publikusse helget meeleolu ja heal juhul isegi optimismi elu ning inimeste suhtes. Need ei peagi sind alati kõverasse naerutama, et töö ära teha. Poolteist tundi mõnusat tuju võib olla toekam kui kolm-neli naerukohta.
"Talladega Nights" on just üks selline, väga hästi õnnestunud isend kusjuures.
Projekti esitlus rahastajatele algas kuulu järgi kuue sõnaga: "Will Ferrell as NASCAR driver". See ei tekita tugevat lootust sisukale loole, aga üllataval kombel on linaloos kõik vägagi paigas. 105 minutit veerevad peakolusse libedalt nagu silmatilgad, kuigi pikkus võib eelnevalt natuke hirmutada. Ferrelli filmid ammenduvad tavaliselt nõks rutem.
Siin on kõik olemas: kohe meeldivad tegelaskujud, tänu neile kordaminev lugu, väga sarmikad näitlejad, muhe ja enamasti märki tabav huumor. Ei midagi väga lennukat, kuid alati pole vaja kah. Will Ferrell stsenaristi / peamehena ja Adam McKay stsenaristi / lavastajana on duo, mis tootnud meile juba kaks muhedat ajaviidet "Anchorman" ja "Wake Up Ron Burgundy". Vastne töö on isegi parem: ühtlasem, sisukam, meeleolukam. Asi muutuks paremaks ilmselt vaid siis, kui lisada "Anchormani" igast asendist absoluutselt omanud Steve Carell, keda kutsuti osalema küll, aga kellel polnud aega.
Ainuke märksõna, mida sa "Talladega Nightsi" kohta tegelikult vajad, on armastusväärne. See on Will Ferrelli kambale omase koomuskitegemise lipulaev ja tugevaim esindaja, mis ajab oma muheduses lausa mõurama. Kellele ei läinud F varem korda, ei pruugi maailma üht edukaimat filmikoomikut enda jaoks avastada seegi kord, ta kordab ju oma põhitrikke. Tema suure kogu, lapselikult usaldava ilme ja energilise oleku fännidele koidab aga järjekordne pidupäev.
Rõõmustagu needki, kes ootavad ta projektidelt nii "vana head" kui ometi mõnd uut kvaliteeti. "TN" ei teeniks publikult sama arvukalt naerupahvakuid kui "Anchorman" või "Elf" ega päris püüagi seda. Küll on see neetult hästi kirjutatud. Dialoog, tegelaskujud ning nende kasutamine, sündmustik – üldises tasemes esineb kõikumist minimaalset, mis on Ferrelli komöödia kohta ausalt öeldes haruldane, kuigi need üldiselt meeldivad.
Huumorgi ei kaldu tavapärase uljusega roppuste juurde, piirdudes vihjetega seksile, mida keegi tahab või siis ei taha kellegi teisega jagada. Ja muidugi näeme Ferrellit aluspesus jooksmas, mis on täitsa nummi.
Kõige lahedam, et sündmustik ja tekst liiguvad pidevalt ootamatult radadele. Näiteks tähtsama jutu vahel vaieldakse kärmelt stiilis "see on rumal" - "see ei ole rumal" - "see on rumal" - "miks see on rumal?" - "ma ei tea". Sellised näited ütlevad ilmselt väga vähe, kui lugeja pole linalooga tuttav ja/või üldisse meeleollu edukalt sisse elanud. Aga osatäitjate laitmatu koomiline ajastus, sametiselt ladus esitusviis ja täpselt paigas kokkumäng teevad materjaliga imesid. Muutes niigi koheselt sümpaatsed tüübid veelgi armsamaks.
Pole siis ime, kui klassikaks sündinud stseene tuli ridamisi. Bobby esimene teleintervjuu; Jean Girardi sisenemine; Girardi ning Bobby vestlus muuhulgast "Highlanderist" kui Oscari-võitjast kategoorias "parim film eales"; esimene söögipalve perega lauas; Bobby kohe pärast avariid; nuga jalas... Isegi lõputiitritele eelnevad väljajäetud klipid rokivad. Mida ei saa just alati öelda, kui keegi arvab heaks need kinoversiooni lõppu lisada.
Eelnevast ei pea välja lugema, et kõige kõvem osaline on jälle Ferrell. Ta püsib koomikuna küll tippvormis ja "TN" toetub suuresti tema karismale, aga täpselt sama lahedad on teisedki. John C Reilly ootas vist ammu koomilist osa, sest ta on alati mõnusalt äksi täis. Sacha Baron Cohen / Ali G tõestab uuesti, et vahel piisab korralikuks tulemuseks juba naljakast aktsendist, ehk siis hääletööst. Gary Cole ehk Bobby papa ajab itsitama juba selle paha poisi hoiakuga, mis on segu Bruce Willisest ja, ee, William Fichtnerist. Jne.
Lihtsalt nii hea film! Okei, mõnda marginaalset aspekti annaks ilmselt kokkuvõttes paremini teha, kuigi nende tähtsus jääb nulli lähedale. Näiteks purjus keskealine naine on õnnestunum jooksev nali kui Bobby kaks ropusuulist poega. Michael Clarke Duncan vääriks samuti rohkem ekraaniaega, kuna väljajäetud stseen lõputiitrite eel on ikka väga naljakas ja väärtuslikum kui sarnane stseen Reillyga, mis pandi sisse selle asemel. Duncan vaeseke ei saagi peaaegu kildu rebida. Andke talle rohkem kandvaid rolle! "The Green Mile" tõestas, et see võib ka rahaliselt ära tasuda.
"Talladega Nights" on 105 minutit naeratust ja ülimalt sümpaatset ajaviidet. Ja kui ma ütlen ülimalt, siis ma mõtlen VÄGA.
Hinne: 8/10
"Talladega Nights" on just üks selline, väga hästi õnnestunud isend kusjuures.
Projekti esitlus rahastajatele algas kuulu järgi kuue sõnaga: "Will Ferrell as NASCAR driver". See ei tekita tugevat lootust sisukale loole, aga üllataval kombel on linaloos kõik vägagi paigas. 105 minutit veerevad peakolusse libedalt nagu silmatilgad, kuigi pikkus võib eelnevalt natuke hirmutada. Ferrelli filmid ammenduvad tavaliselt nõks rutem.
Siin on kõik olemas: kohe meeldivad tegelaskujud, tänu neile kordaminev lugu, väga sarmikad näitlejad, muhe ja enamasti märki tabav huumor. Ei midagi väga lennukat, kuid alati pole vaja kah. Will Ferrell stsenaristi / peamehena ja Adam McKay stsenaristi / lavastajana on duo, mis tootnud meile juba kaks muhedat ajaviidet "Anchorman" ja "Wake Up Ron Burgundy". Vastne töö on isegi parem: ühtlasem, sisukam, meeleolukam. Asi muutuks paremaks ilmselt vaid siis, kui lisada "Anchormani" igast asendist absoluutselt omanud Steve Carell, keda kutsuti osalema küll, aga kellel polnud aega.
Ainuke märksõna, mida sa "Talladega Nightsi" kohta tegelikult vajad, on armastusväärne. See on Will Ferrelli kambale omase koomuskitegemise lipulaev ja tugevaim esindaja, mis ajab oma muheduses lausa mõurama. Kellele ei läinud F varem korda, ei pruugi maailma üht edukaimat filmikoomikut enda jaoks avastada seegi kord, ta kordab ju oma põhitrikke. Tema suure kogu, lapselikult usaldava ilme ja energilise oleku fännidele koidab aga järjekordne pidupäev.
Rõõmustagu needki, kes ootavad ta projektidelt nii "vana head" kui ometi mõnd uut kvaliteeti. "TN" ei teeniks publikult sama arvukalt naerupahvakuid kui "Anchorman" või "Elf" ega päris püüagi seda. Küll on see neetult hästi kirjutatud. Dialoog, tegelaskujud ning nende kasutamine, sündmustik – üldises tasemes esineb kõikumist minimaalset, mis on Ferrelli komöödia kohta ausalt öeldes haruldane, kuigi need üldiselt meeldivad.
Huumorgi ei kaldu tavapärase uljusega roppuste juurde, piirdudes vihjetega seksile, mida keegi tahab või siis ei taha kellegi teisega jagada. Ja muidugi näeme Ferrellit aluspesus jooksmas, mis on täitsa nummi.
Kõige lahedam, et sündmustik ja tekst liiguvad pidevalt ootamatult radadele. Näiteks tähtsama jutu vahel vaieldakse kärmelt stiilis "see on rumal" - "see ei ole rumal" - "see on rumal" - "miks see on rumal?" - "ma ei tea". Sellised näited ütlevad ilmselt väga vähe, kui lugeja pole linalooga tuttav ja/või üldisse meeleollu edukalt sisse elanud. Aga osatäitjate laitmatu koomiline ajastus, sametiselt ladus esitusviis ja täpselt paigas kokkumäng teevad materjaliga imesid. Muutes niigi koheselt sümpaatsed tüübid veelgi armsamaks.
Pole siis ime, kui klassikaks sündinud stseene tuli ridamisi. Bobby esimene teleintervjuu; Jean Girardi sisenemine; Girardi ning Bobby vestlus muuhulgast "Highlanderist" kui Oscari-võitjast kategoorias "parim film eales"; esimene söögipalve perega lauas; Bobby kohe pärast avariid; nuga jalas... Isegi lõputiitritele eelnevad väljajäetud klipid rokivad. Mida ei saa just alati öelda, kui keegi arvab heaks need kinoversiooni lõppu lisada.
Eelnevast ei pea välja lugema, et kõige kõvem osaline on jälle Ferrell. Ta püsib koomikuna küll tippvormis ja "TN" toetub suuresti tema karismale, aga täpselt sama lahedad on teisedki. John C Reilly ootas vist ammu koomilist osa, sest ta on alati mõnusalt äksi täis. Sacha Baron Cohen / Ali G tõestab uuesti, et vahel piisab korralikuks tulemuseks juba naljakast aktsendist, ehk siis hääletööst. Gary Cole ehk Bobby papa ajab itsitama juba selle paha poisi hoiakuga, mis on segu Bruce Willisest ja, ee, William Fichtnerist. Jne.
Lihtsalt nii hea film! Okei, mõnda marginaalset aspekti annaks ilmselt kokkuvõttes paremini teha, kuigi nende tähtsus jääb nulli lähedale. Näiteks purjus keskealine naine on õnnestunum jooksev nali kui Bobby kaks ropusuulist poega. Michael Clarke Duncan vääriks samuti rohkem ekraaniaega, kuna väljajäetud stseen lõputiitrite eel on ikka väga naljakas ja väärtuslikum kui sarnane stseen Reillyga, mis pandi sisse selle asemel. Duncan vaeseke ei saagi peaaegu kildu rebida. Andke talle rohkem kandvaid rolle! "The Green Mile" tõestas, et see võib ka rahaliselt ära tasuda.
"Talladega Nights" on 105 minutit naeratust ja ülimalt sümpaatset ajaviidet. Ja kui ma ütlen ülimalt, siis ma mõtlen VÄGA.
Hinne: 8/10
"United 93"
11. september 2001. Ühendriike tabab ootamatu jõuline löök allapoole vööd: islamiterroristide kaaperdatud neli reisilennukit rammivad tähtsaid hooneid. Kaks tõmbavad alla World Trading Centeri kaksiktornid, üks lõhub Pentagoni peahoone ja üks suundub Valge maja poole.
Viimane on ainus, mis ei jõua sihtmärgini, ja selle ümber keerlebki "United 93".
Ameeriklaste esimene kroonika 9/11 sündmustest ei nõreta üllataval kombel dramaatilistest toonidest nagu algaja viiuldaja debüütkontsert. Paatos jääb hoopis neli kuud hilisemale teisele üritajale (Oliver Stone'i "World Trade Center"). Otse vastupidi, "United 93" maitseb kriitikute ülimaid kiidusõnu.
Kaks põhjust. Stsenarist-lavastaja Paul Greengrass on saanud maha tõesti mõjuka tööga. Ja mees ei topi meile pooleldi mälutud emotsioone suhu, lubades valida oma poole, sümpaatiad ning miks mitte üldise hoiaku. Tõestisündinud lugude ekraanile toomine on ta leib olnud alati, "The Bourne Supremacy" oli väike kõrvalekalle. Pealekauba küünib lavastus tehniliselt sinna, mida suudab tavaliselt ainult Hollywood, kuigi mitte tingimata nii odava eelarvega (15 miljonit dollarit).
"United 93" kasutab lähenemist, mis teeb edukaks ka paljud tänapäeva sarjad. Näitab proffe oma tööd tegemas, vilunult ja kiirelt, mis on alati ilus vaatepilt. Aga mitte terroriste tiivulist hõivamas, millest saaks toreda linateose näiteks Steven Seagalile; vaid kesksel kohal on USA lennuliikluse korraldajad ja teisedki instantsid, kellesse puutub neli kaaperdatud reisilennukit riigi kohal.
Kui üldse mingid liinid paralleelselt jooksevad, siis ainult maa peal, nii pahalasi kui pantvangi sattunud reisijaid näeb äärmiselt vähe. Eriti esimesel tunnil, kus neile ei pöörata tähelepanu peaaegu üldse. Kuna sündmus toimus nii kiiresti, ei jõudnud keegi nende kojuootajatest enne õnnetut lõppu veel asjast teada saada ega halama hakata, nii et draamalisus ekraanil püsib miinimumis (sama ei kehti vist publiku südamete kohta). Samuti ei leidu ruumi ega mõtetki kaaperdajate õigustamiseks, seletamiseks ega taustade avamiseks. Isegi nende välimused on eurooplase silmale ülimalt anonüümsed ega torka kuidagi silma.
"United 93" ja "World Trade Center" (kaks politseinikku WTC rusude all päästjaid ootamas) tulevad meie kinodesse nii väikese vahega, et raske on mitte neid võrrelda ja "paremat filmi" välja selgitada. See on muidugi vale, sest lähenemised erinevad suuresti, aga ma teen kärme ülevaate ikka.
"WTC" on pisarakiskuja, "United 93" aga dramaatiline põnevik, kus tundelise liini tekitad ise juurde (või ei tekita ega hooli). See on lihtsalt lugu oma ala proffidest ootamatut töö-õnnetust likvideerimas. Ka tegelastel ja näitlejatöödel on väike tähtsus, midagi ei jää meelde ega peagi. Tähendab, tase on hea, aga eraldi välja tuua pole midagi: kõik on loo teenistuses.
"WTC" pole tingimata halb film, aga "United 93" on palju ehedam, sest ei topi midagi kurgust alla. Ehmatuskarjed, kui tegelased vaatavad teise torni pihtasaamist reaalajas teles, on palju ehedamad kui kogu "WTC". Või siis paanika reisijate seas, kui terroristid vehkima hakkavad. Pinge just enne lennuki hõivamist on samuti kõrgpunkt, millega "WTC" ei võistleks kunagi. + dokukaadreid kasutati palju vähem.
Ja ei mingit imalat finaali. Lõpp tuleb nii järsult, et järelsõna ilmudes on sul veel suu ammuli ja silmad pärani.
9/11 ja selle tagajärjed saavad ajapikku ilmselt ridamisi käsitlusi tele- ja B-filmide näol. Samas vaevalt tuleb ükski nii mõjus kui "United 93". Mina ise ootan ainult "Reign Over Me'd".
Hinne: 8/10
Viimane on ainus, mis ei jõua sihtmärgini, ja selle ümber keerlebki "United 93".
Ameeriklaste esimene kroonika 9/11 sündmustest ei nõreta üllataval kombel dramaatilistest toonidest nagu algaja viiuldaja debüütkontsert. Paatos jääb hoopis neli kuud hilisemale teisele üritajale (Oliver Stone'i "World Trade Center"). Otse vastupidi, "United 93" maitseb kriitikute ülimaid kiidusõnu.
Kaks põhjust. Stsenarist-lavastaja Paul Greengrass on saanud maha tõesti mõjuka tööga. Ja mees ei topi meile pooleldi mälutud emotsioone suhu, lubades valida oma poole, sümpaatiad ning miks mitte üldise hoiaku. Tõestisündinud lugude ekraanile toomine on ta leib olnud alati, "The Bourne Supremacy" oli väike kõrvalekalle. Pealekauba küünib lavastus tehniliselt sinna, mida suudab tavaliselt ainult Hollywood, kuigi mitte tingimata nii odava eelarvega (15 miljonit dollarit).
"United 93" kasutab lähenemist, mis teeb edukaks ka paljud tänapäeva sarjad. Näitab proffe oma tööd tegemas, vilunult ja kiirelt, mis on alati ilus vaatepilt. Aga mitte terroriste tiivulist hõivamas, millest saaks toreda linateose näiteks Steven Seagalile; vaid kesksel kohal on USA lennuliikluse korraldajad ja teisedki instantsid, kellesse puutub neli kaaperdatud reisilennukit riigi kohal.
Kui üldse mingid liinid paralleelselt jooksevad, siis ainult maa peal, nii pahalasi kui pantvangi sattunud reisijaid näeb äärmiselt vähe. Eriti esimesel tunnil, kus neile ei pöörata tähelepanu peaaegu üldse. Kuna sündmus toimus nii kiiresti, ei jõudnud keegi nende kojuootajatest enne õnnetut lõppu veel asjast teada saada ega halama hakata, nii et draamalisus ekraanil püsib miinimumis (sama ei kehti vist publiku südamete kohta). Samuti ei leidu ruumi ega mõtetki kaaperdajate õigustamiseks, seletamiseks ega taustade avamiseks. Isegi nende välimused on eurooplase silmale ülimalt anonüümsed ega torka kuidagi silma.
"United 93" ja "World Trade Center" (kaks politseinikku WTC rusude all päästjaid ootamas) tulevad meie kinodesse nii väikese vahega, et raske on mitte neid võrrelda ja "paremat filmi" välja selgitada. See on muidugi vale, sest lähenemised erinevad suuresti, aga ma teen kärme ülevaate ikka.
"WTC" on pisarakiskuja, "United 93" aga dramaatiline põnevik, kus tundelise liini tekitad ise juurde (või ei tekita ega hooli). See on lihtsalt lugu oma ala proffidest ootamatut töö-õnnetust likvideerimas. Ka tegelastel ja näitlejatöödel on väike tähtsus, midagi ei jää meelde ega peagi. Tähendab, tase on hea, aga eraldi välja tuua pole midagi: kõik on loo teenistuses.
"WTC" pole tingimata halb film, aga "United 93" on palju ehedam, sest ei topi midagi kurgust alla. Ehmatuskarjed, kui tegelased vaatavad teise torni pihtasaamist reaalajas teles, on palju ehedamad kui kogu "WTC". Või siis paanika reisijate seas, kui terroristid vehkima hakkavad. Pinge just enne lennuki hõivamist on samuti kõrgpunkt, millega "WTC" ei võistleks kunagi. + dokukaadreid kasutati palju vähem.
Ja ei mingit imalat finaali. Lõpp tuleb nii järsult, et järelsõna ilmudes on sul veel suu ammuli ja silmad pärani.
9/11 ja selle tagajärjed saavad ajapikku ilmselt ridamisi käsitlusi tele- ja B-filmide näol. Samas vaevalt tuleb ükski nii mõjus kui "United 93". Mina ise ootan ainult "Reign Over Me'd".
Hinne: 8/10
September 02, 2006
September 01, 2006
"Lady in the Water"
Korterelamu hooldaja Cleveland (Paul Giamatti) tutvub salapärase sõnumi toova ehtsa merineitsiga (Bryce Dallas Howard), keda jälitavad mingid tumedad jõud.
M Night Shyamalan, üks mu lemmik-filmitegijaid, on tagasi! "Kuuenda meelega" koorekihti jõudnud mees kogub viimasel ajal muudkui laitvamaid arvustusi, aga merineitsi-lugu, mille peaosades Paul Giamatti ja Bryce Dallas Howard, tundub ahvatlev pakkumine nii ehk naa.
"Lady in the Water" on lapsemeelsem ja vähemalt lõpu eel ilutsevam kui tema eelmised menukid, aga ühes ei saa kahelda: Shyamalan areneb autorina pidevalt.
Ta seab köitva õhustiku paika juba avaminutitel – tegevuspaigaks valitud ühiselamu pakub päris mõnusat vaatamist stiilis "lihtsas elus peitub oma romantika". See tunne hiljem ainult süveneb, sest täitmata ei jää iga hea loo muudki eeldused nagu köitvad tegelased ja korralik dialoog. Teos ei vaja tänu eelnevale (ning oma elulisele joonele) teab mis löövaid sündmusi – konkreetselt mingeid teravaid elamusi ootav inimene peabki pettuma. Samas intrigeerivad osalised kohe algusest peale, nii et nende elu jälgimine lihtsalt läheb korda.
Ligi kahetunnisesse filmi võiks mahtuda ehk rohkem karakteriarendust, rahuldaval määral pööratakse tähelepanu ainult paarile tüübile (Vick, Cleveland). Samas ei tekkinud tunnet, et meile pakutakse ühemõõtmelisi karikatuure, kuigi mitmed seda tegelikult on. Pigem mõjub igaüks omaette okei tüübina, kes ei saanud lihtsalt rohkelt ruumi. Väärt kompromiss.
"Lady in the Water" on sama raske lahterdada kui Shyamalani puhul ikka. See kujuneb veidi õõvastavaks muinaslooks, mida härra nii vilunult valdab. Nagu oodatud, leidub kõike: õudust, märulit, komöödiat (tavaelu koomikat tabatakse osavalt), draamat. Imeks võib panna sedagi, millise toreda intiimse mõõtme lisavad filmile merineitsi ja Clevelandi kahekesi-hetked, kuigi neis pole midagi seksuaalset. Loo arendusele järgnevad finaal ja lõppmäng tõmbavad üldmuljet kahjuks alla, sest merineitsiga seotud olendid ei tekita lagedale ilmudes erilist dramaatilist efekti. 75 miljoni dollariline eelarve peaks sünnitama midagi efektsemat ˜– sama kehtib "The Village'i" kohta. Eriti kui neid näeb nii vähe.
Kui peaosa täidab Paul Giamatti mõõdus tegija, on siililegi selge, et näitlemise tulevärk jääb tema kanda. Seekordne roll pole virisev nagu temaga on pärast "Sidewaysi" kerge seostada (ta viriseb lihtsalt väga lahedalt), vaid pigem koomiline. Jälle üks tore kogemus, sest ta saab ju kõigega edukalt hakkama. Seda ma ei pea eraldi mainimagi, et mees on tõhus ka draamaliini realiseerides, eks?
Bryce Dallas Howard näib nii välimuselt kui esituselt sobivalt ebamaine, aga tundus plakatil hulga ilusam. Miks pole seda nõiduslikult lummavat nägu ekraanil?
"Lady in the Water" pole Shyamalani tavapärane töö, kui siin üldse eksisteerib kindlaid standardeid. Ta ei püüa vaatajalt jõulisi tundeid, milleks tema isikupärased õudukad üldiselt sobiks. Mees jätkab lihtsalt oma teed kõik-ühes autorina (stsenarist, lavastaja, produtsent, näitleja), lootuses, et inimesed suudavad kvaliteeti hinnata, isegi kui see ei püüa agressiivselt tähelepanu. Tulemus on üldiselt nauditav ja näiteks stsenaariumi tase tugevalt üle Hollywoodi suveprojektide keskmise. Mõned sisulised valikud tekitavad küll umbusaldust (majapeole ilmub NII palju inimesi? Cleveland viibib nii kaua vee all?) ja lõpp kujuneb natuke lamedaks, eriti second-hand välimusega müstiliste olendite tõttu. Aga see on siiski isikupärane, enamasti haarav töö, mis suvefilmi kohta märkimisväärne.
Paslik vastumürk just eelnevalt nähtud supersodile "Superman Returns", mis sümboliseerib vastukaaluks kõike, mis ameeriklaste filmitööstuses valesti.
Hinne: 7/10
M Night Shyamalan, üks mu lemmik-filmitegijaid, on tagasi! "Kuuenda meelega" koorekihti jõudnud mees kogub viimasel ajal muudkui laitvamaid arvustusi, aga merineitsi-lugu, mille peaosades Paul Giamatti ja Bryce Dallas Howard, tundub ahvatlev pakkumine nii ehk naa.
"Lady in the Water" on lapsemeelsem ja vähemalt lõpu eel ilutsevam kui tema eelmised menukid, aga ühes ei saa kahelda: Shyamalan areneb autorina pidevalt.
Ta seab köitva õhustiku paika juba avaminutitel – tegevuspaigaks valitud ühiselamu pakub päris mõnusat vaatamist stiilis "lihtsas elus peitub oma romantika". See tunne hiljem ainult süveneb, sest täitmata ei jää iga hea loo muudki eeldused nagu köitvad tegelased ja korralik dialoog. Teos ei vaja tänu eelnevale (ning oma elulisele joonele) teab mis löövaid sündmusi – konkreetselt mingeid teravaid elamusi ootav inimene peabki pettuma. Samas intrigeerivad osalised kohe algusest peale, nii et nende elu jälgimine lihtsalt läheb korda.
Ligi kahetunnisesse filmi võiks mahtuda ehk rohkem karakteriarendust, rahuldaval määral pööratakse tähelepanu ainult paarile tüübile (Vick, Cleveland). Samas ei tekkinud tunnet, et meile pakutakse ühemõõtmelisi karikatuure, kuigi mitmed seda tegelikult on. Pigem mõjub igaüks omaette okei tüübina, kes ei saanud lihtsalt rohkelt ruumi. Väärt kompromiss.
"Lady in the Water" on sama raske lahterdada kui Shyamalani puhul ikka. See kujuneb veidi õõvastavaks muinaslooks, mida härra nii vilunult valdab. Nagu oodatud, leidub kõike: õudust, märulit, komöödiat (tavaelu koomikat tabatakse osavalt), draamat. Imeks võib panna sedagi, millise toreda intiimse mõõtme lisavad filmile merineitsi ja Clevelandi kahekesi-hetked, kuigi neis pole midagi seksuaalset. Loo arendusele järgnevad finaal ja lõppmäng tõmbavad üldmuljet kahjuks alla, sest merineitsiga seotud olendid ei tekita lagedale ilmudes erilist dramaatilist efekti. 75 miljoni dollariline eelarve peaks sünnitama midagi efektsemat ˜– sama kehtib "The Village'i" kohta. Eriti kui neid näeb nii vähe.
Kui peaosa täidab Paul Giamatti mõõdus tegija, on siililegi selge, et näitlemise tulevärk jääb tema kanda. Seekordne roll pole virisev nagu temaga on pärast "Sidewaysi" kerge seostada (ta viriseb lihtsalt väga lahedalt), vaid pigem koomiline. Jälle üks tore kogemus, sest ta saab ju kõigega edukalt hakkama. Seda ma ei pea eraldi mainimagi, et mees on tõhus ka draamaliini realiseerides, eks?
Bryce Dallas Howard näib nii välimuselt kui esituselt sobivalt ebamaine, aga tundus plakatil hulga ilusam. Miks pole seda nõiduslikult lummavat nägu ekraanil?
"Lady in the Water" pole Shyamalani tavapärane töö, kui siin üldse eksisteerib kindlaid standardeid. Ta ei püüa vaatajalt jõulisi tundeid, milleks tema isikupärased õudukad üldiselt sobiks. Mees jätkab lihtsalt oma teed kõik-ühes autorina (stsenarist, lavastaja, produtsent, näitleja), lootuses, et inimesed suudavad kvaliteeti hinnata, isegi kui see ei püüa agressiivselt tähelepanu. Tulemus on üldiselt nauditav ja näiteks stsenaariumi tase tugevalt üle Hollywoodi suveprojektide keskmise. Mõned sisulised valikud tekitavad küll umbusaldust (majapeole ilmub NII palju inimesi? Cleveland viibib nii kaua vee all?) ja lõpp kujuneb natuke lamedaks, eriti second-hand välimusega müstiliste olendite tõttu. Aga see on siiski isikupärane, enamasti haarav töö, mis suvefilmi kohta märkimisväärne.
Paslik vastumürk just eelnevalt nähtud supersodile "Superman Returns", mis sümboliseerib vastukaaluks kõike, mis ameeriklaste filmitööstuses valesti.
Hinne: 7/10
August 28, 2006
August 22, 2006
"The Break-Up"
Vince Vaughn kuulub naljameeste kampa, kes on Hollywoodi paari aastaga otsekui muuseas enda omaks teinud. Ben Stiller, Will Ferrell, Steve Carell, Jack Black, Owen Wilson... Nad toodavad üsna järjepidevalt hitte, aga veel tähtsam, et iga nende tulek kujuneb väikeseks sündmuseks. Kes siis ei tahaks näha, kuidas Black kehastab preestrit, kellest saab öösiti mehhikopärane maadleja (umbes nii olen aru saanud "Nacho Librest") või Vaughn tülitseb naise Jennifer Anistoniga (see ongi "The Break-Upi" põhiliin).
Film pole siiski selline nagu ootaks. Nalja saab, aga lugu on tõsine – ehkki draama oleks vast liiga kitsas määratlus. Loo arendamisele pööratakse suuremat tähelepanu kui nende meeste puhul tavaliseks. Ja lisaks ei saa üldse rääkida "nendest meestest", kuna Vaughn juhib õhtut kahasse Anistoniga. Ülejäänud kamp hoiab või hoiti eemale ja vaimukaid pisiosi siit ärge otsige. Mis natuke kurvastab, sest nad võiks püüda ka tõsisemaid rolle teha.
"The Break-Up" on korjanud kinodest peaaegu 100 miljonit dollarit, aga pole veel isegi nulli tulnud, millel võib olla hea põhjus. See on küll pädevalt kirjutatud ning tulvil korralikke esitusi, aga istubki lõpuni kahe tooli vahel (ei otseselt kirgastav ega naerutav). Tunni ja kolmveerandi sisse mahub pealekauba nii palju juttu ja eriti vingumist, aga nii vähe märkimisväärseid sündmusi, et see muutub pikapeale tüütuks. Umbes nagu Woody Allen, kui dialoog oleks andekam.
Miks nii palju juttu? Vastust ei tule kaugelt otsida – Vince Vaughn. Tema kaubamärgiks on pidevalt liikuv suu, mis võlus meid juba "Swingers'is" ja võlub tegelikult siiani. Kusjuures väga palju juttu korraga mõjub tema suust kuidagi väga loomulikult ja dünaamiliselt, aga praegusel juhul tekib sellest lõpupoole kuidagi tühi tunne. "Palju kisa, vähe villa" öeldi vanasti, kui maailm oli veel mustvalge. Nii suure tekstihulga peale ootaks rohkem meeldejäävaid ridu. Eriti kui osa improviseeriti, mis tundub Vaughni puhul alati tõenäoline.
Stsenaristid ei näinud karakteriarendusega suurt vaeva, aga näitlejavalikud on juba piisavalt huvitavad, et neid jälgida. Vaughni vana semu Jon Favreau on viimasel ajal üllatavalt suureks poisiks kasvanud (võiks mõelda dieedile), aga tema rässakas mafioosovälimus toidab vähemalt ühte naljakat stseeni, kus Johnny O pakub Garyle sõbramehe poolest võistlejate elimineerimist. Üldse, tegelasest demonstreeritakse napist ekraaniajast hoolimata nii erinevaid aspekte, et talle vist ei osatudki kindlat kohta või funktsiooni leida.
See ongi viga, et tegijad otsustavad tutvustada pidevalt uusi nägusid, aga keegi ei jää piisavalt kauaks pidama. Praktiliselt igaüks teeb vähemalt ühe huvitava etteaste, aga tõrjutakse ruttu tahaplaanile tagasi, et näidata rohkem Anistoni ning Vaughni kraaklemas. Vincent D'Onofrio vilksatab paar korda, mõjudes oma pikas stseenis üllatavalt nagu Paul Giamatti, ja siis kaob. Joey Lauren Adams tekitab samuti elevust tüsenenud vormidega (lähenev keskiga pole nali!), aga jääb veel marginaalsemaks külaliseks. Tema abikaasat kehastav Peter Billingsley tekitab seevastu elevust, olles elav tõestus väitele, et mehed jäävad alati lasteks.
Aniston mõjub alati väga pädevalt ega jää üheski rollis hätta, aga mina pole siiani aru saanud, miks just teda nimetatakse kõige andekamaks "Sõbraks". Siiani ei suuda nimetada seda ühte filmi, milles peaks nägema tingimata just teda. Vaughn seevastu ei tee lihtsalt rolli enda omaks, vaid topib selle endale kõrri nagu isekas laps kreemikoogi (keda ta esimeses pooles peamiselt esitabki). Tema on ka peamine põhjus, miks draamapool üldse mõjub. Eriti üks stseen lõpus, vestlus õhtusöögilaua ees, on ikka väga liigutav.
"The Break-Up" on täitsa okei, aga ei lähe õieti kuhugi. Justnagu paljud suhted. Mille kohta Gary ütleb siin väga tabavalt: people don't want to connect, they want results. Võib-olla seetõttu ma ei jäänud ka rohkem rahule.
Hinne: 6/10
Film pole siiski selline nagu ootaks. Nalja saab, aga lugu on tõsine – ehkki draama oleks vast liiga kitsas määratlus. Loo arendamisele pööratakse suuremat tähelepanu kui nende meeste puhul tavaliseks. Ja lisaks ei saa üldse rääkida "nendest meestest", kuna Vaughn juhib õhtut kahasse Anistoniga. Ülejäänud kamp hoiab või hoiti eemale ja vaimukaid pisiosi siit ärge otsige. Mis natuke kurvastab, sest nad võiks püüda ka tõsisemaid rolle teha.
"The Break-Up" on korjanud kinodest peaaegu 100 miljonit dollarit, aga pole veel isegi nulli tulnud, millel võib olla hea põhjus. See on küll pädevalt kirjutatud ning tulvil korralikke esitusi, aga istubki lõpuni kahe tooli vahel (ei otseselt kirgastav ega naerutav). Tunni ja kolmveerandi sisse mahub pealekauba nii palju juttu ja eriti vingumist, aga nii vähe märkimisväärseid sündmusi, et see muutub pikapeale tüütuks. Umbes nagu Woody Allen, kui dialoog oleks andekam.
Miks nii palju juttu? Vastust ei tule kaugelt otsida – Vince Vaughn. Tema kaubamärgiks on pidevalt liikuv suu, mis võlus meid juba "Swingers'is" ja võlub tegelikult siiani. Kusjuures väga palju juttu korraga mõjub tema suust kuidagi väga loomulikult ja dünaamiliselt, aga praegusel juhul tekib sellest lõpupoole kuidagi tühi tunne. "Palju kisa, vähe villa" öeldi vanasti, kui maailm oli veel mustvalge. Nii suure tekstihulga peale ootaks rohkem meeldejäävaid ridu. Eriti kui osa improviseeriti, mis tundub Vaughni puhul alati tõenäoline.
Stsenaristid ei näinud karakteriarendusega suurt vaeva, aga näitlejavalikud on juba piisavalt huvitavad, et neid jälgida. Vaughni vana semu Jon Favreau on viimasel ajal üllatavalt suureks poisiks kasvanud (võiks mõelda dieedile), aga tema rässakas mafioosovälimus toidab vähemalt ühte naljakat stseeni, kus Johnny O pakub Garyle sõbramehe poolest võistlejate elimineerimist. Üldse, tegelasest demonstreeritakse napist ekraaniajast hoolimata nii erinevaid aspekte, et talle vist ei osatudki kindlat kohta või funktsiooni leida.
See ongi viga, et tegijad otsustavad tutvustada pidevalt uusi nägusid, aga keegi ei jää piisavalt kauaks pidama. Praktiliselt igaüks teeb vähemalt ühe huvitava etteaste, aga tõrjutakse ruttu tahaplaanile tagasi, et näidata rohkem Anistoni ning Vaughni kraaklemas. Vincent D'Onofrio vilksatab paar korda, mõjudes oma pikas stseenis üllatavalt nagu Paul Giamatti, ja siis kaob. Joey Lauren Adams tekitab samuti elevust tüsenenud vormidega (lähenev keskiga pole nali!), aga jääb veel marginaalsemaks külaliseks. Tema abikaasat kehastav Peter Billingsley tekitab seevastu elevust, olles elav tõestus väitele, et mehed jäävad alati lasteks.
Aniston mõjub alati väga pädevalt ega jää üheski rollis hätta, aga mina pole siiani aru saanud, miks just teda nimetatakse kõige andekamaks "Sõbraks". Siiani ei suuda nimetada seda ühte filmi, milles peaks nägema tingimata just teda. Vaughn seevastu ei tee lihtsalt rolli enda omaks, vaid topib selle endale kõrri nagu isekas laps kreemikoogi (keda ta esimeses pooles peamiselt esitabki). Tema on ka peamine põhjus, miks draamapool üldse mõjub. Eriti üks stseen lõpus, vestlus õhtusöögilaua ees, on ikka väga liigutav.
"The Break-Up" on täitsa okei, aga ei lähe õieti kuhugi. Justnagu paljud suhted. Mille kohta Gary ütleb siin väga tabavalt: people don't want to connect, they want results. Võib-olla seetõttu ma ei jäänud ka rohkem rahule.
Hinne: 6/10
"Monster House"
Kes kannatab, see kaua elab. Või kes kaua elab, see kannatab. Mõlemad sobivad. Ürituse ülevust see ei kahanda: "Monster House" on lõdvalt üks paremaid täispikki arvutianimatsioone, mida sul võimalik näha.
Me ei räägi muidugi tehnilisest tasemest, kuigi see on eeskujulik. Tehniline tase on peaaegu alati väga hea, sellega ei üllata.
"Monster House" õnnestub aspektis, kus konkurendid valmistavad reeglina pettumuse. Sellel on tugev sisu, isikupärane huumorimeel ja rohkem hinge kui enamikel arvutianimatsioonidel kokku.
Mis tähendab ilmselt, et see ei tee sama palju kinokassat kui Pixari asjad, aga maailm ongi kole ja ebaõiglane koht.
Pealkiri vihjab õigesti, et tegemist on versiooniga igihaljast (muinas)loost, kus lapsed avastavad ehtsa tondilossi ja hakkavad selle saladusi uurima. Pealkiri ei vihja, et see on kõige meisterlikum Stephen Kingi traditsioonides linalugu, mis tehtud. Arvestades muuseas sekka Kingi raamatutel valminud õudukad, mis tavaliselt lurinal imevad.
Mida oo mida küll nii õigesti tehakse, et selline kiidulaul ära teenida? Iga väärt film algab heast loost ja siin astutakse õiget rada juba avaminutitest. Mõne pisema vääratusega jätkub nii lõpuni välja.
Märksõna on tõhus loovestmine, mis võimaldab 91 minuti vältel saata korda vägagi palju. Eriti ameeriklaste täispikkade arvutianimatsioonide võrdluses, mis pajatavad tihtipeale eimillestki, aga teevad seda naljakalt. "Monster House" on etem. Tegelased, kellest kohe hoolime ja kes on samas vaimukad. Dialoog, mis paneb regulaarselt muhelema või rõõmust rõkatama. Lugu, mis koosneb põhimõtteliselt klišeedest, ent jätab värske mulje, kuna teeb seda konkreetset värki esimesena. Tasemel hääletööd hoolega valitud näitlejatelt, kes süstivad rollidesse nii sügavust kui puhast isikupära, mida ei suudaks asendada ükski teine. Õhustik, mis suudab nii naerma ajada kui mõnusaid judinaid tekitada ega kaota mõjuvust isegi žanride segunedes (õudus ja koom vahelduvad lõpus draama ja märuliga). Viimase puhul aitab muidugi tore muusikataust.
Kõigi nende kirjelduste taha võinuks torgata "... mitte nagu enamikes arvutianimatsioonides". Vaata "Monster House'i" ja saad aru KUI seisma on see kassaedukas nähtus tegelikult jäänud. Ainult teiste kopeerimine, sisutu trallimine või – turuliider Pixari viimaste puhul – lood, mis ei õigusta kuidagi oma pikkust.
Hääletööd on olnud animatsioonides alati tähtsad, aga viimasel ajal sigineb meeldejäävaid üha vähem. Selliseid, mida hiljem ka mäletada ja positiivse näitena välja tuua nagu Eddie Murphy vägitembud "Mulanis" ja "Shrekis". Selles tehakse taas puhas töö: kõik on super või vähemalt löövad (Steve Buscemi tondilossi elanikuna, Maggie Gyllenhaal rokktšikist lapsehoidjana). Eriti magusad on Jason Lee lapsehoidja poiss-sõbrana (hämmastav, kui palju sobiv hääl võib kaasa aidata, et tegelase suhtes kohe tugev meeldimine tekiks), Jon Heder kohaliku videomängude tšempionina (see, kui ta teeb "veidrat", on lihtsalt liiga lahe) ning Sam Lerner ühe peategelase Chowderina (noor kogemusteta poiss, aga vaimukam kui enamik näitlejaid animatsioonides). Täitsa eraldi toon välja neegerpolitseiniku pisiosa mängiva Nick Cannoni, kelle absoluutselt iga rida ajab nii tekstilt kui esitluselt kohe naerma. Parim must tegelane komöödias eales!
Seda kõike toetavad õnneks hästianimeeritud karakterid, kelle puhul ei pingutud üle ilmete ega ka liigse lobaga. Pädev töö siis nendegi poolt, kes tegelased ekraanile võlusid. Kui ei usuks, mida näeme, oleks raske uskuda sedagi, mida kuuleme.
Loodetavasti ei hakata "Monster House'i" dubleerima, mis tähendaks, et originaalkeeles näeks seda ainult Tallinnas kobarkinos. Linaloos on palju nauditavat, aga suur osa sarmist toetub just sisselugejatele nagu parimates animatsioonides ikka.
Ühe-lause arvustus ka lõppu: Haigelt hea!
Hinne: 9/10
Me ei räägi muidugi tehnilisest tasemest, kuigi see on eeskujulik. Tehniline tase on peaaegu alati väga hea, sellega ei üllata.
"Monster House" õnnestub aspektis, kus konkurendid valmistavad reeglina pettumuse. Sellel on tugev sisu, isikupärane huumorimeel ja rohkem hinge kui enamikel arvutianimatsioonidel kokku.
Mis tähendab ilmselt, et see ei tee sama palju kinokassat kui Pixari asjad, aga maailm ongi kole ja ebaõiglane koht.
Pealkiri vihjab õigesti, et tegemist on versiooniga igihaljast (muinas)loost, kus lapsed avastavad ehtsa tondilossi ja hakkavad selle saladusi uurima. Pealkiri ei vihja, et see on kõige meisterlikum Stephen Kingi traditsioonides linalugu, mis tehtud. Arvestades muuseas sekka Kingi raamatutel valminud õudukad, mis tavaliselt lurinal imevad.
Mida oo mida küll nii õigesti tehakse, et selline kiidulaul ära teenida? Iga väärt film algab heast loost ja siin astutakse õiget rada juba avaminutitest. Mõne pisema vääratusega jätkub nii lõpuni välja.
Märksõna on tõhus loovestmine, mis võimaldab 91 minuti vältel saata korda vägagi palju. Eriti ameeriklaste täispikkade arvutianimatsioonide võrdluses, mis pajatavad tihtipeale eimillestki, aga teevad seda naljakalt. "Monster House" on etem. Tegelased, kellest kohe hoolime ja kes on samas vaimukad. Dialoog, mis paneb regulaarselt muhelema või rõõmust rõkatama. Lugu, mis koosneb põhimõtteliselt klišeedest, ent jätab värske mulje, kuna teeb seda konkreetset värki esimesena. Tasemel hääletööd hoolega valitud näitlejatelt, kes süstivad rollidesse nii sügavust kui puhast isikupära, mida ei suudaks asendada ükski teine. Õhustik, mis suudab nii naerma ajada kui mõnusaid judinaid tekitada ega kaota mõjuvust isegi žanride segunedes (õudus ja koom vahelduvad lõpus draama ja märuliga). Viimase puhul aitab muidugi tore muusikataust.
Kõigi nende kirjelduste taha võinuks torgata "... mitte nagu enamikes arvutianimatsioonides". Vaata "Monster House'i" ja saad aru KUI seisma on see kassaedukas nähtus tegelikult jäänud. Ainult teiste kopeerimine, sisutu trallimine või – turuliider Pixari viimaste puhul – lood, mis ei õigusta kuidagi oma pikkust.
Hääletööd on olnud animatsioonides alati tähtsad, aga viimasel ajal sigineb meeldejäävaid üha vähem. Selliseid, mida hiljem ka mäletada ja positiivse näitena välja tuua nagu Eddie Murphy vägitembud "Mulanis" ja "Shrekis". Selles tehakse taas puhas töö: kõik on super või vähemalt löövad (Steve Buscemi tondilossi elanikuna, Maggie Gyllenhaal rokktšikist lapsehoidjana). Eriti magusad on Jason Lee lapsehoidja poiss-sõbrana (hämmastav, kui palju sobiv hääl võib kaasa aidata, et tegelase suhtes kohe tugev meeldimine tekiks), Jon Heder kohaliku videomängude tšempionina (see, kui ta teeb "veidrat", on lihtsalt liiga lahe) ning Sam Lerner ühe peategelase Chowderina (noor kogemusteta poiss, aga vaimukam kui enamik näitlejaid animatsioonides). Täitsa eraldi toon välja neegerpolitseiniku pisiosa mängiva Nick Cannoni, kelle absoluutselt iga rida ajab nii tekstilt kui esitluselt kohe naerma. Parim must tegelane komöödias eales!
Seda kõike toetavad õnneks hästianimeeritud karakterid, kelle puhul ei pingutud üle ilmete ega ka liigse lobaga. Pädev töö siis nendegi poolt, kes tegelased ekraanile võlusid. Kui ei usuks, mida näeme, oleks raske uskuda sedagi, mida kuuleme.
Loodetavasti ei hakata "Monster House'i" dubleerima, mis tähendaks, et originaalkeeles näeks seda ainult Tallinnas kobarkinos. Linaloos on palju nauditavat, aga suur osa sarmist toetub just sisselugejatele nagu parimates animatsioonides ikka.
Ühe-lause arvustus ka lõppu: Haigelt hea!
Hinne: 9/10
August 21, 2006
"Thank You for Smoking"
„Ghost Bustersiga” ameeriklaste armastatud komöödialavastajaks kujunenud Ivan Reitman on publiku sügavama huvi ammu kaotanud, aga tema poeg Jason alles hakkab mehetempe tegema.
„Täname suitsetamast” märgib kolmekümnendale juubelile läheneva mehe esimest täispikka.
Tööjaotus on jäänud samaks kui varasemates lühifilmides (stsenarist, lavastaja, pisiosas näitleja), aga haare on muidugi võimsam. „Täname suitsetamast” töötab kui satiir tänapäeva elust, muidugi ameeriklaste omast, aga samuti lihtsalt humoorika loona, mis on hästi kirjutatud ja veel paremini esitatud.
Keskne tegelane on USA tubakatootjate esindusnägu (Aaron Eckhart), kes jookseb ringi nagu orav rattas ja üritab omadest poistest etemat muljet jätta. Kinosõprade seas populaarne, aga laiemale ringile ilmselt tundmatu näitleja toob rolli täpselt õige koguse paatost ja on seetõttu ülimalt vaadatav. Naylor on edev, esinduslik ja libekeelne – aga tema kõrvad on pidevast avalikust „näkkusaamisest” üsna ludus.
Kõlab nagu ühe mehe etendus, aga tegelikult on see andekas tiimitöö, kus iga väiksemgi tegelaskuju on omamoodi põnev ja hästi mängitud. Selliseid saavutusi sünnib ülimalt harva. Eckhartile sekundeerib terve rida korralikke näitlejaid, kelle puhul värised rõõmust juba võimalusest neid kõiki koos näha – ja värvikad esitused viivad kinematograafilise orgasmini edasi. Maria Bello, Cameron Bright, Sam Elliott, Katie Holmes, David Koechner, Rob Lowe, William H. Macy, Todd Louiso, J.K. Simmons, Robert Duvall oleks kõige lühem nimekiri kaameraesisest seltskonnast, keda tahaks kindlasti mainida. Ja üsna raske oleks tuua välja ainult paari nime, kes jäävad rohkem meelde kui teised.
Ikka proovida? Võtaks suvalises järjekorras. Koechner muudab kõrvalosas paremaks iga komöödia ning tema relvatööstuse esindusnägu on piisavalt wacky, et isegi paari rea esitamisega silma jääda. Nagu ekstreemne Vladislav Koržets, kuigi mina olen ilmselt ainuke, kes selle võrdluse peale tuleks. Brat Packi kuulunud 1980-ndate südamemurdja Lowe, kes poleks nagu vahepeal „kadunud tähtede” kolikambris viibinudki. Ta tundub Hollywoodi salapärase niiditõmbajana piisavalt ehe ja jõuline, et ma ei imestaks, kui roll kirjutati otse talle. Holmes on just selline kerglane näitsik, kellena maailm tahab teda vaadata, ja kui temas on selle töö tegemiseks piisavalt eneseirooniat, tundub proua Cruise’i tulevik tõesti roosiline. Elliott ehk kunagine Marlboro-mees täiendab niigi muhedat kompotti oma karuse mehelikkusega, mida meesterohkes filmis siiski napib, kuna enamik tegelastest on pseudoväärtusi tootvad siidikäpad. No ja siis veel „Spider-mani” Simmons, keda vahid suu ammuli juba tema laheda välimuse tõttu.
Reitman kirjutas muide igale tähtsamale osatäitjale kirja, kus seletas, miks too on talle pakutu rolli jaoks just parim. See seletabki, kuidas tulemus nii suures koguses ehedat mängu ilu pakub.
Kui lõpetada siiski Eckhartist rääkides, on see just taoline mürgisevõitu komöödia, milles ta särama lööb. „Meeste seltskonnas” ning „Sinu sõbrad ja naabrid” peavad riiulil koomale tõmbama, kui ilmub „Täname suitsetamast” DVD.
Hinne: 8/10
„Täname suitsetamast” märgib kolmekümnendale juubelile läheneva mehe esimest täispikka.
Tööjaotus on jäänud samaks kui varasemates lühifilmides (stsenarist, lavastaja, pisiosas näitleja), aga haare on muidugi võimsam. „Täname suitsetamast” töötab kui satiir tänapäeva elust, muidugi ameeriklaste omast, aga samuti lihtsalt humoorika loona, mis on hästi kirjutatud ja veel paremini esitatud.
Keskne tegelane on USA tubakatootjate esindusnägu (Aaron Eckhart), kes jookseb ringi nagu orav rattas ja üritab omadest poistest etemat muljet jätta. Kinosõprade seas populaarne, aga laiemale ringile ilmselt tundmatu näitleja toob rolli täpselt õige koguse paatost ja on seetõttu ülimalt vaadatav. Naylor on edev, esinduslik ja libekeelne – aga tema kõrvad on pidevast avalikust „näkkusaamisest” üsna ludus.
Kõlab nagu ühe mehe etendus, aga tegelikult on see andekas tiimitöö, kus iga väiksemgi tegelaskuju on omamoodi põnev ja hästi mängitud. Selliseid saavutusi sünnib ülimalt harva. Eckhartile sekundeerib terve rida korralikke näitlejaid, kelle puhul värised rõõmust juba võimalusest neid kõiki koos näha – ja värvikad esitused viivad kinematograafilise orgasmini edasi. Maria Bello, Cameron Bright, Sam Elliott, Katie Holmes, David Koechner, Rob Lowe, William H. Macy, Todd Louiso, J.K. Simmons, Robert Duvall oleks kõige lühem nimekiri kaameraesisest seltskonnast, keda tahaks kindlasti mainida. Ja üsna raske oleks tuua välja ainult paari nime, kes jäävad rohkem meelde kui teised.
Ikka proovida? Võtaks suvalises järjekorras. Koechner muudab kõrvalosas paremaks iga komöödia ning tema relvatööstuse esindusnägu on piisavalt wacky, et isegi paari rea esitamisega silma jääda. Nagu ekstreemne Vladislav Koržets, kuigi mina olen ilmselt ainuke, kes selle võrdluse peale tuleks. Brat Packi kuulunud 1980-ndate südamemurdja Lowe, kes poleks nagu vahepeal „kadunud tähtede” kolikambris viibinudki. Ta tundub Hollywoodi salapärase niiditõmbajana piisavalt ehe ja jõuline, et ma ei imestaks, kui roll kirjutati otse talle. Holmes on just selline kerglane näitsik, kellena maailm tahab teda vaadata, ja kui temas on selle töö tegemiseks piisavalt eneseirooniat, tundub proua Cruise’i tulevik tõesti roosiline. Elliott ehk kunagine Marlboro-mees täiendab niigi muhedat kompotti oma karuse mehelikkusega, mida meesterohkes filmis siiski napib, kuna enamik tegelastest on pseudoväärtusi tootvad siidikäpad. No ja siis veel „Spider-mani” Simmons, keda vahid suu ammuli juba tema laheda välimuse tõttu.
Reitman kirjutas muide igale tähtsamale osatäitjale kirja, kus seletas, miks too on talle pakutu rolli jaoks just parim. See seletabki, kuidas tulemus nii suures koguses ehedat mängu ilu pakub.
Kui lõpetada siiski Eckhartist rääkides, on see just taoline mürgisevõitu komöödia, milles ta särama lööb. „Meeste seltskonnas” ning „Sinu sõbrad ja naabrid” peavad riiulil koomale tõmbama, kui ilmub „Täname suitsetamast” DVD.
Hinne: 8/10
August 18, 2006
"Miami Vice"
Iga nublu teab, et "Miami Vice" on legendaarne sari (1984-9) mustast ning valgest võmmist, kes tegutsevad Miamis, puutudes seetõttu keskmisest rohkem kokku flamingode, Ferraride, ilusate naiste, troopilise välimusega kokteilide ja muude roosade asjadega. Mhmh, ja eksootilise taustaga kurikaeltega, sest härrad Crockett ja Tubbs ei püüa mingeid poevargaid või kotikrahmajaid, vaid pahaendeliste välimustega härrasid, kes kannavad liiga kalleid riideid ja tegelevad asjadega, mille tutvustamise järel nad peaks su tapma.
See lõik kirjeldas üsna edukalt sarja õhustikku, aga kinoversioon on midagi sootuks erinevat.
Stsenarist-lavastaja Michael Mann jätkab enda väljatöötatud krimifilmide, või luuleliselt öelduna gängsteridraamade, stiili, mis võlus meid eelnevalt teostes "Heat" ja "Collateral".
Need paistavad silma rõhutatult realistliku lähenemisega nii karakteriehituse, dialoogi, vägivalla esitamise kui pildikeele poolest.
Esiteks puuduvad tegelaste juurest viited, kas nad on südames täpselt head või halvad: igaüks on valinud lihtsalt poole, millisel poolel "seadust" asub, käitudes vastavalt. Nad sobiks hästi telesarjadesse, mis võimaldaks taustu rohkem avada ning isiksusi ajapikku aina selgemalt välja joonistada, aga põnevad sündmused ja näitlejavalikud muudavad asja niigi intrigeerivaks. Siia passib edukalt juurde kõvakskeedetuks kalduv dialoog, mis võib kohati muutuda kinolikult elegantseks, aga püsib enamasti napp ja inforohke, sest tõesti tähtsatel onudel pole kombeks sõnu raisata.
Eraldi lõiku väärib pilt, mis aitab sünge õhkkonna loomisele tõhusalt kaasa valgustuse poolest, olles vähemalt "Collaterali" ja "Miami Vice'i" võrdluses üllatavalt sarnane. Mis pole ka ime, sest kasutati sama operaatorit (Dion Beebe) ja tehnikat (HD-TV). Viimase kohta: see annab omapärase välimuse õhtu või öö-stseenidele, aga pole siiski veel kõige teravam ja detailsem.
Sellest järelda, et "Miami Vice" meeldib "Heati" ja "Collaterali" sõpradele, kuigi pole loolt nii paeluv. Küll aga tasuks välja tuua vägivallakäsitlust, mille poolest on see võluvamaid põnevikke eales. Verevalamist pole küll palju, aga mis olemas, tundub nii brutaalne ja valus, et koguni "München" noogutaks tunnustavalt. Mõni eelistaks kindlasti kergemini seeditavat madinat, aga nõudlik kinosõber hakkab selleltki ootama mingit omapära, sest meie-oskame-ka lähenemine ajab haigutama. Need mõned tulevahetusega seotud stseenid on oma elulises julmuses lihtsalt super (tõenäoliselt kasutati eeskujuks eluskaadreid päris kaasaegsetest lahingutest). Muide, kodumaal on vaatajapiiranguks karm R, meil aga muhe "alla 12 ei soovitata".
Filmi märksõna võikski olla "ähvardav". See hakkab silma igas detailis või suures aspektis. Kuidas taustamuusikat kasutatakse, õhustik nii toonilt kui puhtalt valgustuselt, tegelased, heliefektid tulevahetuses või kasvõi autosõidu taustaks, jne. Kuidas kaamera peatub pidevalt ka suvalistel detailidel tegevuspaigas, nagu rõhutamaks, et film võib olla täis vägivalda, aga see pole müügiargument, vaid nende elu.(Kaamera on üldse ebafilmilik ja kõikuv nagu "The Shieldis"). Kusjuures väga tõhusalt kasutatakse samuti vaikust või siis vaikseks keeratud heli, selles mõttes on "Miami Vice" taas eeskujulik ja loominguline põnevik. + mulle hullult meeldib Jay-Z ja Linkin Parki "Numb / Encore", mida kuuldus juba treileris ning mille lõik ongi esimene heli filmi jooksul. See on parem kui kumbki kokkuliidetud pala üksikult.
Sari kuulus täielikult Don Johnsonile, kelle musta paarimeest kehastanud Philip Michael Thomas jäi alati igas mõttes varju. Suurel ekraanil on teisiti: tähtsam osaline oleks nagu Jamie Foxx, kuigi sisuliselt suuremat tähtsust omab Colin Farrelli täidetud liin. Kokku ei hakanud lugema, aga Tubbsil on vist rohkemgi ridu kui Crockettil, vähemalt selles mõttes, kui tähtsat juttu aetakse. Farrelli esitus on alguses muide kõhklev ja kuigi ta saab ruttu "jalad alla", jääb Foxx sümpaatsemaks ning karismaatilisemaks. Tema on mees, kellele hakkame toetuma, kui Denzel Washington paneb pillid kotti!
Mann ei puutunud executive producerina (tootjapoolse jah-sõna ütlejana) sarjaga kokku kindlasti nii lähedalt nagu mitmedki teised kaadritagused asjapulgad, aga "MV" on siiski ka tema laps. Nii et kui tema viib täide otsustava radikaalse uuenduskuuri, jääb meil üle ainult sellega leppida. Aga miks mitte, kui tulemus on nõnda korralik! "Miami Vice" on cool.
Hinne: 7/10
See lõik kirjeldas üsna edukalt sarja õhustikku, aga kinoversioon on midagi sootuks erinevat.
Stsenarist-lavastaja Michael Mann jätkab enda väljatöötatud krimifilmide, või luuleliselt öelduna gängsteridraamade, stiili, mis võlus meid eelnevalt teostes "Heat" ja "Collateral".
Need paistavad silma rõhutatult realistliku lähenemisega nii karakteriehituse, dialoogi, vägivalla esitamise kui pildikeele poolest.
Esiteks puuduvad tegelaste juurest viited, kas nad on südames täpselt head või halvad: igaüks on valinud lihtsalt poole, millisel poolel "seadust" asub, käitudes vastavalt. Nad sobiks hästi telesarjadesse, mis võimaldaks taustu rohkem avada ning isiksusi ajapikku aina selgemalt välja joonistada, aga põnevad sündmused ja näitlejavalikud muudavad asja niigi intrigeerivaks. Siia passib edukalt juurde kõvakskeedetuks kalduv dialoog, mis võib kohati muutuda kinolikult elegantseks, aga püsib enamasti napp ja inforohke, sest tõesti tähtsatel onudel pole kombeks sõnu raisata.
Eraldi lõiku väärib pilt, mis aitab sünge õhkkonna loomisele tõhusalt kaasa valgustuse poolest, olles vähemalt "Collaterali" ja "Miami Vice'i" võrdluses üllatavalt sarnane. Mis pole ka ime, sest kasutati sama operaatorit (Dion Beebe) ja tehnikat (HD-TV). Viimase kohta: see annab omapärase välimuse õhtu või öö-stseenidele, aga pole siiski veel kõige teravam ja detailsem.
Sellest järelda, et "Miami Vice" meeldib "Heati" ja "Collaterali" sõpradele, kuigi pole loolt nii paeluv. Küll aga tasuks välja tuua vägivallakäsitlust, mille poolest on see võluvamaid põnevikke eales. Verevalamist pole küll palju, aga mis olemas, tundub nii brutaalne ja valus, et koguni "München" noogutaks tunnustavalt. Mõni eelistaks kindlasti kergemini seeditavat madinat, aga nõudlik kinosõber hakkab selleltki ootama mingit omapära, sest meie-oskame-ka lähenemine ajab haigutama. Need mõned tulevahetusega seotud stseenid on oma elulises julmuses lihtsalt super (tõenäoliselt kasutati eeskujuks eluskaadreid päris kaasaegsetest lahingutest). Muide, kodumaal on vaatajapiiranguks karm R, meil aga muhe "alla 12 ei soovitata".
Filmi märksõna võikski olla "ähvardav". See hakkab silma igas detailis või suures aspektis. Kuidas taustamuusikat kasutatakse, õhustik nii toonilt kui puhtalt valgustuselt, tegelased, heliefektid tulevahetuses või kasvõi autosõidu taustaks, jne. Kuidas kaamera peatub pidevalt ka suvalistel detailidel tegevuspaigas, nagu rõhutamaks, et film võib olla täis vägivalda, aga see pole müügiargument, vaid nende elu.(Kaamera on üldse ebafilmilik ja kõikuv nagu "The Shieldis"). Kusjuures väga tõhusalt kasutatakse samuti vaikust või siis vaikseks keeratud heli, selles mõttes on "Miami Vice" taas eeskujulik ja loominguline põnevik. + mulle hullult meeldib Jay-Z ja Linkin Parki "Numb / Encore", mida kuuldus juba treileris ning mille lõik ongi esimene heli filmi jooksul. See on parem kui kumbki kokkuliidetud pala üksikult.
Sari kuulus täielikult Don Johnsonile, kelle musta paarimeest kehastanud Philip Michael Thomas jäi alati igas mõttes varju. Suurel ekraanil on teisiti: tähtsam osaline oleks nagu Jamie Foxx, kuigi sisuliselt suuremat tähtsust omab Colin Farrelli täidetud liin. Kokku ei hakanud lugema, aga Tubbsil on vist rohkemgi ridu kui Crockettil, vähemalt selles mõttes, kui tähtsat juttu aetakse. Farrelli esitus on alguses muide kõhklev ja kuigi ta saab ruttu "jalad alla", jääb Foxx sümpaatsemaks ning karismaatilisemaks. Tema on mees, kellele hakkame toetuma, kui Denzel Washington paneb pillid kotti!
Mann ei puutunud executive producerina (tootjapoolse jah-sõna ütlejana) sarjaga kokku kindlasti nii lähedalt nagu mitmedki teised kaadritagused asjapulgad, aga "MV" on siiski ka tema laps. Nii et kui tema viib täide otsustava radikaalse uuenduskuuri, jääb meil üle ainult sellega leppida. Aga miks mitte, kui tulemus on nõnda korralik! "Miami Vice" on cool.
Hinne: 7/10
August 12, 2006
"Click"
Saladuslik Morty (Christopher Walken) kingib tööhoolikust pereisale (Adam Sandler) puldi, millega oma elu juhtida. Ebameeldivaid või tüütuid kohti edasi kerida, vajadusel pausida jne. Edasi saab muidugi härjalt pulli.
Adam Sandler rääkis varem ikka, et teeb filme, mida endal oleks hea sõprade seltsis vaadata. See võis olla õige, sest tema varasemad projektid on lihtsad poistekad, mis lõbustavad oma süüdimatu hoiaku, energilisuse ja roppude naljadega. Need on pinnapealsed, lõdvalt mängitud ja keskpäraselt kirjutatud, aga "tehes nii, et endale meeldib" õhustik süstib rõõmu ka vaatajasse ja Sandleril leidub kahtlemata sarmi loo käimavedamiseks-käigushoidmiseks.
"Punch-Drunk Love" (2002) näitas teda suure üllatusena ka muidu võimeka näitlejana, kuigi rolli väärtus põhineb täiesti kvaliteetidel, mida ta ekraanil alati esindab. Aga selliseid näitlejaid on ikka vähe, kes jämedalt võttes terve elu sama rolli ei kordaks, nii et ma ei püüdnud laita.
Sandler ei kaota vist kunagi armastust roppude lihtsate poistekate vastu, ja austajad temaga koos, aga tore, et ta esinejana nii-öelda kasvab. Põhiteemaks endiselt vaimukal kesksel ideel põhinev (romantiline) komöödia mitte väga nõudlikule publikule, aga väiksed kõrvalekalded nagu "Anger Management", "The Longest Yard" või "Spanglish" pakuvad värskendust. Isegi kui need ei osutu teostuses täiesti edukaks nagu viimasel puhul.
"Click" on vana kooli Sandleri film, mis pakub kahtlemata rahuldust fännile ja meelitab muige või kaheksa teistegi vurrudele – aga valmistab pettumuse stsenaariumi osas. Kui aasta oleks endiselt 1996, ei paneks sa keskpärast sisu tähelegi, sest tollal oli see tavapärane tase. 2006 seevastu ootaks midagi enamat, kuna latti kergitades tekivad ootused ka selle hoidmiseks.
Ühe mõtte lisaks veel vahele. Sisuline tase kõigub filmide vahel päris võimsalt, aga tal on ikka päris pädev stsenaristide tiim ümber. Nad tabavad ülihästi "Sandleri komöödia" tunnetust ja sellepoolest ei jää puudulikuks praktiliselt ükski projekt.
"Click" on järjekordne annus otse kümnesse, mille iseloomustamiseks kasutaks tavapäraseid kahtlusaluseid märgusõnu. Sandler esitab nii paha kui head poissi, kõrvalosades kasutatakse elevile ajavaid näitlejaid, sõnum on peresõbralik, keskne idee on vinge (superpult, millega elu kontrollida!), komöödiat pakutakse nii roppu kui magusat. Paraku oleme kõike seda eelnevalt liiga palju näinud, nii et esmatutvuseks koomikuga kõlbaks küll, ent teistele jääks osad trikid juba tüütuks või lapsikuks.
Segaseks jääb ka tegijate hoiak, et kuhu nad täpselt tüürivad. "Click" võiks olla perefilm, aga ropumad naljad (peeretamine, suur part) on lihtsalt piinlikud juba üksi vaadates ja lõpupoole võimust võttev draama liiga õõvastav. See süngus on omamoodi mõjuv ja finaal vihmas päris emotsionaalne, aga kokkuvõttes venib 100-minutiline seanss natuke pikaks. Liiga palju sisu, millega ei nähta kohati piisavalt vaeva: midagi võiks kärpida. Korduvaks naljaks planeeritud ülbitsev naabripoiss ei aja näiteks kordagi naerma (vilets osatäitmine ka) ning näiteks Morty tausta avamine tekitab pigem uusi küsimusi kui pakub rahuldust. Miks või kuidas on taoline asjamees üldse seotud superpuldiga? Üldse väidan, et nõks räpasem huumor võiks piirduda Michaeli vanematega, kes ajavad mõnusat pada suust välja + ema näeb välja nagu transvestiit.
Osatäitjate poolest võib aga rõõmust käsi kokku hõõruda, sest need on priimad. Esiteks vana Sandler ise, sümpaatne nagu roosinupp. Siis muidugi Christopher Walken, kes kaunistaks iga linalugu, aga eriti sellist, kus ta sünnitab võrdlusi Christopher Lloydiga "Back to the Future'is" (aga täidab rolli tunduvalt pädevamalt ja tegelane on ise põnevam). Lemmik on Michaeli bossi kehastav David Hasselhoff, kelle silmamisest piisas, et camp-seier hetkeks mõnusa surinaga lakke lüüa, aga kes on vananeva pleiboina ka mõnusalt eneseirooniline. Parimaid stseene ongi tema esitatud: see, kus ta peab rahva ees kõnet. Andke veel teda!
Suht laheda kõrvalosa teeb "Everybody Hates Chrisi" Terry Crews. Jennifer Coolidge tundub kergelt kasutu ja rutiinses osas, aga tema kaudu tuuakse sisse mõned toredad šovinistlikud naljad kerglaste naiste kohta (kuigi vajadus puudub, aga film ongi ju liiga pikk). Lõpuks on ka Kate Beckinsale, kes näeb hea välja, aga tema on puhtalt iluasi. Pole kindel, kas see on daami ande raiskamine, aga kindlasti on see tema aja raiskamine.
Head ideed, kõikuval tasemel teostus. Kui see poleks Sandleri film, saaks ilmselt punkti võrra madalama skoori. Aga ma ju armastan Sandlerit vaadata. Pealegi ei saa üle ega ümber mõnest briljantsest vaimuvälgatusest nagu Elu Menüü (DVD-filmiplaatide eeskujul on siin making-of, jump to scene ja muu tarvilik; James Earli Jonesi kommentaar on lahe), alguse- ja lõpustseen poetöötajaga, kommentaarid Michael Jacksoni ning Britney Spearsi tulevikust... Kokkuvõttes võiks sinu piletiraha kuluda ka palju halvematele filmidele.
Hinne: 6/10
Adam Sandler rääkis varem ikka, et teeb filme, mida endal oleks hea sõprade seltsis vaadata. See võis olla õige, sest tema varasemad projektid on lihtsad poistekad, mis lõbustavad oma süüdimatu hoiaku, energilisuse ja roppude naljadega. Need on pinnapealsed, lõdvalt mängitud ja keskpäraselt kirjutatud, aga "tehes nii, et endale meeldib" õhustik süstib rõõmu ka vaatajasse ja Sandleril leidub kahtlemata sarmi loo käimavedamiseks-käigushoidmiseks.
"Punch-Drunk Love" (2002) näitas teda suure üllatusena ka muidu võimeka näitlejana, kuigi rolli väärtus põhineb täiesti kvaliteetidel, mida ta ekraanil alati esindab. Aga selliseid näitlejaid on ikka vähe, kes jämedalt võttes terve elu sama rolli ei kordaks, nii et ma ei püüdnud laita.
Sandler ei kaota vist kunagi armastust roppude lihtsate poistekate vastu, ja austajad temaga koos, aga tore, et ta esinejana nii-öelda kasvab. Põhiteemaks endiselt vaimukal kesksel ideel põhinev (romantiline) komöödia mitte väga nõudlikule publikule, aga väiksed kõrvalekalded nagu "Anger Management", "The Longest Yard" või "Spanglish" pakuvad värskendust. Isegi kui need ei osutu teostuses täiesti edukaks nagu viimasel puhul.
"Click" on vana kooli Sandleri film, mis pakub kahtlemata rahuldust fännile ja meelitab muige või kaheksa teistegi vurrudele – aga valmistab pettumuse stsenaariumi osas. Kui aasta oleks endiselt 1996, ei paneks sa keskpärast sisu tähelegi, sest tollal oli see tavapärane tase. 2006 seevastu ootaks midagi enamat, kuna latti kergitades tekivad ootused ka selle hoidmiseks.
Ühe mõtte lisaks veel vahele. Sisuline tase kõigub filmide vahel päris võimsalt, aga tal on ikka päris pädev stsenaristide tiim ümber. Nad tabavad ülihästi "Sandleri komöödia" tunnetust ja sellepoolest ei jää puudulikuks praktiliselt ükski projekt.
"Click" on järjekordne annus otse kümnesse, mille iseloomustamiseks kasutaks tavapäraseid kahtlusaluseid märgusõnu. Sandler esitab nii paha kui head poissi, kõrvalosades kasutatakse elevile ajavaid näitlejaid, sõnum on peresõbralik, keskne idee on vinge (superpult, millega elu kontrollida!), komöödiat pakutakse nii roppu kui magusat. Paraku oleme kõike seda eelnevalt liiga palju näinud, nii et esmatutvuseks koomikuga kõlbaks küll, ent teistele jääks osad trikid juba tüütuks või lapsikuks.
Segaseks jääb ka tegijate hoiak, et kuhu nad täpselt tüürivad. "Click" võiks olla perefilm, aga ropumad naljad (peeretamine, suur part) on lihtsalt piinlikud juba üksi vaadates ja lõpupoole võimust võttev draama liiga õõvastav. See süngus on omamoodi mõjuv ja finaal vihmas päris emotsionaalne, aga kokkuvõttes venib 100-minutiline seanss natuke pikaks. Liiga palju sisu, millega ei nähta kohati piisavalt vaeva: midagi võiks kärpida. Korduvaks naljaks planeeritud ülbitsev naabripoiss ei aja näiteks kordagi naerma (vilets osatäitmine ka) ning näiteks Morty tausta avamine tekitab pigem uusi küsimusi kui pakub rahuldust. Miks või kuidas on taoline asjamees üldse seotud superpuldiga? Üldse väidan, et nõks räpasem huumor võiks piirduda Michaeli vanematega, kes ajavad mõnusat pada suust välja + ema näeb välja nagu transvestiit.
Osatäitjate poolest võib aga rõõmust käsi kokku hõõruda, sest need on priimad. Esiteks vana Sandler ise, sümpaatne nagu roosinupp. Siis muidugi Christopher Walken, kes kaunistaks iga linalugu, aga eriti sellist, kus ta sünnitab võrdlusi Christopher Lloydiga "Back to the Future'is" (aga täidab rolli tunduvalt pädevamalt ja tegelane on ise põnevam). Lemmik on Michaeli bossi kehastav David Hasselhoff, kelle silmamisest piisas, et camp-seier hetkeks mõnusa surinaga lakke lüüa, aga kes on vananeva pleiboina ka mõnusalt eneseirooniline. Parimaid stseene ongi tema esitatud: see, kus ta peab rahva ees kõnet. Andke veel teda!
Suht laheda kõrvalosa teeb "Everybody Hates Chrisi" Terry Crews. Jennifer Coolidge tundub kergelt kasutu ja rutiinses osas, aga tema kaudu tuuakse sisse mõned toredad šovinistlikud naljad kerglaste naiste kohta (kuigi vajadus puudub, aga film ongi ju liiga pikk). Lõpuks on ka Kate Beckinsale, kes näeb hea välja, aga tema on puhtalt iluasi. Pole kindel, kas see on daami ande raiskamine, aga kindlasti on see tema aja raiskamine.
Head ideed, kõikuval tasemel teostus. Kui see poleks Sandleri film, saaks ilmselt punkti võrra madalama skoori. Aga ma ju armastan Sandlerit vaadata. Pealegi ei saa üle ega ümber mõnest briljantsest vaimuvälgatusest nagu Elu Menüü (DVD-filmiplaatide eeskujul on siin making-of, jump to scene ja muu tarvilik; James Earli Jonesi kommentaar on lahe), alguse- ja lõpustseen poetöötajaga, kommentaarid Michael Jacksoni ning Britney Spearsi tulevikust... Kokkuvõttes võiks sinu piletiraha kuluda ka palju halvematele filmidele.
Hinne: 6/10
"Cars"
Täispikkade arvutianimatsioonide ajalugu pole veel pikk. Esimene oli "Toy Story" (1995), mis on jäänud siiani isiklikuks lemmikuks.
Ma mäletan tegelikult päris hästi, mis nende juures võlus.
Esiteks loomulikult vaimustav mõte, et kõik luuakse arvutil, mis annab pildilisele küljele selge omapära ja mingi fotorealistliku kvaliteedi (kuigi "fotorealistlik" võib olla pigem lahe sõna kui väärtus omaette).
Ent veel tähtsam oli see uus valem, millega Pixar lagedale tuli. Nii edukas idee, et järgnevad aastad suretasid läänemaailma kinopublikus igasuguse huvi näha midagi muud. Firma pühkis otsekui muuseas kõigi rivaalidega põrandat. Hollywood ei salli muidugi tühja kohta ja peatselt tekkis piisavalt uusi elujõulisi konkurente, aga Pixar on endiselt põhiline tegija. Risti-isa, kellelt mõõtu võetakse ja – eelkõige – kellele loodetakse.
Mainitud valem on tegelikult lihtne. Tee Disneyt, aga tee vaimukalt. Peresuunitlus on muidugi vajalik, sinna sektorisse kuulub arvuliselt kõige rohkem piletiostjaid, kuid see ei peaks olema ehitusmaterjal, kuna see on juba vundament. Värvikad laulu-tantsunumbrid ja tundeküllased suursugused muinaslood on toredad, aga inimesed ei tule kinno ainult lugusid kuulama. Nad tulevad lõbusalt aega veetma. Neile kulub ära muhe möll ja pull, mis algab ilmselt löövatest hääletöödest nagu vanaisa Multikas ammu selgeks teinud.
Teostus muutus edaspidi väga vähe, sest üksikud teisitimõtlejad või originaalitsejad ("Antz", "Final Fantasy: Spirits Within") surid kuulsusetut surma ja massid ei ilmutanud ka tüdimuse märke. Praktiliselt kõik uued meenutasid neid, mis juba olnud. Masinavärk muutus niivõrd tõhusaks ja automaatseks, et üksikute teoste meenutamine muutus ebavajalikuks ja lausa raskeks. Vaidled vastu? Kirjuta mulle kasvõi sada sõna, mille poolest sinu kolm lemmikut on erilised!
Reaalseks miinuseks kujunes aga loovestmise tase. Sellele pöörati tihti ainult mööduvat tähelepanu, et kõik püsiks põhimõtteliselt koos, mille tulemusel ei intrigeerinud vahel ei tegelased ega nende lõppeesmärk. Marko Matvere ütles "Jääaeg 2" dubleerimisest rääkides telesaates Not Another Movieshow väga vahvasti umbes nii: imeline, kuidas tehakse haaravaid filme põhimõtteliselt mitte millestki. Täpselt seda tihti tehaksegi!
Kus häda kõige suurem, seal Pixar kõige lähem. Nende värskeimad kaks ("The Incredibles", "Cars") paistavad silma põhjalike, oma aja võtvate stooridega, mida ei oskaks täispikkadelt arvutianimatsioonidelt ausalt öeldes oodata. Sama pikkuse kohta, sest mõlemad hakkavad välgutama lõputiitreid alles tunni ja kolmveerandi kandis.
"Cars" pole kahjuks piisavalt sügav või haaravate karakteritega, et taolist kestvust õigustada. 112 minutit on päris pikk aeg, kui see täidetakse lihtsa looga upsakast noorest ralliautost, kes õpib hindama teekonda, mitte ainult esimesena lõpetamist. Me ei ootagi sisult näiteks Hayao Miyazaki'ni küündimist või midagi äärmiselt sügavmõtteliselt, aga Pixari tavapärane löövus igatahes puudub selgelt. Võib-olla mängib selles rolli uus leivaisa Disney, kuigi teos oli töös juba 2003. kevadest?
Toimuv esitatakse võluvalt tagasihoidlikus võtmes, tavapärane killurebimine ja möll jääb ära. See on pildiliselt tavapärases headuses, loolt ameerikalikul moel liigutav ja eikunagi otseselt igav, aga "Cars" tõesti vajaks ühte suurt trumpi, mille pärast seda vaadata. Tegelased on väga üheplaanilised ja neid ei elusta ka näitlejad. Owen Wilsoni hääl kaotab tema näo puudumisel justkui osa sarmist.
"Cars" on ühes kindlas aspektis õnnestumine (tagasi korralike lugude juurde!), aga iseenesest esimene Pixar pärast 1998.a "A Bug's Life'i", mille julgeks vahele jätta. Perefilmiks kõlbab küll, isegi väga, kuid arvutianimatsioonide regulaarne publik vajab enamat. Ligi-kaks-tundi tulevad ning lähevad erilise jäljeta, ühest silmast sisse – teisest rahulikult välja.
Pixari täispikale eelneb alati lühianimatsioon, milleks seekord "One Man Band". Vat see rokib täitsa hästi: lööv, humoorikas ja veel enne läbi, kui jõuad toolil mugava asendi leida. Järgmise suve projekt "Ratatouille" tundub treileri põhjal samasugune, välja arvatud kestvus, ja seega igati nauditav.
Lõpetuseks küsimus. Kuidas nimetada täispikki arvutianimatsioone, et sünonüüm oleks lühike, lööv ja tehniliselt täpne? Elu sees pole midagi sobivat pähe tulnud.
Hinne: 6/10
Ma mäletan tegelikult päris hästi, mis nende juures võlus.
Esiteks loomulikult vaimustav mõte, et kõik luuakse arvutil, mis annab pildilisele küljele selge omapära ja mingi fotorealistliku kvaliteedi (kuigi "fotorealistlik" võib olla pigem lahe sõna kui väärtus omaette).
Ent veel tähtsam oli see uus valem, millega Pixar lagedale tuli. Nii edukas idee, et järgnevad aastad suretasid läänemaailma kinopublikus igasuguse huvi näha midagi muud. Firma pühkis otsekui muuseas kõigi rivaalidega põrandat. Hollywood ei salli muidugi tühja kohta ja peatselt tekkis piisavalt uusi elujõulisi konkurente, aga Pixar on endiselt põhiline tegija. Risti-isa, kellelt mõõtu võetakse ja – eelkõige – kellele loodetakse.
Mainitud valem on tegelikult lihtne. Tee Disneyt, aga tee vaimukalt. Peresuunitlus on muidugi vajalik, sinna sektorisse kuulub arvuliselt kõige rohkem piletiostjaid, kuid see ei peaks olema ehitusmaterjal, kuna see on juba vundament. Värvikad laulu-tantsunumbrid ja tundeküllased suursugused muinaslood on toredad, aga inimesed ei tule kinno ainult lugusid kuulama. Nad tulevad lõbusalt aega veetma. Neile kulub ära muhe möll ja pull, mis algab ilmselt löövatest hääletöödest nagu vanaisa Multikas ammu selgeks teinud.
Teostus muutus edaspidi väga vähe, sest üksikud teisitimõtlejad või originaalitsejad ("Antz", "Final Fantasy: Spirits Within") surid kuulsusetut surma ja massid ei ilmutanud ka tüdimuse märke. Praktiliselt kõik uued meenutasid neid, mis juba olnud. Masinavärk muutus niivõrd tõhusaks ja automaatseks, et üksikute teoste meenutamine muutus ebavajalikuks ja lausa raskeks. Vaidled vastu? Kirjuta mulle kasvõi sada sõna, mille poolest sinu kolm lemmikut on erilised!
Reaalseks miinuseks kujunes aga loovestmise tase. Sellele pöörati tihti ainult mööduvat tähelepanu, et kõik püsiks põhimõtteliselt koos, mille tulemusel ei intrigeerinud vahel ei tegelased ega nende lõppeesmärk. Marko Matvere ütles "Jääaeg 2" dubleerimisest rääkides telesaates Not Another Movieshow väga vahvasti umbes nii: imeline, kuidas tehakse haaravaid filme põhimõtteliselt mitte millestki. Täpselt seda tihti tehaksegi!
Kus häda kõige suurem, seal Pixar kõige lähem. Nende värskeimad kaks ("The Incredibles", "Cars") paistavad silma põhjalike, oma aja võtvate stooridega, mida ei oskaks täispikkadelt arvutianimatsioonidelt ausalt öeldes oodata. Sama pikkuse kohta, sest mõlemad hakkavad välgutama lõputiitreid alles tunni ja kolmveerandi kandis.
"Cars" pole kahjuks piisavalt sügav või haaravate karakteritega, et taolist kestvust õigustada. 112 minutit on päris pikk aeg, kui see täidetakse lihtsa looga upsakast noorest ralliautost, kes õpib hindama teekonda, mitte ainult esimesena lõpetamist. Me ei ootagi sisult näiteks Hayao Miyazaki'ni küündimist või midagi äärmiselt sügavmõtteliselt, aga Pixari tavapärane löövus igatahes puudub selgelt. Võib-olla mängib selles rolli uus leivaisa Disney, kuigi teos oli töös juba 2003. kevadest?
Toimuv esitatakse võluvalt tagasihoidlikus võtmes, tavapärane killurebimine ja möll jääb ära. See on pildiliselt tavapärases headuses, loolt ameerikalikul moel liigutav ja eikunagi otseselt igav, aga "Cars" tõesti vajaks ühte suurt trumpi, mille pärast seda vaadata. Tegelased on väga üheplaanilised ja neid ei elusta ka näitlejad. Owen Wilsoni hääl kaotab tema näo puudumisel justkui osa sarmist.
"Cars" on ühes kindlas aspektis õnnestumine (tagasi korralike lugude juurde!), aga iseenesest esimene Pixar pärast 1998.a "A Bug's Life'i", mille julgeks vahele jätta. Perefilmiks kõlbab küll, isegi väga, kuid arvutianimatsioonide regulaarne publik vajab enamat. Ligi-kaks-tundi tulevad ning lähevad erilise jäljeta, ühest silmast sisse – teisest rahulikult välja.
Pixari täispikale eelneb alati lühianimatsioon, milleks seekord "One Man Band". Vat see rokib täitsa hästi: lööv, humoorikas ja veel enne läbi, kui jõuad toolil mugava asendi leida. Järgmise suve projekt "Ratatouille" tundub treileri põhjal samasugune, välja arvatud kestvus, ja seega igati nauditav.
Lõpetuseks küsimus. Kuidas nimetada täispikki arvutianimatsioone, et sünonüüm oleks lühike, lööv ja tehniliselt täpne? Elu sees pole midagi sobivat pähe tulnud.
Hinne: 6/10
August 08, 2006
"Superman Returns"
Ma ei viitsinud selle läbivaatusele minna – 11.00-ks linna jõuda on ikka vara – ja lootsin, et nii kuulsale linaloole tehakse kindlasti teine veel. MPDE kavalpead ikkagi ei teinud, nii et võtsin lõpuks jalad selga ning käisin ise kinos ära.
See on tõenäoliselt kõige nõrgem film, mida olen tänavu näinud. Koguni Wayansite n-ö komöödia "Little Man" pakkus toekamat ajaviidet, ja see oli ikka vilets.
Sain lõpuks aru sellestki, miks tuttavate muljetused piirduvad ebamäärase jahumisega stiilis "ei noh... otseselt halb polnud... hea polnud ka".
"Superman Returns" on lihtsalt nii mõttetu kaka, et ma ei viitsi sellele isegi korralikku arvustust kirjutada. Ma ei oodanud ausalt öeldes midagi ega saanudki midagi.
Ei mäletagi, millal viimati nägin filmi, mis oleks nii igavate tegelaste, nüri sündmustiku, ilmetute näitlejatööde, muna üldilmega. Tulemus on ümmargune, piinlikult keskpärane null, mis ei paku absoluutselt mitte midagi. Ainult kõigi osapoolte aja ja mõnel puhul (Spacey) talendi raiskamine, mis ei paku 204 miljoni dollarilise eelarve juures isegi meeldejäävaid möllustseene.
Tavaliselt eksisteerib häid või okeisid hetki isegi halbades linateostes ("Kariibi mere piraadid 2" oleks ilmekas näide), aga siin võib neid loetleda otseses mõttes sekundites.
Kui üldse midagi positiivselt meenutada, siis kangelase keepi täitvat Brandon Routhi, kes näeb Christopher Reeve'i moodi välja (tekitades seega nostalgilise tunde). Ei julge esialgu väita, et ta oleks hea näitleja, see roll ei anna kindlasti võimalust end tõestada, aga teda kasutatakse paaril momendil päris tõhusalt koomilise meeleolu loomisel. Ilmekas on ta kindlasti.
Supermani lugu ja imidžit tänapäevastati samas nii vähe, et see mõjub naeruvääselt. Me peaks uskuma, et keegi ei tunne pidevalt ajalehtedes poseerivas kangelases ära Daily Planeti töötajat Clark Kenti, kui neid eraldavad ainult tatiga pähetõmmatud lokk ja prillid? Ja millest õmmeldi see homoerootiline rüü – kardinariidest ja nailonist? Ja kas lennates ei võiks näiteks juuksed rohkem lehvida? Ma leidsin kokkuvõttes veel mitmeid lollusi, mida nõudlik vaataja ei suudaks kuidagi alla neelata, aga ei viitsinud neid üles kirjutada.
Filmist ei saa isegi selgeks, mis võimed Supermanil täpselt on. Ta ei soorita küll palju erinevaid trikke, aga need ilmnevad pealtnäha suvaliselt, vastavalt olukorrale ja selle tõsidusele. Näiteks kõlbab tule kustutamine jäise hingeõhuga. Pealekauba näeb suurte ning raskete asjade lennult peatamine üsna rumal välja, kui sa oled vanem kui 14.
Ainuke Superman, mille vastu praeguses meeleolus veel huvi tunneks, oleks Nicolas Cage'i ning Tim Burtoni projekt 1990-ndatest, mis ei jõudnud iial development-põrgust kaugemale.
Järjekordne viletsapoolne lastefilm, mis rüütatud ultimate blockbusteri pidžaamasse. Kohati on masendavalt keskpärane, kohati halb ja kohati lausa piinlikult halb. Ja kogu see tatt venib 154 minutit pikaks! Üle kahe ja poole tunni! Mees!
Hinne: 2/10
PS Taustafakte loe siit: www.imdb.com/title/tt0348150/trivia
PPS Järge loodetavasti ei tule, sest kogueelarve on hiiglaslik (260 miljonit dollarit) ning kasvõi nulli jõudmine hetkel väheusutav.
See on tõenäoliselt kõige nõrgem film, mida olen tänavu näinud. Koguni Wayansite n-ö komöödia "Little Man" pakkus toekamat ajaviidet, ja see oli ikka vilets.
Sain lõpuks aru sellestki, miks tuttavate muljetused piirduvad ebamäärase jahumisega stiilis "ei noh... otseselt halb polnud... hea polnud ka".
"Superman Returns" on lihtsalt nii mõttetu kaka, et ma ei viitsi sellele isegi korralikku arvustust kirjutada. Ma ei oodanud ausalt öeldes midagi ega saanudki midagi.
Ei mäletagi, millal viimati nägin filmi, mis oleks nii igavate tegelaste, nüri sündmustiku, ilmetute näitlejatööde, muna üldilmega. Tulemus on ümmargune, piinlikult keskpärane null, mis ei paku absoluutselt mitte midagi. Ainult kõigi osapoolte aja ja mõnel puhul (Spacey) talendi raiskamine, mis ei paku 204 miljoni dollarilise eelarve juures isegi meeldejäävaid möllustseene.
Tavaliselt eksisteerib häid või okeisid hetki isegi halbades linateostes ("Kariibi mere piraadid 2" oleks ilmekas näide), aga siin võib neid loetleda otseses mõttes sekundites.
Kui üldse midagi positiivselt meenutada, siis kangelase keepi täitvat Brandon Routhi, kes näeb Christopher Reeve'i moodi välja (tekitades seega nostalgilise tunde). Ei julge esialgu väita, et ta oleks hea näitleja, see roll ei anna kindlasti võimalust end tõestada, aga teda kasutatakse paaril momendil päris tõhusalt koomilise meeleolu loomisel. Ilmekas on ta kindlasti.
Supermani lugu ja imidžit tänapäevastati samas nii vähe, et see mõjub naeruvääselt. Me peaks uskuma, et keegi ei tunne pidevalt ajalehtedes poseerivas kangelases ära Daily Planeti töötajat Clark Kenti, kui neid eraldavad ainult tatiga pähetõmmatud lokk ja prillid? Ja millest õmmeldi see homoerootiline rüü – kardinariidest ja nailonist? Ja kas lennates ei võiks näiteks juuksed rohkem lehvida? Ma leidsin kokkuvõttes veel mitmeid lollusi, mida nõudlik vaataja ei suudaks kuidagi alla neelata, aga ei viitsinud neid üles kirjutada.
Filmist ei saa isegi selgeks, mis võimed Supermanil täpselt on. Ta ei soorita küll palju erinevaid trikke, aga need ilmnevad pealtnäha suvaliselt, vastavalt olukorrale ja selle tõsidusele. Näiteks kõlbab tule kustutamine jäise hingeõhuga. Pealekauba näeb suurte ning raskete asjade lennult peatamine üsna rumal välja, kui sa oled vanem kui 14.
Ainuke Superman, mille vastu praeguses meeleolus veel huvi tunneks, oleks Nicolas Cage'i ning Tim Burtoni projekt 1990-ndatest, mis ei jõudnud iial development-põrgust kaugemale.
Järjekordne viletsapoolne lastefilm, mis rüütatud ultimate blockbusteri pidžaamasse. Kohati on masendavalt keskpärane, kohati halb ja kohati lausa piinlikult halb. Ja kogu see tatt venib 154 minutit pikaks! Üle kahe ja poole tunni! Mees!
Hinne: 2/10
PS Taustafakte loe siit: www.imdb.com/title/tt0348150/trivia
PPS Järge loodetavasti ei tule, sest kogueelarve on hiiglaslik (260 miljonit dollarit) ning kasvõi nulli jõudmine hetkel väheusutav.
"The Lake House"
Aasia kino töötlemine on USAs praegu kuum sõna ja õnneks liigutakse õudukate juurest tasapisi teistegi žanride juurde. See on hea kasvõi vahelduse mõttes, sest iga õnnestumise kõrvale ("The Ring") on siginenud kaks keskpärast ("The Grudge", "The Ring 2").
Oodatuim on praegu kindlasti staariküllane maffiadraama "The Departed", mis ilmub oktoobris, aga "The Lake House" huvitas meid ka. Muidugi seetõttu, et Sandra Bullock ning Keanu Reeves leidsid jälle aega midagi ühist ette võtta. Mitte, et nende värskus oleks võrreldav "Speedi" ajaga rohkem kui kümne aasta eest... Reevesi valikud pärast "Matrixit" köidavad lihtsalt rohkem kui enne "Matrixit". Bullock andis "Crashis" samuti lõpuks lootust, et temas võib peituda enam kui realiseerimisaja ületanud Ameerika Magusake.
2000.a lõunakorealaste linalool "Siworae" põhinev "The Lake House" on ideelt täitsa ponks – armastusfilm, kus südamekesi eraldab aeg, see kõige armutum loodusjõud isiklikult. Naine ja mees elavad kaheaastase vahega samas majas, nende suhtlust vahendab ootamatul kombel postkast, kuhu pistetud korrespondents jõuab kohe ise vajalikku aja/ruumi punkti. Armunud lähevad peagi nii profiks kätte, et ei vaja kirjade koostamiseks enam kirjapulka ega paberitki, vähemalt ekraanil istuvad pool aega niisama ja kuulavad koos meiega narratsiooni. Inimesed pole samas kunagi rahul sellega, mis neil on, ja otsustavad oma supernaturaalse suhte muuta füüsiliseks...
Niimoodi loetuna on ikka veel äge. Vaataks või üle. Mulle üldse meeldib ajas rändamise teema, isegi kui sellega praegusel juhul otseselt ei tegelda. "Somewhere in Time" tundus kunagi väga äss, sa tõenäoliselt ei mäleta seda, Christopher Reeve'iga peaosas.
"The Lake House" osutub kahjuks pettumuseks, mis ei muutu enamasti päris tüütuks, aga jääb lootusetult jänni melodraamale (või siis igale filmile) nii olulise meeleolu loomisega. Tulemuseks on 105-minutit rahulikult siuglevaid klišeid, mis meenutab igamehe-rokkbändi romantilise hiti videot, sest malbe muusikataust on pea alati ette ütlemas, kuidas vaataja võiks end tunda. Juba avaminutid ütleva, mida oodata, ja kuigi elevus kohati tõuseb, eriti Bullocki ning Reevesi ühistes stseenides, on saalist lahkudes ilmselt sama pohh kui sinna tulles.
Vanamoodsa romantika huvilisele soovitaks pigem "Just Like Heavenit". Eesti keeles, luba ma meenutan... "Oleks see ometi nii". Mine vaata, videolaenutuses peaks leiduma.
Üksikud elemendid on siiski piisavalt tasemel, et vähenõudlikule publikule või siis lootusetule vanatüdrukule õdusat äraolemist pakkuda. Rahulik tempo, piisavalt tihti mõtlikku või kurba nägu tegevad tähed, turvaline loiult loksuv sündmustik, ilusad postkaardilikud vaated, lahe peni, kes meenutab välimuselt õhku täis puhutud rotti, pakkudes ka ühe naljakoha. R&B on mõlemad juba keskealised ja tunnevad ilmselt uhkust, et tegid ühe romantikaloo ka "küpsele publikule". Sellise vaoshoitud, vaikse ja mõtliku, kus erootika tipuks paar suudlust. Esimeseks tööks on neil "Kiirus", teisele võiks nimeks panna "Aeglus".
Kusjuures aus oleks mainida, et tähed teevad igati korralikud sooritused, nii Bullock kui John Cusackile pakutud rolli napsanud Reeves. Enamik nende ühiseid stseene kuuluvad parimate hulka: raamatu võtmine rongiplatvormilt, kohtumine peol, esimene tants, lõpp. Ekraanil nad selgelt sobivad ja mõlemad on pädevad samuti üksi. Kuigi Bullocki puhul hakkab häirima, et tema viimase aja tegelannad on nii traagilised ja vesise ninaga. Lõpetades positiivse noodiga, päris originaalselt mõjub pealelugemise rakendamine, mis asendab arvukaid kaadreid neist üksteisele kirju kribimas. Nad on tasemel pealelugejad ka.
"You've Got Mail: Back to the Future". Kahju, et ma ei toimeta Empire'it või Total Filmi. Lahe oleks niiviisi ristida pikk lugu "The Lake House'ist". Nüüd keegi lihtsalt varastab selle siit ning mina olen andekas jumala tasuta.
Hinne: 5/10
Oodatuim on praegu kindlasti staariküllane maffiadraama "The Departed", mis ilmub oktoobris, aga "The Lake House" huvitas meid ka. Muidugi seetõttu, et Sandra Bullock ning Keanu Reeves leidsid jälle aega midagi ühist ette võtta. Mitte, et nende värskus oleks võrreldav "Speedi" ajaga rohkem kui kümne aasta eest... Reevesi valikud pärast "Matrixit" köidavad lihtsalt rohkem kui enne "Matrixit". Bullock andis "Crashis" samuti lõpuks lootust, et temas võib peituda enam kui realiseerimisaja ületanud Ameerika Magusake.
2000.a lõunakorealaste linalool "Siworae" põhinev "The Lake House" on ideelt täitsa ponks – armastusfilm, kus südamekesi eraldab aeg, see kõige armutum loodusjõud isiklikult. Naine ja mees elavad kaheaastase vahega samas majas, nende suhtlust vahendab ootamatul kombel postkast, kuhu pistetud korrespondents jõuab kohe ise vajalikku aja/ruumi punkti. Armunud lähevad peagi nii profiks kätte, et ei vaja kirjade koostamiseks enam kirjapulka ega paberitki, vähemalt ekraanil istuvad pool aega niisama ja kuulavad koos meiega narratsiooni. Inimesed pole samas kunagi rahul sellega, mis neil on, ja otsustavad oma supernaturaalse suhte muuta füüsiliseks...
Niimoodi loetuna on ikka veel äge. Vaataks või üle. Mulle üldse meeldib ajas rändamise teema, isegi kui sellega praegusel juhul otseselt ei tegelda. "Somewhere in Time" tundus kunagi väga äss, sa tõenäoliselt ei mäleta seda, Christopher Reeve'iga peaosas.
"The Lake House" osutub kahjuks pettumuseks, mis ei muutu enamasti päris tüütuks, aga jääb lootusetult jänni melodraamale (või siis igale filmile) nii olulise meeleolu loomisega. Tulemuseks on 105-minutit rahulikult siuglevaid klišeid, mis meenutab igamehe-rokkbändi romantilise hiti videot, sest malbe muusikataust on pea alati ette ütlemas, kuidas vaataja võiks end tunda. Juba avaminutid ütleva, mida oodata, ja kuigi elevus kohati tõuseb, eriti Bullocki ning Reevesi ühistes stseenides, on saalist lahkudes ilmselt sama pohh kui sinna tulles.
Vanamoodsa romantika huvilisele soovitaks pigem "Just Like Heavenit". Eesti keeles, luba ma meenutan... "Oleks see ometi nii". Mine vaata, videolaenutuses peaks leiduma.
Üksikud elemendid on siiski piisavalt tasemel, et vähenõudlikule publikule või siis lootusetule vanatüdrukule õdusat äraolemist pakkuda. Rahulik tempo, piisavalt tihti mõtlikku või kurba nägu tegevad tähed, turvaline loiult loksuv sündmustik, ilusad postkaardilikud vaated, lahe peni, kes meenutab välimuselt õhku täis puhutud rotti, pakkudes ka ühe naljakoha. R&B on mõlemad juba keskealised ja tunnevad ilmselt uhkust, et tegid ühe romantikaloo ka "küpsele publikule". Sellise vaoshoitud, vaikse ja mõtliku, kus erootika tipuks paar suudlust. Esimeseks tööks on neil "Kiirus", teisele võiks nimeks panna "Aeglus".
Kusjuures aus oleks mainida, et tähed teevad igati korralikud sooritused, nii Bullock kui John Cusackile pakutud rolli napsanud Reeves. Enamik nende ühiseid stseene kuuluvad parimate hulka: raamatu võtmine rongiplatvormilt, kohtumine peol, esimene tants, lõpp. Ekraanil nad selgelt sobivad ja mõlemad on pädevad samuti üksi. Kuigi Bullocki puhul hakkab häirima, et tema viimase aja tegelannad on nii traagilised ja vesise ninaga. Lõpetades positiivse noodiga, päris originaalselt mõjub pealelugemise rakendamine, mis asendab arvukaid kaadreid neist üksteisele kirju kribimas. Nad on tasemel pealelugejad ka.
"You've Got Mail: Back to the Future". Kahju, et ma ei toimeta Empire'it või Total Filmi. Lahe oleks niiviisi ristida pikk lugu "The Lake House'ist". Nüüd keegi lihtsalt varastab selle siit ning mina olen andekas jumala tasuta.
Hinne: 5/10
July 23, 2006
It started happening, that's all you know.
Ammu tahtsin reastada Phil Collinsi laulud armastusest, mis on lihtsalt liiga head.
Siit need tulevad, tähestikulises järjekorras.
"Against All Odds (Take a Look at Me Now)"
"Don't Let Him Steal Your Heart Away"
"Do You Remember?"
"I Cannot Believe It's True"
"I Don't Wanna Know"
"If Leaving Me Is Easy"
"Like China"
"Something Happened on the Way to Heaven"
"Tearing and Breaking"
"Two Hearts"
"You Can't Hurry Love"
"You Know What I Mean"
Siit need tulevad, tähestikulises järjekorras.
"Against All Odds (Take a Look at Me Now)"
"Don't Let Him Steal Your Heart Away"
"Do You Remember?"
"I Cannot Believe It's True"
"I Don't Wanna Know"
"If Leaving Me Is Easy"
"Like China"
"Something Happened on the Way to Heaven"
"Tearing and Breaking"
"Two Hearts"
"You Can't Hurry Love"
"You Know What I Mean"
Sarjad: "Dead Like Me"
"Dead Like Me" (2003-4)
DLM / MGM Television, looja Bryan Fuller
Kaks hooaega, 14+15 osa, kestvusega ~42 min
Pool aastat usinat sarjavaatamist väsitas nii ära, et pole mitu kuud jätkanud. Aga vahelduseks arvustus, mille plaanisin kirjutada juba hiliskevadel.
"Dead Like Me" on igati hea asi, mis muutub küll teisel hooajal natuke üksluiseks, aga lõpetab meie tähelepanu ja (mis eriti tähtis!) südameid alati peopesal hoides.
Selle keskmes on väike grupp ootamatult surnud inimesi, kes ei saanud võimalust liikuda uutele jahimaadele, vaid paigutati tagasi elavate sekka – parema sõna puudumisel vikatimeesteks. Nad peavad olema õigel ajal õiges kohas, et leida kindel inimene ja teda puudutada. Kõik need isikud on nimelt määratud surema, kuid kui hingele pole tee lahti tehtud, jääb ta kehasse kinni ja saab korraliku šoki.
Grupi moodustavaid põhitegelasi on viis, kellest üks vahetatakse mingil põhjusel ruttu välja, aga mantlipärija on ka intrigeerivam.
Kesksele kohale asetati teismelise tüdrukuna surnud Georgia (Ellen Muth, kellele see on jäänud seni viimaseks ekraanitööks), kes ei osanud veel eluski rahuldavat kohta leida, rääkimata uuest positsioonist, ee, suures mängus. Alati mornipoolne neiu leiab suureks rahulolematuseks, et sunniviisiline missioon ei too raha, aga ta vajab ikka kodu, toitu, suhtlemist, eksistentsile mõtet ning kõike muud, mis ei tohiks idee poolest surres enam probleemi kujutada.
Päevatööks saab kontoris istumine, mille kujutamine on vaimukamgi kui näiteks Mike Judge'i kultuskomöödia "Office Space".
Sarjal on mitu põhiliini ja kuna tulemuseks on tragikomöödia, erinevad need toonilt üsna palju, pakkudes üksteisele nauditavat vaheldust. Kõigis leidub nii kurb kui naljakas pool, aga Georgia kontori-elu orienteeritakse neist kõige rohkem komöödiale, mis on tänapäeva inimeste suhtes salvavalt irooniline. Tabavalt antakse edasi tähelepanek, et läänemaailm liigub üha tugevama sotsiaalse kapseldumise poole, mistõttu enamik kaaslasi tunduvad meile juba parajad friigid, kellega isegi ei tahaks suhestuda, kui see tunduks võimalik. Üllataval kombel tehakse mingil hetkel ka madalalaubalisi peerunalju, aga need õnnestuvad teise üllatusena hästi.
Kõige šefim tegelane siit on vast maopilguga paks tädi, kes pidevalt Georgiat jõllitab ja salaja hobi korras ülemuse telefonitoru lakub. Crystal Dahl sobiks valatult Todd Solondzi film, kes võiks teda nüüd ainult üles leida.
Suhteliselt vaimukas on ka liin, kus vikatimehed käivad tööd tegemas ja suhtlevad inimestega, keda tulid edasi juhatama. Siin räägitakse mõndagi muhedat kõigil inimlikel teemadel, mis pähe tulevad. Paljud lahkujad tunduvad nii lahedad kujud, et tahaks nendega rohkem tutvuda. Nagu superheas draamasarjas "Six Feet Under" ("Mulla all"), näeme alati, kuidas nood täpselt surid. See on tihti tobe vaatepilt, mis ajaks naerma, kui poleks tegelikult tõsine asi.
Kõige süngem osa on Georgia pere edasine elu, kes polnud niigi väga lähedased ja keda raputab vanema tütre ootamatu lahkumine päris kõvasti. Tegelased äratavad ruttu huvi, nende tunded on usutavad ja näitlejad korralikud. Cynthia Stevensoni kehastatud ema eriti, kes lausa loodud mõrusid mõrdasid mängima, nagu nähtud "The L Wordi" kolmandas hooajaski. See liin on siiski nii morbiidne ja vaevatud, et väsitab kiiresti. Selle osakaalu võiks veidi vähendada, tutvustades rohkem surijaid, kellest enamik tunduvad kohe esmapilgul väga põnevad, aga kes saavad tihti ainult mõned minutid ekraaniruumi.
Väga nauditav on samuti viimane põhiliin, kus vikatimehed käivad koos, et peamiselt tööasjus suhelda. Nad istuvad kindlas söögikohas ja põhiliselt virisevad üksteise kallal, aga intrigeerivad üldse kõige rohkem. Ajapikku avatakse kõigi taustu, kuigi rõhk on ikkagi Georgial, mis muudab kirju kamba aina põnevamaks. Osatäitjadki on väga sümpaatsed, kellest tõuseb esile Rube ehk Mandy Patinkin. Selles vanemas härrasmehes on küpsust, tabavat kuiva huumorit, aastatega karastunud terast ja vahel üllatavalt palju soojust, muutes ta sarja parimaks tegelaseks, mulle üldse üheks meeldejäävaimaks sarjategelaseks ning ideaalseks isafiguuriks. Vääriks omaette sarja / filmi / kõiki kiidusõnu, mida suudab koguda. Suurepärane saavutus, mille võrdluseks kõlbaks vast James Gandolfini "Sopranodest".
Eelnevast võib aru saada, mis vastab ka täielikult tõele, et "Dead Like Me" on üks omapärane elukas. Eelkõige on see draama, mis pakub intrigeerivaid tegelasi ja näitlejatöid. Lisaks on see filosoofiliseks kalduv mõtisklus elust ja kõige väärtusest, mis meid ümbritseb; tarku sõnu leiab tegijaskond küllaga. Samuti eksisteerib täiesti töötav komöödiapool ja omapära lisab müstiline element, mis väljendub muidugi põhitegelaste töös ja surnutega vestlemises.
Vikatimeeste teema muudab veidi lapsikuks odava välimusega jeekimite lisamine, kelle tööks kõikjal ringi siblida ning tekitada eeldused ettemääratud surmajuhtumite tekkeks. Neid näeme õnneks vähe, sest üldisele tasemele need päris ei vasta. Palju lahedam, kui krõlle asendaks teised inim-vikatimehed, kes paigutati lihtsalt teist ülesannet täitma. Siit annaks välja imeda jällegi toredaid mono/dialooge ja intrigeerivaid tüüpe.
"Dead Like Me" ainus viga ongi see, et põhiliinid sisaldavad palju ühelaadset tegevust, mis võib tasapisi rutiinseks muutuda. Eriti häirib see pisemate tegelaste puhul, kes tulevad ja pakuvad tõesti vaheldust, aga visatakse siis ruttu välja. Lootust muutuseks jagab teise hooaja teine pool, kus astub esile ülbe naistemees Ray (Eric McCormack on väga mõjuv), aga temagi kaob kolme episoodi möödudes. Ja siis lõpetati sari üldse ära.
Järele mõeldes on keskset kohta täitev Ellen Muth siiski nõrgim näitleja, kes toetub liiga palju miimikale ja pingutab kergelt üle. Aga ta sobib teistega kokku küll.
Ära saa valesti aru, üldmulje on endiselt väga hea. Sari on sündinud kultusteos, mis jäi laiemal publikul lihtsalt miskipärast märkamata. Ilmselt ei nähtud turustamisega palju vaeva.
"Dead Like Me" pole siiski "Six Feet Underi" konkurent, viimane on palju tõsisem ning üldiselt isegi veel paremini mängitud. Mõlema keskne sõnum on siiski valusalt aktuaalne: paljud elavad, nagu ei sureks, ja surevad nagu poleks elanudki. Kas see ei ole kõige eksistentsiaalselt süngem mõte, mis on sinu väikesest kuplist viimati läbi käinud?
DLM / MGM Television, looja Bryan Fuller
Kaks hooaega, 14+15 osa, kestvusega ~42 min
Pool aastat usinat sarjavaatamist väsitas nii ära, et pole mitu kuud jätkanud. Aga vahelduseks arvustus, mille plaanisin kirjutada juba hiliskevadel.
"Dead Like Me" on igati hea asi, mis muutub küll teisel hooajal natuke üksluiseks, aga lõpetab meie tähelepanu ja (mis eriti tähtis!) südameid alati peopesal hoides.
Selle keskmes on väike grupp ootamatult surnud inimesi, kes ei saanud võimalust liikuda uutele jahimaadele, vaid paigutati tagasi elavate sekka – parema sõna puudumisel vikatimeesteks. Nad peavad olema õigel ajal õiges kohas, et leida kindel inimene ja teda puudutada. Kõik need isikud on nimelt määratud surema, kuid kui hingele pole tee lahti tehtud, jääb ta kehasse kinni ja saab korraliku šoki.
Grupi moodustavaid põhitegelasi on viis, kellest üks vahetatakse mingil põhjusel ruttu välja, aga mantlipärija on ka intrigeerivam.
Kesksele kohale asetati teismelise tüdrukuna surnud Georgia (Ellen Muth, kellele see on jäänud seni viimaseks ekraanitööks), kes ei osanud veel eluski rahuldavat kohta leida, rääkimata uuest positsioonist, ee, suures mängus. Alati mornipoolne neiu leiab suureks rahulolematuseks, et sunniviisiline missioon ei too raha, aga ta vajab ikka kodu, toitu, suhtlemist, eksistentsile mõtet ning kõike muud, mis ei tohiks idee poolest surres enam probleemi kujutada.
Päevatööks saab kontoris istumine, mille kujutamine on vaimukamgi kui näiteks Mike Judge'i kultuskomöödia "Office Space".
Sarjal on mitu põhiliini ja kuna tulemuseks on tragikomöödia, erinevad need toonilt üsna palju, pakkudes üksteisele nauditavat vaheldust. Kõigis leidub nii kurb kui naljakas pool, aga Georgia kontori-elu orienteeritakse neist kõige rohkem komöödiale, mis on tänapäeva inimeste suhtes salvavalt irooniline. Tabavalt antakse edasi tähelepanek, et läänemaailm liigub üha tugevama sotsiaalse kapseldumise poole, mistõttu enamik kaaslasi tunduvad meile juba parajad friigid, kellega isegi ei tahaks suhestuda, kui see tunduks võimalik. Üllataval kombel tehakse mingil hetkel ka madalalaubalisi peerunalju, aga need õnnestuvad teise üllatusena hästi.
Kõige šefim tegelane siit on vast maopilguga paks tädi, kes pidevalt Georgiat jõllitab ja salaja hobi korras ülemuse telefonitoru lakub. Crystal Dahl sobiks valatult Todd Solondzi film, kes võiks teda nüüd ainult üles leida.
Suhteliselt vaimukas on ka liin, kus vikatimehed käivad tööd tegemas ja suhtlevad inimestega, keda tulid edasi juhatama. Siin räägitakse mõndagi muhedat kõigil inimlikel teemadel, mis pähe tulevad. Paljud lahkujad tunduvad nii lahedad kujud, et tahaks nendega rohkem tutvuda. Nagu superheas draamasarjas "Six Feet Under" ("Mulla all"), näeme alati, kuidas nood täpselt surid. See on tihti tobe vaatepilt, mis ajaks naerma, kui poleks tegelikult tõsine asi.
Kõige süngem osa on Georgia pere edasine elu, kes polnud niigi väga lähedased ja keda raputab vanema tütre ootamatu lahkumine päris kõvasti. Tegelased äratavad ruttu huvi, nende tunded on usutavad ja näitlejad korralikud. Cynthia Stevensoni kehastatud ema eriti, kes lausa loodud mõrusid mõrdasid mängima, nagu nähtud "The L Wordi" kolmandas hooajaski. See liin on siiski nii morbiidne ja vaevatud, et väsitab kiiresti. Selle osakaalu võiks veidi vähendada, tutvustades rohkem surijaid, kellest enamik tunduvad kohe esmapilgul väga põnevad, aga kes saavad tihti ainult mõned minutid ekraaniruumi.
Väga nauditav on samuti viimane põhiliin, kus vikatimehed käivad koos, et peamiselt tööasjus suhelda. Nad istuvad kindlas söögikohas ja põhiliselt virisevad üksteise kallal, aga intrigeerivad üldse kõige rohkem. Ajapikku avatakse kõigi taustu, kuigi rõhk on ikkagi Georgial, mis muudab kirju kamba aina põnevamaks. Osatäitjadki on väga sümpaatsed, kellest tõuseb esile Rube ehk Mandy Patinkin. Selles vanemas härrasmehes on küpsust, tabavat kuiva huumorit, aastatega karastunud terast ja vahel üllatavalt palju soojust, muutes ta sarja parimaks tegelaseks, mulle üldse üheks meeldejäävaimaks sarjategelaseks ning ideaalseks isafiguuriks. Vääriks omaette sarja / filmi / kõiki kiidusõnu, mida suudab koguda. Suurepärane saavutus, mille võrdluseks kõlbaks vast James Gandolfini "Sopranodest".
Eelnevast võib aru saada, mis vastab ka täielikult tõele, et "Dead Like Me" on üks omapärane elukas. Eelkõige on see draama, mis pakub intrigeerivaid tegelasi ja näitlejatöid. Lisaks on see filosoofiliseks kalduv mõtisklus elust ja kõige väärtusest, mis meid ümbritseb; tarku sõnu leiab tegijaskond küllaga. Samuti eksisteerib täiesti töötav komöödiapool ja omapära lisab müstiline element, mis väljendub muidugi põhitegelaste töös ja surnutega vestlemises.
Vikatimeeste teema muudab veidi lapsikuks odava välimusega jeekimite lisamine, kelle tööks kõikjal ringi siblida ning tekitada eeldused ettemääratud surmajuhtumite tekkeks. Neid näeme õnneks vähe, sest üldisele tasemele need päris ei vasta. Palju lahedam, kui krõlle asendaks teised inim-vikatimehed, kes paigutati lihtsalt teist ülesannet täitma. Siit annaks välja imeda jällegi toredaid mono/dialooge ja intrigeerivaid tüüpe.
"Dead Like Me" ainus viga ongi see, et põhiliinid sisaldavad palju ühelaadset tegevust, mis võib tasapisi rutiinseks muutuda. Eriti häirib see pisemate tegelaste puhul, kes tulevad ja pakuvad tõesti vaheldust, aga visatakse siis ruttu välja. Lootust muutuseks jagab teise hooaja teine pool, kus astub esile ülbe naistemees Ray (Eric McCormack on väga mõjuv), aga temagi kaob kolme episoodi möödudes. Ja siis lõpetati sari üldse ära.
Järele mõeldes on keskset kohta täitev Ellen Muth siiski nõrgim näitleja, kes toetub liiga palju miimikale ja pingutab kergelt üle. Aga ta sobib teistega kokku küll.
Ära saa valesti aru, üldmulje on endiselt väga hea. Sari on sündinud kultusteos, mis jäi laiemal publikul lihtsalt miskipärast märkamata. Ilmselt ei nähtud turustamisega palju vaeva.
"Dead Like Me" pole siiski "Six Feet Underi" konkurent, viimane on palju tõsisem ning üldiselt isegi veel paremini mängitud. Mõlema keskne sõnum on siiski valusalt aktuaalne: paljud elavad, nagu ei sureks, ja surevad nagu poleks elanudki. Kas see ei ole kõige eksistentsiaalselt süngem mõte, mis on sinu väikesest kuplist viimati läbi käinud?
Subscribe to:
Posts (Atom)
