Kaheksakümnendad on tagasi, sest John McClane tantsib jälle ekraanil, räpane vest seljas ja nägu verest kriim, sest terroristid ei maga ja tahavad "vabale maailmale" paha.
Tegijaid paelub seekord idee "tänapäevast maailma hoiab koos tehnika", kuigi juba Sandra Bullocki õnnetu "The Net" tõestas, et ohter arvutiklõbistamine jätab filmis tavaliselt üsna nõmeda mulje. Kibe heitlus käib siiski nii päriselus kui (parema väljendi puudumisel) võrgus, kuna see annab võimaluse rõhuda ka teisele moodsate põnevike tüütule klišeele – näidata vaheldumisi käsi mustaks tegevat kangelast ja mitmesuguseid tähtsaid ninasid, kes temaga suhtlevad või räägivad tõsiste nägudega, et nüüd on küll asjad täitsa pekkis.
See jätab harvadel õnnestunud juhtudel mulje, et stsenaristid taipavad moodsa maailma ülesehitusest, võimu tegelikest koridoridest ja selle nööritõmbajatest tublisti rohkem kui saalisistuja. Mis sünnitab mõnusa tunde, et nüüd näeme, kuidas "asjad tegelikult käivad". Vaadata tarku inimesi tegemas keerulisi asju on pealekauba alati huvitav, nii et taolisel materjalil on potentsiaali.
"Die Hard 4" pole siiski see harv õnnestunud juhus, nii et... taheti teha head asja, aga välja kukkus nagu tavaliselt. Kõik märulisse puutuv on ilmselt parima seas, mis tänavu suurele ekraanile jõuab (kuri ja plahvatusohtlik) aga seda kooshoidev pakend ehk tegelik sisu käib seinast seina. Mille all ma ei mõtle tegelikult "väga heast väga halvani", vaid "naeruväärne, kisub piinlikuks" kuni "okei, tundub tobe, aga vähemalt jälgitav".
Arvutite ja häkkeritega seonduvast tooks positiivses valguses välja, et tegijad pigistavad ühiskonda tabavast kaosest välja midagi katastroofifilmi taolist (kaovad reguleeritud liiklus, arvutisuhtlus ja telefoniside ehk moodsa elu alussambad ning tänavad täituvad segaduses rahvamassidega), mis on ju omanäoline, kui mitte lausa originaalne. Peagi "Hitmani" kingadesse astuv Timothy Olyphant on lisaks kõige karismaatilisem terrorist, kellega McClane'i on seni õnnistatud, isegi kui ta on nendega võrdselt üheplaaniline, ehk masendavalt tühi nagu minu hoiupõrsas. Aga ma tahtsin ainult midagi head öelda, vaevalt keegi siit tegelikult midagi kaasakiskuvat leiab.
Arvutiliini tobeduse kompenseeriks sarmikad osalised, aga selles osas ilmneb "Die Hard 4" sisuline lõtvus kõige valusamalt. Tegelastes pole lausa kübetki sügavust, sarmi või omapära, puudub isegi mingi mõttega liin McClane'i ja mõne kesksema kõrvaltegelase vahel. Ta suhtleb pidevalt nii tütre, häkker Matti kui pahade poiste pealikuga, aga sellest võrsub ainult tühje vaidlusi ja üksteise ähvardamist, isegi mitte natuke lahedat dialoogi, rääkimata uuest lahedast ekraanipaarist. Willis ise tundub viiekümnendatesse eluaastatesse jõudmisest hoolimata endiselt kivikõva kangelase materjal, aga näiteks tema sidekick-wannabe Justin Long palgati ilmselt välimuse tõttu, mis meenutab vaese mehe Neod ehk Keanu Reevesi "Matrixis".
Masendavalt mõjub ka Kevin Smith (jah, seesama Kevin Smith), kes mängib häkker Warlocki. Ta on päriselus söaka suuvärgiga lahe vana, kelle mitmed senised tööd väärivad ülevaatamist, aga näitlejana on mehe vajalikkus vägagi kaheldav. Arusaadav, et võimalus legendaarses "Die Hardis" kaasa teha peibutab isegi keskpärase neljanda osa puhul, aga mida no mida Smith küll arvab endast näitlejana kasu olevat? Lihtsalt üks ilmetu paksuke, kes arvab, et ta sooritustes leidub mingi tuluke või hing nagu põhitööd tehes. Värskelt vaadatud "Clerks II" tõestab jällegi, et Smith suudab kaamera taha jäädes panna toimima ka keskpärase või selgelt lohakalt valmis visatud materjali, aga näitlejana on ta lihtsalt ilmetu paksuke, kes ei pane isegi endale kirjutatud rolle elama. Jah, ma piilun sinu suunas, Vaikne Bob.
Visuaalne külg on õnneks kena, isegi kui see sarnaneb üsnagi "Underworldi" sarjas tehtuga, mis on lavastaja Len Wisemani senine elutöö. Madin nõretab adrenaliinist ega kohku tagasi verisest vägivallast (eriti meeldis tunneliosa). Uut kaubamärki taheakse ilmselt kujundada plahvatuste, tulevahetuse või muu välise mõjul õhulende sooritavatest inimkehadest, mis on endiselt kuum sõna videomängudes.
Koju jõudes sisenesin Messengeri, nentides Kaimarile kokkuvõtvalt: action väga korralik, sisu võib ahju loopida. Kaimar arvas: poolkõva on ok... nii suure riista kohta nagu die hard, ilmselt nii kõvaks ei saagi enam minna kui noorest peast. Ise pole veel näinudki, aga oskab nii hästi öelda!
Äks on korralik ja Bruce Willis pole terroristide tümitamiseks veel liiga vana, aga kõik muu lihtsalt imeb. Nii pikast suvefilmist (127 minutit vist) tahaks vähem jura, nii et hindeks panen vaese mehe 8/10, ehk siis 5/10, mida see vaese mehe teknopõnevik kokkuvõttes tõesti väärib. Fänn lisaks punkti või kaks, aga ilmselt nõustuks, et "nii hia" enam pole.
Hinne: 5/10
June 25, 2007
June 07, 2007
"Hostel: Part II"
Vahel juhtub nii, et kõik paistavat olevat vaimustuses kindlast näitlejast või filmitegijast, kes seda üldse ei vääri. Tema parimad päevad on tegelikult seljataga või reaalne saavutus osutub suhteliselt tagasihoidlikuks – või eriti äärmuslikul juhul on ta andetu käsitööline, kelle edu kinnitab veelkord, et maamunal pole kübetki õiglust.
Viimaste hulka olen tavatsenud lugeda ka mehepoja nimega Eli Roth, kelle senised täispikad tööd, odavalt tehtud õudukad "Cabin Fever" ja "Hostel", osutusid kobedateks kassahittideks, mis tegid temast hoobilt kultusmehe.
"CF" on algusest lõpuni lihtsalt viletsalt kirjutatud verine käkk, milles võiks peituda õnnelikul juhul kõigest okei lühifilm. "Hostel" säilitab väärt ideest (turistid satuvad Slovakkias inimjahi märklauaks, kus rikkurid tavainimeste peal verejanu rahuldavad) ja paeluvast õhustikust (hellitatud lääne noored pahaendelises Ida-Euroopas; tegevuspaigad ja operaatoritöö püüavad kohe silma) hoolimata pinget mingil kõrgusel vaid keskpaigani, misjärel kõik taandub mõttetuks veristamiseks.
Ma pole splatterile nagunii sobivaim arvustaja, sest hindan filme vaadates liiga kõrgelt materjali kvaliteeti ehk kas tegelased, sündmustik ja näitlejate esitused moodustavad kaasatõmbava ning omas kontekstis usutava terviku. Aga isegi kiiruga kokkuvisatud meelelahutust peaks hindama nagu see väärib (räpane lõbu enamasti üheks korraks), mitte kuulutama, et tegemist on uuema kinokunsti väärtusliku tugisambaga. Sa ju ei nimetaks moodsa aja suurimaks skulptoriks kutti, kes paneb kakast, kastanitest ja tikkudest kokku ilusaid loomakujukesi?
Ja palun mitte kiusata selle lolli väitega, et mõnes žanris pole korralikel stsenaariumitel kohta või tähtsust. Ükski linalugu ei PEA vaataja intelligentsust solvama või nüri klišeepudru keetma, olgu teemaks suurlinna ründavad kaheksakäelised mutandid või midagi diipi. Eksisteerib ikka vahe küll näiteks Shyamalani õudukal või sellel, kui mingi õliste juustega horrorifriik mätsib jämeda puulusikaga pajas kõige väsinumaid stampe pooleteisetunniseks julgaks, mida nimetab ise homage'iks või uueks laineks.
Sellise kurjustamise järel on natuke tobe tunnistada, et "Hostel: Part II" täitsa meeldib, aga Roth on tõepoolest vahepeal arenenud.
"Hostel 2" mõjub esimese osaga võrdluses nagu "Saw 2" versus "Saw": piisavalt lihvi saanud, et heale ideele piisavalt nägus teostus kõrvale kasvatada. Kindlasti aitas 4,8 miljonilt dollarilt 10,2 peale kasvanud eelarve, aga märgatavam areng leidis aset Rothi paranenud kirjutamisoskuses. Mis ei tõuse küll kõrgustesse, aga saavutab piisava funktsionaalsuse ja omapära, et silma paista. Tegemist on endiselt lihtsa meelelahutusega, mille tõmbenumbriks veri ja erinevad moodused, kuidas seda nõrgemate seest välja lastakse, aga vahel polegi ju rohkemat vaja, et poolteist tundi olmeona välja lülitada. Nalja saab rohkem ja uuritakse ka, millised võiks siis olla need inimesed, kes tulevad pärapõrgusse raha peale teisi tapma, sest neil on lihtsalt see võimalus. Lisab sisulist sügavust küll, miks ei.
Meesturistid vahetatakse järjes nägusate neiude vastu, kelle kõrvale peeti ka vajalikuks lisada Heather Matarazzo. Tema tuntuim etteaste jääb 1990ndate keskele – Todd Solondzi kunagisse kultusfilmi "Welcome to the Dollhouse". Roth meelitas pisiossa veel mõningaid oma lemmikuid vanadest filmidest, kelle nimed sulle vaevalt midagi ütlevad, nii et see võib seletada, miks niigi girlpowerit ilmutavad peategelased vajasid enda kõrvale kõvera näoga tüdrukut, kellel on aina toore sidruni närimise nägu peas. Ta on ise samuti sellest tüpaažist ammu välja kasvanud nagu reedab näiteks osalus "The L Wordi" neljandas hooajas. Aga noh, kellel meist see raha ikka ise taskust välja turritab, eriti kui kauba peale on tasuta reis mitmesse riiki.
Verisem on teine osa ka, aga detaile avastage ise. "Saw" on leidlikum, kuigi "Hostel" ei püüagi vist konkureerida, nii palju ütleks.
Päris tore sõit, aga kolmandat osa ei tahaks. Miks peaks? See annaks vaevalt midagi juurde. Vähem järgesid, palun, üldse.
Hinne: 7/10
Viimaste hulka olen tavatsenud lugeda ka mehepoja nimega Eli Roth, kelle senised täispikad tööd, odavalt tehtud õudukad "Cabin Fever" ja "Hostel", osutusid kobedateks kassahittideks, mis tegid temast hoobilt kultusmehe.
"CF" on algusest lõpuni lihtsalt viletsalt kirjutatud verine käkk, milles võiks peituda õnnelikul juhul kõigest okei lühifilm. "Hostel" säilitab väärt ideest (turistid satuvad Slovakkias inimjahi märklauaks, kus rikkurid tavainimeste peal verejanu rahuldavad) ja paeluvast õhustikust (hellitatud lääne noored pahaendelises Ida-Euroopas; tegevuspaigad ja operaatoritöö püüavad kohe silma) hoolimata pinget mingil kõrgusel vaid keskpaigani, misjärel kõik taandub mõttetuks veristamiseks.
Ma pole splatterile nagunii sobivaim arvustaja, sest hindan filme vaadates liiga kõrgelt materjali kvaliteeti ehk kas tegelased, sündmustik ja näitlejate esitused moodustavad kaasatõmbava ning omas kontekstis usutava terviku. Aga isegi kiiruga kokkuvisatud meelelahutust peaks hindama nagu see väärib (räpane lõbu enamasti üheks korraks), mitte kuulutama, et tegemist on uuema kinokunsti väärtusliku tugisambaga. Sa ju ei nimetaks moodsa aja suurimaks skulptoriks kutti, kes paneb kakast, kastanitest ja tikkudest kokku ilusaid loomakujukesi?
Ja palun mitte kiusata selle lolli väitega, et mõnes žanris pole korralikel stsenaariumitel kohta või tähtsust. Ükski linalugu ei PEA vaataja intelligentsust solvama või nüri klišeepudru keetma, olgu teemaks suurlinna ründavad kaheksakäelised mutandid või midagi diipi. Eksisteerib ikka vahe küll näiteks Shyamalani õudukal või sellel, kui mingi õliste juustega horrorifriik mätsib jämeda puulusikaga pajas kõige väsinumaid stampe pooleteisetunniseks julgaks, mida nimetab ise homage'iks või uueks laineks.
Sellise kurjustamise järel on natuke tobe tunnistada, et "Hostel: Part II" täitsa meeldib, aga Roth on tõepoolest vahepeal arenenud.
"Hostel 2" mõjub esimese osaga võrdluses nagu "Saw 2" versus "Saw": piisavalt lihvi saanud, et heale ideele piisavalt nägus teostus kõrvale kasvatada. Kindlasti aitas 4,8 miljonilt dollarilt 10,2 peale kasvanud eelarve, aga märgatavam areng leidis aset Rothi paranenud kirjutamisoskuses. Mis ei tõuse küll kõrgustesse, aga saavutab piisava funktsionaalsuse ja omapära, et silma paista. Tegemist on endiselt lihtsa meelelahutusega, mille tõmbenumbriks veri ja erinevad moodused, kuidas seda nõrgemate seest välja lastakse, aga vahel polegi ju rohkemat vaja, et poolteist tundi olmeona välja lülitada. Nalja saab rohkem ja uuritakse ka, millised võiks siis olla need inimesed, kes tulevad pärapõrgusse raha peale teisi tapma, sest neil on lihtsalt see võimalus. Lisab sisulist sügavust küll, miks ei.
Meesturistid vahetatakse järjes nägusate neiude vastu, kelle kõrvale peeti ka vajalikuks lisada Heather Matarazzo. Tema tuntuim etteaste jääb 1990ndate keskele – Todd Solondzi kunagisse kultusfilmi "Welcome to the Dollhouse". Roth meelitas pisiossa veel mõningaid oma lemmikuid vanadest filmidest, kelle nimed sulle vaevalt midagi ütlevad, nii et see võib seletada, miks niigi girlpowerit ilmutavad peategelased vajasid enda kõrvale kõvera näoga tüdrukut, kellel on aina toore sidruni närimise nägu peas. Ta on ise samuti sellest tüpaažist ammu välja kasvanud nagu reedab näiteks osalus "The L Wordi" neljandas hooajas. Aga noh, kellel meist see raha ikka ise taskust välja turritab, eriti kui kauba peale on tasuta reis mitmesse riiki.
Verisem on teine osa ka, aga detaile avastage ise. "Saw" on leidlikum, kuigi "Hostel" ei püüagi vist konkureerida, nii palju ütleks.
Päris tore sõit, aga kolmandat osa ei tahaks. Miks peaks? See annaks vaevalt midagi juurde. Vähem järgesid, palun, üldse.
Hinne: 7/10
June 05, 2007
"Grindhouse: Death Proof"
Sul on lõbus, aga sa õpid ka. Või siis: sa õpid, aga sul on ka lõbus. Selge see, et Tarantino on filmikunstile alati olnud väga vajalik. Vähesed on suutnud need kaks eesmärki nii tõhusalt ühendada. Kui Tarantino tööd meeldivad, on võimalik neid lähemalt uurides kinoajaloost üht koma teist kõrva taha panna. Kust pärineb mingi tehniline lahendus, lavastuslik detail või lihtsalt teema tegelaste jutus – need paistavad harva olevat juhuslikud, sest autoril paistab olevat alati palju viiteid ja ideid, mida ta pole jõudnud veel kasutada.
"Grindhouse'is" algab harimine juba pealkirjast. Sellist nime kannavad räpakatele B-filmidele keskendunud ameeriklaste kinod, mis olid kõva sõna 1960ndate teisel poolel ning 1970ndatel. Seal levis komme näidata järjest kahte exploitation-filmi, mis tehti hooletult ja kiiruga, lootes inimeste madalatele instinktidele rõhunud reklaami toel ruttu mõni dollar teenida. Seks, möll, friigid, narko, koletised ja anarhia: kõik, millega piletimüügist paarkümmend miljonit teenides ning arvukaid kulusid maha arvestades suudab tootja ikka milli või kaks tasku pista.
"Grindhouse" jäljendab selliseid teoseid nii pildis, sõnas kui vaimus (ainuüksi räpakas montaaž paneb harituma kinosõbra vahel rõõmsalt rõkatama), aga on ligi 70 miljoni dollarilise eelarvega selgelt liiga kulukas ja ausalt öeldes liiga kvaliteetne, et exploitationiga palju ühist omada. Seda vähemalt Tarantino filmi "Death Proof" põhjal, mis lastakse vist kõikjal peale Põhja-Ameerika kinodesse Robert Rodrigueze filmist "Planet Terror" eraldi. Mujal puudub grindhouse'i kultuur, või noh, traditsioon, mis annab determineeritust korraga umbes 190 minutiga kaks B-filmi sisse ahmida. Ja tegelikult hinnati selle elujõudu üle ka Põhja-Ameerikas, sest "Grindhouse" osutus rahaliselt valusaks läbikukkumiseks.
Minu meelest on teose kaheks lõikamine igati hea mõte, sest ainuüksi kahetunnisele kestvusele lähenev "Death Proof" pakub kahte lugu (siiski omavahel seotud), nii et pärast seda on küllastus juba käes. Traditsioonid või mitte, liiga palju head asja korraga saab mõjuda ainult väsitavalt. Ja "Kill Billi" kassaedu oleks samuti väga kaheldav, kui seda oleks näidatud kaks osa korraga.
"Death Proofi" mõlemad lood, eriti esimene, sarnanevad kõige rohkem Tarantino esiktööga "Reservoir Dogs". Mehed asendati küll naistega, aga diil on sama: palju juttu väga erinevatel teemadel ja lõpuks premeeritakse kannatlikke stiliseeritud vägivallaga. Teine stoori tundub alguses kusjuures ebavajalik, aga tasub kuhjaga ära, jättes publiku finaalist mõnusalt elevile.
Taaskord ei nähta vaeva tegelaste arendamisega, vaid visatakse neile hambusse uskumatu kogus dialoogi seoses kõigega, mis nende elusid puudutab. Põhiliselt siis kutid ja pidutsemine. Tarantino on selleks muidugi liiga omapärane, et nende pähe pugeda ja mõelda, millest sellised näitsikud üldse rääkida võiks, pannes lihtsalt kokku järjekordse mahlaka käki elust enesest, kus on pikki arutlusi vaatajale suvalistel teemadel, omavahelist norimist ja nalja. See on chick flick, misjärel teised chick flickid enam hamba alla ei kõlba.
Neiud näevad välja kenad, aga on rollidesse ka muidu sobivad, sest teevad mahuka dialoogi näilise pingutuseta enda omaks. Asi kõlab nii loomulikult ja kepsakalt, et isegi pikad stseenid ei tundu vähimaski võltsid. Tarantino võttis näiteks jutuajamise kohvikus üles vähemalt kümme minutit kestva mammutvõttena, nii et arvake ise, kui väga tüdrukud peavad siia sobima, et asi auga välja kanda.
Tarantino kui kinosõbra fetiš karmide naiste vastu, kes teavad, mida tahavad, ja tahavad seda kohe, haarates elul kõhklematult sarvedest, on tuntud juba "Jackie Brownist" ja "Kill Billist". Nüüd serveeritakse seda eriti suures koguses, kuna kesksetes osades õrnema soo esindajaid on tervelt kuus (võrdluseks: samaväärseid mehi ainult üks). Nende macholikkus, seksikus ja kick-ass faktor kokku mõjuvad meespublikule ilmselt üsna vastupandamatult, eriti kui noor vanameister seda kaamera taga, ja kohati ees, hoolikalt orkestreerib. Tulemus on see, mida enamik MTV-põlvkonna popkultuurist ihust ja hingest kasvõi sekundiks vangistada üritab – puhas seks. Erinevalt paljudest õnnestub see siiski nii lõdvalt nagu keegi poleks isegi üritanud.
Ainuke oluline meestegelane on salapärane Kaskadöör Mike, kelleks kaaluti veel tegijaid nagu Mickey Rourke, Sylvester Stallone ja Ving Rhames. Kõik omaette kahtlemata hüvad mehed, aga tunnistades Kurt Russelli saavutatud perfektsust, jääb siiski üle ainult imestada, et mida teistes üldse arvati nägevat. See on kindlasti Russelli üks värvikamaid töid ja teeb temast hetkeks taas ülikuuma tegija. Kirjeldaks lausa John Travolta ja "Pulp Fictioni" mõõdus renessansina, kuigi kergem on tõmmata paralleeli Michael Madseniga "Marukoertes", kes tuli ja säras vaid korraks. Kõhutunne ütleb, et Russellil läheb sama rada. Nii ehk naa, Mike on igatahes karismaatilisemaid kurikaelu eales: täpselt õige segu hullust, sarmi ja perfektse koomilise ajastusega vaimukusi.
Hinne: 8/10
"Grindhouse'is" algab harimine juba pealkirjast. Sellist nime kannavad räpakatele B-filmidele keskendunud ameeriklaste kinod, mis olid kõva sõna 1960ndate teisel poolel ning 1970ndatel. Seal levis komme näidata järjest kahte exploitation-filmi, mis tehti hooletult ja kiiruga, lootes inimeste madalatele instinktidele rõhunud reklaami toel ruttu mõni dollar teenida. Seks, möll, friigid, narko, koletised ja anarhia: kõik, millega piletimüügist paarkümmend miljonit teenides ning arvukaid kulusid maha arvestades suudab tootja ikka milli või kaks tasku pista.
"Grindhouse" jäljendab selliseid teoseid nii pildis, sõnas kui vaimus (ainuüksi räpakas montaaž paneb harituma kinosõbra vahel rõõmsalt rõkatama), aga on ligi 70 miljoni dollarilise eelarvega selgelt liiga kulukas ja ausalt öeldes liiga kvaliteetne, et exploitationiga palju ühist omada. Seda vähemalt Tarantino filmi "Death Proof" põhjal, mis lastakse vist kõikjal peale Põhja-Ameerika kinodesse Robert Rodrigueze filmist "Planet Terror" eraldi. Mujal puudub grindhouse'i kultuur, või noh, traditsioon, mis annab determineeritust korraga umbes 190 minutiga kaks B-filmi sisse ahmida. Ja tegelikult hinnati selle elujõudu üle ka Põhja-Ameerikas, sest "Grindhouse" osutus rahaliselt valusaks läbikukkumiseks.
Minu meelest on teose kaheks lõikamine igati hea mõte, sest ainuüksi kahetunnisele kestvusele lähenev "Death Proof" pakub kahte lugu (siiski omavahel seotud), nii et pärast seda on küllastus juba käes. Traditsioonid või mitte, liiga palju head asja korraga saab mõjuda ainult väsitavalt. Ja "Kill Billi" kassaedu oleks samuti väga kaheldav, kui seda oleks näidatud kaks osa korraga.
"Death Proofi" mõlemad lood, eriti esimene, sarnanevad kõige rohkem Tarantino esiktööga "Reservoir Dogs". Mehed asendati küll naistega, aga diil on sama: palju juttu väga erinevatel teemadel ja lõpuks premeeritakse kannatlikke stiliseeritud vägivallaga. Teine stoori tundub alguses kusjuures ebavajalik, aga tasub kuhjaga ära, jättes publiku finaalist mõnusalt elevile.
Taaskord ei nähta vaeva tegelaste arendamisega, vaid visatakse neile hambusse uskumatu kogus dialoogi seoses kõigega, mis nende elusid puudutab. Põhiliselt siis kutid ja pidutsemine. Tarantino on selleks muidugi liiga omapärane, et nende pähe pugeda ja mõelda, millest sellised näitsikud üldse rääkida võiks, pannes lihtsalt kokku järjekordse mahlaka käki elust enesest, kus on pikki arutlusi vaatajale suvalistel teemadel, omavahelist norimist ja nalja. See on chick flick, misjärel teised chick flickid enam hamba alla ei kõlba.
Neiud näevad välja kenad, aga on rollidesse ka muidu sobivad, sest teevad mahuka dialoogi näilise pingutuseta enda omaks. Asi kõlab nii loomulikult ja kepsakalt, et isegi pikad stseenid ei tundu vähimaski võltsid. Tarantino võttis näiteks jutuajamise kohvikus üles vähemalt kümme minutit kestva mammutvõttena, nii et arvake ise, kui väga tüdrukud peavad siia sobima, et asi auga välja kanda.
Tarantino kui kinosõbra fetiš karmide naiste vastu, kes teavad, mida tahavad, ja tahavad seda kohe, haarates elul kõhklematult sarvedest, on tuntud juba "Jackie Brownist" ja "Kill Billist". Nüüd serveeritakse seda eriti suures koguses, kuna kesksetes osades õrnema soo esindajaid on tervelt kuus (võrdluseks: samaväärseid mehi ainult üks). Nende macholikkus, seksikus ja kick-ass faktor kokku mõjuvad meespublikule ilmselt üsna vastupandamatult, eriti kui noor vanameister seda kaamera taga, ja kohati ees, hoolikalt orkestreerib. Tulemus on see, mida enamik MTV-põlvkonna popkultuurist ihust ja hingest kasvõi sekundiks vangistada üritab – puhas seks. Erinevalt paljudest õnnestub see siiski nii lõdvalt nagu keegi poleks isegi üritanud.
Ainuke oluline meestegelane on salapärane Kaskadöör Mike, kelleks kaaluti veel tegijaid nagu Mickey Rourke, Sylvester Stallone ja Ving Rhames. Kõik omaette kahtlemata hüvad mehed, aga tunnistades Kurt Russelli saavutatud perfektsust, jääb siiski üle ainult imestada, et mida teistes üldse arvati nägevat. See on kindlasti Russelli üks värvikamaid töid ja teeb temast hetkeks taas ülikuuma tegija. Kirjeldaks lausa John Travolta ja "Pulp Fictioni" mõõdus renessansina, kuigi kergem on tõmmata paralleeli Michael Madseniga "Marukoertes", kes tuli ja säras vaid korraks. Kõhutunne ütleb, et Russellil läheb sama rada. Nii ehk naa, Mike on igatahes karismaatilisemaid kurikaelu eales: täpselt õige segu hullust, sarmi ja perfektse koomilise ajastusega vaimukusi.
Hinne: 8/10
Subscribe to:
Posts (Atom)
