"Men of Honor", "The Recruit", "Annapolis", "S.W.A.T.", "Ladder 49", "The Guardian" ja mis kõik esimese hooga meenuvadki. Ameeriklaste värbamisfilmid. Näitavad, kui hääs seltskonnas viibivad need, kelle tööks on elu-tervisega riskides lihtinimesi aidata. Tuletõrjujad, eriüksuslased, muidugi mereväelased jne. "The Guardiani" keskmes on U.S. Coast Guard ehk rannavalve. Sina istud oma mugavas soojas kontoris ja mängid töötamise asemel Tetrist või kaarte. Tema sulistab jäises vees, toob uppujaid välja.
Kusjuures need värbamisfilmid töötavad ilusti. Ameeriklastel on, mida näidata – inimressursid ja tehnilised võimalused on tasemel. Ainult palgad on nirud nagu moodsa elu unustatud kangelastel ikka. Aga seda parem, stoori tuleb ühtaegu realistlik (väike tasu) ning ülev (väike tasu, aga elude päästmine on tähtsam). Nende karmi väljaõpet on tore suurel ekraanil vaadata, pekk saab valu, muskel paisub, noored higistavad verepisaraid. Kujuta nüüd ette sarnase sisuga linalugu eestlastelt. Saad aru küll, et värbamisfilmide tšempioniks on ameeriklased.
Natuke ilustamist ei jookse samuti mööda külgi alla. Peategelane on alati filmitähe välimusega (seekord Ashton Kutcher) ja leiab ilusa hea südamega tüdruku, kellega tekib lõpuks armastus. "Sleeper Celli" Melissa Sagemiller on siia sobiv valik. Mõne nurga alt särisevalt seksikas, teisalt nagu unelmate naabrineiu, lihtne, südamlik ja hooliv. Kahju, et ilu kaua ei köida. Selles mõttes, et kui tuumakamaid rolle ei järgne, tüdime ära ning hakkame peagi reeturlikult uusi kaunitare vahtima. Mehed on põrsikud.
Meheilu säilib ekraanil miskipärast kauem. Näidet pole vaja kaugelt otsida – "The Guardiani" raskekahurvägi Kevin Costneri isikus. Osalegu pealegi ridamisi mingis kakas: kui ta tõsise osa valib, on tulemus garanteeritult soliidne. Isegi siis, kui materjal pole ühtlane ja ta osutub filmi parimaks asjaks nagu mulluses "The Upside of Anger'is". Pensionärieelikust vetelpäästja, kes koolitab endale klassitäie järeltulijaid, on jällegi otse kümnesse. Päevinäinud, aga biitseps ikka paisumas, enesekindel, aga mitte iial agressiivne, karm, aga isalikul moel sümpaatne. Taoliste töödega võidetakse Oscareid, eriti pärast "vananemine on hea" stiilis kõnesid, kuigi selle esitab keegi teine. Kokkuvõttes ongi tegu eelkõige Costneri etendusega, mille jaoks leidub Hollywoodi slängis natuke halvamaiguline sõna vehicle. Kuid selles pole tõesti miskit halba, kui keegi juhib lugu kindlakäeliselt nagu vana kapten.
Kusjuures väga meeldis see, kuidas Ben Randall välja juhatatakse. Mul tekkis lausa tunne, et selline lahendus töötaks "Waterworldi" eelloona.
"The Guardian" kuulub üllatuslikult ka Kutcherile, märgade kõrvatagustega tuulepeana, kelles leidub palju potentsiaali. Ongi esimene kord, kui teda kinos huviga vaatan, sest kutt pole lihtsalt seal enne millegiga silma paistnud. Ainult keskpärased põnevikud või romantilised komöödiad, neid võib ise vahtida, pähh. Siin paeluvad Jake'i sünge minevik ja ninakas olek, mis muudavad tema jälgimise täitsa nauditavaks. Aitab paipoistest.
"The Guardian" on erutamiseks liiga tüüpiline värbamisfilm ja hakkab paraku lõpus venima, aga Costneri-Kutcheri nägemiseks tasub kindlasti ära. Nad ei kõla paberil nagu dream team, aga üllatusi ikka juhtub.
Hinne: 6/10
October 22, 2006
October 07, 2006
"World Trade Center"
9/11/2001. Lennukid sõidavad tornidesse ja päästjad jooksevad hooneid evakueerima. Kaks politseinikku (Nicolas Cage, Michael Peña) satuvad rusude alla. Lugu on nende pääsemisest – kui nad ikka pääsevad.
Hollywood on jõudnud World Trade Centeri langemise juurde. Viis aastat oodata tasus ära: pole maitsetult vara, pole meelest ka läinud. "United 93" ja "World Trade Center" esilinastuvad meil kuuajase vahega. Loodetavasti piisav paus, isegi USAs oli neli kuud. Nüüd tahaks kangesti näha "Reign Over Me'd".
"WTC" on mitmetahuline. Inimlik draama, katastroofilugu, seisundifilm, propaganda. Sõja ajal valmib ju alati propagandafilme ja sõda terrorismiga ei lõpe enam kunagi. Oliver Stone suudab realiseerida kõik neli, kuigi patriotismi õhutamine edeneb kokkuvõttes vist kõige etemini. Aga mitte ebaviisakas vormis "turbanid on pahad, anname neile valu!", vaid poliitiliselt korrektselt (kodumaa elas üle valusa hoobi, armastame üksteist). Mõjub küll, mul pisarad tilkusid. Ilmselt eelkõige põhjusel, et sündmuse suhtes jagub empaatiavõimet ja ma tean, et lugu on päris, kuid vähemalt tilkusid. Eesmärk täidetud.
Tegijad ei koonerda paatosega ja õige meeleolu tekib kohe. (Vara)hommikune suurlinn tundub paljas, kaitsetu, kuidagi intiimne. Tavalised inimesed teevad oma tavalisi asju. No kuidas keegi sai neid alatult rünnata? Lennukeid ei näidata tornidesse sõitmas, aga õhustik muudab "WTC" mõjuvamaks katastroofilooks kui paljud efektietendused. Rusud, tolm, veri, ellujääjad sebivad ringi nagu lõhutud pesaga sipelgad. Kalgistunud näod, suured pärani silmad. Ja kui meid siiski premeeritakse kokkuvariseva hoonega, kuhu kaks meespeategelast jäävad kinni, võtab tõesti ahhetama. Võimas kraam. Emotsionaalne element annab purustustööle palju juurde. Kõlab jah nagu elementaarne teadmine, aga näiteks "Poseidon" keerati vingetest visuaalidest hoolimata pekki, nii et las ma kordan üle.
Dokumentaalkaadreid WTC hävingust on päris palju, kui kedagi huvitab.
Stone'i suurim õnnestumine lavastajana ongi õhustik, mille suhtes see võib olla tema parimaid töid. Kurb ja õudne kohe algusest, aga ta ei jäta kruttimist. Vaatajas tekib kerge klaustrofoobia juba enne varingut, tornidesse jõudes, kus mehed viibivad peaaegu lõpuni. Masendav. Silmad lähevad märjaks ka juhul, kui peategelaste kannatustest ei hooli. Neil on ju pered, kes ootavad papasid koju.
Peategelaste abikaasade õlul (Maggie Gyllenhaal, Maria Bello) lasubki kõige raskem. Nemad peavad mõjuma siis ka, kui elusalt mattunute kannatused meid väga ei haara. Nemad teevad näitlejatööd, mida filmist meenutada: vapustus, masendus ja lootus. Gyllenhaal on üllatavalt seksikas, omandades lõpuks ometi naiselikud vormid. Rasedus teeb imesid. Filmikunstnikud teevad veel suuremaid, sest tegelik dekreet tuli mitu kuud pärast võtteid.
Cage ja Peña jäävadki üsna kõrvale. Sisukatele meestegelastele pole selles katastroofidraamas kohta. Lamavad rusude all, tolm näos, nägu suures plaanis, mõmisevad lämbuva häälega. Kogu filmilikkus kulub muule, nemad lihtsalt lesivad. Pole isegi oluline, kes täpselt meesosi täidavad. Kaaluti paljusid tähti, kelles leidub mingit all-american hero kvaliteeti (Gibson, Clooney, Ford, Costner, Tommy Lee Jones, Quaid, Travolta). Cage'is peidetakse see miskipärast siiski ära: ta kannab eriti koledaid vuntse ja kisendab aeg-ajalt imelikult.
Teisest tunnist kisub tasapisi rutiinseks. Film on liiga pikk, et nii vähese karakteriarendusega rahule jääks. Mis peaks tulema muidugi taustade arvelt, kus sa kivide alla maetuna enam väga arened. Aga siis algab õnneks vaheldust pakkuv päästmisaktsioon ja veidi letargiliseks kiskuv seisundifilm ootusest kaob tahaplaanile.
Stone armastab loomingulisi väljakutseid ja "World Trade Center" on seda talle kindlasti. Eriti ausa katsena endale stuudiosüsteemis mingi koht kätte võidelda. Aastad pole enam need, kuid arved marsivad iga kuu lauale ikka. Nagu tinasõdurid.
"WTC" mõjub küll. Aga tegelikuks mõistmiseks pidi olema seal.
Hinne: 6/10
Hollywood on jõudnud World Trade Centeri langemise juurde. Viis aastat oodata tasus ära: pole maitsetult vara, pole meelest ka läinud. "United 93" ja "World Trade Center" esilinastuvad meil kuuajase vahega. Loodetavasti piisav paus, isegi USAs oli neli kuud. Nüüd tahaks kangesti näha "Reign Over Me'd".
"WTC" on mitmetahuline. Inimlik draama, katastroofilugu, seisundifilm, propaganda. Sõja ajal valmib ju alati propagandafilme ja sõda terrorismiga ei lõpe enam kunagi. Oliver Stone suudab realiseerida kõik neli, kuigi patriotismi õhutamine edeneb kokkuvõttes vist kõige etemini. Aga mitte ebaviisakas vormis "turbanid on pahad, anname neile valu!", vaid poliitiliselt korrektselt (kodumaa elas üle valusa hoobi, armastame üksteist). Mõjub küll, mul pisarad tilkusid. Ilmselt eelkõige põhjusel, et sündmuse suhtes jagub empaatiavõimet ja ma tean, et lugu on päris, kuid vähemalt tilkusid. Eesmärk täidetud.
Tegijad ei koonerda paatosega ja õige meeleolu tekib kohe. (Vara)hommikune suurlinn tundub paljas, kaitsetu, kuidagi intiimne. Tavalised inimesed teevad oma tavalisi asju. No kuidas keegi sai neid alatult rünnata? Lennukeid ei näidata tornidesse sõitmas, aga õhustik muudab "WTC" mõjuvamaks katastroofilooks kui paljud efektietendused. Rusud, tolm, veri, ellujääjad sebivad ringi nagu lõhutud pesaga sipelgad. Kalgistunud näod, suured pärani silmad. Ja kui meid siiski premeeritakse kokkuvariseva hoonega, kuhu kaks meespeategelast jäävad kinni, võtab tõesti ahhetama. Võimas kraam. Emotsionaalne element annab purustustööle palju juurde. Kõlab jah nagu elementaarne teadmine, aga näiteks "Poseidon" keerati vingetest visuaalidest hoolimata pekki, nii et las ma kordan üle.
Dokumentaalkaadreid WTC hävingust on päris palju, kui kedagi huvitab.
Stone'i suurim õnnestumine lavastajana ongi õhustik, mille suhtes see võib olla tema parimaid töid. Kurb ja õudne kohe algusest, aga ta ei jäta kruttimist. Vaatajas tekib kerge klaustrofoobia juba enne varingut, tornidesse jõudes, kus mehed viibivad peaaegu lõpuni. Masendav. Silmad lähevad märjaks ka juhul, kui peategelaste kannatustest ei hooli. Neil on ju pered, kes ootavad papasid koju.
Peategelaste abikaasade õlul (Maggie Gyllenhaal, Maria Bello) lasubki kõige raskem. Nemad peavad mõjuma siis ka, kui elusalt mattunute kannatused meid väga ei haara. Nemad teevad näitlejatööd, mida filmist meenutada: vapustus, masendus ja lootus. Gyllenhaal on üllatavalt seksikas, omandades lõpuks ometi naiselikud vormid. Rasedus teeb imesid. Filmikunstnikud teevad veel suuremaid, sest tegelik dekreet tuli mitu kuud pärast võtteid.
Cage ja Peña jäävadki üsna kõrvale. Sisukatele meestegelastele pole selles katastroofidraamas kohta. Lamavad rusude all, tolm näos, nägu suures plaanis, mõmisevad lämbuva häälega. Kogu filmilikkus kulub muule, nemad lihtsalt lesivad. Pole isegi oluline, kes täpselt meesosi täidavad. Kaaluti paljusid tähti, kelles leidub mingit all-american hero kvaliteeti (Gibson, Clooney, Ford, Costner, Tommy Lee Jones, Quaid, Travolta). Cage'is peidetakse see miskipärast siiski ära: ta kannab eriti koledaid vuntse ja kisendab aeg-ajalt imelikult.
Teisest tunnist kisub tasapisi rutiinseks. Film on liiga pikk, et nii vähese karakteriarendusega rahule jääks. Mis peaks tulema muidugi taustade arvelt, kus sa kivide alla maetuna enam väga arened. Aga siis algab õnneks vaheldust pakkuv päästmisaktsioon ja veidi letargiliseks kiskuv seisundifilm ootusest kaob tahaplaanile.
Stone armastab loomingulisi väljakutseid ja "World Trade Center" on seda talle kindlasti. Eriti ausa katsena endale stuudiosüsteemis mingi koht kätte võidelda. Aastad pole enam need, kuid arved marsivad iga kuu lauale ikka. Nagu tinasõdurid.
"WTC" mõjub küll. Aga tegelikuks mõistmiseks pidi olema seal.
Hinne: 6/10
Subscribe to:
Posts (Atom)
