Superkangelaste filmide vähesuse üle ei saa viimastel aastatel kuidagi kurta. "Hellboy" on siis järjekordne koomiks, mis valgele linale tee leidnud. Kui ainult "Spider-Man 2" ning "Van Helsing" ees poleks, kujuneks sellest paljudele superkangelaste huvilistele aasta elamus. Noh, oodatud on see igatahes.
Mulle tulemus eriti muljet ei avaldanud. Visuaalse küljega on kõik korras, aga stsenaarium on üsna nõrk ja kohati andestamatult lihtsameelne. Täpselt sama kehtib Guillermo Del Toro eelmise töö "Blade 2" kohta. Ta soovis ka vändata "Blade 3", aga stuudio andis valida ainult ühe neist, ja Del Toro valis muidugi oma kauaaegse unelmate projekti. Vampiiriküti triloogia lõpetab ta asemel David S Goyer, kes kõigile kolmele samuti stsenaariumi kirjutas. Harry Potteri kolmas linalugu peab samuti uue lavastajaga hakkama saama, kelleks muidugi Alfonso Cuaron (teine kuulus hiljuti Hollywoodi murnud mehhiklane).
Ma ei ole Mike Mignola "Hellboy" koomikseid näinud, millel film põhineb, ja mind ei koti üldse, kuidas vanad austajad ekraniseeringusse suhtuvad. Ron Perlman on ideaalne kandidaat nimitegelaseks nii minu kui ka paljude teiste - sealhulgas Mignola ja Del Toro - meelest. A nad on vähemalt minu jaoks Hellboy välimuse korralikult ära käkkinud.
Sest Ron Perlman oleks lahe just oma tegeliku neanderttaallase välimusega, mis kaunistanud juba palju põnevikke, peamiselt B-kategooria omi. Kui nad teda nii palju muudavad, et Hellboy näeb välja kui suur kummist nukk, mis mõtet on siis üldse Perlmani palgata? Sobiks iga mees, kellel pikkust ligi kaks meetrit ja kehaehitus imposantne. Kasvõi faking Dolph Lundgren, kes kasutaks kindlasti võimalust pensionile minek siiski edasi lükata.
Sellega võiks veel harjuda, sest mõnes üksikus stseenis näeb Hellboy nahk ka inimlik välja. Aga Del Toro endakirjutatud stsenaarium on nõnda lame, kohati välja arendamata ja paiguti otseselt rumal, et hakka või nutma. Pikavõitu ka - kas iga uue loodetava franchise'i sissejuhatus peab kestma ligemale pool tundi? Eriti kui nende lahedate erootiliste natside asemel, keda näeme alguses, võitleb ta põhilise osa oma ajast Predatori nooremate vendadega? Hellboy ja Liz Shermani (iseenesest lahe peategelanna) läbisaamine on samuti lihtsalt fännide silmis punkti kirjasaamise pärast, mitte et see vähimalgi määral pinget tekitaks.
Kõige hullemad on arvukad oneliner'id, millega Hellboyd õnnistatakse. Teate küll, ütleb vastasele nt: "Mitu korda ma pean sind tapma, sucka?!" Need onelinerid võivad olla koomiksipärandi suhtes väga täpsed - jällegi, mind ei koti, kui on - aga tunduvad ülimalt arhailised ja väsinud. Justnagu 1980-ndatest pagenud. Ja Hellboyl on pidevalt midagi sellist öelda.
Actionil pole muidu viga, a samaga võivad kiidelda kümned muud märulid. Kas sellest piisab, et piletiraha välja käia, otsustab juba sinu sisemise Hellboy fänni suurus. Kui selline ikka eksisteerib.
Hinne: 5/10, sest mul on hea tuju.
March 30, 2004
"The Cat in the Hat" (2003)
Ükski kuningas ei valitse igavesti, ning "Kübaraga kass" kuulutab esimest tagasilööki Mike Myersi hiilgavale karjäärile. Finantsiliselt nii väga mitte - 109 m USD eelarvest teeniti kodumaa kinodes tagasi 100,4 m; ehk pudeneb piisavalt ka mujal maailmas ja muidugi koduse meelelahutuse ringist.
Küll aga ei saa ameeriklaste armastatud lastekirjaniku Dr Seussi järjekordset ekraniseeringut korralikuks hitiks nimetada. Lisaks kandideeriti tervelt kaheksale Kuldvaarikale ehk Okse-Oscarile, millest võideti ainult(halvim vabandus filmi tegemiseks - ainult idee, aga sisu puudub).
Tegelikult on film jumala korralik nii komöödia kui perefilmi mõttes, paigutage kuhu tahate. Aga pakutav huumor on lihtsalt nii reipalt absurdne ja pidevalt üle võlli, et isegi ime, et nii suur mass vaatamas käis.
Hollywoodis seni producer designerina tuntud ja nüüd mängufilmi lavastajana debüteeriv Bo Welch laenab eelkõige otseselt eeskujult, Ron Howardi "Grinchilt" Jim Carreyga nimiosas, mis põhineb samuti Dr Seussi raamatul.
Ja kuigi mõlemad on humoorikad kogemused, on "Kübaraga kass" kahel põhjusel isegi õnnestunum film. 1) Efektid ja kunstnikutöö on veelgi vingemad kui "Grinchis" ja Myersi grimm sama suurepärane kui Carreyl Grinchina. 2) Carrey on küll Grinchina väga hea ja ilmekas, aga Myers on Kassina absoluutselt asendamatu. Ei ole võimalik pärast nägemist kujutada ette, et seda rolli täidaks keegi teine, nagu näiteks Tim Allen, keda algselt peaossa kutsuti (ta pidi loobuma "The Santa Clause 2" lepingu tõttu). Myersi füüsiline huumor on "Wayne's Worldi" ja "Austin Powersit" näinutele üdini tuttav, aga mitte seetõttu tavalisest halvem.
Hea töö teeb veel Alec Baldwin libekeelse naabrionuna ja Kelly Preston läheb ajaga aina ilusamaks, selge see. Ise saab oktoobris juba 42. Cunt. Tore näha jälle ka Bruce Willise komöödias "The Kid" unustamatut Spencer Breslin, kes on nüüd mõned aastad vanem, aga näeb välja täpselt samasugune nublu. "Uptown Girlsis" ainus hea asi Dakota Fanning on eelnimetatud kahurväe ja lameda üheplaanilise tegelase tõttu üsna silmapaistmatu.
"Kübaraga kass" on reibas, visuaalselt lööv, üsna ainulaadne komöödia, mis ei püüa nii suurt vaatajaskonda kui tavalised perefilmid. Kordumatu kogemus. 8/10 on hinne.
Küll aga ei saa ameeriklaste armastatud lastekirjaniku Dr Seussi järjekordset ekraniseeringut korralikuks hitiks nimetada. Lisaks kandideeriti tervelt kaheksale Kuldvaarikale ehk Okse-Oscarile, millest võideti ainult(halvim vabandus filmi tegemiseks - ainult idee, aga sisu puudub).
Tegelikult on film jumala korralik nii komöödia kui perefilmi mõttes, paigutage kuhu tahate. Aga pakutav huumor on lihtsalt nii reipalt absurdne ja pidevalt üle võlli, et isegi ime, et nii suur mass vaatamas käis.
Hollywoodis seni producer designerina tuntud ja nüüd mängufilmi lavastajana debüteeriv Bo Welch laenab eelkõige otseselt eeskujult, Ron Howardi "Grinchilt" Jim Carreyga nimiosas, mis põhineb samuti Dr Seussi raamatul.
Ja kuigi mõlemad on humoorikad kogemused, on "Kübaraga kass" kahel põhjusel isegi õnnestunum film. 1) Efektid ja kunstnikutöö on veelgi vingemad kui "Grinchis" ja Myersi grimm sama suurepärane kui Carreyl Grinchina. 2) Carrey on küll Grinchina väga hea ja ilmekas, aga Myers on Kassina absoluutselt asendamatu. Ei ole võimalik pärast nägemist kujutada ette, et seda rolli täidaks keegi teine, nagu näiteks Tim Allen, keda algselt peaossa kutsuti (ta pidi loobuma "The Santa Clause 2" lepingu tõttu). Myersi füüsiline huumor on "Wayne's Worldi" ja "Austin Powersit" näinutele üdini tuttav, aga mitte seetõttu tavalisest halvem.
Hea töö teeb veel Alec Baldwin libekeelse naabrionuna ja Kelly Preston läheb ajaga aina ilusamaks, selge see. Ise saab oktoobris juba 42. Cunt. Tore näha jälle ka Bruce Willise komöödias "The Kid" unustamatut Spencer Breslin, kes on nüüd mõned aastad vanem, aga näeb välja täpselt samasugune nublu. "Uptown Girlsis" ainus hea asi Dakota Fanning on eelnimetatud kahurväe ja lameda üheplaanilise tegelase tõttu üsna silmapaistmatu.
"Kübaraga kass" on reibas, visuaalselt lööv, üsna ainulaadne komöödia, mis ei püüa nii suurt vaatajaskonda kui tavalised perefilmid. Kordumatu kogemus. 8/10 on hinne.
March 29, 2004
"Palveränd Uude Maailma"
Minu armastus kohaliku ulmekunni Indrek Hargla loomingu vastu on hästi dokumenteeritud, vähemalt mu enda peas. Seetõttu teen sissejuhatuse lühidalt, imestades ainult, kuidas Eesti rahajagajad mõtlevad. No mingeid kräppe Eesti filme võib küll finantseerida, mis kedagi ei koti peale vaimust vaevatute, aga Harglale korralik igakuine loomestipendium määrata - seda pole.
IH teine romaan on üldjoontes nagu alternatiivajalugu, aga sama hästi võiks öelda ulme, sest kirjanikul on keskne idee, et sarnaseid maailmu on rohkem kui üks. Seega ei pruugi väikesed muudatused meile tuntud ajalooga võrreldes olla muud kui märk, et tegevus ei toimunud samas maailmas, kus me elame. eriti lühidalt kokku võttes on see kahe noore armulugu 16. sajandi Euroopas.
Hargla on tuntud lühivormi meistrina, mitte romaanikirjanikuna, ja seda on tunda lugedes. ülesehitus ongi tehniliselt selle moodi, et hunnik novelle pandi kokku, kus liinid niivõrd ei kattu ega segune, vaid jooksevad vaikselt ühekaupa esiplaanil, kuni järgmine aujärje üle võtab. nii võib minna mitukümmend lehekülge, enne kui pooleli jäänud teema uuesti üles võetakse.
Keskaegse Euroopa poliitilise ja elulise õhkkonna kirjeldamisel teeb Hargla suurepärast tööd, aga ei pühenda tegelastele sama võimsalt energiat, et need väga köidaks. Agrippa on kahtlemata intrigeerivaim, aga tema on üsna kõrvalossa surutud. Tegelaste pool ongi peaviga, mistõttu hindeks ei tule minu poolt rohkem kui 7/10. Muidu on kõige põhjalikum ja profim kui esikromaan "Baiita needus", mis on ise puhas fantasy.
* Käsikiri valminud Kopenhaagenis dets2000-mai2001. Toimetanud Linda Uustalu. Varrak 2003. 448 lk.
IH teine romaan on üldjoontes nagu alternatiivajalugu, aga sama hästi võiks öelda ulme, sest kirjanikul on keskne idee, et sarnaseid maailmu on rohkem kui üks. Seega ei pruugi väikesed muudatused meile tuntud ajalooga võrreldes olla muud kui märk, et tegevus ei toimunud samas maailmas, kus me elame. eriti lühidalt kokku võttes on see kahe noore armulugu 16. sajandi Euroopas.
Hargla on tuntud lühivormi meistrina, mitte romaanikirjanikuna, ja seda on tunda lugedes. ülesehitus ongi tehniliselt selle moodi, et hunnik novelle pandi kokku, kus liinid niivõrd ei kattu ega segune, vaid jooksevad vaikselt ühekaupa esiplaanil, kuni järgmine aujärje üle võtab. nii võib minna mitukümmend lehekülge, enne kui pooleli jäänud teema uuesti üles võetakse.
Keskaegse Euroopa poliitilise ja elulise õhkkonna kirjeldamisel teeb Hargla suurepärast tööd, aga ei pühenda tegelastele sama võimsalt energiat, et need väga köidaks. Agrippa on kahtlemata intrigeerivaim, aga tema on üsna kõrvalossa surutud. Tegelaste pool ongi peaviga, mistõttu hindeks ei tule minu poolt rohkem kui 7/10. Muidu on kõige põhjalikum ja profim kui esikromaan "Baiita needus", mis on ise puhas fantasy.
* Käsikiri valminud Kopenhaagenis dets2000-mai2001. Toimetanud Linda Uustalu. Varrak 2003. 448 lk.
March 25, 2004
March 24, 2004
March 22, 2004
unetus
unetus on mulle alati südamelähedane teema - kuigi ammendub ruttu - sest ma vaevlen selle käes tihti. see tähendab, välja magada suudan küll piisava ajavaru puhul. aga ma ei suuda normaalsel ajal magama jääda - vahel suudan ka, aga siis satun jälle tsüklisse nagu kuramuse alkohoolik. ainus põhjendus öise eluviisi lembusele on üsna rumal: olen kaslane, Lõvi tähtkujust.
ok, unetus algab tavaliselt kusagil jõulude paiku ning kestab kuni kuu. aga seekord kestab see juba mitu kuud, praeguseni täpsemalt, ja lõppu pole näha. isegi kui mul pole midagi teha (ja kellel on ikka niiväga midagi teha kell 4 öösel) ja uni tikub peale, ei suuda ma uinuda enne 4 hommikul. vahel läheb isegi hilisemaks nagu 7 või 8.
aidake, head inimesed. tulge külla, siis on mul hea magama jääda, pea teie süles. silmas pean muidugi sind, M.
I'm sorry bout the attitude
I need to give when I'm with you
but no one else would take this shit from me...
(kui sa arvad, et saad sellest aru, siis sa eksid)
ok, unetus algab tavaliselt kusagil jõulude paiku ning kestab kuni kuu. aga seekord kestab see juba mitu kuud, praeguseni täpsemalt, ja lõppu pole näha. isegi kui mul pole midagi teha (ja kellel on ikka niiväga midagi teha kell 4 öösel) ja uni tikub peale, ei suuda ma uinuda enne 4 hommikul. vahel läheb isegi hilisemaks nagu 7 või 8.
aidake, head inimesed. tulge külla, siis on mul hea magama jääda, pea teie süles. silmas pean muidugi sind, M.
I'm sorry bout the attitude
I need to give when I'm with you
but no one else would take this shit from me...
(kui sa arvad, et saad sellest aru, siis sa eksid)
March 21, 2004
March 19, 2004
"Monster" (2003)
Aileen Wuornos oli üks esimesi ja muidugi tuntumaid USA nais-sarimõrtsukaid, kes tappis 1980-ndatel Floridas seitse meest. ta istus pärast 12 aastat vanglas ja okt 2002 sai surmasüsti. ta elust on tehtud kaks dokfilmi (1992 ja 2003), nüüd siis täispikk, esimene täispikk ka sts-lav Patty Jenkinsile.
Wuornos oli õnnetu saatusega hing, kes loomastus eluaegse karmi kohtlemise ning korduva seksuaalse ärakasutamise tõttu, mis algas isa sõprade käe läbi juba kaheksaselt. hiljem sai tast üsna tüüpiline valge rämps prostituut, kes landib maanteedel autojuhte. vägistamiskatse ja šokk viisid esimese tapatööni ning järgmised tulid juba kergemini, teatava missioonitundega. nii räägib film ja ma ei hakanud kirjanduse abil kontrollima, kas midagi suurt ka muudeti ekraniseeringu tarbeks.
huvitaval kombel ei kandideerinud "Monster" praktiliselt üldse auhindadele, kui Theroni naispeaosa välja arvata. seda ilmselt põhjusel, et a) oli LOTR ROTK aasta b) 5 m USD maksnud film on tegelikult hinges puhas indie: korralik töö, aga mitte midagi silmapaistvat, müürilill. pädev lavastus, hea dialoog, korralikud näitlejatööd. lihtsalt Theronita puudub säde, mis tõstaks massist esile.
kriitikud on Theroni suhtes olnud üllatavalt üksmeelsed - ta kandideeris sellega 15 auhinnale ja võitis 14. sealhulgas Oscar, Hõbekaru, Kuldgloobus. pluss üks Monsteri ühe produtsendina. see tundus kahtlaselt suur kompensatsioon lihtsalt kole ja paks olemise eest. ja theron on suurepärane siin tõesti!
Ricci on siin armas, aga tema tegelaskuju on vägagi piiratud, põhiliselt olemaks üksainus hea ja ilus asi Wuornosi haiges maailmas. voodis suudlemise ja amelemise stseen olla teda ja Theroni naerma ajanud, aga tulemus on kirglik ja aus. Ricci võttis muide 10 naela ehk ~3,3 kg juurde rolliks. miks, ei mõista. äkki vastab rohkem pärisinimesele, keda kehastab.
Theron on alati meeldinud, kuigi see on tõesti esimene film, kus tema roll ja rollisooritus makes all the difference. nii tore on, et usk temasse ära tasus (muidugi pole garantiid, et tibirollide juurde ei naase). auhind ei tulnud tõesti ennast koledaks teha laskmise eest nagu Kidman "Tundides", vaid hingestatud töö eest. selle juurde kuuluvad 30 naela (10 kg) juurdevõtmine ja osav grimm, mis muudab ta Wuornosile väga sarnaseks, st koledaks valgeks rämpsuks. Theroni kehakeel, energia ja miimika on nii klass omaette (tõeline elult peksa saanud, aga tugev naine), et raske on endist tibi ära tunda. võigas ja kummaliselt haletsusväärne - täpselt nagu tegelik inimene, nüüdseks surnud naine müüdi tagant.
"Monster" tõi kodumaa kinodest kuu ajaga 26,8 m USD.
hinne 7/10
Wuornos oli õnnetu saatusega hing, kes loomastus eluaegse karmi kohtlemise ning korduva seksuaalse ärakasutamise tõttu, mis algas isa sõprade käe läbi juba kaheksaselt. hiljem sai tast üsna tüüpiline valge rämps prostituut, kes landib maanteedel autojuhte. vägistamiskatse ja šokk viisid esimese tapatööni ning järgmised tulid juba kergemini, teatava missioonitundega. nii räägib film ja ma ei hakanud kirjanduse abil kontrollima, kas midagi suurt ka muudeti ekraniseeringu tarbeks.
huvitaval kombel ei kandideerinud "Monster" praktiliselt üldse auhindadele, kui Theroni naispeaosa välja arvata. seda ilmselt põhjusel, et a) oli LOTR ROTK aasta b) 5 m USD maksnud film on tegelikult hinges puhas indie: korralik töö, aga mitte midagi silmapaistvat, müürilill. pädev lavastus, hea dialoog, korralikud näitlejatööd. lihtsalt Theronita puudub säde, mis tõstaks massist esile.
kriitikud on Theroni suhtes olnud üllatavalt üksmeelsed - ta kandideeris sellega 15 auhinnale ja võitis 14. sealhulgas Oscar, Hõbekaru, Kuldgloobus. pluss üks Monsteri ühe produtsendina. see tundus kahtlaselt suur kompensatsioon lihtsalt kole ja paks olemise eest. ja theron on suurepärane siin tõesti!
Ricci on siin armas, aga tema tegelaskuju on vägagi piiratud, põhiliselt olemaks üksainus hea ja ilus asi Wuornosi haiges maailmas. voodis suudlemise ja amelemise stseen olla teda ja Theroni naerma ajanud, aga tulemus on kirglik ja aus. Ricci võttis muide 10 naela ehk ~3,3 kg juurde rolliks. miks, ei mõista. äkki vastab rohkem pärisinimesele, keda kehastab.
Theron on alati meeldinud, kuigi see on tõesti esimene film, kus tema roll ja rollisooritus makes all the difference. nii tore on, et usk temasse ära tasus (muidugi pole garantiid, et tibirollide juurde ei naase). auhind ei tulnud tõesti ennast koledaks teha laskmise eest nagu Kidman "Tundides", vaid hingestatud töö eest. selle juurde kuuluvad 30 naela (10 kg) juurdevõtmine ja osav grimm, mis muudab ta Wuornosile väga sarnaseks, st koledaks valgeks rämpsuks. Theroni kehakeel, energia ja miimika on nii klass omaette (tõeline elult peksa saanud, aga tugev naine), et raske on endist tibi ära tunda. võigas ja kummaliselt haletsusväärne - täpselt nagu tegelik inimene, nüüdseks surnud naine müüdi tagant.
"Monster" tõi kodumaa kinodest kuu ajaga 26,8 m USD.
hinne 7/10
March 18, 2004
March 16, 2004
ali g indahouse
märdita poleks ma seda vist eales videolaenutusest võtnud. neegrid võivad olla küll naljakad, aga mitte vaid põhjusel, et nad on neegrid. eriti kui ali g polegi tegelikult neeger, vaid efektse välimuse omandanud valge metsjeesus (tema õiget nägu saab filmis korra näha)
hr G on siiski tunduvalt vaimukam kui seninähtu (pms paar muusikavideot) põhjal arvata oskasin. dialoog jookseb libedalt ja pidev getosläng ei tundu wannabe. matslikke nalju on isegi vähem kui paljudes teistes teismeliste komöödiates.
stoori on isegi komöödia kohta õhuke, enamasti sild ühest sketšist teiseni. nagu arvatud. mis ei sega, ainult et teist korda lähiajal ilmselt ei viitsi seetõttu.
7/10
hr G on siiski tunduvalt vaimukam kui seninähtu (pms paar muusikavideot) põhjal arvata oskasin. dialoog jookseb libedalt ja pidev getosläng ei tundu wannabe. matslikke nalju on isegi vähem kui paljudes teistes teismeliste komöödiates.
stoori on isegi komöödia kohta õhuke, enamasti sild ühest sketšist teiseni. nagu arvatud. mis ei sega, ainult et teist korda lähiajal ilmselt ei viitsi seetõttu.
7/10
March 15, 2004
March 13, 2004
peter pan (2003)
2003 jäi jõuluaeg "Harry Potteri" järjekordse filmita - see esilinastub alles tänavu suvel - ja targad mehed leidsid kohe, et paljutõotav asendaja oleks suurejooneline "Peter Paan". 100 miljonit usd pandi magama ka, aga paraku jäi publik külmaks, näiteks USA kinodest toodi tagasi hädavaevu pool. ja ega stsenarist (tegelt üks kahest) / lavastaja P.J. Hogan midagi võimsat suutnud kokku pannagi, filmi võib rahumeeli vahele jätta, kui sa väga noor pole.
eelnev ei tähenda siiski, et järjekordne PP film halb oleks. pildiliselt on kõik meelierutav ja täiskasvanutele mõeldes on isegi Barrie' allegooria ridade vahel sisse jäetud. lendamine ja vehklemine näivad samas kuidagi tavalised , Hollywoodi võimalusi arvestades, aga kunstnikutöö ja eriti värvivalik võtteplatsil on muljetavaldav.
lastega on samuti tööd tehtud ja vaeva nähtud, et nad ekraanil efektide varju ei jääks. 15-aastane Jeremy Sumpter (PP), 13-aastane Rachel Hurd-Wood (Wendy) ja Jason Isaacs (isa/Hook) on täitsa toredad.
mis tõmbab kokkuvõttes elamuse alla, on rutiinne stsenaarium, mis ei leia enamikele tegelastele piisavalt tegevust ega paku lavastusele vastukaaluks erilist leidlikkust loos. aga lastele meeldib küll ja nalja saab kogu perele, vanematele rohkem vast muigamise laadis.
hinne 6/10
eelnev ei tähenda siiski, et järjekordne PP film halb oleks. pildiliselt on kõik meelierutav ja täiskasvanutele mõeldes on isegi Barrie' allegooria ridade vahel sisse jäetud. lendamine ja vehklemine näivad samas kuidagi tavalised , Hollywoodi võimalusi arvestades, aga kunstnikutöö ja eriti värvivalik võtteplatsil on muljetavaldav.
lastega on samuti tööd tehtud ja vaeva nähtud, et nad ekraanil efektide varju ei jääks. 15-aastane Jeremy Sumpter (PP), 13-aastane Rachel Hurd-Wood (Wendy) ja Jason Isaacs (isa/Hook) on täitsa toredad.
mis tõmbab kokkuvõttes elamuse alla, on rutiinne stsenaarium, mis ei leia enamikele tegelastele piisavalt tegevust ega paku lavastusele vastukaaluks erilist leidlikkust loos. aga lastele meeldib küll ja nalja saab kogu perele, vanematele rohkem vast muigamise laadis.
hinne 6/10
käisime Tartus...
reede õhtul polnud plaani, mida peale hakata, ja Rolts soovitas MSN-is, et ära kuiva ja tule Tartu. neil on kontorimajas tasuta pidu ja lahe värk käimas. ütlesin mõnele semule, kuid keegi ei viitsinud tulla. aga siis mõtlesin, et kui Tibu viitsib, lähme ikka, üksi lihtsalt ei taha. ja Tibu oli kohe nõus. ja kuigi algul oli kahtlusi ürituse õnnestumises (öine minek, võõras linn, tundmatu pidu jm), läks kõik väga korda. panime pidu nii mis mürtsus ja flirtisime neiudega. vägev. Rolts ja tema tüdruk ja tolle sõbranna (kes meile mõlemale peale läks) aitasid kaasa, et õhtu õnnestuks. mina ja Tibu sobime koos pidutsema, sest suudame täpselt võrdses koguses naerda ja möllata, alkoholi liigse abita. huumorisoon klapib ka. naerda saime nagu värdjad, ka hiljem ja varem bussi peal. vot siis.
March 12, 2004
need kreisid poisid
BDG lubas meile oktoobri paiku "Once Upon a Time in Mexico" ära näidata ja punkt märtsi keskel MPDE seda ka tegi. "El Mariachi" ning "Desperado" järg on täpselt see, mida lubati ja ka oodatakse: sedasama rohkema eelarvega. ehk siis kõva b-märul, kus kõvasti tulistatakse ja cool välja nähakse. valmis 2001, a miskipärast alles 2003 jõudis kinolevisse.
näitlejaskond on suur, eklektiline ja enamikus maitsev: Banderas ja Hayek muidugi, Cheech Marin ja Danny Trejo muidugi... edasi läheb põnevaks. Johnny Depp, Mickey Rourke, Willem Dafoe, Eva Mendes, Enrique Iglesias (!), Ruben Blades... Hayeki osa on jällegi väga väike - kui Rodriguez teda nii kalliks peab, miks ta teda nii vähe alati kasutab? Depp näitab, kust pärines idee "Kariibi mere piraatide" rollisoorituseks ja on filmi säravaim osatäitmine. Banderas on seevastu mõneti tagaplaanil ja piirdub tulistamise kõrval vaid salapärase näo tegemisega. Rourke mängib ennast nagu alati (suur räpane kriminaal), Trejo ka (suur räpane mehhiko rets). ainuke pettumus on Iglesias, kes näeb välja rohkem gay kui tavaliselt ja rõhub vaid ühele näole: karm. kokkuvõttes jääb temast natuke rumal mulje.
märul on vinge ja leidlik, ehkki jääb "Desperado" elamusele alla. Tarantino, kes andis kolmanda osa idee ja pidi kaasa tegema jälle, ei jõudnud siia "Kill Billi" pärast. aga tematagi on küllaga värvikust ja soola, mis teeb selle põnevamaks kui enamiku märuleid. eksperimenteeriv on ka tehniline pool - After being introduced to High-Definition digital video by George Lucas in 2000, Rodriguez made this film his personal test to push the limits of the cameras. They withstood all of the conditions, including the often intense Mexican heat, and allowed Rodriguez to experiments with various lenses, filters and frame speeds.
eelarve 29 m USD, maailma bo 76 m USD ümber.
hinne 6/10
näitlejaskond on suur, eklektiline ja enamikus maitsev: Banderas ja Hayek muidugi, Cheech Marin ja Danny Trejo muidugi... edasi läheb põnevaks. Johnny Depp, Mickey Rourke, Willem Dafoe, Eva Mendes, Enrique Iglesias (!), Ruben Blades... Hayeki osa on jällegi väga väike - kui Rodriguez teda nii kalliks peab, miks ta teda nii vähe alati kasutab? Depp näitab, kust pärines idee "Kariibi mere piraatide" rollisoorituseks ja on filmi säravaim osatäitmine. Banderas on seevastu mõneti tagaplaanil ja piirdub tulistamise kõrval vaid salapärase näo tegemisega. Rourke mängib ennast nagu alati (suur räpane kriminaal), Trejo ka (suur räpane mehhiko rets). ainuke pettumus on Iglesias, kes näeb välja rohkem gay kui tavaliselt ja rõhub vaid ühele näole: karm. kokkuvõttes jääb temast natuke rumal mulje.
märul on vinge ja leidlik, ehkki jääb "Desperado" elamusele alla. Tarantino, kes andis kolmanda osa idee ja pidi kaasa tegema jälle, ei jõudnud siia "Kill Billi" pärast. aga tematagi on küllaga värvikust ja soola, mis teeb selle põnevamaks kui enamiku märuleid. eksperimenteeriv on ka tehniline pool - After being introduced to High-Definition digital video by George Lucas in 2000, Rodriguez made this film his personal test to push the limits of the cameras. They withstood all of the conditions, including the often intense Mexican heat, and allowed Rodriguez to experiments with various lenses, filters and frame speeds.
eelarve 29 m USD, maailma bo 76 m USD ümber.
hinne 6/10
Empire Falls
Lugeja võib arvata, et selle postituse pealkiri on kahemõtteline, ja ega ta eksi. aga ma paljastan siin ainult, et see tähendab järjekordse raamatu pealkirja, mida loen. autor on Richard Russo. eesti keeles loen, aga et EF on kohanimi, ei hakatud seda tõlkima. ma küsisin tõlgilt muide raamatu endale, sest see on nii armas. ja tema andis ka, kuigi tal on ainult üks eksemplar, sest ta on sõber. aitümmer.
EF on ülevaade USA väikelinna elust, mis on jäänud tööandjateta ja käib jõudsalt alla. nutu ja hala asemel on Pulitzeri võitnud romaanis aga nii palju soojust ja mõnusat huumorit, et loe või ise. mu poolt igatahes hinne 10/10. täistabamus, seega.
EF on nagu naasmine lapsepõlve, kus ka väikesed asjad tunduvad veel huvitavad. see on ainus põhjus, miks väikelinna elu nii kaasakiskuvalt saab kirjeldada. peategelased on töötud või kustuval töökohal vaevlevad inimesed, kes enamikus kuidagi seotud. nad on nii põhjalikult lahtikirjutatud, et iga tüüp muutub sümpaatseks, huvitavaks ja/või naljakaks. ka need, kes tunduvad olevat karikatuurid, omandavad aegamööda teatud sügavuse, või vähemalt juhtub nendega alati midagi naljakat. mõned peatükid on tagasivaated mingi tegelase arenemisteele.
tegelikult ma tean, miks EF mind nii paelub. mul on kombeks auto- või bussireisidel aknast välja vaadata ja mõelda üksikuid elukohti või väikeasulaid vaadates, kuidas krt ometi seal aega parajaks tehakse. ma tean tegelikult, et joomisega ja vähese muuga, aga ikka on tore mõelda. mina nii ei suudaks, et kolm maja metsa sees ja lähim asula on mitu kilomeetrit. mul on isegi Tallinnas igav tihti.
aru ei saa ainult, miks raamat on osadeks jaotatud. nummerdatud peatükkidest aitab ju.
EF tehakse tänavu ka USAs telefilmiks, kus mängivad mu vana lemmik Philip Seymour Hoffman (ideaalne kandidaat Milesiks, aga Miles on hoopis Ed Harris ja Hoffmanile jääb miskipärast Charles Mayne), Harris Ed, Paul Newman (kahtlen tegelikult, kas ta suudab Maxi nii lahedaks mängida kui raamatus), Dennis Farina (muudab kindlasti Walti veel naljakamaks kui raamatus), Helen Hunt jt.
saan täitsa aru, miks seda tahetakse filmiks teha. see on nagu "Magnoolia": väiksed asjad suurel skaalal ja finaal läheb edenedes üha võimsamaks.
* inglise keelest tõlkinud Märt Milter (www.ausjahalastamatu.com). Pegasus 2003. "Empire Falls" ilmus originaalis 2001. 473 lk.
EF on ülevaade USA väikelinna elust, mis on jäänud tööandjateta ja käib jõudsalt alla. nutu ja hala asemel on Pulitzeri võitnud romaanis aga nii palju soojust ja mõnusat huumorit, et loe või ise. mu poolt igatahes hinne 10/10. täistabamus, seega.
EF on nagu naasmine lapsepõlve, kus ka väikesed asjad tunduvad veel huvitavad. see on ainus põhjus, miks väikelinna elu nii kaasakiskuvalt saab kirjeldada. peategelased on töötud või kustuval töökohal vaevlevad inimesed, kes enamikus kuidagi seotud. nad on nii põhjalikult lahtikirjutatud, et iga tüüp muutub sümpaatseks, huvitavaks ja/või naljakaks. ka need, kes tunduvad olevat karikatuurid, omandavad aegamööda teatud sügavuse, või vähemalt juhtub nendega alati midagi naljakat. mõned peatükid on tagasivaated mingi tegelase arenemisteele.
tegelikult ma tean, miks EF mind nii paelub. mul on kombeks auto- või bussireisidel aknast välja vaadata ja mõelda üksikuid elukohti või väikeasulaid vaadates, kuidas krt ometi seal aega parajaks tehakse. ma tean tegelikult, et joomisega ja vähese muuga, aga ikka on tore mõelda. mina nii ei suudaks, et kolm maja metsa sees ja lähim asula on mitu kilomeetrit. mul on isegi Tallinnas igav tihti.
aru ei saa ainult, miks raamat on osadeks jaotatud. nummerdatud peatükkidest aitab ju.
EF tehakse tänavu ka USAs telefilmiks, kus mängivad mu vana lemmik Philip Seymour Hoffman (ideaalne kandidaat Milesiks, aga Miles on hoopis Ed Harris ja Hoffmanile jääb miskipärast Charles Mayne), Harris Ed, Paul Newman (kahtlen tegelikult, kas ta suudab Maxi nii lahedaks mängida kui raamatus), Dennis Farina (muudab kindlasti Walti veel naljakamaks kui raamatus), Helen Hunt jt.
saan täitsa aru, miks seda tahetakse filmiks teha. see on nagu "Magnoolia": väiksed asjad suurel skaalal ja finaal läheb edenedes üha võimsamaks.
* inglise keelest tõlkinud Märt Milter (www.ausjahalastamatu.com). Pegasus 2003. "Empire Falls" ilmus originaalis 2001. 473 lk.
March 11, 2004
the texas chainsaw massacre (2003)
uusversioon 1974. aasta õudusklassikast ja selle stsenaarium võeti aluseks ka.
marcus nispel on järjekordne muusikavideo-taustaga (www.imdb.com/name/nm1197971/otherworks), algne lavastaja pidi olema michael bay.
originaali nahknägu on siin lõpus pisiosas, rekkajuht.
The severed head of Harry Jay Knowles from Ain't It Cool News can be seen in the basement of Leatherface's house.
A deleted subplot detailed Erin being pregnant, which was why, when they went to Mexico, she didn't "drink the water" or "smoke the weed", as they talked about in the final cut.
eelarve 9,2 m USD, us b.o. seni 80.1 m. ilmselt siis tuleb järg ka.
esimene tund on sitaks stiilne, a siis läheb igavaks taga-ajamiste jadaks. pealegi hakkab mõrvar iga kord alles siis jooksma, kui kaamera temale.
a algus ikka stiilne. mõnus. kokku 6/10
marcus nispel on järjekordne muusikavideo-taustaga (www.imdb.com/name/nm1197971/otherworks), algne lavastaja pidi olema michael bay.
originaali nahknägu on siin lõpus pisiosas, rekkajuht.
The severed head of Harry Jay Knowles from Ain't It Cool News can be seen in the basement of Leatherface's house.
A deleted subplot detailed Erin being pregnant, which was why, when they went to Mexico, she didn't "drink the water" or "smoke the weed", as they talked about in the final cut.
eelarve 9,2 m USD, us b.o. seni 80.1 m. ilmselt siis tuleb järg ka.
esimene tund on sitaks stiilne, a siis läheb igavaks taga-ajamiste jadaks. pealegi hakkab mõrvar iga kord alles siis jooksma, kui kaamera temale.
a algus ikka stiilne. mõnus. kokku 6/10
kadunud ja leitud
Sofia Coppola varasem lavastus "Virgin Suicides" ei jätnud üldisest kiidukoorist hoolimata mingit muljet ja on praeguseks täiesti mälust kadunud (ehk peaks uuesti vaatama).
"Lost in Translationi" vastu tundsin aga kohe tõmmet, sest hingeline üksindus ju põnev teema mulle ja "everybody wants to be found" suurepärane sügavmõtteline reklaamlause sinnaotsa ifuknowwhaddamean.
ja pettuda ei tulnud, sest film on tõeline kompu, diip feel-good tragikomöödia. võiks ehk natu-natu lühem olla, aga õnneks on ainult paar stseeni, mille väljajätmine tulemust ei mõjutaks (karaoke)
tegevus toimub lühikese aja jooksul ja põhiliselt siseruumides, aga seda tasakaalustab põnev linnamaastik nagu Tokio puhul loogiline. Sofie Coppola koostas linnapildi omavõetud fotode põhjal. muusikavalik on ka hea, sobiv, kuigi tunduvalt napim kui "V Suicide'is", mille musa kirjutas mäletatavasti Air.
"LIT" on nutikas counter-programming iga-aastastele suurtele Oscari-hooradele. aga et on LOTR3 aasta, kandideerisid ainult Murray peaosas, film, orig.stsenaarium ja lavastus. stsenaarium vääris auhinda küll, aga mina oleks andnud Murrayle ka. sest ta on niiiiiiii nunnu siin! johansson on ka hea, aga ribisi ja farina rollid on pettumustäratavalt napid. mis on isegi hea, sest nad jäävad varju. eriti farina, kelle puhul oli tegemist selge meediahaibiga, et räägiti Cameron Diaze jäljendamisest. ta oli dumb blonde in a bad way, mitte in a clever way. ja ribisi möku olek hakkab lõpuks juba mullegi närvidele käima.
filmiti 27 päevaga ja 4 miljoni usd-iga. us b.o. seni 43,8 m usd.
suurepärane film igale vanusele, sest kaduma võid minna igas elufaasis, taustast hoolimata. nüüd hakkab keskeakriis kiirematel ju algkoolis juba. so there...
****
Bill Murray Sofia Coppola wrote the lead role specifically for Bill Murray , and later said that if Murray turned it down, she wouldn't have done the movie. murray peaks rohkem tõsiseid rolle tegema, sest tema komöödiad on palju vähem naljad kui SNL ajad. enamasti. a chase'i või steve martini sügavustes ta ei viibi ka.
Sofia Coppola wrote a lot of the film based on her life. The character of John (Giovanni Ribisi) was loosely based on her ex-husband Spike Jonze. Anna Faris' character, Kelly, was supposed to be Cameron Diaz with whom Spike Jonze worked with on Being John Malkovich (1999)
The kiss between Bill Murray and Scarlett Johansson at the end of the movie was not in the script, but was an "in the moment" ad-lib between the performers.
Many parts were improvised, including Bill Murray's lines in the photo shoot and his conversation with Scarlett Johansson about his Shiatsu massage.
Francis Ford Coppola, Sofia's father, urged her to shoot the movie in High Definition Video because "it's the future", but she chose film because "film feels more romantic". ja tõesti - väga romantiline.
***
siinne tekst on rohkem talletamise mõttes, mitte lugejatele mõeldes, kui sellest hiljem arvustuse teen. just to let ya know.
"Lost in Translationi" vastu tundsin aga kohe tõmmet, sest hingeline üksindus ju põnev teema mulle ja "everybody wants to be found" suurepärane sügavmõtteline reklaamlause sinnaotsa ifuknowwhaddamean.
ja pettuda ei tulnud, sest film on tõeline kompu, diip feel-good tragikomöödia. võiks ehk natu-natu lühem olla, aga õnneks on ainult paar stseeni, mille väljajätmine tulemust ei mõjutaks (karaoke)
tegevus toimub lühikese aja jooksul ja põhiliselt siseruumides, aga seda tasakaalustab põnev linnamaastik nagu Tokio puhul loogiline. Sofie Coppola koostas linnapildi omavõetud fotode põhjal. muusikavalik on ka hea, sobiv, kuigi tunduvalt napim kui "V Suicide'is", mille musa kirjutas mäletatavasti Air.
"LIT" on nutikas counter-programming iga-aastastele suurtele Oscari-hooradele. aga et on LOTR3 aasta, kandideerisid ainult Murray peaosas, film, orig.stsenaarium ja lavastus. stsenaarium vääris auhinda küll, aga mina oleks andnud Murrayle ka. sest ta on niiiiiiii nunnu siin! johansson on ka hea, aga ribisi ja farina rollid on pettumustäratavalt napid. mis on isegi hea, sest nad jäävad varju. eriti farina, kelle puhul oli tegemist selge meediahaibiga, et räägiti Cameron Diaze jäljendamisest. ta oli dumb blonde in a bad way, mitte in a clever way. ja ribisi möku olek hakkab lõpuks juba mullegi närvidele käima.
filmiti 27 päevaga ja 4 miljoni usd-iga. us b.o. seni 43,8 m usd.
suurepärane film igale vanusele, sest kaduma võid minna igas elufaasis, taustast hoolimata. nüüd hakkab keskeakriis kiirematel ju algkoolis juba. so there...
****
Bill Murray Sofia Coppola wrote the lead role specifically for Bill Murray , and later said that if Murray turned it down, she wouldn't have done the movie. murray peaks rohkem tõsiseid rolle tegema, sest tema komöödiad on palju vähem naljad kui SNL ajad. enamasti. a chase'i või steve martini sügavustes ta ei viibi ka.
Sofia Coppola wrote a lot of the film based on her life. The character of John (Giovanni Ribisi) was loosely based on her ex-husband Spike Jonze. Anna Faris' character, Kelly, was supposed to be Cameron Diaz with whom Spike Jonze worked with on Being John Malkovich (1999)
The kiss between Bill Murray and Scarlett Johansson at the end of the movie was not in the script, but was an "in the moment" ad-lib between the performers.
Many parts were improvised, including Bill Murray's lines in the photo shoot and his conversation with Scarlett Johansson about his Shiatsu massage.
Francis Ford Coppola, Sofia's father, urged her to shoot the movie in High Definition Video because "it's the future", but she chose film because "film feels more romantic". ja tõesti - väga romantiline.
***
siinne tekst on rohkem talletamise mõttes, mitte lugejatele mõeldes, kui sellest hiljem arvustuse teen. just to let ya know.
March 10, 2004
ah käige õige...
Michel Faberi esikromaan "Naha all" on üsna popp raamat ja sellest plaanitakse isegi filmi, nagu kuulsin, aga no pole see mitte südantkosutav lugemine. imelik on see kindlasti, aga veidrusel pole erilist sisu. seega mitte heas mõttes veider. maitse asi nagunii, aga mis poleks.
sisu on selline, et imeliku olemisega naine sõidab Šotimaal kodu ümbruses autoga ringi ja korjab tugevaid meeshääletajaid peale ja uimastab need ja laseb lihaks teha. selgub, et planeedilt, kus tema tuleb, on Maa-meeste töödeldud liha suurim delikatess. ajapikku antakse natuke teada ka tulnukate eluolust ja sellest, mis Isserley läbi elas, et praegusele tööle saada.
tagakaanel pasundatakse muuhulgas, et romaani tugevused on žanriline omapära (ei ulme ega põnevik) ja paeluva pildi loomine irreaalsest Šoti mägimaastikust. mõlemad on valed. alustades viimasest, näeb Faber Isserley't ümbritseva aegruumi loomisega-kirjeldamisega vähe vaeva. mõjuvam on hoopis, kuidas ta kirjeldab üksindust ja ahistatust, mis pea kõiki tegelasi ümbritseb, aga et see õhustik ei arene kuhugi ega muutu, jääb kokkuvõttes igavaks.
samuti ei viitsi Faber Isserley minevikku eriti paljastada ja kuna olevikus midagi ei toimu eriti (põhiliselt kas sõidab autoga ohvreid otsides ringi või vaevleb kodus valudes), ei teki emotsionaalset sidet. ma ei ütlegi, et lugeja-tegelase side peaks sünnitama tegelase suhtes positiivse tunde, võiks ka ju negatiivse, aga ei teki kohe midagi. kokkuvõttes jäi lõpuni saatma tunne, et Faberil pole tegelikult põhjust, miks ta selle kirjutas. näpuharjutus.
põnevad kohad on need, kus tulnuka vaatenurgast Maa inimesi vaadeldakse. ja need, kus Faber esitab hääletajate mõtteid Isserley autos istudes. paraku on mõlemat liiga vähe, et edukalt läbi vahepealse boredomi aidata.
igav raamat. ma ei nimetaks seda isegi ambitsioonikaks. teist korda ei taha lugeda. 5/10. aga kui selline romaan on vajalik, et ulme "tõsistele kirjandushuvilistele" vastuvõetavaks muuta, lasku käia.
imdb.com põhjal pakun, et esimesena saab filmiks Faberi romaanidest hoopis "The Crimson Petal and White", lavastajaks Curtis Hanson. sisukokkuvõte on paeluv: noor Londoni prostituut (1860-ndad) saab mõjuka mehe armukeseks ja pääseb otsustajate sekka.
* inglise keelest tõlkis Märt Milter (www.ausjahalastamatu.com). Hotger 2002. "Under the Skin" ilmus originaalis 2000. 227 lk.
sisu on selline, et imeliku olemisega naine sõidab Šotimaal kodu ümbruses autoga ringi ja korjab tugevaid meeshääletajaid peale ja uimastab need ja laseb lihaks teha. selgub, et planeedilt, kus tema tuleb, on Maa-meeste töödeldud liha suurim delikatess. ajapikku antakse natuke teada ka tulnukate eluolust ja sellest, mis Isserley läbi elas, et praegusele tööle saada.
tagakaanel pasundatakse muuhulgas, et romaani tugevused on žanriline omapära (ei ulme ega põnevik) ja paeluva pildi loomine irreaalsest Šoti mägimaastikust. mõlemad on valed. alustades viimasest, näeb Faber Isserley't ümbritseva aegruumi loomisega-kirjeldamisega vähe vaeva. mõjuvam on hoopis, kuidas ta kirjeldab üksindust ja ahistatust, mis pea kõiki tegelasi ümbritseb, aga et see õhustik ei arene kuhugi ega muutu, jääb kokkuvõttes igavaks.
samuti ei viitsi Faber Isserley minevikku eriti paljastada ja kuna olevikus midagi ei toimu eriti (põhiliselt kas sõidab autoga ohvreid otsides ringi või vaevleb kodus valudes), ei teki emotsionaalset sidet. ma ei ütlegi, et lugeja-tegelase side peaks sünnitama tegelase suhtes positiivse tunde, võiks ka ju negatiivse, aga ei teki kohe midagi. kokkuvõttes jäi lõpuni saatma tunne, et Faberil pole tegelikult põhjust, miks ta selle kirjutas. näpuharjutus.
põnevad kohad on need, kus tulnuka vaatenurgast Maa inimesi vaadeldakse. ja need, kus Faber esitab hääletajate mõtteid Isserley autos istudes. paraku on mõlemat liiga vähe, et edukalt läbi vahepealse boredomi aidata.
igav raamat. ma ei nimetaks seda isegi ambitsioonikaks. teist korda ei taha lugeda. 5/10. aga kui selline romaan on vajalik, et ulme "tõsistele kirjandushuvilistele" vastuvõetavaks muuta, lasku käia.
imdb.com põhjal pakun, et esimesena saab filmiks Faberi romaanidest hoopis "The Crimson Petal and White", lavastajaks Curtis Hanson. sisukokkuvõte on paeluv: noor Londoni prostituut (1860-ndad) saab mõjuka mehe armukeseks ja pääseb otsustajate sekka.
* inglise keelest tõlkis Märt Milter (www.ausjahalastamatu.com). Hotger 2002. "Under the Skin" ilmus originaalis 2000. 227 lk.
March 09, 2004
hing
mina ei tea muusikast muhvigi ja seetõttu panen kohe paika, et järgnevas tekstis tähendavad "tõelist soul-muusikat" artistid Seal ja Gabrielle. Neid on kindlasti veel, mina fännan lihtsalt Seali ja Gabrielle'i ja kirjutan Gabrielle'i viimasest stuudioalbumist "Rise" (2000)
"Rise" nõuab tõelisele soul-muusikale tüüpiliselt teatavat tuju. Lihtsalt taustana hakkab see vähemalt mulle närvidele käima, sest helide olemus ei tule esile ja tulemus tundub kokkuvõttes mittemidagiütlev. aga see tuju ei pea olema tingimata kurb, vaid... kuidas öelda... hingestatud. vastuvõtlik. mõtlik.
Kõvema hitipotentsiaaliga lood ("Rise", "When a Woman", "Should I Stay") on siit singliteks pressitud, aga tegelikult pole siin ühtegi täitelugu! See on täiesti hämmastav, kuidas naine võib teha laule armastusest ja õnnetust armastusest ja lootusest armastusele, aga mitte ennast kordama või korduma hakata. Muidugi on siin abiks ka hoolega komponeeritud, rammusad meloodiad, millesarnast ei saavuta enamik r&b tootjad iial. Gabrielle + tema kaastöötajad on kahtlemata seda albumit hoole ja armastusega valmistanud, et kuulajani ei jõuaks mingit haltuurat. ja oh kuidas ma neid selle tõttu armastan!
Gabrielle'ilt on ilmunud hiljem veel kogumik "Dreams Can Come True: Greatest Hits, Vol. 1" (2001), aga kogumikke pole mõtet osta, nagu igaüks teab. selleks loodigi failide vahetamise programmid, et kogumike pealt raha kokku hoida. arf! aga stuudioalbumeid ostke, sest enamik nende hinnast läheb küll stuudiole, aga stuudio peab ju ka kuskilt nutsakat saama, et artistile rasvast lepingut pakkuda ja teda promoda.
....
i know that it's over
and i can't believe we're through
"Rise" nõuab tõelisele soul-muusikale tüüpiliselt teatavat tuju. Lihtsalt taustana hakkab see vähemalt mulle närvidele käima, sest helide olemus ei tule esile ja tulemus tundub kokkuvõttes mittemidagiütlev. aga see tuju ei pea olema tingimata kurb, vaid... kuidas öelda... hingestatud. vastuvõtlik. mõtlik.
Kõvema hitipotentsiaaliga lood ("Rise", "When a Woman", "Should I Stay") on siit singliteks pressitud, aga tegelikult pole siin ühtegi täitelugu! See on täiesti hämmastav, kuidas naine võib teha laule armastusest ja õnnetust armastusest ja lootusest armastusele, aga mitte ennast kordama või korduma hakata. Muidugi on siin abiks ka hoolega komponeeritud, rammusad meloodiad, millesarnast ei saavuta enamik r&b tootjad iial. Gabrielle + tema kaastöötajad on kahtlemata seda albumit hoole ja armastusega valmistanud, et kuulajani ei jõuaks mingit haltuurat. ja oh kuidas ma neid selle tõttu armastan!
Gabrielle'ilt on ilmunud hiljem veel kogumik "Dreams Can Come True: Greatest Hits, Vol. 1" (2001), aga kogumikke pole mõtet osta, nagu igaüks teab. selleks loodigi failide vahetamise programmid, et kogumike pealt raha kokku hoida. arf! aga stuudioalbumeid ostke, sest enamik nende hinnast läheb küll stuudiole, aga stuudio peab ju ka kuskilt nutsakat saama, et artistile rasvast lepingut pakkuda ja teda promoda.
....
i know that it's over
and i can't believe we're through
March 07, 2004
bljuuz
loen raamatut jälle. Elmore Leonard on autor. "Tishomingo bluus" on nimi. esimene Leonard, mis eesti keeles on välja antud. cool cat Don Cheadle valis oma lavastajadebüüdiks just selle, võtted algavad märtsis, tema ise ja Matthew McConaughey on peaosades.
need on põhjused, miks ma seda lugema hakkasin. ja need on põhjused, miks lõpuni loen.
sest see romaan USA väikelinnast, kuhu saabub professionaalne vettehüppaja, kes näeb pealt mõrva, on täielik jama. toimub vähe ja seegi ebahuvitav, tegelased on nii lahti kirjutamata, et ei ärata absoluutselt mingeid tundeid. tekst on lohaka stiiliga pealekauba. mitte ei saa aru, mida Cheadle ja Varrak selles nägid, ehk tahtsid lihtsalt Leonardi ja see oli odav.
Get Shorty ja Be Cooli kavatsen igatahes läbi lugeda, ei löö kohe Leonardile käega.
* inglise keelest tõlkis Eva Eensaar. Varrak 2003. "Tishomingo Blues" ilmus originaalis 2002. 292 lk.
need on põhjused, miks ma seda lugema hakkasin. ja need on põhjused, miks lõpuni loen.
sest see romaan USA väikelinnast, kuhu saabub professionaalne vettehüppaja, kes näeb pealt mõrva, on täielik jama. toimub vähe ja seegi ebahuvitav, tegelased on nii lahti kirjutamata, et ei ärata absoluutselt mingeid tundeid. tekst on lohaka stiiliga pealekauba. mitte ei saa aru, mida Cheadle ja Varrak selles nägid, ehk tahtsid lihtsalt Leonardi ja see oli odav.
Get Shorty ja Be Cooli kavatsen igatahes läbi lugeda, ei löö kohe Leonardile käega.
* inglise keelest tõlkis Eva Eensaar. Varrak 2003. "Tishomingo Blues" ilmus originaalis 2002. 292 lk.
March 02, 2004
oscari hoorad
nüüd õnnestus ära vaadata Seabiscuit, tänavusi üks suurimaid Oscari-hoorasid (7 noms, 0 wins). selle hea minek nii kinos (us b.o. 120m $) ja plaadina (5,5 miljonit müüdud dvd'd, parim draama kohta eales) lubasid arvata, et siin ikka midagi on. aga ei ole. nii krd igav, et jätsin pooleli. 2 h 20 min venivat tatti. 20 min läheb umbes, et Tobey Maguire ilmuks ekraanile. mitte ühtegi huvitavat näitlejatööd peale Macy kõrvalosas, kes kandideeris ainsa näitlejana Oscarile. üldiselt kandideeris 'Bizkit paljudele auhindadele eri kohtades, aga ei võitnud pea sittagi. kõik zhüriid nagu tunnistasid, et tehti korralikku tööd, mis aga ei köida. pealegi on kohalik videokassett viletsast laiformaadist võetud ja Tobey kaanel hoopis Toby. Total failure.
March 01, 2004
oscarid 2004
ma pole mitu aastat AMPASi gaalat viitsinud vaadata, sest reklaamipause on kuradi palju ja ega show ise ka kuigi huvitav pole. sel öösel vaatasin siiski, sest Liis tahtis ka vaadata. ainuke muhe koht oli Will Ferrell ning Jack Black koos laval. mõned südamlikud kõned olid ka. Peter Jacksonil oli kindlasti hea tunne 3 Oscariga sel õhtul koju minna, pärast möödunud ja ülemöödunud aastat, kui ta haledalt tühjade kätega jäeti. Return of the King oli minu meelest igav, lemmik on ikka LOTR1, aga ta vääris seda auhinnasadu. Ben Hur ja Titanic said endi kõrvale veel ühe filmi, mis on võitnud rekordiliselt 11 Oscarit. seejuures oli tabavusprotsent 100 - ükski nende nominatsioon ei jäänud võiduta. Seabiscuit ja Master & Commander ja City of God jäid üsna nukralt kaotajate sekka.
Subscribe to:
Posts (Atom)
