Christian Bale saavutas uue Nahkhiirmehena tuntuse, mida ta juba ammu väärib, aga tema tihe töögraafik seisab endiselt ees sellest, mida meie levitajad jaksavad või tahavad kinodesse kolida.
"Batman Beginsi" tuules on näinud ilmavalgust veel tervelt neli projekti, aga esimesena jõuab eestlaste ette see kõige vanem. Ootama pidid tegelikult teisedki – teos alustas '05 septembris Toronto festivalil ja hakkab alles viimastel kuudel tasapisi üle maailma kinodesse tilkuma.
"Harsh Times" on õigupoolest täitsa tavaline getodraama, aga kuna tempo püsib ilusti üleval, pikkus on väga mõistlik ja Bale sooritab järjekordse märkimisväärse näitlejatöö, annan enda soovituse küll.
Ta kogub põhilise tähelepanu, aga sarjades kuulsaks saanud Freddie Rodriguez ("Mulla all") ja Eva Longoria ("Meeleheitel koduperenaised") teevad samuti väga kena tööd. Põhirõhk ongi näitlejatel, kuigi laiemas plaanis huvitab meid ju seegi, kuidas õnnestub David Ayeri debüüt lavastajana. Tema on kirjutanud muuhulgas "The Fast and the Furiousi", "Training Day" ja "Dark Blue", saades lõpuks võimaluse oma nägemus ise ka ekraanile tuua. Selles mõttes pole ootamatu, et "Harsh Times" tallab sama rada, uurides tänavaelu ning leides, et paljus eraldab meid ainult see, kummal pool seaduse piiri astume.
Kõlab vaese mehe Michael Mann'ina, või midagi, aga Ayer ja autentne sobivad ühte lausesse küll. Ta on veetnud nooruse South Centralis karmi tänavaelu keskel ja kirjutabki sellest, mida teab. "Harsh Times" ei õhka getodraamana sellist kvaliteeti nagu (värskematele elamustele mõeldes) "The Shield" või "The Wire", aga filmil pole ka sarjade eelist tundide kaupa loo ning tegelaste arendamisega vaeva näha.
Sisse elamisele kulus natuke aega, umbes 20 minutit. Rodrigueze ja Bale'i tegelased on kaks lihtsat kutti, kes tahavad üle kõige pidu panna ja tutti krabada... ehk on asi minus, aga nende tahumatu kõnepruuk kõlas esialgu täiesti harjumatult. Bale on jäänud meelde pineva vaikiva tüübina, mistõttu tühja mula tootvad pidevalt lõksuvad lõuad tundus veider, kuigi rolli sisse elamises ei tulnud ei siis ega hiljem kahelda. Rodriguez on pärast "Mulla all" intelligentset Ricot aga peaaegu vastuvõetamatu logardina, kelle sõnavara koosneb suuresti slängist nagu dogg või wassup. Kui aga esmakordselt vägivallani jõutakse, loksub kõik järsku paika ja püsib seal lõpuni välja.
Ayeri dialoog osutub jah natuke tühjaks, aga seda kompenseerivad pühendunud osatäitmised, rääkimata üldisest naelapea-tabamistest õhustikuga. Kui sa ei usu, et neil tänavatel kehtivad džungliseadused, võib getodraama lihtsalt maha kanda, ja "Harsh Times" ei vea alt. Toon on ähvardav ka ilma suure koguse hiphopi ja kiire montaažita, lühidad järsud vägivallapursked panevad aga vaataja soontes adrenaliini mõnusalt tukslema. Praktiliselt iga äksirikkam hetk õnnestub tasemel, millest tahaks pärast seanssi üle rääkida nagu teised poleks näinud.
Veelgi mõjuvam on aga, nagu mainitud, Bale, kelle tegelane osutub psüühiliselt üsna häirituks, minnes vaikselt üha enam segi. Jah, nii mõjuv, et hirmutab isegi teiselt poolt ekraani. Jim on selline õnnetu tüüp, kes ei saa isegi aru, kuidas ta reaalsusest irdub, ja mingil hetkel muutub tema seltskond väga kriipivaks. Kui sellised maniakid asustaks slashereid, tasuks neid isegi rohkem vaadata. Mehe üks tugevus, millele ta seekordki toetub, on ilmete intensiivsus, mille kõrvale pole teksti enam vajagi. Ta lihtsalt vajub tasapisi näost nõnda haiglaseks, et hakkab vaatajat hüpnotiseerima nagu madu küülikut. "American Psycho" oli selle kõrval alles treening. Peab nüüd ikka "The Machinisti" ära tšekkama.
See on ka tore, et Longoria saab väljaspool "Koduperenaisi" rolli, mis ka midagi tähendab. Ta kehastab õrnust ja stabiilsust, mida Jim ja Mike oma karmis maailmas alateadlikult püüdlevad, aga iial ei saavuta. Kui asi põhineks James Ellroy romaanil, kandideeriks ta nagunii Oscarile.
Hinne: 7/10
January 17, 2007
January 05, 2007
"The Prestige"
Lugu kahe mustkunstniku (Christian Bale, Hugh Jackman) eluaegsest ohtlikust rivaalitsemisest, mis leiab aset peamiselt 19. ja 20. sajandi vahetuse Londonis. Suuremates osades veel Michael Caine, Scarlett Johansson, Andy Serkis, David Bowie, Piper Perabo jt.
Hetkel kuum stsenarist-lavastaja Christopher Nolan on teinud ühe nojah-filmi ("Following"), täitsa hea filmi ("Memento"), tõesti hea filmi ("Insomnia"), enam-vähem filmi ("Batman Begins") ning nüüd okei filmi ("The Prestige"). Ta on pälvinud minu arvates rohkem tähelepanu kui tingimata väärib, aga vähemalt algavad tema teosed põnevast ideest. Nagu nüüdki. Maailmas võib eksisteerida ainult kolm erinevat lugu, või kuidas need targad mehed saunas ütlesid, aga mustkunstnikud ja sajandivahetuse London hakkavad silma küll.
Pole ilmselt juhus, et tema suurim saavutus on "Insomnia" (draama politseinikust, kes uurib jäises väikelinnas teismelise mõrva), sest see pole ainsa Nolani tööna tema või tema ja venna kirjutatud. Seal ei püüta vaatajat rabada kohustusliku üllatusega lõpus, mille lembust heidetakse miskipärast palju enam ette Shyamalanile, ja pööratakse samas piisavalt tähelepanu karakteriarendusele. Tegelased, kellel liiga vähe liha luudel, ei kanna ju edukalt välja ei filmi ega ootamatut pööret lõpus – aga just sellega kipub Nolan alt minema. Antikliimaks lõpetab võiduka finaali asemel ka "The Prestige'i".
See on teatud mõttes alati moodne film, rääkides professionaalsetest meelelahutajatest, kes ei tunnista ühtegi ohverdust selleks liiga (piisavalt?) suureks ja leiavad, et hiilgus laval korvab kõik muu. Showbizi telgitagustele mõeldes tuleb aga ruttu pähe üks tunduvalt parem teos, Aaron Sorkini tänavu alustanud suurepärane telesari "Studio 60 on the Sunset Strip" (iganädalase komöödia-telesaate tegijatest). "The Prestige'i" puudused on sellega võrdluses eriti silmatorkavad. Jajah, ikka see karakteriarendus. Mustkunstnike-loo osalised on pädevad visandid ja mingite detailide kaudu osaliselt intrigeerivad – aga neile ei kasvatata kunagi piisavalt liha luudele, et huvi jätkuvalt üleval hoida.
Arvustuse toon on osutunud virisevaks, aga see sobib kirjeldama filmi rammu, mille võib kokku võtta ühe sõnaga "kidur". Inglastel on selleks väga hea sõna bland. Ehk suuresti ilmetu. Mustkunstnike lavaetendused püüavad pilku, aga Nolan ei suuda orkestreerida kõigest muust suure pauguga tipnevat pinget, vaid viib peategelaste mõõdukalt põneva kassi-hiire mängu nii ahastamapanevalt keskpärase lõpuni, et muidu üldiselt soodne (kuigi eales mitte tõesti erutav) põnevik vajub tuntavalt ära. Lõpplahendus on põhimõtteliselt võimalik, kuigi raskesti usutav, aga kindlasti mitte pole see kvaliteetne jutuvestmise kunst. Kõik rakendatakse keskse idee teenistusse, mis pole aga nii tugev, et ootamine ära tasuks.
Osatäitjad ei vea alt, kuigi sellistest rollidest pole palju rääkida, need on pinnapealsed nagu uppunud sukeldujad. Pigem oleks rääkida siis, kui tööd oleks viletsad. Kõik staarid (Caine, Jackman, Bale) üritavad vähemalt rõhuda sellele, mille poolest neid hästi tuntakse, ja kõige mõjuvam on taas Bale, kelle kaamenäoline, pingeline jõllitamine on lisanud märkimisväärse mõõtme nii mõnelegi süngele filmile. Rääkimata poolsüngest nagu "The Prestige".
Hinne: 6/10
Hetkel kuum stsenarist-lavastaja Christopher Nolan on teinud ühe nojah-filmi ("Following"), täitsa hea filmi ("Memento"), tõesti hea filmi ("Insomnia"), enam-vähem filmi ("Batman Begins") ning nüüd okei filmi ("The Prestige"). Ta on pälvinud minu arvates rohkem tähelepanu kui tingimata väärib, aga vähemalt algavad tema teosed põnevast ideest. Nagu nüüdki. Maailmas võib eksisteerida ainult kolm erinevat lugu, või kuidas need targad mehed saunas ütlesid, aga mustkunstnikud ja sajandivahetuse London hakkavad silma küll.
Pole ilmselt juhus, et tema suurim saavutus on "Insomnia" (draama politseinikust, kes uurib jäises väikelinnas teismelise mõrva), sest see pole ainsa Nolani tööna tema või tema ja venna kirjutatud. Seal ei püüta vaatajat rabada kohustusliku üllatusega lõpus, mille lembust heidetakse miskipärast palju enam ette Shyamalanile, ja pööratakse samas piisavalt tähelepanu karakteriarendusele. Tegelased, kellel liiga vähe liha luudel, ei kanna ju edukalt välja ei filmi ega ootamatut pööret lõpus – aga just sellega kipub Nolan alt minema. Antikliimaks lõpetab võiduka finaali asemel ka "The Prestige'i".
See on teatud mõttes alati moodne film, rääkides professionaalsetest meelelahutajatest, kes ei tunnista ühtegi ohverdust selleks liiga (piisavalt?) suureks ja leiavad, et hiilgus laval korvab kõik muu. Showbizi telgitagustele mõeldes tuleb aga ruttu pähe üks tunduvalt parem teos, Aaron Sorkini tänavu alustanud suurepärane telesari "Studio 60 on the Sunset Strip" (iganädalase komöödia-telesaate tegijatest). "The Prestige'i" puudused on sellega võrdluses eriti silmatorkavad. Jajah, ikka see karakteriarendus. Mustkunstnike-loo osalised on pädevad visandid ja mingite detailide kaudu osaliselt intrigeerivad – aga neile ei kasvatata kunagi piisavalt liha luudele, et huvi jätkuvalt üleval hoida.
Arvustuse toon on osutunud virisevaks, aga see sobib kirjeldama filmi rammu, mille võib kokku võtta ühe sõnaga "kidur". Inglastel on selleks väga hea sõna bland. Ehk suuresti ilmetu. Mustkunstnike lavaetendused püüavad pilku, aga Nolan ei suuda orkestreerida kõigest muust suure pauguga tipnevat pinget, vaid viib peategelaste mõõdukalt põneva kassi-hiire mängu nii ahastamapanevalt keskpärase lõpuni, et muidu üldiselt soodne (kuigi eales mitte tõesti erutav) põnevik vajub tuntavalt ära. Lõpplahendus on põhimõtteliselt võimalik, kuigi raskesti usutav, aga kindlasti mitte pole see kvaliteetne jutuvestmise kunst. Kõik rakendatakse keskse idee teenistusse, mis pole aga nii tugev, et ootamine ära tasuks.
Osatäitjad ei vea alt, kuigi sellistest rollidest pole palju rääkida, need on pinnapealsed nagu uppunud sukeldujad. Pigem oleks rääkida siis, kui tööd oleks viletsad. Kõik staarid (Caine, Jackman, Bale) üritavad vähemalt rõhuda sellele, mille poolest neid hästi tuntakse, ja kõige mõjuvam on taas Bale, kelle kaamenäoline, pingeline jõllitamine on lisanud märkimisväärse mõõtme nii mõnelegi süngele filmile. Rääkimata poolsüngest nagu "The Prestige".
Hinne: 6/10
January 02, 2007
Subscribe to:
Posts (Atom)
