25 inimest
1861 krooni
kella vaatasin alles 5 hommikul
aitäh!
August 28, 2006
August 22, 2006
"The Break-Up"
Vince Vaughn kuulub naljameeste kampa, kes on Hollywoodi paari aastaga otsekui muuseas enda omaks teinud. Ben Stiller, Will Ferrell, Steve Carell, Jack Black, Owen Wilson... Nad toodavad üsna järjepidevalt hitte, aga veel tähtsam, et iga nende tulek kujuneb väikeseks sündmuseks. Kes siis ei tahaks näha, kuidas Black kehastab preestrit, kellest saab öösiti mehhikopärane maadleja (umbes nii olen aru saanud "Nacho Librest") või Vaughn tülitseb naise Jennifer Anistoniga (see ongi "The Break-Upi" põhiliin).
Film pole siiski selline nagu ootaks. Nalja saab, aga lugu on tõsine – ehkki draama oleks vast liiga kitsas määratlus. Loo arendamisele pööratakse suuremat tähelepanu kui nende meeste puhul tavaliseks. Ja lisaks ei saa üldse rääkida "nendest meestest", kuna Vaughn juhib õhtut kahasse Anistoniga. Ülejäänud kamp hoiab või hoiti eemale ja vaimukaid pisiosi siit ärge otsige. Mis natuke kurvastab, sest nad võiks püüda ka tõsisemaid rolle teha.
"The Break-Up" on korjanud kinodest peaaegu 100 miljonit dollarit, aga pole veel isegi nulli tulnud, millel võib olla hea põhjus. See on küll pädevalt kirjutatud ning tulvil korralikke esitusi, aga istubki lõpuni kahe tooli vahel (ei otseselt kirgastav ega naerutav). Tunni ja kolmveerandi sisse mahub pealekauba nii palju juttu ja eriti vingumist, aga nii vähe märkimisväärseid sündmusi, et see muutub pikapeale tüütuks. Umbes nagu Woody Allen, kui dialoog oleks andekam.
Miks nii palju juttu? Vastust ei tule kaugelt otsida – Vince Vaughn. Tema kaubamärgiks on pidevalt liikuv suu, mis võlus meid juba "Swingers'is" ja võlub tegelikult siiani. Kusjuures väga palju juttu korraga mõjub tema suust kuidagi väga loomulikult ja dünaamiliselt, aga praegusel juhul tekib sellest lõpupoole kuidagi tühi tunne. "Palju kisa, vähe villa" öeldi vanasti, kui maailm oli veel mustvalge. Nii suure tekstihulga peale ootaks rohkem meeldejäävaid ridu. Eriti kui osa improviseeriti, mis tundub Vaughni puhul alati tõenäoline.
Stsenaristid ei näinud karakteriarendusega suurt vaeva, aga näitlejavalikud on juba piisavalt huvitavad, et neid jälgida. Vaughni vana semu Jon Favreau on viimasel ajal üllatavalt suureks poisiks kasvanud (võiks mõelda dieedile), aga tema rässakas mafioosovälimus toidab vähemalt ühte naljakat stseeni, kus Johnny O pakub Garyle sõbramehe poolest võistlejate elimineerimist. Üldse, tegelasest demonstreeritakse napist ekraaniajast hoolimata nii erinevaid aspekte, et talle vist ei osatudki kindlat kohta või funktsiooni leida.
See ongi viga, et tegijad otsustavad tutvustada pidevalt uusi nägusid, aga keegi ei jää piisavalt kauaks pidama. Praktiliselt igaüks teeb vähemalt ühe huvitava etteaste, aga tõrjutakse ruttu tahaplaanile tagasi, et näidata rohkem Anistoni ning Vaughni kraaklemas. Vincent D'Onofrio vilksatab paar korda, mõjudes oma pikas stseenis üllatavalt nagu Paul Giamatti, ja siis kaob. Joey Lauren Adams tekitab samuti elevust tüsenenud vormidega (lähenev keskiga pole nali!), aga jääb veel marginaalsemaks külaliseks. Tema abikaasat kehastav Peter Billingsley tekitab seevastu elevust, olles elav tõestus väitele, et mehed jäävad alati lasteks.
Aniston mõjub alati väga pädevalt ega jää üheski rollis hätta, aga mina pole siiani aru saanud, miks just teda nimetatakse kõige andekamaks "Sõbraks". Siiani ei suuda nimetada seda ühte filmi, milles peaks nägema tingimata just teda. Vaughn seevastu ei tee lihtsalt rolli enda omaks, vaid topib selle endale kõrri nagu isekas laps kreemikoogi (keda ta esimeses pooles peamiselt esitabki). Tema on ka peamine põhjus, miks draamapool üldse mõjub. Eriti üks stseen lõpus, vestlus õhtusöögilaua ees, on ikka väga liigutav.
"The Break-Up" on täitsa okei, aga ei lähe õieti kuhugi. Justnagu paljud suhted. Mille kohta Gary ütleb siin väga tabavalt: people don't want to connect, they want results. Võib-olla seetõttu ma ei jäänud ka rohkem rahule.
Hinne: 6/10
Film pole siiski selline nagu ootaks. Nalja saab, aga lugu on tõsine – ehkki draama oleks vast liiga kitsas määratlus. Loo arendamisele pööratakse suuremat tähelepanu kui nende meeste puhul tavaliseks. Ja lisaks ei saa üldse rääkida "nendest meestest", kuna Vaughn juhib õhtut kahasse Anistoniga. Ülejäänud kamp hoiab või hoiti eemale ja vaimukaid pisiosi siit ärge otsige. Mis natuke kurvastab, sest nad võiks püüda ka tõsisemaid rolle teha.
"The Break-Up" on korjanud kinodest peaaegu 100 miljonit dollarit, aga pole veel isegi nulli tulnud, millel võib olla hea põhjus. See on küll pädevalt kirjutatud ning tulvil korralikke esitusi, aga istubki lõpuni kahe tooli vahel (ei otseselt kirgastav ega naerutav). Tunni ja kolmveerandi sisse mahub pealekauba nii palju juttu ja eriti vingumist, aga nii vähe märkimisväärseid sündmusi, et see muutub pikapeale tüütuks. Umbes nagu Woody Allen, kui dialoog oleks andekam.
Miks nii palju juttu? Vastust ei tule kaugelt otsida – Vince Vaughn. Tema kaubamärgiks on pidevalt liikuv suu, mis võlus meid juba "Swingers'is" ja võlub tegelikult siiani. Kusjuures väga palju juttu korraga mõjub tema suust kuidagi väga loomulikult ja dünaamiliselt, aga praegusel juhul tekib sellest lõpupoole kuidagi tühi tunne. "Palju kisa, vähe villa" öeldi vanasti, kui maailm oli veel mustvalge. Nii suure tekstihulga peale ootaks rohkem meeldejäävaid ridu. Eriti kui osa improviseeriti, mis tundub Vaughni puhul alati tõenäoline.
Stsenaristid ei näinud karakteriarendusega suurt vaeva, aga näitlejavalikud on juba piisavalt huvitavad, et neid jälgida. Vaughni vana semu Jon Favreau on viimasel ajal üllatavalt suureks poisiks kasvanud (võiks mõelda dieedile), aga tema rässakas mafioosovälimus toidab vähemalt ühte naljakat stseeni, kus Johnny O pakub Garyle sõbramehe poolest võistlejate elimineerimist. Üldse, tegelasest demonstreeritakse napist ekraaniajast hoolimata nii erinevaid aspekte, et talle vist ei osatudki kindlat kohta või funktsiooni leida.
See ongi viga, et tegijad otsustavad tutvustada pidevalt uusi nägusid, aga keegi ei jää piisavalt kauaks pidama. Praktiliselt igaüks teeb vähemalt ühe huvitava etteaste, aga tõrjutakse ruttu tahaplaanile tagasi, et näidata rohkem Anistoni ning Vaughni kraaklemas. Vincent D'Onofrio vilksatab paar korda, mõjudes oma pikas stseenis üllatavalt nagu Paul Giamatti, ja siis kaob. Joey Lauren Adams tekitab samuti elevust tüsenenud vormidega (lähenev keskiga pole nali!), aga jääb veel marginaalsemaks külaliseks. Tema abikaasat kehastav Peter Billingsley tekitab seevastu elevust, olles elav tõestus väitele, et mehed jäävad alati lasteks.
Aniston mõjub alati väga pädevalt ega jää üheski rollis hätta, aga mina pole siiani aru saanud, miks just teda nimetatakse kõige andekamaks "Sõbraks". Siiani ei suuda nimetada seda ühte filmi, milles peaks nägema tingimata just teda. Vaughn seevastu ei tee lihtsalt rolli enda omaks, vaid topib selle endale kõrri nagu isekas laps kreemikoogi (keda ta esimeses pooles peamiselt esitabki). Tema on ka peamine põhjus, miks draamapool üldse mõjub. Eriti üks stseen lõpus, vestlus õhtusöögilaua ees, on ikka väga liigutav.
"The Break-Up" on täitsa okei, aga ei lähe õieti kuhugi. Justnagu paljud suhted. Mille kohta Gary ütleb siin väga tabavalt: people don't want to connect, they want results. Võib-olla seetõttu ma ei jäänud ka rohkem rahule.
Hinne: 6/10
"Monster House"
Kes kannatab, see kaua elab. Või kes kaua elab, see kannatab. Mõlemad sobivad. Ürituse ülevust see ei kahanda: "Monster House" on lõdvalt üks paremaid täispikki arvutianimatsioone, mida sul võimalik näha.
Me ei räägi muidugi tehnilisest tasemest, kuigi see on eeskujulik. Tehniline tase on peaaegu alati väga hea, sellega ei üllata.
"Monster House" õnnestub aspektis, kus konkurendid valmistavad reeglina pettumuse. Sellel on tugev sisu, isikupärane huumorimeel ja rohkem hinge kui enamikel arvutianimatsioonidel kokku.
Mis tähendab ilmselt, et see ei tee sama palju kinokassat kui Pixari asjad, aga maailm ongi kole ja ebaõiglane koht.
Pealkiri vihjab õigesti, et tegemist on versiooniga igihaljast (muinas)loost, kus lapsed avastavad ehtsa tondilossi ja hakkavad selle saladusi uurima. Pealkiri ei vihja, et see on kõige meisterlikum Stephen Kingi traditsioonides linalugu, mis tehtud. Arvestades muuseas sekka Kingi raamatutel valminud õudukad, mis tavaliselt lurinal imevad.
Mida oo mida küll nii õigesti tehakse, et selline kiidulaul ära teenida? Iga väärt film algab heast loost ja siin astutakse õiget rada juba avaminutitest. Mõne pisema vääratusega jätkub nii lõpuni välja.
Märksõna on tõhus loovestmine, mis võimaldab 91 minuti vältel saata korda vägagi palju. Eriti ameeriklaste täispikkade arvutianimatsioonide võrdluses, mis pajatavad tihtipeale eimillestki, aga teevad seda naljakalt. "Monster House" on etem. Tegelased, kellest kohe hoolime ja kes on samas vaimukad. Dialoog, mis paneb regulaarselt muhelema või rõõmust rõkatama. Lugu, mis koosneb põhimõtteliselt klišeedest, ent jätab värske mulje, kuna teeb seda konkreetset värki esimesena. Tasemel hääletööd hoolega valitud näitlejatelt, kes süstivad rollidesse nii sügavust kui puhast isikupära, mida ei suudaks asendada ükski teine. Õhustik, mis suudab nii naerma ajada kui mõnusaid judinaid tekitada ega kaota mõjuvust isegi žanride segunedes (õudus ja koom vahelduvad lõpus draama ja märuliga). Viimase puhul aitab muidugi tore muusikataust.
Kõigi nende kirjelduste taha võinuks torgata "... mitte nagu enamikes arvutianimatsioonides". Vaata "Monster House'i" ja saad aru KUI seisma on see kassaedukas nähtus tegelikult jäänud. Ainult teiste kopeerimine, sisutu trallimine või – turuliider Pixari viimaste puhul – lood, mis ei õigusta kuidagi oma pikkust.
Hääletööd on olnud animatsioonides alati tähtsad, aga viimasel ajal sigineb meeldejäävaid üha vähem. Selliseid, mida hiljem ka mäletada ja positiivse näitena välja tuua nagu Eddie Murphy vägitembud "Mulanis" ja "Shrekis". Selles tehakse taas puhas töö: kõik on super või vähemalt löövad (Steve Buscemi tondilossi elanikuna, Maggie Gyllenhaal rokktšikist lapsehoidjana). Eriti magusad on Jason Lee lapsehoidja poiss-sõbrana (hämmastav, kui palju sobiv hääl võib kaasa aidata, et tegelase suhtes kohe tugev meeldimine tekiks), Jon Heder kohaliku videomängude tšempionina (see, kui ta teeb "veidrat", on lihtsalt liiga lahe) ning Sam Lerner ühe peategelase Chowderina (noor kogemusteta poiss, aga vaimukam kui enamik näitlejaid animatsioonides). Täitsa eraldi toon välja neegerpolitseiniku pisiosa mängiva Nick Cannoni, kelle absoluutselt iga rida ajab nii tekstilt kui esitluselt kohe naerma. Parim must tegelane komöödias eales!
Seda kõike toetavad õnneks hästianimeeritud karakterid, kelle puhul ei pingutud üle ilmete ega ka liigse lobaga. Pädev töö siis nendegi poolt, kes tegelased ekraanile võlusid. Kui ei usuks, mida näeme, oleks raske uskuda sedagi, mida kuuleme.
Loodetavasti ei hakata "Monster House'i" dubleerima, mis tähendaks, et originaalkeeles näeks seda ainult Tallinnas kobarkinos. Linaloos on palju nauditavat, aga suur osa sarmist toetub just sisselugejatele nagu parimates animatsioonides ikka.
Ühe-lause arvustus ka lõppu: Haigelt hea!
Hinne: 9/10
Me ei räägi muidugi tehnilisest tasemest, kuigi see on eeskujulik. Tehniline tase on peaaegu alati väga hea, sellega ei üllata.
"Monster House" õnnestub aspektis, kus konkurendid valmistavad reeglina pettumuse. Sellel on tugev sisu, isikupärane huumorimeel ja rohkem hinge kui enamikel arvutianimatsioonidel kokku.
Mis tähendab ilmselt, et see ei tee sama palju kinokassat kui Pixari asjad, aga maailm ongi kole ja ebaõiglane koht.
Pealkiri vihjab õigesti, et tegemist on versiooniga igihaljast (muinas)loost, kus lapsed avastavad ehtsa tondilossi ja hakkavad selle saladusi uurima. Pealkiri ei vihja, et see on kõige meisterlikum Stephen Kingi traditsioonides linalugu, mis tehtud. Arvestades muuseas sekka Kingi raamatutel valminud õudukad, mis tavaliselt lurinal imevad.
Mida oo mida küll nii õigesti tehakse, et selline kiidulaul ära teenida? Iga väärt film algab heast loost ja siin astutakse õiget rada juba avaminutitest. Mõne pisema vääratusega jätkub nii lõpuni välja.
Märksõna on tõhus loovestmine, mis võimaldab 91 minuti vältel saata korda vägagi palju. Eriti ameeriklaste täispikkade arvutianimatsioonide võrdluses, mis pajatavad tihtipeale eimillestki, aga teevad seda naljakalt. "Monster House" on etem. Tegelased, kellest kohe hoolime ja kes on samas vaimukad. Dialoog, mis paneb regulaarselt muhelema või rõõmust rõkatama. Lugu, mis koosneb põhimõtteliselt klišeedest, ent jätab värske mulje, kuna teeb seda konkreetset värki esimesena. Tasemel hääletööd hoolega valitud näitlejatelt, kes süstivad rollidesse nii sügavust kui puhast isikupära, mida ei suudaks asendada ükski teine. Õhustik, mis suudab nii naerma ajada kui mõnusaid judinaid tekitada ega kaota mõjuvust isegi žanride segunedes (õudus ja koom vahelduvad lõpus draama ja märuliga). Viimase puhul aitab muidugi tore muusikataust.
Kõigi nende kirjelduste taha võinuks torgata "... mitte nagu enamikes arvutianimatsioonides". Vaata "Monster House'i" ja saad aru KUI seisma on see kassaedukas nähtus tegelikult jäänud. Ainult teiste kopeerimine, sisutu trallimine või – turuliider Pixari viimaste puhul – lood, mis ei õigusta kuidagi oma pikkust.
Hääletööd on olnud animatsioonides alati tähtsad, aga viimasel ajal sigineb meeldejäävaid üha vähem. Selliseid, mida hiljem ka mäletada ja positiivse näitena välja tuua nagu Eddie Murphy vägitembud "Mulanis" ja "Shrekis". Selles tehakse taas puhas töö: kõik on super või vähemalt löövad (Steve Buscemi tondilossi elanikuna, Maggie Gyllenhaal rokktšikist lapsehoidjana). Eriti magusad on Jason Lee lapsehoidja poiss-sõbrana (hämmastav, kui palju sobiv hääl võib kaasa aidata, et tegelase suhtes kohe tugev meeldimine tekiks), Jon Heder kohaliku videomängude tšempionina (see, kui ta teeb "veidrat", on lihtsalt liiga lahe) ning Sam Lerner ühe peategelase Chowderina (noor kogemusteta poiss, aga vaimukam kui enamik näitlejaid animatsioonides). Täitsa eraldi toon välja neegerpolitseiniku pisiosa mängiva Nick Cannoni, kelle absoluutselt iga rida ajab nii tekstilt kui esitluselt kohe naerma. Parim must tegelane komöödias eales!
Seda kõike toetavad õnneks hästianimeeritud karakterid, kelle puhul ei pingutud üle ilmete ega ka liigse lobaga. Pädev töö siis nendegi poolt, kes tegelased ekraanile võlusid. Kui ei usuks, mida näeme, oleks raske uskuda sedagi, mida kuuleme.
Loodetavasti ei hakata "Monster House'i" dubleerima, mis tähendaks, et originaalkeeles näeks seda ainult Tallinnas kobarkinos. Linaloos on palju nauditavat, aga suur osa sarmist toetub just sisselugejatele nagu parimates animatsioonides ikka.
Ühe-lause arvustus ka lõppu: Haigelt hea!
Hinne: 9/10
August 21, 2006
"Thank You for Smoking"
„Ghost Bustersiga” ameeriklaste armastatud komöödialavastajaks kujunenud Ivan Reitman on publiku sügavama huvi ammu kaotanud, aga tema poeg Jason alles hakkab mehetempe tegema.
„Täname suitsetamast” märgib kolmekümnendale juubelile läheneva mehe esimest täispikka.
Tööjaotus on jäänud samaks kui varasemates lühifilmides (stsenarist, lavastaja, pisiosas näitleja), aga haare on muidugi võimsam. „Täname suitsetamast” töötab kui satiir tänapäeva elust, muidugi ameeriklaste omast, aga samuti lihtsalt humoorika loona, mis on hästi kirjutatud ja veel paremini esitatud.
Keskne tegelane on USA tubakatootjate esindusnägu (Aaron Eckhart), kes jookseb ringi nagu orav rattas ja üritab omadest poistest etemat muljet jätta. Kinosõprade seas populaarne, aga laiemale ringile ilmselt tundmatu näitleja toob rolli täpselt õige koguse paatost ja on seetõttu ülimalt vaadatav. Naylor on edev, esinduslik ja libekeelne – aga tema kõrvad on pidevast avalikust „näkkusaamisest” üsna ludus.
Kõlab nagu ühe mehe etendus, aga tegelikult on see andekas tiimitöö, kus iga väiksemgi tegelaskuju on omamoodi põnev ja hästi mängitud. Selliseid saavutusi sünnib ülimalt harva. Eckhartile sekundeerib terve rida korralikke näitlejaid, kelle puhul värised rõõmust juba võimalusest neid kõiki koos näha – ja värvikad esitused viivad kinematograafilise orgasmini edasi. Maria Bello, Cameron Bright, Sam Elliott, Katie Holmes, David Koechner, Rob Lowe, William H. Macy, Todd Louiso, J.K. Simmons, Robert Duvall oleks kõige lühem nimekiri kaameraesisest seltskonnast, keda tahaks kindlasti mainida. Ja üsna raske oleks tuua välja ainult paari nime, kes jäävad rohkem meelde kui teised.
Ikka proovida? Võtaks suvalises järjekorras. Koechner muudab kõrvalosas paremaks iga komöödia ning tema relvatööstuse esindusnägu on piisavalt wacky, et isegi paari rea esitamisega silma jääda. Nagu ekstreemne Vladislav Koržets, kuigi mina olen ilmselt ainuke, kes selle võrdluse peale tuleks. Brat Packi kuulunud 1980-ndate südamemurdja Lowe, kes poleks nagu vahepeal „kadunud tähtede” kolikambris viibinudki. Ta tundub Hollywoodi salapärase niiditõmbajana piisavalt ehe ja jõuline, et ma ei imestaks, kui roll kirjutati otse talle. Holmes on just selline kerglane näitsik, kellena maailm tahab teda vaadata, ja kui temas on selle töö tegemiseks piisavalt eneseirooniat, tundub proua Cruise’i tulevik tõesti roosiline. Elliott ehk kunagine Marlboro-mees täiendab niigi muhedat kompotti oma karuse mehelikkusega, mida meesterohkes filmis siiski napib, kuna enamik tegelastest on pseudoväärtusi tootvad siidikäpad. No ja siis veel „Spider-mani” Simmons, keda vahid suu ammuli juba tema laheda välimuse tõttu.
Reitman kirjutas muide igale tähtsamale osatäitjale kirja, kus seletas, miks too on talle pakutu rolli jaoks just parim. See seletabki, kuidas tulemus nii suures koguses ehedat mängu ilu pakub.
Kui lõpetada siiski Eckhartist rääkides, on see just taoline mürgisevõitu komöödia, milles ta särama lööb. „Meeste seltskonnas” ning „Sinu sõbrad ja naabrid” peavad riiulil koomale tõmbama, kui ilmub „Täname suitsetamast” DVD.
Hinne: 8/10
„Täname suitsetamast” märgib kolmekümnendale juubelile läheneva mehe esimest täispikka.
Tööjaotus on jäänud samaks kui varasemates lühifilmides (stsenarist, lavastaja, pisiosas näitleja), aga haare on muidugi võimsam. „Täname suitsetamast” töötab kui satiir tänapäeva elust, muidugi ameeriklaste omast, aga samuti lihtsalt humoorika loona, mis on hästi kirjutatud ja veel paremini esitatud.
Keskne tegelane on USA tubakatootjate esindusnägu (Aaron Eckhart), kes jookseb ringi nagu orav rattas ja üritab omadest poistest etemat muljet jätta. Kinosõprade seas populaarne, aga laiemale ringile ilmselt tundmatu näitleja toob rolli täpselt õige koguse paatost ja on seetõttu ülimalt vaadatav. Naylor on edev, esinduslik ja libekeelne – aga tema kõrvad on pidevast avalikust „näkkusaamisest” üsna ludus.
Kõlab nagu ühe mehe etendus, aga tegelikult on see andekas tiimitöö, kus iga väiksemgi tegelaskuju on omamoodi põnev ja hästi mängitud. Selliseid saavutusi sünnib ülimalt harva. Eckhartile sekundeerib terve rida korralikke näitlejaid, kelle puhul värised rõõmust juba võimalusest neid kõiki koos näha – ja värvikad esitused viivad kinematograafilise orgasmini edasi. Maria Bello, Cameron Bright, Sam Elliott, Katie Holmes, David Koechner, Rob Lowe, William H. Macy, Todd Louiso, J.K. Simmons, Robert Duvall oleks kõige lühem nimekiri kaameraesisest seltskonnast, keda tahaks kindlasti mainida. Ja üsna raske oleks tuua välja ainult paari nime, kes jäävad rohkem meelde kui teised.
Ikka proovida? Võtaks suvalises järjekorras. Koechner muudab kõrvalosas paremaks iga komöödia ning tema relvatööstuse esindusnägu on piisavalt wacky, et isegi paari rea esitamisega silma jääda. Nagu ekstreemne Vladislav Koržets, kuigi mina olen ilmselt ainuke, kes selle võrdluse peale tuleks. Brat Packi kuulunud 1980-ndate südamemurdja Lowe, kes poleks nagu vahepeal „kadunud tähtede” kolikambris viibinudki. Ta tundub Hollywoodi salapärase niiditõmbajana piisavalt ehe ja jõuline, et ma ei imestaks, kui roll kirjutati otse talle. Holmes on just selline kerglane näitsik, kellena maailm tahab teda vaadata, ja kui temas on selle töö tegemiseks piisavalt eneseirooniat, tundub proua Cruise’i tulevik tõesti roosiline. Elliott ehk kunagine Marlboro-mees täiendab niigi muhedat kompotti oma karuse mehelikkusega, mida meesterohkes filmis siiski napib, kuna enamik tegelastest on pseudoväärtusi tootvad siidikäpad. No ja siis veel „Spider-mani” Simmons, keda vahid suu ammuli juba tema laheda välimuse tõttu.
Reitman kirjutas muide igale tähtsamale osatäitjale kirja, kus seletas, miks too on talle pakutu rolli jaoks just parim. See seletabki, kuidas tulemus nii suures koguses ehedat mängu ilu pakub.
Kui lõpetada siiski Eckhartist rääkides, on see just taoline mürgisevõitu komöödia, milles ta särama lööb. „Meeste seltskonnas” ning „Sinu sõbrad ja naabrid” peavad riiulil koomale tõmbama, kui ilmub „Täname suitsetamast” DVD.
Hinne: 8/10
August 18, 2006
"Miami Vice"
Iga nublu teab, et "Miami Vice" on legendaarne sari (1984-9) mustast ning valgest võmmist, kes tegutsevad Miamis, puutudes seetõttu keskmisest rohkem kokku flamingode, Ferraride, ilusate naiste, troopilise välimusega kokteilide ja muude roosade asjadega. Mhmh, ja eksootilise taustaga kurikaeltega, sest härrad Crockett ja Tubbs ei püüa mingeid poevargaid või kotikrahmajaid, vaid pahaendeliste välimustega härrasid, kes kannavad liiga kalleid riideid ja tegelevad asjadega, mille tutvustamise järel nad peaks su tapma.
See lõik kirjeldas üsna edukalt sarja õhustikku, aga kinoversioon on midagi sootuks erinevat.
Stsenarist-lavastaja Michael Mann jätkab enda väljatöötatud krimifilmide, või luuleliselt öelduna gängsteridraamade, stiili, mis võlus meid eelnevalt teostes "Heat" ja "Collateral".
Need paistavad silma rõhutatult realistliku lähenemisega nii karakteriehituse, dialoogi, vägivalla esitamise kui pildikeele poolest.
Esiteks puuduvad tegelaste juurest viited, kas nad on südames täpselt head või halvad: igaüks on valinud lihtsalt poole, millisel poolel "seadust" asub, käitudes vastavalt. Nad sobiks hästi telesarjadesse, mis võimaldaks taustu rohkem avada ning isiksusi ajapikku aina selgemalt välja joonistada, aga põnevad sündmused ja näitlejavalikud muudavad asja niigi intrigeerivaks. Siia passib edukalt juurde kõvakskeedetuks kalduv dialoog, mis võib kohati muutuda kinolikult elegantseks, aga püsib enamasti napp ja inforohke, sest tõesti tähtsatel onudel pole kombeks sõnu raisata.
Eraldi lõiku väärib pilt, mis aitab sünge õhkkonna loomisele tõhusalt kaasa valgustuse poolest, olles vähemalt "Collaterali" ja "Miami Vice'i" võrdluses üllatavalt sarnane. Mis pole ka ime, sest kasutati sama operaatorit (Dion Beebe) ja tehnikat (HD-TV). Viimase kohta: see annab omapärase välimuse õhtu või öö-stseenidele, aga pole siiski veel kõige teravam ja detailsem.
Sellest järelda, et "Miami Vice" meeldib "Heati" ja "Collaterali" sõpradele, kuigi pole loolt nii paeluv. Küll aga tasuks välja tuua vägivallakäsitlust, mille poolest on see võluvamaid põnevikke eales. Verevalamist pole küll palju, aga mis olemas, tundub nii brutaalne ja valus, et koguni "München" noogutaks tunnustavalt. Mõni eelistaks kindlasti kergemini seeditavat madinat, aga nõudlik kinosõber hakkab selleltki ootama mingit omapära, sest meie-oskame-ka lähenemine ajab haigutama. Need mõned tulevahetusega seotud stseenid on oma elulises julmuses lihtsalt super (tõenäoliselt kasutati eeskujuks eluskaadreid päris kaasaegsetest lahingutest). Muide, kodumaal on vaatajapiiranguks karm R, meil aga muhe "alla 12 ei soovitata".
Filmi märksõna võikski olla "ähvardav". See hakkab silma igas detailis või suures aspektis. Kuidas taustamuusikat kasutatakse, õhustik nii toonilt kui puhtalt valgustuselt, tegelased, heliefektid tulevahetuses või kasvõi autosõidu taustaks, jne. Kuidas kaamera peatub pidevalt ka suvalistel detailidel tegevuspaigas, nagu rõhutamaks, et film võib olla täis vägivalda, aga see pole müügiargument, vaid nende elu.(Kaamera on üldse ebafilmilik ja kõikuv nagu "The Shieldis"). Kusjuures väga tõhusalt kasutatakse samuti vaikust või siis vaikseks keeratud heli, selles mõttes on "Miami Vice" taas eeskujulik ja loominguline põnevik. + mulle hullult meeldib Jay-Z ja Linkin Parki "Numb / Encore", mida kuuldus juba treileris ning mille lõik ongi esimene heli filmi jooksul. See on parem kui kumbki kokkuliidetud pala üksikult.
Sari kuulus täielikult Don Johnsonile, kelle musta paarimeest kehastanud Philip Michael Thomas jäi alati igas mõttes varju. Suurel ekraanil on teisiti: tähtsam osaline oleks nagu Jamie Foxx, kuigi sisuliselt suuremat tähtsust omab Colin Farrelli täidetud liin. Kokku ei hakanud lugema, aga Tubbsil on vist rohkemgi ridu kui Crockettil, vähemalt selles mõttes, kui tähtsat juttu aetakse. Farrelli esitus on alguses muide kõhklev ja kuigi ta saab ruttu "jalad alla", jääb Foxx sümpaatsemaks ning karismaatilisemaks. Tema on mees, kellele hakkame toetuma, kui Denzel Washington paneb pillid kotti!
Mann ei puutunud executive producerina (tootjapoolse jah-sõna ütlejana) sarjaga kokku kindlasti nii lähedalt nagu mitmedki teised kaadritagused asjapulgad, aga "MV" on siiski ka tema laps. Nii et kui tema viib täide otsustava radikaalse uuenduskuuri, jääb meil üle ainult sellega leppida. Aga miks mitte, kui tulemus on nõnda korralik! "Miami Vice" on cool.
Hinne: 7/10
See lõik kirjeldas üsna edukalt sarja õhustikku, aga kinoversioon on midagi sootuks erinevat.
Stsenarist-lavastaja Michael Mann jätkab enda väljatöötatud krimifilmide, või luuleliselt öelduna gängsteridraamade, stiili, mis võlus meid eelnevalt teostes "Heat" ja "Collateral".
Need paistavad silma rõhutatult realistliku lähenemisega nii karakteriehituse, dialoogi, vägivalla esitamise kui pildikeele poolest.
Esiteks puuduvad tegelaste juurest viited, kas nad on südames täpselt head või halvad: igaüks on valinud lihtsalt poole, millisel poolel "seadust" asub, käitudes vastavalt. Nad sobiks hästi telesarjadesse, mis võimaldaks taustu rohkem avada ning isiksusi ajapikku aina selgemalt välja joonistada, aga põnevad sündmused ja näitlejavalikud muudavad asja niigi intrigeerivaks. Siia passib edukalt juurde kõvakskeedetuks kalduv dialoog, mis võib kohati muutuda kinolikult elegantseks, aga püsib enamasti napp ja inforohke, sest tõesti tähtsatel onudel pole kombeks sõnu raisata.
Eraldi lõiku väärib pilt, mis aitab sünge õhkkonna loomisele tõhusalt kaasa valgustuse poolest, olles vähemalt "Collaterali" ja "Miami Vice'i" võrdluses üllatavalt sarnane. Mis pole ka ime, sest kasutati sama operaatorit (Dion Beebe) ja tehnikat (HD-TV). Viimase kohta: see annab omapärase välimuse õhtu või öö-stseenidele, aga pole siiski veel kõige teravam ja detailsem.
Sellest järelda, et "Miami Vice" meeldib "Heati" ja "Collaterali" sõpradele, kuigi pole loolt nii paeluv. Küll aga tasuks välja tuua vägivallakäsitlust, mille poolest on see võluvamaid põnevikke eales. Verevalamist pole küll palju, aga mis olemas, tundub nii brutaalne ja valus, et koguni "München" noogutaks tunnustavalt. Mõni eelistaks kindlasti kergemini seeditavat madinat, aga nõudlik kinosõber hakkab selleltki ootama mingit omapära, sest meie-oskame-ka lähenemine ajab haigutama. Need mõned tulevahetusega seotud stseenid on oma elulises julmuses lihtsalt super (tõenäoliselt kasutati eeskujuks eluskaadreid päris kaasaegsetest lahingutest). Muide, kodumaal on vaatajapiiranguks karm R, meil aga muhe "alla 12 ei soovitata".
Filmi märksõna võikski olla "ähvardav". See hakkab silma igas detailis või suures aspektis. Kuidas taustamuusikat kasutatakse, õhustik nii toonilt kui puhtalt valgustuselt, tegelased, heliefektid tulevahetuses või kasvõi autosõidu taustaks, jne. Kuidas kaamera peatub pidevalt ka suvalistel detailidel tegevuspaigas, nagu rõhutamaks, et film võib olla täis vägivalda, aga see pole müügiargument, vaid nende elu.(Kaamera on üldse ebafilmilik ja kõikuv nagu "The Shieldis"). Kusjuures väga tõhusalt kasutatakse samuti vaikust või siis vaikseks keeratud heli, selles mõttes on "Miami Vice" taas eeskujulik ja loominguline põnevik. + mulle hullult meeldib Jay-Z ja Linkin Parki "Numb / Encore", mida kuuldus juba treileris ning mille lõik ongi esimene heli filmi jooksul. See on parem kui kumbki kokkuliidetud pala üksikult.
Sari kuulus täielikult Don Johnsonile, kelle musta paarimeest kehastanud Philip Michael Thomas jäi alati igas mõttes varju. Suurel ekraanil on teisiti: tähtsam osaline oleks nagu Jamie Foxx, kuigi sisuliselt suuremat tähtsust omab Colin Farrelli täidetud liin. Kokku ei hakanud lugema, aga Tubbsil on vist rohkemgi ridu kui Crockettil, vähemalt selles mõttes, kui tähtsat juttu aetakse. Farrelli esitus on alguses muide kõhklev ja kuigi ta saab ruttu "jalad alla", jääb Foxx sümpaatsemaks ning karismaatilisemaks. Tema on mees, kellele hakkame toetuma, kui Denzel Washington paneb pillid kotti!
Mann ei puutunud executive producerina (tootjapoolse jah-sõna ütlejana) sarjaga kokku kindlasti nii lähedalt nagu mitmedki teised kaadritagused asjapulgad, aga "MV" on siiski ka tema laps. Nii et kui tema viib täide otsustava radikaalse uuenduskuuri, jääb meil üle ainult sellega leppida. Aga miks mitte, kui tulemus on nõnda korralik! "Miami Vice" on cool.
Hinne: 7/10
August 12, 2006
"Click"
Saladuslik Morty (Christopher Walken) kingib tööhoolikust pereisale (Adam Sandler) puldi, millega oma elu juhtida. Ebameeldivaid või tüütuid kohti edasi kerida, vajadusel pausida jne. Edasi saab muidugi härjalt pulli.
Adam Sandler rääkis varem ikka, et teeb filme, mida endal oleks hea sõprade seltsis vaadata. See võis olla õige, sest tema varasemad projektid on lihtsad poistekad, mis lõbustavad oma süüdimatu hoiaku, energilisuse ja roppude naljadega. Need on pinnapealsed, lõdvalt mängitud ja keskpäraselt kirjutatud, aga "tehes nii, et endale meeldib" õhustik süstib rõõmu ka vaatajasse ja Sandleril leidub kahtlemata sarmi loo käimavedamiseks-käigushoidmiseks.
"Punch-Drunk Love" (2002) näitas teda suure üllatusena ka muidu võimeka näitlejana, kuigi rolli väärtus põhineb täiesti kvaliteetidel, mida ta ekraanil alati esindab. Aga selliseid näitlejaid on ikka vähe, kes jämedalt võttes terve elu sama rolli ei kordaks, nii et ma ei püüdnud laita.
Sandler ei kaota vist kunagi armastust roppude lihtsate poistekate vastu, ja austajad temaga koos, aga tore, et ta esinejana nii-öelda kasvab. Põhiteemaks endiselt vaimukal kesksel ideel põhinev (romantiline) komöödia mitte väga nõudlikule publikule, aga väiksed kõrvalekalded nagu "Anger Management", "The Longest Yard" või "Spanglish" pakuvad värskendust. Isegi kui need ei osutu teostuses täiesti edukaks nagu viimasel puhul.
"Click" on vana kooli Sandleri film, mis pakub kahtlemata rahuldust fännile ja meelitab muige või kaheksa teistegi vurrudele – aga valmistab pettumuse stsenaariumi osas. Kui aasta oleks endiselt 1996, ei paneks sa keskpärast sisu tähelegi, sest tollal oli see tavapärane tase. 2006 seevastu ootaks midagi enamat, kuna latti kergitades tekivad ootused ka selle hoidmiseks.
Ühe mõtte lisaks veel vahele. Sisuline tase kõigub filmide vahel päris võimsalt, aga tal on ikka päris pädev stsenaristide tiim ümber. Nad tabavad ülihästi "Sandleri komöödia" tunnetust ja sellepoolest ei jää puudulikuks praktiliselt ükski projekt.
"Click" on järjekordne annus otse kümnesse, mille iseloomustamiseks kasutaks tavapäraseid kahtlusaluseid märgusõnu. Sandler esitab nii paha kui head poissi, kõrvalosades kasutatakse elevile ajavaid näitlejaid, sõnum on peresõbralik, keskne idee on vinge (superpult, millega elu kontrollida!), komöödiat pakutakse nii roppu kui magusat. Paraku oleme kõike seda eelnevalt liiga palju näinud, nii et esmatutvuseks koomikuga kõlbaks küll, ent teistele jääks osad trikid juba tüütuks või lapsikuks.
Segaseks jääb ka tegijate hoiak, et kuhu nad täpselt tüürivad. "Click" võiks olla perefilm, aga ropumad naljad (peeretamine, suur part) on lihtsalt piinlikud juba üksi vaadates ja lõpupoole võimust võttev draama liiga õõvastav. See süngus on omamoodi mõjuv ja finaal vihmas päris emotsionaalne, aga kokkuvõttes venib 100-minutiline seanss natuke pikaks. Liiga palju sisu, millega ei nähta kohati piisavalt vaeva: midagi võiks kärpida. Korduvaks naljaks planeeritud ülbitsev naabripoiss ei aja näiteks kordagi naerma (vilets osatäitmine ka) ning näiteks Morty tausta avamine tekitab pigem uusi küsimusi kui pakub rahuldust. Miks või kuidas on taoline asjamees üldse seotud superpuldiga? Üldse väidan, et nõks räpasem huumor võiks piirduda Michaeli vanematega, kes ajavad mõnusat pada suust välja + ema näeb välja nagu transvestiit.
Osatäitjate poolest võib aga rõõmust käsi kokku hõõruda, sest need on priimad. Esiteks vana Sandler ise, sümpaatne nagu roosinupp. Siis muidugi Christopher Walken, kes kaunistaks iga linalugu, aga eriti sellist, kus ta sünnitab võrdlusi Christopher Lloydiga "Back to the Future'is" (aga täidab rolli tunduvalt pädevamalt ja tegelane on ise põnevam). Lemmik on Michaeli bossi kehastav David Hasselhoff, kelle silmamisest piisas, et camp-seier hetkeks mõnusa surinaga lakke lüüa, aga kes on vananeva pleiboina ka mõnusalt eneseirooniline. Parimaid stseene ongi tema esitatud: see, kus ta peab rahva ees kõnet. Andke veel teda!
Suht laheda kõrvalosa teeb "Everybody Hates Chrisi" Terry Crews. Jennifer Coolidge tundub kergelt kasutu ja rutiinses osas, aga tema kaudu tuuakse sisse mõned toredad šovinistlikud naljad kerglaste naiste kohta (kuigi vajadus puudub, aga film ongi ju liiga pikk). Lõpuks on ka Kate Beckinsale, kes näeb hea välja, aga tema on puhtalt iluasi. Pole kindel, kas see on daami ande raiskamine, aga kindlasti on see tema aja raiskamine.
Head ideed, kõikuval tasemel teostus. Kui see poleks Sandleri film, saaks ilmselt punkti võrra madalama skoori. Aga ma ju armastan Sandlerit vaadata. Pealegi ei saa üle ega ümber mõnest briljantsest vaimuvälgatusest nagu Elu Menüü (DVD-filmiplaatide eeskujul on siin making-of, jump to scene ja muu tarvilik; James Earli Jonesi kommentaar on lahe), alguse- ja lõpustseen poetöötajaga, kommentaarid Michael Jacksoni ning Britney Spearsi tulevikust... Kokkuvõttes võiks sinu piletiraha kuluda ka palju halvematele filmidele.
Hinne: 6/10
Adam Sandler rääkis varem ikka, et teeb filme, mida endal oleks hea sõprade seltsis vaadata. See võis olla õige, sest tema varasemad projektid on lihtsad poistekad, mis lõbustavad oma süüdimatu hoiaku, energilisuse ja roppude naljadega. Need on pinnapealsed, lõdvalt mängitud ja keskpäraselt kirjutatud, aga "tehes nii, et endale meeldib" õhustik süstib rõõmu ka vaatajasse ja Sandleril leidub kahtlemata sarmi loo käimavedamiseks-käigushoidmiseks.
"Punch-Drunk Love" (2002) näitas teda suure üllatusena ka muidu võimeka näitlejana, kuigi rolli väärtus põhineb täiesti kvaliteetidel, mida ta ekraanil alati esindab. Aga selliseid näitlejaid on ikka vähe, kes jämedalt võttes terve elu sama rolli ei kordaks, nii et ma ei püüdnud laita.
Sandler ei kaota vist kunagi armastust roppude lihtsate poistekate vastu, ja austajad temaga koos, aga tore, et ta esinejana nii-öelda kasvab. Põhiteemaks endiselt vaimukal kesksel ideel põhinev (romantiline) komöödia mitte väga nõudlikule publikule, aga väiksed kõrvalekalded nagu "Anger Management", "The Longest Yard" või "Spanglish" pakuvad värskendust. Isegi kui need ei osutu teostuses täiesti edukaks nagu viimasel puhul.
"Click" on vana kooli Sandleri film, mis pakub kahtlemata rahuldust fännile ja meelitab muige või kaheksa teistegi vurrudele – aga valmistab pettumuse stsenaariumi osas. Kui aasta oleks endiselt 1996, ei paneks sa keskpärast sisu tähelegi, sest tollal oli see tavapärane tase. 2006 seevastu ootaks midagi enamat, kuna latti kergitades tekivad ootused ka selle hoidmiseks.
Ühe mõtte lisaks veel vahele. Sisuline tase kõigub filmide vahel päris võimsalt, aga tal on ikka päris pädev stsenaristide tiim ümber. Nad tabavad ülihästi "Sandleri komöödia" tunnetust ja sellepoolest ei jää puudulikuks praktiliselt ükski projekt.
"Click" on järjekordne annus otse kümnesse, mille iseloomustamiseks kasutaks tavapäraseid kahtlusaluseid märgusõnu. Sandler esitab nii paha kui head poissi, kõrvalosades kasutatakse elevile ajavaid näitlejaid, sõnum on peresõbralik, keskne idee on vinge (superpult, millega elu kontrollida!), komöödiat pakutakse nii roppu kui magusat. Paraku oleme kõike seda eelnevalt liiga palju näinud, nii et esmatutvuseks koomikuga kõlbaks küll, ent teistele jääks osad trikid juba tüütuks või lapsikuks.
Segaseks jääb ka tegijate hoiak, et kuhu nad täpselt tüürivad. "Click" võiks olla perefilm, aga ropumad naljad (peeretamine, suur part) on lihtsalt piinlikud juba üksi vaadates ja lõpupoole võimust võttev draama liiga õõvastav. See süngus on omamoodi mõjuv ja finaal vihmas päris emotsionaalne, aga kokkuvõttes venib 100-minutiline seanss natuke pikaks. Liiga palju sisu, millega ei nähta kohati piisavalt vaeva: midagi võiks kärpida. Korduvaks naljaks planeeritud ülbitsev naabripoiss ei aja näiteks kordagi naerma (vilets osatäitmine ka) ning näiteks Morty tausta avamine tekitab pigem uusi küsimusi kui pakub rahuldust. Miks või kuidas on taoline asjamees üldse seotud superpuldiga? Üldse väidan, et nõks räpasem huumor võiks piirduda Michaeli vanematega, kes ajavad mõnusat pada suust välja + ema näeb välja nagu transvestiit.
Osatäitjate poolest võib aga rõõmust käsi kokku hõõruda, sest need on priimad. Esiteks vana Sandler ise, sümpaatne nagu roosinupp. Siis muidugi Christopher Walken, kes kaunistaks iga linalugu, aga eriti sellist, kus ta sünnitab võrdlusi Christopher Lloydiga "Back to the Future'is" (aga täidab rolli tunduvalt pädevamalt ja tegelane on ise põnevam). Lemmik on Michaeli bossi kehastav David Hasselhoff, kelle silmamisest piisas, et camp-seier hetkeks mõnusa surinaga lakke lüüa, aga kes on vananeva pleiboina ka mõnusalt eneseirooniline. Parimaid stseene ongi tema esitatud: see, kus ta peab rahva ees kõnet. Andke veel teda!
Suht laheda kõrvalosa teeb "Everybody Hates Chrisi" Terry Crews. Jennifer Coolidge tundub kergelt kasutu ja rutiinses osas, aga tema kaudu tuuakse sisse mõned toredad šovinistlikud naljad kerglaste naiste kohta (kuigi vajadus puudub, aga film ongi ju liiga pikk). Lõpuks on ka Kate Beckinsale, kes näeb hea välja, aga tema on puhtalt iluasi. Pole kindel, kas see on daami ande raiskamine, aga kindlasti on see tema aja raiskamine.
Head ideed, kõikuval tasemel teostus. Kui see poleks Sandleri film, saaks ilmselt punkti võrra madalama skoori. Aga ma ju armastan Sandlerit vaadata. Pealegi ei saa üle ega ümber mõnest briljantsest vaimuvälgatusest nagu Elu Menüü (DVD-filmiplaatide eeskujul on siin making-of, jump to scene ja muu tarvilik; James Earli Jonesi kommentaar on lahe), alguse- ja lõpustseen poetöötajaga, kommentaarid Michael Jacksoni ning Britney Spearsi tulevikust... Kokkuvõttes võiks sinu piletiraha kuluda ka palju halvematele filmidele.
Hinne: 6/10
"Cars"
Täispikkade arvutianimatsioonide ajalugu pole veel pikk. Esimene oli "Toy Story" (1995), mis on jäänud siiani isiklikuks lemmikuks.
Ma mäletan tegelikult päris hästi, mis nende juures võlus.
Esiteks loomulikult vaimustav mõte, et kõik luuakse arvutil, mis annab pildilisele küljele selge omapära ja mingi fotorealistliku kvaliteedi (kuigi "fotorealistlik" võib olla pigem lahe sõna kui väärtus omaette).
Ent veel tähtsam oli see uus valem, millega Pixar lagedale tuli. Nii edukas idee, et järgnevad aastad suretasid läänemaailma kinopublikus igasuguse huvi näha midagi muud. Firma pühkis otsekui muuseas kõigi rivaalidega põrandat. Hollywood ei salli muidugi tühja kohta ja peatselt tekkis piisavalt uusi elujõulisi konkurente, aga Pixar on endiselt põhiline tegija. Risti-isa, kellelt mõõtu võetakse ja – eelkõige – kellele loodetakse.
Mainitud valem on tegelikult lihtne. Tee Disneyt, aga tee vaimukalt. Peresuunitlus on muidugi vajalik, sinna sektorisse kuulub arvuliselt kõige rohkem piletiostjaid, kuid see ei peaks olema ehitusmaterjal, kuna see on juba vundament. Värvikad laulu-tantsunumbrid ja tundeküllased suursugused muinaslood on toredad, aga inimesed ei tule kinno ainult lugusid kuulama. Nad tulevad lõbusalt aega veetma. Neile kulub ära muhe möll ja pull, mis algab ilmselt löövatest hääletöödest nagu vanaisa Multikas ammu selgeks teinud.
Teostus muutus edaspidi väga vähe, sest üksikud teisitimõtlejad või originaalitsejad ("Antz", "Final Fantasy: Spirits Within") surid kuulsusetut surma ja massid ei ilmutanud ka tüdimuse märke. Praktiliselt kõik uued meenutasid neid, mis juba olnud. Masinavärk muutus niivõrd tõhusaks ja automaatseks, et üksikute teoste meenutamine muutus ebavajalikuks ja lausa raskeks. Vaidled vastu? Kirjuta mulle kasvõi sada sõna, mille poolest sinu kolm lemmikut on erilised!
Reaalseks miinuseks kujunes aga loovestmise tase. Sellele pöörati tihti ainult mööduvat tähelepanu, et kõik püsiks põhimõtteliselt koos, mille tulemusel ei intrigeerinud vahel ei tegelased ega nende lõppeesmärk. Marko Matvere ütles "Jääaeg 2" dubleerimisest rääkides telesaates Not Another Movieshow väga vahvasti umbes nii: imeline, kuidas tehakse haaravaid filme põhimõtteliselt mitte millestki. Täpselt seda tihti tehaksegi!
Kus häda kõige suurem, seal Pixar kõige lähem. Nende värskeimad kaks ("The Incredibles", "Cars") paistavad silma põhjalike, oma aja võtvate stooridega, mida ei oskaks täispikkadelt arvutianimatsioonidelt ausalt öeldes oodata. Sama pikkuse kohta, sest mõlemad hakkavad välgutama lõputiitreid alles tunni ja kolmveerandi kandis.
"Cars" pole kahjuks piisavalt sügav või haaravate karakteritega, et taolist kestvust õigustada. 112 minutit on päris pikk aeg, kui see täidetakse lihtsa looga upsakast noorest ralliautost, kes õpib hindama teekonda, mitte ainult esimesena lõpetamist. Me ei ootagi sisult näiteks Hayao Miyazaki'ni küündimist või midagi äärmiselt sügavmõtteliselt, aga Pixari tavapärane löövus igatahes puudub selgelt. Võib-olla mängib selles rolli uus leivaisa Disney, kuigi teos oli töös juba 2003. kevadest?
Toimuv esitatakse võluvalt tagasihoidlikus võtmes, tavapärane killurebimine ja möll jääb ära. See on pildiliselt tavapärases headuses, loolt ameerikalikul moel liigutav ja eikunagi otseselt igav, aga "Cars" tõesti vajaks ühte suurt trumpi, mille pärast seda vaadata. Tegelased on väga üheplaanilised ja neid ei elusta ka näitlejad. Owen Wilsoni hääl kaotab tema näo puudumisel justkui osa sarmist.
"Cars" on ühes kindlas aspektis õnnestumine (tagasi korralike lugude juurde!), aga iseenesest esimene Pixar pärast 1998.a "A Bug's Life'i", mille julgeks vahele jätta. Perefilmiks kõlbab küll, isegi väga, kuid arvutianimatsioonide regulaarne publik vajab enamat. Ligi-kaks-tundi tulevad ning lähevad erilise jäljeta, ühest silmast sisse – teisest rahulikult välja.
Pixari täispikale eelneb alati lühianimatsioon, milleks seekord "One Man Band". Vat see rokib täitsa hästi: lööv, humoorikas ja veel enne läbi, kui jõuad toolil mugava asendi leida. Järgmise suve projekt "Ratatouille" tundub treileri põhjal samasugune, välja arvatud kestvus, ja seega igati nauditav.
Lõpetuseks küsimus. Kuidas nimetada täispikki arvutianimatsioone, et sünonüüm oleks lühike, lööv ja tehniliselt täpne? Elu sees pole midagi sobivat pähe tulnud.
Hinne: 6/10
Ma mäletan tegelikult päris hästi, mis nende juures võlus.
Esiteks loomulikult vaimustav mõte, et kõik luuakse arvutil, mis annab pildilisele küljele selge omapära ja mingi fotorealistliku kvaliteedi (kuigi "fotorealistlik" võib olla pigem lahe sõna kui väärtus omaette).
Ent veel tähtsam oli see uus valem, millega Pixar lagedale tuli. Nii edukas idee, et järgnevad aastad suretasid läänemaailma kinopublikus igasuguse huvi näha midagi muud. Firma pühkis otsekui muuseas kõigi rivaalidega põrandat. Hollywood ei salli muidugi tühja kohta ja peatselt tekkis piisavalt uusi elujõulisi konkurente, aga Pixar on endiselt põhiline tegija. Risti-isa, kellelt mõõtu võetakse ja – eelkõige – kellele loodetakse.
Mainitud valem on tegelikult lihtne. Tee Disneyt, aga tee vaimukalt. Peresuunitlus on muidugi vajalik, sinna sektorisse kuulub arvuliselt kõige rohkem piletiostjaid, kuid see ei peaks olema ehitusmaterjal, kuna see on juba vundament. Värvikad laulu-tantsunumbrid ja tundeküllased suursugused muinaslood on toredad, aga inimesed ei tule kinno ainult lugusid kuulama. Nad tulevad lõbusalt aega veetma. Neile kulub ära muhe möll ja pull, mis algab ilmselt löövatest hääletöödest nagu vanaisa Multikas ammu selgeks teinud.
Teostus muutus edaspidi väga vähe, sest üksikud teisitimõtlejad või originaalitsejad ("Antz", "Final Fantasy: Spirits Within") surid kuulsusetut surma ja massid ei ilmutanud ka tüdimuse märke. Praktiliselt kõik uued meenutasid neid, mis juba olnud. Masinavärk muutus niivõrd tõhusaks ja automaatseks, et üksikute teoste meenutamine muutus ebavajalikuks ja lausa raskeks. Vaidled vastu? Kirjuta mulle kasvõi sada sõna, mille poolest sinu kolm lemmikut on erilised!
Reaalseks miinuseks kujunes aga loovestmise tase. Sellele pöörati tihti ainult mööduvat tähelepanu, et kõik püsiks põhimõtteliselt koos, mille tulemusel ei intrigeerinud vahel ei tegelased ega nende lõppeesmärk. Marko Matvere ütles "Jääaeg 2" dubleerimisest rääkides telesaates Not Another Movieshow väga vahvasti umbes nii: imeline, kuidas tehakse haaravaid filme põhimõtteliselt mitte millestki. Täpselt seda tihti tehaksegi!
Kus häda kõige suurem, seal Pixar kõige lähem. Nende värskeimad kaks ("The Incredibles", "Cars") paistavad silma põhjalike, oma aja võtvate stooridega, mida ei oskaks täispikkadelt arvutianimatsioonidelt ausalt öeldes oodata. Sama pikkuse kohta, sest mõlemad hakkavad välgutama lõputiitreid alles tunni ja kolmveerandi kandis.
"Cars" pole kahjuks piisavalt sügav või haaravate karakteritega, et taolist kestvust õigustada. 112 minutit on päris pikk aeg, kui see täidetakse lihtsa looga upsakast noorest ralliautost, kes õpib hindama teekonda, mitte ainult esimesena lõpetamist. Me ei ootagi sisult näiteks Hayao Miyazaki'ni küündimist või midagi äärmiselt sügavmõtteliselt, aga Pixari tavapärane löövus igatahes puudub selgelt. Võib-olla mängib selles rolli uus leivaisa Disney, kuigi teos oli töös juba 2003. kevadest?
Toimuv esitatakse võluvalt tagasihoidlikus võtmes, tavapärane killurebimine ja möll jääb ära. See on pildiliselt tavapärases headuses, loolt ameerikalikul moel liigutav ja eikunagi otseselt igav, aga "Cars" tõesti vajaks ühte suurt trumpi, mille pärast seda vaadata. Tegelased on väga üheplaanilised ja neid ei elusta ka näitlejad. Owen Wilsoni hääl kaotab tema näo puudumisel justkui osa sarmist.
"Cars" on ühes kindlas aspektis õnnestumine (tagasi korralike lugude juurde!), aga iseenesest esimene Pixar pärast 1998.a "A Bug's Life'i", mille julgeks vahele jätta. Perefilmiks kõlbab küll, isegi väga, kuid arvutianimatsioonide regulaarne publik vajab enamat. Ligi-kaks-tundi tulevad ning lähevad erilise jäljeta, ühest silmast sisse – teisest rahulikult välja.
Pixari täispikale eelneb alati lühianimatsioon, milleks seekord "One Man Band". Vat see rokib täitsa hästi: lööv, humoorikas ja veel enne läbi, kui jõuad toolil mugava asendi leida. Järgmise suve projekt "Ratatouille" tundub treileri põhjal samasugune, välja arvatud kestvus, ja seega igati nauditav.
Lõpetuseks küsimus. Kuidas nimetada täispikki arvutianimatsioone, et sünonüüm oleks lühike, lööv ja tehniliselt täpne? Elu sees pole midagi sobivat pähe tulnud.
Hinne: 6/10
August 08, 2006
"Superman Returns"
Ma ei viitsinud selle läbivaatusele minna – 11.00-ks linna jõuda on ikka vara – ja lootsin, et nii kuulsale linaloole tehakse kindlasti teine veel. MPDE kavalpead ikkagi ei teinud, nii et võtsin lõpuks jalad selga ning käisin ise kinos ära.
See on tõenäoliselt kõige nõrgem film, mida olen tänavu näinud. Koguni Wayansite n-ö komöödia "Little Man" pakkus toekamat ajaviidet, ja see oli ikka vilets.
Sain lõpuks aru sellestki, miks tuttavate muljetused piirduvad ebamäärase jahumisega stiilis "ei noh... otseselt halb polnud... hea polnud ka".
"Superman Returns" on lihtsalt nii mõttetu kaka, et ma ei viitsi sellele isegi korralikku arvustust kirjutada. Ma ei oodanud ausalt öeldes midagi ega saanudki midagi.
Ei mäletagi, millal viimati nägin filmi, mis oleks nii igavate tegelaste, nüri sündmustiku, ilmetute näitlejatööde, muna üldilmega. Tulemus on ümmargune, piinlikult keskpärane null, mis ei paku absoluutselt mitte midagi. Ainult kõigi osapoolte aja ja mõnel puhul (Spacey) talendi raiskamine, mis ei paku 204 miljoni dollarilise eelarve juures isegi meeldejäävaid möllustseene.
Tavaliselt eksisteerib häid või okeisid hetki isegi halbades linateostes ("Kariibi mere piraadid 2" oleks ilmekas näide), aga siin võib neid loetleda otseses mõttes sekundites.
Kui üldse midagi positiivselt meenutada, siis kangelase keepi täitvat Brandon Routhi, kes näeb Christopher Reeve'i moodi välja (tekitades seega nostalgilise tunde). Ei julge esialgu väita, et ta oleks hea näitleja, see roll ei anna kindlasti võimalust end tõestada, aga teda kasutatakse paaril momendil päris tõhusalt koomilise meeleolu loomisel. Ilmekas on ta kindlasti.
Supermani lugu ja imidžit tänapäevastati samas nii vähe, et see mõjub naeruvääselt. Me peaks uskuma, et keegi ei tunne pidevalt ajalehtedes poseerivas kangelases ära Daily Planeti töötajat Clark Kenti, kui neid eraldavad ainult tatiga pähetõmmatud lokk ja prillid? Ja millest õmmeldi see homoerootiline rüü – kardinariidest ja nailonist? Ja kas lennates ei võiks näiteks juuksed rohkem lehvida? Ma leidsin kokkuvõttes veel mitmeid lollusi, mida nõudlik vaataja ei suudaks kuidagi alla neelata, aga ei viitsinud neid üles kirjutada.
Filmist ei saa isegi selgeks, mis võimed Supermanil täpselt on. Ta ei soorita küll palju erinevaid trikke, aga need ilmnevad pealtnäha suvaliselt, vastavalt olukorrale ja selle tõsidusele. Näiteks kõlbab tule kustutamine jäise hingeõhuga. Pealekauba näeb suurte ning raskete asjade lennult peatamine üsna rumal välja, kui sa oled vanem kui 14.
Ainuke Superman, mille vastu praeguses meeleolus veel huvi tunneks, oleks Nicolas Cage'i ning Tim Burtoni projekt 1990-ndatest, mis ei jõudnud iial development-põrgust kaugemale.
Järjekordne viletsapoolne lastefilm, mis rüütatud ultimate blockbusteri pidžaamasse. Kohati on masendavalt keskpärane, kohati halb ja kohati lausa piinlikult halb. Ja kogu see tatt venib 154 minutit pikaks! Üle kahe ja poole tunni! Mees!
Hinne: 2/10
PS Taustafakte loe siit: www.imdb.com/title/tt0348150/trivia
PPS Järge loodetavasti ei tule, sest kogueelarve on hiiglaslik (260 miljonit dollarit) ning kasvõi nulli jõudmine hetkel väheusutav.
See on tõenäoliselt kõige nõrgem film, mida olen tänavu näinud. Koguni Wayansite n-ö komöödia "Little Man" pakkus toekamat ajaviidet, ja see oli ikka vilets.
Sain lõpuks aru sellestki, miks tuttavate muljetused piirduvad ebamäärase jahumisega stiilis "ei noh... otseselt halb polnud... hea polnud ka".
"Superman Returns" on lihtsalt nii mõttetu kaka, et ma ei viitsi sellele isegi korralikku arvustust kirjutada. Ma ei oodanud ausalt öeldes midagi ega saanudki midagi.
Ei mäletagi, millal viimati nägin filmi, mis oleks nii igavate tegelaste, nüri sündmustiku, ilmetute näitlejatööde, muna üldilmega. Tulemus on ümmargune, piinlikult keskpärane null, mis ei paku absoluutselt mitte midagi. Ainult kõigi osapoolte aja ja mõnel puhul (Spacey) talendi raiskamine, mis ei paku 204 miljoni dollarilise eelarve juures isegi meeldejäävaid möllustseene.
Tavaliselt eksisteerib häid või okeisid hetki isegi halbades linateostes ("Kariibi mere piraadid 2" oleks ilmekas näide), aga siin võib neid loetleda otseses mõttes sekundites.
Kui üldse midagi positiivselt meenutada, siis kangelase keepi täitvat Brandon Routhi, kes näeb Christopher Reeve'i moodi välja (tekitades seega nostalgilise tunde). Ei julge esialgu väita, et ta oleks hea näitleja, see roll ei anna kindlasti võimalust end tõestada, aga teda kasutatakse paaril momendil päris tõhusalt koomilise meeleolu loomisel. Ilmekas on ta kindlasti.
Supermani lugu ja imidžit tänapäevastati samas nii vähe, et see mõjub naeruvääselt. Me peaks uskuma, et keegi ei tunne pidevalt ajalehtedes poseerivas kangelases ära Daily Planeti töötajat Clark Kenti, kui neid eraldavad ainult tatiga pähetõmmatud lokk ja prillid? Ja millest õmmeldi see homoerootiline rüü – kardinariidest ja nailonist? Ja kas lennates ei võiks näiteks juuksed rohkem lehvida? Ma leidsin kokkuvõttes veel mitmeid lollusi, mida nõudlik vaataja ei suudaks kuidagi alla neelata, aga ei viitsinud neid üles kirjutada.
Filmist ei saa isegi selgeks, mis võimed Supermanil täpselt on. Ta ei soorita küll palju erinevaid trikke, aga need ilmnevad pealtnäha suvaliselt, vastavalt olukorrale ja selle tõsidusele. Näiteks kõlbab tule kustutamine jäise hingeõhuga. Pealekauba näeb suurte ning raskete asjade lennult peatamine üsna rumal välja, kui sa oled vanem kui 14.
Ainuke Superman, mille vastu praeguses meeleolus veel huvi tunneks, oleks Nicolas Cage'i ning Tim Burtoni projekt 1990-ndatest, mis ei jõudnud iial development-põrgust kaugemale.
Järjekordne viletsapoolne lastefilm, mis rüütatud ultimate blockbusteri pidžaamasse. Kohati on masendavalt keskpärane, kohati halb ja kohati lausa piinlikult halb. Ja kogu see tatt venib 154 minutit pikaks! Üle kahe ja poole tunni! Mees!
Hinne: 2/10
PS Taustafakte loe siit: www.imdb.com/title/tt0348150/trivia
PPS Järge loodetavasti ei tule, sest kogueelarve on hiiglaslik (260 miljonit dollarit) ning kasvõi nulli jõudmine hetkel väheusutav.
"The Lake House"
Aasia kino töötlemine on USAs praegu kuum sõna ja õnneks liigutakse õudukate juurest tasapisi teistegi žanride juurde. See on hea kasvõi vahelduse mõttes, sest iga õnnestumise kõrvale ("The Ring") on siginenud kaks keskpärast ("The Grudge", "The Ring 2").
Oodatuim on praegu kindlasti staariküllane maffiadraama "The Departed", mis ilmub oktoobris, aga "The Lake House" huvitas meid ka. Muidugi seetõttu, et Sandra Bullock ning Keanu Reeves leidsid jälle aega midagi ühist ette võtta. Mitte, et nende värskus oleks võrreldav "Speedi" ajaga rohkem kui kümne aasta eest... Reevesi valikud pärast "Matrixit" köidavad lihtsalt rohkem kui enne "Matrixit". Bullock andis "Crashis" samuti lõpuks lootust, et temas võib peituda enam kui realiseerimisaja ületanud Ameerika Magusake.
2000.a lõunakorealaste linalool "Siworae" põhinev "The Lake House" on ideelt täitsa ponks – armastusfilm, kus südamekesi eraldab aeg, see kõige armutum loodusjõud isiklikult. Naine ja mees elavad kaheaastase vahega samas majas, nende suhtlust vahendab ootamatul kombel postkast, kuhu pistetud korrespondents jõuab kohe ise vajalikku aja/ruumi punkti. Armunud lähevad peagi nii profiks kätte, et ei vaja kirjade koostamiseks enam kirjapulka ega paberitki, vähemalt ekraanil istuvad pool aega niisama ja kuulavad koos meiega narratsiooni. Inimesed pole samas kunagi rahul sellega, mis neil on, ja otsustavad oma supernaturaalse suhte muuta füüsiliseks...
Niimoodi loetuna on ikka veel äge. Vaataks või üle. Mulle üldse meeldib ajas rändamise teema, isegi kui sellega praegusel juhul otseselt ei tegelda. "Somewhere in Time" tundus kunagi väga äss, sa tõenäoliselt ei mäleta seda, Christopher Reeve'iga peaosas.
"The Lake House" osutub kahjuks pettumuseks, mis ei muutu enamasti päris tüütuks, aga jääb lootusetult jänni melodraamale (või siis igale filmile) nii olulise meeleolu loomisega. Tulemuseks on 105-minutit rahulikult siuglevaid klišeid, mis meenutab igamehe-rokkbändi romantilise hiti videot, sest malbe muusikataust on pea alati ette ütlemas, kuidas vaataja võiks end tunda. Juba avaminutid ütleva, mida oodata, ja kuigi elevus kohati tõuseb, eriti Bullocki ning Reevesi ühistes stseenides, on saalist lahkudes ilmselt sama pohh kui sinna tulles.
Vanamoodsa romantika huvilisele soovitaks pigem "Just Like Heavenit". Eesti keeles, luba ma meenutan... "Oleks see ometi nii". Mine vaata, videolaenutuses peaks leiduma.
Üksikud elemendid on siiski piisavalt tasemel, et vähenõudlikule publikule või siis lootusetule vanatüdrukule õdusat äraolemist pakkuda. Rahulik tempo, piisavalt tihti mõtlikku või kurba nägu tegevad tähed, turvaline loiult loksuv sündmustik, ilusad postkaardilikud vaated, lahe peni, kes meenutab välimuselt õhku täis puhutud rotti, pakkudes ka ühe naljakoha. R&B on mõlemad juba keskealised ja tunnevad ilmselt uhkust, et tegid ühe romantikaloo ka "küpsele publikule". Sellise vaoshoitud, vaikse ja mõtliku, kus erootika tipuks paar suudlust. Esimeseks tööks on neil "Kiirus", teisele võiks nimeks panna "Aeglus".
Kusjuures aus oleks mainida, et tähed teevad igati korralikud sooritused, nii Bullock kui John Cusackile pakutud rolli napsanud Reeves. Enamik nende ühiseid stseene kuuluvad parimate hulka: raamatu võtmine rongiplatvormilt, kohtumine peol, esimene tants, lõpp. Ekraanil nad selgelt sobivad ja mõlemad on pädevad samuti üksi. Kuigi Bullocki puhul hakkab häirima, et tema viimase aja tegelannad on nii traagilised ja vesise ninaga. Lõpetades positiivse noodiga, päris originaalselt mõjub pealelugemise rakendamine, mis asendab arvukaid kaadreid neist üksteisele kirju kribimas. Nad on tasemel pealelugejad ka.
"You've Got Mail: Back to the Future". Kahju, et ma ei toimeta Empire'it või Total Filmi. Lahe oleks niiviisi ristida pikk lugu "The Lake House'ist". Nüüd keegi lihtsalt varastab selle siit ning mina olen andekas jumala tasuta.
Hinne: 5/10
Oodatuim on praegu kindlasti staariküllane maffiadraama "The Departed", mis ilmub oktoobris, aga "The Lake House" huvitas meid ka. Muidugi seetõttu, et Sandra Bullock ning Keanu Reeves leidsid jälle aega midagi ühist ette võtta. Mitte, et nende värskus oleks võrreldav "Speedi" ajaga rohkem kui kümne aasta eest... Reevesi valikud pärast "Matrixit" köidavad lihtsalt rohkem kui enne "Matrixit". Bullock andis "Crashis" samuti lõpuks lootust, et temas võib peituda enam kui realiseerimisaja ületanud Ameerika Magusake.
2000.a lõunakorealaste linalool "Siworae" põhinev "The Lake House" on ideelt täitsa ponks – armastusfilm, kus südamekesi eraldab aeg, see kõige armutum loodusjõud isiklikult. Naine ja mees elavad kaheaastase vahega samas majas, nende suhtlust vahendab ootamatul kombel postkast, kuhu pistetud korrespondents jõuab kohe ise vajalikku aja/ruumi punkti. Armunud lähevad peagi nii profiks kätte, et ei vaja kirjade koostamiseks enam kirjapulka ega paberitki, vähemalt ekraanil istuvad pool aega niisama ja kuulavad koos meiega narratsiooni. Inimesed pole samas kunagi rahul sellega, mis neil on, ja otsustavad oma supernaturaalse suhte muuta füüsiliseks...
Niimoodi loetuna on ikka veel äge. Vaataks või üle. Mulle üldse meeldib ajas rändamise teema, isegi kui sellega praegusel juhul otseselt ei tegelda. "Somewhere in Time" tundus kunagi väga äss, sa tõenäoliselt ei mäleta seda, Christopher Reeve'iga peaosas.
"The Lake House" osutub kahjuks pettumuseks, mis ei muutu enamasti päris tüütuks, aga jääb lootusetult jänni melodraamale (või siis igale filmile) nii olulise meeleolu loomisega. Tulemuseks on 105-minutit rahulikult siuglevaid klišeid, mis meenutab igamehe-rokkbändi romantilise hiti videot, sest malbe muusikataust on pea alati ette ütlemas, kuidas vaataja võiks end tunda. Juba avaminutid ütleva, mida oodata, ja kuigi elevus kohati tõuseb, eriti Bullocki ning Reevesi ühistes stseenides, on saalist lahkudes ilmselt sama pohh kui sinna tulles.
Vanamoodsa romantika huvilisele soovitaks pigem "Just Like Heavenit". Eesti keeles, luba ma meenutan... "Oleks see ometi nii". Mine vaata, videolaenutuses peaks leiduma.
Üksikud elemendid on siiski piisavalt tasemel, et vähenõudlikule publikule või siis lootusetule vanatüdrukule õdusat äraolemist pakkuda. Rahulik tempo, piisavalt tihti mõtlikku või kurba nägu tegevad tähed, turvaline loiult loksuv sündmustik, ilusad postkaardilikud vaated, lahe peni, kes meenutab välimuselt õhku täis puhutud rotti, pakkudes ka ühe naljakoha. R&B on mõlemad juba keskealised ja tunnevad ilmselt uhkust, et tegid ühe romantikaloo ka "küpsele publikule". Sellise vaoshoitud, vaikse ja mõtliku, kus erootika tipuks paar suudlust. Esimeseks tööks on neil "Kiirus", teisele võiks nimeks panna "Aeglus".
Kusjuures aus oleks mainida, et tähed teevad igati korralikud sooritused, nii Bullock kui John Cusackile pakutud rolli napsanud Reeves. Enamik nende ühiseid stseene kuuluvad parimate hulka: raamatu võtmine rongiplatvormilt, kohtumine peol, esimene tants, lõpp. Ekraanil nad selgelt sobivad ja mõlemad on pädevad samuti üksi. Kuigi Bullocki puhul hakkab häirima, et tema viimase aja tegelannad on nii traagilised ja vesise ninaga. Lõpetades positiivse noodiga, päris originaalselt mõjub pealelugemise rakendamine, mis asendab arvukaid kaadreid neist üksteisele kirju kribimas. Nad on tasemel pealelugejad ka.
"You've Got Mail: Back to the Future". Kahju, et ma ei toimeta Empire'it või Total Filmi. Lahe oleks niiviisi ristida pikk lugu "The Lake House'ist". Nüüd keegi lihtsalt varastab selle siit ning mina olen andekas jumala tasuta.
Hinne: 5/10
Subscribe to:
Posts (Atom)
