1963. detsembris jõudis maailma ette komöödia, mis kujunes popkultuuri ajaloos tähtsamaks kui loota osati.
"The Pink Panther", mille tegevus keerleb hiiglasuure vääriskivi ümber, oli mõeldud esitlema meistervaras Sir Charles Lyttonit. Tegelikeks tähtedeks kujunesid aga algustiitreid ilmestama plaanitud roosa panter (temast kujunes omaette populaarne multikategelane) ja äpardlik, aga enesekindel inspektor Clouseau.
Peter Sellers kujunes rollis nii menukaks, et täitis seda surmani, kokku kuus korda (viimases kasutati juba arhiivimaterjali). Tema nägemiseks kannatati välja ka viletsad stsenaariumid ja põhjust jätkata on leitud isegi teisi peaosalisi kasutades. Käesolev on juba kümnes.
Sellersile truud nimetavad Steve Martini ebavajalikku uusversiooni (ta on üks stsenarist ning kehastab inspektor Clouseau'd) kohutavaks. Publik on ilmselt leebem, sest kinodest on tulnud tagasi 126,1 miljonit dollarit. Aga linalugu on raske pidada õnnestumiseks üheski aspektis, sest eelarve oli arusaamatul kombel tervelt 80 miljonit dollarit ja teiseks on sisuline pool ikka nõrk.
Kusjuures näitlejatel polegi viga. Tavaliselt nii tugev tegija Kevin Kline ehk Clouseau' vaenlane Dreyfus kõndis kaamera ees nähtavasti unes (tema kaasaelamine ja ind jäävad nulli lähedale), aga Steve Martin on rollis püsides väga püüdlik ja keskendunud. See innustab teisigi tegudele ning Emily Mortimer, Beyonce Knowles ja Clive Owen mõjuvad kõrvalosades funktsionaalselt, tüdrukud rõõmustavad silma ning Owen on vaimukas. Kõik kolm vajavad säramiseks rohkem ruumi, aga hetkel kõlbavad ka.
Seevastu palju keerulisem on vaatajale selgeks teha, miks ta peaks üldse hoolima, või poolteist tundi vähemalt paigal püsima. Puudub ju üksainus tegelane, kes võiks minna korda, ja Closeau muutub kohati väsitavaks. Teda on liiga palju, sest toimiva loo asemel on poolteist tundi vältav sketšietendus, mida hoiab koos pidevalt ringi sehkendav inspektor. Martin kuhjab lihtsalt palju huumorikatsetusi ühte kuhja, lootes, et sellest läbinärimine hoiab meid piisavalt tegevuses. Kui ta jääks natukegi tahaplaanile, annaks see hingamisvabadust ka teistele ja aitaks luua meeleolu. Aga selleks on ta vist liiga ebakindel, sest ei tea enam ise ka, miks tegelaskuju väärib elustamist ka üle neljakümne aasta hiljem.
Jason Stathami pisiosa alguses, tavapärased roosa pantriga algustiitrid ning tänapäevastatud teemamuusika on muuga võrreldes päris stiilsed, pannes isegi mõtlema, et äkki peituks sarja tulevik just selles. Et kui sündmusi kujutada natuke tõsisemalt ja realistlikumalt, aga pidevalt lihtsalt juhtuks totakaid olukordi (a la Barry Sonnenfeld), sünniks midagi praegusse sajandisse sobivat. Näiteks iga inspektori lause ei pea ju olema inglise keele vägistamine, kui hääldustest ajab kokku muigama ainult üksainus. See, kus Pink Pantherist sai Big Panzer.
"The Pink Panther" pole enamasti kuigi vaimukas, aga tegijad eesotsas Martiniga püüavad nii hoolega, et liigne karmus tunduks kurjast. Seda enam, et iseseisvate sketšidena (helikindla toa stseen, seksuaalne ahistamine jm) leiduks okeisid nalju küll.
Hinne: 4/10
March 31, 2006
"Just Friends" (2005)
Loe pealkirja. "Just Friends". Eesti keeles "Lihtsalt sõbrad". Nüüd loe, kuidas ma siia kirjutan, et tegu on romantilise komöödiaga. Mis mõte sulle kohe pähe hüppab? Ilmselt selline, et teos ei saa olla väga keeruline. Pigem midagi lihtsat. Noortele ju. Sul on õigus, kui nii mõtlesid. Latti ei seata kõrgele. Ja ometi ei suudeta seda ületada.
"Just Friends" on, niisiis, romantiline komöödia ühest poisist (Ryan Reynolds), kes tahab ühte tüdrukut (Amy Smart). Aga tüdruk ei saa isegi matsule pihta. Tüdruk arvab hoopis, et tal pole armsamat sõpra kui see poiss, ja kõik on roosa. Möödub kümme aastat ja poiss tuleb jõuludeks tagasi kodulinna. Ta on mõndagi saavutanud ja jätab paljud vanad kaaslased selles mõttes selja taha. Aga kae kuraskit – ta ei saa seda tüdrukut ikka kätte!
Hm. Ma ei teagi, mis nüüd juhtus. Sisu kokkuvõte muutus üsna paeluvaks. Kas just põnevaks, aga midagi selles tõesti peitub. Situatsioon on ju väga eluline, tekitades igaühes emotsioone või vähemalt nostalgiat. Kõik me oleme sipelnud sõpruse võrgus, kust tundub võimatu kaugemale jõuda. Ja kõik oleme vahel kibedusega märganud, kui palju tuleb vahel näha vaeva, et millegi pealtnäha lihtsa võimatuses veenduda.
Kõik need võimalused jäävad paraku väljaspoole stsenarist Adam "Tex" Davise haardeulatust, kelle tööd ei saa isegi õnnistada kokkuvõttega "rida sketše" nagu näiteks uut "Pink Pantherit". Stoori ning tegelased tekitavad ainult uusi jooksvaid küsimusi, selle asemel, et tegelda algsega (kas peategelased leiavad üksteist).
Mõned arusaamatused on seotud lamedate osatäitjatega, kes ei leidnud neile usaldatud materjalist vist samuti erilist inspiratsiooni. Miks Chris ihaldab Jamiet nii väga, kui nende vahel puudub tajutav keemia? Mis paneb tüdruku hiljem meelt muutma? Suurem osa seostub aga otseselt loovestmise tasemega: miks tuuakse mängu rivaal Dusty (Chris Klein), kui ta ei lisa loole mitte midagi ja Jamie ei paista nagunii vana austaja lähenemiskatseid märkavat? Miks muudetakse Dusty järsku "pahaks poisiks", et teda ruttu kõrvaldada, kui ta liin peeti üldse vajalikuks lisada? Üldse tekkis mul näitlejate nõrkuse tõttu raskusi uskuda ühtegi suuremat asetleinud sündmust. Eriti lõppu.
Ja kindlasti veel see, et miks film on nii vägivaldne? Okei, veri just ei voola, aga regulaarselt toimub mingi pööre, mille tagajärjel kellelegi liiga tehakse. Chrisi ja venna pidev kaklus on kahtlemata talutav, ja õnnetu juhtum kelgumäel meie lõbustamiseks piisavalt haiglane, aga siiski. See peaks olema romantiline komöödia.
"Just Friends'is" üllatab positiivselt ainult üks inimene, kelleks on kõrvalosas Anna Faris – blond tüdruk kõikidest "Scary Movie" osadest. Tema funktsiooniks on teoorias koomiline kergendus ja praktikas üliaktiivne inimorkaan, kes külvab segadust kõikjale kuhu liigub. Ta mõjub päris armsalt ja kuigi ta pole suurem asi füüsiline koomik, võlub ta süüdimatuse ning energiaga. Julge pealehakkamine on pool võitu. Kui ta veel samasuguseid rolle teeks, muutuks see vist tüütuks, aga praegu kärab küll.
Filmi suurimat tähte Ryan Reynoldsit iseloomustab ainult üks sõna: kadunud. See on ilme, millega ta ekraanil alati ringi liigub. Arvata on, et mehepoeg soovis vahelduseks lihtsalt üht romantilist komöödiat proovida, võttes seetõttu esimese pakkumise, mis ei tundunud täielik katastroof. Ja arvata on, et ta eriti pikalt ei valinud. Aga pettumust ei suuda ta siiski varjata, isegi kui eksinud ja vihane olek sobivad tegelaskuju taustaga (endine inetu pardipoeg, paks äbarik, lahkub kodust, et naasta luigena, aga kõik kohtlevad teda endiselt).
Ilus poleks süüd päris tema kaela ka veeretada, kuna kaameratagustel härrastel pole selge, mida Reynoldsiga pihta hakata. Talle antakse proovi mõttes stseene Murphy, Carrey ja isegi varase Adam Sandleri laadis, aga mitte piisavalt, et tekiks kindel stiil. Ja kõigi nende koopiate ette sobiks väljend "vaese mehe".
"Just Friends" oli ilmselt väsitav tegijatele ning väsitab ka vaatajat.
Hinne: 4/10
"Just Friends" on, niisiis, romantiline komöödia ühest poisist (Ryan Reynolds), kes tahab ühte tüdrukut (Amy Smart). Aga tüdruk ei saa isegi matsule pihta. Tüdruk arvab hoopis, et tal pole armsamat sõpra kui see poiss, ja kõik on roosa. Möödub kümme aastat ja poiss tuleb jõuludeks tagasi kodulinna. Ta on mõndagi saavutanud ja jätab paljud vanad kaaslased selles mõttes selja taha. Aga kae kuraskit – ta ei saa seda tüdrukut ikka kätte!
Hm. Ma ei teagi, mis nüüd juhtus. Sisu kokkuvõte muutus üsna paeluvaks. Kas just põnevaks, aga midagi selles tõesti peitub. Situatsioon on ju väga eluline, tekitades igaühes emotsioone või vähemalt nostalgiat. Kõik me oleme sipelnud sõpruse võrgus, kust tundub võimatu kaugemale jõuda. Ja kõik oleme vahel kibedusega märganud, kui palju tuleb vahel näha vaeva, et millegi pealtnäha lihtsa võimatuses veenduda.
Kõik need võimalused jäävad paraku väljaspoole stsenarist Adam "Tex" Davise haardeulatust, kelle tööd ei saa isegi õnnistada kokkuvõttega "rida sketše" nagu näiteks uut "Pink Pantherit". Stoori ning tegelased tekitavad ainult uusi jooksvaid küsimusi, selle asemel, et tegelda algsega (kas peategelased leiavad üksteist).
Mõned arusaamatused on seotud lamedate osatäitjatega, kes ei leidnud neile usaldatud materjalist vist samuti erilist inspiratsiooni. Miks Chris ihaldab Jamiet nii väga, kui nende vahel puudub tajutav keemia? Mis paneb tüdruku hiljem meelt muutma? Suurem osa seostub aga otseselt loovestmise tasemega: miks tuuakse mängu rivaal Dusty (Chris Klein), kui ta ei lisa loole mitte midagi ja Jamie ei paista nagunii vana austaja lähenemiskatseid märkavat? Miks muudetakse Dusty järsku "pahaks poisiks", et teda ruttu kõrvaldada, kui ta liin peeti üldse vajalikuks lisada? Üldse tekkis mul näitlejate nõrkuse tõttu raskusi uskuda ühtegi suuremat asetleinud sündmust. Eriti lõppu.
Ja kindlasti veel see, et miks film on nii vägivaldne? Okei, veri just ei voola, aga regulaarselt toimub mingi pööre, mille tagajärjel kellelegi liiga tehakse. Chrisi ja venna pidev kaklus on kahtlemata talutav, ja õnnetu juhtum kelgumäel meie lõbustamiseks piisavalt haiglane, aga siiski. See peaks olema romantiline komöödia.
"Just Friends'is" üllatab positiivselt ainult üks inimene, kelleks on kõrvalosas Anna Faris – blond tüdruk kõikidest "Scary Movie" osadest. Tema funktsiooniks on teoorias koomiline kergendus ja praktikas üliaktiivne inimorkaan, kes külvab segadust kõikjale kuhu liigub. Ta mõjub päris armsalt ja kuigi ta pole suurem asi füüsiline koomik, võlub ta süüdimatuse ning energiaga. Julge pealehakkamine on pool võitu. Kui ta veel samasuguseid rolle teeks, muutuks see vist tüütuks, aga praegu kärab küll.
Filmi suurimat tähte Ryan Reynoldsit iseloomustab ainult üks sõna: kadunud. See on ilme, millega ta ekraanil alati ringi liigub. Arvata on, et mehepoeg soovis vahelduseks lihtsalt üht romantilist komöödiat proovida, võttes seetõttu esimese pakkumise, mis ei tundunud täielik katastroof. Ja arvata on, et ta eriti pikalt ei valinud. Aga pettumust ei suuda ta siiski varjata, isegi kui eksinud ja vihane olek sobivad tegelaskuju taustaga (endine inetu pardipoeg, paks äbarik, lahkub kodust, et naasta luigena, aga kõik kohtlevad teda endiselt).
Ilus poleks süüd päris tema kaela ka veeretada, kuna kaameratagustel härrastel pole selge, mida Reynoldsiga pihta hakata. Talle antakse proovi mõttes stseene Murphy, Carrey ja isegi varase Adam Sandleri laadis, aga mitte piisavalt, et tekiks kindel stiil. Ja kõigi nende koopiate ette sobiks väljend "vaese mehe".
"Just Friends" oli ilmselt väsitav tegijatele ning väsitab ka vaatajat.
Hinne: 4/10
March 26, 2006
"Not Another Movieshow" 12
29. märtsil 21.30 ja 1. aprillil 20.00
PIMP TV
Filmid: "Bemari 2" ("Bumer 2", millest räägib Tarmo Rajamets), "Seiklus lõunanabal" ("Eight Below") ja "Zathura: kosmoseseiklus" ("Zathura: A Space Adventure")
Mängud: "Total Overdose" ja "Psychonauts"
onu Märt räägib, mis värk on inglaste filmiajakirjaga Empire
Loosi läheb eelmises saates pikemalt tutvustatud arvutimäng "Call of Duty 2"
PIMP TV
Filmid: "Bemari 2" ("Bumer 2", millest räägib Tarmo Rajamets), "Seiklus lõunanabal" ("Eight Below") ja "Zathura: kosmoseseiklus" ("Zathura: A Space Adventure")
Mängud: "Total Overdose" ja "Psychonauts"
onu Märt räägib, mis värk on inglaste filmiajakirjaga Empire
Loosi läheb eelmises saates pikemalt tutvustatud arvutimäng "Call of Duty 2"
March 22, 2006
"Hostel"
Kolm kiimas sõpra sõidavad Slovakkiasse, et sealseid kaunitare kimbutada, kelle jalad pidid inglise keelt kuuldes niuhti lahti minema. Täpselt nii juhtubki, aga paraku on kellelgi plaanis lõbutseda ka nende arvelt.
Vahel ei saa arugi, kuidas mõni inimene jõuab nii kaugele nagu ta jõuab. Anne tundub olevat keskpärane või isegi alla selle, aga lend kujuneb päris hoogsaks.
Selle mõttekäigu reserveerin tavaliselt kindlatele Hollywoodi kaunitaridele, mis on tegelikult rumal, sest atraktiivne välimus viib alati päris kaugele. Aga see on ainult inimlik, sest enamasti ei saa ju valida, mida ja millal mõelda.
Eli Roth seevastu... tema edu tundub lihtsalt kurja naljana. Mees on teinud kaks rämpsõudukat, mille kõrval B-filmid moonduvad vaikselt A-deks, ja ta korjab fänne sama tõhusalt kui mesilind nektarit! Austajate hulgas on näiteks Quentin Tarantino ("Hosteli" idee kaasautor) ja tõusva päikese maa kultusonu Takashi Miike (esineb esmapilgul mõttetus, aga kümne minuti pärast juba vaimukas pisiosas).
Üle keskmise filmi on raske valmistada kahtlemata igas žanris, aga Rothi menu põhjal võib otsustada, et õudukate publik on kõige tolerantsem. Ei oska ta märkimisväärsel tasemel lavastada ega stsenaariumit kirjutada, aga "Hostel" noppis avanädalavahetusel kodumaa kinostikust ligi 20 miljonit dollarit. Hullumeelsus!
Ma oleks ilmselt masenduses, kui teos oleks samasugune piinlik eemaletõukav rämps nagu "Cabin Fever", aga Roth suudab sedapuhku üllatada. Poolteist tundi vältavast seansist libises üsna lahedalt alla tervelt pool!
Kusjuures seda reklaamitakse õudukana, aga täpsem kirjeldus oleks Slovakkia "Saag" või Ed Woodi kohendatud "8 mm". No veelgi täpsemalt peitub siin kolm filmi. 40 minutit algusest on lihtsalt (ütleme: komöödia) kolmest sõbrast, kes otsivad võimalust kenade naistega pidutseda. Naerma just ei aja, aga milline mees suudaks sellisele teemale vastu panna, eks ole. Eriti kui näidatakse ilusaid naisi ja nende tisse. Lõik kohaliku dubleeringuga "Pulp Fictionist" on samuti igati äss.
Umbes järgmised 40 hargneb põnevik, kus otsitakse kadunud isikuid ja õigustatakse õuduka tiitlit kergema veretööga; see jätab ausalt öeldes külmaks. Linalugu tervikuna on nii karjuvalt keskpäraselt kirjutatud, vändatud ja mängitud, et kaasakiskuva õhustiku teket ei maksa loota. Pigem tore, kui suudad unustada, et leidub isegi parema välimusega tudengifilme. Siin ilmneb Rothi andetus kõige selgemalt. Ei oska ta pinget kruttida, näitlejaid innustada, meis väikeste sisuliste detailidega huvi äratada, ei midagi. Masendav ahv.
Õnneks seisab ees nauditav lõpu-veerandtund, kus asi kisub splatteriks ning (tahtmatu?) koomika kerkib paaris stseenis taevani. See ekstra isane tüüp, kes tahab šokis Paxtoniga kangesti vennastuda, on märgiks, et filmil leidub siiski veel minekut. Vägivald muutub nii ebarealistlikuks, et lõbustab tõhusalt. Närimiskummi-laste rünnak kahe inimahvi autole, kes Paxtonit jälitavad, näeb ideelt JA teostuselt nii haige välja, et hirnu herneks.
Ma saan täiesti aru, miks inimesed nõustusid "Hostelit" tegema. Teil on kamba peale poolteist kuud ja ligi viis miljonit dollarit, et vändata Tšehhis ja Saksamaal üks odav film. Superidee ju, mina läheks hea meelega. Teine asi, et kas see õigustab ka vaatamist... Eli Rothi edu peitubki ilmselt selles, et tal õnnestus kujuneda sümboliks. Ta sümboliseerib miljonitele virelevatele ossidele üle maailma, et igaüks võib teha filme, hangi ainult kaamera. Alati ei pea olema väga tegija, et silma paista.
Kui PIMP TV toodaks filme, siis halval nädalal selliseid nagu "Cabin Fever" ja heal juhul "Hosteli".
Mõmm!
Hinne: 5/10
* DVD väljalaskel on ekstrate hulgas alternatiivne lõpp, kus saadetakse korda midagi koledat.
** "Hostelis" räägitakse kokku üheksas keeles, mis on subtiitriteta USA filmi kohta rekord.
*** Tapamaja stseenid tehti 1910 ehitatud vaimuhaiglas Prahas, aga tiivas, mis on juba üle poole sajandi suletud. Seal hoiti kõige segasemaid patsiente ja koht on nii õõvastav, et Roth lasi võtte ajal keelpillikvartetil pidevalt Vivaldit esitada.
Vahel ei saa arugi, kuidas mõni inimene jõuab nii kaugele nagu ta jõuab. Anne tundub olevat keskpärane või isegi alla selle, aga lend kujuneb päris hoogsaks.
Selle mõttekäigu reserveerin tavaliselt kindlatele Hollywoodi kaunitaridele, mis on tegelikult rumal, sest atraktiivne välimus viib alati päris kaugele. Aga see on ainult inimlik, sest enamasti ei saa ju valida, mida ja millal mõelda.
Eli Roth seevastu... tema edu tundub lihtsalt kurja naljana. Mees on teinud kaks rämpsõudukat, mille kõrval B-filmid moonduvad vaikselt A-deks, ja ta korjab fänne sama tõhusalt kui mesilind nektarit! Austajate hulgas on näiteks Quentin Tarantino ("Hosteli" idee kaasautor) ja tõusva päikese maa kultusonu Takashi Miike (esineb esmapilgul mõttetus, aga kümne minuti pärast juba vaimukas pisiosas).
Üle keskmise filmi on raske valmistada kahtlemata igas žanris, aga Rothi menu põhjal võib otsustada, et õudukate publik on kõige tolerantsem. Ei oska ta märkimisväärsel tasemel lavastada ega stsenaariumit kirjutada, aga "Hostel" noppis avanädalavahetusel kodumaa kinostikust ligi 20 miljonit dollarit. Hullumeelsus!
Ma oleks ilmselt masenduses, kui teos oleks samasugune piinlik eemaletõukav rämps nagu "Cabin Fever", aga Roth suudab sedapuhku üllatada. Poolteist tundi vältavast seansist libises üsna lahedalt alla tervelt pool!
Kusjuures seda reklaamitakse õudukana, aga täpsem kirjeldus oleks Slovakkia "Saag" või Ed Woodi kohendatud "8 mm". No veelgi täpsemalt peitub siin kolm filmi. 40 minutit algusest on lihtsalt (ütleme: komöödia) kolmest sõbrast, kes otsivad võimalust kenade naistega pidutseda. Naerma just ei aja, aga milline mees suudaks sellisele teemale vastu panna, eks ole. Eriti kui näidatakse ilusaid naisi ja nende tisse. Lõik kohaliku dubleeringuga "Pulp Fictionist" on samuti igati äss.
Umbes järgmised 40 hargneb põnevik, kus otsitakse kadunud isikuid ja õigustatakse õuduka tiitlit kergema veretööga; see jätab ausalt öeldes külmaks. Linalugu tervikuna on nii karjuvalt keskpäraselt kirjutatud, vändatud ja mängitud, et kaasakiskuva õhustiku teket ei maksa loota. Pigem tore, kui suudad unustada, et leidub isegi parema välimusega tudengifilme. Siin ilmneb Rothi andetus kõige selgemalt. Ei oska ta pinget kruttida, näitlejaid innustada, meis väikeste sisuliste detailidega huvi äratada, ei midagi. Masendav ahv.
Õnneks seisab ees nauditav lõpu-veerandtund, kus asi kisub splatteriks ning (tahtmatu?) koomika kerkib paaris stseenis taevani. See ekstra isane tüüp, kes tahab šokis Paxtoniga kangesti vennastuda, on märgiks, et filmil leidub siiski veel minekut. Vägivald muutub nii ebarealistlikuks, et lõbustab tõhusalt. Närimiskummi-laste rünnak kahe inimahvi autole, kes Paxtonit jälitavad, näeb ideelt JA teostuselt nii haige välja, et hirnu herneks.
Ma saan täiesti aru, miks inimesed nõustusid "Hostelit" tegema. Teil on kamba peale poolteist kuud ja ligi viis miljonit dollarit, et vändata Tšehhis ja Saksamaal üks odav film. Superidee ju, mina läheks hea meelega. Teine asi, et kas see õigustab ka vaatamist... Eli Rothi edu peitubki ilmselt selles, et tal õnnestus kujuneda sümboliks. Ta sümboliseerib miljonitele virelevatele ossidele üle maailma, et igaüks võib teha filme, hangi ainult kaamera. Alati ei pea olema väga tegija, et silma paista.
Kui PIMP TV toodaks filme, siis halval nädalal selliseid nagu "Cabin Fever" ja heal juhul "Hosteli".
Mõmm!
Hinne: 5/10
* DVD väljalaskel on ekstrate hulgas alternatiivne lõpp, kus saadetakse korda midagi koledat.
** "Hostelis" räägitakse kokku üheksas keeles, mis on subtiitriteta USA filmi kohta rekord.
*** Tapamaja stseenid tehti 1910 ehitatud vaimuhaiglas Prahas, aga tiivas, mis on juba üle poole sajandi suletud. Seal hoiti kõige segasemaid patsiente ja koht on nii õõvastav, et Roth lasi võtte ajal keelpillikvartetil pidevalt Vivaldit esitada.
"Zathura: A Space Adventure"
Kindlasti vaadata! (See kõlbaks pigem arvustust lõpetama, aga ma tahan, et sa loeks tingimata edasi.)
Kolmas film, mis tehtud Chris Van Allsburgi lasteraamatust. Varem olid "Jumanji", "The Polar Express". Varsti lisandub neile "Widow's Broom".
Zathura on saladuslik lauamäng, mis viib proovijad uude reaalsusse. Ehk lapsed, sest tüüpiline täiskasvanu poleks viitsinud seda karbist välja võttagi. Läbi elatakse ohtlik seiklus, mis õpetab kaaslasi austama ja nendega koos töötama. "Jumanji's" kasvas peategelaste koju džungel, kuid siin purjetab maja üldse minema. Kosmosesse.
Zathura pole nii hea nimi kui Jumanji, aga "Jumanji" pole kaugeltki nii hea kui "Zathura".
Sisult üldiselt sarnased, erinevad tulemused kui öö ja päev. "Jumanji" on kirev lihtsameelne möll, mille peamine vaatamisväärsus seostub efektidega (mis vahepeal möödunud kümne aastaga tõenäoliselt omajagu vananenud). "Zathura" võlub stsenaariumi, osatäitjate ja alles kolmandaks visuaalidega. Perefilmiks ei tahaks seda üldse nimetada (liiga sahhariinivaba ja muidu nutikas!), aga nii seda reklaamitakse.
Efektid ja muu trikitöö on muide täitsa eeskujulikud, eriti vaated ilmaruumile, mis panevad lausa vaimustuma. Nende tähtsus ongi vaid selles "kolmandajärguline", et nad teenivad lugu, mitte vastupidi. Lavastus on sisuga üldse nii hästi tasakaalus, et tahaks plaksutada... Varem "ainult" toreda näitlejana tuntud Jon Favreau näitas modernse klassikuga "Elf" (2003), et temas võib peituda perefilmide lavastamise geenius. "Zathura" ainult süvendab seda tunnet.
Asi pole ainult korralikus, humoorikas stsenaariumis, milleta ta poleks ilmselt lavastamisega jändama hakanudki. Asi on ka esitustes, mida ta näitlejatest välja meelitab. Suurem osa ajast pühendatakse kahele poisile, kellest ainult vanem võib uhkustada murde-eale lähenemisega. Jonah Bobo ja Josh Hutcherson pärisnimedeks. Noorte poiste rollidelt ei maksa oodata erilist mitmekesisust, eriti selle pideva äksi keskel, aga Favreau rõhub nende tugevatele külgedele (suurem on kalk ja hoolimatu, väiksem vingub) ning resultaat väärib püstiaetud pöidlaid.
Oma panuse annavad vendade isa kehastav Tim Robbins ta parimas feel-good vormis, oma vanuse kohta lubamatult seksikas Kristen Stewart ("Panic Room", "Speak") vanema õena ja komöödias ning märulis ühtlaselt pädevaks osutuv Dax Shepard. Kes meenutab Zach Braffi.
Muu kõrvalt leitakse võimalusi teha kummardus mõnele vanale heale ulmekale nagu "E.T." (jalgratas) ja "Signs". Ainuke norimisväärsus saabub niru välimusega zorgonite kujul: ilmselt polnud paremaks raha. Kui järele mõelda, võiks tegevus olla ka mitmekülgsem, maja piires ei leidu just palju vaheldust. Aga see oleks üldist taset arvestades juba kiuslik miinuste otsimine.
Favreau vändatud perefilmid rokivad. "Zathura" on see, mida sa tahad Potteri" linalugude asemel näha. Ja kui ei taha, siis peaks.
Hinne: 8/10
Kolmas film, mis tehtud Chris Van Allsburgi lasteraamatust. Varem olid "Jumanji", "The Polar Express". Varsti lisandub neile "Widow's Broom".
Zathura on saladuslik lauamäng, mis viib proovijad uude reaalsusse. Ehk lapsed, sest tüüpiline täiskasvanu poleks viitsinud seda karbist välja võttagi. Läbi elatakse ohtlik seiklus, mis õpetab kaaslasi austama ja nendega koos töötama. "Jumanji's" kasvas peategelaste koju džungel, kuid siin purjetab maja üldse minema. Kosmosesse.
Zathura pole nii hea nimi kui Jumanji, aga "Jumanji" pole kaugeltki nii hea kui "Zathura".
Sisult üldiselt sarnased, erinevad tulemused kui öö ja päev. "Jumanji" on kirev lihtsameelne möll, mille peamine vaatamisväärsus seostub efektidega (mis vahepeal möödunud kümne aastaga tõenäoliselt omajagu vananenud). "Zathura" võlub stsenaariumi, osatäitjate ja alles kolmandaks visuaalidega. Perefilmiks ei tahaks seda üldse nimetada (liiga sahhariinivaba ja muidu nutikas!), aga nii seda reklaamitakse.
Efektid ja muu trikitöö on muide täitsa eeskujulikud, eriti vaated ilmaruumile, mis panevad lausa vaimustuma. Nende tähtsus ongi vaid selles "kolmandajärguline", et nad teenivad lugu, mitte vastupidi. Lavastus on sisuga üldse nii hästi tasakaalus, et tahaks plaksutada... Varem "ainult" toreda näitlejana tuntud Jon Favreau näitas modernse klassikuga "Elf" (2003), et temas võib peituda perefilmide lavastamise geenius. "Zathura" ainult süvendab seda tunnet.
Asi pole ainult korralikus, humoorikas stsenaariumis, milleta ta poleks ilmselt lavastamisega jändama hakanudki. Asi on ka esitustes, mida ta näitlejatest välja meelitab. Suurem osa ajast pühendatakse kahele poisile, kellest ainult vanem võib uhkustada murde-eale lähenemisega. Jonah Bobo ja Josh Hutcherson pärisnimedeks. Noorte poiste rollidelt ei maksa oodata erilist mitmekesisust, eriti selle pideva äksi keskel, aga Favreau rõhub nende tugevatele külgedele (suurem on kalk ja hoolimatu, väiksem vingub) ning resultaat väärib püstiaetud pöidlaid.
Oma panuse annavad vendade isa kehastav Tim Robbins ta parimas feel-good vormis, oma vanuse kohta lubamatult seksikas Kristen Stewart ("Panic Room", "Speak") vanema õena ja komöödias ning märulis ühtlaselt pädevaks osutuv Dax Shepard. Kes meenutab Zach Braffi.
Muu kõrvalt leitakse võimalusi teha kummardus mõnele vanale heale ulmekale nagu "E.T." (jalgratas) ja "Signs". Ainuke norimisväärsus saabub niru välimusega zorgonite kujul: ilmselt polnud paremaks raha. Kui järele mõelda, võiks tegevus olla ka mitmekülgsem, maja piires ei leidu just palju vaheldust. Aga see oleks üldist taset arvestades juba kiuslik miinuste otsimine.
Favreau vändatud perefilmid rokivad. "Zathura" on see, mida sa tahad Potteri" linalugude asemel näha. Ja kui ei taha, siis peaks.
Hinne: 8/10
"Eight Below"
Disney logo kandvatele teostele tasub läheneda umbusuga, kuna nõudlikule vaatajale kaetakse Miki-hiire majas laud harva, ja "Eight Below" tundub eriti kahtlane tükk.
See on tõsielust inspireeritud stoori polaarskaudist (Paul Walker), kes jätab kelgukoerad baasi maha, aga ei saa halva ilma tõttu tervelt kuus kuud võimalust neile järele minna.
Kõlab üsna veidra sisukokkuvõttena, mis? Tehtud meelega, sest "Eight Below" suurim voorus on hoidumine kindlast žanrist ja isegi toonist. Eriti mingist imalast perevärgist. Kui teos oleks suvine rannakülastaja, siis selline, kes astub vette ainult labajalgu loputama, kõnnib näiliselt sihitult mööda veepiiri edasi ja siis korraga istub autosse, et külastada hoopis teisi randu. See tõmbab arvustustes tihti hinnet alla, kui tegijad ei jää ühele joonele kindlaks, aga praegusel juhul tuleb ainult kasuks. Kui tihti sa ikka kinos mõtlema pead, et huvitav, mis järgmiseks.
Esimene tund kahest on siiski nõrgem, sest töötab sissejuhatusena ja nii pikalt paika loksuvad lood on lihtsalt kurjast, öelgu Peter Jackson mis tahes. Näeme elu baasis, imetleme Antarktika raugekstegevat suurt valget (võttepaikadeks tegelikult Kanada, Gröönimaa, Norra), tutvume tegelastega. Saame aimu, kui palju inimene tegelikult sõltub sellistes oludes koerte oskustest, taibust ning vastupidavusest, pärast mida tundub tugeva sideme tekkimine loomadega ainult normaalne. Mõned pisikesed elu õhkavad täpid keset lõputuid lumevälju on haarav vaatepilt, mis aitab valutult välja kannatada liigse pikkuse. Mõjuvust lõhub ainult muusikataust, mis on korralik, aga võiks enamiku ajast üldse olemata olla. Selline õhustik ei vaja liigseid helisid.
Peamiselt halbade märulikega tuntud Paul Walkerile on see võimalus end mingil määral isegi näitlejana tõestada. Roll pole väga sügav, aga vähemalt draamalik ja ta saab kõigega hakkama. Keanu Reevesi moodi hääle omamine ei tähenda õnneks samasugust kivinägu.
Teistest osalistest valmistab halva üllatuse Jason Biggs ("American Pie"), kes on minule küll superhea noor näitleja, aga talle usaldatud materjal ajab lihtsalt nutma. Ta peaks vist täitma koomilise kergenduse funktsiooni, aga välja tuleb mingi vinguva häälega wanker, kes mõjub rohkem poisikesena kui Biggs ekraanil eales olnud. Üldse ei osata temaga midagi peale hakata, nii et kasutu tunne tekib.
Tegelikud staarid on muideks koerad, kelle dressuur on olnud hea ja töö ekraanil tänu sellele eeskujulik. Nad müttavad teisel tunnil palju aega omapäi lumes, nii et "Eight Below" sisaldab looga rikastatud loodusfilmi nagu prantslaste menudokk "Pingviinide marss". Koerad õnneks hoiduvad rääkimisest, aga nende liikumine tundub äärmiselt loomulik ja tegevus kaasakiskuv. Mõned hetked on päris masendavad, kui nad ootavad päevade kaupa lumes ketis peremehe naasmist, aga siis kistakse end lahti ja minnakse toitu otsima. Koerte poolest võiks linateosele anda ka maksimumpunktid. Kohtumine hülgega on tipp, eriti veealune jälitamine, ja hüljes ise rohkem evil kui kaksteist tundi "Sõrmuste isandat" kokku.
Lavastaja Frank Marshallil on üks selline tõsieluline "hüljatud lumes" lugu veel, 1993.a "Alive". See ei kogunud küll mingeid auhindu, aga "Eight Below" tulevik on loodetavasti heledam. Ikka piisavalt omanäoline ja hästi tehtud
Lõpp on ainus eht-disnilik osa, aga absoluutselt väljakannatatav, kuna tegelaskujud on ammu piisavalt sümpaatseks saanud, et neile natuke kaasa elada.
imdb.com väidab, et tegu töötlusega jaapanlaste teosest "Nankyoku monogataril" (1983), mis puhkab juba ammu kinotaevas.
Hinne: 7/10
See on tõsielust inspireeritud stoori polaarskaudist (Paul Walker), kes jätab kelgukoerad baasi maha, aga ei saa halva ilma tõttu tervelt kuus kuud võimalust neile järele minna.
Kõlab üsna veidra sisukokkuvõttena, mis? Tehtud meelega, sest "Eight Below" suurim voorus on hoidumine kindlast žanrist ja isegi toonist. Eriti mingist imalast perevärgist. Kui teos oleks suvine rannakülastaja, siis selline, kes astub vette ainult labajalgu loputama, kõnnib näiliselt sihitult mööda veepiiri edasi ja siis korraga istub autosse, et külastada hoopis teisi randu. See tõmbab arvustustes tihti hinnet alla, kui tegijad ei jää ühele joonele kindlaks, aga praegusel juhul tuleb ainult kasuks. Kui tihti sa ikka kinos mõtlema pead, et huvitav, mis järgmiseks.
Esimene tund kahest on siiski nõrgem, sest töötab sissejuhatusena ja nii pikalt paika loksuvad lood on lihtsalt kurjast, öelgu Peter Jackson mis tahes. Näeme elu baasis, imetleme Antarktika raugekstegevat suurt valget (võttepaikadeks tegelikult Kanada, Gröönimaa, Norra), tutvume tegelastega. Saame aimu, kui palju inimene tegelikult sõltub sellistes oludes koerte oskustest, taibust ning vastupidavusest, pärast mida tundub tugeva sideme tekkimine loomadega ainult normaalne. Mõned pisikesed elu õhkavad täpid keset lõputuid lumevälju on haarav vaatepilt, mis aitab valutult välja kannatada liigse pikkuse. Mõjuvust lõhub ainult muusikataust, mis on korralik, aga võiks enamiku ajast üldse olemata olla. Selline õhustik ei vaja liigseid helisid.
Peamiselt halbade märulikega tuntud Paul Walkerile on see võimalus end mingil määral isegi näitlejana tõestada. Roll pole väga sügav, aga vähemalt draamalik ja ta saab kõigega hakkama. Keanu Reevesi moodi hääle omamine ei tähenda õnneks samasugust kivinägu.
Teistest osalistest valmistab halva üllatuse Jason Biggs ("American Pie"), kes on minule küll superhea noor näitleja, aga talle usaldatud materjal ajab lihtsalt nutma. Ta peaks vist täitma koomilise kergenduse funktsiooni, aga välja tuleb mingi vinguva häälega wanker, kes mõjub rohkem poisikesena kui Biggs ekraanil eales olnud. Üldse ei osata temaga midagi peale hakata, nii et kasutu tunne tekib.
Tegelikud staarid on muideks koerad, kelle dressuur on olnud hea ja töö ekraanil tänu sellele eeskujulik. Nad müttavad teisel tunnil palju aega omapäi lumes, nii et "Eight Below" sisaldab looga rikastatud loodusfilmi nagu prantslaste menudokk "Pingviinide marss". Koerad õnneks hoiduvad rääkimisest, aga nende liikumine tundub äärmiselt loomulik ja tegevus kaasakiskuv. Mõned hetked on päris masendavad, kui nad ootavad päevade kaupa lumes ketis peremehe naasmist, aga siis kistakse end lahti ja minnakse toitu otsima. Koerte poolest võiks linateosele anda ka maksimumpunktid. Kohtumine hülgega on tipp, eriti veealune jälitamine, ja hüljes ise rohkem evil kui kaksteist tundi "Sõrmuste isandat" kokku.
Lavastaja Frank Marshallil on üks selline tõsieluline "hüljatud lumes" lugu veel, 1993.a "Alive". See ei kogunud küll mingeid auhindu, aga "Eight Below" tulevik on loodetavasti heledam. Ikka piisavalt omanäoline ja hästi tehtud
Lõpp on ainus eht-disnilik osa, aga absoluutselt väljakannatatav, kuna tegelaskujud on ammu piisavalt sümpaatseks saanud, et neile natuke kaasa elada.
imdb.com väidab, et tegu töötlusega jaapanlaste teosest "Nankyoku monogataril" (1983), mis puhkab juba ammu kinotaevas.
Hinne: 7/10
March 15, 2006
Üks lugu
Mehel oli kolm pruuti ja ei osanud kuidagi valikut teha, keda naiseks võtta. Otsustas teha väikese eksperimendi.
Andis kõigile 15000 krooni, et näha, kes kuidas kulutab.
Esimene ostis endale kulda-karda, käis kosmeetikus-juuksuris-maniküür is, ostis karusnahka jne. "Kõik selleks, et ma oleks sulle armastusväärne."
Teine ostis koju köögitehnikat, nõusid, linikuid, pitsikesi-satsikesi. "Kõik selleks, et me saaksime koos mõnusalt elu nautida."
Kolmas ostis aktsiaid, investeeris, sahkerdas raha siia-sinna, maksis 15000 tagasi.
"Kõik selleks, et meil kunagi puudust tunda ei tuleks."
Mees mõtles ja mõtles, vaagis ja vaagis, ning valis tüdruku, kellel olid kõige suuremad tissid.
Andis kõigile 15000 krooni, et näha, kes kuidas kulutab.
Esimene ostis endale kulda-karda, käis kosmeetikus-juuksuris-maniküür is, ostis karusnahka jne. "Kõik selleks, et ma oleks sulle armastusväärne."
Teine ostis koju köögitehnikat, nõusid, linikuid, pitsikesi-satsikesi. "Kõik selleks, et me saaksime koos mõnusalt elu nautida."
Kolmas ostis aktsiaid, investeeris, sahkerdas raha siia-sinna, maksis 15000 tagasi.
"Kõik selleks, et meil kunagi puudust tunda ei tuleks."
Mees mõtles ja mõtles, vaagis ja vaagis, ning valis tüdruku, kellel olid kõige suuremad tissid.
March 14, 2006
"Not Another Movieshow" nr 11
The bitch is back! (millega ma ei vihja Liskale)
Kolmapäeval 22.03 kell 21.25
PIMP TV
Filmid: "Varjatud" / "Cache", "Produtsendid" / "The Producers"
Sarjalugu: "Aeon Flux" (see multikas, mille põhjal tehti halb film, mis värskelt kinodes)
Mängud: "Call of Duty 2", "Gun"
Intervjuu: Jüri Sillart räägib oma uuest filmist "Kuldrannake"
* NAMS11 pidi tõesti eetrisse minema 15.03, aga ootamatu tehniline jama pani saadet nädalakese edasi lükkama ja et see ei korduks, teeme nüüd saadet väikese ajavaruga.
Kolmapäeval 22.03 kell 21.25
PIMP TV
Filmid: "Varjatud" / "Cache", "Produtsendid" / "The Producers"
Sarjalugu: "Aeon Flux" (see multikas, mille põhjal tehti halb film, mis värskelt kinodes)
Mängud: "Call of Duty 2", "Gun"
Intervjuu: Jüri Sillart räägib oma uuest filmist "Kuldrannake"
* NAMS11 pidi tõesti eetrisse minema 15.03, aga ootamatu tehniline jama pani saadet nädalakese edasi lükkama ja et see ei korduks, teeme nüüd saadet väikese ajavaruga.
March 08, 2006
Tom Shone "Blockbuster"
Blockbuster on enamikele kinosõpradele ammu teada mõiste, aga seda on raske defineerida. Proovin siiski. Ameeriklaste stuudioprojekt, mille eelarve kuulub lahtrisse “suur” (50+ miljonit dollarit), millele tehakse või vähemalt plaanitakse kindlas suuruses reklaamikampaaniat (eelarve samuti kõrgem kui enamik filme muudel mandritel) ja mis saadetakse korraga võimalikult paljudele ekraanidele. Sest kui on sitt, jõuab see esimesel nädalavahetusel ikka piisavalt raha koguda, et jõuda nulli, või tagada pikem publikuhuvi. “Godzilla” näitel: igaüks tahab ju näha, mida teised nii hoolega kiruvad.
B võib olla samuti odavaeelarveline üllatusesineja ja seda tiitlit tarvitatakse vahel isegi puhul, kui avanädalavahetusega koguneb kinodest 20 miljonit dollarit.
Raamat kannab alapealkirjaga “How the Jaws and Jedi Generation Turned Hollywood into a Boom-town”.
Mis ütlebki tegelikult ära, millega tegu. Filmikriitik ja muidu kirjamees kogub ühtede kaante vahele rea ülevaateid
Ma kordan ja rõhutan meelega mõtet, et
Peatükkide kaupa siis vaadeldakse, millised projektid tegid Hollywoodist ebakindluse ja närvivapustuste meka, kus keegi ei tea, mida teeb, aga tihti tehakse seda väga hästi. Peaaegu igas peatükis on aukohal kindel film, aga samas antakse hea ülevaade olukorrast terves äris.
Tahad nimesid? Esmalt muidugi “Jaws”, esimene blockbuster nagu neid tänapäeval teatakse. “Star Wars”, millel on moodsa popkultuuri leiutamisel isegi suurem tähtsus. “Close Encounters of the Third Kind”. “Alien”. “Raiders of the Lost
Must pesu tuuakse välja, seda pestakse hoolega. “Küll oli tore koos töötada / minu roll on sellest...” jama jäetakse saate Cinemania kokkupanijatele, kesse viitsiks seda lugeda. Enamike nimetatud projektide valmimine oli nii kirev ja tihti nii vaevaline, et ime, et üldse valmis saadi, eriti sellisel tasemel. Ilmekalt tulevad välja erinevate tegijate isiksused või tööpõhimõtted ˜– näiteks James Cameron, Steven Spielberg, George Lucas, Barry Sonnenfeld. Mõndagi õppida neilgi, kes tahavad teada, kuidas täpselt filme turustatakse ja kinodega suheldakse.
Shone'i hoolega läbitöötatud materjali selgroo moodustavad mitmesugused dialoogid (muidugi ka filmide autoritega), mis valatud monoloogiks. Tulemuseks põnev ohtrate tsitaatidega ülevaade, mida rikastavad mõnus, sõnaosav ja ladus stiil. Autor on selle ajastu laps ja tema nostalgilised meenutused tunduvad sobivalt värvikad. Ta on kohati päris kriitiline ega püüagi erapooletust. See olekski tobe, kui ta on teinud juba valiku, mis projektid täpselt on tähtsad ja milliseid tasub ainult mainida. Tema kriitikusulg on muide nii vahe, et seda polegi ilmselt võimalik saavutada filmidega, mis tulevad välja nüüd ja praegu. Möödunud aja perspektiiv lisab vahedust. Ta ei unusta ka huvitavaid arve nagu 50 edukaimat kinofilmi läbi aegade.
Lõpp vajub aga ära. “The Matrixist” ja “The Lord of the Ringsist” minnakse lausa kiirustades üle, kuigi nendegi valmimislood on märkimisväärsed. Periood 2001-4 ei läinud autorile enam korda miskipärast. Aga hea küll. Nii tema kui lugejad on selleks ajaks väsinud ka.
Piltidega on nirusti. Nende jaoks on kuusteist kriitpaberil lehekülge raamatu keskel ja pildid jäävad valdavad tuhmideks nii sisult kui kvaliteedilt. Kindlasti leiaks informatiivsemaid, kui arhiivid läbi vaadata. Suurus A6 tundub ka nõmedalt väike. Pannud vähemalt A5-lähedane, mida raamatukülje suurus täiesti võimaldaks.
Hinne: 8/10
* Esmatrükk 2004. 340 lk.
March 06, 2006
"Capote"
1950-ndate lõpus The New Yorkeris töötav USA legendaarne kirjanik Truman Capote (Philip Seymour Hoffman) on tüdinenud ilukirjandusest, alustades värske kirjandus-žanri aretamist, mida kutsutakse nonfiction noveliks ehk dokumentaalromaaniks.
Tema tähelepanu köidab Kansase kolkas toimunud nelikmõrv, mille toime pannud kaks meest (Mark Pellegrino, Clifton Collins Jr.) ootavad nüüd kohtuotsust. Capote'il tekib neist ühe vastu tugev sümpaatia, sest Perry (Collins Jr.) elas noorena päris palju üle – ja mõnes mõttes on nad mõlemad jäänud ühiskonna autsaideriks.
"Capote" on raske seedida. Mu arust just selline ameeriklaste film, mis rahuldaks ka paadunud arthouse'i pooldajaid. Tõsine, süvenenud, sünge, lavastuselt kisub minimalistlikuks. Kui nüüd meenutada, tundub koguni, et võis olla mustvalge, sest värvidele pole sellises loos nagu kohta.
Toimuvat oleks täiesti võimalik edastada von Trieri praeguse Ameerika-triloogia vahenditega, kus näitleja parimad sõbrad on teatrilava ja kriit.
Aga ikka need süngus, raskus, külmus! Lavastaja Bennett Milleri ja operaator Adam Kimmeli konstrueeritud õhustik on mõjuvam kui 98% õudukatest saaks endile lubada. Capote on selle kõige keskel justkui ainuke "elus asi", kuigi ta on kirglik eelkõige enda isiku ja loomingu vastu. Kahjuks ta ise pole kergem taluda. Teadjamad räägivad Hoffmani ümberkehastumisest lausa ülivõrretes (ta kaduvat Capote'i sisse täiesti ära), aga kirjanikuhärra oli vägagi irriteeriv tüüp. Eriti hääl. Tuttava filmihuvilise pakutud "vigisev pede" pole üldse üle pakutud, kuigi tavaliselt ma ei ütleks eales kellegi kohta nii.
Ometi muutub ta aja jooksul mõneti sümpaatsemaks, kuigi selle üle annaks vaielda, kui heade kavatsustega ta astub hukkamist ootavate tapjate ellu ja millise moraalse väärtusega on tema hilisem osalus. Tegijad annavad vähemalt põhjaliku käsitluse Trumani ja Perry suhtest, mis ei jäta kahtlust, et mõlemad kasutasid teineteist ära. Samuti väärib tegelikult imetlust see, kuhu Capote loomeinimesena üldse jõudis; nii enne nelikmõrva käsitlevat "In Cold Bloodi", mis jääb tema peatööks kui selle kirjutamise ajal. Teos ongi mõjuvaim karakteriuurimusena. Kui leidub üldse sisulisi nõrkusi, siis ehk see, et kuus aastat lendavad arusaamatult ruttu mööda. Ekraanil tundub odüsseia lühem.
Näitlejad on ühtlaselt soliidsed, kuigi neile peamehe kõrvale olulist kohta ei jää. Mainin kiirelt veel nimesid: Catherine Keener (C eluaegne sõber), Chris Cooper (Kansase seadusesilm, lubab tapjate vabaks pääsedes C ära koristada), Bruce Greenwood (C elukaaslane).
Enamik auhindu on läinud muidugi Hoffmanile, kellele roll tõi näiteks BAFTA, Kuldgloobuse, värskelt Oscari. Ainsa viiest Oscarist, millele teos kandideeris. Ja kuigi ma loen end juba tükk aega Hoffmani austajaks, on siiski natuke kahju, et ta sai praegu kuldkujukese kätte. Edaspidi tehku kasvõi viis suurepärast tööd, ikka rohkem ei saa, pange tähele. Aga see oli samas väga sobiv võimalus, sest Hoffmani peaosi kaalukates linalugudes ei sünni tihti. Loodame, et kõik muutub juba lähitulevikus. Järgmiseks on ta siiski "Mission: Impossible 3"-e paha poiss, mis õnnestub treileri põhjal otsustades igati hästi.
"Capote" on igas mõttes eeskujulikult tehtud, kuid sisu ja tegelased jäid mulle liiga kaugeks, et sünniks tõeline elamus. Aga see on tingimata neid filme, mis võib korduval vaatamisel oluliselt "kasvada". Plakatile kirjutaks: Dead Man Walking without syrup.
Romaani kirjutamine võtab ligi kuus aastat. Capote'ile kujuneb see nii valusaks kogemuseks, et ta ei lõpeta enam kunagi ühtegi raamatut. Hakkab hoopis kõvasti napsu ja narkootikume võtma, surres 1980-ndate keskel üledoosi kätte.
Hinne: 7/10
Tema tähelepanu köidab Kansase kolkas toimunud nelikmõrv, mille toime pannud kaks meest (Mark Pellegrino, Clifton Collins Jr.) ootavad nüüd kohtuotsust. Capote'il tekib neist ühe vastu tugev sümpaatia, sest Perry (Collins Jr.) elas noorena päris palju üle – ja mõnes mõttes on nad mõlemad jäänud ühiskonna autsaideriks.
"Capote" on raske seedida. Mu arust just selline ameeriklaste film, mis rahuldaks ka paadunud arthouse'i pooldajaid. Tõsine, süvenenud, sünge, lavastuselt kisub minimalistlikuks. Kui nüüd meenutada, tundub koguni, et võis olla mustvalge, sest värvidele pole sellises loos nagu kohta.
Toimuvat oleks täiesti võimalik edastada von Trieri praeguse Ameerika-triloogia vahenditega, kus näitleja parimad sõbrad on teatrilava ja kriit.
Aga ikka need süngus, raskus, külmus! Lavastaja Bennett Milleri ja operaator Adam Kimmeli konstrueeritud õhustik on mõjuvam kui 98% õudukatest saaks endile lubada. Capote on selle kõige keskel justkui ainuke "elus asi", kuigi ta on kirglik eelkõige enda isiku ja loomingu vastu. Kahjuks ta ise pole kergem taluda. Teadjamad räägivad Hoffmani ümberkehastumisest lausa ülivõrretes (ta kaduvat Capote'i sisse täiesti ära), aga kirjanikuhärra oli vägagi irriteeriv tüüp. Eriti hääl. Tuttava filmihuvilise pakutud "vigisev pede" pole üldse üle pakutud, kuigi tavaliselt ma ei ütleks eales kellegi kohta nii.
Ometi muutub ta aja jooksul mõneti sümpaatsemaks, kuigi selle üle annaks vaielda, kui heade kavatsustega ta astub hukkamist ootavate tapjate ellu ja millise moraalse väärtusega on tema hilisem osalus. Tegijad annavad vähemalt põhjaliku käsitluse Trumani ja Perry suhtest, mis ei jäta kahtlust, et mõlemad kasutasid teineteist ära. Samuti väärib tegelikult imetlust see, kuhu Capote loomeinimesena üldse jõudis; nii enne nelikmõrva käsitlevat "In Cold Bloodi", mis jääb tema peatööks kui selle kirjutamise ajal. Teos ongi mõjuvaim karakteriuurimusena. Kui leidub üldse sisulisi nõrkusi, siis ehk see, et kuus aastat lendavad arusaamatult ruttu mööda. Ekraanil tundub odüsseia lühem.
Näitlejad on ühtlaselt soliidsed, kuigi neile peamehe kõrvale olulist kohta ei jää. Mainin kiirelt veel nimesid: Catherine Keener (C eluaegne sõber), Chris Cooper (Kansase seadusesilm, lubab tapjate vabaks pääsedes C ära koristada), Bruce Greenwood (C elukaaslane).
Enamik auhindu on läinud muidugi Hoffmanile, kellele roll tõi näiteks BAFTA, Kuldgloobuse, värskelt Oscari. Ainsa viiest Oscarist, millele teos kandideeris. Ja kuigi ma loen end juba tükk aega Hoffmani austajaks, on siiski natuke kahju, et ta sai praegu kuldkujukese kätte. Edaspidi tehku kasvõi viis suurepärast tööd, ikka rohkem ei saa, pange tähele. Aga see oli samas väga sobiv võimalus, sest Hoffmani peaosi kaalukates linalugudes ei sünni tihti. Loodame, et kõik muutub juba lähitulevikus. Järgmiseks on ta siiski "Mission: Impossible 3"-e paha poiss, mis õnnestub treileri põhjal otsustades igati hästi.
"Capote" on igas mõttes eeskujulikult tehtud, kuid sisu ja tegelased jäid mulle liiga kaugeks, et sünniks tõeline elamus. Aga see on tingimata neid filme, mis võib korduval vaatamisel oluliselt "kasvada". Plakatile kirjutaks: Dead Man Walking without syrup.
Romaani kirjutamine võtab ligi kuus aastat. Capote'ile kujuneb see nii valusaks kogemuseks, et ta ei lõpeta enam kunagi ühtegi raamatut. Hakkab hoopis kõvasti napsu ja narkootikume võtma, surres 1980-ndate keskel üledoosi kätte.
Hinne: 7/10
"Prime"
Woody Allen on küll vaieldamatult vaimukas mees, aga tema juured on talle kui stsenaristile natuke halvasti mõjunud. Ta pole kunagi aru saanud või arvesse võtnud, et filmid elavad ikka teises rütmis kui stand-up ja nõuavad teistsugust ülesehitust.
"Prime" on vaja seetõttu tingimata ära vaadata!
Sest see on nagu Woody Alleni komöödia, mis ei hakka sulle närvidele käima. Peategelased ei vigise hommikust õhtuni. Toimuv on inimlik ja usutav. Ja (esimese lõiguga seostuvalt) naljadel on piisavalt hingamisruumi, need ei ela üksteisel seljas kobaras.
Okei, alustame algusest. "Prime" on pealtnäha tavapärane romantiline komöödia, kus poiss (Bryan Greenberg) ja tüdruk (Uma Thurman) kohtuvad kohtuvad, armuvad, tülitsevad, lepivad jne. Lähemalt vaadates on lugu aga päris mitmekihiline. Esiteks muidugi elu paratamatu kurbmäng, et erinevused, mis toovad inimesed alguses kokku, hakkavad neid ka
Hmm, kokkuvõte kujunes raskejalgseks. Ära sellest ehmu. "Prime" on tegelikult väga kergesti vastuvõetav meelelahutus, mille varjatumad või sügavamad aspektid pakuvad tähelepanelikule vaatajale lisarõõmu.
Kohe algusest on tunda, kui hästi kõik sobib. Toimuv lihtsalt tundub õige. Tegelased piisava hoolega kirjutatud, dialoog särtsakas, näitlejate klapp super, taustamuusika nauditav. Igati usutav on ka sündmustik üldiselt. Stsenarist-lavastaja Ben Younger demonstreerib end muuseas oskusliku autorina, rakendades edukalt vaikust ja pause. Mõjub selle kõrval, mida tänapäeval selliselt filmilt oodatakse, iidse artefaktina.
Thurman pole just tavaline romkommide tegija, mõjudes seetõttu värskelt. Pluss lihtsalt hämmastav, kui hea ta nüüd välja näeb. Väärib kõigis mullustes filmides ("Be Cool", "The Producers", "Prime") tiitlit vapustav! Ta oleks Hawke'ist lahku minnes justkui taasleidnud igavese nooruse saladuse. Ja ta on Greenbergiga koos nii armas! Rääkimata sellest, et film värskendavalt vaba kõigist tänapäeva klišeedest, mis keskenduvad peategelaste staatuse kirjeldamisele neid ümbritsevas elus. Uskumatu, et Rafit pidi kehastama Sandra Bullock, kelle isikupära on minu meelest Thurmani omaga võrreldes kaheldav. Õnneks ta ei suutnud paari stsenaariumimuutust läbi suruda ja lahkus.
Hämmastaval kombel mahuvad koomilist kergendust jagama vähemalt neli osalist ja nende tabavusprotsent ronib päris saja lähedale. Ära märgiks peaaegu kogu Lisa ekraaniloleku (eriti šokiseisund, mida leevendab tisside sügamine), kogu Rafi majavalvuri liini, panniga vanatädi ja selle, kuidas Dave peidab sõbra (Jon Abrahams) kappi. Vähe sellest, et Morris näeb kohati välja kui noor De Niro, taoline roll võiks rehabiliteerida Jason Biggsi.
Terapeutiline uus komöödia, ütleb reklaamlause. Woody Allen inimesele, kes pole üle keskmise neurootiline, ütlen mina. "Prime" on esimeses kolmandikus lihtsalt suurepärane, edasi täitsa hea ja lõpus kah talutav. Segab ainult, et autorid ei suutnud või tahtnud ühele lõpule kindlaks jääda, mängides kordamööda läbi päris mitu erinevat.
Kuigi seegi lahendus töötab, kuna näitab inimesi täpselt nii nagu inimesed ongi – armuasjades rumalamad kui see tervislik oleks. Loll ja hingest tükki andes...
Mulle ei meeldi siiski eestikeelne pealkiri "Minu parim armuke". Võimalik, et tõlkija leiab selle kasutamiseks asjaliku põhjuse, kui talt küsida. Aga ma olen kas paranoiline või MPDE kasutab aeg-ajalt komöödiate puhul nimme pealkirju, mis püüavad sisu eduka tabamise asemel rohkem rullnokke saali meelitada? "Prime'i" puhul oleks sobivamad näiteks (ilma mõtlemata pakkudes) "Kõrghetk", "Tipp", "Ülim", "Parim". Ah et ei kõla hästi? Aga miks tegijatele sobis?
Hinne: 8/10
PS Ühe mõtte lisaks veel juurde, aga see ei kõlvanud hästi arvustusse. Thurman on nooremana korduvalt ekraanil poolalasti koorinud, aga nüüd miskipärast enam mitte, kui ta näeb välja nagu jumalanna, kui küpsemine ja Ethan Hawke'ist lahutamine on andnud talle erilise füüsilise sära. Miks nii? Äkki tasuks oodata DVD pikemat versiooni, sest film pärjati algselt vaatajapiiranguga R.
Subscribe to:
Posts (Atom)
