"Little Miss Sunshine" on film, millest ei oska enne nägemist eriti midagi arvata.
Plakat (http://www.worstpreviews.com/review.php?id=239, vaata kuhugi allapoole) jätab küll keskpärase mulje. Osatäitjad on toredad, aga kujundus väga tüüpiline juhtudele, mil tahetakse jätta muljet, et teos on kunstiline saavutus, mitte niisama ajaviide. Pakend on tänapäeval ju nii tähtis.
Linalugu ise kuulub seevastu aasta paremate hulka. Tüüpiline väike tulija, millest peaaegu ei räägita, aga mis võidab kinosõprade südameid justnagu muuseas. Kui ma suudaks kirjutada romaane, tahaks teha muuhulgas selliseid. Inimlik, tabav ning vaimukas lugu, tulvil tegelasi, kellest ei saa küll. Vähemalt mitte esimesel vaatamiskorral.
Juttu tuleb tavalisest ameeriklaste perekonnast, mis sõidab viletsa mikrobussiga läbi mitme osariigi, et viia tütar talendivõistlusele. Või kuidas neid iganes kutsutakse: väikesed tüdrukud veetakse üle riigi kokku, demonstreerimaks peamiselt suguvõsast kuuluvale publikule oma otsatuid andeid. Võitjate ühiskonnas leidub võiduvõimalusi ka kõige pisematele.
Olive, keda kehastab Shyamalani "Märkide" Abigail Breslin, on neist ainsana veel rikkumata. Armas, hooliv ja kaaslaste suhtes avatud; hästi välja mängitud ka. Pereliikmed on tüüpilised inimesed – kibestunud, alati valmis lähedaste peale isiklikke pingeid välja elama, teistega ei arvesta jne. Nende seas äpardunud enesetapjast onu (Steve Carell tõsises rollis!), täielikuks erakuks hakanud teismeline poeg (Paul Dano, "The Girl Next Door"), lihtsalt suures stressis ema (Toni Collette), masendavast reaalsest elust tasapisi irduv isa (Greg Kinnear) ning isaisa, kes püüab sellele kambale natuke elurõõmu sisse peksta (Alan Arkin).
Loetlesin tegelasi nõnda hoolikalt põhjusel, et "Little Miss Sunshine" hakkab just nende tõttu elama. Stsenaarium on küll väga hästi koostatud (täpselt õige pikkus ja tempo, vaimukas tekst, inimlikult haarav sisu), aga tegelik nauding pärineb nende tüüpide jälgimisest, kes siin vaikselt oma asja ajavad. Ja sellest, kuidas osalejad kasutavad efektiivselt materjali, mis kätte antud. Tegelasi ei kirjutatud lahti väga põhjalikult, mis on natuke-alla-tunni-kolmveerandi kestvuse juures igati arusaadav, aga neil on siiski piisavalt liha luudel, et kohe kõigist hoolima hakata.
Naerutamisele selles tragikomöödias tugevat rõhku ei seata, aga tänu elulistele ning samas nii tobedatele situatsioonidele sigines muie suunurka regulaarselt. Võistlusel aset leidev finaal on grotsesksem kui ootaks, eelnev ühiskonnasatiir on enamasti pehmem, kuid autorid suudavad vähemalt panna i peale täpi. Jah, sellised üritused on naeruväärsed ning moodne elukorraldus mõnes mõttes haige. Samas kehtib see igas moodsas ühiskonnas, iva ei jää USA-keskseks.
Praegu muidu nõutud naljanina Steve Carell ("Ankrumees", "40-aastane neitsi", "Üle heki", ameeriklaste "The Office") hoiab üllatuslikult täiesti tõsist joont, ilmselt eelkõige ise-endale vahelduseks. Ta saab muudes filmides jaurata, palju tahab, meeldiva üllatusena tuleb tema loomulikkus teistsuguseski osas. Kaamera armastab teda, pole kahtlust. Carrey polnud küll koheselt nõnda nauditav, kui hakkas koomuskitele vaheldust otsima. Veelgi uhkem, et oma tähehetke nii draama kui komöödia aspektis saavad vähemalt korra kätte kõik näitlejad, varju ei jää keegi. Carelli tipuks on vast kannatuste kõne Dwayne'ile.
Parimaks tegijaks seekord aga Alan Arkin, kes varastab stseeni praktiliselt iga kord, kui suu lahti teeb. Olive'i lohutamine õhtul motellis on väga armas, aga muudel aegadel võtab ta heaks meid korralikult lõbustada. Avameelne ja mürgine, ette kantud mõnusa christopherwalkenliku tooniga. Sellest peaks vist piisama, et huvi tekitada?
Film, mille teevad näitlejad. Ja nad teevad, sest neil on, mida teha. Hea sisu, tegelased, tekst. Hea, hea, hea. Kõik on hea! Kui sulle meeldis "Addams Family", leiad isegi parema järelroa "Little Miss Sunshine'i" näol.
Hinne: 8/10
December 29, 2006
December 20, 2006
"Happy Feet"
Enamik täispikki arvutianimatsioone on nagu ühe vitsaga löödud. Samasugune "lustlik" seltskond, sama huumor, samad tüübid. Vaatad ära, naerad siin ja seal, kohati on lahe, lahkud ja unustad ära. Puudub omapära, mis tekitaks mälestusi. Kord aastas midagi tõesti meeldejäävat näha on juba hea – tänavustest siis "Monster House".
Tuleb, seega, leida isiklik nišš. Olla ühe triki poni on parem kui kuuluda halli massi ning vähemalt täispikkade arvutianimatsioonide turul praktiseeritakse seda laialt.
"Happy Feet" paistab silma, kuna maailm tunnistab esimese arvutianimatsioon-muusikali sündi. Pingviinidest puhul liigub ju mõte kergesti sellele, et neile naljakatele lindudele meeldib kindlasti MTVsse sobiva muusika saatel grandioosseid tantsunumbreid luua... no hea küll, sina-mina ehk nõnda ei mõtleks, aga me oleme selgelt vähemuses, sest film on ju valmis.
Julge mees sureb lahingus, aga tark mees ei sure üldse, nii et "HF" otsib muidki viise, kuidas publikule silma jääda (seni vist ei õnnestu, sest 220 miljonit dollarit kassat pole just maailma raputav tulemus).
Kasutusele võeti mitmed klišeed, mis žanris juba laiemalt levinud: peategelasi ähvardab mingil hetkel maffia ("Shark Tale'is" sobivalt haid, siin aga koledate suurte lindude näol, kes pistaks pingviinipoisi meelsasti nahka); visuaalselt kütkestavad ja adrenaliini pumpavad taga-ajamised (peategelane põgeneb hülge eest, suurejooneline ja hirmutav stseen, mis kuulub kahtlemata tipphetkede hulka), Robin Williams koguni kahes osas (ta moodustab animatsiooninäitlejate eliidi koos Chris Rocki ja Eddie Murphyga)... Lisades lõbujanulisi latiinopoisse esindava teise pingviiniliigi, mis valmistab palju nalja energilisuse ja eksootilise aktsendiga (veel üks klišee: vähemused koomilise kergenduse eesmärki täitmas) on osalejate seltskond tõesti mitmekesine. Teised ja tihti nimekamad osalejad paraku silma ei paista, nii et loodetavasti sa ei ostnud piletit Hugh Jackmani, Elijah Woodi, Nicole Kidmani, Hugo Weavingi või Brittany Murphy kuulamiseks.
Arvutianimatsioonid näevad alati päris uhked välja, aga siiski tahaks eraldi välja tuua selle, kui paeluv näeb välja siinne lume ja jää maailm. (See annab teosele mingi romantilise oreooli, mida ei õigustata paraku tavalisest sügavama loo või tegelastega.) Eriti uhked on mitmed kiired jälitus-stseenid, mille puhul õigustab 3D-graafika kasutamine end mitu korda rohkem kui enamikel konkurentidel.
Rohkem ei tahagi rääkida. Täitsa vaadatav asi, kuigi visuaalid tõmbavad enim, sest enamik häälenäitlejaid ei paista silma, muusikaline pool on igavavõitu ja sisu jääb arvutianimatsioonide tavalise taseme juurde, so teisel korral enam erilist huvi ei ärataks. Nii et pettumine algab sellest, kui "Happy Feetilt" ise liiga palju loodad, unustades, et tippteoseid sünnib siin žanris maksimaalselt kord aastas.
...Ma tean, et need pole tegelikult eraldi žanr, aga neist on kerge nii mõelda, eks?
Hinne: 6/10
Tuleb, seega, leida isiklik nišš. Olla ühe triki poni on parem kui kuuluda halli massi ning vähemalt täispikkade arvutianimatsioonide turul praktiseeritakse seda laialt.
"Happy Feet" paistab silma, kuna maailm tunnistab esimese arvutianimatsioon-muusikali sündi. Pingviinidest puhul liigub ju mõte kergesti sellele, et neile naljakatele lindudele meeldib kindlasti MTVsse sobiva muusika saatel grandioosseid tantsunumbreid luua... no hea küll, sina-mina ehk nõnda ei mõtleks, aga me oleme selgelt vähemuses, sest film on ju valmis.
Julge mees sureb lahingus, aga tark mees ei sure üldse, nii et "HF" otsib muidki viise, kuidas publikule silma jääda (seni vist ei õnnestu, sest 220 miljonit dollarit kassat pole just maailma raputav tulemus).
Kasutusele võeti mitmed klišeed, mis žanris juba laiemalt levinud: peategelasi ähvardab mingil hetkel maffia ("Shark Tale'is" sobivalt haid, siin aga koledate suurte lindude näol, kes pistaks pingviinipoisi meelsasti nahka); visuaalselt kütkestavad ja adrenaliini pumpavad taga-ajamised (peategelane põgeneb hülge eest, suurejooneline ja hirmutav stseen, mis kuulub kahtlemata tipphetkede hulka), Robin Williams koguni kahes osas (ta moodustab animatsiooninäitlejate eliidi koos Chris Rocki ja Eddie Murphyga)... Lisades lõbujanulisi latiinopoisse esindava teise pingviiniliigi, mis valmistab palju nalja energilisuse ja eksootilise aktsendiga (veel üks klišee: vähemused koomilise kergenduse eesmärki täitmas) on osalejate seltskond tõesti mitmekesine. Teised ja tihti nimekamad osalejad paraku silma ei paista, nii et loodetavasti sa ei ostnud piletit Hugh Jackmani, Elijah Woodi, Nicole Kidmani, Hugo Weavingi või Brittany Murphy kuulamiseks.
Arvutianimatsioonid näevad alati päris uhked välja, aga siiski tahaks eraldi välja tuua selle, kui paeluv näeb välja siinne lume ja jää maailm. (See annab teosele mingi romantilise oreooli, mida ei õigustata paraku tavalisest sügavama loo või tegelastega.) Eriti uhked on mitmed kiired jälitus-stseenid, mille puhul õigustab 3D-graafika kasutamine end mitu korda rohkem kui enamikel konkurentidel.
Rohkem ei tahagi rääkida. Täitsa vaadatav asi, kuigi visuaalid tõmbavad enim, sest enamik häälenäitlejaid ei paista silma, muusikaline pool on igavavõitu ja sisu jääb arvutianimatsioonide tavalise taseme juurde, so teisel korral enam erilist huvi ei ärataks. Nii et pettumine algab sellest, kui "Happy Feetilt" ise liiga palju loodad, unustades, et tippteoseid sünnib siin žanris maksimaalselt kord aastas.
...Ma tean, et need pole tegelikult eraldi žanr, aga neist on kerge nii mõelda, eks?
Hinne: 6/10
December 18, 2006
"Eragon"
Noor loomeinimene on olla parem kui täiskasvanud. Majandusmured puuduvad, sest esialgu elad vanemate juures ja keegi ei naera selle üle. Sa ei lange meelemürkide, sigarettide, turvamata seksi või alkoholi küüsi, kuna need on isegi raha eest liiga raskesti kättesaadavad. Sa ei pea end kellelegi tõestama, sest kui sa juba midagi teed, oled järelikult tubli ja teised lihtsalt kadedad. Isegi tööl ei pea käima, mis väsitaks ja kisuks loomingu juurest eemale, peaasi, et hinded korras!
Mina kirjutasin põhikooli vältel näiteks neli filmistsenaariumit, mitmeid romaane (peaaegu kõik lõpetamata), kirjutasin klassis levitatud regulaarset ajakirja, järjejutte ning muid lühemaid jutte, koostasin koomiksiraamatuid jne... Nüüd ei suuda isegi novelle lõpetada, need tunduvad nii halvad.
Aa, need stsenaariumid kirjutasin pärast oma vanema venna sõbraga tutvumist, kes teatas, et ta tuttavad töötavad Tallinnfilmis – kui ma midagi valmis teen, tehakse kindlasti filmiks. Mitu korda pärisin üle, aga ta kinnitas, et ei naljata. Vat nii vähe vajasin tollal inspiratsiooniks!
Christopher Paolini hakkas "Eragoni" kirjutama viieteistkümneselt. Selle esmatrükk ilmus, kui ta oli 19. Värskelt 23-selt võis ta juba oma esiktöö filmiversiooni näha. Nagu näete, eksisteerib teisigi vapraid noori loomehingi, kes jõudnud isegi kaugemale kui teie alandlik kirjasaatja!
Jajah, saan aru. Tegelikult peaks filmist rääkima. Aga endast oli palju põnevam kirjutada.
"Grinch", "Sõrmuste isand" ja "Harry Potter" näitasid ette, mida praegusel ajal jõuluaja hitiks vajatakse. Nüüd hakkavad saabuma esimesed mina-ka-katsetused. Mullune "Narnia" ja nüüd "Eragon" on selles sarnased, et mõlemas üritati need kaks erinevat edukat valemit ühendada. Suur eepiline fantaasia ja liiga kulukas lastelugu pooleks – mitte suurim risk, mida Hollywoodis eales võetud. Ja tulemus pole liha ega kala, kuigi üritab juba esimestel sekunditel petta meid "Sõrmuste isanda" järeleahvimisega. Võitlus elu ja surma peale, leegid, karjed jne...
Heast küljest: see kestab ainult tund ja kolmveerand, mis on Hollywoodi eeposte seas juba üsna haruldane. Halvast küljest: sa ei viitsiks rohkem nagunii.
Sündmustik kulgeb libedalt, kuna seda eriti pole. Imetledes aluseks oleva raamatu paksust, aimad, et tegemist on moodsa töötlusega stiilis "Bourne": põhimõtteliselt jäid alles kaaned ja üldine sisukokkuvõte. Sündmused leiavad aset, sest läbi peab käima teatud hulk materjali, mitte tegelased areneks-jõuaks ise punktist A punkti B. Eriti ruttu toimuvad lohe kasvamine ja tema noore ratsaniku õppused võlujõu vallas: hops ja valmis.
Natuke tüütuks muutub peaaegu pidev muusikataust, mis ütleb publikule ette, kuidas end tunda. See hakkas tüütama juba "Sõrmuste isandas" ega muutu siin toredamaks. Jacksoni triloogia pääses muidugi uudsuse võlule toetudes, sest esimene saab alati rohkem andeks, aga üldiselt soovitaks nii Jacksonile kui siin lavastajana debüteerivale efektimeistrile Stefen Fangmeierile õhustiku püstitamist ka muude vahenditega. Küll juba publik teab, kuidas end tunda, kui lavastuse muud osad moodustavad muheda terviku.
Paari päeva pärast alles 19seks saav uustulnuk Edward Speleers saab vähemalt nimikangelase rollis okeilt hakkama: ta on selgelt toorevõitu, aga ei libastu, ega teeks "Supernaturali" kuttidele vast häbi nende noorema vennana. Mis on, jah, omamoodi kompliment. Et hakata talle samuti kaasa elama, on vaja suurt murrangut kas tema esituses või järjefilmi sisulises tasemes. Kuid näiteks "Harry Potteri" kamp hakkas jalgu alla saama alles kolmandal ringil.
Eragoni silmailu mängib poisist kaksteist ja pool aastat vanem Sienna Guillory, kes näeb välja nagu noorem-naiselikum Tilda Swinton. Viimase puhul annab muidugi ka häid tulemusi tema kuidagi sootule välimusele rõhumine, näiteks "Constantine'is" ja "Narnias". Aga praegune variant on ka tore.
Efektifilmi üheks tõmbenumbriks loodud draakon on muide väiksemas vormis tüütu – sellist rõvedat sinist värvi on mul raske uskuda isegi maagilise eluka puhul, küllap mõeldi varakult leludele, mis tuleb välja lasta. Täiskasvanud vorm on talutavam, aga talle kirjutatud tekst isegi igavam kui inimtegelastel. Kujuta ette midagi nii koledat nagu spetsiaalselt Judi Denchile kirjutatud rolli Coelho ekraniseeringus (autoriteetse häälega tädi räägib Tarkusi) ja sa oled poolel teel.
Tuntud nimedest teevad kaasa ka brittide tähed Jeremy Irons (kangelase mentor) ja Robert Carlyle (paha poiss nr 1). Mõlemal paistab puuduvat igasugune isikupära, mis paneb mõistma, miks kumbki USAs ei suutnud eelmisel kümnendil siiski läbi lüüa. "Eragon" on samas ekstra vilets näide, sest neil puudub korralik materjal, millega midagi ära teha. Irons on tootjatele vähemalt hea diil: filmitähe välimus, aga palju odavam palgata. Carlyle'i välimus mõjub aga naeruväärselt. Paha maag Durza meenutab Ozzy Osbourne'i: elumerel laastatud transvestiidi välimus, kerge vihje põnevale sisule. Vihjeks see paraku jääbki, tegelaskuju pärineb firma Rent-a-Baddie laohoone tagaruumidest, mille asukaid iseloomustavad eelkõige jõllis silmad ja kime urin.
Njah, tegelaskond on üldiselt isikupäratu isegi fantaasiafilmi kohta. Malkovichi kohta ei oska üldse midagi arvata.
"Eragon" on, siis, mündimasina-kohvi asutuse puhketoas. Üldiselt võib vahele jätta, aga suure isu puhul ei tee paha ka. Eepilist joont tegijad õnneks tabavad, aga seda ei toeta korralik sisu. Paolini loo võlu Hollywoodile saab samas kohe selgeks: ilusad loodusvaated, lohelend (üks on eriti uhke), palju madinat ja näpuotsaga romanssi. Maitse-elamus jääb kaheldavaks, aga vahel on parem sooja pissi juua kui ilma istuda.
Hinne: 4/10
Mina kirjutasin põhikooli vältel näiteks neli filmistsenaariumit, mitmeid romaane (peaaegu kõik lõpetamata), kirjutasin klassis levitatud regulaarset ajakirja, järjejutte ning muid lühemaid jutte, koostasin koomiksiraamatuid jne... Nüüd ei suuda isegi novelle lõpetada, need tunduvad nii halvad.
Aa, need stsenaariumid kirjutasin pärast oma vanema venna sõbraga tutvumist, kes teatas, et ta tuttavad töötavad Tallinnfilmis – kui ma midagi valmis teen, tehakse kindlasti filmiks. Mitu korda pärisin üle, aga ta kinnitas, et ei naljata. Vat nii vähe vajasin tollal inspiratsiooniks!
Christopher Paolini hakkas "Eragoni" kirjutama viieteistkümneselt. Selle esmatrükk ilmus, kui ta oli 19. Värskelt 23-selt võis ta juba oma esiktöö filmiversiooni näha. Nagu näete, eksisteerib teisigi vapraid noori loomehingi, kes jõudnud isegi kaugemale kui teie alandlik kirjasaatja!
Jajah, saan aru. Tegelikult peaks filmist rääkima. Aga endast oli palju põnevam kirjutada.
"Grinch", "Sõrmuste isand" ja "Harry Potter" näitasid ette, mida praegusel ajal jõuluaja hitiks vajatakse. Nüüd hakkavad saabuma esimesed mina-ka-katsetused. Mullune "Narnia" ja nüüd "Eragon" on selles sarnased, et mõlemas üritati need kaks erinevat edukat valemit ühendada. Suur eepiline fantaasia ja liiga kulukas lastelugu pooleks – mitte suurim risk, mida Hollywoodis eales võetud. Ja tulemus pole liha ega kala, kuigi üritab juba esimestel sekunditel petta meid "Sõrmuste isanda" järeleahvimisega. Võitlus elu ja surma peale, leegid, karjed jne...
Heast küljest: see kestab ainult tund ja kolmveerand, mis on Hollywoodi eeposte seas juba üsna haruldane. Halvast küljest: sa ei viitsiks rohkem nagunii.
Sündmustik kulgeb libedalt, kuna seda eriti pole. Imetledes aluseks oleva raamatu paksust, aimad, et tegemist on moodsa töötlusega stiilis "Bourne": põhimõtteliselt jäid alles kaaned ja üldine sisukokkuvõte. Sündmused leiavad aset, sest läbi peab käima teatud hulk materjali, mitte tegelased areneks-jõuaks ise punktist A punkti B. Eriti ruttu toimuvad lohe kasvamine ja tema noore ratsaniku õppused võlujõu vallas: hops ja valmis.
Natuke tüütuks muutub peaaegu pidev muusikataust, mis ütleb publikule ette, kuidas end tunda. See hakkas tüütama juba "Sõrmuste isandas" ega muutu siin toredamaks. Jacksoni triloogia pääses muidugi uudsuse võlule toetudes, sest esimene saab alati rohkem andeks, aga üldiselt soovitaks nii Jacksonile kui siin lavastajana debüteerivale efektimeistrile Stefen Fangmeierile õhustiku püstitamist ka muude vahenditega. Küll juba publik teab, kuidas end tunda, kui lavastuse muud osad moodustavad muheda terviku.
Paari päeva pärast alles 19seks saav uustulnuk Edward Speleers saab vähemalt nimikangelase rollis okeilt hakkama: ta on selgelt toorevõitu, aga ei libastu, ega teeks "Supernaturali" kuttidele vast häbi nende noorema vennana. Mis on, jah, omamoodi kompliment. Et hakata talle samuti kaasa elama, on vaja suurt murrangut kas tema esituses või järjefilmi sisulises tasemes. Kuid näiteks "Harry Potteri" kamp hakkas jalgu alla saama alles kolmandal ringil.
Eragoni silmailu mängib poisist kaksteist ja pool aastat vanem Sienna Guillory, kes näeb välja nagu noorem-naiselikum Tilda Swinton. Viimase puhul annab muidugi ka häid tulemusi tema kuidagi sootule välimusele rõhumine, näiteks "Constantine'is" ja "Narnias". Aga praegune variant on ka tore.
Efektifilmi üheks tõmbenumbriks loodud draakon on muide väiksemas vormis tüütu – sellist rõvedat sinist värvi on mul raske uskuda isegi maagilise eluka puhul, küllap mõeldi varakult leludele, mis tuleb välja lasta. Täiskasvanud vorm on talutavam, aga talle kirjutatud tekst isegi igavam kui inimtegelastel. Kujuta ette midagi nii koledat nagu spetsiaalselt Judi Denchile kirjutatud rolli Coelho ekraniseeringus (autoriteetse häälega tädi räägib Tarkusi) ja sa oled poolel teel.
Tuntud nimedest teevad kaasa ka brittide tähed Jeremy Irons (kangelase mentor) ja Robert Carlyle (paha poiss nr 1). Mõlemal paistab puuduvat igasugune isikupära, mis paneb mõistma, miks kumbki USAs ei suutnud eelmisel kümnendil siiski läbi lüüa. "Eragon" on samas ekstra vilets näide, sest neil puudub korralik materjal, millega midagi ära teha. Irons on tootjatele vähemalt hea diil: filmitähe välimus, aga palju odavam palgata. Carlyle'i välimus mõjub aga naeruväärselt. Paha maag Durza meenutab Ozzy Osbourne'i: elumerel laastatud transvestiidi välimus, kerge vihje põnevale sisule. Vihjeks see paraku jääbki, tegelaskuju pärineb firma Rent-a-Baddie laohoone tagaruumidest, mille asukaid iseloomustavad eelkõige jõllis silmad ja kime urin.
Njah, tegelaskond on üldiselt isikupäratu isegi fantaasiafilmi kohta. Malkovichi kohta ei oska üldse midagi arvata.
"Eragon" on, siis, mündimasina-kohvi asutuse puhketoas. Üldiselt võib vahele jätta, aga suure isu puhul ei tee paha ka. Eepilist joont tegijad õnneks tabavad, aga seda ei toeta korralik sisu. Paolini loo võlu Hollywoodile saab samas kohe selgeks: ilusad loodusvaated, lohelend (üks on eriti uhke), palju madinat ja näpuotsaga romanssi. Maitse-elamus jääb kaheldavaks, aga vahel on parem sooja pissi juua kui ilma istuda.
Hinne: 4/10
Subscribe to:
Posts (Atom)
