Ammu tahtsin reastada Phil Collinsi laulud armastusest, mis on lihtsalt liiga head.
Siit need tulevad, tähestikulises järjekorras.
"Against All Odds (Take a Look at Me Now)"
"Don't Let Him Steal Your Heart Away"
"Do You Remember?"
"I Cannot Believe It's True"
"I Don't Wanna Know"
"If Leaving Me Is Easy"
"Like China"
"Something Happened on the Way to Heaven"
"Tearing and Breaking"
"Two Hearts"
"You Can't Hurry Love"
"You Know What I Mean"
July 23, 2006
Sarjad: "Dead Like Me"
"Dead Like Me" (2003-4)
DLM / MGM Television, looja Bryan Fuller
Kaks hooaega, 14+15 osa, kestvusega ~42 min
Pool aastat usinat sarjavaatamist väsitas nii ära, et pole mitu kuud jätkanud. Aga vahelduseks arvustus, mille plaanisin kirjutada juba hiliskevadel.
"Dead Like Me" on igati hea asi, mis muutub küll teisel hooajal natuke üksluiseks, aga lõpetab meie tähelepanu ja (mis eriti tähtis!) südameid alati peopesal hoides.
Selle keskmes on väike grupp ootamatult surnud inimesi, kes ei saanud võimalust liikuda uutele jahimaadele, vaid paigutati tagasi elavate sekka – parema sõna puudumisel vikatimeesteks. Nad peavad olema õigel ajal õiges kohas, et leida kindel inimene ja teda puudutada. Kõik need isikud on nimelt määratud surema, kuid kui hingele pole tee lahti tehtud, jääb ta kehasse kinni ja saab korraliku šoki.
Grupi moodustavaid põhitegelasi on viis, kellest üks vahetatakse mingil põhjusel ruttu välja, aga mantlipärija on ka intrigeerivam.
Kesksele kohale asetati teismelise tüdrukuna surnud Georgia (Ellen Muth, kellele see on jäänud seni viimaseks ekraanitööks), kes ei osanud veel eluski rahuldavat kohta leida, rääkimata uuest positsioonist, ee, suures mängus. Alati mornipoolne neiu leiab suureks rahulolematuseks, et sunniviisiline missioon ei too raha, aga ta vajab ikka kodu, toitu, suhtlemist, eksistentsile mõtet ning kõike muud, mis ei tohiks idee poolest surres enam probleemi kujutada.
Päevatööks saab kontoris istumine, mille kujutamine on vaimukamgi kui näiteks Mike Judge'i kultuskomöödia "Office Space".
Sarjal on mitu põhiliini ja kuna tulemuseks on tragikomöödia, erinevad need toonilt üsna palju, pakkudes üksteisele nauditavat vaheldust. Kõigis leidub nii kurb kui naljakas pool, aga Georgia kontori-elu orienteeritakse neist kõige rohkem komöödiale, mis on tänapäeva inimeste suhtes salvavalt irooniline. Tabavalt antakse edasi tähelepanek, et läänemaailm liigub üha tugevama sotsiaalse kapseldumise poole, mistõttu enamik kaaslasi tunduvad meile juba parajad friigid, kellega isegi ei tahaks suhestuda, kui see tunduks võimalik. Üllataval kombel tehakse mingil hetkel ka madalalaubalisi peerunalju, aga need õnnestuvad teise üllatusena hästi.
Kõige šefim tegelane siit on vast maopilguga paks tädi, kes pidevalt Georgiat jõllitab ja salaja hobi korras ülemuse telefonitoru lakub. Crystal Dahl sobiks valatult Todd Solondzi film, kes võiks teda nüüd ainult üles leida.
Suhteliselt vaimukas on ka liin, kus vikatimehed käivad tööd tegemas ja suhtlevad inimestega, keda tulid edasi juhatama. Siin räägitakse mõndagi muhedat kõigil inimlikel teemadel, mis pähe tulevad. Paljud lahkujad tunduvad nii lahedad kujud, et tahaks nendega rohkem tutvuda. Nagu superheas draamasarjas "Six Feet Under" ("Mulla all"), näeme alati, kuidas nood täpselt surid. See on tihti tobe vaatepilt, mis ajaks naerma, kui poleks tegelikult tõsine asi.
Kõige süngem osa on Georgia pere edasine elu, kes polnud niigi väga lähedased ja keda raputab vanema tütre ootamatu lahkumine päris kõvasti. Tegelased äratavad ruttu huvi, nende tunded on usutavad ja näitlejad korralikud. Cynthia Stevensoni kehastatud ema eriti, kes lausa loodud mõrusid mõrdasid mängima, nagu nähtud "The L Wordi" kolmandas hooajaski. See liin on siiski nii morbiidne ja vaevatud, et väsitab kiiresti. Selle osakaalu võiks veidi vähendada, tutvustades rohkem surijaid, kellest enamik tunduvad kohe esmapilgul väga põnevad, aga kes saavad tihti ainult mõned minutid ekraaniruumi.
Väga nauditav on samuti viimane põhiliin, kus vikatimehed käivad koos, et peamiselt tööasjus suhelda. Nad istuvad kindlas söögikohas ja põhiliselt virisevad üksteise kallal, aga intrigeerivad üldse kõige rohkem. Ajapikku avatakse kõigi taustu, kuigi rõhk on ikkagi Georgial, mis muudab kirju kamba aina põnevamaks. Osatäitjadki on väga sümpaatsed, kellest tõuseb esile Rube ehk Mandy Patinkin. Selles vanemas härrasmehes on küpsust, tabavat kuiva huumorit, aastatega karastunud terast ja vahel üllatavalt palju soojust, muutes ta sarja parimaks tegelaseks, mulle üldse üheks meeldejäävaimaks sarjategelaseks ning ideaalseks isafiguuriks. Vääriks omaette sarja / filmi / kõiki kiidusõnu, mida suudab koguda. Suurepärane saavutus, mille võrdluseks kõlbaks vast James Gandolfini "Sopranodest".
Eelnevast võib aru saada, mis vastab ka täielikult tõele, et "Dead Like Me" on üks omapärane elukas. Eelkõige on see draama, mis pakub intrigeerivaid tegelasi ja näitlejatöid. Lisaks on see filosoofiliseks kalduv mõtisklus elust ja kõige väärtusest, mis meid ümbritseb; tarku sõnu leiab tegijaskond küllaga. Samuti eksisteerib täiesti töötav komöödiapool ja omapära lisab müstiline element, mis väljendub muidugi põhitegelaste töös ja surnutega vestlemises.
Vikatimeeste teema muudab veidi lapsikuks odava välimusega jeekimite lisamine, kelle tööks kõikjal ringi siblida ning tekitada eeldused ettemääratud surmajuhtumite tekkeks. Neid näeme õnneks vähe, sest üldisele tasemele need päris ei vasta. Palju lahedam, kui krõlle asendaks teised inim-vikatimehed, kes paigutati lihtsalt teist ülesannet täitma. Siit annaks välja imeda jällegi toredaid mono/dialooge ja intrigeerivaid tüüpe.
"Dead Like Me" ainus viga ongi see, et põhiliinid sisaldavad palju ühelaadset tegevust, mis võib tasapisi rutiinseks muutuda. Eriti häirib see pisemate tegelaste puhul, kes tulevad ja pakuvad tõesti vaheldust, aga visatakse siis ruttu välja. Lootust muutuseks jagab teise hooaja teine pool, kus astub esile ülbe naistemees Ray (Eric McCormack on väga mõjuv), aga temagi kaob kolme episoodi möödudes. Ja siis lõpetati sari üldse ära.
Järele mõeldes on keskset kohta täitev Ellen Muth siiski nõrgim näitleja, kes toetub liiga palju miimikale ja pingutab kergelt üle. Aga ta sobib teistega kokku küll.
Ära saa valesti aru, üldmulje on endiselt väga hea. Sari on sündinud kultusteos, mis jäi laiemal publikul lihtsalt miskipärast märkamata. Ilmselt ei nähtud turustamisega palju vaeva.
"Dead Like Me" pole siiski "Six Feet Underi" konkurent, viimane on palju tõsisem ning üldiselt isegi veel paremini mängitud. Mõlema keskne sõnum on siiski valusalt aktuaalne: paljud elavad, nagu ei sureks, ja surevad nagu poleks elanudki. Kas see ei ole kõige eksistentsiaalselt süngem mõte, mis on sinu väikesest kuplist viimati läbi käinud?
DLM / MGM Television, looja Bryan Fuller
Kaks hooaega, 14+15 osa, kestvusega ~42 min
Pool aastat usinat sarjavaatamist väsitas nii ära, et pole mitu kuud jätkanud. Aga vahelduseks arvustus, mille plaanisin kirjutada juba hiliskevadel.
"Dead Like Me" on igati hea asi, mis muutub küll teisel hooajal natuke üksluiseks, aga lõpetab meie tähelepanu ja (mis eriti tähtis!) südameid alati peopesal hoides.
Selle keskmes on väike grupp ootamatult surnud inimesi, kes ei saanud võimalust liikuda uutele jahimaadele, vaid paigutati tagasi elavate sekka – parema sõna puudumisel vikatimeesteks. Nad peavad olema õigel ajal õiges kohas, et leida kindel inimene ja teda puudutada. Kõik need isikud on nimelt määratud surema, kuid kui hingele pole tee lahti tehtud, jääb ta kehasse kinni ja saab korraliku šoki.
Grupi moodustavaid põhitegelasi on viis, kellest üks vahetatakse mingil põhjusel ruttu välja, aga mantlipärija on ka intrigeerivam.
Kesksele kohale asetati teismelise tüdrukuna surnud Georgia (Ellen Muth, kellele see on jäänud seni viimaseks ekraanitööks), kes ei osanud veel eluski rahuldavat kohta leida, rääkimata uuest positsioonist, ee, suures mängus. Alati mornipoolne neiu leiab suureks rahulolematuseks, et sunniviisiline missioon ei too raha, aga ta vajab ikka kodu, toitu, suhtlemist, eksistentsile mõtet ning kõike muud, mis ei tohiks idee poolest surres enam probleemi kujutada.
Päevatööks saab kontoris istumine, mille kujutamine on vaimukamgi kui näiteks Mike Judge'i kultuskomöödia "Office Space".
Sarjal on mitu põhiliini ja kuna tulemuseks on tragikomöödia, erinevad need toonilt üsna palju, pakkudes üksteisele nauditavat vaheldust. Kõigis leidub nii kurb kui naljakas pool, aga Georgia kontori-elu orienteeritakse neist kõige rohkem komöödiale, mis on tänapäeva inimeste suhtes salvavalt irooniline. Tabavalt antakse edasi tähelepanek, et läänemaailm liigub üha tugevama sotsiaalse kapseldumise poole, mistõttu enamik kaaslasi tunduvad meile juba parajad friigid, kellega isegi ei tahaks suhestuda, kui see tunduks võimalik. Üllataval kombel tehakse mingil hetkel ka madalalaubalisi peerunalju, aga need õnnestuvad teise üllatusena hästi.
Kõige šefim tegelane siit on vast maopilguga paks tädi, kes pidevalt Georgiat jõllitab ja salaja hobi korras ülemuse telefonitoru lakub. Crystal Dahl sobiks valatult Todd Solondzi film, kes võiks teda nüüd ainult üles leida.
Suhteliselt vaimukas on ka liin, kus vikatimehed käivad tööd tegemas ja suhtlevad inimestega, keda tulid edasi juhatama. Siin räägitakse mõndagi muhedat kõigil inimlikel teemadel, mis pähe tulevad. Paljud lahkujad tunduvad nii lahedad kujud, et tahaks nendega rohkem tutvuda. Nagu superheas draamasarjas "Six Feet Under" ("Mulla all"), näeme alati, kuidas nood täpselt surid. See on tihti tobe vaatepilt, mis ajaks naerma, kui poleks tegelikult tõsine asi.
Kõige süngem osa on Georgia pere edasine elu, kes polnud niigi väga lähedased ja keda raputab vanema tütre ootamatu lahkumine päris kõvasti. Tegelased äratavad ruttu huvi, nende tunded on usutavad ja näitlejad korralikud. Cynthia Stevensoni kehastatud ema eriti, kes lausa loodud mõrusid mõrdasid mängima, nagu nähtud "The L Wordi" kolmandas hooajaski. See liin on siiski nii morbiidne ja vaevatud, et väsitab kiiresti. Selle osakaalu võiks veidi vähendada, tutvustades rohkem surijaid, kellest enamik tunduvad kohe esmapilgul väga põnevad, aga kes saavad tihti ainult mõned minutid ekraaniruumi.
Väga nauditav on samuti viimane põhiliin, kus vikatimehed käivad koos, et peamiselt tööasjus suhelda. Nad istuvad kindlas söögikohas ja põhiliselt virisevad üksteise kallal, aga intrigeerivad üldse kõige rohkem. Ajapikku avatakse kõigi taustu, kuigi rõhk on ikkagi Georgial, mis muudab kirju kamba aina põnevamaks. Osatäitjadki on väga sümpaatsed, kellest tõuseb esile Rube ehk Mandy Patinkin. Selles vanemas härrasmehes on küpsust, tabavat kuiva huumorit, aastatega karastunud terast ja vahel üllatavalt palju soojust, muutes ta sarja parimaks tegelaseks, mulle üldse üheks meeldejäävaimaks sarjategelaseks ning ideaalseks isafiguuriks. Vääriks omaette sarja / filmi / kõiki kiidusõnu, mida suudab koguda. Suurepärane saavutus, mille võrdluseks kõlbaks vast James Gandolfini "Sopranodest".
Eelnevast võib aru saada, mis vastab ka täielikult tõele, et "Dead Like Me" on üks omapärane elukas. Eelkõige on see draama, mis pakub intrigeerivaid tegelasi ja näitlejatöid. Lisaks on see filosoofiliseks kalduv mõtisklus elust ja kõige väärtusest, mis meid ümbritseb; tarku sõnu leiab tegijaskond küllaga. Samuti eksisteerib täiesti töötav komöödiapool ja omapära lisab müstiline element, mis väljendub muidugi põhitegelaste töös ja surnutega vestlemises.
Vikatimeeste teema muudab veidi lapsikuks odava välimusega jeekimite lisamine, kelle tööks kõikjal ringi siblida ning tekitada eeldused ettemääratud surmajuhtumite tekkeks. Neid näeme õnneks vähe, sest üldisele tasemele need päris ei vasta. Palju lahedam, kui krõlle asendaks teised inim-vikatimehed, kes paigutati lihtsalt teist ülesannet täitma. Siit annaks välja imeda jällegi toredaid mono/dialooge ja intrigeerivaid tüüpe.
"Dead Like Me" ainus viga ongi see, et põhiliinid sisaldavad palju ühelaadset tegevust, mis võib tasapisi rutiinseks muutuda. Eriti häirib see pisemate tegelaste puhul, kes tulevad ja pakuvad tõesti vaheldust, aga visatakse siis ruttu välja. Lootust muutuseks jagab teise hooaja teine pool, kus astub esile ülbe naistemees Ray (Eric McCormack on väga mõjuv), aga temagi kaob kolme episoodi möödudes. Ja siis lõpetati sari üldse ära.
Järele mõeldes on keskset kohta täitev Ellen Muth siiski nõrgim näitleja, kes toetub liiga palju miimikale ja pingutab kergelt üle. Aga ta sobib teistega kokku küll.
Ära saa valesti aru, üldmulje on endiselt väga hea. Sari on sündinud kultusteos, mis jäi laiemal publikul lihtsalt miskipärast märkamata. Ilmselt ei nähtud turustamisega palju vaeva.
"Dead Like Me" pole siiski "Six Feet Underi" konkurent, viimane on palju tõsisem ning üldiselt isegi veel paremini mängitud. Mõlema keskne sõnum on siiski valusalt aktuaalne: paljud elavad, nagu ei sureks, ja surevad nagu poleks elanudki. Kas see ei ole kõige eksistentsiaalselt süngem mõte, mis on sinu väikesest kuplist viimati läbi käinud?
Reklaam
Arvutimaailm ja [digi] omavad uusi kodukaid
www.digiajakiri.ee
www.am.ee
Viimasel tasub elu sisse puhuda ka foorumile, eks ole
www.digiajakiri.ee
www.am.ee
Viimasel tasub elu sisse puhuda ka foorumile, eks ole
July 16, 2006
"Pirates of the Caribbean: Dead Man's Chest"
Indias on tüüpilised kinofilmid meie mõistes ülipikad, neljatunnised on täitsa tavalised. Suures riigis leidub tohutult palju virelejaid, kes loobuks pigem õhtusöögist kui kinoskäigust, mõlemat tihtipeale ei saa; vaevaga kokkuhoitud raha välja käies tahetakse siis nõnda palju meelelahutust kui võimalik.
Sama tendents on hakanud vaikselt kimbutama Hollywoodi: suured stuudioprojektid venivad nüüd regulaarselt kahe ja poole, või isegi kolmetunnisteks. Süüdlaseks ilmselt Peter Jackson ja tema "Sõrmuste isand", mis tegi tootjatele selgeks, et üks suursugune vaatemäng nõuab ikka rohkem aega kui tavaline film. Üldse oleks parem planeerida kohe triloogia, vändates näiteks teise ja kolmanda järjest, et korraldamiskulusid kokku hoida.
See on ilmselt ka nutikas vastutaktika piraatlusele. Normaalne filmisõber ikka ei viitsi suuri projekte arvutiekraanilt vahtida, eriti uduse ja viletsa koopia puhul, mille vastukaaluks ilmub poole aasta pärast ekstratega koormatud uhke DVD.
"Pirates of the Caribbean: Dead Man's Chest" jätkab uhkelt "The Curse of the Black Pearli" traditsioone, venides kahe ja poole tunniseks, st isegi seitse minutit pikemaks kui liiga pikk eelkäija. Magama pandi 140 miljoni dollari asemel seekord 225. Vaatamisväärset materjali nopiks kokku pigem tunni-pooleteise jagu, aga nii lühikesi suvefilme teevad ju ainult peded. Tootjad-levitajad tunneks sellest pigem rõõmu kui nõudlikumad vaatajad igavusse kõngeks. Vähemalt ei kirjuta või räägi pärast halbu asju.
Ma mõtlesin kohati, et suren igavusse.
"Caribbeani" edu on mind alati hämmastanud. Esimene osa kogus muuseas kinodest 653,2 miljonit dollarit, mis teeb sellest praeguses vääringus läbi aegade suurima kassahiti nr 25. Teiselgi läheb kardetavasti väga hästi. Aga mida täpselt saame? Palju lakutud kära mitte millestki. Ma ei oskaks nimetada ühtegi Hollywoodi eepost, mis oleks intriigivabamad kui "Piraadid". Vähemalt nende seast, mis omadega plussi tulnud.
Oleks siis kestvus normaalne, aga ei. Iga laheda hetke vahele topitakse hunnik igavust, mis koosneb peamiselt lasteteatri lennukusega pseudo-kostüümidraamast. Okei, alati pole tähtis, mida tehakse, vaid kuidas tehakse, aga oleks siis näitlejatest asja. Nad peavad etlema sihukest jura, et ma lihtsalt ei suuda seda tõsiselt võtta, rääkimata neist endist. Tulemuseks on kõige emotsioonivabam seiklus, mida võimalik ette kujutada. Realiseerimistähtaja ületanud Johnny Depp (kus te kõik siis olite, kui ta tegi põnevaid filme?) pluss oma karjääri kõige tühjemaid rolle teostavad Keira Knightley ja Orlando Bloom – pole kindel, et 2007. suvel valmivat kolmandat osa üldse vaatan. Selle alapealkiri on tegelikult lahe: "At World's End".
"Dead Man's Chest" pakub kõike seda, mis eelkäija: pildiliselt kõik paika timmitud ja ilus, sisu võiks suuresti ahju loopida.
Uus asi on suur müstiline mere-elukas Kraken, kes kimbutab peategelasi ja kellest võiks teha eraldi müstilis-ajaloolise seikluse. Sellega võitlemise kohad on nii lahedad, et vägisi tekib soov selle arvelt teiste tegelaste osakaalu vähendada. Enamasti näidatakse ainult kombitsaid, aga mida sa ülekasvanud kalmaari ikka nii väga inspekteerid. See oleks põhjus vaadata nr 2.
Lõpupoole toimuv võtmejaht, mis sisaldab taga-ajamisi, kolmekesi mõõklemist, väga suurt ratast ja muud armsat, on samuti väga tore. Mitmel rindel ja tasapinnal toimuvad võitlused seati hästi paika ja tulemus on pilkupüüdev – see oleks põhjus vaadata nr 1.
Põhjus nr 3 oleks see, mis leiab aset pärismaalaste külas. Vangid kaljuseinal ronimas, toika külge seotud Sparrow' akrobaatika ja pärismaalaste reaktsioonid toimuvale on filmi isikupäraseim osa, mis võiks parimal juhul jätta mulje, et "Dead Man's Chestil" on omapärane ja mingi algeline huumorimeel.
Põhjus nr 4 tuleb ka ära. Piraadid. Enamik kambast on niisama töllmokad, kelle funktsiooniks kohapeal passida ja heal juhul midagi ütelda. Nende osavõtul viiakse Tortugas siiski läbi päris naljakas baarikaklus, mis näeb välja nagu purjus kunstniku nägemus baarikaklusest ja on ka üsna veidralt kokku pandud. Inimesed ründavad teisi inimesi üsna suvaliselt ja see kõik näeb elegantselt lohakas välja, alates ja lõpedes eikusagil. Kaks eriti juhmi piraati saavad rohkem ekraaniaega ja tunduvad üllataval kombel põnevamad tegelased kui Depp-Knightley-Bloom kokku.
Paraku jääb nende nelja punkti vahele nii palju sisutühja jura, et ma hakkasin üsna rämedalt igavlema. Mille ajal mõtisklesin põhiliselt, et miks Depp on Sparrow' rollis ikka nii populaarne. Tekstil pole viga, kõige vaimukamad read kirjutatakse taas temale, aga mees mängib kohati selgelt üle, eriti miimikaga. Selline labasevõitu klounaad ei jäta muljet, et ta valdab füüsilist koomikat, pigem tundub aeg-ajalt, et ta ei oska enam näidelda.
Kui sulle meeldis esimene osa, meeldib teine ka. Kui esimene tundus nüri, on teine veel hullem. Liiga vähe põnevat liiga pika ajaga. Tehke tunni võrra lühemaks ja hinne liigub järsult üles.
Hinne: 4/10
Sama tendents on hakanud vaikselt kimbutama Hollywoodi: suured stuudioprojektid venivad nüüd regulaarselt kahe ja poole, või isegi kolmetunnisteks. Süüdlaseks ilmselt Peter Jackson ja tema "Sõrmuste isand", mis tegi tootjatele selgeks, et üks suursugune vaatemäng nõuab ikka rohkem aega kui tavaline film. Üldse oleks parem planeerida kohe triloogia, vändates näiteks teise ja kolmanda järjest, et korraldamiskulusid kokku hoida.
See on ilmselt ka nutikas vastutaktika piraatlusele. Normaalne filmisõber ikka ei viitsi suuri projekte arvutiekraanilt vahtida, eriti uduse ja viletsa koopia puhul, mille vastukaaluks ilmub poole aasta pärast ekstratega koormatud uhke DVD.
"Pirates of the Caribbean: Dead Man's Chest" jätkab uhkelt "The Curse of the Black Pearli" traditsioone, venides kahe ja poole tunniseks, st isegi seitse minutit pikemaks kui liiga pikk eelkäija. Magama pandi 140 miljoni dollari asemel seekord 225. Vaatamisväärset materjali nopiks kokku pigem tunni-pooleteise jagu, aga nii lühikesi suvefilme teevad ju ainult peded. Tootjad-levitajad tunneks sellest pigem rõõmu kui nõudlikumad vaatajad igavusse kõngeks. Vähemalt ei kirjuta või räägi pärast halbu asju.
Ma mõtlesin kohati, et suren igavusse.
"Caribbeani" edu on mind alati hämmastanud. Esimene osa kogus muuseas kinodest 653,2 miljonit dollarit, mis teeb sellest praeguses vääringus läbi aegade suurima kassahiti nr 25. Teiselgi läheb kardetavasti väga hästi. Aga mida täpselt saame? Palju lakutud kära mitte millestki. Ma ei oskaks nimetada ühtegi Hollywoodi eepost, mis oleks intriigivabamad kui "Piraadid". Vähemalt nende seast, mis omadega plussi tulnud.
Oleks siis kestvus normaalne, aga ei. Iga laheda hetke vahele topitakse hunnik igavust, mis koosneb peamiselt lasteteatri lennukusega pseudo-kostüümidraamast. Okei, alati pole tähtis, mida tehakse, vaid kuidas tehakse, aga oleks siis näitlejatest asja. Nad peavad etlema sihukest jura, et ma lihtsalt ei suuda seda tõsiselt võtta, rääkimata neist endist. Tulemuseks on kõige emotsioonivabam seiklus, mida võimalik ette kujutada. Realiseerimistähtaja ületanud Johnny Depp (kus te kõik siis olite, kui ta tegi põnevaid filme?) pluss oma karjääri kõige tühjemaid rolle teostavad Keira Knightley ja Orlando Bloom – pole kindel, et 2007. suvel valmivat kolmandat osa üldse vaatan. Selle alapealkiri on tegelikult lahe: "At World's End".
"Dead Man's Chest" pakub kõike seda, mis eelkäija: pildiliselt kõik paika timmitud ja ilus, sisu võiks suuresti ahju loopida.
Uus asi on suur müstiline mere-elukas Kraken, kes kimbutab peategelasi ja kellest võiks teha eraldi müstilis-ajaloolise seikluse. Sellega võitlemise kohad on nii lahedad, et vägisi tekib soov selle arvelt teiste tegelaste osakaalu vähendada. Enamasti näidatakse ainult kombitsaid, aga mida sa ülekasvanud kalmaari ikka nii väga inspekteerid. See oleks põhjus vaadata nr 2.
Lõpupoole toimuv võtmejaht, mis sisaldab taga-ajamisi, kolmekesi mõõklemist, väga suurt ratast ja muud armsat, on samuti väga tore. Mitmel rindel ja tasapinnal toimuvad võitlused seati hästi paika ja tulemus on pilkupüüdev – see oleks põhjus vaadata nr 1.
Põhjus nr 3 oleks see, mis leiab aset pärismaalaste külas. Vangid kaljuseinal ronimas, toika külge seotud Sparrow' akrobaatika ja pärismaalaste reaktsioonid toimuvale on filmi isikupäraseim osa, mis võiks parimal juhul jätta mulje, et "Dead Man's Chestil" on omapärane ja mingi algeline huumorimeel.
Põhjus nr 4 tuleb ka ära. Piraadid. Enamik kambast on niisama töllmokad, kelle funktsiooniks kohapeal passida ja heal juhul midagi ütelda. Nende osavõtul viiakse Tortugas siiski läbi päris naljakas baarikaklus, mis näeb välja nagu purjus kunstniku nägemus baarikaklusest ja on ka üsna veidralt kokku pandud. Inimesed ründavad teisi inimesi üsna suvaliselt ja see kõik näeb elegantselt lohakas välja, alates ja lõpedes eikusagil. Kaks eriti juhmi piraati saavad rohkem ekraaniaega ja tunduvad üllataval kombel põnevamad tegelased kui Depp-Knightley-Bloom kokku.
Paraku jääb nende nelja punkti vahele nii palju sisutühja jura, et ma hakkasin üsna rämedalt igavlema. Mille ajal mõtisklesin põhiliselt, et miks Depp on Sparrow' rollis ikka nii populaarne. Tekstil pole viga, kõige vaimukamad read kirjutatakse taas temale, aga mees mängib kohati selgelt üle, eriti miimikaga. Selline labasevõitu klounaad ei jäta muljet, et ta valdab füüsilist koomikat, pigem tundub aeg-ajalt, et ta ei oska enam näidelda.
Kui sulle meeldis esimene osa, meeldib teine ka. Kui esimene tundus nüri, on teine veel hullem. Liiga vähe põnevat liiga pika ajaga. Tehke tunni võrra lühemaks ja hinne liigub järsult üles.
Hinne: 4/10
Subscribe to:
Posts (Atom)
