King pole tuntud järjelembuse poolest, eelistades ka "Dark Towerit" nimetada romaaniks, mis koosneb seitsmest väljalaskest. Pealkirjas mainitud asutus on kõikide reaalsuste keskne punkt, mille poole püüdleb vesternimaailma viimane püstolikangelane Roland. Et see on viimane jagu, jõutakse lõpuks kohale.
Iga mahuka seeria taset määrab muuhulgas see, kuidas ja millisel määral lahtised otsad lõpuks kokku seotakse. Kohmaka pealkirjaga luigelaul lisab põnevaid uusi sündmusi ja tegelasi, kuid ei unusta õnneks vastata ammu põletanud küsimusele nagu mida Roland täpselt sajandite kaupa ikkagi tegi, kui veel üksi Tumedat Torni otsis. Samas jääb ikka saladuseks, kuidas neil kunagi laskemoon otsa ei lõpe, viimati hangiti seda juurde teises osas, kui mälu ei peta. Või siis mis on täpselt Flaggi eesmärk ja roll kogu saagas.
Finaal on üllatav ja intrigeeriv, kuigi ausalt öeldes meeldisid mulle enam mõned fännide ideed netis, mis seal võiks juhtuda. Näiteks see, et eepos toimub tegelikult autori peas, kelle loomulik vananemine ongi kaasa toonud maailma lagunemise.
Viimased neli raamatut on oskuslikumalt kirjutatud kui esimesed kolm, aga kuues-seitsmes ei küüni paraku neljandale-viiendale lähedale, mis jäävad kõrgpunktiks. Asi selles, et King on nii pikale veninud ning mahukast sarjast nähtavalt väsinud, ent peab ikka miskipärast vajalikuks lõpuga venitada. "DT6" on muidugi mõistlik tükk, aga "7" võiks olla vabalt kakssada lehekülge lühem ja ükski koer ei hauguks.
Eriti on hakanud tüütama Susannah' raseduse teema, millele pühendati juba eelmisel ringil liig palju ruumi. Siin jätkub see kammaijaa veel mõnda aega, enne kui Mordred ilmale tuleb. Veel kisub viimane rännak nürivõitu rühkimiseks nagu teises osas retk rannal, mis ei aita just pinget kruvida.
Lisanduvad tegelased on üllatuslikult "DT7" suurim trump. Mõni on tegelikult juba tuttav ning Brautigani tunneme väga heast jutusarjast "Hearts in Atlantis", aga nende naasmine lisab siiski värsket verd. Lahe on õppida tundma Brautigani minevikku, aga seda võiks Callahani eeskujul pikemalt tutvustada, kui raamat niigi pikk. Dandelo on äärmiselt lahe kõrvaltegelane, väärides suuremat rolli mõnes tulevases kirjatöös. Mordred on "paha poisi" kohta ebakingilikult sügav karakter... aga miks Veripunane Kuningas ei vääri samasugust kohtlemist?
Siin peitub ka suurim nõrkus, mis tõmbab olulisi punkte maha muidu paljulubavalt raamatult. King ajab "7" väsimusest hoolimata pikaks (venitamist on tunda ikka siin-seal, eriti viimases kolmandikus), aga lahendab mitmed võtmesündmused pealiskaudselt, isegi algajalikult. Hea näide pärineb Rajametsalt, et "The Standis" ka tuumapommi plahvatuse üle elanud Flagg ei suuda end korraga vajadusel tõhusalt kaitsta. Kord jutujärg lohiseb, siis hüpatakse olulistest punktidest banaalseid lahendusi appi võttes rabinaga üle – nii tõesti ei lähe.
Lõppu lisati ka Robert Browningi poeem "Childe Roland...", mis on olnud sarja suurim sisuline inspiratsioon. Illustratsioonid on kõvakaanelise vahel vinged, isegi paremad kui "Calla's".
Hinne: 6/10
Tahad lugeda eelmiste arvustusi? Leia need kuupäevade 20.11, 5.11, 6.10, 1.2, 15.3 ja 29.3 alt.
* Esmatrükk 2004. 845 lk.
April 27, 2005
April 26, 2005
David Kushner "Masters of Doom"
Ma teenin videomängude nautimisega raha juba aastaid, aga huvitaval kombel polegi neist veel mõnda pikemat kirjatööd pihku saanud.
"How Two Guys Created an Empire and Transformed Pop Culture" on selle tõsielulise raamatu alapealkiri. Kesksed tegelased on kaks enam kui legendaarset arvutimängude valmistajat, John Romero ning John Carmack. Kushner kaardistab nende noorust ning karjääri, meeste asutatud firma id Software'i ajalugu üldiselt ja natuke videomängude ajalugu laiemas plaanis. See lugu on "Ameerika unistuse" täitumine kõige puhtamas vormis: ole andekas ja näe vaeva, küll magusad tulemused sinuni jõuavad.
Lähenemine on fännamise ja emotsioonide asemel asjalik ning faktipõhine, mis aga ei kahanda raamatu väärtust ajaviitena sugugi ega muuda seda kuivaks. Mänguhuviline leiab sõna otseses mõttes lademes värvikat, tõhusat informatsiooni id'st, projektidest, inimestest ja üldiselt, kuis arvutimängud kujunesid viieteistkümne aastaga üliõpilaste salahobist tänase popkultuuri väga tähtsaks osaks. Kõik kolleegid, kes kahe Johni elus mingit rolli täitnud, saavad täpselt nii palju leheruumi kui väärivad. Kushner leiab ka alati aega tehniliste põhimõistete seletamiseks nagu mootor ja portimine (jne), aga kunagi ei teki tunnet, nagu keegi talutaks meid kannatlikult käe otsas ühest tähtsast mõistest teiseni.
Lõpus tuuakse ära põhjalik indeks kõigest, mida käsitleti. Kasutatud (aja)kirjanduse nimekiri mõjub samavõrd aukartust äratavalt. Kõige selle juures tahaks veel ainult täpsemat ülevaadet kõiksugu müüginumbritest, aga nende puudumine on arusaadav. Mängutootjad pole jõudnud Hollywoodi edevuse tasemele, mainides meeleldi ainult megahittide tulemusi. Üldiselt saame siiski aimu, millised rahad firmasse eri aegadel on sisse jooksnud. Aga miks puuduvad pildid? Siin pole absoluutselt ühtegi. Isegi mitte kaks Johni ei näita nägusid. Väga veider.
Üks tore asi veel. See võimas kroonika annab ajaloost paremini aimu kui nett või trükipress. Parandatakse mitu laialt levinud valearvamust nagu esimese arvutimängu sünniaeg (see jäi üllatuslikult 1950-ndate lõppu, mitte 1960-ndate algusse) ja FPSide sünniaeg. Samas leidub paar rumalat viga, mida võis tingida inimlik lohakus. Tomb Raiderit nimetatakse shooteriks, CD-plaate kutsutakse korra tarkvaraks. Aga ürituse ülevust see ei alanda. Kushneri teos on mõneks õhtuks korralik ajaviide ning mänguhuvilisele ülimalt vajalik ka faktikoguna.
"Masters of Doomist" väljastati samal aastal kõvakaaneline variant, mis lõpeb uue järelsõnaga autorilt. Ilmselt ei puuduta see siiski JR+JC edasist elu, mida on tiksunud juba kahe aasta jagu.
Romero ja Tom Hall tüdinesid Monkeystone Gamesist peagi ning kulutavad hetkel põhienergia Midway San Diegos projektijuhtidena, kaasa arvatud Gauntlet: Seven Sorrowsi kallal. Carmack tegeleb endiselt rakettidega ja arendab Doomi rollikat taskutelefonidele. Ta leidis, et mobiilidel pole praktiliselt üldse häid Java mänge. id Software ei tee aga midagi, millest press teaks.
Kohustuslik ost intelligentsele mängumaanile.
Hinne: 9/10
* Esmatrükk 2003. 335 lk.
"How Two Guys Created an Empire and Transformed Pop Culture" on selle tõsielulise raamatu alapealkiri. Kesksed tegelased on kaks enam kui legendaarset arvutimängude valmistajat, John Romero ning John Carmack. Kushner kaardistab nende noorust ning karjääri, meeste asutatud firma id Software'i ajalugu üldiselt ja natuke videomängude ajalugu laiemas plaanis. See lugu on "Ameerika unistuse" täitumine kõige puhtamas vormis: ole andekas ja näe vaeva, küll magusad tulemused sinuni jõuavad.
Lähenemine on fännamise ja emotsioonide asemel asjalik ning faktipõhine, mis aga ei kahanda raamatu väärtust ajaviitena sugugi ega muuda seda kuivaks. Mänguhuviline leiab sõna otseses mõttes lademes värvikat, tõhusat informatsiooni id'st, projektidest, inimestest ja üldiselt, kuis arvutimängud kujunesid viieteistkümne aastaga üliõpilaste salahobist tänase popkultuuri väga tähtsaks osaks. Kõik kolleegid, kes kahe Johni elus mingit rolli täitnud, saavad täpselt nii palju leheruumi kui väärivad. Kushner leiab ka alati aega tehniliste põhimõistete seletamiseks nagu mootor ja portimine (jne), aga kunagi ei teki tunnet, nagu keegi talutaks meid kannatlikult käe otsas ühest tähtsast mõistest teiseni.
Lõpus tuuakse ära põhjalik indeks kõigest, mida käsitleti. Kasutatud (aja)kirjanduse nimekiri mõjub samavõrd aukartust äratavalt. Kõige selle juures tahaks veel ainult täpsemat ülevaadet kõiksugu müüginumbritest, aga nende puudumine on arusaadav. Mängutootjad pole jõudnud Hollywoodi edevuse tasemele, mainides meeleldi ainult megahittide tulemusi. Üldiselt saame siiski aimu, millised rahad firmasse eri aegadel on sisse jooksnud. Aga miks puuduvad pildid? Siin pole absoluutselt ühtegi. Isegi mitte kaks Johni ei näita nägusid. Väga veider.
Üks tore asi veel. See võimas kroonika annab ajaloost paremini aimu kui nett või trükipress. Parandatakse mitu laialt levinud valearvamust nagu esimese arvutimängu sünniaeg (see jäi üllatuslikult 1950-ndate lõppu, mitte 1960-ndate algusse) ja FPSide sünniaeg. Samas leidub paar rumalat viga, mida võis tingida inimlik lohakus. Tomb Raiderit nimetatakse shooteriks, CD-plaate kutsutakse korra tarkvaraks. Aga ürituse ülevust see ei alanda. Kushneri teos on mõneks õhtuks korralik ajaviide ning mänguhuvilisele ülimalt vajalik ka faktikoguna.
"Masters of Doomist" väljastati samal aastal kõvakaaneline variant, mis lõpeb uue järelsõnaga autorilt. Ilmselt ei puuduta see siiski JR+JC edasist elu, mida on tiksunud juba kahe aasta jagu.
Romero ja Tom Hall tüdinesid Monkeystone Gamesist peagi ning kulutavad hetkel põhienergia Midway San Diegos projektijuhtidena, kaasa arvatud Gauntlet: Seven Sorrowsi kallal. Carmack tegeleb endiselt rakettidega ja arendab Doomi rollikat taskutelefonidele. Ta leidis, et mobiilidel pole praktiliselt üldse häid Java mänge. id Software ei tee aga midagi, millest press teaks.
Kohustuslik ost intelligentsele mängumaanile.
Hinne: 9/10
* Esmatrükk 2003. 335 lk.
April 23, 2005
"Kingdom of Heaven"
Lee-lee-gendaarses "Sõrmuste isandas", jõudsalt samuti triloogiaks sirguvas "Kariibi mere piraatides" (järjed vändatakse ühe hooga) ja "Troojas" teeb kaasa selline kabe noormees nagu Orlando Bloom. Nii kaunis näitleja – ei, Kunstnik! – ei tohi jääda päris isikliku peaosata, mida mainitud kassatükid siiski ei pakkunud.
Siit see tuleb: 12. sajand, ristisõjad on all the rage, püha linna Jeruusalemma langemine Allahi kummardajate kätte. Bloom kehastab naise enesetapu tõttu depressioonist pungil seppa, kes põgeneb preestri mõrva järel, vastleitud isa (Liam Neeson) kannul Jeruusalemma. Temast saab rüütel ning järgmine alpha male, kes juhib risti-inimesi võitlusse paganate vastu.
Ilus Naine, Keda Peamees Paneb roll on Eva Greeni päralt, kes võlus meie südameid viimasel PÖFFil väga heas filmis "The Dreamers". Seekord ta keha ei näita. Tema põhiline eesmärk on vaadata unistavalt või kurvalt kaugusse, ja ta saab igati hakkama. A ärge süüdistage teda aja raiskamises, kui võiks jätkata suure kunstiga. Kui mulle tehtaks välja viibimine Marokos ning Hispaanias pluss hängimine filmitähtedega, ma läheks päris tasuta.
Teine tähtis tegija on Jeremy Irons, kelle funktsiooniks vana karune väga isane kõrvalosaline. Ta saab samuti hakkama ja pikk arm näol näib veenev. Ei midagi Oscari-väärilist, aga ega alati ju pea. Lihtsalt tõhus täitematerjal nagu mört telliste vahel.
Veel tuuakse sisse Edward Norton, kes võib teadupoolest väga rokkida. Paraku pole see sobiv võimalus, sest ta kehastab pidalitõbist kuningas Baldwini, kelle nägu katab mask ja ihust näeb ainult silmi + rõvedaks grimeeritud kätt. Baldwin suri tegelikult aasta enne siin kirjeldatavaid sündmusi, mistõttu tema lisamine tundub ebavajalik. Tal on vähe öelda ning tema kohalolek ei sügavda oluliselt lugu või tema õe pealiskaudset tegelaskuju (Eva Green). Kõik tegelased peale Godfrey (Neeson) olla samas reaalsed isikud ajaloost, nii et veel kord küsiks: milleks Baldwin?
MPDE onud jätavad mind pärast seda arvustust kardetavasti jälle paarist läbivaatusest ilma. Näiteks seetõttu, et Ridley Scott on neile väga oluline lavastaja. Aga kuidagi ei saa vaikida, et 6. mail kohalikel ekraanidel alustav "Taevane kuningriik" on sama lämmatavalt igav kui pooled minu emapoolsed sugulased. Esimest korda vaatasin kella vist 35 minuti möödudes, mis on alati halb märk, kui seanss küünib kahe ja poole tunnini.
Ridley Scott tegi selle ajaloolise eepose ilmselt hirmust, et ta on peagi liiga vana nii mastaapsete projektide haldamiseks (saab novembris 68). Teised liitusid ilmselt võimalusest "Gladiaatoriga" Oscarile kandideerinud lavastaja käe all sarnast asja proovida. Stsenaariumi tase ei huvitanud siis enam kedagi, ja see on ikka nõrk. "Troy" ja "Alexander" on hullemad, aga mitte palju. Isegi nõnda suurejoonelises teoses võiks arvestada lihtsa tõsiasjaga, et kõigepealt peavad "kandma" tegelased, siis lugu ja alles hiljem hakkavad mõjuma tehnilised saavutused nagu operaatoritöö, kostüümid, grimm, lahingute tase jne.
Praegu on sisuline pool lamedam kui vaataja huvi hoidmiseks kasulik oleks. Väiksem häda on mõned võtmestseenid, mis ei mõju usutavalt (preester ning sepikoda süttivad nagu lõkkesse visatud kuiv paber; Balian jääb laevahukus ainsana ellu; ta on ka üllatavalt hea mõõgavõitleja, kuigi algne treening isa kambas vihjab vastupidisele).
Palju rohkem häirib see pinnapealsus, millega mitmed võtmetegelased visandatakse. Nortoni Baldwin, Bloomi Balian, Greeni Sibylla, Ironsi Tiberias: nad on kui karikatuurid, kelles puudub igasugune intriig. Kõigil on kindel funktsioon, mida nad täidavad piisavalt pädevalt, aga midagi sellist küll pole, mille pärast käekäiku kaks ja pool tundi jälgida. Hea näide karakteriarenduse puudulikkusest on Greeni-Bloomi ekraanisuhe – mida see täpselt annab kummagi tegelasele, peale võimaluse veelgi rohkem mõtlikult kaugusse vaadata?
Orlando Bloomi näitlejameisterlikkus jääb samuti kaheldavaks. Ta saab hakkama, see on alati selge olnud. Aga roll ei paku küll võimalust mingeid tegelikke oskusi demonstreerida. Baliani A ja O on õigupoolest välimus – vaadake, tal on metsik välimus ning ta vaikib niimoodi mehiselt! Ausalt öeldes kahtlustan, et seetõttu naise surm sisse kirjutatigi – andmaks Balianile põhjust muudkui süngelt põrnitseda. Mida vähem teksti, seda kergemini saab säratu näitleja hakkama. Kes seda ei teadnud, pole filmide sisulise poole suhtes ilmselt kuigi tähelepanelik.
Aga mõned plussid. Võitlused on raevukad ja nauditavad, kuigi neid võiks rohkem olla. 40 min lõpust on päris okeid, sest Bloom peab siis oma kohustuslikud kõnepidamise stseenid, milleta ei ole ükski eepos täielik (ja viimased märulipalad jagatakse ka). Võttepaigad avaldavad muljet, eriti nn Jeruusalemm. Operaatoritöö on väga asjalik: õhustik tundub väga autentne, eriti alguses vastik talvine keskaegne Prantsusmaa. Esimene lahing, mis leiabki seal aset, jäi miskipärast ka kõige eredamalt meelde. Neeson teeb kobeda soorituse, aga tapetakse ruttu maha, ilmselt üldise keskpärasuse toitmiseks.
"Taevane kuningriik" on huvitaval kombel vähemalt mu kinohuviliste tuttavate seas tundmatu, kuigi kuulub aasta kallimate filmide sekka. Fox ei raatsinud seda ehk piisavalt reklaamida, sest eelarve on 130 miljonit dollarit ja peaosas niigi kuum poiss Bloom.
Hinne: 5/10
Siit see tuleb: 12. sajand, ristisõjad on all the rage, püha linna Jeruusalemma langemine Allahi kummardajate kätte. Bloom kehastab naise enesetapu tõttu depressioonist pungil seppa, kes põgeneb preestri mõrva järel, vastleitud isa (Liam Neeson) kannul Jeruusalemma. Temast saab rüütel ning järgmine alpha male, kes juhib risti-inimesi võitlusse paganate vastu.
Ilus Naine, Keda Peamees Paneb roll on Eva Greeni päralt, kes võlus meie südameid viimasel PÖFFil väga heas filmis "The Dreamers". Seekord ta keha ei näita. Tema põhiline eesmärk on vaadata unistavalt või kurvalt kaugusse, ja ta saab igati hakkama. A ärge süüdistage teda aja raiskamises, kui võiks jätkata suure kunstiga. Kui mulle tehtaks välja viibimine Marokos ning Hispaanias pluss hängimine filmitähtedega, ma läheks päris tasuta.
Teine tähtis tegija on Jeremy Irons, kelle funktsiooniks vana karune väga isane kõrvalosaline. Ta saab samuti hakkama ja pikk arm näol näib veenev. Ei midagi Oscari-väärilist, aga ega alati ju pea. Lihtsalt tõhus täitematerjal nagu mört telliste vahel.
Veel tuuakse sisse Edward Norton, kes võib teadupoolest väga rokkida. Paraku pole see sobiv võimalus, sest ta kehastab pidalitõbist kuningas Baldwini, kelle nägu katab mask ja ihust näeb ainult silmi + rõvedaks grimeeritud kätt. Baldwin suri tegelikult aasta enne siin kirjeldatavaid sündmusi, mistõttu tema lisamine tundub ebavajalik. Tal on vähe öelda ning tema kohalolek ei sügavda oluliselt lugu või tema õe pealiskaudset tegelaskuju (Eva Green). Kõik tegelased peale Godfrey (Neeson) olla samas reaalsed isikud ajaloost, nii et veel kord küsiks: milleks Baldwin?
MPDE onud jätavad mind pärast seda arvustust kardetavasti jälle paarist läbivaatusest ilma. Näiteks seetõttu, et Ridley Scott on neile väga oluline lavastaja. Aga kuidagi ei saa vaikida, et 6. mail kohalikel ekraanidel alustav "Taevane kuningriik" on sama lämmatavalt igav kui pooled minu emapoolsed sugulased. Esimest korda vaatasin kella vist 35 minuti möödudes, mis on alati halb märk, kui seanss küünib kahe ja poole tunnini.
Ridley Scott tegi selle ajaloolise eepose ilmselt hirmust, et ta on peagi liiga vana nii mastaapsete projektide haldamiseks (saab novembris 68). Teised liitusid ilmselt võimalusest "Gladiaatoriga" Oscarile kandideerinud lavastaja käe all sarnast asja proovida. Stsenaariumi tase ei huvitanud siis enam kedagi, ja see on ikka nõrk. "Troy" ja "Alexander" on hullemad, aga mitte palju. Isegi nõnda suurejoonelises teoses võiks arvestada lihtsa tõsiasjaga, et kõigepealt peavad "kandma" tegelased, siis lugu ja alles hiljem hakkavad mõjuma tehnilised saavutused nagu operaatoritöö, kostüümid, grimm, lahingute tase jne.
Praegu on sisuline pool lamedam kui vaataja huvi hoidmiseks kasulik oleks. Väiksem häda on mõned võtmestseenid, mis ei mõju usutavalt (preester ning sepikoda süttivad nagu lõkkesse visatud kuiv paber; Balian jääb laevahukus ainsana ellu; ta on ka üllatavalt hea mõõgavõitleja, kuigi algne treening isa kambas vihjab vastupidisele).
Palju rohkem häirib see pinnapealsus, millega mitmed võtmetegelased visandatakse. Nortoni Baldwin, Bloomi Balian, Greeni Sibylla, Ironsi Tiberias: nad on kui karikatuurid, kelles puudub igasugune intriig. Kõigil on kindel funktsioon, mida nad täidavad piisavalt pädevalt, aga midagi sellist küll pole, mille pärast käekäiku kaks ja pool tundi jälgida. Hea näide karakteriarenduse puudulikkusest on Greeni-Bloomi ekraanisuhe – mida see täpselt annab kummagi tegelasele, peale võimaluse veelgi rohkem mõtlikult kaugusse vaadata?
Orlando Bloomi näitlejameisterlikkus jääb samuti kaheldavaks. Ta saab hakkama, see on alati selge olnud. Aga roll ei paku küll võimalust mingeid tegelikke oskusi demonstreerida. Baliani A ja O on õigupoolest välimus – vaadake, tal on metsik välimus ning ta vaikib niimoodi mehiselt! Ausalt öeldes kahtlustan, et seetõttu naise surm sisse kirjutatigi – andmaks Balianile põhjust muudkui süngelt põrnitseda. Mida vähem teksti, seda kergemini saab säratu näitleja hakkama. Kes seda ei teadnud, pole filmide sisulise poole suhtes ilmselt kuigi tähelepanelik.
Aga mõned plussid. Võitlused on raevukad ja nauditavad, kuigi neid võiks rohkem olla. 40 min lõpust on päris okeid, sest Bloom peab siis oma kohustuslikud kõnepidamise stseenid, milleta ei ole ükski eepos täielik (ja viimased märulipalad jagatakse ka). Võttepaigad avaldavad muljet, eriti nn Jeruusalemm. Operaatoritöö on väga asjalik: õhustik tundub väga autentne, eriti alguses vastik talvine keskaegne Prantsusmaa. Esimene lahing, mis leiabki seal aset, jäi miskipärast ka kõige eredamalt meelde. Neeson teeb kobeda soorituse, aga tapetakse ruttu maha, ilmselt üldise keskpärasuse toitmiseks.
"Taevane kuningriik" on huvitaval kombel vähemalt mu kinohuviliste tuttavate seas tundmatu, kuigi kuulub aasta kallimate filmide sekka. Fox ei raatsinud seda ehk piisavalt reklaamida, sest eelarve on 130 miljonit dollarit ja peaosas niigi kuum poiss Bloom.
Hinne: 5/10
Arvutikino
"Kopps" (2003) --- 7/10
Hea-tuju-film väikelinna politseinikest Rootsis, kus elu on nii letargiline, et põhitegevus töö ajal on sõita autoga vorstiputkasse närimist soetama. Kuritegevust ei ole ega tule... kuni jaoskonda ähvardab sulgemine. Siis hakkavad töötajad ise pahandust tegema, sest ametnik kõrgemalt on ise kohal ja uurib seisukorda.
Eestis pealkirjaga "Pollarid" linastunud teost võiks määratleda eelkõige romantilise komöödiana – keskset kohta täidab linna külastava ametniku Jessica (Eva Röse) ning kohaliku seadusesilma (Fares Fares) liiniajamine. Palju tegevust pole ning loo humoorikama poole avaldumisega tuleb seetõttu oodata – 20 minutit algust ei tõmba küll jätkama – aga lõpuks mätsitakse kokku päris armas ajaviide. Stsenaristid tunnustavad vähemalt kirjutamise aluseid a la loo kordaminekuks peab kõigepealt tegelased sümpaatseks tegema, neile liha luudele andma. Et siis kvaliteet ruulib kvantiteedi üle, isegi kui ei viitsi teist korda vaadata. Ja näitlejatööd ei muuda seda väikest lugu teleteatriks, mis saadab needusena näiteks paljusid Eesti filme.
Mõnest filmist kohe pole palju kirjutada, olgu see nii hea kui tahes. Niipalju siiski lisan, et haigelt hea nimega Fares Fares on ühe stsenaristi / lavastaja Jacob Farese vanem vend ning pärinevad mehepojad eksootilisest Liibanonist.
"Paparazzi" (2004) --- 4/10
Kriitikud märkisid "Paparazzit" närides tihti, et debüteeriv filmilavastaja Paul Abascal tegi enne võtteplatsidel karjääri näitlejate juuksurina. Mehe pidevad telesarjade episoodide lavastused ei läinud kellelegi korda.
See ei tähenda siiski, et "Paparazzi" on alahinnatud. Idee on hea (tõusev actiontäht Cole Hauseri kehastuses maksab eriti ülbele kõmupiltnike kambale julmalt kätte), aga ainult heaks ideeks see jääbki. Inspiratsiooni andis muide Mel Gibsoni jutt, kuidas paparatsod on teda kiusanud, lisades: selleks saaks küll hea kättemaksufilmi! Gibbo firma Icon tootis ka.
Kõmupiltnikke tuntakse üldiselt sebijatena, kes hüppavad ootamatult välja, teevad pildid ära ja viskavad ruttu varvast. Siin kujutatakse neid nii tõsiselt pimeduse saadikutena nagu oleks tegu õuduka, mitte põnevikuga. Nad on kohe tõsised sitapead, kelle ninamees (Tom Sizemore) lausa väärib koledat karistamist.
Sisu arvestades ei saa ebausutavust muidugi ette heita. Miinused tulevad hoopis näitlejatööde arvelt. No pole siin ühtegi tegelast, kelle käekäik hakkaks huvitama. Esitused on sama ilmetud. Cole Hauser on teinud head tööd varem küll (viimati vast "White Oleander'is"), aga siin on ta kuidagi hingetu, samuti puudub side veel säratuma Robin Tunney'ga, kes kehastab abikaasat. Sizemore'ist jääb silma eelkõige, et meenutab rasvunud Hank Azariat. Üllatuslikud pisiosad on tulekul Gibsoni enda, Vince Vaughni (ta oli üks, kellele pakuti algselt peaosa), Chris Rocki ning Matthew McConaughey poolt. Ahjaa, vahel kohtame Dennis Farinat asja uuriva politseinikuna, aga temagi ei suuda seda karismavaakumit käima tõmmata, osas, mida ta suudaks esitada une pealt.
"Paparazzi" on kiiresti valmis visatud hea idee, sellesse ei peaks liiga tõsiselt suhtuma. A kuidas ma annan nii igavale filmile kõrgema hinde?
Hea-tuju-film väikelinna politseinikest Rootsis, kus elu on nii letargiline, et põhitegevus töö ajal on sõita autoga vorstiputkasse närimist soetama. Kuritegevust ei ole ega tule... kuni jaoskonda ähvardab sulgemine. Siis hakkavad töötajad ise pahandust tegema, sest ametnik kõrgemalt on ise kohal ja uurib seisukorda.
Eestis pealkirjaga "Pollarid" linastunud teost võiks määratleda eelkõige romantilise komöödiana – keskset kohta täidab linna külastava ametniku Jessica (Eva Röse) ning kohaliku seadusesilma (Fares Fares) liiniajamine. Palju tegevust pole ning loo humoorikama poole avaldumisega tuleb seetõttu oodata – 20 minutit algust ei tõmba küll jätkama – aga lõpuks mätsitakse kokku päris armas ajaviide. Stsenaristid tunnustavad vähemalt kirjutamise aluseid a la loo kordaminekuks peab kõigepealt tegelased sümpaatseks tegema, neile liha luudele andma. Et siis kvaliteet ruulib kvantiteedi üle, isegi kui ei viitsi teist korda vaadata. Ja näitlejatööd ei muuda seda väikest lugu teleteatriks, mis saadab needusena näiteks paljusid Eesti filme.
Mõnest filmist kohe pole palju kirjutada, olgu see nii hea kui tahes. Niipalju siiski lisan, et haigelt hea nimega Fares Fares on ühe stsenaristi / lavastaja Jacob Farese vanem vend ning pärinevad mehepojad eksootilisest Liibanonist.
"Paparazzi" (2004) --- 4/10
Kriitikud märkisid "Paparazzit" närides tihti, et debüteeriv filmilavastaja Paul Abascal tegi enne võtteplatsidel karjääri näitlejate juuksurina. Mehe pidevad telesarjade episoodide lavastused ei läinud kellelegi korda.
See ei tähenda siiski, et "Paparazzi" on alahinnatud. Idee on hea (tõusev actiontäht Cole Hauseri kehastuses maksab eriti ülbele kõmupiltnike kambale julmalt kätte), aga ainult heaks ideeks see jääbki. Inspiratsiooni andis muide Mel Gibsoni jutt, kuidas paparatsod on teda kiusanud, lisades: selleks saaks küll hea kättemaksufilmi! Gibbo firma Icon tootis ka.
Kõmupiltnikke tuntakse üldiselt sebijatena, kes hüppavad ootamatult välja, teevad pildid ära ja viskavad ruttu varvast. Siin kujutatakse neid nii tõsiselt pimeduse saadikutena nagu oleks tegu õuduka, mitte põnevikuga. Nad on kohe tõsised sitapead, kelle ninamees (Tom Sizemore) lausa väärib koledat karistamist.
Sisu arvestades ei saa ebausutavust muidugi ette heita. Miinused tulevad hoopis näitlejatööde arvelt. No pole siin ühtegi tegelast, kelle käekäik hakkaks huvitama. Esitused on sama ilmetud. Cole Hauser on teinud head tööd varem küll (viimati vast "White Oleander'is"), aga siin on ta kuidagi hingetu, samuti puudub side veel säratuma Robin Tunney'ga, kes kehastab abikaasat. Sizemore'ist jääb silma eelkõige, et meenutab rasvunud Hank Azariat. Üllatuslikud pisiosad on tulekul Gibsoni enda, Vince Vaughni (ta oli üks, kellele pakuti algselt peaosa), Chris Rocki ning Matthew McConaughey poolt. Ahjaa, vahel kohtame Dennis Farinat asja uuriva politseinikuna, aga temagi ei suuda seda karismavaakumit käima tõmmata, osas, mida ta suudaks esitada une pealt.
"Paparazzi" on kiiresti valmis visatud hea idee, sellesse ei peaks liiga tõsiselt suhtuma. A kuidas ma annan nii igavale filmile kõrgema hinde?
April 21, 2005
Heh
Ulfsak on hakanud filmikriitika tegemises kerget raha nägema.
Loe tema arvustust "Melinda ja Melindale" tänases Areenis, kui ei usu.
Grrl power?
**
Jaan Ruus leiab Nädala filmist kirjutades 21-28. aprilli TV-ekspressis, et "New Yorgi jõugud" ja "Aviaatori" lavastas Francis Ford Coppola.
**
Inna-Katrin Heina jutt "Karge meele igavesest särast" (Postimees Arter, 23. aprill) on täpselt misasi? Kindlasti mitte arvustus. Isegi härra Maimik ei tavatse niiviisi sõnadega onaneerida.
Loe tema arvustust "Melinda ja Melindale" tänases Areenis, kui ei usu.
Grrl power?
**
Jaan Ruus leiab Nädala filmist kirjutades 21-28. aprilli TV-ekspressis, et "New Yorgi jõugud" ja "Aviaatori" lavastas Francis Ford Coppola.
**
Inna-Katrin Heina jutt "Karge meele igavesest särast" (Postimees Arter, 23. aprill) on täpselt misasi? Kindlasti mitte arvustus. Isegi härra Maimik ei tavatse niiviisi sõnadega onaneerida.
April 20, 2005
"Boogeyman"
Maakeeli "Tont" on õudukas poisist (Barry Watson), kes kardab kapis peituvat kollionu. Naastes viisteist aastat hiljem vanematekoju, on see endiselt olemas ja väge täis.
Iga film on teadupärast maitse asi. "Boogeyman" on lisaks tuju asi. Mõnele mõjub see nagu guilty pleasure, sest tempot ja trikke tõepoolest on (mõned kohad on päris okeid), ning üks produtsent on Sam Raimi. Teistel ei jää kuidagi märkamata, et stoori on mannetu, tegevus monotoonne ning osatäitjad ei suuda seetõttu pingutustest hoolimata tegelasi huvitavaks mängida.
Väga tavaline väike B-film. Paar stseeni kipuvad tõesti kõhedaks, aga enamasti aetakse läbi kriipivate heliefektidega, mis on viisakas viis öelda: "ära oota midagi lahedat – ma ainult töötan siin!". Isikupära puudumine on vahel tõeline kirstunael.
Jah. Vaadata võib. Eriti juhuslikult peale sattudes ning sõprade seltsis. Aga kui hiljemalt poole tunniga ei hakka igav, oled mu arust liiga vähe õudukaid vaadanud. Nii häid kui halbu.
Maksis 20 miljonit dollarit, tõi kinodest 53,5. Eesti ekraanidel 13. maist.
Hinne: 4/10
Iga film on teadupärast maitse asi. "Boogeyman" on lisaks tuju asi. Mõnele mõjub see nagu guilty pleasure, sest tempot ja trikke tõepoolest on (mõned kohad on päris okeid), ning üks produtsent on Sam Raimi. Teistel ei jää kuidagi märkamata, et stoori on mannetu, tegevus monotoonne ning osatäitjad ei suuda seetõttu pingutustest hoolimata tegelasi huvitavaks mängida.
Väga tavaline väike B-film. Paar stseeni kipuvad tõesti kõhedaks, aga enamasti aetakse läbi kriipivate heliefektidega, mis on viisakas viis öelda: "ära oota midagi lahedat – ma ainult töötan siin!". Isikupära puudumine on vahel tõeline kirstunael.
Jah. Vaadata võib. Eriti juhuslikult peale sattudes ning sõprade seltsis. Aga kui hiljemalt poole tunniga ei hakka igav, oled mu arust liiga vähe õudukaid vaadanud. Nii häid kui halbu.
Maksis 20 miljonit dollarit, tõi kinodest 53,5. Eesti ekraanidel 13. maist.
Hinne: 4/10
April 18, 2005
"Fever Pitch"
Romantiline komöödia armastusest ja pesapallist.
Nick Hornby teine raamat "Fever Pitch" (1992) on paljus temast endast: peategelane võitleb ülima kiindumusega Arsenali vutimeeskonna vastu, et mahutada südamesse ruumi naisele. Inglased tegid ruttu ka filmi (1997), kus peaosades Colin Firth ja Ruth Gemmell.
Nüüd valmis ameeriklaste versioon, mida veavad järjekordne "Saturday Night Live'i" põgenik Jimmy Fallon ja alati armas Drew Barrymore. Vürtsi lisab see, et režissöörid on Farrellyd, kes seostuvad üldsusele endiselt rõvedavõitu naljadega, kuigi nende viimased paar filmi on vägagi südamlikud. Romaani töötlus pärineb siiski teistelt, stsenaristide duolt, kelle nimed ei ütle eriti midagi (Lowell Ganz, Babaloo Mandel).
Inglise jalgpallist on saanud korraga ameerika pesapall, aga lugu jääb samaks. Poiss ja tüdruk kohtuvad, kohtavad, armuvad, kudistavad, tülitsevad jne. Poiss on paadunud Red Soxi austaja ja tüdruk tööhoolik, nii et mõlemal peavad tegema järeleandmisi. Romkommi kohta haruldaselt mõjub aga see, et lõpus jookseb tüdruk poisile järele, mitte vastupidi. See käibki juba närvidele, et alati peab mees paluma, isegi kui ta on põhimõtteliselt süütu kui lapsuke ("Hitch") või naine kepib tal terve filmi jooksul ajusid ("Kuidas 10 päevaga kutist lahti saada").
"Fever Pitch" on ka muidu nauditav. Barrymore-Fallon on armsad nii üksi kui kaksi ja õhustik vägagi meeldiv, ilma et see üle suhkurdataks või Farrellyd ebasobivalt roppe nalju sisse topiks. Kõige rohkem sarnanevad nende vanadele filmidele algusminutid, kus verinoor Ben meenutab puuduva esihambaga pärdikut (ning muidugi stseen, kus poolkoomas Ben avastab sõbra tema mune paljaks ajamas). Aga need pole šokeerimiseks, vaid niimoodi armsalt mängeldes esitatud.
Farrellyd on tõesti kümne aastaga kaugele jõudnud. Naljad paigas, nii pea- kui kõrvaltegelased igati okeid, pikkus sobiv, lugu sujuv... ei oskagi midagi paha välja tuua. Imestan ainult, et miks Fallonil nii halb maine on. Kas ta oli "Saturday Night Live'is" möku vä?
Nii et saab nalja, rõõmu, kurbust ja toredaid inimesi. Pesapalli näidatakse piisavalt vähe, et ei tüütaks, kui ei huvita. Film nagu punane ladvaõun: ilus ja maitsev.
"Shallow Hal", "Stuck on You" ja "Fever Pitch" on teinud Farrelly-vendadest lavastajad, kelle uue töö nägemine tundub tõepoolest paeluv mõte. Selliseid pole palju, kümmekond vast.
Hinne: 8/10
Nick Hornby teine raamat "Fever Pitch" (1992) on paljus temast endast: peategelane võitleb ülima kiindumusega Arsenali vutimeeskonna vastu, et mahutada südamesse ruumi naisele. Inglased tegid ruttu ka filmi (1997), kus peaosades Colin Firth ja Ruth Gemmell.
Nüüd valmis ameeriklaste versioon, mida veavad järjekordne "Saturday Night Live'i" põgenik Jimmy Fallon ja alati armas Drew Barrymore. Vürtsi lisab see, et režissöörid on Farrellyd, kes seostuvad üldsusele endiselt rõvedavõitu naljadega, kuigi nende viimased paar filmi on vägagi südamlikud. Romaani töötlus pärineb siiski teistelt, stsenaristide duolt, kelle nimed ei ütle eriti midagi (Lowell Ganz, Babaloo Mandel).
Inglise jalgpallist on saanud korraga ameerika pesapall, aga lugu jääb samaks. Poiss ja tüdruk kohtuvad, kohtavad, armuvad, kudistavad, tülitsevad jne. Poiss on paadunud Red Soxi austaja ja tüdruk tööhoolik, nii et mõlemal peavad tegema järeleandmisi. Romkommi kohta haruldaselt mõjub aga see, et lõpus jookseb tüdruk poisile järele, mitte vastupidi. See käibki juba närvidele, et alati peab mees paluma, isegi kui ta on põhimõtteliselt süütu kui lapsuke ("Hitch") või naine kepib tal terve filmi jooksul ajusid ("Kuidas 10 päevaga kutist lahti saada").
"Fever Pitch" on ka muidu nauditav. Barrymore-Fallon on armsad nii üksi kui kaksi ja õhustik vägagi meeldiv, ilma et see üle suhkurdataks või Farrellyd ebasobivalt roppe nalju sisse topiks. Kõige rohkem sarnanevad nende vanadele filmidele algusminutid, kus verinoor Ben meenutab puuduva esihambaga pärdikut (ning muidugi stseen, kus poolkoomas Ben avastab sõbra tema mune paljaks ajamas). Aga need pole šokeerimiseks, vaid niimoodi armsalt mängeldes esitatud.
Farrellyd on tõesti kümne aastaga kaugele jõudnud. Naljad paigas, nii pea- kui kõrvaltegelased igati okeid, pikkus sobiv, lugu sujuv... ei oskagi midagi paha välja tuua. Imestan ainult, et miks Fallonil nii halb maine on. Kas ta oli "Saturday Night Live'is" möku vä?
Nii et saab nalja, rõõmu, kurbust ja toredaid inimesi. Pesapalli näidatakse piisavalt vähe, et ei tüütaks, kui ei huvita. Film nagu punane ladvaõun: ilus ja maitsev.
"Shallow Hal", "Stuck on You" ja "Fever Pitch" on teinud Farrelly-vendadest lavastajad, kelle uue töö nägemine tundub tõepoolest paeluv mõte. Selliseid pole palju, kümmekond vast.
Hinne: 8/10
April 16, 2005
Arvutikino
"Coffee and Cigarettes" (2003) --- 6/10
USA iseseisvate filmide suure vana mehe Jim Jarmuschi kogumik, festivalide tihe külaline. 11 mustvalget lühilugu, mida ühendavad kohv (kahel puhul tee), suitsud, tuntud inimesed esitamas iseennast ja mingil põhjusel kohmetud vestlused (pool)võõras seltskonnas. Natuke kriitiline pilk nii-öelda kohvi ja sigarettide põlvkonnale.
Kestvused on erinevad. Alla nelja poole minuti pole, kõige pikem on kuusteist pool. Suurem osa jääb viie ja kümne minuti vahele. Kolm filmi on ilmunud üksikult, sarjas "Coffee and Cigarettes" (1986, 1989, 1993). Need on vanuse järjekorras "Strange to Meet You", "Twins" ja "Somewhere in California".
Tulemus nagu arvata: kõige parem vaadata koduses mugavuses, et saaks vajadusel pausi teha. Esiteks kaaslastega muljetamiseks, sest iga lugu on ju iseseisev. Teiseks puhkuseks, sest poolteist tundi on korraga vastuvõtmiseks paljuvõitu. Tase on ju erinev. Leidub kolm väga head, kolm head ja ülejäänud viis viskaks lihtsalt välja.
Väga head on "Somewhere in California" (Legendaarsed muusikud Iggy Pop ja Tom Waits, pika näoga vikatimehed mõlemad, ebamugavlevad kohvikus. Väga cool ja hea huumoritajuga.), "Cousins" (Cate Blanchett esitab kaksikrolli iseenda ja tema nõbuna. Sisukuselt ja näitlejatöödelt parim kindlasti.) ja "Cousins?" (Alfred Molina üritab Steve Cooganile selgeks teha, et nad on sugulased. Väärt esitused, armas õhustik.)
Seltskond on kirju: mainimata näiteks Roberto Benigni, Steve Buscemi, The White Stripesi Jack ja Meg, Bill Murray, Wu-Tang Clani GZA ja RZA. Esitused on peaaegu alati tasemel, viiel puhul pole lihtsalt korraliku materjali, käib mõttetu nämmutamine. Mainin siis ära, et üle tunduvad olevat "Strange to Meet You", "Renee", "No Problem", "Jack Shows Meg His Tesla Coil" ja "Champagne". Nende eemaldamine annaks filmile just õige pikkuse, kaksates umbes pool tundi maha.
"My Own Private Idaho" (1991) --- 6/10
Väike kultusfilm ajast, mil lavastaja Gus Van Sant ning Keanu Reeves olid suht tundmatud, aga varalahkunud River Phoenix just tõusuteel. Tema ülimalt intensiivne ja tundlik esitus ongi selle vaatamiseks tungiv põhjus, sest film üldiselt on natuke ebaühtlane ja Shakespeare'i lõik lihtsalt tüütu.
Phoenix ja Reeves täidavad peaosi: kaks kutti tänavalt, kes magavad meestega raha eest. P tegelane on ka paras heidik: segase minevikuga, õrn, hingehaavadesse uppunud ja pealekauba Reevesi tegelasse armunud, kes on tema parim sõber. R väidab aga, et polegi gei ja ula peal on ta ainult selleks, et oma rikas perekond seaks vihastada.
Tahaks teada, kas õhustiku loomisel oli tähtis roll lavastaja Van Santil või noor Phoenix oligi supertalent, kelle ümber oli vaja ainult lugu koos hoida. Selge igatahes, et tulemus on suurepärane deprekalugu, südantlõhestav ja trööstitu. Love of the loveless nagu laulaks Eels. River on nii habras, õnnetu, fucked-up, et võtab pisara silma. See kummituslik roll oleks pidanud tooma talle Oscari, enne kui hilja. Reeves on nagu Reeves ikka: paras tuim tükk, aga hea välimusega.
Naljakas, aga USA algse videoväljalaske pakend peitis fakti, et see on geifilm.
"A Good Night to Die" (2003) --- 5/10
Draama kahe palgamõrvari sõprusest (Michael Rapaport, endine poksija Gary Stretch).
Igaühele meeldib mõni filminäitleja, kes pole tegelikult kuigi silmapaistev. Viimase aja trend on Dakota Fanning, aga ise olen eelistanud Michael Rapaporti. Ei teagi, mida temas leian, aga selles keskpärasuses on midagi ligitõmbavat.
Peaosa pakkuv "Good Night to Die" on ta nn oskustest suurepärane ülevaade. Ta mängib üle. On selgelt liiga palju filme vaadanud ja üritab olla sama intensiivne kui tema eeskujud. Aga ta ei lähe üle piiri nauditavalt, ennast ja teisi lõbustades nagu Johnny Depp "Kariibi mere piraatides". Ta mängib üle nagu algaja – lihtsalt üle. Käed muudkui käivad, toon ning ilmed on rõhutatult energilised. See pole sisse-elamine. See on jäljendamine, näitlemine halvas mõttes.
Wannabe on hea sõna, iseloomustamaks nii dialoogi kui sisulisi lahendusi kui lavastust.
Keda kõike ei kopeerita: Quentin Tarantino, Guy Ritchie, Oliver Stone, Martin Scorsese. Osad tegelased tunduvad lausa põgenikud klassikutest "Pulp Fiction", "Natural Born Killers" ja "Snatch.".
Dialoogi kirjutamisel olid kahtlemata suureeskujud Scorsese'i hilisemad maffiaeeposed. Teksti on üldse palju. Mitmed episoodid on isegi hästi õnnestunud, aga ei tundu enamasti loomulikud tükid tervikust, vaid iseseisvad õnnestunud ideed. Võimalik, et need on tegijate varasemad suvalised mõttevälgatused, mida ei raatsitud tolmuma jätta, kui juba võimalus film teha. Nii et leiti neile koht, isegi kui põhilisega ei seostunud. Lugu ise on üldse paras hädaorg. Karakterite arendus jääb ümmarguseks nulliks ja loo usutavus samuti sinna lähedale, sest mitmed tähtsamad käigud jäävad Rapaporti vinguva häälega pealeloetud ridadeks.
Parimat tööd teevad Reg E. Catchey mingisuguse isakesena ja Gary Stretch (peategelase mentor). Nagu ikka algajale näitlejale, kes peab hea välja nägema, antakse talle vähe teksti. Ta oleks samas suurepärane Max Payne, kui otsustada liftistseeni järgi.
"Good Night to Die" on kindlasti hea harjutus tulevaseks eluks filmitegijana, aga mitte enamat. Seda pidid / peavad vaatama-kiitma eelkõige tegijate lähedased, nii et ära vaevu.
USA iseseisvate filmide suure vana mehe Jim Jarmuschi kogumik, festivalide tihe külaline. 11 mustvalget lühilugu, mida ühendavad kohv (kahel puhul tee), suitsud, tuntud inimesed esitamas iseennast ja mingil põhjusel kohmetud vestlused (pool)võõras seltskonnas. Natuke kriitiline pilk nii-öelda kohvi ja sigarettide põlvkonnale.
Kestvused on erinevad. Alla nelja poole minuti pole, kõige pikem on kuusteist pool. Suurem osa jääb viie ja kümne minuti vahele. Kolm filmi on ilmunud üksikult, sarjas "Coffee and Cigarettes" (1986, 1989, 1993). Need on vanuse järjekorras "Strange to Meet You", "Twins" ja "Somewhere in California".
Tulemus nagu arvata: kõige parem vaadata koduses mugavuses, et saaks vajadusel pausi teha. Esiteks kaaslastega muljetamiseks, sest iga lugu on ju iseseisev. Teiseks puhkuseks, sest poolteist tundi on korraga vastuvõtmiseks paljuvõitu. Tase on ju erinev. Leidub kolm väga head, kolm head ja ülejäänud viis viskaks lihtsalt välja.
Väga head on "Somewhere in California" (Legendaarsed muusikud Iggy Pop ja Tom Waits, pika näoga vikatimehed mõlemad, ebamugavlevad kohvikus. Väga cool ja hea huumoritajuga.), "Cousins" (Cate Blanchett esitab kaksikrolli iseenda ja tema nõbuna. Sisukuselt ja näitlejatöödelt parim kindlasti.) ja "Cousins?" (Alfred Molina üritab Steve Cooganile selgeks teha, et nad on sugulased. Väärt esitused, armas õhustik.)
Seltskond on kirju: mainimata näiteks Roberto Benigni, Steve Buscemi, The White Stripesi Jack ja Meg, Bill Murray, Wu-Tang Clani GZA ja RZA. Esitused on peaaegu alati tasemel, viiel puhul pole lihtsalt korraliku materjali, käib mõttetu nämmutamine. Mainin siis ära, et üle tunduvad olevat "Strange to Meet You", "Renee", "No Problem", "Jack Shows Meg His Tesla Coil" ja "Champagne". Nende eemaldamine annaks filmile just õige pikkuse, kaksates umbes pool tundi maha.
"My Own Private Idaho" (1991) --- 6/10
Väike kultusfilm ajast, mil lavastaja Gus Van Sant ning Keanu Reeves olid suht tundmatud, aga varalahkunud River Phoenix just tõusuteel. Tema ülimalt intensiivne ja tundlik esitus ongi selle vaatamiseks tungiv põhjus, sest film üldiselt on natuke ebaühtlane ja Shakespeare'i lõik lihtsalt tüütu.
Phoenix ja Reeves täidavad peaosi: kaks kutti tänavalt, kes magavad meestega raha eest. P tegelane on ka paras heidik: segase minevikuga, õrn, hingehaavadesse uppunud ja pealekauba Reevesi tegelasse armunud, kes on tema parim sõber. R väidab aga, et polegi gei ja ula peal on ta ainult selleks, et oma rikas perekond seaks vihastada.
Tahaks teada, kas õhustiku loomisel oli tähtis roll lavastaja Van Santil või noor Phoenix oligi supertalent, kelle ümber oli vaja ainult lugu koos hoida. Selge igatahes, et tulemus on suurepärane deprekalugu, südantlõhestav ja trööstitu. Love of the loveless nagu laulaks Eels. River on nii habras, õnnetu, fucked-up, et võtab pisara silma. See kummituslik roll oleks pidanud tooma talle Oscari, enne kui hilja. Reeves on nagu Reeves ikka: paras tuim tükk, aga hea välimusega.
Naljakas, aga USA algse videoväljalaske pakend peitis fakti, et see on geifilm.
"A Good Night to Die" (2003) --- 5/10
Draama kahe palgamõrvari sõprusest (Michael Rapaport, endine poksija Gary Stretch).
Igaühele meeldib mõni filminäitleja, kes pole tegelikult kuigi silmapaistev. Viimase aja trend on Dakota Fanning, aga ise olen eelistanud Michael Rapaporti. Ei teagi, mida temas leian, aga selles keskpärasuses on midagi ligitõmbavat.
Peaosa pakkuv "Good Night to Die" on ta nn oskustest suurepärane ülevaade. Ta mängib üle. On selgelt liiga palju filme vaadanud ja üritab olla sama intensiivne kui tema eeskujud. Aga ta ei lähe üle piiri nauditavalt, ennast ja teisi lõbustades nagu Johnny Depp "Kariibi mere piraatides". Ta mängib üle nagu algaja – lihtsalt üle. Käed muudkui käivad, toon ning ilmed on rõhutatult energilised. See pole sisse-elamine. See on jäljendamine, näitlemine halvas mõttes.
Wannabe on hea sõna, iseloomustamaks nii dialoogi kui sisulisi lahendusi kui lavastust.
Keda kõike ei kopeerita: Quentin Tarantino, Guy Ritchie, Oliver Stone, Martin Scorsese. Osad tegelased tunduvad lausa põgenikud klassikutest "Pulp Fiction", "Natural Born Killers" ja "Snatch.".
Dialoogi kirjutamisel olid kahtlemata suureeskujud Scorsese'i hilisemad maffiaeeposed. Teksti on üldse palju. Mitmed episoodid on isegi hästi õnnestunud, aga ei tundu enamasti loomulikud tükid tervikust, vaid iseseisvad õnnestunud ideed. Võimalik, et need on tegijate varasemad suvalised mõttevälgatused, mida ei raatsitud tolmuma jätta, kui juba võimalus film teha. Nii et leiti neile koht, isegi kui põhilisega ei seostunud. Lugu ise on üldse paras hädaorg. Karakterite arendus jääb ümmarguseks nulliks ja loo usutavus samuti sinna lähedale, sest mitmed tähtsamad käigud jäävad Rapaporti vinguva häälega pealeloetud ridadeks.
Parimat tööd teevad Reg E. Catchey mingisuguse isakesena ja Gary Stretch (peategelase mentor). Nagu ikka algajale näitlejale, kes peab hea välja nägema, antakse talle vähe teksti. Ta oleks samas suurepärane Max Payne, kui otsustada liftistseeni järgi.
"Good Night to Die" on kindlasti hea harjutus tulevaseks eluks filmitegijana, aga mitte enamat. Seda pidid / peavad vaatama-kiitma eelkõige tegijate lähedased, nii et ära vaevu.
April 15, 2005
"xXx: State of the Union"
Ma jäin üllatavalt rahule. Tublisti parem kui "xXx". Lingi Noorteka arvustusele panen siis, kui see üles läheb. Hinne: 6/10
April 09, 2005
"Constantine"
Jamie Delano ja Garth Ennise koomiksi "Hellblazer" ekraniseering. John Constantine'i (Keanu Reeves) töö on Maal korra hoidmine, sest külasviibivad taevased ning põrgused jõud ei mängi alati reeglite järgi. Taustalugu on mõnevõrra põnevam, aga sellest ilmselt piisab veendumiseks, kas film huvitaks.
Kui ma peaks nimetama ühe kindla aspekti, mis tüütab moodsates koomiksifilmides, on see kindlasti "kangelase valusa mineviku" motiiv.
Ühest küljest tundub loomulik-vajalik, et peategelase tausta ja kujunemisteed avatakse. Kinno tullakse vaatama just nimelt Ämblikpoissi, X-mehi jne, mitte lihtsalt madinat, kus pahasid peksab välismaa koomiksitest tuntud tüüp.
Samas jääb see reeglina ainsaks pingutuseks nii karakteri- kui tegelastevaheliste suhete arenduses. Mille tulemusel on kangelase hingepiinadest raske hoolida. Eriti kui teemale pühendatakse nii palju ruumi, aga ainuke väljend on peategelase nutune nägu. Kirjeldatud ämbrisse astuvad võrdselt þanris olulised kui tähtsusetud katsetused nagu "Spider-Man 2" ning "Elektra".
Varem arvasin, et valus minevik on sarjaehitamise alustala, mis tuleb avaosas lihtsalt välja kannatada, kui ei meeldi. Aga ei. "Spider-Man 2"-s ja "X-mehed 2"-s on seda umbes sama palju kui eelkäijas, kui mitte rohkem.
Kõige sellega tahtsin jõuda positiivse noodini, et "Constantine'is" suudetakse mõttetu tundlemine hoida enamasti talutaval piiril. Constantine on nauditavalt irooniline ning jämeda ütlemisega (kohati ehk liigagi), mis puudutab tema elu tumedamat poolt. Lõviosa lõuaväristamisest sooritab hoopis Rachel Weisz naispeaosas, kelle piinu on palju etem vaadata. Esiteks ta on naine, teiseks palju ilmekam kui Keanu Reeves nimiosas. Kurjad keeled, mis süüdistasid teda puises olekus, ei eksinud. Kas ta rolli sobib, ei tea: ei ole koomiksit lugenud.
Seevastu kujundus-märul-efektid tunduvad tasemel, kuigi "Constantine" jääb meelde sama lühikeseks ajaks kui enamik actioneid. Leidub kõike, mis õigustaks kaks tundi oma elust järjekordsele koomiksifilmile kulutama. Omapärane sisu, haaravad visuaalid, mõtestatud tegevus ja põnevad kõrvaltegelased. Kõik need müstilised tegelased, kellega Constantine armastusväärsusi vahetab, on tunduvalt lahedamad kui peategelased, ja tunduvalt parema tekstiga. Tilda Swinton (Gabriel), Bushi laulja Gavin Rossdale (Balthazar), Djimon Honsou
(Midnite) ja eriti Peter Stormare (Lucifer) on nauding neljandas astmes jälgida.
Pange kangelaseks Reevesi asemel sama ilmekas tüüp ja valmiks tõeline kultusfilm. Tempot tuleks samuti natuke kruttida (121 minuti asemel piisaks 100-110-st), aga ilmselt on asi jälle Reevesi sobimatuses, kui igavaks kisub.
Lavastajadebüüdi teinud Francis Lawrence on järjekordne hotshot muusikavideode maailmast.
100 miljonit dollarit maksnud teos on kogunud kinodest praeguseks 191,6. DVD-versiooni müügiedust sõltub ilmselt järje tootmine. Rivaale on ju niigi kõik kohad täis, milleks teist korda riskida, kui esimene ring ei toonud raha tagasi.
Hinne: 7/10
PS
Algselt määrati nimikangelaseks Nicolas Cage ja lavastajaks Tarsem Singh ("The Cell"), aga viimasele ei sobinud staar ja lõpuks lahkusid mõlemad. Cage oleks siiski kindlasti palju ilmekam valik.
Koomiksinime ei kasutatud filmi pealkirjana, et erineda Clive Barkeri "Hellraiserist".
Constantine on koomiksis inglane. Ta muudeti ameeriklaseks, et stsenaarium huvitaks ka Hollywoodi produtsente.
Kui ma peaks nimetama ühe kindla aspekti, mis tüütab moodsates koomiksifilmides, on see kindlasti "kangelase valusa mineviku" motiiv.
Ühest küljest tundub loomulik-vajalik, et peategelase tausta ja kujunemisteed avatakse. Kinno tullakse vaatama just nimelt Ämblikpoissi, X-mehi jne, mitte lihtsalt madinat, kus pahasid peksab välismaa koomiksitest tuntud tüüp.
Samas jääb see reeglina ainsaks pingutuseks nii karakteri- kui tegelastevaheliste suhete arenduses. Mille tulemusel on kangelase hingepiinadest raske hoolida. Eriti kui teemale pühendatakse nii palju ruumi, aga ainuke väljend on peategelase nutune nägu. Kirjeldatud ämbrisse astuvad võrdselt þanris olulised kui tähtsusetud katsetused nagu "Spider-Man 2" ning "Elektra".
Varem arvasin, et valus minevik on sarjaehitamise alustala, mis tuleb avaosas lihtsalt välja kannatada, kui ei meeldi. Aga ei. "Spider-Man 2"-s ja "X-mehed 2"-s on seda umbes sama palju kui eelkäijas, kui mitte rohkem.
Kõige sellega tahtsin jõuda positiivse noodini, et "Constantine'is" suudetakse mõttetu tundlemine hoida enamasti talutaval piiril. Constantine on nauditavalt irooniline ning jämeda ütlemisega (kohati ehk liigagi), mis puudutab tema elu tumedamat poolt. Lõviosa lõuaväristamisest sooritab hoopis Rachel Weisz naispeaosas, kelle piinu on palju etem vaadata. Esiteks ta on naine, teiseks palju ilmekam kui Keanu Reeves nimiosas. Kurjad keeled, mis süüdistasid teda puises olekus, ei eksinud. Kas ta rolli sobib, ei tea: ei ole koomiksit lugenud.
Seevastu kujundus-märul-efektid tunduvad tasemel, kuigi "Constantine" jääb meelde sama lühikeseks ajaks kui enamik actioneid. Leidub kõike, mis õigustaks kaks tundi oma elust järjekordsele koomiksifilmile kulutama. Omapärane sisu, haaravad visuaalid, mõtestatud tegevus ja põnevad kõrvaltegelased. Kõik need müstilised tegelased, kellega Constantine armastusväärsusi vahetab, on tunduvalt lahedamad kui peategelased, ja tunduvalt parema tekstiga. Tilda Swinton (Gabriel), Bushi laulja Gavin Rossdale (Balthazar), Djimon Honsou
(Midnite) ja eriti Peter Stormare (Lucifer) on nauding neljandas astmes jälgida.
Pange kangelaseks Reevesi asemel sama ilmekas tüüp ja valmiks tõeline kultusfilm. Tempot tuleks samuti natuke kruttida (121 minuti asemel piisaks 100-110-st), aga ilmselt on asi jälle Reevesi sobimatuses, kui igavaks kisub.
Lavastajadebüüdi teinud Francis Lawrence on järjekordne hotshot muusikavideode maailmast.
100 miljonit dollarit maksnud teos on kogunud kinodest praeguseks 191,6. DVD-versiooni müügiedust sõltub ilmselt järje tootmine. Rivaale on ju niigi kõik kohad täis, milleks teist korda riskida, kui esimene ring ei toonud raha tagasi.
Hinne: 7/10
PS
Algselt määrati nimikangelaseks Nicolas Cage ja lavastajaks Tarsem Singh ("The Cell"), aga viimasele ei sobinud staar ja lõpuks lahkusid mõlemad. Cage oleks siiski kindlasti palju ilmekam valik.
Koomiksinime ei kasutatud filmi pealkirjana, et erineda Clive Barkeri "Hellraiserist".
Constantine on koomiksis inglane. Ta muudeti ameeriklaseks, et stsenaarium huvitaks ka Hollywoodi produtsente.
April 04, 2005
"The Interpreter"
Auga halliks läinud veteran Sydney Pollack leidis pärast ebaõnnestumisi nagu "Sabrina" (1995) ja "Random Hearts" (1999) jõudu taas lavastajatooli istuda.
Tulemuseks pädev, a ebaühtlane põnevik suurte poiste ja tüdrukute liivakastist. ÜRO suuline tõlk (Nicole Kidman) kuuleb kogemata plaanist tappa tähtis isik. Kaitsma pannakse FJB agent onu (Sean Penn), kes alguses teda ei usu.
Sellist lugu saab teha mitmel moel, muidugi. Esiteks traditsiooniline ajaviide, kus kergekujulist armulugu, madistamist ja tähtsate nägudega onud-tädid. Teiseks tõsine toon, sest räägitakse Tõsistest Asjadest ja poliitiline ilm on maailmas jälle sobivalt sombune. Pollacki iga ning staaži arvestades ei imestagi, et ta poleks esimese variandiga leppinud. Samas tekib soov, et tegijad valinuks just äksi, sest "The Interpreter" praegusel kujul on natuke pikk ja tüütu. Ka tähtsaid teemasid saab käsitleda vähem kui 130 minutiga (või midagi sinnakanti kestis).
Reklaamrull kinodele tegelikult ei valeta. Palju teksti ning mõned veristamised. Nii et sa tead, mis ootamas, kui pileti ostad. Miinuspunktid seevastu karakteriarendusele, mille tagajärjel on võimatu Kidmani või Penni ekraanikujudest hoolida, või sellest, kas ja mis nende vahel toimub. Stsenaristide töö jääb adekvaatseks, ent enama hoolega lihvitud dialoog tuleks rohkem kasuks. P+K suudavad pingutusega ainult mõned ühised stseenid särama panna.
Pollack peab lihtsalt leppima, et ta ei kuulu praegu Clint Eastwoodi liigasse.
Alustab maailma kinodes 14. aprillist, Eesti 29. aprillist.
Hinne: 6/10
Tulemuseks pädev, a ebaühtlane põnevik suurte poiste ja tüdrukute liivakastist. ÜRO suuline tõlk (Nicole Kidman) kuuleb kogemata plaanist tappa tähtis isik. Kaitsma pannakse FJB agent onu (Sean Penn), kes alguses teda ei usu.
Sellist lugu saab teha mitmel moel, muidugi. Esiteks traditsiooniline ajaviide, kus kergekujulist armulugu, madistamist ja tähtsate nägudega onud-tädid. Teiseks tõsine toon, sest räägitakse Tõsistest Asjadest ja poliitiline ilm on maailmas jälle sobivalt sombune. Pollacki iga ning staaži arvestades ei imestagi, et ta poleks esimese variandiga leppinud. Samas tekib soov, et tegijad valinuks just äksi, sest "The Interpreter" praegusel kujul on natuke pikk ja tüütu. Ka tähtsaid teemasid saab käsitleda vähem kui 130 minutiga (või midagi sinnakanti kestis).
Reklaamrull kinodele tegelikult ei valeta. Palju teksti ning mõned veristamised. Nii et sa tead, mis ootamas, kui pileti ostad. Miinuspunktid seevastu karakteriarendusele, mille tagajärjel on võimatu Kidmani või Penni ekraanikujudest hoolida, või sellest, kas ja mis nende vahel toimub. Stsenaristide töö jääb adekvaatseks, ent enama hoolega lihvitud dialoog tuleks rohkem kasuks. P+K suudavad pingutusega ainult mõned ühised stseenid särama panna.
Pollack peab lihtsalt leppima, et ta ei kuulu praegu Clint Eastwoodi liigasse.
Alustab maailma kinodes 14. aprillist, Eesti 29. aprillist.
Hinne: 6/10
April 03, 2005
Irvine Welsh "Glue"
Keegi ei kirjuta 1970-80-ndate Šoti töölisnoorte elust nagu Irvine Welsh ja muidugi teeb ta seda oma kuuendaski raamatus. Iga kord natuke erinevalt, aga siiski sarnaselt.
Peategelased on neli sõpra, kelle saatusi jälgitakse viies pildis, mis leiavad aset suvalistel aegadel enne nende keskealiseks saamist (1970, 1980, 1990 ja 2000 paiku, 2002). Öeldakse, et inimene ei muutu, ja see on kindlasti tõsi nende nelja härrase puhul. Kohad ühiskonnas tõesti vahetuvad, aga sisimas jäädakse samaks.
"Trainspottingult" laenatakse nii ülesehitus (keegi on enamasti minategelane, vahel räägitakse ka kolmandas isikus), stiil (armutult aus sotsiaalporno) kui mõningad tegelased (taas kohtume põgusalt näiteks Rentoni, Spudi ja Begbie vendadega, aga nende käekäigust ei räägita nii palju, et tahaks "Porno" lugemata jätta).
Väheüllatav, et ka sisu jääb samaks. Nõrgematele nii füüsiliselt kui vaimselt haiget tegemine on argipäev. Elus kuhugi pürgimist asendab paljudel tänapäeva Šoti püha kolm-ainsus (alko, narko, jalgpall). Armastuse otsimine ei tule isegi pähe, peaasi, et saaks oma "auku". Ehtsad narkarid ei ole nad, tehes siiski oma lõbuks. Värisevad pimeduse rüütlid jäävad "Trainspottingule".
Welshiga varem tuttavale on romaan liiga pikk, sest midagi uut ei leia. Ikka need stampvõtted, võinuks vähemalt üllatusi lisada. See poleks ilmselt võimalik, et üks sõpradest oleks näiteks gei, aga midagi ikka leiaks, eks ole. Ja isegi kui "Glue" on esmatutvus autoriga, ei saa stoori tempot ja karakteriarendust pidada esmaklassiliseks.
Hinne: 6/10
* Esmatrükk 2002. 556 lk.
Peategelased on neli sõpra, kelle saatusi jälgitakse viies pildis, mis leiavad aset suvalistel aegadel enne nende keskealiseks saamist (1970, 1980, 1990 ja 2000 paiku, 2002). Öeldakse, et inimene ei muutu, ja see on kindlasti tõsi nende nelja härrase puhul. Kohad ühiskonnas tõesti vahetuvad, aga sisimas jäädakse samaks.
"Trainspottingult" laenatakse nii ülesehitus (keegi on enamasti minategelane, vahel räägitakse ka kolmandas isikus), stiil (armutult aus sotsiaalporno) kui mõningad tegelased (taas kohtume põgusalt näiteks Rentoni, Spudi ja Begbie vendadega, aga nende käekäigust ei räägita nii palju, et tahaks "Porno" lugemata jätta).
Väheüllatav, et ka sisu jääb samaks. Nõrgematele nii füüsiliselt kui vaimselt haiget tegemine on argipäev. Elus kuhugi pürgimist asendab paljudel tänapäeva Šoti püha kolm-ainsus (alko, narko, jalgpall). Armastuse otsimine ei tule isegi pähe, peaasi, et saaks oma "auku". Ehtsad narkarid ei ole nad, tehes siiski oma lõbuks. Värisevad pimeduse rüütlid jäävad "Trainspottingule".
Welshiga varem tuttavale on romaan liiga pikk, sest midagi uut ei leia. Ikka need stampvõtted, võinuks vähemalt üllatusi lisada. See poleks ilmselt võimalik, et üks sõpradest oleks näiteks gei, aga midagi ikka leiaks, eks ole. Ja isegi kui "Glue" on esmatutvus autoriga, ei saa stoori tempot ja karakteriarendust pidada esmaklassiliseks.
Hinne: 6/10
* Esmatrükk 2002. 556 lk.
Subscribe to:
Posts (Atom)
