"White Noise" (2005) --- 5/10
Ei, see pole see. Don DeLillo raamatu ekraniseering viibib ikka "kusagil väljas". Siin on hoopis õudukas, mis jõudis maailma ette jaanuaris.
Mees (Michael Keaton) leiab oma õnnetult surnud abikaasa, ja ka paljude teiste hingedega, kontakti EVP abil. See on muuseas päriselt eksisteeriv võte püüda kalli kadunukeste häält või isegi nägu tavalise salvestustehnika abil (makk, kaamera) ja see arvutis taustamürast puhastada.
Tahtsin, nii tahtsin, et see film meeldiks. Viimasel ajal karjääriga ummikus Keaton püsib ikka kadestusväärselt heas vormis ja väärib peaosi. Paraku on mehe rollisooritus umbkaudu kümme korda põnevam kui miski muu siin ekraanile jõudev, kaasa arvatud tema tegelaskuju. Kiitus tegijatele katse eest mingil hetkel järsu sisulise pöördega publik üles raputada, aga korraliku loota on ikka raske kellestki-millestki hoolima hakata. Film on ikka nii B, et teeb haiget. Ja kas selline lõpp peaks muljet avaldama?
"The Forgotten" (2004) --- 3/10
9-aastase poja surma leinav ema (Julianne Moore) ei nõustu abikaasa ja psühhiaatriga (Gary Sinise), et ta mõtles lapse ise välja. Asja uurimine ei muuda tema elu just mugavamaks.
Igal endast lugupidav Hollywoodi naistäht peab tegema õudukaid, mistõttu vist ilmus ka "The Forgotten". Õigupoolest anti peaosa Nicole Kidmanile, aga tal oli head õnne või ettenägelikkust alt ära hüpata. Tulemus pole "Kuuenda meele", "Teiste" või "Hauataguse kajaga" isegi samas tähesüsteemis. Nii üksluist, isikupäratut, võiks öelda letargilist õudukat näeb üsna harva, kuigi lavastaja ja näitlejad teevad parima, et õhustik oleks paigas.
Mõned ehmatuskohad on tõesti nauditavad, aga pooleteise tunnine linateos tundub isegi neid arvesse võttes vähemalt kahetunnine. Eriti seetõttu, et stsenaarium jääb ebaintelligentseks ega kutsu uskuma. Sellega võrreldes tuleb näiteks "Kuuenda meele" geniaalsus eriti tabavalt esile. Asja ei päästa mõni minut pikem DVD-versioon, kus täiendati ja muudeti mõnda stseeni. Nende kohta ütleks: hea ongi, et välja jäeti.
Finaalil pole viga, kuigi see algab juba pool tundi enne lõputiitreid. Üllatust lõpus siiski ei tulnud, juba poole peal hakkad aimama, mis toimub.
Kokkuvõttes jäävadki meelde ainult pädevad esitused Moore'ilt, aga lisaks Anthony Edwardsilt (abikaasa), Sinise'ilt, Dominic Westilt (saatusekaaslane) ja Linus Roache'ilt (saladuslik võõras). Aga sellest ei piisa, et meil huvitav oleks.
"Closer" (2004) --- 9/10
Teeme näo, et näitlejanimed on ühtlasi tegelaskujude nimed, siis on sul sisukokkuvõttest palju kergem aru saada. Natalie Portman ja Jude Law on paar. Julia Roberts ja Clive Owen on samuti paar. Paraku püsib Law ja Robertsi vahel lahendamata kirg, mis paneb nad hulle tükke tegema. Armastuse lahinguväljadelt ei lahku tervena keegi.
Patrick Marberi näidendil ja hilisemal stsenaariumil põhinev mõistulugu sellest, kuidas
lubamatud kired lõhuvad suhteid. Ning sellest, kuidas keegi tegelikult kunagi suureks ei kasva. "Closer" lahkab tundlikke teemasid nagu truudus, armastus ja emotsionaalne küpsus kahe põimunud suhte kontekstis. Armumise, armastuse ning füüsilise tõmbe kohta öeldakse huvitavaid asju, aga ei söanda lubada, et sinu jaoks midagi uut. Kuidas kellele. Kaasa kisub igatahes küll.
Eesti tegijad võtku õppust: "Closeri" sisu ei reeda oma teatripäritolu, aga mõjub siiski filmina. Näitlejatööd on nii intensiivsed ja energilised, et lust jälgida, eriti Owenit, kes esitas sama rolli ka laval. Ta mõjub heas mõttes nii macholt, et mehelikkus niriseb kõrvadest välja. Ürgjõuga isane, kes möirgab meeldejäävalt.
Aga teised kolm väärivad samuti kiitust. Portmani tegelaskuju on neiu seniseid valikuid arvestades uskumatult julge (juba juuksevärv alguses!). See on üldse tema seni põnevaim roll – ehmatavalt ehe tänavatüdruk, siis oma väljapeetuses üliseksikas noor daam, lõpuks kergelt kalestunud strippar. Owen ja Portman võitsid sellega Kuldgloobused, kandideerides ühtlasi Oscaritele.
Sooritustega üllatavad ka Law ja Roberts. L on pooleks enesekindel naistemees ning väike õnnetu poiss, kellesarnane ei lahku päriselt vist kunagi ühestki emotsionaalselt tervest mehest. R on aga küpse tänapäevase naise rollimudel, mõjudes nõnda isegi enesekindlamalt kui tavaliselt, mis muudab aga Anna nõrkused väga inimlikuks ja kuidagi armsaks. See osa mõeldi algselt Cate Blanchettile, kes loobus raseduse tõttu. Intrigeerivatest tegelastest vahest etemgi on suurepärane tõmme, mis esineb nelja tähe vahel. Law ja Robertsi esimest suudlust pean näiteks mõlema seni parimaks ekraanisuudluseks.
Ainuke miinus, mida välja tooks, on nüri muusika. Õnneks pole seda palju.
Mitmetahulised karakterid, hea tihe dialoog kohe algusminutitest, intensiivne esitus ning palju klassikuteks sündinud stseene (Owen kuulab Robertsit üle, R ja Law esimene suudlus, Portman strippamas, Law ja Oweni sõnasõda viimase kabinetis, Law ja Oweni küberseks). Kui sulle ei meeldi "Closer", siis ma nutan!
May 31, 2005
May 30, 2005
Midase puudutus
2005 on olnud US box office'ile pettumuserikas, aga äsja möödunud nädalavahetus pööras kõik hetkeks kullaks. "Star Wars: Episode III" tegi 70,8 milli, teisel kohal "Madagascar" 61 milliga ja kolmandaks "The Longest Yard" 60 milliga. Isegi ei mäleta, millal esikolmik nii palju raha oleks teeninud.
Kõik kolm nähtud, aga kus on kahe viimase arvustused? Otsustasin hakata neid lisama siis, kui meile kinno jõuavad. Kohe ainult siis, kui ei pruugi jõuda. "Madagaskar" alustab Eestis 3. juunil ning "Kondimurdjad" 12. augustil. Mõlemaid võib vaadata küll, ette öeldes.
Kõik kolm nähtud, aga kus on kahe viimase arvustused? Otsustasin hakata neid lisama siis, kui meile kinno jõuavad. Kohe ainult siis, kui ei pruugi jõuda. "Madagaskar" alustab Eestis 3. juunil ning "Kondimurdjad" 12. augustil. Mõlemaid võib vaadata küll, ette öeldes.
Stephen King "Rose Madder"
Järjekordne katsetus Kingilt, mille keskne tegelane on naissoost. "Gerald's Game" (1992) meeldis rohkem, aga sellest oleks ka raske oluliselt etem olla. Teisi sarnaseid pole veel lugenud. Ma ei tea, kas see mängib autori jaoks üldse rolli, mis asub täpselt peategelase jalge vahel, aga millegipärast tundub nii.
Neliteist aastat sadistlikku abikaasa rusika all elanud Rosie saab aru, et kui ta ei põgene ega alusta uut elu, ootab teda ootamatu ja armetu lõpp. Ta ei hakka pakkimagi, haarab mehe pangakaardi ja jookseb tänavale... Värske algus on esialgu paljutõotav, aga kangelasvõmmist teinepool jõuab talle üsna pea jälile.
"Rose Madder" võiks olla väga hea, aga see koosneb kolmest ebavõrdse tasemega liinist, mis tõmbabki hinnet tublisti alla. Kõige rohkem haarab Normani liin, kes hakkab oma põgenenud naist otsima - tema juhtumised esitatakse kursiivis, sest ta on antikangelane. Ja veel milline! Üks mõjuvamaid Kingi loodud pahu poisse, keda olen kohanud, vähemalt neist, kes kuuluvad inimeste hulka. Õnnetu mineviku, räpase oleviku ja armetu tulevikuga; püstihull ja äärmiselt ohtlik; sihikindel ja kaval. Minevikku võiks rohkem tutvustada, või vähemalt tema tundeid ja käitumist abielu ajal seletada, aga praegu rokib ka.
Teine liin (Rosie' uus elu) mekib ka päris hästi, sest nii sisu kui selle väljendamise võtted on lihtne, aga tõhus sild sinu ja tema vahele. Kerge on kaasa elada, kui tegelane on abitu, üksi, hirmunud, haavatud ja pealekauba õrnema soo esindaja. Neid tundeid teame kõik hästi, nii suured kui väikesed. Tilga tõrvana meepotis mõjub paraku imalavõitu armulugu, kus Rosiel tekib kutt. Tähendab, kutt on okei, aga Rosie ootused-mõtted-tunded oleks sobivamal kohal kuskil tõupuhtas naistekas nagu Paul Sheldonile palju edu toonud "Misery" sari Kingi teises romaanis "Misery". Võrdlus on asjakohane, sest sellele tehakse aeg-ajalt vihjeid. (Kingile meeldib ikka oma raamatuid pealtnäha suvaliste detailide vahendusel siduda, siin leidub mitmeid vihjeid näiteks "Desperation'ile".)
Kolmanda liini staar on salapärane maal, millest ei hakka rohkem rääkima, kui et seob "Rose Madderit" natuke "Dark Toweriga". See lisab supile sümbolismi, maagiat, ettekuulutuse ning muud müstilist mambodžambot. No lugeda võib küll, aga liiga palju jääb seletamata, et sellest hoolida. Ausalt öeldes tundub, et autoril polnud nägemust, mida alaliiniga peale hakata ning ta lisas midagi sahtlist "ideed, mida kunagi kuskil kasutada". Võib-olla oli see kunagi novell, mille tase ei tundunud eraldi avaldamiseks piisavalt kõrge.
Lõpp on tegelikult nauditav, aga sündmused toimuvad liiga ruttu. Vot siin võiks teha põhilise pingutuse kolmanda liini arendamiseks, kus Rosie üritab teatud sisemist sundi maha suruda. Aga ei, sellest hüpatakse kahe kiire sammuga üle. Nii et tulemus jääb ebaühtlaseks.
Hinne: 6/10
* Esmatrükk 1995. 595 lk.
Neliteist aastat sadistlikku abikaasa rusika all elanud Rosie saab aru, et kui ta ei põgene ega alusta uut elu, ootab teda ootamatu ja armetu lõpp. Ta ei hakka pakkimagi, haarab mehe pangakaardi ja jookseb tänavale... Värske algus on esialgu paljutõotav, aga kangelasvõmmist teinepool jõuab talle üsna pea jälile.
"Rose Madder" võiks olla väga hea, aga see koosneb kolmest ebavõrdse tasemega liinist, mis tõmbabki hinnet tublisti alla. Kõige rohkem haarab Normani liin, kes hakkab oma põgenenud naist otsima - tema juhtumised esitatakse kursiivis, sest ta on antikangelane. Ja veel milline! Üks mõjuvamaid Kingi loodud pahu poisse, keda olen kohanud, vähemalt neist, kes kuuluvad inimeste hulka. Õnnetu mineviku, räpase oleviku ja armetu tulevikuga; püstihull ja äärmiselt ohtlik; sihikindel ja kaval. Minevikku võiks rohkem tutvustada, või vähemalt tema tundeid ja käitumist abielu ajal seletada, aga praegu rokib ka.
Teine liin (Rosie' uus elu) mekib ka päris hästi, sest nii sisu kui selle väljendamise võtted on lihtne, aga tõhus sild sinu ja tema vahele. Kerge on kaasa elada, kui tegelane on abitu, üksi, hirmunud, haavatud ja pealekauba õrnema soo esindaja. Neid tundeid teame kõik hästi, nii suured kui väikesed. Tilga tõrvana meepotis mõjub paraku imalavõitu armulugu, kus Rosiel tekib kutt. Tähendab, kutt on okei, aga Rosie ootused-mõtted-tunded oleks sobivamal kohal kuskil tõupuhtas naistekas nagu Paul Sheldonile palju edu toonud "Misery" sari Kingi teises romaanis "Misery". Võrdlus on asjakohane, sest sellele tehakse aeg-ajalt vihjeid. (Kingile meeldib ikka oma raamatuid pealtnäha suvaliste detailide vahendusel siduda, siin leidub mitmeid vihjeid näiteks "Desperation'ile".)
Kolmanda liini staar on salapärane maal, millest ei hakka rohkem rääkima, kui et seob "Rose Madderit" natuke "Dark Toweriga". See lisab supile sümbolismi, maagiat, ettekuulutuse ning muud müstilist mambodžambot. No lugeda võib küll, aga liiga palju jääb seletamata, et sellest hoolida. Ausalt öeldes tundub, et autoril polnud nägemust, mida alaliiniga peale hakata ning ta lisas midagi sahtlist "ideed, mida kunagi kuskil kasutada". Võib-olla oli see kunagi novell, mille tase ei tundunud eraldi avaldamiseks piisavalt kõrge.
Lõpp on tegelikult nauditav, aga sündmused toimuvad liiga ruttu. Vot siin võiks teha põhilise pingutuse kolmanda liini arendamiseks, kus Rosie üritab teatud sisemist sundi maha suruda. Aga ei, sellest hüpatakse kahe kiire sammuga üle. Nii et tulemus jääb ebaühtlaseks.
Hinne: 6/10
* Esmatrükk 1995. 595 lk.
May 26, 2005
"Frank Miller's Sin City"
Frank Milleri koomiksil põhinev isuäratav koopia film noirist ehk ameeriklaste kriminullidest 1930-50-ndatel. Tegevus toimub põhiliselt suurlinnas, kuigi vaesemates rajoonides. Alati on pime, alati sajab. Mehed on püstolikangelased või muidu tümikad, naised heal juhul kerglased ning halval juhul ootab neid verine lõpp. Ihuliselt või hingeliselt plekitu pole praktiliselt keegi, vägivallaks läheb kergesti ja seda võetakse ikka mönuga ette.
Kolm lugu põimuvad: aus politseinik päästab tüdrukut nilbikust pilastaja eest / hambuni relvastatud prostituutide gäng võitleb oma territooriumi eest seadusesilmadega / paadunud rets maksab kätte oma elu armastuse tapjatele, kuigi selleks on kõrgema klassi prostituut, kellega ta tutvus möödunud ööl. Ahjaa, üks on veel, aga see ei loe, see on nagu aperitiiv.
Põnevaid osatäitjaid lademes: Bruce Willis, Mickey Rourke, Benicio Del Toro, "Dark Angeli" Jessica Alba, Clive Owen, Rosario Dawson, Nick Stahl, Rutger Hauer, Elijah Wood, Jaime King, Powers Boothe, Brittany Murphy, Michael Clarke Duncan, Carlo Cugino, Benicio Del Toro, Michael Madsen, Josh Hartnett, Frank Miller ise (kõrvalosas preestrina). Ja need on ainult nimed, kes mingil määral huvi pakuvad. Muidugi ei jätku kõigile põnevaid tegelaskujusid, nii et näiteks hiiglane Duncan, Del Toro, Hartnett, Madsen ei paista kuigivõrd silma. Elijah Wood on nii üllatavas rollis, et ma ei tundnud teda äragi. Naised mõjuvad seevastu ülimalt seksikalt (aitähh Cugino tisside näitamise eest!), ei mäletagi teist filmi, kus nii palju silmailu koos. Eriti sellist, mis sind meeleldi samuraimõõga või tamasseri raudade vahendusel teise ilma saadaks.
"Sin City" paneb koomiksi ekraanil elama tõhusamalt kui ükski eelnev sarnane katsetus. Aga mitte "Hulki" eeskujul väikeste trikkidega, kus pilt jaguneb mitmeks kastiks jne (hakates meelde tuletama, ei kasutatud seda võtet siin kordagi). Stsenaristi-lavastajatööd jaganud Rodriguez ja Miller võtavad asja tõsisemalt käsile. Õige tunnetuse annavad sünge õhustiku kõrval üle võlli käiv vägivallalembus, ohter pealelugemine ja muidugi lavastus, mis eelistab maailma luua arvutis. Näitlejad, rõivad ja pisemad vidinad on ehtsad, kõik muu aga hiljem juurde lisatud.
Seda tehakse muidugi ambitsioonide rahuldamiseks, mitte vajadusest. Pildiliselt omapärase noiri või siis üldse filmi saaks tavapäraste vahendite-lahendustega, ilmselt mitte halvemini. Seda enam, et "Sin City" välimus tuleneb paljus hoopis digikaamera kasutamisest.
Tulemus paistab siiski silma nii pildis kui sõnas. Värskendav näha kordki koomiksifilmi, mille märul on lausa ülemeelikult verine, tegelased aga kõvaks keedetud ega kõnni ringi, nutuvõru ümber suu. Mis oleks näiteks kerge ja proovitud võte Willisele, aga õnneks ta ei kasuta seda, loodetavasti lavastajad ei lubanud.
Lood tunduvad ausalt öeldes pikavõitu, peamiselt Willise oma, sest niisuguse portsu vägivalla kõrvale / sisse ei mahu muid emotsioone ega karakteriarendust. Pikemas versioonis kestab värk isegi kauem kui 124 minutit, sest mõndagi võeti üles, aga jäeti välja just DVD versioonile mõeldes. Konkurentsitult kõige šefim on Mickey Rourke'i episood, kus sadistlik hiiglane Marv maksab kätte armastatud naise tapjatele. Lõpuks ometi mehele vääriline roll! Kas olen ainuke, kes näeb temas selle grimmiga isegi usutavamat Hellboyd kui Ron Perlman? Kokkuvõttes on üks lugu väga nauditav, üks hea ja üks igavapoolne. Pluss Hartnetti jupid alguses ja lõpus, mis võiks esimesena kääride alla minna, kui filmi lühendada.
45,5 miljonit dollarit maksis, USA kinodest tõi praeguseks ~73. Seda nimetaks just edukaks projektiks, ent Rodriguezil ja Frank Milleril entusiasmi jagub, lubades 2007-ks koguni kahte jätkufilmi.
Minu tsitaat reklaami või DVD-karbile oleks selline: As vanity projects go, this is among the most exciting.
Hinne: 7/10
Valitud tarkusi:
Quentin Tarantino lavastas stseeni, kus Dwight sõidutab surnud Jackie kampa matmispaika. Tegi seda tänutäheks Rodriguezele, kes kirjutas 1 dollari eest "Kill Bill: Vol. 2" muusika. QT on seni olnud suur digivideo-vastane, aga tahtis kätt proovida.
* Nick Stahl sai rolli tänu Leonardo DiCaprio keeldumisele.
* Rodriguez hindas koomiksite stiili nii väga, et nõudis Millerile samuti lavastaja tiitlit. Kuna Ameerika Filmilavastajate Gild ei lubanud, astus ta "Sin City" tegemise ajaks sellest välja. See maksis talle kokkuvõttes "John Carter of Marsi" lavastamisõiguse.
* Rodriguez soovis Jackie Boy ossa tegelikult Johnny Deppi.
* Miho mõõgad pärinevad Tarantino garaažist, kes ei osanud nendega pärast "Kill Bill: Vol. 1" võtteid muud tarka peale hakata.
* Milleri varasemad kogemused Hollywoodiga olid nii kehvad, et ta keeldus neile filmiõigusi müümast edaspidi. Rodriguez veenas maestrot Hartnetti ning Marley Sheltoni episoodiga, mis jäeti hiljem sisse, öeldes: kui ei meeldi, on sul nüüdsest lühifilm, mida sõpradele näidata.
Kolm lugu põimuvad: aus politseinik päästab tüdrukut nilbikust pilastaja eest / hambuni relvastatud prostituutide gäng võitleb oma territooriumi eest seadusesilmadega / paadunud rets maksab kätte oma elu armastuse tapjatele, kuigi selleks on kõrgema klassi prostituut, kellega ta tutvus möödunud ööl. Ahjaa, üks on veel, aga see ei loe, see on nagu aperitiiv.
Põnevaid osatäitjaid lademes: Bruce Willis, Mickey Rourke, Benicio Del Toro, "Dark Angeli" Jessica Alba, Clive Owen, Rosario Dawson, Nick Stahl, Rutger Hauer, Elijah Wood, Jaime King, Powers Boothe, Brittany Murphy, Michael Clarke Duncan, Carlo Cugino, Benicio Del Toro, Michael Madsen, Josh Hartnett, Frank Miller ise (kõrvalosas preestrina). Ja need on ainult nimed, kes mingil määral huvi pakuvad. Muidugi ei jätku kõigile põnevaid tegelaskujusid, nii et näiteks hiiglane Duncan, Del Toro, Hartnett, Madsen ei paista kuigivõrd silma. Elijah Wood on nii üllatavas rollis, et ma ei tundnud teda äragi. Naised mõjuvad seevastu ülimalt seksikalt (aitähh Cugino tisside näitamise eest!), ei mäletagi teist filmi, kus nii palju silmailu koos. Eriti sellist, mis sind meeleldi samuraimõõga või tamasseri raudade vahendusel teise ilma saadaks.
"Sin City" paneb koomiksi ekraanil elama tõhusamalt kui ükski eelnev sarnane katsetus. Aga mitte "Hulki" eeskujul väikeste trikkidega, kus pilt jaguneb mitmeks kastiks jne (hakates meelde tuletama, ei kasutatud seda võtet siin kordagi). Stsenaristi-lavastajatööd jaganud Rodriguez ja Miller võtavad asja tõsisemalt käsile. Õige tunnetuse annavad sünge õhustiku kõrval üle võlli käiv vägivallalembus, ohter pealelugemine ja muidugi lavastus, mis eelistab maailma luua arvutis. Näitlejad, rõivad ja pisemad vidinad on ehtsad, kõik muu aga hiljem juurde lisatud.
Seda tehakse muidugi ambitsioonide rahuldamiseks, mitte vajadusest. Pildiliselt omapärase noiri või siis üldse filmi saaks tavapäraste vahendite-lahendustega, ilmselt mitte halvemini. Seda enam, et "Sin City" välimus tuleneb paljus hoopis digikaamera kasutamisest.
Tulemus paistab siiski silma nii pildis kui sõnas. Värskendav näha kordki koomiksifilmi, mille märul on lausa ülemeelikult verine, tegelased aga kõvaks keedetud ega kõnni ringi, nutuvõru ümber suu. Mis oleks näiteks kerge ja proovitud võte Willisele, aga õnneks ta ei kasuta seda, loodetavasti lavastajad ei lubanud.
Lood tunduvad ausalt öeldes pikavõitu, peamiselt Willise oma, sest niisuguse portsu vägivalla kõrvale / sisse ei mahu muid emotsioone ega karakteriarendust. Pikemas versioonis kestab värk isegi kauem kui 124 minutit, sest mõndagi võeti üles, aga jäeti välja just DVD versioonile mõeldes. Konkurentsitult kõige šefim on Mickey Rourke'i episood, kus sadistlik hiiglane Marv maksab kätte armastatud naise tapjatele. Lõpuks ometi mehele vääriline roll! Kas olen ainuke, kes näeb temas selle grimmiga isegi usutavamat Hellboyd kui Ron Perlman? Kokkuvõttes on üks lugu väga nauditav, üks hea ja üks igavapoolne. Pluss Hartnetti jupid alguses ja lõpus, mis võiks esimesena kääride alla minna, kui filmi lühendada.
45,5 miljonit dollarit maksis, USA kinodest tõi praeguseks ~73. Seda nimetaks just edukaks projektiks, ent Rodriguezil ja Frank Milleril entusiasmi jagub, lubades 2007-ks koguni kahte jätkufilmi.
Minu tsitaat reklaami või DVD-karbile oleks selline: As vanity projects go, this is among the most exciting.
Hinne: 7/10
Valitud tarkusi:
Quentin Tarantino lavastas stseeni, kus Dwight sõidutab surnud Jackie kampa matmispaika. Tegi seda tänutäheks Rodriguezele, kes kirjutas 1 dollari eest "Kill Bill: Vol. 2" muusika. QT on seni olnud suur digivideo-vastane, aga tahtis kätt proovida.
* Nick Stahl sai rolli tänu Leonardo DiCaprio keeldumisele.
* Rodriguez hindas koomiksite stiili nii väga, et nõudis Millerile samuti lavastaja tiitlit. Kuna Ameerika Filmilavastajate Gild ei lubanud, astus ta "Sin City" tegemise ajaks sellest välja. See maksis talle kokkuvõttes "John Carter of Marsi" lavastamisõiguse.
* Rodriguez soovis Jackie Boy ossa tegelikult Johnny Deppi.
* Miho mõõgad pärinevad Tarantino garaažist, kes ei osanud nendega pärast "Kill Bill: Vol. 1" võtteid muud tarka peale hakata.
* Milleri varasemad kogemused Hollywoodiga olid nii kehvad, et ta keeldus neile filmiõigusi müümast edaspidi. Rodriguez veenas maestrot Hartnetti ning Marley Sheltoni episoodiga, mis jäeti hiljem sisse, öeldes: kui ei meeldi, on sul nüüdsest lühifilm, mida sõpradele näidata.
May 21, 2005
May 20, 2005
i know you did, but i can't
Your Seduction Style: The Natural |
 You don't really try to seduce people... it just seems to happen. Fun loving and free spirited, you bring out the inner child in people. You are spontaneous, sincere, and unpretentious - a hard combo to find! People drop their guard around you, and find themselves falling fast. |
May 18, 2005
Ootamine on lõppenud
Ma pole kunagi "Star Warsi" fänn olnud, aga "Episode III - Revenge of the Sith" on täitsa magus. Hinne on 7/10. Arvustuse lingi saate kohe, kui lugu Noortekas üles jõuab.
DVD-filmide kombel järgnevalt boonusmaterjalid ehk deleted scenes ehk mõtted, mis ei sobinud või mahtunud arvustusse. Kui ei taha spoilereid, ära loe.
*
Üldse peaks filmis rohkem nägema vaeva Anakini muutumise kirjeldusega. Tume pool mõjub Anakinile nagu homoseksuaalsus – võitle, aga kaotajaks jääd ikka. Mina olen veider, või Lucas meelega jätab sellise mulje?
"Star Warsil" põhinevaid videomänge on nii palju, aga kuhu jääb korralik rollikas Yodast, kes veel noor ja painduv, kohtudes muuhulgas oma liigikaaslastega?
Mace Windu surm pole kuigi usutav, kuigi tapja motiivid paigas.
Christopher Lee vaeseke ei jõudnudki „Sõrmuste isanda” kolmanda kinoversiooni ja siin saab ruttu valgussaableid maitsta.
DVD-filmide kombel järgnevalt boonusmaterjalid ehk deleted scenes ehk mõtted, mis ei sobinud või mahtunud arvustusse. Kui ei taha spoilereid, ära loe.
*
Üldse peaks filmis rohkem nägema vaeva Anakini muutumise kirjeldusega. Tume pool mõjub Anakinile nagu homoseksuaalsus – võitle, aga kaotajaks jääd ikka. Mina olen veider, või Lucas meelega jätab sellise mulje?
"Star Warsil" põhinevaid videomänge on nii palju, aga kuhu jääb korralik rollikas Yodast, kes veel noor ja painduv, kohtudes muuhulgas oma liigikaaslastega?
Mace Windu surm pole kuigi usutav, kuigi tapja motiivid paigas.
Christopher Lee vaeseke ei jõudnudki „Sõrmuste isanda” kolmanda kinoversiooni ja siin saab ruttu valgussaableid maitsta.
May 16, 2005
John Grisham "Bleachers"
Kes meist poleks veetnud mõnd unetut ööd, juureldes, kas Laurile meeldib korraga kirjandus rohkem kui kino. Paljud filmid ta blogis saavad ju keskpäraseid või halbu hindeid, aga enamik paberajaviidet skoorib nagu Jude Law filmis "Alfie".
Tegelikult on asi selles, et ma ei viitsiks viletsat raamatut ilmselt lõpuni lugeda ja siis kirjutada. Samas olen tihti nõus kulutama paar tunnikest, et vaadata ära halb / keskpärane linalugu, sest mõne sealse tegija tööalane käekäik huvitab. Veel kipuvad viimase aja suuremad filmielamused tekkima videot vaadates või Kosmose kinos odaval seansil käies, aga neist ma ei viitsi muljetada, sest blogisse on niigi palju uut alati peale tulemas.
Näiteks väga kõvad filmid on "The Life Aquatic With Steve Zissou", "The Clearing" ja "Pieces of April", mis on ka viimane linalugu, millele andsin hindeks 10/10. Seal pole lihtsalt midagi valesti või puudu või tavapärast, vot sellepärast.
Eelnevad kolm lõiku olid vist originaalne viis öelda, et Grisham rokib ning ma lugesin läbi tema kuueteistkümnenda romaani. "Bleachers" ei räägi juristidest – neist kirjutas ta 1990-ndatel isu täis nagu näha. Ilmselt läheb aega, enne kui kõrgemad jõud teda suudavad jälle sundida "vana hea" juurde naasma. Või siis kulub selleks paar läbikukkumist.
Loo keskmes on väikelinn Messina, mis on elanud aastakümneid ameerika jalgpallile keskkooli tasemel. Muud põnevat seal praktiliselt ei toimu. Kui sureb legendaarne treener, keda pea kõik endised kasvandikud ühtaegu armastavad ning vihkavad, kogunetakse teda mälestama. Teiste seas naaseb Neely Creenshaw, kunagine tulevikulootus, kellest sai õnnetu põlvevigastuse tõttu ümmargune null.
Grisham on tegelikult kirglik pesapalli fänn, aga tundub, et ta kirjeldab raamatu tõelist tähte – ameerika jalgpalli kui nähtust ning eluviisi – pädevalt. Või noh, jäägu see nende otsustada, kes teavad, mis asjad on touchdown ja shotgun või mis on kõvemad meeskonnad. Teie alandlikule kirjasaatjale tundus igatahes väga realistlik.
Keda see (parema väljendi puudumisel) brutaalne sport ei huvita, ei peaks "Bleachersit" siiski ära põlgama. Spordist tähtsamad on ikkagi inimesed. Grisham nikerdab Neely vana ja uue elu põrkumise alusel nauditava olustikupildi. Niinimetatud kultuuride konflikt on üks mõjuvamaid kirjanduslikke võtteid, tee või tina. Tegelasedki intrigeerivad, kuigi mitmete taustu võiks avada põhjalikumalt, eriti kurikuulsat treener Rake'i. Tema ülimat tolerantsi vähemuste suhtes saaks usutavamalt põhjendada, näiteks. Neely' lapsepõlvearmastuse liin on samuti ahastavalt napp.
"Bleachersil" leian ainult ühe vea. See on lühike. Lühiromaan, mitte romaan. Autorile on tavatu juba enne kahesaja lehekülge täitumist otsad kokku tõmmata. Seda põhjustas ehk kirjastajate nõue a la "keda huvitaks ameerika jalgpalli teemaline telliskivi Grishamilt". See võis olla mingi varasem kirjutis, millelt pehmepoolsed kohad ära lõigati, et vähema vaevaga trükki saata. Aga miskipärast tundub kõige usutavam, et Grisham lootis juba kirjutades seda peagi filmina näha. Antud spordiala ekraniseeritakse Hollywoodis ju regulaarselt.
Aga väärt lugemine tundus küll, kokkuvõttes.
Hinne: 8/10
* Esmatrükk 2004. 181 lk.
Tegelikult on asi selles, et ma ei viitsiks viletsat raamatut ilmselt lõpuni lugeda ja siis kirjutada. Samas olen tihti nõus kulutama paar tunnikest, et vaadata ära halb / keskpärane linalugu, sest mõne sealse tegija tööalane käekäik huvitab. Veel kipuvad viimase aja suuremad filmielamused tekkima videot vaadates või Kosmose kinos odaval seansil käies, aga neist ma ei viitsi muljetada, sest blogisse on niigi palju uut alati peale tulemas.
Näiteks väga kõvad filmid on "The Life Aquatic With Steve Zissou", "The Clearing" ja "Pieces of April", mis on ka viimane linalugu, millele andsin hindeks 10/10. Seal pole lihtsalt midagi valesti või puudu või tavapärast, vot sellepärast.
Eelnevad kolm lõiku olid vist originaalne viis öelda, et Grisham rokib ning ma lugesin läbi tema kuueteistkümnenda romaani. "Bleachers" ei räägi juristidest – neist kirjutas ta 1990-ndatel isu täis nagu näha. Ilmselt läheb aega, enne kui kõrgemad jõud teda suudavad jälle sundida "vana hea" juurde naasma. Või siis kulub selleks paar läbikukkumist.
Loo keskmes on väikelinn Messina, mis on elanud aastakümneid ameerika jalgpallile keskkooli tasemel. Muud põnevat seal praktiliselt ei toimu. Kui sureb legendaarne treener, keda pea kõik endised kasvandikud ühtaegu armastavad ning vihkavad, kogunetakse teda mälestama. Teiste seas naaseb Neely Creenshaw, kunagine tulevikulootus, kellest sai õnnetu põlvevigastuse tõttu ümmargune null.
Grisham on tegelikult kirglik pesapalli fänn, aga tundub, et ta kirjeldab raamatu tõelist tähte – ameerika jalgpalli kui nähtust ning eluviisi – pädevalt. Või noh, jäägu see nende otsustada, kes teavad, mis asjad on touchdown ja shotgun või mis on kõvemad meeskonnad. Teie alandlikule kirjasaatjale tundus igatahes väga realistlik.
Keda see (parema väljendi puudumisel) brutaalne sport ei huvita, ei peaks "Bleachersit" siiski ära põlgama. Spordist tähtsamad on ikkagi inimesed. Grisham nikerdab Neely vana ja uue elu põrkumise alusel nauditava olustikupildi. Niinimetatud kultuuride konflikt on üks mõjuvamaid kirjanduslikke võtteid, tee või tina. Tegelasedki intrigeerivad, kuigi mitmete taustu võiks avada põhjalikumalt, eriti kurikuulsat treener Rake'i. Tema ülimat tolerantsi vähemuste suhtes saaks usutavamalt põhjendada, näiteks. Neely' lapsepõlvearmastuse liin on samuti ahastavalt napp.
"Bleachersil" leian ainult ühe vea. See on lühike. Lühiromaan, mitte romaan. Autorile on tavatu juba enne kahesaja lehekülge täitumist otsad kokku tõmmata. Seda põhjustas ehk kirjastajate nõue a la "keda huvitaks ameerika jalgpalli teemaline telliskivi Grishamilt". See võis olla mingi varasem kirjutis, millelt pehmepoolsed kohad ära lõigati, et vähema vaevaga trükki saata. Aga miskipärast tundub kõige usutavam, et Grisham lootis juba kirjutades seda peagi filmina näha. Antud spordiala ekraniseeritakse Hollywoodis ju regulaarselt.
Aga väärt lugemine tundus küll, kokkuvõttes.
Hinne: 8/10
* Esmatrükk 2004. 181 lk.
May 15, 2005
May 14, 2005
Arvutikino
"Alone in the Dark" (2005) --- 3/10
Ebaloomulike juhtumite detektiiv Edward Carnby (Christian Slater) ja teised valitud härrased-prouased hoiavad ära lahtipääsenud deemonite rünnaku, kes on juba aastatuhandeid oodanud uut võimalust.
Heh. Polegi varem näinud, et rottentomatoes.com ühendatud kriitikud annaks filmile hindeks ühe sajast. See on muidugi liialdus, sest järjekordse kuulsa videomängu suurele ekraanile toonud Uwe Boll midagi ikka oskab.
Õige on aga see, et "AitD" tundub isegi nõrgem saavutus kui "House of the Dead". Märksõnaks on vahendite kuritarvitamine. Puudub isegi üksainus korralik märulihetk ning püüdlikult, aga kohmakalt teostatud trikid sünnitavad tahtmatut koomikat. Ega neid palju pole, sest üsna pea sumbuvad kõik katsed millegagi silma paista labaseks kollide kõmmutamiseks.
Elukad on tegelikult hea välimusega, mitte originaalsed, aga tunneks end piisavalt hästi "Alien Vs Predatoris". Paraku ei võimalda 20 miljoni dollariline eelarve nendega pea iial muud peale hakata kui natuke ringi joosta ning lasta end siis kuulidest läbi puurida. Ja üldse asendatakse koletised liiga tihti zombidega, mis süvendab veelgi vaese mehe "House of the Deadi" tunnet. ...Vaese mehe "HotD". Kui hirmsalt see kõlab.
Boll ajab esialgu tumeda põneviku rida, mis peaaegu töötabki. Skelett on paigas, aga puudub meeleolu. Kõik on kuidagi odav ja muusikat kasutatakse üle. Slater tundub ka õlatätoveeringu ning musta maikaga sama kulunult armetu nagu tuhanded B-kangelased enne teda. Carnby abiline Tara Reid on seksikas, aga ei tundu usutav isegi nii pealiskaudset näitlemist nõudvas rollis. Ka puudub nende vahel igasugune keemia, mis võib seletada kohustusliku voodistseeni lühidust (taustaks kütab miskipärast Youssou N'Douri ja Neneh Cherry "Seven Seconds").
Ainus vähegi keskpärasest üle küündiv aspekt on Stephen Dorffi sooritus. "Blade" jääbki vist mulle ta parimaks saavutuseks, aga muidu taltsutatud välimusega komandör Richards saab vähemalt paar korda mehe kombel mõurata. Nii et kõik pole kadunud.
Lõpetuseks üks tore tsitaat. "The three stars have seen better days, but I'd like to think they could still do something classier and more dignified than this. Like gay porn." (Rob Vaux, Flipside Movie Emporium)
"Employee of the Month" (2004) --- 5/10
Mees (Matt Dillon) saab unelmatöölt kinga, kihlatult (Christina Applegate) saabast ja otsustab hakata püstoliga vehkima.
Mullusel Sundance'il maailma ette jõudnud põnevuskomöödia. Pole eriti põnev ega humoorikas. Midagi siin on (näitlejad teavad, mida teevad), aga üldiselt saab aru, miks kinodesse ei jõudnud.
R-vaatajapiirang tundub esialgu mõttetult karm, aga ropendada meeldib tegelastele küll ning üldse läheb kohati ebameeldivalt rõvedaks või vägivaldseks. Jack laipu röövimas võiks näiteks olemata olla. Ja üldse ei tahtnud keegi loo arendamise kallal vaeva näha. Hooletult sinna juurde traageldatud lõpp on tegelikult nauditav. Ilmselt selle põhjal idee üldse tuli filmi teha, millele siis igasugusi sekeldusi juurde kribiti. Kahju, et see kõik isegi elementaarset usutavust taga ei aja.
Aga näitlejad on tõesti vaadatavad. Dillon peaosas, Applegate kihlatuna, Steve Zahn sõbrana, Peter Jason bossina... Oleks neil ainult korralikku materjali.
"Bill & Ted's Bogus Journey" (1991) --- 6/10
Bill ja Ted on ajudeta luuserid, kes kujutavad ette, et nad on kõvad rokkarid. Põhivõtteid ongi õhus väljamõeldud kitarride ludistamine, mis tekitavadki imekombel kiireid riffe. Sõnad nagu "totally", "dude", "yeah" ja "no way" nii ees kui taga. Alex Winter ja Keanu Reeves nimiosades.
Komöödia, niisiis. Järg "Bill & Ted's Excellent Adventure'ile", kus nad reisisid ajas. Seekord on sihtpunktiks sfäärid nagu hauatagune elu, põrgu ja taevas. Lõpus peetakse laval maha võimas rokietendus.
Sellist tüüpi halb film, mis suudab ometi osavalt lõbustada. Lahti võetuna on see hunnik jura, aga valusalt 1980-ndate õhustik, elurõõmsalt lapsik huumor ja näitlejad annavad kokku enam kui liidetavate summa. Kujundus on kohati nii karjuvalt üle võlli, et toob meelde "The Rocky Horror Picture Show" või 2001: Kosmoseodüsseia", aga mida sürrimaks minnakse, ongi seda mõnusam. Stseenid Billi vanaemaga või Surmaga pilamas Bergmani filmi "Seitsmes märk" on klassika. Ja finaal ei hakka pikkusest hoolimata häirima.
That's what I call guilty pleasure, dude! Excellent!
Ebaloomulike juhtumite detektiiv Edward Carnby (Christian Slater) ja teised valitud härrased-prouased hoiavad ära lahtipääsenud deemonite rünnaku, kes on juba aastatuhandeid oodanud uut võimalust.
Heh. Polegi varem näinud, et rottentomatoes.com ühendatud kriitikud annaks filmile hindeks ühe sajast. See on muidugi liialdus, sest järjekordse kuulsa videomängu suurele ekraanile toonud Uwe Boll midagi ikka oskab.
Õige on aga see, et "AitD" tundub isegi nõrgem saavutus kui "House of the Dead". Märksõnaks on vahendite kuritarvitamine. Puudub isegi üksainus korralik märulihetk ning püüdlikult, aga kohmakalt teostatud trikid sünnitavad tahtmatut koomikat. Ega neid palju pole, sest üsna pea sumbuvad kõik katsed millegagi silma paista labaseks kollide kõmmutamiseks.
Elukad on tegelikult hea välimusega, mitte originaalsed, aga tunneks end piisavalt hästi "Alien Vs Predatoris". Paraku ei võimalda 20 miljoni dollariline eelarve nendega pea iial muud peale hakata kui natuke ringi joosta ning lasta end siis kuulidest läbi puurida. Ja üldse asendatakse koletised liiga tihti zombidega, mis süvendab veelgi vaese mehe "House of the Deadi" tunnet. ...Vaese mehe "HotD". Kui hirmsalt see kõlab.
Boll ajab esialgu tumeda põneviku rida, mis peaaegu töötabki. Skelett on paigas, aga puudub meeleolu. Kõik on kuidagi odav ja muusikat kasutatakse üle. Slater tundub ka õlatätoveeringu ning musta maikaga sama kulunult armetu nagu tuhanded B-kangelased enne teda. Carnby abiline Tara Reid on seksikas, aga ei tundu usutav isegi nii pealiskaudset näitlemist nõudvas rollis. Ka puudub nende vahel igasugune keemia, mis võib seletada kohustusliku voodistseeni lühidust (taustaks kütab miskipärast Youssou N'Douri ja Neneh Cherry "Seven Seconds").
Ainus vähegi keskpärasest üle küündiv aspekt on Stephen Dorffi sooritus. "Blade" jääbki vist mulle ta parimaks saavutuseks, aga muidu taltsutatud välimusega komandör Richards saab vähemalt paar korda mehe kombel mõurata. Nii et kõik pole kadunud.
Lõpetuseks üks tore tsitaat. "The three stars have seen better days, but I'd like to think they could still do something classier and more dignified than this. Like gay porn." (Rob Vaux, Flipside Movie Emporium)
"Employee of the Month" (2004) --- 5/10
Mees (Matt Dillon) saab unelmatöölt kinga, kihlatult (Christina Applegate) saabast ja otsustab hakata püstoliga vehkima.
Mullusel Sundance'il maailma ette jõudnud põnevuskomöödia. Pole eriti põnev ega humoorikas. Midagi siin on (näitlejad teavad, mida teevad), aga üldiselt saab aru, miks kinodesse ei jõudnud.
R-vaatajapiirang tundub esialgu mõttetult karm, aga ropendada meeldib tegelastele küll ning üldse läheb kohati ebameeldivalt rõvedaks või vägivaldseks. Jack laipu röövimas võiks näiteks olemata olla. Ja üldse ei tahtnud keegi loo arendamise kallal vaeva näha. Hooletult sinna juurde traageldatud lõpp on tegelikult nauditav. Ilmselt selle põhjal idee üldse tuli filmi teha, millele siis igasugusi sekeldusi juurde kribiti. Kahju, et see kõik isegi elementaarset usutavust taga ei aja.
Aga näitlejad on tõesti vaadatavad. Dillon peaosas, Applegate kihlatuna, Steve Zahn sõbrana, Peter Jason bossina... Oleks neil ainult korralikku materjali.
"Bill & Ted's Bogus Journey" (1991) --- 6/10
Bill ja Ted on ajudeta luuserid, kes kujutavad ette, et nad on kõvad rokkarid. Põhivõtteid ongi õhus väljamõeldud kitarride ludistamine, mis tekitavadki imekombel kiireid riffe. Sõnad nagu "totally", "dude", "yeah" ja "no way" nii ees kui taga. Alex Winter ja Keanu Reeves nimiosades.
Komöödia, niisiis. Järg "Bill & Ted's Excellent Adventure'ile", kus nad reisisid ajas. Seekord on sihtpunktiks sfäärid nagu hauatagune elu, põrgu ja taevas. Lõpus peetakse laval maha võimas rokietendus.
Sellist tüüpi halb film, mis suudab ometi osavalt lõbustada. Lahti võetuna on see hunnik jura, aga valusalt 1980-ndate õhustik, elurõõmsalt lapsik huumor ja näitlejad annavad kokku enam kui liidetavate summa. Kujundus on kohati nii karjuvalt üle võlli, et toob meelde "The Rocky Horror Picture Show" või 2001: Kosmoseodüsseia", aga mida sürrimaks minnakse, ongi seda mõnusam. Stseenid Billi vanaemaga või Surmaga pilamas Bergmani filmi "Seitsmes märk" on klassika. Ja finaal ei hakka pikkusest hoolimata häirima.
That's what I call guilty pleasure, dude! Excellent!
May 11, 2005
Viktor Pelevin "Omon Ra. Generation P"
Viktor Pelevin on kodumaal kõva tegija. Asja tundev Rajamets seletas ka ära, miks. Paraku ei jäänud täpselt meelde. Vist: käsitleb nostalgiat äratavat nõukogude-aega ja mängib budistlike motiividega. Mis on seal kõva teema.
Varrak on kirjutanud näiteks: "Tänapäeva vene kirjanduse üks säravamaid ja vastuolulisemaid kirjanikke Viktor Pelevin on muutunud tõeliseks kultuskirjanikuks. Esindades üle kolmekümne aasta vanuseid vene intelligente, kirjutab ta põlvkonnast, kes kasvas üles ideaalideta maailmas. Mingis mõttes tekitas see neis aga vajaduse neid ideaale otsida, olgu siis pealegi, et iroonilise muigega." Kõlab jutuna, millel on mõte.
Nende kaante vahele mahub kaks romaani. "Omon Ra's" lendavad venelased Kuule, sest USAle tuleb näidata, kes on boss. "Generation P" keskne tegelane on copywriter praegusel Venemaal, kes satub karjääri edenedes uskumatusse seiklusse. Puändid on ideelt sarnased.
Rohkem ei pea sisulist poolt tutvustama, sest Pelevini unenäoliselt sürr looming toetub muule. Tähtis pole niivõrd, mida tehakse, vaid kuidas tehakse. Mulle pähe tulevad võrdlused on üsna veidrad, kuna minu silmaring on kitsas. Nimelt: küberpungi ristiisa William Gibson kirjanduses ja Wes Anderson kinos.
G seetõttu, et ka teda lugedes ei ole loo piire ja sündmuste arengut kerge hoomata. Meeleolu on palju tähtsam kui tegelased ja tegevustik mõjub üldse kuidagi ebamaiselt. "Rushmore'i", "The Royal Tenenbaumsi" ja "The Life Aquatic With Steve Zissou'ga" tuntust kogunud Andersoniga seob aga huumoritaju. See tiksub kogu aeg vaikselt nurgas, avaldudes äkitselt mingite detailide näol, mis ajavad oma tobeduses naerma.
Tooks stiilinäite ka.
Nurgast kostis vaikset, vihast niutsumist; ma vaatasin sinna ja nägin koera, kes istus tagakäppadel tumesinise alustassi ees, millele oli maalitud rakett. See oli väga vana, täiesti punaste silmadega laika, kuid mind ei vapustanud mitte silmad, vaid tema keret kattev heleroheline väike munder, kindralmajori pagunid peal ja kaks Lenini ordenit rinnas.
"Saa tuttavaks," ütles mu pilgu tabanud lennuülem. "Seltsimees Laika. Esimene nõukogude kosmonaut. Tema vanemad on muide nii sinu kui ka minu kolleegid. Töötasid samades organites, ainult põhjapoolsetel aladel."
Lennuülema kätte sigines väike konjakiplasku ja ta valas sellest alustassile. Laika püüdis loiult teda käest napsata, kuid ei tabanud ja hakkas jälle vaikselt ulguma."
Paraku eelistan iga kell Andersoni filme, sest Pelevini head sõnakasutust ja absurditaju ei jagu teps mitte ühtlaselt. Kohati on väga hea, siis kisub täiesti arusaamatuks, tegelaste arendamisega kunagi tööd ei tehta jne. Huvitav uus kogemus, aga esialgu ei leidnud põhjust tutvust arendada.
Pelevinilt on eesti keelde tõlgitud veel "Sinine latern" ning "Tšapajev ja Pustota".
Hinne: 6/10 (mõlemale sama, nii et keskmist oli kerge leida)
* vene keelest tõlkis Maiga Varik. Värsid tõlkis Harald Rajamets. Varrak 2002. "Омон Ра" ilmus originaalis 2000. "Generation „П”" ilmus originaalis 1999. 400 lk.
Varrak on kirjutanud näiteks: "Tänapäeva vene kirjanduse üks säravamaid ja vastuolulisemaid kirjanikke Viktor Pelevin on muutunud tõeliseks kultuskirjanikuks. Esindades üle kolmekümne aasta vanuseid vene intelligente, kirjutab ta põlvkonnast, kes kasvas üles ideaalideta maailmas. Mingis mõttes tekitas see neis aga vajaduse neid ideaale otsida, olgu siis pealegi, et iroonilise muigega." Kõlab jutuna, millel on mõte.
Nende kaante vahele mahub kaks romaani. "Omon Ra's" lendavad venelased Kuule, sest USAle tuleb näidata, kes on boss. "Generation P" keskne tegelane on copywriter praegusel Venemaal, kes satub karjääri edenedes uskumatusse seiklusse. Puändid on ideelt sarnased.
Rohkem ei pea sisulist poolt tutvustama, sest Pelevini unenäoliselt sürr looming toetub muule. Tähtis pole niivõrd, mida tehakse, vaid kuidas tehakse. Mulle pähe tulevad võrdlused on üsna veidrad, kuna minu silmaring on kitsas. Nimelt: küberpungi ristiisa William Gibson kirjanduses ja Wes Anderson kinos.
G seetõttu, et ka teda lugedes ei ole loo piire ja sündmuste arengut kerge hoomata. Meeleolu on palju tähtsam kui tegelased ja tegevustik mõjub üldse kuidagi ebamaiselt. "Rushmore'i", "The Royal Tenenbaumsi" ja "The Life Aquatic With Steve Zissou'ga" tuntust kogunud Andersoniga seob aga huumoritaju. See tiksub kogu aeg vaikselt nurgas, avaldudes äkitselt mingite detailide näol, mis ajavad oma tobeduses naerma.
Tooks stiilinäite ka.
Nurgast kostis vaikset, vihast niutsumist; ma vaatasin sinna ja nägin koera, kes istus tagakäppadel tumesinise alustassi ees, millele oli maalitud rakett. See oli väga vana, täiesti punaste silmadega laika, kuid mind ei vapustanud mitte silmad, vaid tema keret kattev heleroheline väike munder, kindralmajori pagunid peal ja kaks Lenini ordenit rinnas.
"Saa tuttavaks," ütles mu pilgu tabanud lennuülem. "Seltsimees Laika. Esimene nõukogude kosmonaut. Tema vanemad on muide nii sinu kui ka minu kolleegid. Töötasid samades organites, ainult põhjapoolsetel aladel."
Lennuülema kätte sigines väike konjakiplasku ja ta valas sellest alustassile. Laika püüdis loiult teda käest napsata, kuid ei tabanud ja hakkas jälle vaikselt ulguma."
Paraku eelistan iga kell Andersoni filme, sest Pelevini head sõnakasutust ja absurditaju ei jagu teps mitte ühtlaselt. Kohati on väga hea, siis kisub täiesti arusaamatuks, tegelaste arendamisega kunagi tööd ei tehta jne. Huvitav uus kogemus, aga esialgu ei leidnud põhjust tutvust arendada.
Pelevinilt on eesti keelde tõlgitud veel "Sinine latern" ning "Tšapajev ja Pustota".
Hinne: 6/10 (mõlemale sama, nii et keskmist oli kerge leida)
* vene keelest tõlkis Maiga Varik. Värsid tõlkis Harald Rajamets. Varrak 2002. "Омон Ра" ilmus originaalis 2000. "Generation „П”" ilmus originaalis 1999. 400 lk.
May 09, 2005
Ben Elton "High Society"
20 lehekülge algusest, ja ma olin sõltuvuses. "High Society" on ühtaegu suurepärane ajaviide ning lõikav satiir moodsast elust. Pegasus andis hiljuti eesti keeles ka välja, nimega "Kõrgem seltskond".
Stoori keskmes on tänapäeva Suurbritannia elanikud. Nende liinid jooksevad enamasti kõrvuti ja kohati ristuvad. Nagu see tore film "Magnoolia" näiteks, sisuliselt isegi haaravam, vähemalt siin-seal, aga finaal on nõrgem. Mitte halb, aga kindlasti mitte eriline. Poliitik Pageti saatus aeti näiteks lausa uskumatuks, mis võtab kindlasti elevust natuke maha. Sest üldiselt tundub kõik väga realistlik.
Kõiki ühendab narkoteema. Robbie Williamsi pealt kuuldavasti maha viksitud Tommy Hanson on megastaar ning paadunud elupõletaja. Jessie on sõltuvuses prostituut. Paget on poliitik, kes tüdinud eikeegi olemast ja riskeerib kõigega, pakkudes välja enneolematu seaduseelnõu, et riik seadustaks kõik narkootikumid. Muidugi on tegelasi veel, aga need on kesksed.
"High Society" võib olla "Trainspotting" järel kõige olulisem romaan, mis räägib narkoga seotud elust ja ohtudest. Ma pole neid eriti lugenud, aga nii kinnitada on ju šeff, eriti kui raamat on nii haarav. Siiski, erinevalt Irvine Welshi kurikuulsast debüüdist ei kajastata mingit põhjakihti, kuigi selle täisverelised esindajad hoiavad olulist kohta loos. Enamik on siiski tavalised inimesed – täpselt sellised, kelle seas ongi palju narkolembeseid.
"Trainspottingi" sarnaselt on aga enamik teksti esimeses isikus ehk mina-vormis. Jutustajad pidevalt vahetuvad, et liinid tunduks lugejale pidevalt võrdse tähtsusega, vist. Elton eelistab monolooge – tegelaste mõtted voolavad ühtlase hooga ja tihti ei saa keegi midagi vahele öelda.
Ben Elton on endine lavakoomik, kelle huumorisoon ei jää tõesti loo vestmise oskusest maha. Tegelaskujud on värvikad ja vaimukad (Pageti vanem tütar on lausa uskumatu suuvärgiga). Hoogne tegevustik ei jää neile alla (sisaldades näiteks kõige vaimukamat tänavaröövi stseeni, mida olen kohanud ükstapuha mis vormis loomingus). Ja lisaks on autor originaalse vaimuga, julgedes lagedale tulla igati omapäraste lahendustega, et üllatusi sisse tuua. Vahel maksab see kätte vähese usutavusega, aga üldiselt on lihtsalt nauditav.
Hinne: 9/10
* Esmatrükk 2002. 384 lk.
Stoori keskmes on tänapäeva Suurbritannia elanikud. Nende liinid jooksevad enamasti kõrvuti ja kohati ristuvad. Nagu see tore film "Magnoolia" näiteks, sisuliselt isegi haaravam, vähemalt siin-seal, aga finaal on nõrgem. Mitte halb, aga kindlasti mitte eriline. Poliitik Pageti saatus aeti näiteks lausa uskumatuks, mis võtab kindlasti elevust natuke maha. Sest üldiselt tundub kõik väga realistlik.
Kõiki ühendab narkoteema. Robbie Williamsi pealt kuuldavasti maha viksitud Tommy Hanson on megastaar ning paadunud elupõletaja. Jessie on sõltuvuses prostituut. Paget on poliitik, kes tüdinud eikeegi olemast ja riskeerib kõigega, pakkudes välja enneolematu seaduseelnõu, et riik seadustaks kõik narkootikumid. Muidugi on tegelasi veel, aga need on kesksed.
"High Society" võib olla "Trainspotting" järel kõige olulisem romaan, mis räägib narkoga seotud elust ja ohtudest. Ma pole neid eriti lugenud, aga nii kinnitada on ju šeff, eriti kui raamat on nii haarav. Siiski, erinevalt Irvine Welshi kurikuulsast debüüdist ei kajastata mingit põhjakihti, kuigi selle täisverelised esindajad hoiavad olulist kohta loos. Enamik on siiski tavalised inimesed – täpselt sellised, kelle seas ongi palju narkolembeseid.
"Trainspottingi" sarnaselt on aga enamik teksti esimeses isikus ehk mina-vormis. Jutustajad pidevalt vahetuvad, et liinid tunduks lugejale pidevalt võrdse tähtsusega, vist. Elton eelistab monolooge – tegelaste mõtted voolavad ühtlase hooga ja tihti ei saa keegi midagi vahele öelda.
Ben Elton on endine lavakoomik, kelle huumorisoon ei jää tõesti loo vestmise oskusest maha. Tegelaskujud on värvikad ja vaimukad (Pageti vanem tütar on lausa uskumatu suuvärgiga). Hoogne tegevustik ei jää neile alla (sisaldades näiteks kõige vaimukamat tänavaröövi stseeni, mida olen kohanud ükstapuha mis vormis loomingus). Ja lisaks on autor originaalse vaimuga, julgedes lagedale tulla igati omapäraste lahendustega, et üllatusi sisse tuua. Vahel maksab see kätte vähese usutavusega, aga üldiselt on lihtsalt nauditav.
Hinne: 9/10
* Esmatrükk 2002. 384 lk.
May 03, 2005
Stephen King "Gerald's Game"
Ligi kahekümne-aastase abielustaažiga paar lähevad majakesse järve ääres aega veetma. Mees aheldab naise seksiks käeraudadega voodi külge ja sureb ootamatult. Naine jääb abitult lamama, ainsaks kaaslaseks hääled tema peas. Ümbruses pole kedagi, kes võiks appi tulla... Eks ole kõva idee, äh?
"Gerald's Game" on pärast pikka ja kohati igavat "Dark Toweri" sarja just selline King nagu me teda teame ja armastame. Suurepärane idee, elegantselt teostatud ja mis peamine – just sobiva pikkusega. King töötab nagu meister, mida ta ju ongi. Kahekümne leheküljega on keskne intriig üles töötatud ja tegelastel piisavalt liha luudel, et tahaks nende käekäiku edasi jälgida. Keskseid liine on tegelikult kaks (naine olevikus ja minevikus, enne puberteeti), aga mõlemad käsitlevad šefi lükkena üht asja. Käerauad kaanepildil ja kujunduselemendina teksti vahel on ainuke vihje, mida soovin anda.
See on esimene loetud King, mille keskne tegelane esindab õrnemat sugu. Neid on veel. "Rose Madder" ja "Dolores Claiborne" tulevad meelde, kuigi pole kumbagi lugenud. Ega vahet polegi. Seksi ja seksuaalsust kirjeldatakse muidugi veidi teisti, mis jääb autorile omaselt veidi pervoks ja mõnusaks ühtaegu. Täpselt nii tegelikult naised seksist mõtlevadki, vähemalt minu tuttavad.
Lõpus tuleb meeldiva üllatusena toonimuutus ja läheb parajaks õudukaks kätte. Kiire, tõhus, asjalik ajaviide.
Hinne: 8/10
* Esmatrükk 1992. 417 lk.
"Gerald's Game" on pärast pikka ja kohati igavat "Dark Toweri" sarja just selline King nagu me teda teame ja armastame. Suurepärane idee, elegantselt teostatud ja mis peamine – just sobiva pikkusega. King töötab nagu meister, mida ta ju ongi. Kahekümne leheküljega on keskne intriig üles töötatud ja tegelastel piisavalt liha luudel, et tahaks nende käekäiku edasi jälgida. Keskseid liine on tegelikult kaks (naine olevikus ja minevikus, enne puberteeti), aga mõlemad käsitlevad šefi lükkena üht asja. Käerauad kaanepildil ja kujunduselemendina teksti vahel on ainuke vihje, mida soovin anda.
See on esimene loetud King, mille keskne tegelane esindab õrnemat sugu. Neid on veel. "Rose Madder" ja "Dolores Claiborne" tulevad meelde, kuigi pole kumbagi lugenud. Ega vahet polegi. Seksi ja seksuaalsust kirjeldatakse muidugi veidi teisti, mis jääb autorile omaselt veidi pervoks ja mõnusaks ühtaegu. Täpselt nii tegelikult naised seksist mõtlevadki, vähemalt minu tuttavad.
Lõpus tuleb meeldiva üllatusena toonimuutus ja läheb parajaks õudukaks kätte. Kiire, tõhus, asjalik ajaviide.
Hinne: 8/10
* Esmatrükk 1992. 417 lk.
Arvutikino
"Breakin' All the Rules" (2004) --- 4/10
Jamie Foxx nautis eelmisel aastal tänu kolmele filmile suurt menu ja asub Hollywoodi toiduahelas nüüd mitu astet kõrgemal, aga "Redemptioni", "Collaterali" ja "Ray" kõrval jõudis ta ekraanile ka selles kakas siin.
Romantiline komöödia mehest, kes üllitab eduka raamatu, kuidas naisi maha jätta. See jääb siiski ebatähtsaks, sest põhiliin on nõbu väljavalitu (Gabrielle Union), kellesse ta armub.
Muud polnudki. Foxx on hea näitleja ning teinud mõned head filmid. Aga see pole väärt ajaviide ega anna kellelegi osatäitjatest ka võimalust silma paista. Nii keskpärane kui üldse saaks. Ja see kuramuse koeranali pole lahe isegi esimesel korral.
"Walking Tall" (2004) --- 6/10
Dwayne Johnson ehk The Rock on uue põlvkonna märulikangelane. Tead küll – selline, kellest jääb mulje, et ta võib osata näidelda. Hea näeb välja ka, pikk musklis mees nagu mägi ja larhvilt klassikalistest neandertaallastest nagu Arnie kaugel ees.
Phil Karlsoni 1973.a. filmi uusversioon on veristamise poolest okei ja näitlejatööd ei tee rahvale häbi, ent ühes aspektis pannakse korralikult bambusesse. Lugu. Mis jääb täiesti ebausutavaks. Alates sellest, et originaali peategelasel on palju realistlikum motiiv naasta oma pisi-kodulinna, millest sai ta äraolekul kohaliku ülbik-rikkuri liivakast. Kõik, mis järgneb kohtuprotsessile, on juba otseselt rumal.
Miks see loeb, kui põhiliseks on The Rock maamehi veristamas? Asi selles, et lool on tegelikult suur tähtsus. Rõhutatakse, et põhineb tõestisündinud juhtumil ja hoitakse sellist asjalikku stiili, mis eraldab intelligentsed põnevikud "Pahadest poistest". Õhustik on tõesti usutav, sisu mitte karvavõrdki. The Rocki esitatud Chris on ka ainuke huvitav tegelane, enam kui "Walking Tall" vääriks, aga tema taust jäetakse suuresti avamata, nii et eriti intrigeerivaks ta ikka ei kujune. Mees sai eelarvest ligi veerandi, täpsemalt 15 miljonit dollarit, mis on aus, sest muu seda küll lõpuni vaatama ei tõmba. Johnny "Jackass" Knoxville on kohustusliku naljaka kõrvaltegelasena näiteks nii abitu kui mõttetu. Ja üllatavalt lühike film. 74 minutit pärast algust tulid tiitrid.
Aga iga action, mis kasutab Red Hot Chili Peppersi versiooni "Higher Groundist" väärib korra vaatamist. Vist.
Jamie Foxx nautis eelmisel aastal tänu kolmele filmile suurt menu ja asub Hollywoodi toiduahelas nüüd mitu astet kõrgemal, aga "Redemptioni", "Collaterali" ja "Ray" kõrval jõudis ta ekraanile ka selles kakas siin.
Romantiline komöödia mehest, kes üllitab eduka raamatu, kuidas naisi maha jätta. See jääb siiski ebatähtsaks, sest põhiliin on nõbu väljavalitu (Gabrielle Union), kellesse ta armub.
Muud polnudki. Foxx on hea näitleja ning teinud mõned head filmid. Aga see pole väärt ajaviide ega anna kellelegi osatäitjatest ka võimalust silma paista. Nii keskpärane kui üldse saaks. Ja see kuramuse koeranali pole lahe isegi esimesel korral.
"Walking Tall" (2004) --- 6/10
Dwayne Johnson ehk The Rock on uue põlvkonna märulikangelane. Tead küll – selline, kellest jääb mulje, et ta võib osata näidelda. Hea näeb välja ka, pikk musklis mees nagu mägi ja larhvilt klassikalistest neandertaallastest nagu Arnie kaugel ees.
Phil Karlsoni 1973.a. filmi uusversioon on veristamise poolest okei ja näitlejatööd ei tee rahvale häbi, ent ühes aspektis pannakse korralikult bambusesse. Lugu. Mis jääb täiesti ebausutavaks. Alates sellest, et originaali peategelasel on palju realistlikum motiiv naasta oma pisi-kodulinna, millest sai ta äraolekul kohaliku ülbik-rikkuri liivakast. Kõik, mis järgneb kohtuprotsessile, on juba otseselt rumal.
Miks see loeb, kui põhiliseks on The Rock maamehi veristamas? Asi selles, et lool on tegelikult suur tähtsus. Rõhutatakse, et põhineb tõestisündinud juhtumil ja hoitakse sellist asjalikku stiili, mis eraldab intelligentsed põnevikud "Pahadest poistest". Õhustik on tõesti usutav, sisu mitte karvavõrdki. The Rocki esitatud Chris on ka ainuke huvitav tegelane, enam kui "Walking Tall" vääriks, aga tema taust jäetakse suuresti avamata, nii et eriti intrigeerivaks ta ikka ei kujune. Mees sai eelarvest ligi veerandi, täpsemalt 15 miljonit dollarit, mis on aus, sest muu seda küll lõpuni vaatama ei tõmba. Johnny "Jackass" Knoxville on kohustusliku naljaka kõrvaltegelasena näiteks nii abitu kui mõttetu. Ja üllatavalt lühike film. 74 minutit pärast algust tulid tiitrid.
Aga iga action, mis kasutab Red Hot Chili Peppersi versiooni "Higher Groundist" väärib korra vaatamist. Vist.
May 01, 2005
DBC Pierre "Väike jumal Texasest"
Modernne klassika, mille Pegasus tõi kiirustades meil välja – esimene tõlge oli koguni nii halb, et palgati teine tõlkija kõike uuesti tegema. Praegunegi variant tundub kuidagi rohmakas, aga et pole originaali näinud, võin vabalt eksida. Raamat võibki ju nii karune olla.
Juttu tuleb 15-aastasest USA väikelinna poisist, kelle heidik sõber korraldab koolis veretalgud ning lõpetab enesetapuga. Vernoni ümber puhkevad seejärel tulised kired ja meediatsirkus, mis algavad sellest, et teda peetakse kaasosaliseks.
"Väikest jumalat Texasest" tasub mu arust lugeda stiili, mitte sisulise tugevuse pärast. Vernon on minategelane, äärmiselt vürtsika keelega, paistes silma leidliku vandesõnade kasutamisega. Tegelased jäävad seevastu puhtalt karikatuurideks, kuigi kindla käega "välja joonistatud", ning lugu ei muutu kuigi kaasahaaravaks. Pierre ei taha eelkõige lugu vesta, mees on vaheda keelega ühiskonnakriitik. Aga mis kasu on lõikavast huumorist üksi, kui tegelaste käekäik jätab sügavalt külmaks? Mitte midagi. Ühest silmast sisse, teisest välja, nii-öelda. Ja peategelast ei loeks tema vanust ja haritust arvestades küll kuigi usutavaks. Ta on liiga vaimukas.
Hinne: 6/10
* inglise keelest tõlkis Silver Sära. Pegasus 2004. "Vernon God Little" ilmus originaalis 2003. 291 lk.
Juttu tuleb 15-aastasest USA väikelinna poisist, kelle heidik sõber korraldab koolis veretalgud ning lõpetab enesetapuga. Vernoni ümber puhkevad seejärel tulised kired ja meediatsirkus, mis algavad sellest, et teda peetakse kaasosaliseks.
"Väikest jumalat Texasest" tasub mu arust lugeda stiili, mitte sisulise tugevuse pärast. Vernon on minategelane, äärmiselt vürtsika keelega, paistes silma leidliku vandesõnade kasutamisega. Tegelased jäävad seevastu puhtalt karikatuurideks, kuigi kindla käega "välja joonistatud", ning lugu ei muutu kuigi kaasahaaravaks. Pierre ei taha eelkõige lugu vesta, mees on vaheda keelega ühiskonnakriitik. Aga mis kasu on lõikavast huumorist üksi, kui tegelaste käekäik jätab sügavalt külmaks? Mitte midagi. Ühest silmast sisse, teisest välja, nii-öelda. Ja peategelast ei loeks tema vanust ja haritust arvestades küll kuigi usutavaks. Ta on liiga vaimukas.
Hinne: 6/10
* inglise keelest tõlkis Silver Sära. Pegasus 2004. "Vernon God Little" ilmus originaalis 2003. 291 lk.
Subscribe to:
Posts (Atom)
