Nägin persetäit nende (parema väljendi puudumisel) laule avalikus serveris ja tõmbasin oma tagasihoidliku uudishimu rahuldamiseks arvutisse. Et ikka nimekas bänd, omamoodi, ja pürgib laia maailma.
Eurolugu ("Club Kung Fu" oli nimi?) ja "Tough Enough" kõlasid isegi mõneti köitvalt, kui neid telekast kuulsin. Kaugeltki mitte popklassika, aga ikkagi.
Aga oh kui jubedaks osutus ehmatus, kuuldes ülejäänud lugusid. Pask oleks optimistlikult öeldud, sest muzak on sõnadelt, ideedelt ja teostuselt lausa piinlikult halb - A-Rühma hiti "Popmuusik" sõnum pole tundunud mulle kunagi aktuaalsem.
Sellise tulemuse puhul on imelik kekata "välismaa produtsendiga" nagu VN puhul on tehtud, sest samasuguse loodusõnnetuse paneks kokku vist iga naga arvuti ees. Tüdrukute ilmetud hääled ja kohutav aktsent - inglise keeles lauldes - on kõige väiksem häda, sest kõik muu on kvaliteedi põhjal otsustades kuskilt Aafrikast second-hand riietega samas vagunis saadetud.
Ma olen kuulnud head popmuusikat ja keskpärast, aga professionaalselt toodetud popmuusikat. Ja ma olen kuulnud halba (kireta ja eriliste oskusteta) tehtud popmuusikat. Vanilla Ninja tabab uut sügavust. Isegi kõige paremad ideed on jahmatavalt lamedad - aegade jooksul liigselt ärakasutatud, parematest poplugudest häbitult kopeeritud või lihtsalt säratud. Enamik siinsest kraamist oleks isegi kümne aasta eest tundunud nüri.
Kui siit üldse midagi soovitada, siis ehk "Inner Radio". Väheseid lugusid, mille puhul tundub, et autoritel võis olla idee, millele see üles ehitada.
A ma soovitan kuulata midagi lõbusamat ja ninjasid kuskil kohates neile sõbralikult jalaga perse anda. Pidemeni, kui see tuju parandab.
July 31, 2004
July 27, 2004
John Grisham "The Street Lawyer"
Järjekordset Grishamit kätte võttes ma ei hooli, kui mahukas on raamat, sest ta ladus ja voolav stiil, haaravad teemad haaravas käsitluses ning põnevad tegelased täidavad ühtmoodi tõhusalt nii 300 kui 600 lk. Siiski tore, et ta ei võta iga kord sihiks eepose sündi nagu mõned teised väga menukad Ühendriikide kirjanikud.
"The Street Lawyer" kuulub ta paremikku - Grishami üks emotsionaalsemaid, südamlikumaid romaane. Sisukokkuvõte mõjub ehk ameerikalikult ja imalalt: edukas tööhoolik advokaat satub kodutu tõttu eluohtlikku olukorda, kaotades seejärel isu seada rikkus elus esikohale. See lõhub ka abielu, mis tegelikult ammu mõranes. Mees asub tööle madalapalgalise "aguliadvokaadina", nõustades ühiskonna heidikuid, ja satub pea kohe vastamisi oma endise tööandjaga. Aga siin ei ole rohkem läägust kui teistes G töödes, st kõike käsitletakse asjalikult, piisava põhjalikkusega, kainelt, kaasakiskuvalt. Kui silmad vastu peavad, võib tekkida tahtmine ühe hooga läbi lugeda.
2003. kevadel vändati USAs pilootosa raamatul põhinevale sarjale, aga see on siiani kadunud ja sarjast pole samuti rohkem kuulda. Varrak andis raamatu 2000. aastal ka tõlkena välja, aga see müüdi ammu läbi ja omab pea sama inetut kaanekujundust kui teised meiekeelsed Grishamid.
Ma tõesti ei mõista neid, kellele ei meeldi Grishami romaanid. Mees on geenius ning väärib edu, mis teda saadab. "TSL" puhul häirib ainult kõrvaline fakt, et G muudele töödele tehakse ülikõva haipi. Neljal eri leheküljel on üldine nimekiri (kokku siis neli nimekirja samade kaante vahel) ja lisaks kahe raamatu tutvustus, mõlemale lehekülg.
Hinne: 8/10
* Arrow Books 1998. Esmatrükk 1998. 362 lk.
"The Street Lawyer" kuulub ta paremikku - Grishami üks emotsionaalsemaid, südamlikumaid romaane. Sisukokkuvõte mõjub ehk ameerikalikult ja imalalt: edukas tööhoolik advokaat satub kodutu tõttu eluohtlikku olukorda, kaotades seejärel isu seada rikkus elus esikohale. See lõhub ka abielu, mis tegelikult ammu mõranes. Mees asub tööle madalapalgalise "aguliadvokaadina", nõustades ühiskonna heidikuid, ja satub pea kohe vastamisi oma endise tööandjaga. Aga siin ei ole rohkem läägust kui teistes G töödes, st kõike käsitletakse asjalikult, piisava põhjalikkusega, kainelt, kaasakiskuvalt. Kui silmad vastu peavad, võib tekkida tahtmine ühe hooga läbi lugeda.
2003. kevadel vändati USAs pilootosa raamatul põhinevale sarjale, aga see on siiani kadunud ja sarjast pole samuti rohkem kuulda. Varrak andis raamatu 2000. aastal ka tõlkena välja, aga see müüdi ammu läbi ja omab pea sama inetut kaanekujundust kui teised meiekeelsed Grishamid.
Ma tõesti ei mõista neid, kellele ei meeldi Grishami romaanid. Mees on geenius ning väärib edu, mis teda saadab. "TSL" puhul häirib ainult kõrvaline fakt, et G muudele töödele tehakse ülikõva haipi. Neljal eri leheküljel on üldine nimekiri (kokku siis neli nimekirja samade kaante vahel) ja lisaks kahe raamatu tutvustus, mõlemale lehekülg.
Hinne: 8/10
* Arrow Books 1998. Esmatrükk 1998. 362 lk.
July 26, 2004
July 24, 2004
Isaac Asimov "Igaviku lõpp"
sir Asimov on kunn ja "Igaviku lõpp" suurepärane põnevik. Kompaktne, tempokas, mitte kunagi pikem kui vaja, täis leidlikku mõttelendu. Ligi viiekümne aastaga üldse mitte vananenud, täpselt nagu kirjandusklassikale kohane.
Peategelane kuulub Igavikuliste sekka, kes on päritolult lihtsalt inimesed, kuid elavad väljaspool kindlat aega. Vananemine mõjub neile siiski samamoodi nagu teistele. Nende ülesanne on jälgida ajalugu võimalikult laias ulatuses, hoides ära inimkonda tabavad suured hädad. Iga muutus toob mõistagi head ning halba, näiteks teatud sajandis narkomaanialaine ärahoidmine kaotab samast ajastust kosmoselennud. Muutuste täpse mõju ja kestuse teevad kindlaks põhjalikud arvutused. A et asjaga on seotud inimesed, keeratakse kuskil midagi varem või hiljem peesse...
Miks ei leidu Igavikuliste hulgas ja üldse romaanis tehisintellekte, kes tagaks Reaalsust muutes tunnete mittesekkumise inimestest palju kindlamini, ongi suurim veidrus. Isaac Asimov kirjutab ajas rändamise samas nii põhjalikult lahti, et tema kirjeldatud süsteemis tekib harva küsitavusi. Kui tekibki, on neid raske sõnastada.
Venelased on selle põhjal vändanud filmi aastal 1987 ja ameeriklased võiks sama teha. Ideaalne pildiline stiil oleks laenatud "Equilibrium'ilt" ja Christian Bale sobiks peaossa suurepäraselt siin ka. Ta on selleks ehk liiga ilus, aga romaan oleks nagunii ekraanile jõudes juba muutunud. Nii et see väike asi ei segaks.
Ajas rändamine on mu lemmikteemasid ulmes. Asimov valdab teemat täitsa vabalt nagu ütleks Bläck Rokit. Tõlge on kuidagi puine, aga äkki on romaani stiil ka selline. Pole originaalis lugenud, täpselt ei tea.
Hinne: 10/10
* Inglise keelest tõlkinud Linda Ariva. Eesti Raamat 1973. "The End of Eternity" ilmus originaalis 1955. 196 lk.
Peategelane kuulub Igavikuliste sekka, kes on päritolult lihtsalt inimesed, kuid elavad väljaspool kindlat aega. Vananemine mõjub neile siiski samamoodi nagu teistele. Nende ülesanne on jälgida ajalugu võimalikult laias ulatuses, hoides ära inimkonda tabavad suured hädad. Iga muutus toob mõistagi head ning halba, näiteks teatud sajandis narkomaanialaine ärahoidmine kaotab samast ajastust kosmoselennud. Muutuste täpse mõju ja kestuse teevad kindlaks põhjalikud arvutused. A et asjaga on seotud inimesed, keeratakse kuskil midagi varem või hiljem peesse...
Miks ei leidu Igavikuliste hulgas ja üldse romaanis tehisintellekte, kes tagaks Reaalsust muutes tunnete mittesekkumise inimestest palju kindlamini, ongi suurim veidrus. Isaac Asimov kirjutab ajas rändamise samas nii põhjalikult lahti, et tema kirjeldatud süsteemis tekib harva küsitavusi. Kui tekibki, on neid raske sõnastada.
Venelased on selle põhjal vändanud filmi aastal 1987 ja ameeriklased võiks sama teha. Ideaalne pildiline stiil oleks laenatud "Equilibrium'ilt" ja Christian Bale sobiks peaossa suurepäraselt siin ka. Ta on selleks ehk liiga ilus, aga romaan oleks nagunii ekraanile jõudes juba muutunud. Nii et see väike asi ei segaks.
Ajas rändamine on mu lemmikteemasid ulmes. Asimov valdab teemat täitsa vabalt nagu ütleks Bläck Rokit. Tõlge on kuidagi puine, aga äkki on romaani stiil ka selline. Pole originaalis lugenud, täpselt ei tea.
Hinne: 10/10
* Inglise keelest tõlkinud Linda Ariva. Eesti Raamat 1973. "The End of Eternity" ilmus originaalis 1955. 196 lk.
Walter M Miller "Kantileen Leibowitzile"
Leibowitzi ordu loodi pärast maailma tabanud tuumakatastroofi. Nende eesmärk on hoida alles kõiksugu teadmisi, et nende toel järgnevast paratamatult pimeduseajast rutem üle saada. Kolm osa järgnevad kuuesaja aastaste vahedega, leides aset sajanditel 26, 32 ja 38. Tuumatalv sündis seega Milleri nägemuses 20. sajandi teisel poolel. Ilmudes oli see lihtsalt ulme, nüüd juba samuti alternatiivajalugu, eks ole, kuna mu isa-ema põlvkond jäi Suurest Seenest ju puutumata.
Nii pikad ajavahemikud kolme osa vahel tähendab muidugi iga kord uute tegelaste kasutamist, mistõttu nimetada "Kantileeni" romaaniks on mu arust lahkevõitu. Pigem lühiromaanide kogu. Liigituse kõrvale jättes on see omapärane ja kaasakiskuv töö. Kindlasti kiidetumaid raamatuid, mis sel teemal kirjutatud.
Suurim pluss on, et kuigi tegevus liigub harva kaugemale kloostri piiridest, kirjeldatakse karmi uut maailma ning selle korraldust nauditavalt üksikasjalikult. Miller võtab aluseks meie mõistes keskaegsed olud, luues piiratud leheruumil realistliku tulevikunägemuse, kus inimestest saavad karjades hulkuvad (püsivad) hundid, sest üksi ei pea keegi vastu. "Mad Maxi" suguseks nüriks actioniks õnneks ei lähe ja igav ei jõua samuti hakata. Tekib hoopis soov, et keegi kirjutaks selle visiooni põhjal telliskivipaksuse eepose, kus pööratakse küllaldaselt tähelepanu tulevikuinimeste erinevusele meist, poliitikale, ühiskonnale jm.
Enesetapuga siitilmast lahkunud Miller (õigupoolest Miller Jr, 1922-96) kirjutas elu jooksul vaid kaks romaani, selle ja järje. "Kantileeni" moodustavad osad ilmusid esmakordselt ajakirjas The Magazine of Fantasy and Science Fiction aastatel 1955, 6 ja 7, aga ühiste kaante vahele tooduna on materjali täiendatud-muudetud.
Ulmekale ebatavaline on muidugi usuteema, kuivõrd kõik põhitegelased on Leibowitzi mehed. Miller oli katoliiklane, aga samas kahtleja, nii et lamedat propagandat ei maksa oodata. Teema käsitlus on hoopis asjatundlik, alati põhjendatud, isegi irooniline ja seega nauditav. Mis roll on usul maailmapildi kujunemisele ja hoidmisele, miks isegi tugevad isiksused vajavad jumalat... Mõtteainet jätkub.
Hinne: 8/10
* Inglise keelest tõlkinud Juhan Habicht. Varrak 2004. "A Canticle for Leibowitz" ilmus originaalis 1959. 320 lk.
Nii pikad ajavahemikud kolme osa vahel tähendab muidugi iga kord uute tegelaste kasutamist, mistõttu nimetada "Kantileeni" romaaniks on mu arust lahkevõitu. Pigem lühiromaanide kogu. Liigituse kõrvale jättes on see omapärane ja kaasakiskuv töö. Kindlasti kiidetumaid raamatuid, mis sel teemal kirjutatud.
Suurim pluss on, et kuigi tegevus liigub harva kaugemale kloostri piiridest, kirjeldatakse karmi uut maailma ning selle korraldust nauditavalt üksikasjalikult. Miller võtab aluseks meie mõistes keskaegsed olud, luues piiratud leheruumil realistliku tulevikunägemuse, kus inimestest saavad karjades hulkuvad (püsivad) hundid, sest üksi ei pea keegi vastu. "Mad Maxi" suguseks nüriks actioniks õnneks ei lähe ja igav ei jõua samuti hakata. Tekib hoopis soov, et keegi kirjutaks selle visiooni põhjal telliskivipaksuse eepose, kus pööratakse küllaldaselt tähelepanu tulevikuinimeste erinevusele meist, poliitikale, ühiskonnale jm.
Enesetapuga siitilmast lahkunud Miller (õigupoolest Miller Jr, 1922-96) kirjutas elu jooksul vaid kaks romaani, selle ja järje. "Kantileeni" moodustavad osad ilmusid esmakordselt ajakirjas The Magazine of Fantasy and Science Fiction aastatel 1955, 6 ja 7, aga ühiste kaante vahele tooduna on materjali täiendatud-muudetud.
Ulmekale ebatavaline on muidugi usuteema, kuivõrd kõik põhitegelased on Leibowitzi mehed. Miller oli katoliiklane, aga samas kahtleja, nii et lamedat propagandat ei maksa oodata. Teema käsitlus on hoopis asjatundlik, alati põhjendatud, isegi irooniline ja seega nauditav. Mis roll on usul maailmapildi kujunemisele ja hoidmisele, miks isegi tugevad isiksused vajavad jumalat... Mõtteainet jätkub.
Hinne: 8/10
* Inglise keelest tõlkinud Juhan Habicht. Varrak 2004. "A Canticle for Leibowitz" ilmus originaalis 1959. 320 lk.
July 22, 2004
"Eternal Sunshine of the Spotless Mind"
Ma olen Charlie Kaufmani stsenaariumite põhjal vändatud filmide suhtes täiesti abitu, ei oska neist midagi mõistlikku kirja panna. See mees on ju harukordset tüüpi hull teadlane, kellel õnnestus oma kreisit rida ajades siiski Hollywoodis läbi lüüa. Ta looming on ühtaegu sügavalt inimlik ja ulmeline, õõvastav ja humoorikas, eemaletõukav ja armas. Tõesti, Kaufman on mees, kelle iga projekti tasub tähelepanelikult jälgida.
Kaufmani ja lavastaja Michel Gondry esimene koostöö "Human Nature" (2001) on tema seni ainus ebaõnnestumine, aga 18. sajandi poeedi Alexander Pope'i tööst pealkirja leidnud "ESSM" on täielik meistritöö. See on esimene K stsenaarium, kus pilt omandab stooriga võrdse tähtsuse, aga õnneks ei muutu tulemus sellevõrra kahvatumaks.
Põhiliselt (õnnetut armastust põdeva) peategelase mälestustes aset leidev lugu on jätkuvalt nii leidlik ja humoorikas, et tänavu ma palju paremaid või sama häid filme oodata ei julge. Gondry paneb mängu kogu enda muusikavideode-taustast tuleneva oskuspagasi, et pöörasest sõidust mitte visuaalidega maha jääda ning püsib ootuste kõrgusel. Lugu on hea, aga selle teostus lausa geniaalne. Ma ei saa täpsustada, et mitte üllatusi ära rikkuda, seda peab ise nägema.
Näitlejad on samuti lahedad. Jim Carrey elu parimas rollis, Kate Winslet väga särtsakas vormis, Elijah Wood sama naljaka kämbuna nagu õuduskomöödias "The Faculty", Kirsten Dunst armas nagu alati, Tom Wilkinson soliidne nagu alati, Mark Ruffalo... lihtsalt kuul.
Leebemad kriitikud väidavad, et Jim Carrey tõestas füüsilisest komöödiast väljapoole jäävaid näitlejaoskusi juba filmidega "The Truman Show" ja "Man on the Moon", mis tõid mõlemad ta elutoa riiulile Kuldgloobuse. Jah, mainitud saavutustel pole viga, ja küllap pole siinne karakter oluliselt sügavam, aga seekord on mees tõesti õigel ajal õiges kohas õige lavastaja käe all, kes ei lase tal ülearu imalaks minna, sobides magusa tragikomöödia hingeks kui võrkpall minu käte vahele.
Tema väljapeetud ja mõõdetud rollisooritus on nauding vaadata, mis ei jõua küll Adam Sandleri saavutuseni "Punch Drunk Love'is" ega Robin Williamsi omani "One Hour Photo's", aga tõestab jälle, et koomik võib sobivas tõsisemas osas olla kaasakiskuv kui noor jumal, pakkudes aasta meeldejäävaimate filmirollide sekka jõudvat tööd.
Hinne: 9/10
Kaufmani ja lavastaja Michel Gondry esimene koostöö "Human Nature" (2001) on tema seni ainus ebaõnnestumine, aga 18. sajandi poeedi Alexander Pope'i tööst pealkirja leidnud "ESSM" on täielik meistritöö. See on esimene K stsenaarium, kus pilt omandab stooriga võrdse tähtsuse, aga õnneks ei muutu tulemus sellevõrra kahvatumaks.
Põhiliselt (õnnetut armastust põdeva) peategelase mälestustes aset leidev lugu on jätkuvalt nii leidlik ja humoorikas, et tänavu ma palju paremaid või sama häid filme oodata ei julge. Gondry paneb mängu kogu enda muusikavideode-taustast tuleneva oskuspagasi, et pöörasest sõidust mitte visuaalidega maha jääda ning püsib ootuste kõrgusel. Lugu on hea, aga selle teostus lausa geniaalne. Ma ei saa täpsustada, et mitte üllatusi ära rikkuda, seda peab ise nägema.
Näitlejad on samuti lahedad. Jim Carrey elu parimas rollis, Kate Winslet väga särtsakas vormis, Elijah Wood sama naljaka kämbuna nagu õuduskomöödias "The Faculty", Kirsten Dunst armas nagu alati, Tom Wilkinson soliidne nagu alati, Mark Ruffalo... lihtsalt kuul.
Leebemad kriitikud väidavad, et Jim Carrey tõestas füüsilisest komöödiast väljapoole jäävaid näitlejaoskusi juba filmidega "The Truman Show" ja "Man on the Moon", mis tõid mõlemad ta elutoa riiulile Kuldgloobuse. Jah, mainitud saavutustel pole viga, ja küllap pole siinne karakter oluliselt sügavam, aga seekord on mees tõesti õigel ajal õiges kohas õige lavastaja käe all, kes ei lase tal ülearu imalaks minna, sobides magusa tragikomöödia hingeks kui võrkpall minu käte vahele.
Tema väljapeetud ja mõõdetud rollisooritus on nauding vaadata, mis ei jõua küll Adam Sandleri saavutuseni "Punch Drunk Love'is" ega Robin Williamsi omani "One Hour Photo's", aga tõestab jälle, et koomik võib sobivas tõsisemas osas olla kaasakiskuv kui noor jumal, pakkudes aasta meeldejäävaimate filmirollide sekka jõudvat tööd.
Hinne: 9/10
July 20, 2004
"Ladder 49"
Kuna printsessid ei vaja enam lohede käest päästmist, vähemalt regulaarselt, tuleb modernseid kangelasi otsida nende seast, kes teevad oma tööd pühendumusega, ennastsalgavalt. Neid ei ole palju, tõsijutt. Märkimisväärselt kole amet on nt tuletõrjujatel: palk on madalavõitu, riskid tihti eluga, mittepühendunu ei pea kaua vastu ja meedia huvi piirdub eelkõige juhtumitega, kui miski halvasti läheb ja keegi krõbedaks küpseb.
Septembri lõpus maailma kinodes ringkäiku alustav "Ladder 49" näitab tuletõrjujate argipäeva - täpselt kui usin lugeja eelmist lõiku lugedes arvas. Tegijate žanrieelistus on ametlikult draama, aga tegelikult on see puhtakujuline Oscari-hoor, kus näidatakse ilusaid pilte ja loodetakse salaja, et auhindajad sellest ahvivaimustusse satuvad. Esilinastusega oodataksegi ilmselt põhjusel, et see oleks Oscari-hooajale lähemal. Soojal ajal ruulib ju "Spider-Man 2".
Filme tuletõrjujatest tehakse vähe, võrdlusvõimalusi on seega vähe, nii et lavastaja ja visuaalide vennaskond ei pea nahast välja pugema, et muljet avaldada. Leegid ja tulemöll tunduvad täitsa kobedad, kui harva näha saab. Heliefektid nii ei hiilga, aga enamik meist nagunii ei tea, mis helid keset põlevat hukatust meie kõrvu paitaks. Nii et shut up and watch, eks ole. Mõned 'tõrjujate võtted ekraanil tunduvad kohati tobedad, aga jällegi - mina pole asjatundja. Oleks tahtnud oma tuletõrjujast semu kaasa võtta, aga ei tulnud piisavalt ruttu meelde. Ning ta oli tööl nagu pärast selgus. Nii et tegijate asjatundlikkuse kohalt selles aspektis jään vastuse võlgu.
Loo keskmes on põlevasse hoonesse lõksu jäänud 'tõrjuja (Joaquin Phoenix) ning film koosnebki tagasivaadetest ta elule. Alates sellest, kui ta esimest tööpäeva alustab. Teistes osades näiteks John Travolta, Morris Chestnut, Robert Patrick; silmailuks austraallanna Jacinda Barrett. Kõik mis ei puuduta tööaega, rõhub paraku "Pearl Harbori" stiilis silmailule ega paku midagi põnevat ei tegelaste suhete ega sündmuste osas. Kõik on suured semud, probleemid lahenevad nagu ise, miski nende õnne ei takista jne... Muidugi õpetab muusika igas tähtsas stseenis, kuidas vaataja end parajasti tundma peaks. "Ladder 49" töötabki kõige tõhusamalt reklaamina tegelaste ametile. Lapsed, ärge kodus diivani peal lõket tehke! Hakake hoopis tuletõrjujateks! Saate end kangelasena tunda, ühiskonnale kasulikud olla ja palju toredaid semusid, kes on nõus teie eest surema!
Joaquin Phoenix on põhiline, kellele jäetakse näitlemist nõudvad stseenid. Ta meeldib tavaliselt mulle väga, aga siin on ta kuidagi kohmakas ja totu. Ilmselt stsenaarium nägi ette. Stseenid, kus ta seikleb armastuse lahinguväljadel, on eriti lamedad. P näeb välja ehtne retard. Aga ilmselt peitub selles keskne iva: image is nothing, täida oma kohust, tee tööd ja küllap tuleb armastuski.
Hinne: 6/10
Septembri lõpus maailma kinodes ringkäiku alustav "Ladder 49" näitab tuletõrjujate argipäeva - täpselt kui usin lugeja eelmist lõiku lugedes arvas. Tegijate žanrieelistus on ametlikult draama, aga tegelikult on see puhtakujuline Oscari-hoor, kus näidatakse ilusaid pilte ja loodetakse salaja, et auhindajad sellest ahvivaimustusse satuvad. Esilinastusega oodataksegi ilmselt põhjusel, et see oleks Oscari-hooajale lähemal. Soojal ajal ruulib ju "Spider-Man 2".
Filme tuletõrjujatest tehakse vähe, võrdlusvõimalusi on seega vähe, nii et lavastaja ja visuaalide vennaskond ei pea nahast välja pugema, et muljet avaldada. Leegid ja tulemöll tunduvad täitsa kobedad, kui harva näha saab. Heliefektid nii ei hiilga, aga enamik meist nagunii ei tea, mis helid keset põlevat hukatust meie kõrvu paitaks. Nii et shut up and watch, eks ole. Mõned 'tõrjujate võtted ekraanil tunduvad kohati tobedad, aga jällegi - mina pole asjatundja. Oleks tahtnud oma tuletõrjujast semu kaasa võtta, aga ei tulnud piisavalt ruttu meelde. Ning ta oli tööl nagu pärast selgus. Nii et tegijate asjatundlikkuse kohalt selles aspektis jään vastuse võlgu.
Loo keskmes on põlevasse hoonesse lõksu jäänud 'tõrjuja (Joaquin Phoenix) ning film koosnebki tagasivaadetest ta elule. Alates sellest, kui ta esimest tööpäeva alustab. Teistes osades näiteks John Travolta, Morris Chestnut, Robert Patrick; silmailuks austraallanna Jacinda Barrett. Kõik mis ei puuduta tööaega, rõhub paraku "Pearl Harbori" stiilis silmailule ega paku midagi põnevat ei tegelaste suhete ega sündmuste osas. Kõik on suured semud, probleemid lahenevad nagu ise, miski nende õnne ei takista jne... Muidugi õpetab muusika igas tähtsas stseenis, kuidas vaataja end parajasti tundma peaks. "Ladder 49" töötabki kõige tõhusamalt reklaamina tegelaste ametile. Lapsed, ärge kodus diivani peal lõket tehke! Hakake hoopis tuletõrjujateks! Saate end kangelasena tunda, ühiskonnale kasulikud olla ja palju toredaid semusid, kes on nõus teie eest surema!
Joaquin Phoenix on põhiline, kellele jäetakse näitlemist nõudvad stseenid. Ta meeldib tavaliselt mulle väga, aga siin on ta kuidagi kohmakas ja totu. Ilmselt stsenaarium nägi ette. Stseenid, kus ta seikleb armastuse lahinguväljadel, on eriti lamedad. P näeb välja ehtne retard. Aga ilmselt peitub selles keskne iva: image is nothing, täida oma kohust, tee tööd ja küllap tuleb armastuski.
Hinne: 6/10
July 19, 2004
"Eurotrip"
Komöödia, kus kolm ameeriklasest kutti ja tüdruk reisivad läbi Euroopa, et üks saaks oma kirjasõbralt keppi. Muidugi räägitakse sinnajuurde armastusest, aga keda me petame: sõnum on panna pidu ning olla metsik, kuniks veel noor. Ja see mõjub. Noored poolalasti neiud, muretus homse suhtes ning pöörased peod ei lähe kunagi moest.
Ei midagi üllatavat, nii sisult kui ülesehituselt by-the-numbers, "Kuuma piruka" gängi sobiv liige. Kõikvõimalikud seksinaljad, friigid kõrvaltegelased ja piisavalt sümpaatsed peategelased. Lugu on mõeldud sündmusi koos hoidma ja selle arendamisse erilist energiat ei panda. Finaal läheb lamedaks, aga jumal sellega muidugi. Omas klassis on õnneks humoorikas küll, nii et ma olen rahul, et ära nägin.
Peategelastest märkimisväärsemad on Matt Damon ja Vinnie Jones üle võlli kõrvalosades. MD kehastab kolledžiroki pundi solisti, kes on veel rohkem neete ja rõngaid täis riputatud kui Mel Gibson komöödias "Fathers' Day". Kusjuures ta näib täiesti omas elemendis. Jones on Inglismaa jalgpallihuligaan, pingutab natuke üle, aga rõõm ikkagi taas kohtuda.
Stsenaariumi varasem pealkiri oli "Ugly Americans", aga modernse klassiku "Road Trip" (2000) fännide ligimeelitamiseks pandi praegune. "Unrated" DVD versioon on muidugi veel pikem ning alastuse suhtes julgem, kui kinos midagi puudu jäi.
Hinne: 7/10
Ei midagi üllatavat, nii sisult kui ülesehituselt by-the-numbers, "Kuuma piruka" gängi sobiv liige. Kõikvõimalikud seksinaljad, friigid kõrvaltegelased ja piisavalt sümpaatsed peategelased. Lugu on mõeldud sündmusi koos hoidma ja selle arendamisse erilist energiat ei panda. Finaal läheb lamedaks, aga jumal sellega muidugi. Omas klassis on õnneks humoorikas küll, nii et ma olen rahul, et ära nägin.
Peategelastest märkimisväärsemad on Matt Damon ja Vinnie Jones üle võlli kõrvalosades. MD kehastab kolledžiroki pundi solisti, kes on veel rohkem neete ja rõngaid täis riputatud kui Mel Gibson komöödias "Fathers' Day". Kusjuures ta näib täiesti omas elemendis. Jones on Inglismaa jalgpallihuligaan, pingutab natuke üle, aga rõõm ikkagi taas kohtuda.
Stsenaariumi varasem pealkiri oli "Ugly Americans", aga modernse klassiku "Road Trip" (2000) fännide ligimeelitamiseks pandi praegune. "Unrated" DVD versioon on muidugi veel pikem ning alastuse suhtes julgem, kui kinos midagi puudu jäi.
Hinne: 7/10
July 18, 2004
Dennis Lehane "Mystic River"
19-aastase tüdruku mõrv toob meelevaldselt jälle kokku kolm lapsepõlvesõpra. Üks neist on asja uuriv politseinik. Teine on surnud tüdruku isa ja endine paadunud kurjategija. Kolmas on kahtlusalune, kes pole siiani üle saanud valgustkartvast lapsepõlvetraumast.
Kaks aastat pärast esmatrükki ilmus "Mystic Riveri" originaalitruu ja intelligentne filmivariant, kus peaosades Sean Penn, Kevin Bacon ja Tim Robbins (esimene ja viimane pälvisid Oscari). Seda mõistab ruttu, miks Clint Eastwood materjalist huvitus. Lehane'i kuues romaan on kõik see, mille poole püüdleb Eastwood alates vesternist "Unforgiven" (1992) lavastajana - sügavmõtteline lugu, meeldejäävad tegelased, aeglane tempo, süžee valitseb actioni üle.
Soovitan soojalt võimalusel lugeda raamatut enne filmi vaatamist. Ise tegin paraku vastupidi ning ekraaniversioon jäigi lõpuni kummitama, nii hästi on filmitegijad tööga hakkama saanud. Aga Lehane väärib vaeva ka pärast kinoskäiku. Lugu käivitub / liigub aeglaselt, aga sellele ja tegelastele pühendati nii palju hoolt ja vaeva, et raske oleks kirjutise kvaliteedist mitte mõnu tunda. Sind lausa imetakse sisse, nende inimeste maailma. Ainus nõrkus on liiga veniv finaal. Dialoog, õhustik, süžee ja karakterid on samas tippklass, isiklikult kahtleks ainult vajaduses kohati jutustamine mina-vormi viia.
Eraldi tuleks kiita ülesehitust, mida on väga keeruline järgida, tean omast käest. Nimelt liigub tekst lainetena, kus enamik edasiviivaid mõtteid toovad kaasa hunniku meenutusi ning pärast neid minnakse alles olevikus toimuvaga edasi.
Romaan, mis väärib aega ja pühendumist. Loetu avaldab muljet ning jääb sinuga.
Hinne: 8/10
* Bantam Books 2002. Esmatrükk 2001. 527 lk.
Kaks aastat pärast esmatrükki ilmus "Mystic Riveri" originaalitruu ja intelligentne filmivariant, kus peaosades Sean Penn, Kevin Bacon ja Tim Robbins (esimene ja viimane pälvisid Oscari). Seda mõistab ruttu, miks Clint Eastwood materjalist huvitus. Lehane'i kuues romaan on kõik see, mille poole püüdleb Eastwood alates vesternist "Unforgiven" (1992) lavastajana - sügavmõtteline lugu, meeldejäävad tegelased, aeglane tempo, süžee valitseb actioni üle.
Soovitan soojalt võimalusel lugeda raamatut enne filmi vaatamist. Ise tegin paraku vastupidi ning ekraaniversioon jäigi lõpuni kummitama, nii hästi on filmitegijad tööga hakkama saanud. Aga Lehane väärib vaeva ka pärast kinoskäiku. Lugu käivitub / liigub aeglaselt, aga sellele ja tegelastele pühendati nii palju hoolt ja vaeva, et raske oleks kirjutise kvaliteedist mitte mõnu tunda. Sind lausa imetakse sisse, nende inimeste maailma. Ainus nõrkus on liiga veniv finaal. Dialoog, õhustik, süžee ja karakterid on samas tippklass, isiklikult kahtleks ainult vajaduses kohati jutustamine mina-vormi viia.
Eraldi tuleks kiita ülesehitust, mida on väga keeruline järgida, tean omast käest. Nimelt liigub tekst lainetena, kus enamik edasiviivaid mõtteid toovad kaasa hunniku meenutusi ning pärast neid minnakse alles olevikus toimuvaga edasi.
Romaan, mis väärib aega ja pühendumist. Loetu avaldab muljet ning jääb sinuga.
Hinne: 8/10
* Bantam Books 2002. Esmatrükk 2001. 527 lk.
July 16, 2004
"The Stepford Wives" (2004)
Nicole Kidman on kahtlemata väärt näitlejanna ning staar, aga jätta tema õlgadele 90 miljonit dollarit maksva projekti saatus, kui ekraanipartner on Matthew Broderick, kui film esilinastub suvel, aga pole n-ö suvefilm, kui lavastaja ei jõua isegi otsusele, mis žanris peaks püsima... mida nad mõtlesid, tahaks küsida.
Nad mõtlesid muidugi "oh shit" ja leidsid, et küll testpublik märku annab, kas asi sujub või ei. Inimestel oli paraku toimuvast pohh ning Kidman kutsuti "The Interpreteri" võtetelt paariks päevaks ära, et lisamaterjali vändata. Samuti kustutati mõned kõrvalliinid. Tulemuseks ainult poolteist tundi kestev film, mis algab paljulubavalt, kaotab mingil hetkel sära, muutub tasapisi igavaks ja vajub finaalis päris lössi. Iga jumala suund, kuhu asja veetakse, jääb realiseerimata: "Edward Käärkäsi" tüüpi õõvastav muinasjutt, satiir ühiskonna kasvava hingetuse aadressil, must komöödia.
Seletus, mis Stepfordis ikkagi toimub, ning finaal mõjuvad rumalalt. Ma ei hakka muidugi siin neid ära rääkima, nii et avastage ise.
Näitlejad on enesekindlamad kui kaameratagused jõud, pakkudes ladusat jälgimist. Kidman, Broderick, Christopher Walken, Bette Midler, Roger Bart ja Glenn Close kasutavad naljaosa filmis nii tõhusalt ära, et kerge on vähemalt lõpuni kannatada, kui asjad käest lähevad.
"Star Warsi" filmides Yoda häälena maailmakuulsaks saanud Frank Oz oskab lavastada küll. Ta pole imemees, aga veab välja. Kahju siis, et "Stepford" nõnda haledalt ära vajub. Täitsa huvitav, kuidas oleks hakkama saanud Tim Burton, kes määrati kunagi lavastajatooli, aga hüppas alt ära.
Hinne: 5/10.
Nad mõtlesid muidugi "oh shit" ja leidsid, et küll testpublik märku annab, kas asi sujub või ei. Inimestel oli paraku toimuvast pohh ning Kidman kutsuti "The Interpreteri" võtetelt paariks päevaks ära, et lisamaterjali vändata. Samuti kustutati mõned kõrvalliinid. Tulemuseks ainult poolteist tundi kestev film, mis algab paljulubavalt, kaotab mingil hetkel sära, muutub tasapisi igavaks ja vajub finaalis päris lössi. Iga jumala suund, kuhu asja veetakse, jääb realiseerimata: "Edward Käärkäsi" tüüpi õõvastav muinasjutt, satiir ühiskonna kasvava hingetuse aadressil, must komöödia.
Seletus, mis Stepfordis ikkagi toimub, ning finaal mõjuvad rumalalt. Ma ei hakka muidugi siin neid ära rääkima, nii et avastage ise.
Näitlejad on enesekindlamad kui kaameratagused jõud, pakkudes ladusat jälgimist. Kidman, Broderick, Christopher Walken, Bette Midler, Roger Bart ja Glenn Close kasutavad naljaosa filmis nii tõhusalt ära, et kerge on vähemalt lõpuni kannatada, kui asjad käest lähevad.
"Star Warsi" filmides Yoda häälena maailmakuulsaks saanud Frank Oz oskab lavastada küll. Ta pole imemees, aga veab välja. Kahju siis, et "Stepford" nõnda haledalt ära vajub. Täitsa huvitav, kuidas oleks hakkama saanud Tim Burton, kes määrati kunagi lavastajatooli, aga hüppas alt ära.
Hinne: 5/10.
"I, Robot"
Alar Niineväli kiidab Egiptuse ja Austraalia päritolu lavastajat Alex Proyas't juba tükk aega, sest ulmekad "The Crow" ning "Dark City" ja komöödia "Garage Days" olla jube toredad. Olen kahte viimast näinud ega oska nende põhjal kuidagi andekat meest ära tunda. Ta olla lisaks vändanud umbes sada muusikavideot, aga sellega tänapäeval küll filmilavastaja enam silma ei paista.
Filme "Terminator 3: Rise of the Machines", "The 6th Day", "The Matrix" ja "Minority Report" eeskujudeks võttev "I, Robot" teeb Proyase seevastu maailmakuulsaks ja toob Will Smithile jälle ühe korraliku kassahiti, kui maailmas on natukegi õiglust. See film rokib nii karmilt, et ma ütleks koguni, et suured stuudiod on teinud viimase kuue aasta jooksul ainult kolm tõeliselt head action blockbusterit ("Blade", "The Matrix", käesolev).
Enamik ei võta sellist väidet muidugi tõsiselt, nii et sõnastan teisiti: "I, Robot" on võimas. Aasta parimate filmide esiviisikus, kindel värk. Esikolmikus kõlaks isegi etemini, aga 2005 tulekuni on siiski üle viie kuu, võtan tagasihoidlikult.
Proyase visioon 21. sajandi keskpaigast suurlinnas, kus robotid jalutavad inimeste keskel ringi, on absoluutselt rabav. Pildiliselt on see kindlasti mõjutatud vähemalt "Minority Reportist", ent tulemus on unikaalne ja omanäoline (pealegi ei muutu stsenaarium lõpupoole inetult auklikuks nagu Spielbergi teosel). Eriefektide Oscar peaks olema kindlustatud. Kes on näinud treilerit, on ka huvitatud, usun.
Lausa hämmastav, et see toredus maksis vaid 105 miljonit dollarit. "Terminator 3" näiteks sõi 175 miljonit ja pakub enamasti üsna kobedat silmailu, aga kus on lubatud masinad inimkonnast hakkliha tegemas? Siin on robotid esindatud meeldivalt enamikes rahulikes ning äksistseenides, millest paljude poolest oleks nõus filmi väga varsti uuesti vaatama. Ma ei hakka siin paljastama rohkem kui seda, et Proyase esitletud tehisorganismid on osavad, akrobaatlikud, väledad ning välimuselt tagasihoidlikud, aga siiski võrratult ulmelised. Nad ei peta lootusi. Ja Smithi sobivus äksikangelaseks on ammu tõestatud, nii et tere tulemast tagasi suurte poiste sekka.
Ideaalne meelelahutusfilm. Ambitsioonikas, tempokas, mitte liiga pikk, pildiliselt võrratu. Lavastus ja õhustik on suurepärased. Lugu pole üleliia intelligentne nagu "The Matrixis", aga vähemalt mitte rumal nagu enamikes blockbusterites. Ja maksis kaks korda vähem kui võiks! Hinne: 9/10.
Ma nüüd lippan. Lähen sellele filmile altarit ehitama. Eesti kinodes 3. septembrist.
Filme "Terminator 3: Rise of the Machines", "The 6th Day", "The Matrix" ja "Minority Report" eeskujudeks võttev "I, Robot" teeb Proyase seevastu maailmakuulsaks ja toob Will Smithile jälle ühe korraliku kassahiti, kui maailmas on natukegi õiglust. See film rokib nii karmilt, et ma ütleks koguni, et suured stuudiod on teinud viimase kuue aasta jooksul ainult kolm tõeliselt head action blockbusterit ("Blade", "The Matrix", käesolev).
Enamik ei võta sellist väidet muidugi tõsiselt, nii et sõnastan teisiti: "I, Robot" on võimas. Aasta parimate filmide esiviisikus, kindel värk. Esikolmikus kõlaks isegi etemini, aga 2005 tulekuni on siiski üle viie kuu, võtan tagasihoidlikult.
Proyase visioon 21. sajandi keskpaigast suurlinnas, kus robotid jalutavad inimeste keskel ringi, on absoluutselt rabav. Pildiliselt on see kindlasti mõjutatud vähemalt "Minority Reportist", ent tulemus on unikaalne ja omanäoline (pealegi ei muutu stsenaarium lõpupoole inetult auklikuks nagu Spielbergi teosel). Eriefektide Oscar peaks olema kindlustatud. Kes on näinud treilerit, on ka huvitatud, usun.
Lausa hämmastav, et see toredus maksis vaid 105 miljonit dollarit. "Terminator 3" näiteks sõi 175 miljonit ja pakub enamasti üsna kobedat silmailu, aga kus on lubatud masinad inimkonnast hakkliha tegemas? Siin on robotid esindatud meeldivalt enamikes rahulikes ning äksistseenides, millest paljude poolest oleks nõus filmi väga varsti uuesti vaatama. Ma ei hakka siin paljastama rohkem kui seda, et Proyase esitletud tehisorganismid on osavad, akrobaatlikud, väledad ning välimuselt tagasihoidlikud, aga siiski võrratult ulmelised. Nad ei peta lootusi. Ja Smithi sobivus äksikangelaseks on ammu tõestatud, nii et tere tulemast tagasi suurte poiste sekka.
Ideaalne meelelahutusfilm. Ambitsioonikas, tempokas, mitte liiga pikk, pildiliselt võrratu. Lavastus ja õhustik on suurepärased. Lugu pole üleliia intelligentne nagu "The Matrixis", aga vähemalt mitte rumal nagu enamikes blockbusterites. Ja maksis kaks korda vähem kui võiks! Hinne: 9/10.
Ma nüüd lippan. Lähen sellele filmile altarit ehitama. Eesti kinodes 3. septembrist.
July 13, 2004
Kaur Kender "Kuidas saada isaks"
Tüüpilise tänapäeva inimesena ei loe ma enam kaugeltki nii palju kui näiteks kümne aasta eest. See ei takista mul aeg-ajalt snoobitsemast, virisedes teatraalselt, et mida Eesti noored küll leiavad Kaur Kenderis või Coelhos, selle asemel, et oma kasinad lugemistunnid millelegi väärtuslikule kulutada.
Erinevalt paljudest teistest playa hateritest olen siiski mõlema mitmeid töid lugenud, et hävitavatel sõnadel oleks ka mingi alus peale isikliku vastumeelsuse. Kenderilt olen lugenud koguni kõiki romaane, v.a. "Pangapettust", mis on nii hale kusi, et jätsin selle lihtsalt pooleli.
"Kuidas saada isaks" on KK kaheksas raamat ja kuues romaan. Üllatav, aga see polegi vilets soperdis nagu eelmised. Vastupidi, see on omas klassis koguni päris kobe. Kui ei unusta, et mees teeb kõigepealt kindla elustiiliga haakuvaid kirjanduslikke tooteid ning alles teiseks ilukirjandust.
Sisu sobitub ootuspärase Kenderi mütoloogiaga. Ilusad inimesed ja keskmisest trendikam elu. Elatakse hästi ja tihti kõvasti üle võimaluste, aga see ei too kunagi kaasa põhja sattumist, sest tegelaste südamed on õigetel kohtadel ning nad tegutsevad Õige Asja nimel. Peategelase kõik esitletavad sõbrad on võimukad, kuulsad ja/või rikkad, aidates teda alati, kuigi veidi segaseks jääb, miks nad temasse alati nii hästi suhtuvad ja äpardustest silmagi pilgutamata välja aitavad (ahjaa, tal on ju süda õigel kohal). Paljud väiksemad või suuremad sündmused ning tegelased pärinevad autori elust... Korralik seebiooper, mida on kerge taluda eelkõige pubekail, Kroonika jüngritel või neil, kes pole isiklikult mõne sellise aatemehega tuttavat. Mina pole pubekas, Kroonikat loen harva ja mu vend on mitmes mõttes KK sugune, nii et minu peal selle popkirjaniku lamedavõitu magic ei tööta.
"Kuidas saada isaks" on siiski päris hea nagu mainitud. Kender ei suuda endiselt peategelasi intrigeerivaks kirjutada, a tänu nende kõikevõitvale (vanema-)armastusele, mille ümber lugu keerlebki, on nad vähemalt sümpaatsed. Kirjutis ei meenuta tasemelt (stiil+ülesehitus) enam teismelise soperdist nagu eelmised romaanid, vaid intelligentse inimese kirjatööd. Tundeid ning pinget on piisavalt, ehkki rohkem huumorikust kuluks ära, et jutt paremini libiseks. Kenderi tavapäraste klišeede tõttu, mida eelmises lõigus kirjeldasin, on raamatut küll raske täiesti tõsiselt võtta, aga tänu sügavust lisavale üsna karmile kriitikale Eesti rahvastikupoliitika suhtes jääb vähemalt kordki mulje, et sellel uhkeldaval paksukesel on kirjanduslikke ambitsioone.
Hinne: 7/10
* toimetanud Maarika Mikli. Hilana 2003. 190 lk.
Erinevalt paljudest teistest playa hateritest olen siiski mõlema mitmeid töid lugenud, et hävitavatel sõnadel oleks ka mingi alus peale isikliku vastumeelsuse. Kenderilt olen lugenud koguni kõiki romaane, v.a. "Pangapettust", mis on nii hale kusi, et jätsin selle lihtsalt pooleli.
"Kuidas saada isaks" on KK kaheksas raamat ja kuues romaan. Üllatav, aga see polegi vilets soperdis nagu eelmised. Vastupidi, see on omas klassis koguni päris kobe. Kui ei unusta, et mees teeb kõigepealt kindla elustiiliga haakuvaid kirjanduslikke tooteid ning alles teiseks ilukirjandust.
Sisu sobitub ootuspärase Kenderi mütoloogiaga. Ilusad inimesed ja keskmisest trendikam elu. Elatakse hästi ja tihti kõvasti üle võimaluste, aga see ei too kunagi kaasa põhja sattumist, sest tegelaste südamed on õigetel kohtadel ning nad tegutsevad Õige Asja nimel. Peategelase kõik esitletavad sõbrad on võimukad, kuulsad ja/või rikkad, aidates teda alati, kuigi veidi segaseks jääb, miks nad temasse alati nii hästi suhtuvad ja äpardustest silmagi pilgutamata välja aitavad (ahjaa, tal on ju süda õigel kohal). Paljud väiksemad või suuremad sündmused ning tegelased pärinevad autori elust... Korralik seebiooper, mida on kerge taluda eelkõige pubekail, Kroonika jüngritel või neil, kes pole isiklikult mõne sellise aatemehega tuttavat. Mina pole pubekas, Kroonikat loen harva ja mu vend on mitmes mõttes KK sugune, nii et minu peal selle popkirjaniku lamedavõitu magic ei tööta.
"Kuidas saada isaks" on siiski päris hea nagu mainitud. Kender ei suuda endiselt peategelasi intrigeerivaks kirjutada, a tänu nende kõikevõitvale (vanema-)armastusele, mille ümber lugu keerlebki, on nad vähemalt sümpaatsed. Kirjutis ei meenuta tasemelt (stiil+ülesehitus) enam teismelise soperdist nagu eelmised romaanid, vaid intelligentse inimese kirjatööd. Tundeid ning pinget on piisavalt, ehkki rohkem huumorikust kuluks ära, et jutt paremini libiseks. Kenderi tavapäraste klišeede tõttu, mida eelmises lõigus kirjeldasin, on raamatut küll raske täiesti tõsiselt võtta, aga tänu sügavust lisavale üsna karmile kriitikale Eesti rahvastikupoliitika suhtes jääb vähemalt kordki mulje, et sellel uhkeldaval paksukesel on kirjanduslikke ambitsioone.
Hinne: 7/10
* toimetanud Maarika Mikli. Hilana 2003. 190 lk.
Stanisław Lem "Solaris. Eeden"
Kaks Poola kirjaniku kuulsat romaani ta filosoofilise perioodi algusest. Head ideed, aga nii pagana tüütu teostus, et teist korda ei viitsiks kumbagi lugeda. Samade kaante vahele sobivad tegelikult hästi, nii ülesehituselt kui sisult.
Solaris on planeet, millel eksisteerib elu, aga meie jaoks absoluutselt arusaamatus vormis. Planeet oleks kui ise üks suur elusolend, lähim vaste jumalale kui abstraktsele jõule, mida inimesed on alati otsinud, nii kosmoseajastul kui enne seda. Eeden on ka planeet ja sealgi elutsevad meile arusaamatud eluvormid. Selle vahega, et nendega saadakse kontakt. Niipalju teile sisust.
Ideede kvaliteedilt tahaks mõlemat kirjatükki autasustada kõrgeima hindega, aga lõpuni jõudmine nõuab pingutust, kuigi kumbki pole väga mahukas. Kõik on maitse küsimus ning "Solaris" on mõistagi kõrgelt hinnatud romaan, aga kaldun arvama, et need sobivad pigem inimestele, kes tavaliselt ulmet ei loe.
Ma ei taha öelda, et muu ulme on Lemi loomingu kõrval pinnapealne. Tahan öelda, et mees kirjutab siin igavalt. Mis on kasu headest mõtetest, kui neid ei toeta kaasakiskuvad tegelased ja põnev lugu? Tegelikke sündmusi on nii vähe ja need on nii väheütlevad, et tekib lausa arusaamatus, miks on neile eelnevalt vaja stseene pikalt ja põhjalikult ette valmistada, ümbrust ja muud taolist kirjeldades? Kui lava korralikult ära ehitakse, peaks seda ju ära kasutama? Tegelased on ka pigem mutrikesed, kellelt mingit karakterit oodata jääb lootusetuks. Üldse ei haara.
Originaalselt, aga kuidagi naeruväärselt lihtsameelselt mõjub see, et lennatakse vabalt kosmoses ringi, aga tehnika on kuskile 1950-ndatesse takerdunud. Arvuti, arvutivõrgud ja digitaaltehnika on pea tundmatud suurused (Ok, ühel puhul tuuakse lauasuurune arvuti siiski lagedale). Ei saa muidugi nõuda, et Lem oleks täpselt ette näinud, mida tulevik toob, aga kirjeldada universumis reisimise ajastut kõrvuti raamatuhunnikute ja pimikus fotode ilmutamisega on tobe.
Solaris: 5/10. Eeden: 6/10.
* Poola keelest tõlkinud Aarne Puu. Eesti Raamat 1989. "Solaris" ilmus originaalis 1961. "Eden" ilmus originaalis 1959. 352 lk.
Solaris on planeet, millel eksisteerib elu, aga meie jaoks absoluutselt arusaamatus vormis. Planeet oleks kui ise üks suur elusolend, lähim vaste jumalale kui abstraktsele jõule, mida inimesed on alati otsinud, nii kosmoseajastul kui enne seda. Eeden on ka planeet ja sealgi elutsevad meile arusaamatud eluvormid. Selle vahega, et nendega saadakse kontakt. Niipalju teile sisust.
Ideede kvaliteedilt tahaks mõlemat kirjatükki autasustada kõrgeima hindega, aga lõpuni jõudmine nõuab pingutust, kuigi kumbki pole väga mahukas. Kõik on maitse küsimus ning "Solaris" on mõistagi kõrgelt hinnatud romaan, aga kaldun arvama, et need sobivad pigem inimestele, kes tavaliselt ulmet ei loe.
Ma ei taha öelda, et muu ulme on Lemi loomingu kõrval pinnapealne. Tahan öelda, et mees kirjutab siin igavalt. Mis on kasu headest mõtetest, kui neid ei toeta kaasakiskuvad tegelased ja põnev lugu? Tegelikke sündmusi on nii vähe ja need on nii väheütlevad, et tekib lausa arusaamatus, miks on neile eelnevalt vaja stseene pikalt ja põhjalikult ette valmistada, ümbrust ja muud taolist kirjeldades? Kui lava korralikult ära ehitakse, peaks seda ju ära kasutama? Tegelased on ka pigem mutrikesed, kellelt mingit karakterit oodata jääb lootusetuks. Üldse ei haara.
Originaalselt, aga kuidagi naeruväärselt lihtsameelselt mõjub see, et lennatakse vabalt kosmoses ringi, aga tehnika on kuskile 1950-ndatesse takerdunud. Arvuti, arvutivõrgud ja digitaaltehnika on pea tundmatud suurused (Ok, ühel puhul tuuakse lauasuurune arvuti siiski lagedale). Ei saa muidugi nõuda, et Lem oleks täpselt ette näinud, mida tulevik toob, aga kirjeldada universumis reisimise ajastut kõrvuti raamatuhunnikute ja pimikus fotode ilmutamisega on tobe.
Solaris: 5/10. Eeden: 6/10.
* Poola keelest tõlkinud Aarne Puu. Eesti Raamat 1989. "Solaris" ilmus originaalis 1961. "Eden" ilmus originaalis 1959. 352 lk.
July 11, 2004
July 09, 2004
July 08, 2004
"Spider-Man 2"
Ämblikpoisi (Tobey Maguire) uus vastane on hullunud teadlane Doc Ock (Alfred Molina). Mary Jane'i (Kirsten Dunst) ning isa surma endiselt põdev Harry (James Franco) tekitavad talle samuti küllaga probleeme.
"Spider-Man" (2002) kogus laias levis 806,7 miljonit dollarit, jõudes läbi aja suurimate kinohittide seas 11. kohale. "Spider-Man 2" tõi kõigest nädalaga 235,1 milli, nii et karmilt hakati kohe panema. Eks hiljem kuule, palju uuel ringil kokku kraabitakse. Selliste filmide puhul on raha A&O, nii et mainin veel paari numbrit. Eelarve tõusis 139 miljonilt dollarilt ehmatava ja ümmarguse 200 peale. Maguire sai eelmine kord 4 miljonit, seekord 17.
Paljud esimest osa nautinud arvavad, et teine on isegi parem. Mina arvan kah, kuigi esimene tundus neetult igav. Ega edasiminek pole tegelikult märkimisväärne, 12-aastased on endiselt kõige tänuväärsem publik. Meeleolu tekib isegi üllatavalt ruttu, aga kogu see vedel pask, mida tegijad nimetavad hellitlevalt loo arenguks, teeb vaatamise juba esimesel tunnil kergelt tüütuks. Väga koomiksilik kindlasti, aga piinlikult lapsik samuti. Karakterite teod pole tihti usutavad, vaid lihtsalt tuulest viidud, nagu Ocki kurjamiks ja tagasi muutumine või Mary Jane'i abiellumise teema (eriline madalpunkt on absoluutselt ebausutav Peteri ja Harry läbisaamine). Maguire ei aita paraku kuidagi kaasa, et draama omandaks mingi intrigeeriva mõõtme või sügavuse, ta töllmokne nutunägu käib lõpuks juba korralikult pinda. Nii hea näitleja ajab läbi ühe ilmega nagu "Harry Potteri" võtteplatsilt põgenenu? Fuck that. Dunst on õnneks seksikas ja Franco samuti kütkestavalt mehistunud, meenutades Heath Ledgerit.
Madin on seevastu efektsem, kohe näha, kuhu raha läks. Ämbliku ning Ocki kaklused on üsnagi brutaalsed. Mitu korda näidatakse Ämblikpoissi suurlinnas Tarzanit mängimas, suurte majade vahel end nööril vibutades, see paneb silmamunad alati mõnust kihelema. Doc Ock ilmub välja põhiliselt kohustuslikes madinastseenides, aga ta näeb oma robotkätega vähemalt igati cool välja. Kaamerat siiski lähemale suumida ei maksaks, Molina meenutab vanunud rasvunud Matt LeBlanci ("Sõbrad"). Samasse rolli kaaluti härrasmehi nagu Robert De Niro, Ed Harris, Sam Neill ja Chris Cooper.
Ahjaa, peaaegu unustasin. JK Simmons varastab Peteri ülemusena ajalehes terve filmi pika edumaaga. Mees on NALJAKAS, võttes lühidalt kokku kõik, mis on tänapäevases ühiskonnas valesti (ahnus ja pealiskaudsus ruulivad). Ning esimese osa sündmusi meenutavad koomiksi moodi algustiitrid on väga lahedad, kui läks juba musitamiseks ja õlale patsutamiseks. Alex Ross joonistas.
Loodan, et Sam Raimi on nüüd stuudiomängust tüdinenud, lavastades järgmiseks midagi, mida tahaks kerimata teistki korda vaadata. Aga mida sa ikka tahad linaloost, mida alustatakse enne ametliku stsenaariumi valmimist?
Hinne: 6/10
"Spider-Man" (2002) kogus laias levis 806,7 miljonit dollarit, jõudes läbi aja suurimate kinohittide seas 11. kohale. "Spider-Man 2" tõi kõigest nädalaga 235,1 milli, nii et karmilt hakati kohe panema. Eks hiljem kuule, palju uuel ringil kokku kraabitakse. Selliste filmide puhul on raha A&O, nii et mainin veel paari numbrit. Eelarve tõusis 139 miljonilt dollarilt ehmatava ja ümmarguse 200 peale. Maguire sai eelmine kord 4 miljonit, seekord 17.
Paljud esimest osa nautinud arvavad, et teine on isegi parem. Mina arvan kah, kuigi esimene tundus neetult igav. Ega edasiminek pole tegelikult märkimisväärne, 12-aastased on endiselt kõige tänuväärsem publik. Meeleolu tekib isegi üllatavalt ruttu, aga kogu see vedel pask, mida tegijad nimetavad hellitlevalt loo arenguks, teeb vaatamise juba esimesel tunnil kergelt tüütuks. Väga koomiksilik kindlasti, aga piinlikult lapsik samuti. Karakterite teod pole tihti usutavad, vaid lihtsalt tuulest viidud, nagu Ocki kurjamiks ja tagasi muutumine või Mary Jane'i abiellumise teema (eriline madalpunkt on absoluutselt ebausutav Peteri ja Harry läbisaamine). Maguire ei aita paraku kuidagi kaasa, et draama omandaks mingi intrigeeriva mõõtme või sügavuse, ta töllmokne nutunägu käib lõpuks juba korralikult pinda. Nii hea näitleja ajab läbi ühe ilmega nagu "Harry Potteri" võtteplatsilt põgenenu? Fuck that. Dunst on õnneks seksikas ja Franco samuti kütkestavalt mehistunud, meenutades Heath Ledgerit.
Madin on seevastu efektsem, kohe näha, kuhu raha läks. Ämbliku ning Ocki kaklused on üsnagi brutaalsed. Mitu korda näidatakse Ämblikpoissi suurlinnas Tarzanit mängimas, suurte majade vahel end nööril vibutades, see paneb silmamunad alati mõnust kihelema. Doc Ock ilmub välja põhiliselt kohustuslikes madinastseenides, aga ta näeb oma robotkätega vähemalt igati cool välja. Kaamerat siiski lähemale suumida ei maksaks, Molina meenutab vanunud rasvunud Matt LeBlanci ("Sõbrad"). Samasse rolli kaaluti härrasmehi nagu Robert De Niro, Ed Harris, Sam Neill ja Chris Cooper.
Ahjaa, peaaegu unustasin. JK Simmons varastab Peteri ülemusena ajalehes terve filmi pika edumaaga. Mees on NALJAKAS, võttes lühidalt kokku kõik, mis on tänapäevases ühiskonnas valesti (ahnus ja pealiskaudsus ruulivad). Ning esimese osa sündmusi meenutavad koomiksi moodi algustiitrid on väga lahedad, kui läks juba musitamiseks ja õlale patsutamiseks. Alex Ross joonistas.
Loodan, et Sam Raimi on nüüd stuudiomängust tüdinenud, lavastades järgmiseks midagi, mida tahaks kerimata teistki korda vaadata. Aga mida sa ikka tahad linaloost, mida alustatakse enne ametliku stsenaariumi valmimist?
Hinne: 6/10
July 07, 2004
"The Last Shot"
Sellise nimega tragikomöödia on istunud aastakese või kauemgi varumeeste pingil, aga alustab septembris siiski kinode külastamist. Millal meile jõuab, ei tea veel keegi, aga MPDE näitas selle tavapärasele ringile täna ära.
Steven (Matthew Broderick) on oodanud kümme aastat, et vennaga (Tim Blake Nelson) kirjutatud stsenaarium filmiks vändata. Õnnehetk ei jää tulemata, sest eikusagilt ilmub välja produtsent Joe (Alec Baldwin), kes tema tööst vaimustub ja lubab miljoni dollariga asja ära teha. Paraku on tegemist FJB missiooniga mingid mafioosod trellide taha saata ning filmivõtted on mõeldud ainult nende ligimeelitamiseks. Põhineb tõestisündinud lool, mis võib muidugi tähendada mida iganes.
"The Last Shot" on lausa sündinud pisemat sorti kultusfilmiks: tore ajaviide kinosõbralt teistele samasugustele. Soe, vaimukas, üle keskmise dialoogi ja üsna põneva seltskonnaga. Algustiitrid on leidlikeimate seast, mida eales näinud olen. Tähtsatest osatäitjatest on mainimata Calista Flockhart, Ray Liotta, Toni Collette ja Tony Shalhoub; pisirollides jäävad meelde "Karate Kidi" Pat Morita, Eric Roberts ja Joan Cusack.
Värvikaid tegelasi jagub neile kõigile. Ekstra muhedat tööd teevad Collette, Baldwin ning Broderick, kelle karjäär on pärast "Godzilla" ebaedu taas soikunud. Vähemalt mulle ainult passiivse loomuga osadest meelde jäänud Collette esindab komöödiapoolt, olles ootamatult tibilik ja ekstravagantne, pikkade blondide juustega diiva. B&B jagavad laiali põhiannuse draamast, nende tegelased on kõige mitmekülgsemad. Broderick meenutab meile, et ta oskab naljakas olla küll, ja Baldwinist hakkab lausa kahju, et ta tihti nii häid rolle ei leia. Neljast filminäitleja-vennast kaugelt andekaim Alec on teinud hiljuti mõned õnnestunud komöödiakatsetused ("The Cat in the Hat", "Along Came Polly"), aga ta osutub äärmiselt mõjuvaks ka kerge draamanoodi puhul. Siit võiks kukkuda kõrvalosa-Kuldgloobus või Oscar.
Stsenarist ja esmakordne lavastaja Jeff Nathanson on kirjutanud varem näiteks "Catch Me If You Can" ja "Rush Hour 2" stsenaariumid.
Midagi erilist õigupoolest ei juhtu, et tahaks filmi endale soetada. A korralik asi ikkagi.
Hinne: 7/10
Steven (Matthew Broderick) on oodanud kümme aastat, et vennaga (Tim Blake Nelson) kirjutatud stsenaarium filmiks vändata. Õnnehetk ei jää tulemata, sest eikusagilt ilmub välja produtsent Joe (Alec Baldwin), kes tema tööst vaimustub ja lubab miljoni dollariga asja ära teha. Paraku on tegemist FJB missiooniga mingid mafioosod trellide taha saata ning filmivõtted on mõeldud ainult nende ligimeelitamiseks. Põhineb tõestisündinud lool, mis võib muidugi tähendada mida iganes.
"The Last Shot" on lausa sündinud pisemat sorti kultusfilmiks: tore ajaviide kinosõbralt teistele samasugustele. Soe, vaimukas, üle keskmise dialoogi ja üsna põneva seltskonnaga. Algustiitrid on leidlikeimate seast, mida eales näinud olen. Tähtsatest osatäitjatest on mainimata Calista Flockhart, Ray Liotta, Toni Collette ja Tony Shalhoub; pisirollides jäävad meelde "Karate Kidi" Pat Morita, Eric Roberts ja Joan Cusack.
Värvikaid tegelasi jagub neile kõigile. Ekstra muhedat tööd teevad Collette, Baldwin ning Broderick, kelle karjäär on pärast "Godzilla" ebaedu taas soikunud. Vähemalt mulle ainult passiivse loomuga osadest meelde jäänud Collette esindab komöödiapoolt, olles ootamatult tibilik ja ekstravagantne, pikkade blondide juustega diiva. B&B jagavad laiali põhiannuse draamast, nende tegelased on kõige mitmekülgsemad. Broderick meenutab meile, et ta oskab naljakas olla küll, ja Baldwinist hakkab lausa kahju, et ta tihti nii häid rolle ei leia. Neljast filminäitleja-vennast kaugelt andekaim Alec on teinud hiljuti mõned õnnestunud komöödiakatsetused ("The Cat in the Hat", "Along Came Polly"), aga ta osutub äärmiselt mõjuvaks ka kerge draamanoodi puhul. Siit võiks kukkuda kõrvalosa-Kuldgloobus või Oscar.
Stsenarist ja esmakordne lavastaja Jeff Nathanson on kirjutanud varem näiteks "Catch Me If You Can" ja "Rush Hour 2" stsenaariumid.
Midagi erilist õigupoolest ei juhtu, et tahaks filmi endale soetada. A korralik asi ikkagi.
Hinne: 7/10
July 05, 2004
"Jersey Girl" (2004)
Tragikomöödia noorest võluvast edukast pintsaklipslasest (Ben Affleck), kelle sama noor võluv edukas abikaasa (Jennifer Lopez) sureb nende esiklapse sünnitamisel. Murest murtud isahakatis ei oska karjääri ja kodust elu ühendada, teeb tööl suure vea, saab kinga ja kolib maimukesega isa juurde väikelinna... Seitse aastat hiljem on ta ikka seal, ootab järgmist suurt võimalust ja avastab tasapisi, et elul pole väga vigagi.
Kevin Smith on lõpuks suureks kasvanud, või pigem Askewniverse'i jätkamisest tüdinenud, nii et siit tuleb esimene võimalus näha noorema põlve kultusfilmimehe loomingut uues valguses. Uuemas valguses, see tähendab, kuna Smith, millisena teda teatakse-armastatakse, on ikka alles: tugev ja vaimukas dialoog, viited koomiksitele (Ollie on superkangelase Green Arrow eesnimi, näiteks), hoolikalt valitud näitlejaseltskond, tavapärased pisiosad semudelt, kes seekord piruka ligi ei pääsenud (Matt Damon, Jason Lee). Erinevus peitub just loos, mis on mõtlikum, aeglasem, hoolega komponeeritum ja kurvem kui varem tavaks. Stsenaarium põhineb tema enda kogemusel isana, Smithi tütar sai äsja viieseks, meenutades varasematest töödest kõige enam romkommi "Chasing Amy" (1997), mis on Smithi tugevamaid saavutusi siiani.
Roppused pluss nende väsimatud propageerijad Jay ja Vaikne Bob on samuti lõpuks pensionil, või vähemalt puhkusel. Arvestades üldist tooni olekski need ülearused ning J+VB ilmutasid nagunii tugevaid väsimuse tundemärke. Nalja saab siiski regulaarselt, sest huumorimeel on tegijatel paigas, dialoog särab ja Affleck-Tyler pole olnud kunagi paremad kui nüüd. Eriti meeldiv üllatus on Affleck, kellelt nõutavate emotsioonide nimekiri on pikk, aga ta ei jää kunagi hätta, ei huumoris ega draamas. Huvitav, kas selle eest peatselt auhindu ka pudeneb, järgmisel kevadel komöödianäitleja Kuldgloobus vm?
Tegelased kirjutati ja osatäitjad valiti nõnda ühtlase hoolega, et igaüks neist on millegi poolest lahe, lisades asjale midagi juurde. Staažikas lavakoomik George Carlin on mõnusalt südamlik, novembris kümneseks saav Raquel Castro üldse mitte puine nagu "Harry Potteri" kamp või muud lapsnäitlejad, Liv Tyler omal kohmakal moel seksikas ja vastupandamatult armas iga kord, kui suu lahti teeb (Affleckiga eksisteerib neil võimas keemia, mis oleks päästnud vist isegi "Gigli"); J-Lo on ilus ja armas, leidlikult sisse toodud üllatuskülaline Will Smith on naljakas jne. Ainuke nõrk lüli on Jason Biggs, kellele lihtsalt ei jagu Smithi sulest head materjali - sellest hoolimata tahtsid sama rolli Jason Lee ja Jason Mewes.
Üsnagi raske uskuda, et nii hea film on tegelikult kiire vigade paranduse tulemus. "Gigli" läbikukkumise järel lõigati J-Lo ekraaniaega märkimisväärselt vähemaks, eemaldades diiva ka kõikidest reklaamidest. Kahju oli paraku tehtud ja aasta tugevamaid Hollywoodi projekte lõpetas pettumusega. 35 miljonit dollarit maksis, USA kinodest tõi natuke üle 25,2 miljoni. Irooniline, et Smithi kõige nõrgem senine saavutus, "Jay ja Vaikne Bob annavad vastulöögi" oli kassaedukam.
Hinne: 8/10
Kevin Smith on lõpuks suureks kasvanud, või pigem Askewniverse'i jätkamisest tüdinenud, nii et siit tuleb esimene võimalus näha noorema põlve kultusfilmimehe loomingut uues valguses. Uuemas valguses, see tähendab, kuna Smith, millisena teda teatakse-armastatakse, on ikka alles: tugev ja vaimukas dialoog, viited koomiksitele (Ollie on superkangelase Green Arrow eesnimi, näiteks), hoolikalt valitud näitlejaseltskond, tavapärased pisiosad semudelt, kes seekord piruka ligi ei pääsenud (Matt Damon, Jason Lee). Erinevus peitub just loos, mis on mõtlikum, aeglasem, hoolega komponeeritum ja kurvem kui varem tavaks. Stsenaarium põhineb tema enda kogemusel isana, Smithi tütar sai äsja viieseks, meenutades varasematest töödest kõige enam romkommi "Chasing Amy" (1997), mis on Smithi tugevamaid saavutusi siiani.
Roppused pluss nende väsimatud propageerijad Jay ja Vaikne Bob on samuti lõpuks pensionil, või vähemalt puhkusel. Arvestades üldist tooni olekski need ülearused ning J+VB ilmutasid nagunii tugevaid väsimuse tundemärke. Nalja saab siiski regulaarselt, sest huumorimeel on tegijatel paigas, dialoog särab ja Affleck-Tyler pole olnud kunagi paremad kui nüüd. Eriti meeldiv üllatus on Affleck, kellelt nõutavate emotsioonide nimekiri on pikk, aga ta ei jää kunagi hätta, ei huumoris ega draamas. Huvitav, kas selle eest peatselt auhindu ka pudeneb, järgmisel kevadel komöödianäitleja Kuldgloobus vm?
Tegelased kirjutati ja osatäitjad valiti nõnda ühtlase hoolega, et igaüks neist on millegi poolest lahe, lisades asjale midagi juurde. Staažikas lavakoomik George Carlin on mõnusalt südamlik, novembris kümneseks saav Raquel Castro üldse mitte puine nagu "Harry Potteri" kamp või muud lapsnäitlejad, Liv Tyler omal kohmakal moel seksikas ja vastupandamatult armas iga kord, kui suu lahti teeb (Affleckiga eksisteerib neil võimas keemia, mis oleks päästnud vist isegi "Gigli"); J-Lo on ilus ja armas, leidlikult sisse toodud üllatuskülaline Will Smith on naljakas jne. Ainuke nõrk lüli on Jason Biggs, kellele lihtsalt ei jagu Smithi sulest head materjali - sellest hoolimata tahtsid sama rolli Jason Lee ja Jason Mewes.
Üsnagi raske uskuda, et nii hea film on tegelikult kiire vigade paranduse tulemus. "Gigli" läbikukkumise järel lõigati J-Lo ekraaniaega märkimisväärselt vähemaks, eemaldades diiva ka kõikidest reklaamidest. Kahju oli paraku tehtud ja aasta tugevamaid Hollywoodi projekte lõpetas pettumusega. 35 miljonit dollarit maksis, USA kinodest tõi natuke üle 25,2 miljoni. Irooniline, et Smithi kõige nõrgem senine saavutus, "Jay ja Vaikne Bob annavad vastulöögi" oli kassaedukam.
Hinne: 8/10
July 04, 2004
nii ilus
Tee oma mõlemale kassile mürgisüst, sest neil ei saa kunagi olema paremat peremeest kui sina ja pärast sinu surma ei oota neid muu kui rõõmutu tänavaelu.
Aseta vanni kõrvale millegi peale CD pleier ja sinna OutKasti viimane album "Speakerboxxx / The Love Below".
Vali lugu "Prototype" ja pane see korduvalt mängima.
Riietu lahti ja istu vanni servale.
Pane vesi voolama ja istu natuke enne sisse, kui soovitud tase saavutatud.
Istu vette, võta mugav asend ja tõmba kardin ette.
Ava skalpelli hoolika lõikega oma vasaku käe suurim veresoon.
On väga oluline, et "Prototype" oleks korduvesitusel. Siis on selle sulnid helid viimased, mida kuuled. Ja kes su leiab, kuuleb seda samuti esimese asjana.
Enesetapp ei ole olnud kunagi ilusam.
***
HOIATUS! Kõik tegelased-sündmused siin loos on väljamõeldud ega vasta autori teada üheski punktis tegelikkusele. Kokkulangevused on juhuslikud. Ärge seda kodus proovige, lapsed. Te võite saada kõvasti viga või isegi surma. Jätke see professionaalide hooleks. Ja ärge ostke narkootikume. Hakake popstaarideks ja saate neid tasuta.
Aseta vanni kõrvale millegi peale CD pleier ja sinna OutKasti viimane album "Speakerboxxx / The Love Below".
Vali lugu "Prototype" ja pane see korduvalt mängima.
Riietu lahti ja istu vanni servale.
Pane vesi voolama ja istu natuke enne sisse, kui soovitud tase saavutatud.
Istu vette, võta mugav asend ja tõmba kardin ette.
Ava skalpelli hoolika lõikega oma vasaku käe suurim veresoon.
On väga oluline, et "Prototype" oleks korduvesitusel. Siis on selle sulnid helid viimased, mida kuuled. Ja kes su leiab, kuuleb seda samuti esimese asjana.
Enesetapp ei ole olnud kunagi ilusam.
***
HOIATUS! Kõik tegelased-sündmused siin loos on väljamõeldud ega vasta autori teada üheski punktis tegelikkusele. Kokkulangevused on juhuslikud. Ärge seda kodus proovige, lapsed. Te võite saada kõvasti viga või isegi surma. Jätke see professionaalide hooleks. Ja ärge ostke narkootikume. Hakake popstaarideks ja saate neid tasuta.
July 02, 2004
"Dodgeball: A True Underdog Story"
Komöödia, mille keskmes väljamõeldud sport, rahvastepalli baasil loodud. Maakeelne pealkiri tulebki "Rahvastepall" pluss alapealkiri, mis ei jäänud meelde, kui seda mainiti läbivaatuse eel korra. Aga seda ei leiuta peategelased nagu näiteks "BASEketballis". Dodgeball hullutab ameeriklasi juba aastakümneid nagu kõik hästi teavad.
Finaalis lähevad vastamisi kahe vana rivaali võistkonnad, kuid kaalul on midagi enamat kui 50 000 dollarit pea-auhinnaks. Mõlemad on spordisaalide omanikud ja kaotuse puhul neelab edukas ülbik (Ben Stiller) toreda luuseri (Vince Vaughn) ainsa varanduse alla. Nagu üsnagi paljudes spordifilmides, seisab nende vahel naine, keda kehastab uskumatult armas Christine Taylor (päriselus Stilleri abikaasa ja lapse ema).
"Dodgeball" on lihtne, aga lõbustav. Lugu+huumor pole kuigi leidlikud ega kindlasti mitte peened, ent seda korvavad osavalt valitud osatäitjad toredate pisiosadega (Hank Azaria ja Rip Torn). Kilde pikitakse tihedalt, nii et näkkab ilmselt nendegi puhul, keda tüüpilised Stilleri komöödiad eriti ei huvita. Entusiasmi tegijatel jagub. Stiller ise ei osalenudki muuseas stsenaariumi kirjutamises, kuigi ekraanile jõudev on väga temalik. Kirjutamine ja lavastamine jäeti uustulnuk Rawson Marshall Thurberi hooleks.
Hinne: 7/10.
Finaalis lähevad vastamisi kahe vana rivaali võistkonnad, kuid kaalul on midagi enamat kui 50 000 dollarit pea-auhinnaks. Mõlemad on spordisaalide omanikud ja kaotuse puhul neelab edukas ülbik (Ben Stiller) toreda luuseri (Vince Vaughn) ainsa varanduse alla. Nagu üsnagi paljudes spordifilmides, seisab nende vahel naine, keda kehastab uskumatult armas Christine Taylor (päriselus Stilleri abikaasa ja lapse ema).
"Dodgeball" on lihtne, aga lõbustav. Lugu+huumor pole kuigi leidlikud ega kindlasti mitte peened, ent seda korvavad osavalt valitud osatäitjad toredate pisiosadega (Hank Azaria ja Rip Torn). Kilde pikitakse tihedalt, nii et näkkab ilmselt nendegi puhul, keda tüüpilised Stilleri komöödiad eriti ei huvita. Entusiasmi tegijatel jagub. Stiller ise ei osalenudki muuseas stsenaariumi kirjutamises, kuigi ekraanile jõudev on väga temalik. Kirjutamine ja lavastamine jäeti uustulnuk Rawson Marshall Thurberi hooleks.
Hinne: 7/10.
July 01, 2004
"Kill Bill: Vol. 2"
Tarantino viimase meistriteose viimasest jupist on raske kirjutada midagi, mida pole juba kirjutatud. Nii 1 kui 2 on mõnes mõttes üksteisest paremad, veel mõnusam oleks neid ikka ühe filmina näha nagu Tarantino alguses plaanis, 1 ja 2 on üsna erinevad - blah blah blah, kõike seda olete juba lugenud.
Aga kõik see on tõsi ka.
KB1 näitab, kuidas Tarantino jäljendab klassikalisi Hongkongi madinafilme. KB2 näitab, et ta pole unustanud samas oma kuldset oskust dialoogi kirjutada. Märulit on vähem, verd ja soolikaid on palju vähem (neljakümne seitsme inimese asemel sureb seekord ekraanil ainult kolm). Aga märul on kiirem, raevukam, ohtlikum - ei kesta nii tüütult kaua.
Ei mõista siiski, miks tootjad filmirullid nii hilja Eestisse saatsid? Esilinastus mujal maailmas toimus juba aprilli keskel. Pidi küll toimuma veebruaris, aga filmi vaadates on peaaegu arusaadav, miks asi venis. Tegelaskujud ning dialoog on lausa briljantselt välja arendatud, nii Budd, Bill, Pai Mei kui Elle Driver on hoobilt meeldejäävad ja uskumatult coolid. Tarantinol õnnestub põnevuse ja komöödia kõrvale lisada täiesti töötav draamamõõde. Neil on palju huvitavaid asju öelda, enne kui otsad kokku tõmmatakse. Isegi liiga palju, sest kogupikkuseks kujuneb 136 min, mille vältel Billi tapmine ei tundu lavastajal sugugi primaarse tähtsusega olevat.
Aga see on ikka parem kui enamik filme, mida muidu näha saab.
www.imdb.com/title/tt0378194/trivia pakub põnevat lugemist, kui KB2 meeldis.
Hinne: 9/10. Natuke liiga aeglane tempo ja muusikavalik pole rabavalt cool nagu KB1-s.
Aga kõik see on tõsi ka.
KB1 näitab, kuidas Tarantino jäljendab klassikalisi Hongkongi madinafilme. KB2 näitab, et ta pole unustanud samas oma kuldset oskust dialoogi kirjutada. Märulit on vähem, verd ja soolikaid on palju vähem (neljakümne seitsme inimese asemel sureb seekord ekraanil ainult kolm). Aga märul on kiirem, raevukam, ohtlikum - ei kesta nii tüütult kaua.
Ei mõista siiski, miks tootjad filmirullid nii hilja Eestisse saatsid? Esilinastus mujal maailmas toimus juba aprilli keskel. Pidi küll toimuma veebruaris, aga filmi vaadates on peaaegu arusaadav, miks asi venis. Tegelaskujud ning dialoog on lausa briljantselt välja arendatud, nii Budd, Bill, Pai Mei kui Elle Driver on hoobilt meeldejäävad ja uskumatult coolid. Tarantinol õnnestub põnevuse ja komöödia kõrvale lisada täiesti töötav draamamõõde. Neil on palju huvitavaid asju öelda, enne kui otsad kokku tõmmatakse. Isegi liiga palju, sest kogupikkuseks kujuneb 136 min, mille vältel Billi tapmine ei tundu lavastajal sugugi primaarse tähtsusega olevat.
Aga see on ikka parem kui enamik filme, mida muidu näha saab.
www.imdb.com/title/tt0378194/trivia pakub põnevat lugemist, kui KB2 meeldis.
Hinne: 9/10. Natuke liiga aeglane tempo ja muusikavalik pole rabavalt cool nagu KB1-s.
Subscribe to:
Posts (Atom)
