Teises maailmasõjas päästeti fauna arvestuses kõige rohkem inimelusid tänu postituvidele ning keegi leidis, et peaks nende vaatenurgast ühe seiklusliku sõjafilmi tegema. Good clean fun nagu "Naverone'i kahurid", milliseid enam ei tehta. Üks tootja on muide taaselustatud Ealing Studios, kes oli 1940-50-ndatel ülipopp oma komöödiatega ja pärast lihtlabaselt aastakümneid surnud.
Ameeriklased meisterdavad üleilmseid kassafilme nii suurtes kogustes, et see tundub ka teistele rahvastele käega katsutav saavutus. Mis see siis ära pole, paneme ka ühe sähmaka, ega me alla jää, ilmselt teeme isegi etemini, sest me pole ju ameeriklased! Sellisest pealehakkamisest sünnib regulaarselt blockbusteri-hakatisi, mis löövad tootja kodumaal publikurekordeid ja etemal juhul vaatavad seda mõned välismaalased ka.
"Valiant" on järjekordne brittide katsetus võtta Hollywood topeltnelsonisse. Seekord kindlasti üllatuslikus lahtris: täispikk arvutianimatsioon. Maksis nüüdisaja normiks kujunenust vähemalt kaks korda vähem (35 miljonit dollarit oleks üle ookeani paras kommiraha), a milleski nagu alla küll ei jää. Okei, tulemus on mõnevõrra lühem ja pildiliselt väga lennukaid hetki kohtab harva – aga 75 minutit tundub väga õige pikkus ja meelelahutuse saab ilusti kätte. Värvikad tegelased, pilkupüüdvad keskkonnad, regulaarne laks huumorit: mis ei peaks meeldima?
Nimitegelast, noort postituvi, kes saab tänu pealehakkamisele ja heale õnnele sõjakangelaseks, kehastab Ewan McGregor. St, loeb ridu, animatsioon ikkagi. Tema poisilikku sarmi oleme juba nautinud korduvalt, alt ei vea ta nüüdki. Annaks jumal, et ta jääkski hingelt nooreks ning teeks veel mitmeid selliseid rolle nagu siin või "Big Fishis". Kohe heldimuspisar tuleb silma, nii hästi meeldib see šotlane! Aga teised häälenäitlejad on ka ponksid. John Cleese, Hugh Laurie, Jim Broadbent, Tim Curry ja kes nad seal kõik on.
Kriitikud peksid "Valianti" miskipärast läbi ja mõni julmem andis maaslamajale hiljem saabast pealekauba. Nii pahad poisid. Mina olen siis hea, makstes tema traumapunktis kinniõmmeldud moka eest. Tõsiselt, täitsa muhe oli.
Inglased ärgu andku alla. "Hitchhikker's" ja "Valiant" ei teinud veel ilma, aga nad on ilmselgelt õigel teel.
Hinne: 7/10
August 31, 2005
August 25, 2005
"The Island"
Michael Bayd tavaliselt armastatakse või põlatakse.
Muidugi mitte lavastajaoskuste tõttu: tööd ta tunneb, muidu talle ometi ei usaldataks nii kalleid projekte. Põhjuseks hoopis tema häbenematu armastus popcorn-meelelahutuse vastu, mis teeb mehest kombineerituna ta senise hiilge-eduga (eelmised viis filmi tõid kinodest üle 1,75 miljardi dollari) kerge märklaua igaühele, kes tahab Hollywoodi mõtteliste mädaõuntega loopida.
Ma ise ei teagi enam, kumba gruppi kuuluda. Enne "Pearl Harborit" olin Bay asju vaadates alati kulmul, sest kui mitte muud, tunneb ta ära õige näitleja õiges kohas ning kuidas suurejooneliselt pauku teha. Aga vanasti ma olin noor ja sõin kõike, mida pakuti; praegune filmimaitse kujuneski välja "Harbori" paiku, mis on ikka fenomenaalne nüri... "Bad Boysi" aastaid hiljem üle kaedes jäi elamus nõrgapoolseks ja kunagi nii vaimustavat "Armageddonit" ei suutnudki teist korda lõpuni kannatada. Koguni poole peale mitte.
"The Island" on esimene Bay, mille kohta väidan julgelt, et see peaks meeldima nõudlikumatele kinosõpradele, muuhulgas kriitikutele. Lugu on päris tugev (ehkki lõpu-pooltunni kallal teritaks allpool hambaid küll). Madistamine meeldejääv, aga lubab kõigel muulgi hingata. Tegelased ning osatäitjad tõmbavad kaasa. Kokkuvõttes peitub toimuvas ka positiivne, aga mitte pealesunnitud moraal: ära otsi surematust, vaid leia elule tähendus, olgu see pikk või mitte. Jordan D2 märgib lõpupoole väga tabavalt umbes nii – paradiis on muidugi olemas, meie ise oleme paradiis. Mm... väikest sisukokkuvõtet ei anna vist enam edasi lükata. Järgmise lõigu võid vahele jätta, kui seda ei taha lugeda.
2019. Planeet on saastatud ja ellujäänud kogunevad tehislikku linna, mis on pealtnäha sõbralik, aga mida juhitakse tegelikult piitsa-prääniku meetodil. Või pigem piitsa ja piitsa. Ole kuulekas, tööta kõvasti ühiskonna hüvanguks, ära esita rumalaid küsimusi ning lõpuks pääsed imeilusale Saarele – looduskaunisse paradiisi, viimasesse oaasi elamiskõlbmatul gloobusel. Paraku hakkab Lincoln 6E nimeline härra (Ewan McGregor) liiga palju elu üle mõtlema, mis lõpeb sellega, et ta on sunnitud oma ainsast kodust põgenema. Tema kaaslaseks saab kaunitar Jordan D2 (Scarlett Johansson on lõpuks minulegi tõesti seksikaks muutunud – tunne on loodetavasti vastastikune, hehe). Mõlemad mängivad sümpaatselt ja rollides on piisavalt huumorit, et aeg-ajalt lõbustada.
Nii. Kohustuslikuga valmis. Nüüd pean kahetsusega märkima, et "Saart" saatis suhteliselt okei edu mujal, aga kodumaal kukkus linalugu raskelt ja masendavalt läbi kui paks tädi läbi õhukese jää. No ei taha ameeriklased järsku vaadata, millega Bay hakkama saanud. (Kuuga on maailma kinodest siiski pudenenud 120,6 miljonit dollarit, mis oleks tore, kui eelarve poleks 126).
Mõni asjamees on märkinud, et floppimise põhjustas graafilise vägivalla, tisside ja vandumisega koonerdamine, sest tootjad nõudsid, et alla 17 vaataja pääseks vabalt saali. Ma ei taha nõustuda. Film on praegusel kujul väga asjakohane. McGregori ning Johanssoni napp armustseen tundub isegi ülearune, rääkimata palja ihu osakaalu suurendamisest, mida neiu olla ise välja pakkunud, aga millest loobuti. Ta alasti (üla)keha nägemine oleks iseenesest muidugi tore, ent hetkel ma ei mõista, kuidas seks-värk sobituks loosse. Eelnevalt tehti ju selgeks, et peategelaste küpsus pole etapis, kus hakatakse kellegiga sängi otsima. Kui aga sügisene pikem variant DVD peal on igas mõttes mürsikutele vähesobivam, vaatan huviga üle ja otsustan, kas PG-13 piiridesse jäämine tasus ära või mitte.
"The Island" vaatleb hoolega kontrollitud ning rangetesse piiridesse seatud tulevikuühiskonda, kujunedes pikapeale laiemas mastaabis seikluseks, kus leidub tempot, käsikähmlusi, jälitamisi, tulevahetusi ja kõike muud, mille tõttu kinno põnevlema minnakse. Tegijatel õnnestus küllaltki erinevad pooled nii edukalt kokku õmmelda, et linalugu väärib kohta moodsate ulmeklassikute kõrval nagu "The Matrix" ja "I, Robot". Pildiliselt on see vast tagasihoidlikeim ja "The Matrixis" nähti tunduvalt enam vaeva taustaga (tegelasi ümbritsev maailm), ent muidu on ühele pulgale seadmine õigustatud. Kõik kolm on lummavad tulevikunägemused, kus pannakse žanri stampe tänu loovale mõtlemisele värskelt ja omapäraselt kokku.
Bay ei unusta ka kostitada järjekordse portsu tippäksiga nagu jälitamine autodel ja õhus pluss kõrge kukkumine, kus langevarju asendab kobakas R-täht suurhoone küljest. Masinad näevad mõnusalt sünged-robustsed välja, meenutades "Batman Beginsi" Nahkhiirmobiili. Eraldi kiidan nutikat production placementi Microsofti rahadele, kus demonstreeritakse MSN Searchi ning (loodetavasti järgmise põlvkonna) Xboxi.
Viimased umbes kolmkümmend minutit kisuvad paraku veidi elamust alla. Tekib küsitavusi, mis jäävad vastuseta, aga ei peaks jääma – peategelaste saatusekaaslaste ja linna minevikku puudutavaid eelkõige. Djimon Hounsou ja Sean Beani tegelased kisuvad oma tegudega vahest rohkemgi äärmustesse kui üldiselt intelligentses filmis peaks. Aga see viimane on norimine ja mitte tõsine kriitika. Lõpetan hoopis positiivse noodiga. Nimelt, üllatuslikult pole comic reliefi ülesanne seekord Steve Buscemil, vaid McGregoril. Originaalne!
Tõesti, kui tahad vaadata, kuidas lähiaegadel Kuri Süsteem inimsuse alla neelab või vähemalt vallutab, tasubki mu arust valida eelkõige "The Island" ja "Equilibrium". Nn mõttega ulmekad 1960-70-ndatest nagu "2001: Kosmoseodüsseia" või "THX-1138" on vahepeal halastamatult vananenud.
Hinne: 8/10
Muidugi mitte lavastajaoskuste tõttu: tööd ta tunneb, muidu talle ometi ei usaldataks nii kalleid projekte. Põhjuseks hoopis tema häbenematu armastus popcorn-meelelahutuse vastu, mis teeb mehest kombineerituna ta senise hiilge-eduga (eelmised viis filmi tõid kinodest üle 1,75 miljardi dollari) kerge märklaua igaühele, kes tahab Hollywoodi mõtteliste mädaõuntega loopida.
Ma ise ei teagi enam, kumba gruppi kuuluda. Enne "Pearl Harborit" olin Bay asju vaadates alati kulmul, sest kui mitte muud, tunneb ta ära õige näitleja õiges kohas ning kuidas suurejooneliselt pauku teha. Aga vanasti ma olin noor ja sõin kõike, mida pakuti; praegune filmimaitse kujuneski välja "Harbori" paiku, mis on ikka fenomenaalne nüri... "Bad Boysi" aastaid hiljem üle kaedes jäi elamus nõrgapoolseks ja kunagi nii vaimustavat "Armageddonit" ei suutnudki teist korda lõpuni kannatada. Koguni poole peale mitte.
"The Island" on esimene Bay, mille kohta väidan julgelt, et see peaks meeldima nõudlikumatele kinosõpradele, muuhulgas kriitikutele. Lugu on päris tugev (ehkki lõpu-pooltunni kallal teritaks allpool hambaid küll). Madistamine meeldejääv, aga lubab kõigel muulgi hingata. Tegelased ning osatäitjad tõmbavad kaasa. Kokkuvõttes peitub toimuvas ka positiivne, aga mitte pealesunnitud moraal: ära otsi surematust, vaid leia elule tähendus, olgu see pikk või mitte. Jordan D2 märgib lõpupoole väga tabavalt umbes nii – paradiis on muidugi olemas, meie ise oleme paradiis. Mm... väikest sisukokkuvõtet ei anna vist enam edasi lükata. Järgmise lõigu võid vahele jätta, kui seda ei taha lugeda.
2019. Planeet on saastatud ja ellujäänud kogunevad tehislikku linna, mis on pealtnäha sõbralik, aga mida juhitakse tegelikult piitsa-prääniku meetodil. Või pigem piitsa ja piitsa. Ole kuulekas, tööta kõvasti ühiskonna hüvanguks, ära esita rumalaid küsimusi ning lõpuks pääsed imeilusale Saarele – looduskaunisse paradiisi, viimasesse oaasi elamiskõlbmatul gloobusel. Paraku hakkab Lincoln 6E nimeline härra (Ewan McGregor) liiga palju elu üle mõtlema, mis lõpeb sellega, et ta on sunnitud oma ainsast kodust põgenema. Tema kaaslaseks saab kaunitar Jordan D2 (Scarlett Johansson on lõpuks minulegi tõesti seksikaks muutunud – tunne on loodetavasti vastastikune, hehe). Mõlemad mängivad sümpaatselt ja rollides on piisavalt huumorit, et aeg-ajalt lõbustada.
Nii. Kohustuslikuga valmis. Nüüd pean kahetsusega märkima, et "Saart" saatis suhteliselt okei edu mujal, aga kodumaal kukkus linalugu raskelt ja masendavalt läbi kui paks tädi läbi õhukese jää. No ei taha ameeriklased järsku vaadata, millega Bay hakkama saanud. (Kuuga on maailma kinodest siiski pudenenud 120,6 miljonit dollarit, mis oleks tore, kui eelarve poleks 126).
Mõni asjamees on märkinud, et floppimise põhjustas graafilise vägivalla, tisside ja vandumisega koonerdamine, sest tootjad nõudsid, et alla 17 vaataja pääseks vabalt saali. Ma ei taha nõustuda. Film on praegusel kujul väga asjakohane. McGregori ning Johanssoni napp armustseen tundub isegi ülearune, rääkimata palja ihu osakaalu suurendamisest, mida neiu olla ise välja pakkunud, aga millest loobuti. Ta alasti (üla)keha nägemine oleks iseenesest muidugi tore, ent hetkel ma ei mõista, kuidas seks-värk sobituks loosse. Eelnevalt tehti ju selgeks, et peategelaste küpsus pole etapis, kus hakatakse kellegiga sängi otsima. Kui aga sügisene pikem variant DVD peal on igas mõttes mürsikutele vähesobivam, vaatan huviga üle ja otsustan, kas PG-13 piiridesse jäämine tasus ära või mitte.
"The Island" vaatleb hoolega kontrollitud ning rangetesse piiridesse seatud tulevikuühiskonda, kujunedes pikapeale laiemas mastaabis seikluseks, kus leidub tempot, käsikähmlusi, jälitamisi, tulevahetusi ja kõike muud, mille tõttu kinno põnevlema minnakse. Tegijatel õnnestus küllaltki erinevad pooled nii edukalt kokku õmmelda, et linalugu väärib kohta moodsate ulmeklassikute kõrval nagu "The Matrix" ja "I, Robot". Pildiliselt on see vast tagasihoidlikeim ja "The Matrixis" nähti tunduvalt enam vaeva taustaga (tegelasi ümbritsev maailm), ent muidu on ühele pulgale seadmine õigustatud. Kõik kolm on lummavad tulevikunägemused, kus pannakse žanri stampe tänu loovale mõtlemisele värskelt ja omapäraselt kokku.
Bay ei unusta ka kostitada järjekordse portsu tippäksiga nagu jälitamine autodel ja õhus pluss kõrge kukkumine, kus langevarju asendab kobakas R-täht suurhoone küljest. Masinad näevad mõnusalt sünged-robustsed välja, meenutades "Batman Beginsi" Nahkhiirmobiili. Eraldi kiidan nutikat production placementi Microsofti rahadele, kus demonstreeritakse MSN Searchi ning (loodetavasti järgmise põlvkonna) Xboxi.
Viimased umbes kolmkümmend minutit kisuvad paraku veidi elamust alla. Tekib küsitavusi, mis jäävad vastuseta, aga ei peaks jääma – peategelaste saatusekaaslaste ja linna minevikku puudutavaid eelkõige. Djimon Hounsou ja Sean Beani tegelased kisuvad oma tegudega vahest rohkemgi äärmustesse kui üldiselt intelligentses filmis peaks. Aga see viimane on norimine ja mitte tõsine kriitika. Lõpetan hoopis positiivse noodiga. Nimelt, üllatuslikult pole comic reliefi ülesanne seekord Steve Buscemil, vaid McGregoril. Originaalne!
Tõesti, kui tahad vaadata, kuidas lähiaegadel Kuri Süsteem inimsuse alla neelab või vähemalt vallutab, tasubki mu arust valida eelkõige "The Island" ja "Equilibrium". Nn mõttega ulmekad 1960-70-ndatest nagu "2001: Kosmoseodüsseia" või "THX-1138" on vahepeal halastamatult vananenud.
Hinne: 8/10
August 23, 2005
Armastus
Võtan hetke, et tänada kõiki oma lähedasi. Te olete mulle palju andnud, ja eriti nägin seda tänavu suvel. Oli/on väga eriline aeg.
Päeva laul: The American Analog Set "Hard to Find"
Päeva laul: The American Analog Set "Hard to Find"
August 18, 2005
"The Jacket"
Lahesõjas kuuli pähe saanud sõdurpoiss (Adrien Brody) jääb imekombel ellu ja pääseb erru, aga lavastatakse kodumaal juhuslikult võmmitapjaks. Ta pannakse ohtlike hullude asutusse ja tehakse uudse ravimeetodi katsealuseks. Kohe nii uudse, et viib kuti tulevikku, kus ta näeb muuhulgas ette oma surma.
Kuuluda filmitööstusse on suurepärane viis tõmmata ligi naisi, kehtides topelt psühholoogiliste põnevike kohta nagu "The Jacket" (pp tähendab jämedalt võttes õuduka sugemetega põnevikku). Teed esilinastuse või, veel parem, eraseansi. Kutsud hunniku ilusaid tibisid ja teise hunniku selliseid, kes annavad kätte. Järelpeol skoorid nii ehk naa ja tunned end hiljem natuke paremini. Ja sa lihtsalt pead enesetunnet vahel kunstlikult tõstma, sest oled ikkagi loovisiksus. Andekamad filmiloojad pigem ei tee tibihullutamisfilme, sest need põhinevad tihemini eelmiste hitt-pp'de kopeerimisel kui ainukordsel nägemusel.
Eelnev lõik ei pruugi muidugi kehtida "Hullusärgi" lavastanud John Maybury kohta, aga teos tundub kuidagi isikupäratu sellegipoolest. Lugu on huvitav, aga selle edastamise vahendid tavapärased (sünget õhustikku aitavad luua kiire montaaž ja kõledad kriipivad heliefektid) ja sündmused pidevalt etteaimatavad, nii et elamuse tekitavad pigem näitlejad.
Siin tuleb au anda eelkõige Brodyle, Kris Kristoffersonile (peategelase ravija; mõnusalt karune, igati soliidne töö vanema põlvkonna meesnäitlejale) ja "Layer Cake'is" säranud Daniel Craigile (kõhe kõrvalosa). Naispeaosa täitva iluduse Keira Knightley jaoks jääb elupõletajast tibi kehastamine natuke kõvaks pähkliks, nii et raskematel hetkedel nagu sügava masenduse ja väsimuse esitamisel jääb ta kahvatuks. Näha on, et teab, mida teeb, aga oskused pole päris need. Ilmselt vähese keskendumise asi ka. Brody seevastu särab, tõeline kullatükk. Jack Starks läbib väga erinevaid meeleseisundeid (meeleheide, suur segadus, agressiivsus, vaimne kirgastumine) ja tema jälgimine on väga kütkestav. Mõni teine täht võiks tulemuse palju keskpärasemaks muuta, aga hingestatud Brody annab endast kõik. Või siis vähemalt palju.
Rõvedalt läbikukkunud teos, kinodest natuke alla 10 miljoni dollari. Kergelt isikupäratu, aga mitte rutiinne. Väärib vaatamist küll, eriti kui sulle meeldis "The Butterfly Effect".
Hinne: 7/10
Kuuluda filmitööstusse on suurepärane viis tõmmata ligi naisi, kehtides topelt psühholoogiliste põnevike kohta nagu "The Jacket" (pp tähendab jämedalt võttes õuduka sugemetega põnevikku). Teed esilinastuse või, veel parem, eraseansi. Kutsud hunniku ilusaid tibisid ja teise hunniku selliseid, kes annavad kätte. Järelpeol skoorid nii ehk naa ja tunned end hiljem natuke paremini. Ja sa lihtsalt pead enesetunnet vahel kunstlikult tõstma, sest oled ikkagi loovisiksus. Andekamad filmiloojad pigem ei tee tibihullutamisfilme, sest need põhinevad tihemini eelmiste hitt-pp'de kopeerimisel kui ainukordsel nägemusel.
Eelnev lõik ei pruugi muidugi kehtida "Hullusärgi" lavastanud John Maybury kohta, aga teos tundub kuidagi isikupäratu sellegipoolest. Lugu on huvitav, aga selle edastamise vahendid tavapärased (sünget õhustikku aitavad luua kiire montaaž ja kõledad kriipivad heliefektid) ja sündmused pidevalt etteaimatavad, nii et elamuse tekitavad pigem näitlejad.
Siin tuleb au anda eelkõige Brodyle, Kris Kristoffersonile (peategelase ravija; mõnusalt karune, igati soliidne töö vanema põlvkonna meesnäitlejale) ja "Layer Cake'is" säranud Daniel Craigile (kõhe kõrvalosa). Naispeaosa täitva iluduse Keira Knightley jaoks jääb elupõletajast tibi kehastamine natuke kõvaks pähkliks, nii et raskematel hetkedel nagu sügava masenduse ja väsimuse esitamisel jääb ta kahvatuks. Näha on, et teab, mida teeb, aga oskused pole päris need. Ilmselt vähese keskendumise asi ka. Brody seevastu särab, tõeline kullatükk. Jack Starks läbib väga erinevaid meeleseisundeid (meeleheide, suur segadus, agressiivsus, vaimne kirgastumine) ja tema jälgimine on väga kütkestav. Mõni teine täht võiks tulemuse palju keskpärasemaks muuta, aga hingestatud Brody annab endast kõik. Või siis vähemalt palju.
Rõvedalt läbikukkunud teos, kinodest natuke alla 10 miljoni dollari. Kergelt isikupäratu, aga mitte rutiinne. Väärib vaatamist küll, eriti kui sulle meeldis "The Butterfly Effect".
Hinne: 7/10
"Land of the Dead"
Õudusfilmide lavastaja on ilmselt kõige lähedasem nähtus, mida Hollywoodis võiks pakkuda vasteks poplauljale. Enamik pole rahaliselt kuigi edukad, mis ei sega nende ustavat fännkonda vastu võtmast pea kõike, mida pakutakse. Peamiselt enesekordusi.
George A. Romero on siin kindlasti profiilikamaid nimesid. Ta esiktööna valminud "Night of the Living Dead" (1968) on ristiisa kõigile zombifilmidele pärast seda; võtku mind peni, kui see pole praegu sama vaadatav ja kõhe kui ürgajal!
"Land of the Dead" on sarjas õigupoolest neljas, kuigi peatükid seostuvad eelkõige mõtteliselt. Vahepeal ilmusid "Dawn of the Dead" (1978) ja "Day of the Dead" (1985).
Käesolev maksis vaid 20 miljonit dollarit, aga see on tunduvalt rohkem kui enamasti ja sellest Romerole piisab, et palju kallima äksi õhustik saavutada. Operaatoritöö-kunstnikutöö-grimm kõik igati paigas, veri-soolikaid lendavad graatsiliselt, tina antakse julgelt ning elavad surnud näevad toredad välja. Nad on endiselt aeglased, aga taibukamad kui varem, ja nende miimika, žestid, pantomiim on eraldi tore väike vaatemäng. Maailm näeb veelgi toredam välja: räpane, pahaendeline, tume (supervaheldus on zombidega lõbustusasutus, mis jääb paraku üheainsa stseeni täitjaks). Kuigi tänavatel ei mölla kaos, mida maailmalõpu meeleolude puhul eeldaks. Aga ühine vaenlane liidab.
Nad on sedapuhku juba terve maailma üle võtnud, vähesed säilinud inimesed istuvad pidevas kaitseolukorras linnas, käies aeg-ajalt väljaspool röövretkedel. Tekivad küsimused nagu kust toitu saadakse, millega raha teenitakse, kuidas raha pole tähtsust kaotanud ja miks zombisid karistades laskemoonaga nii pillavalt ümber käiakse (seda kuskil juurde ei tehta), aga sellised arutlused on Romero filmis muidugi ülearused. Ehkki 'moona võiks tõesti hinnata. See lisaks pinget, kui iga kuul loeks ja kõndlaipade karistamine eeldaks vahel käsikähmlusi, või midagi.
Romero leiab muidugi kohta ka ühiskonna-irooniale, mille poolest sari ikka on silma paistnud. Kapitalism ei kao maailmast isegi pärast suurt hävingut: ümberringi varemed, aga kõik usinalt müüvad midagi. Dennis Hopperi kehastatud kõige mõjuvõimsam tegelane filmis meenutab USA presidente ("We do not negotiate with terrorists!", korduv repliik"You have no right"). Stseen, kus zombid tõusevad veest, et linnale kaitsmata kohast ligi hiilida, meenutab immigrantide voolu "vabaduse viimasesse kantsi maailmas". Lisaks olla see austusavaldus samasugusele hetkele 1962.a. õudukast "Carnival of Souls".
Teisedki on vaadatavad: "The Ring Two" meestäht Simon Baker, Itaalia õudusmaestro Dario Argento tütar Asia ("xXx"), Robert Joy ja John Leguizamo. Suurim miinus on paraku, et neil pole midagi erilist teha. Kui nottimine kõrvale jätta, jäävad tegelaskujud kahvatuks; pole neil huvitavat juttu ka.
Ei midagi meeldejäävalt, aga oi kui nauditavalt tehtud sellest hoolimata. Kahju, et publik teost üles ei leidnud. Seni on kinodest kogunenud vaevalt sama palju kui eelarvesse pumbati. Millest muidugi ei piisa kaugeltki, et tulla plussi.
Hinne: 7/10
George A. Romero on siin kindlasti profiilikamaid nimesid. Ta esiktööna valminud "Night of the Living Dead" (1968) on ristiisa kõigile zombifilmidele pärast seda; võtku mind peni, kui see pole praegu sama vaadatav ja kõhe kui ürgajal!
"Land of the Dead" on sarjas õigupoolest neljas, kuigi peatükid seostuvad eelkõige mõtteliselt. Vahepeal ilmusid "Dawn of the Dead" (1978) ja "Day of the Dead" (1985).
Käesolev maksis vaid 20 miljonit dollarit, aga see on tunduvalt rohkem kui enamasti ja sellest Romerole piisab, et palju kallima äksi õhustik saavutada. Operaatoritöö-kunstnikutöö-grimm kõik igati paigas, veri-soolikaid lendavad graatsiliselt, tina antakse julgelt ning elavad surnud näevad toredad välja. Nad on endiselt aeglased, aga taibukamad kui varem, ja nende miimika, žestid, pantomiim on eraldi tore väike vaatemäng. Maailm näeb veelgi toredam välja: räpane, pahaendeline, tume (supervaheldus on zombidega lõbustusasutus, mis jääb paraku üheainsa stseeni täitjaks). Kuigi tänavatel ei mölla kaos, mida maailmalõpu meeleolude puhul eeldaks. Aga ühine vaenlane liidab.
Nad on sedapuhku juba terve maailma üle võtnud, vähesed säilinud inimesed istuvad pidevas kaitseolukorras linnas, käies aeg-ajalt väljaspool röövretkedel. Tekivad küsimused nagu kust toitu saadakse, millega raha teenitakse, kuidas raha pole tähtsust kaotanud ja miks zombisid karistades laskemoonaga nii pillavalt ümber käiakse (seda kuskil juurde ei tehta), aga sellised arutlused on Romero filmis muidugi ülearused. Ehkki 'moona võiks tõesti hinnata. See lisaks pinget, kui iga kuul loeks ja kõndlaipade karistamine eeldaks vahel käsikähmlusi, või midagi.
Romero leiab muidugi kohta ka ühiskonna-irooniale, mille poolest sari ikka on silma paistnud. Kapitalism ei kao maailmast isegi pärast suurt hävingut: ümberringi varemed, aga kõik usinalt müüvad midagi. Dennis Hopperi kehastatud kõige mõjuvõimsam tegelane filmis meenutab USA presidente ("We do not negotiate with terrorists!", korduv repliik"You have no right"). Stseen, kus zombid tõusevad veest, et linnale kaitsmata kohast ligi hiilida, meenutab immigrantide voolu "vabaduse viimasesse kantsi maailmas". Lisaks olla see austusavaldus samasugusele hetkele 1962.a. õudukast "Carnival of Souls".
Teisedki on vaadatavad: "The Ring Two" meestäht Simon Baker, Itaalia õudusmaestro Dario Argento tütar Asia ("xXx"), Robert Joy ja John Leguizamo. Suurim miinus on paraku, et neil pole midagi erilist teha. Kui nottimine kõrvale jätta, jäävad tegelaskujud kahvatuks; pole neil huvitavat juttu ka.
Ei midagi meeldejäävalt, aga oi kui nauditavalt tehtud sellest hoolimata. Kahju, et publik teost üles ei leidnud. Seni on kinodest kogunenud vaevalt sama palju kui eelarvesse pumbati. Millest muidugi ei piisa kaugeltki, et tulla plussi.
Hinne: 7/10
August 16, 2005
Arvutikino
"Freaky Friday" (2004) --- 6/10
Kolmas kord Mary Rodgersi romaani ekraniseerida. Pidevalt pahuksis tütar (Lindsay Lohan) ja ema (Jamie Lee Curtis) vahetavad kavala nõiatriki süül vastu tahtmist kehad, tutvumaks teise vaatenurgaga elule. Sellest tõuseb ilge segadus, sest ema plaanib kohe abielluda. Tegijad leidsid muide, et üleloomuliku sisuga komöödias on õigustatud ka olulistes süžeepunktides usutavusest traktoriga ülesõitmine, nii et järgnev möll pole alati kuigi loogiline.
Kui peaosalised oleks etemini sisse elanud ja stsenaarium usutav, sünniks ehk klassik. "Freaky Friday" on praeguselgi kujul särtsakas ja absoluutselt vaadatav, aga hooletult kirjutatud lugu ei paista Curtist-Lohanit inspireerivat (hoolimata nende korralikust kokkumängust), jättes seega kergelt kuivale vaatajagi. Veel võiks mõtestatud tegevust pakkuda nende partneritele, sest ise täiesti sümpaatsete Chad Michael Murray ja Mark Harmoni tegelaste ülesandeks on peamiselt juhmilt pealt vaadata, kuidas ema ja tütrega oleks nagu midagi korrast ära.
Põhisündmus käivitub umbes kahekümne viie minuti möödudes, mis on viimane aeg, sest suht isikupäratu sissejuhatus ammendubki seks ajaks. Kiiduväärt tööd tehti siiski teismelise mässaja loomisel: Lohan näeb välja vana, väsinud ja räsitud kui draamakuningannale sobilik.
Kehade vahetudes hakkab päris muhedalt pulli saama, koguni dialoog pöörab järsult paremuse poole. Teismelise tüdruku kohta on Anna tõesti lahedalt terava suuvärgiga, ja aeg-ajalt kitarri kätte haarav Lohan rokib kaasakiskuvalt. Rokist rääkides seostub üks tore stseen Andrew WK hümniga "She Is Beautiful", kus tüdruk emme kehas sõidab fännide kätemerel, kes tulid tema tele-raamatuesitlust vaatama, sattudes spontaanse šõu tunnistajateks.
Curtis napsas rolli muide Jodie Fosteri ja Annette Beningi keeldumise järel. Esimest taheti vast seetõttu, et 1976.a versioonis mängis ta tütart (Foster ei pidanud uut projekti siiski vajalikuks). Bening lubas ära teha, aga loobus miskipärast.
20 miljonit dollarit maksis + 25 reklaamile = 160,8 miljonit dollarit tõi kinodest.
"Mr 3000" (2004) --- 8/10
Bernie Mac kehastab endist pesapallitähte, kes annab karjääri jooksul pallile kolm tuhat korda kaigast, minnes siis päevapealt erru. Ta saavutab "pensionil" edu ärimehena, kelle tegemised keerlevad tiitli Hr 3000 ümber. Siis loetakse saavutused üle ning leitakse, et suurest kolmest eraldab teda siiski kolm lööki. 47-aastane eluaegne ülbik ja uhkeldaja ei lepi muuga kui platsile naasmine, et puudujääk täita ja legendistaatusele langenud väike plekk eemaldada.
"Mr 3000" on jälle neid filme, mida on raske lahterdada. Reklaamides rõhutakse komöödiale, sest mingi lähenemine tuleb ometi leida, aga toon on mõnest suutäiest naerust hoolimata seks liiga tõsine. Pigem oleks nagu karakteriuurimus, kuigi see tundub kokkuvõtteks sügavavõitu. Nõustun lõputiitrites öelduga (Without sports, this would have been a short film), aga samas pole see ka lihtsalt spordifilm. Kasvõi vigade tõttu, mida USA profipesapalli maailma näidates tehakse – fännid võtku ja lugegu kokku. Eelkõige muidugi see, et Hall of Fame'i jõudmiseks ei peagi tegelikult koguma 3000 lööki, Teise maailmasõja järel on alati aidanud 2800-st. Kel on teadmisi, leiab sisulisi apse veel ja veel.
Eelkõige on tegu looga muutumisest ja muutusest, mis muudabki tulemuse nauditavaks, kuigi tihti jälgitakse spordifilmide stampe (õnneks mitte lõpus, mis mõjub värskendavalt).
"The Bernie Mac Show'd" pole näinud, aga Maci filmiosi vaadates tekib mul pidevalt tunne, et mees teeb haltuurat, alla oma võimete, ei pinguta. Või lihtsalt ei leia/haara pakkumisi, mis teda proovile paneks. See oli esimene kord, kus tunne kadus ning andis koha imetlusele. Ennast täis supertähe, ülbiku kehastamine sobib talle kui rusikas silma-auku, aga mitte ainult. Mehes on sisemist jõudu, mis muudab potentsiaalselt ebameeldiva kuju nii vaadatavaks kui tasapisi ka ootamatult sümpaatseks. Temas on klassi. See ilmneb eriti stseenides, mida jagatakse Angela Bassetiga. Kes ütles, et keskea ületanud paarid ei suuda ekraanil enam seksikad olla?!
Head osatäitjad eesotsas muidugi Maciga, paeluv lugu, maitsekas muusikataust – "Mr 3000" täitsa kärab. Vaadatess tundub uskumatu, et stsenaariumit ei kirjutatud vaid temale mõeldes. Peaosa pakuti enne John Travoltale, Richard Gere'ile ja Denzel Washingtonile.
Kolmas kord Mary Rodgersi romaani ekraniseerida. Pidevalt pahuksis tütar (Lindsay Lohan) ja ema (Jamie Lee Curtis) vahetavad kavala nõiatriki süül vastu tahtmist kehad, tutvumaks teise vaatenurgaga elule. Sellest tõuseb ilge segadus, sest ema plaanib kohe abielluda. Tegijad leidsid muide, et üleloomuliku sisuga komöödias on õigustatud ka olulistes süžeepunktides usutavusest traktoriga ülesõitmine, nii et järgnev möll pole alati kuigi loogiline.
Kui peaosalised oleks etemini sisse elanud ja stsenaarium usutav, sünniks ehk klassik. "Freaky Friday" on praeguselgi kujul särtsakas ja absoluutselt vaadatav, aga hooletult kirjutatud lugu ei paista Curtist-Lohanit inspireerivat (hoolimata nende korralikust kokkumängust), jättes seega kergelt kuivale vaatajagi. Veel võiks mõtestatud tegevust pakkuda nende partneritele, sest ise täiesti sümpaatsete Chad Michael Murray ja Mark Harmoni tegelaste ülesandeks on peamiselt juhmilt pealt vaadata, kuidas ema ja tütrega oleks nagu midagi korrast ära.
Põhisündmus käivitub umbes kahekümne viie minuti möödudes, mis on viimane aeg, sest suht isikupäratu sissejuhatus ammendubki seks ajaks. Kiiduväärt tööd tehti siiski teismelise mässaja loomisel: Lohan näeb välja vana, väsinud ja räsitud kui draamakuningannale sobilik.
Kehade vahetudes hakkab päris muhedalt pulli saama, koguni dialoog pöörab järsult paremuse poole. Teismelise tüdruku kohta on Anna tõesti lahedalt terava suuvärgiga, ja aeg-ajalt kitarri kätte haarav Lohan rokib kaasakiskuvalt. Rokist rääkides seostub üks tore stseen Andrew WK hümniga "She Is Beautiful", kus tüdruk emme kehas sõidab fännide kätemerel, kes tulid tema tele-raamatuesitlust vaatama, sattudes spontaanse šõu tunnistajateks.
Curtis napsas rolli muide Jodie Fosteri ja Annette Beningi keeldumise järel. Esimest taheti vast seetõttu, et 1976.a versioonis mängis ta tütart (Foster ei pidanud uut projekti siiski vajalikuks). Bening lubas ära teha, aga loobus miskipärast.
20 miljonit dollarit maksis + 25 reklaamile = 160,8 miljonit dollarit tõi kinodest.
"Mr 3000" (2004) --- 8/10
Bernie Mac kehastab endist pesapallitähte, kes annab karjääri jooksul pallile kolm tuhat korda kaigast, minnes siis päevapealt erru. Ta saavutab "pensionil" edu ärimehena, kelle tegemised keerlevad tiitli Hr 3000 ümber. Siis loetakse saavutused üle ning leitakse, et suurest kolmest eraldab teda siiski kolm lööki. 47-aastane eluaegne ülbik ja uhkeldaja ei lepi muuga kui platsile naasmine, et puudujääk täita ja legendistaatusele langenud väike plekk eemaldada.
"Mr 3000" on jälle neid filme, mida on raske lahterdada. Reklaamides rõhutakse komöödiale, sest mingi lähenemine tuleb ometi leida, aga toon on mõnest suutäiest naerust hoolimata seks liiga tõsine. Pigem oleks nagu karakteriuurimus, kuigi see tundub kokkuvõtteks sügavavõitu. Nõustun lõputiitrites öelduga (Without sports, this would have been a short film), aga samas pole see ka lihtsalt spordifilm. Kasvõi vigade tõttu, mida USA profipesapalli maailma näidates tehakse – fännid võtku ja lugegu kokku. Eelkõige muidugi see, et Hall of Fame'i jõudmiseks ei peagi tegelikult koguma 3000 lööki, Teise maailmasõja järel on alati aidanud 2800-st. Kel on teadmisi, leiab sisulisi apse veel ja veel.
Eelkõige on tegu looga muutumisest ja muutusest, mis muudabki tulemuse nauditavaks, kuigi tihti jälgitakse spordifilmide stampe (õnneks mitte lõpus, mis mõjub värskendavalt).
"The Bernie Mac Show'd" pole näinud, aga Maci filmiosi vaadates tekib mul pidevalt tunne, et mees teeb haltuurat, alla oma võimete, ei pinguta. Või lihtsalt ei leia/haara pakkumisi, mis teda proovile paneks. See oli esimene kord, kus tunne kadus ning andis koha imetlusele. Ennast täis supertähe, ülbiku kehastamine sobib talle kui rusikas silma-auku, aga mitte ainult. Mehes on sisemist jõudu, mis muudab potentsiaalselt ebameeldiva kuju nii vaadatavaks kui tasapisi ka ootamatult sümpaatseks. Temas on klassi. See ilmneb eriti stseenides, mida jagatakse Angela Bassetiga. Kes ütles, et keskea ületanud paarid ei suuda ekraanil enam seksikad olla?!
Head osatäitjad eesotsas muidugi Maciga, paeluv lugu, maitsekas muusikataust – "Mr 3000" täitsa kärab. Vaadatess tundub uskumatu, et stsenaariumit ei kirjutatud vaid temale mõeldes. Peaosa pakuti enne John Travoltale, Richard Gere'ile ja Denzel Washingtonile.
August 10, 2005
"Charlie and the Chocolate Factory"
Roald Dahli lasteraamatul lugu vaesest perekonnast poisist (Freddie Highmore), kes võidab pileti ekskursioonile salapärase šokolaadimeistri (Johnny Depp) tehasesse. Pääsmeid on viis ning üks võidab lõpuks midagi eriti vinget, millest veel ei räägita. Lihtsasisuline, perekonna tähtsust ülistav filmike.
Tim Burton ja Johnny Depp on teinud koos juba kolm toredat filmi. "Edward Scissorhands", "Ed Wood", "Sleepy Hollow". Neljas sarnaneb selles, et kangesti tahaks seda armastada. Erineb aga selles, et tugevad tunded pole võimalikud. "Charlie and the Chocolate Factory" on möödalask, mis võib meeldida lastele, aga valmistab teistele kerge pettumuse igas aspektis peale pildilise. Eeskujulikule kunstnikutööle võib Burtoni puhul kindel olla. Meeleolu luua ta juba oskab. Kuigi siingi pannakse ühe asjaga seekord puusse. Wonka väikeste abiliste tantsu- ja laulunumbrid on täiesti säratud, sõnad aga sama omapärased kui komplekt värvilisi kustutuskumme.
Ei saa aru, mille poolest Deppi ja väikese Highmore'i ekraanipartnerlust "Finding Neverlandis" nii esmaklassiliseks peeti, et seda siin korrata. Nende koostöö eksisteerib paraku tasandil, mida iseloomustab sõna "olematu". Jah, nad on paljudes stseenides üheaegselt kohal. Nad vahetavad dialoogi. Aga ainult väga helde inimene ütleks, et tegemist on tiimiga. Depp on esiteks hõivatud veidrikust šokovabrikandi kujule keskendumisega ja teiseks – oleme ausad! – milliseid ühiseid pingutusi saab tekkida meisternäitleja ja tavalise poisi vahel? Highmore näeb armas välja, mis seletab tema (parema väljendi puudumisel) filmikarjääri olemasolu, aga näitlejana on ta nagu enamik teisi lapsi. St, lavastaja peab keskenduma tema näole ja ilmekatele silmadele, et mingi kasutuskõlblik emotsioon kinni püüda.
Willie Wonka on Deppi jaoks teretulnult värvikas tegelaskuju. Kahjuks pole keegi suvatsenud mõelnud, mida ta endast kujutab ning tulemus jääb laialivalguvaks, ebakindlaks. Depp mõjub kahtlemata armastusväärselt ja võluvalt tobedalt, aga mida või keda ta ikkagi esitab? Wonka ekstsentrilise välimuse ja naljakate mõttekäikude taga peitub ümmargune null. Seda aitaks kompenseerida mitmetahulisem stoori, aga erinevalt Wilderi filmist on ju kõik sügavmõtteline välja roogitud. Lõpusündmus tundub eelnevat arvestades hädise katsena mingi lihtne seletus leida (Christopher Lee kõrvalosas on meeldiv üllatus), aga selleks ajaks on hilja publik kaasa tõmmata. Ja antud kontekstis pole üldse tähtis, kas sama lõpp oli raamatul või ei.
Raha kulub ära kõigile, aga ikka on kahju, et Depp on lasknud end vananedes Hollywoodis ära kodustada. Tema viimane tõepoolest kõva film, "Ratastel Las Vegasesse" esilinastus seitsme aasta eest! Vahepeal on ta kaotanud täielikult võime oma valikutega üllatada, tehes äärmisel juhul korralikke, aga riskivabasid asju. Ok, pole vahepealsetest osadest näinud mulluseid "The Libertine'i" ja "Ils se marièrent et eurent beaucoup d'enfants'it", loodetavasti saan nende järel oma karmid sõnad tagasi võtta.
150 miljonit dollarit on "Factoryle" uskumatult suur eelarve. Hollywoodis tehakse vahet vist ainult kulukatel ja mittekulukatel projektidel, mõtlemata, et "Harry Potterid" on ainsad kallid perefilmid, millega ei teki kasumisse jõudmine muret. "Factory" veab vist ka välja. Ligi kuuga pudenes levist 199.
Burtoni-Deppi viies koostöö jõuab maailma ette samuti selle aastanumbri sees, sügisel. "Corpse Bride" on täispikk multikas mehest, kes abiellub enda teadmata surnuga. Stiililt sama vinge kui "Nightmare Before Christmas".
Hinne: 6/10
Tim Burton ja Johnny Depp on teinud koos juba kolm toredat filmi. "Edward Scissorhands", "Ed Wood", "Sleepy Hollow". Neljas sarnaneb selles, et kangesti tahaks seda armastada. Erineb aga selles, et tugevad tunded pole võimalikud. "Charlie and the Chocolate Factory" on möödalask, mis võib meeldida lastele, aga valmistab teistele kerge pettumuse igas aspektis peale pildilise. Eeskujulikule kunstnikutööle võib Burtoni puhul kindel olla. Meeleolu luua ta juba oskab. Kuigi siingi pannakse ühe asjaga seekord puusse. Wonka väikeste abiliste tantsu- ja laulunumbrid on täiesti säratud, sõnad aga sama omapärased kui komplekt värvilisi kustutuskumme.
Ei saa aru, mille poolest Deppi ja väikese Highmore'i ekraanipartnerlust "Finding Neverlandis" nii esmaklassiliseks peeti, et seda siin korrata. Nende koostöö eksisteerib paraku tasandil, mida iseloomustab sõna "olematu". Jah, nad on paljudes stseenides üheaegselt kohal. Nad vahetavad dialoogi. Aga ainult väga helde inimene ütleks, et tegemist on tiimiga. Depp on esiteks hõivatud veidrikust šokovabrikandi kujule keskendumisega ja teiseks – oleme ausad! – milliseid ühiseid pingutusi saab tekkida meisternäitleja ja tavalise poisi vahel? Highmore näeb armas välja, mis seletab tema (parema väljendi puudumisel) filmikarjääri olemasolu, aga näitlejana on ta nagu enamik teisi lapsi. St, lavastaja peab keskenduma tema näole ja ilmekatele silmadele, et mingi kasutuskõlblik emotsioon kinni püüda.
Willie Wonka on Deppi jaoks teretulnult värvikas tegelaskuju. Kahjuks pole keegi suvatsenud mõelnud, mida ta endast kujutab ning tulemus jääb laialivalguvaks, ebakindlaks. Depp mõjub kahtlemata armastusväärselt ja võluvalt tobedalt, aga mida või keda ta ikkagi esitab? Wonka ekstsentrilise välimuse ja naljakate mõttekäikude taga peitub ümmargune null. Seda aitaks kompenseerida mitmetahulisem stoori, aga erinevalt Wilderi filmist on ju kõik sügavmõtteline välja roogitud. Lõpusündmus tundub eelnevat arvestades hädise katsena mingi lihtne seletus leida (Christopher Lee kõrvalosas on meeldiv üllatus), aga selleks ajaks on hilja publik kaasa tõmmata. Ja antud kontekstis pole üldse tähtis, kas sama lõpp oli raamatul või ei.
Raha kulub ära kõigile, aga ikka on kahju, et Depp on lasknud end vananedes Hollywoodis ära kodustada. Tema viimane tõepoolest kõva film, "Ratastel Las Vegasesse" esilinastus seitsme aasta eest! Vahepeal on ta kaotanud täielikult võime oma valikutega üllatada, tehes äärmisel juhul korralikke, aga riskivabasid asju. Ok, pole vahepealsetest osadest näinud mulluseid "The Libertine'i" ja "Ils se marièrent et eurent beaucoup d'enfants'it", loodetavasti saan nende järel oma karmid sõnad tagasi võtta.
150 miljonit dollarit on "Factoryle" uskumatult suur eelarve. Hollywoodis tehakse vahet vist ainult kulukatel ja mittekulukatel projektidel, mõtlemata, et "Harry Potterid" on ainsad kallid perefilmid, millega ei teki kasumisse jõudmine muret. "Factory" veab vist ka välja. Ligi kuuga pudenes levist 199.
Burtoni-Deppi viies koostöö jõuab maailma ette samuti selle aastanumbri sees, sügisel. "Corpse Bride" on täispikk multikas mehest, kes abiellub enda teadmata surnuga. Stiililt sama vinge kui "Nightmare Before Christmas".
Hinne: 6/10
"Dark Water"
Aasia moodsatele õudukatele vorbitakse järgesid palju tihedamas tempos kui Hollywood söandaks või tahaks. "Honogurai mizu no soko kara" (2002) on selles mõttes üllatav erand, et puuduvad nii eel- kui järellood, ega loodetavasti tulegi.
"Dark Water" ehk ameeriklaste uusversioon on seega alles teine võimalus tutvuda Koji Suzuki romaaniga liikuva pildi kujul. Kindlasti teretulnud vaheldus, sest filmitegijaid huvitab ta töödest seni ainult "Ringu", millest peaks jaguma pärast üheksat linalugu ka suurimale austajale.
A mis toimumas? Ema (Jennifer Connelly) ja tütar (Ariel Gade) kolivad üsna eemaletõukavasse peldikusse, mida kohalikele meeldib nimetada kortermajaks. Seal hakkab neid kiusama korter pea kohal, kus toimub midagi üleloomulikku.
Aasia tänapäevase õuduka ainetel. Üksikema, veel pisike, aga juba probleemne laps. Neid tabab midagi müstilist. Sa paned peas kokku kaks ja kaks, oodates "Ringut", aga veelgi võikamal kujul – samamoodi võiks ka originaali tegelikult pealiskaudselt kokku võtta.
Aga üllataval kombel peitub "Dark Wateris" palju enamat! See on kahtlemata kummituslugu ja mõnel hetkel päris õõvastav. Aga eelkõige on see draama hirmust, üksindusest, eneseületusest oma armsate nimel, mille keskne liin pole üleloomulik, vaid see, kuidas noor ema üritab endale ja tütrele uut elu ehitada.
Nagu korralikule draamale kohane, võib kõige põnevamaks aspektiks nimetada tegelaskujusid, sest publiku huvist nende vastu sõltub kogu õnnestumine. Tähtsaid kohti täidavad majavalvur (Pete Postlethwaite), temast aste kõrgemal asuv libe asjamees (John C Reilly), väikese tüdruku isa (Dougray Scott, näeb välja kui Antonio Banderase natuke koledam noor vend) ja advokaat (Tim Roth), kes on segatud nende vaidlusse lapse hooldamise õiguse üle.
Kõige sügavamalt arendatakse välja Connelly tegelaskuju, kes on just selline habras ja samas ootamatult sitke noor naine, kellesuguseid talle meeldib kehastada. Need tumedad sügavad silmad jäävad meid jälle kummitama, mistõttu väidaks, et "Dark Waterit" ei saaks teha mõne teise näitlejanna osavõtul, vähemalt mitte päris sarnaselt. Et tegu pole kuigi pika linateosega, jäävad muud tegelaskujud-esitused karikatuursemaks, kuigi mitte igavaks. Postlethwaite ja Reilly täidavad koguni "koomilise vahepala" ülesannet, mille lisamine tuleb žanri arvestades teatava üllatusena. Esimene on nauditav karuse prolena, kes ei taha elult palju muud kui et ta rahule jäetaks. Temalt pärineb ka filmi naljakaim rida (vihje: kraaksatus "Doll"). Reilly on aga ülimalt vaadatav asja-ajaja rollis, kelle libe keel ei suuda siiski lõplikult peita tema secondhand päritolu.
Sisuliselt järgitakse küllaltki täpselt originaali, aga ülekaalus on draama. See pole halb, lihtsalt omapärane viis teha õudukat. Ja tulemus on liig sügavmõtteline, et laskuda labase trikitamise tasemele. Isegi "Kuues meel" ja "Teised" kasutavad odavaid võtteid nagu äkilised heliefektid märgatavalt enam. Võiks isegi öelda, et "Dark Wateris" ei saagi tunda ehedat hirmu, kuigi see väärib kahtlemata aukohta mõtleva vaataja õudukakogus.
"Dark Water" on intelligentsem, hõrgum ja mitmekülgsem kui oodanuks. Aga mitte hea valik, kui sa tahad lihtsalt natuke judinaid, nii kiiresti ja odavalt kui tahes.
Hinne: 8/10
PS Sama tekst, aga hindeta http://noortekas.hot.ee/?id=6076&cid=11
"Dark Water" ehk ameeriklaste uusversioon on seega alles teine võimalus tutvuda Koji Suzuki romaaniga liikuva pildi kujul. Kindlasti teretulnud vaheldus, sest filmitegijaid huvitab ta töödest seni ainult "Ringu", millest peaks jaguma pärast üheksat linalugu ka suurimale austajale.
A mis toimumas? Ema (Jennifer Connelly) ja tütar (Ariel Gade) kolivad üsna eemaletõukavasse peldikusse, mida kohalikele meeldib nimetada kortermajaks. Seal hakkab neid kiusama korter pea kohal, kus toimub midagi üleloomulikku.
Aasia tänapäevase õuduka ainetel. Üksikema, veel pisike, aga juba probleemne laps. Neid tabab midagi müstilist. Sa paned peas kokku kaks ja kaks, oodates "Ringut", aga veelgi võikamal kujul – samamoodi võiks ka originaali tegelikult pealiskaudselt kokku võtta.
Aga üllataval kombel peitub "Dark Wateris" palju enamat! See on kahtlemata kummituslugu ja mõnel hetkel päris õõvastav. Aga eelkõige on see draama hirmust, üksindusest, eneseületusest oma armsate nimel, mille keskne liin pole üleloomulik, vaid see, kuidas noor ema üritab endale ja tütrele uut elu ehitada.
Nagu korralikule draamale kohane, võib kõige põnevamaks aspektiks nimetada tegelaskujusid, sest publiku huvist nende vastu sõltub kogu õnnestumine. Tähtsaid kohti täidavad majavalvur (Pete Postlethwaite), temast aste kõrgemal asuv libe asjamees (John C Reilly), väikese tüdruku isa (Dougray Scott, näeb välja kui Antonio Banderase natuke koledam noor vend) ja advokaat (Tim Roth), kes on segatud nende vaidlusse lapse hooldamise õiguse üle.
Kõige sügavamalt arendatakse välja Connelly tegelaskuju, kes on just selline habras ja samas ootamatult sitke noor naine, kellesuguseid talle meeldib kehastada. Need tumedad sügavad silmad jäävad meid jälle kummitama, mistõttu väidaks, et "Dark Waterit" ei saaks teha mõne teise näitlejanna osavõtul, vähemalt mitte päris sarnaselt. Et tegu pole kuigi pika linateosega, jäävad muud tegelaskujud-esitused karikatuursemaks, kuigi mitte igavaks. Postlethwaite ja Reilly täidavad koguni "koomilise vahepala" ülesannet, mille lisamine tuleb žanri arvestades teatava üllatusena. Esimene on nauditav karuse prolena, kes ei taha elult palju muud kui et ta rahule jäetaks. Temalt pärineb ka filmi naljakaim rida (vihje: kraaksatus "Doll"). Reilly on aga ülimalt vaadatav asja-ajaja rollis, kelle libe keel ei suuda siiski lõplikult peita tema secondhand päritolu.
Sisuliselt järgitakse küllaltki täpselt originaali, aga ülekaalus on draama. See pole halb, lihtsalt omapärane viis teha õudukat. Ja tulemus on liig sügavmõtteline, et laskuda labase trikitamise tasemele. Isegi "Kuues meel" ja "Teised" kasutavad odavaid võtteid nagu äkilised heliefektid märgatavalt enam. Võiks isegi öelda, et "Dark Wateris" ei saagi tunda ehedat hirmu, kuigi see väärib kahtlemata aukohta mõtleva vaataja õudukakogus.
"Dark Water" on intelligentsem, hõrgum ja mitmekülgsem kui oodanuks. Aga mitte hea valik, kui sa tahad lihtsalt natuke judinaid, nii kiiresti ja odavalt kui tahes.
Hinne: 8/10
PS Sama tekst, aga hindeta http://noortekas.hot.ee/?id=6076&cid=11
"The Longest Yard"
Adam Sandler on tagasi draama-märul-komöödiaga, mis leiab aset vanglas. Endine elukutseline ameerika jalgpallur satub trellide taha ning teda sunnitakse kokku panema vangidest tiimi, mis astuks avalikul matšil rinnutsi valvuritega. Palju häid osatäitjaid, eriti James Cromwell ülbikust vanglaülemana, Chris Rock asukate varustajana. Ja üldse on kõik osatäitmised omal kohal, mis moodustab kokkuvõttes kõige tugevama aspekti filmist.
Ameerika jalgpall - õilis ja mehelik sport või karja matside ettekääne üksteist käperdada? Olen lugenud mõne raamatu ja vaadanud filme, aga ikka ei tea. "Yard" ei tee targemaks, aga pakub vaheldust vanglamiljöö tutvustamisega. Lähenedes sama klišeeliselt kui muud linalood, mis ei püüdle "Oz'i" realismi. Aga mis siis! Agressiivsed ebaloomulikult musklis onud ei lähe eal moest.
"Yard" teeb ameerika jalgpalli käsitleva filmi kohta tüüpilise vea: raske aru saada, mis väljakul toimub. Madin toimub lühikeste stseenide kaupa, mis sisaldavad põhiliselt suuri isaseid teistele samasugustele jalgadesse või keresse lendamas. Vahel tehakse mõni touchdown ka, mis tõesti ergutab vaataja adrenaliininäärmete tootlikkust. Igatahes ei püüelda 1974 valminud originaali elulisust, kus valvurite-vangide kohtumine kestab koguni üle kolmveerand tunni. Samas võeti kõrvalossa tollane täht Burt Reynolds. Härrasmees läheneb 80-le, aga näeb ikka kõbus välja ja teeb isegi platsil kaasa. Ega ta vist seda ise sooritanud?
Aga isane on see film küll, väga isane. Koledaid asju juhtub vanglas teadupärast ja paljud neist tabavad siinseid tegelaskujusid. Nagu arvata, ei muutu elu roosilisemaks jalgpalliväljakul, kus leitakse uusi trikke, et kaaslaste elu põrguks teha. Macho üleannust tasakaalustavad Sandler ja Rock nende kõige armastusväärsemas vormis. Dialoog üllatavalt tasemel. Naerukohti jagub üsna täpselt ja ühtlaselt läbi kogu seansi. Kuigi osad naljad on mõttetult lapsikud. Paar minutit siit-sealt kokku maha võttes oleks tulemus hoopis teine. Aga Sandleri filmil on endiselt teatav kohustus spetsiaalselt lõbustada Sandleri madalalaubalisemat fänkonda.
Hinne: 7/10
Ameerika jalgpall - õilis ja mehelik sport või karja matside ettekääne üksteist käperdada? Olen lugenud mõne raamatu ja vaadanud filme, aga ikka ei tea. "Yard" ei tee targemaks, aga pakub vaheldust vanglamiljöö tutvustamisega. Lähenedes sama klišeeliselt kui muud linalood, mis ei püüdle "Oz'i" realismi. Aga mis siis! Agressiivsed ebaloomulikult musklis onud ei lähe eal moest.
"Yard" teeb ameerika jalgpalli käsitleva filmi kohta tüüpilise vea: raske aru saada, mis väljakul toimub. Madin toimub lühikeste stseenide kaupa, mis sisaldavad põhiliselt suuri isaseid teistele samasugustele jalgadesse või keresse lendamas. Vahel tehakse mõni touchdown ka, mis tõesti ergutab vaataja adrenaliininäärmete tootlikkust. Igatahes ei püüelda 1974 valminud originaali elulisust, kus valvurite-vangide kohtumine kestab koguni üle kolmveerand tunni. Samas võeti kõrvalossa tollane täht Burt Reynolds. Härrasmees läheneb 80-le, aga näeb ikka kõbus välja ja teeb isegi platsil kaasa. Ega ta vist seda ise sooritanud?
Aga isane on see film küll, väga isane. Koledaid asju juhtub vanglas teadupärast ja paljud neist tabavad siinseid tegelaskujusid. Nagu arvata, ei muutu elu roosilisemaks jalgpalliväljakul, kus leitakse uusi trikke, et kaaslaste elu põrguks teha. Macho üleannust tasakaalustavad Sandler ja Rock nende kõige armastusväärsemas vormis. Dialoog üllatavalt tasemel. Naerukohti jagub üsna täpselt ja ühtlaselt läbi kogu seansi. Kuigi osad naljad on mõttetult lapsikud. Paar minutit siit-sealt kokku maha võttes oleks tulemus hoopis teine. Aga Sandleri filmil on endiselt teatav kohustus spetsiaalselt lõbustada Sandleri madalalaubalisemat fänkonda.
Hinne: 7/10
Vaata, mis mina leidsin!
Selline film on vaikselt valmis saanud, ja mina ei teadnud midagi.
www.imdb.com/title/tt0409184
Esimene osa meeldis väga hästi, ja nüüd siis sama seltskonnaga uuele ringile.
No mida heaks teisipäevaõhtuks veel vaja!
Peale pruuni Rittersporti muidugi.
Mille ma juba ostsin.
www.imdb.com/title/tt0409184
Esimene osa meeldis väga hästi, ja nüüd siis sama seltskonnaga uuele ringile.
No mida heaks teisipäevaõhtuks veel vaja!
Peale pruuni Rittersporti muidugi.
Mille ma juba ostsin.
August 08, 2005
Hinnangusüsteem
Öösel 2.37 olles tulevad inimestele teadupärast imelikud mõtted. minu hetkemõte on koostada kommenteeritud hindesüsteem, mida blogis filmi/raamatu-arvustuste lõpus rakendan.
1/10 Nii kuradi halb, et võtab lauaplaadilt laki maha. 10 või 100 palli süsteemis on üldse raske midagi 1-ga hinnata, sest niisuguseid jäledusi praktiliselt ei tehta, mis vääriks seda. mina pole küll veel leidnud sellist.
2/10 sad sack of shit ehk SOS.
3/10 elab halva ja keskmise vahelisel tühermaal. selge ajaraisk.
4/10 keskpärane, oi kui keskpärane. isegi lootus ei aita kannatada, et äkki läheb paremaks ajapikku. kusjuures viimane kolmandik või neljandik tundubki tihti parem kui eelnev. ilmselt oled selleks ajaks leebunud.
5/10 keskmise ja okei vahel. võib tegelikult vaatamata jätta, aga midagi siin ikka on. lihtsalt selliseid ilmetuid üritajaid on liiga palju, et nende vastu armuline olla.
6/10 tegijatel oli ilmselgelt mingi nägemus või idee. paraku rakendati liiga palju stampe või ei seatud latti kuigi kõrgele. siit alates soovitan filmi/raamatut juba tarbida. kasvõi seks, et tõesti häid asju oleks kergem üles leida, kui surfad soojenduseks mitte-nii-heade lainetel.
7/10 täitsa korralik asi. kõrgemat hinnet ei saa tavaliselt seetõttu, et teema ei lähe korda või kestab liiga kaua või midagi keeratakse ikkagi pekki. hea ja väga hea vahel.
8/10 väga hea.
9/10 no see on juba klass. teab, mida teeb, ja teeb seda võluvalt. vigu võib olla, aga keegi pole täiuslik! need vead siiski takistavad kõrgeimat hinnet saavutamast. tavaliselt mingid sisulised nõrkused, mis elamust otseselt ei kahjusta.
10/10 ei saaks olla üheski aspektis oluliselt parem kui praegu. norida võib alati, aga mõistuse piiridesse jäädes oma õue kunn.
1/10 Nii kuradi halb, et võtab lauaplaadilt laki maha. 10 või 100 palli süsteemis on üldse raske midagi 1-ga hinnata, sest niisuguseid jäledusi praktiliselt ei tehta, mis vääriks seda. mina pole küll veel leidnud sellist.
2/10 sad sack of shit ehk SOS.
3/10 elab halva ja keskmise vahelisel tühermaal. selge ajaraisk.
4/10 keskpärane, oi kui keskpärane. isegi lootus ei aita kannatada, et äkki läheb paremaks ajapikku. kusjuures viimane kolmandik või neljandik tundubki tihti parem kui eelnev. ilmselt oled selleks ajaks leebunud.
5/10 keskmise ja okei vahel. võib tegelikult vaatamata jätta, aga midagi siin ikka on. lihtsalt selliseid ilmetuid üritajaid on liiga palju, et nende vastu armuline olla.
6/10 tegijatel oli ilmselgelt mingi nägemus või idee. paraku rakendati liiga palju stampe või ei seatud latti kuigi kõrgele. siit alates soovitan filmi/raamatut juba tarbida. kasvõi seks, et tõesti häid asju oleks kergem üles leida, kui surfad soojenduseks mitte-nii-heade lainetel.
7/10 täitsa korralik asi. kõrgemat hinnet ei saa tavaliselt seetõttu, et teema ei lähe korda või kestab liiga kaua või midagi keeratakse ikkagi pekki. hea ja väga hea vahel.
8/10 väga hea.
9/10 no see on juba klass. teab, mida teeb, ja teeb seda võluvalt. vigu võib olla, aga keegi pole täiuslik! need vead siiski takistavad kõrgeimat hinnet saavutamast. tavaliselt mingid sisulised nõrkused, mis elamust otseselt ei kahjusta.
10/10 ei saaks olla üheski aspektis oluliselt parem kui praegu. norida võib alati, aga mõistuse piiridesse jäädes oma õue kunn.
August 04, 2005
Arvutikino
"In Good Company" (2005) --- 7/10
Vananev reklaamimees (Dennis Quaid) saab endale ülemuseks igas mõttes kollanoka (Topher Grace), kes hakkab lisaks tema tütrega (Scarlett Johansson) liini ajama. Nende kolme šõu see ongi, nii et kui näitlejad meeldivad, sobib film ka.
Lihtne ja heas mõttes vanamoeline lugu sellest, et olgu ajad või olud millised tahes, vanus ning kogemus jäävad alati püsiväärtusteks. Sobib näiteks jõulufilmiks, mis jõuaks pimedal mõtlikul ajal telekasse, et panna natuke mõtisklema, mis väärtus on meie elul ja sellel, mis meie ümber.
Žanri on õigupoolest raske määratleda. Pole nagu tragikomöödia ega ka draama või komöödia. Jääks äkki draama juurde? Tegelikult on "IGC" lihtsalt üks lugu, suhteliselt neutraalse tooniga pealekauba. Inimestest ja kuidas nad üritavad hakkama saada, igaüks vastavalt võimalustele.
Nende keskkond on tänapäevane kontor, kus või mille ümber toimubki enamik tegevust. Aga toonilt on nagu praegused USA draamasarjad. Asjalik, seega. Pigem räägitakse vähe kui palju ning osatäitjad on hoolega sisse elanud; seltskond mõjub. Mis kahtlemata suurim trump. Eriti hea on Quaid väsinud mehena, kes hakkab vanuse, kohustuste ja selge ebaõigluse koorma all vaikselt murduma. Pulli teha enam ei jaksa, aga jõud pole veel kadunud, eriti võrdluses noore bossiga. Temaga on kerge samastuda ja Quaid ise pole enam lihtsalt sümpaatne, vaid soliidne. Meelde tulevad nimed nagu Pacino. See on filminäitlejate kõrgeim tase, kuhu oma karjääriga jõuda. Isegi kui alati ei jätku piisavalt häid rolle.
Ta bossiks taheti kedagi "That 70's Show" rahvast. Algselt võeti Ashton Kutcher, aga too pani õnneks loominguliste erimeelsuste tõttu hõlmad vöö vahele, ilmselt ei saanud nii suurt treilerit kui soovis, või midagi. Topher Grace pidi rolli saamiseks koguni neli korda esinema, aga hea, et lõpuks sai. Ta on ju hea. Mängib noore mehe ebakindluse-upsakuse sümpaatselt, liigse füüsilise abistamiseta välja. Poisilik sarm ja energia on ka toredad, kui tema kord on särada. Välimus on ka... kuidagi huvitav. Vaadates tulid pähe võrdlused nagu noor Edward Norton, noor Robbie Williams ja isegi noor Brendan Fraser. Just selles järjekorras.
Kulutusi ei tea, aga tegi kinodes 59,3 miljonit dollarit.
Pikavõitu ja tegelikult puudub konflikt, mis paneks suure huviga jälgima. Võimalik, et elamus kasvab uutel vaatamiskordadel. Paul Weitzi kohta ikka äärmiselt üllatav projekt. Tema on siis mees, kes tegi venna Chrisiga kahasse "American Pie", "Down to Earthi" ja "About a Boy". Aga nüüd on üksi, nii stsenaristi kui lavastajana.
"Stewie Griffin: The Untold Story!" (2005) --- 8/10
1999 alustatud ameeriklaste multikasarja "Family Guy" pikk versioon, mis jõuab sellel sügisel kõikjal kinodesse. Miks see juba nüüd netis lesib, ei tea. Originaali pole näinud, aga "Rääkimata lugu" meeldis hästi!
Kesksel kohal on üks perekond: ema, isa, kaks juhmi teismelist last, adopteeritud mutantbeebi (üritab teisi muudkui tappa) ja küüniline koer. Beebi Stewie seekordne eesmärk on leida oma tegelik isa, kelle rolli täitmiseks tekib potentsiaalne kandidaat.
"Family Guyd" on nimetatud vaese mehe "Simpsoniteks", milles on süüdi väiksem eelarve, mis ei võimalda nii vingeid tegijaid palgata. Pildiliselt pole teos kuigi vinge ja paljusid hääli loeb sarja looja Seth MacFarlane, mis muudab tulemuse kuidagi üksluiseks. Aga see ei tähenda, et naerda ei saa. Saab korralikult ja regulaarselt, juba algusminut on vinge (kaks musklimeest põgenevad tsirkusejalgrattal). Dialoog on ohter ja irooniline, naljad vahel ootamatult jämedad ning verised. Jõudsalt parodeeritakse või pilatakse ka popkultuuri, millest eredaim näide on "Bugs Bunny" üllatav töötlus.
Seda multikat vaatan lähiajal veel mitu korda.
"Coach Carter" (2005) --- 7/10
Hästi asjalik spordifilm noortest ja noortele. Ei midagi uut, aga hästi tehtud. Põhineb tõsilool, mis leidis aset mõne aasta eest. Spordipoe omanik (Samuel L. Jackson) läheb oma vanasse kooli, kus ta kunagi õppis ja spordiga silma paistis, korvpallitreeneriks. Koht on paraku geto ja noored liiga šefid, et lasta endale midagi õpetada.
Jackson sobib sellesse rolli nagu valatud. Sirge seljaga pedagoog, läbitungiv hääl ja jõuline esitus, väärikas ja õiglane, kohtleb teisi austusega, nõuab sama vastu. Teda ennast avatakse kahtlaselt vähe nii pika kestvuse kohta (kaks ja veerand tundi), aga hea õpetaja filmidesse sobivad sellised visandliku ja reaalse piiril kõikuvad tegelaskujud väga hästi. Üldine toon on minu arust sobiv, ei liiga jõhker (getovärki saab alati väga veriseks ajada) ega liiga pilvitu. Sõnum jõuab küll kohale – elus edasijõudmiseks tuleb ennast arendada, mitte loota õnnele.
Põhirõhk on muidugi õpilastel ja nende eludel. Noored osatäitjad on vist suure hoolega valitud: tõsised, keskendunud, ohtra teksti esitamisel muljetavaldavad. Ja korvpallimatšid kisuvad ikka kaasa. Mida veel tahtagi.
Maksis 30 miljonit dollarit, tõi kinodest 75. Miks meie levisse ei jõudnud, ah?
"Cursed" (2005) --- 3/10
Wes Craven lavastab, Kevin Williamson kirjutab. Ehk mida nad tegid pärast seda, kui "Scream" ennast isegi neile ammendas. "Cursed" on sarnane õuduk' libahuntidega, kus kasutatakse palju klišeesid ning noori näitlejaid. Lootes, et tulemust peetakse värskendavaks vana kooli värgiks ja omasuguste suhtes irooniliseks. Liiga pikk finaal kasutab miskipärast taas teen slasherite nippe, aga ikka parem kui üldse ilma istuda. Parem õudne lõpp kui lõputu õudus nagu ühes Ekspressi telekavas keegi kuskil targalt märkis.
"Cursed" on purutüütu tiiniõudukas, mis on nii ülelavastatud kui -mängitud. Lausa masendavalt juustune dialoog, kõige nürimad 1980-ndatest põgenenud stambid, uneskõndivad osatäitjad ja käredad heliefektid, mis asendavad iga hea õuduka alust, hoolega kruvitud pinget. Craven õppis vahepeal muide "The Ringi" vaadates uue triki (palju arusaamatuid kiirelt vahetuvaid pilte tihedas montaažis), aga ega see midagi juurde anna. Lihtsalt mõtlesin ära mainida.
Tegijate ainus töövõit on Christina Ricci palkamine, sest neiu läheb ajaga tõesti üha seksikamaks ja mõte temast libahundiloos tundub kuidagi nii õige. Mitte et temast kasu oleks, ei. Ta tundub ekraanil sama nõutu ja poolilmetu kui teised, aga need nägu ja keha! Partneriks pandud Joshua Jackson tundub ka natuke mehisem kui varem, ilmselt on asi habemes. Muide, Obi-Wan uuest "Star Warsi" triloogiast helistas – tahab seda tagasi.
Plussina läheks kirja ka "Roger Dodgerist" napsatud Jesse Eisenberg, aga ta kehastatud tundlik ja närviline teismeline lihtsalt ei sobi siia. Mõjub lausa ärritavalt, eriti hääl. Potentsiaalselt põnev roll raisatud vales kohas.
Ma ei tea, millisel kujul seda õnnetut rämpsu alustati, aga head nahka ei saadud kohe kindlasti. Nii palju visati välja ning muudeti, et jääb mulje nagu neil oli stsenaariumi asemel hunnik ideid, mida asja käigus vastavalt vajadusele kokku või lahti traageldati. Filmi seda ebakindlust siiski üle ei kandu. Möödapanekuid leidub palju, aga toon on vähemalt ühtlane. Väsinud ja puruigav klišeeklimp, aga ühtlane. DVD tasub osta Craveni või Williamsi sõpradel, kes tahab näha kogu väljajäetud materjali. Mida on palju.
38 miljonit dollarit maksis, 28 tõi kinodest. Tõesti, ainuke õuduslavastaja, keda praegu pimesi usaldada, on Shyamalan.
Vananev reklaamimees (Dennis Quaid) saab endale ülemuseks igas mõttes kollanoka (Topher Grace), kes hakkab lisaks tema tütrega (Scarlett Johansson) liini ajama. Nende kolme šõu see ongi, nii et kui näitlejad meeldivad, sobib film ka.
Lihtne ja heas mõttes vanamoeline lugu sellest, et olgu ajad või olud millised tahes, vanus ning kogemus jäävad alati püsiväärtusteks. Sobib näiteks jõulufilmiks, mis jõuaks pimedal mõtlikul ajal telekasse, et panna natuke mõtisklema, mis väärtus on meie elul ja sellel, mis meie ümber.
Žanri on õigupoolest raske määratleda. Pole nagu tragikomöödia ega ka draama või komöödia. Jääks äkki draama juurde? Tegelikult on "IGC" lihtsalt üks lugu, suhteliselt neutraalse tooniga pealekauba. Inimestest ja kuidas nad üritavad hakkama saada, igaüks vastavalt võimalustele.
Nende keskkond on tänapäevane kontor, kus või mille ümber toimubki enamik tegevust. Aga toonilt on nagu praegused USA draamasarjad. Asjalik, seega. Pigem räägitakse vähe kui palju ning osatäitjad on hoolega sisse elanud; seltskond mõjub. Mis kahtlemata suurim trump. Eriti hea on Quaid väsinud mehena, kes hakkab vanuse, kohustuste ja selge ebaõigluse koorma all vaikselt murduma. Pulli teha enam ei jaksa, aga jõud pole veel kadunud, eriti võrdluses noore bossiga. Temaga on kerge samastuda ja Quaid ise pole enam lihtsalt sümpaatne, vaid soliidne. Meelde tulevad nimed nagu Pacino. See on filminäitlejate kõrgeim tase, kuhu oma karjääriga jõuda. Isegi kui alati ei jätku piisavalt häid rolle.
Ta bossiks taheti kedagi "That 70's Show" rahvast. Algselt võeti Ashton Kutcher, aga too pani õnneks loominguliste erimeelsuste tõttu hõlmad vöö vahele, ilmselt ei saanud nii suurt treilerit kui soovis, või midagi. Topher Grace pidi rolli saamiseks koguni neli korda esinema, aga hea, et lõpuks sai. Ta on ju hea. Mängib noore mehe ebakindluse-upsakuse sümpaatselt, liigse füüsilise abistamiseta välja. Poisilik sarm ja energia on ka toredad, kui tema kord on särada. Välimus on ka... kuidagi huvitav. Vaadates tulid pähe võrdlused nagu noor Edward Norton, noor Robbie Williams ja isegi noor Brendan Fraser. Just selles järjekorras.
Kulutusi ei tea, aga tegi kinodes 59,3 miljonit dollarit.
Pikavõitu ja tegelikult puudub konflikt, mis paneks suure huviga jälgima. Võimalik, et elamus kasvab uutel vaatamiskordadel. Paul Weitzi kohta ikka äärmiselt üllatav projekt. Tema on siis mees, kes tegi venna Chrisiga kahasse "American Pie", "Down to Earthi" ja "About a Boy". Aga nüüd on üksi, nii stsenaristi kui lavastajana.
"Stewie Griffin: The Untold Story!" (2005) --- 8/10
1999 alustatud ameeriklaste multikasarja "Family Guy" pikk versioon, mis jõuab sellel sügisel kõikjal kinodesse. Miks see juba nüüd netis lesib, ei tea. Originaali pole näinud, aga "Rääkimata lugu" meeldis hästi!
Kesksel kohal on üks perekond: ema, isa, kaks juhmi teismelist last, adopteeritud mutantbeebi (üritab teisi muudkui tappa) ja küüniline koer. Beebi Stewie seekordne eesmärk on leida oma tegelik isa, kelle rolli täitmiseks tekib potentsiaalne kandidaat.
"Family Guyd" on nimetatud vaese mehe "Simpsoniteks", milles on süüdi väiksem eelarve, mis ei võimalda nii vingeid tegijaid palgata. Pildiliselt pole teos kuigi vinge ja paljusid hääli loeb sarja looja Seth MacFarlane, mis muudab tulemuse kuidagi üksluiseks. Aga see ei tähenda, et naerda ei saa. Saab korralikult ja regulaarselt, juba algusminut on vinge (kaks musklimeest põgenevad tsirkusejalgrattal). Dialoog on ohter ja irooniline, naljad vahel ootamatult jämedad ning verised. Jõudsalt parodeeritakse või pilatakse ka popkultuuri, millest eredaim näide on "Bugs Bunny" üllatav töötlus.
Seda multikat vaatan lähiajal veel mitu korda.
"Coach Carter" (2005) --- 7/10
Hästi asjalik spordifilm noortest ja noortele. Ei midagi uut, aga hästi tehtud. Põhineb tõsilool, mis leidis aset mõne aasta eest. Spordipoe omanik (Samuel L. Jackson) läheb oma vanasse kooli, kus ta kunagi õppis ja spordiga silma paistis, korvpallitreeneriks. Koht on paraku geto ja noored liiga šefid, et lasta endale midagi õpetada.
Jackson sobib sellesse rolli nagu valatud. Sirge seljaga pedagoog, läbitungiv hääl ja jõuline esitus, väärikas ja õiglane, kohtleb teisi austusega, nõuab sama vastu. Teda ennast avatakse kahtlaselt vähe nii pika kestvuse kohta (kaks ja veerand tundi), aga hea õpetaja filmidesse sobivad sellised visandliku ja reaalse piiril kõikuvad tegelaskujud väga hästi. Üldine toon on minu arust sobiv, ei liiga jõhker (getovärki saab alati väga veriseks ajada) ega liiga pilvitu. Sõnum jõuab küll kohale – elus edasijõudmiseks tuleb ennast arendada, mitte loota õnnele.
Põhirõhk on muidugi õpilastel ja nende eludel. Noored osatäitjad on vist suure hoolega valitud: tõsised, keskendunud, ohtra teksti esitamisel muljetavaldavad. Ja korvpallimatšid kisuvad ikka kaasa. Mida veel tahtagi.
Maksis 30 miljonit dollarit, tõi kinodest 75. Miks meie levisse ei jõudnud, ah?
"Cursed" (2005) --- 3/10
Wes Craven lavastab, Kevin Williamson kirjutab. Ehk mida nad tegid pärast seda, kui "Scream" ennast isegi neile ammendas. "Cursed" on sarnane õuduk' libahuntidega, kus kasutatakse palju klišeesid ning noori näitlejaid. Lootes, et tulemust peetakse värskendavaks vana kooli värgiks ja omasuguste suhtes irooniliseks. Liiga pikk finaal kasutab miskipärast taas teen slasherite nippe, aga ikka parem kui üldse ilma istuda. Parem õudne lõpp kui lõputu õudus nagu ühes Ekspressi telekavas keegi kuskil targalt märkis.
"Cursed" on purutüütu tiiniõudukas, mis on nii ülelavastatud kui -mängitud. Lausa masendavalt juustune dialoog, kõige nürimad 1980-ndatest põgenenud stambid, uneskõndivad osatäitjad ja käredad heliefektid, mis asendavad iga hea õuduka alust, hoolega kruvitud pinget. Craven õppis vahepeal muide "The Ringi" vaadates uue triki (palju arusaamatuid kiirelt vahetuvaid pilte tihedas montaažis), aga ega see midagi juurde anna. Lihtsalt mõtlesin ära mainida.
Tegijate ainus töövõit on Christina Ricci palkamine, sest neiu läheb ajaga tõesti üha seksikamaks ja mõte temast libahundiloos tundub kuidagi nii õige. Mitte et temast kasu oleks, ei. Ta tundub ekraanil sama nõutu ja poolilmetu kui teised, aga need nägu ja keha! Partneriks pandud Joshua Jackson tundub ka natuke mehisem kui varem, ilmselt on asi habemes. Muide, Obi-Wan uuest "Star Warsi" triloogiast helistas – tahab seda tagasi.
Plussina läheks kirja ka "Roger Dodgerist" napsatud Jesse Eisenberg, aga ta kehastatud tundlik ja närviline teismeline lihtsalt ei sobi siia. Mõjub lausa ärritavalt, eriti hääl. Potentsiaalselt põnev roll raisatud vales kohas.
Ma ei tea, millisel kujul seda õnnetut rämpsu alustati, aga head nahka ei saadud kohe kindlasti. Nii palju visati välja ning muudeti, et jääb mulje nagu neil oli stsenaariumi asemel hunnik ideid, mida asja käigus vastavalt vajadusele kokku või lahti traageldati. Filmi seda ebakindlust siiski üle ei kandu. Möödapanekuid leidub palju, aga toon on vähemalt ühtlane. Väsinud ja puruigav klišeeklimp, aga ühtlane. DVD tasub osta Craveni või Williamsi sõpradel, kes tahab näha kogu väljajäetud materjali. Mida on palju.
38 miljonit dollarit maksis, 28 tõi kinodest. Tõesti, ainuke õuduslavastaja, keda praegu pimesi usaldada, on Shyamalan.
"Stealth"
"Top Gun", "Knight Rider" ja "2001: Kosmoseodüsseia" kokku panduna. Nii sisult kui selles mõttes, et mõni peab sügavmõtteliseks ning mõni leiab meeldivat ajaviidet, aga tegelikult on jura.
USA moodsate hävituslennukite pilootide tippkolmik (Josh Lucas, Jessica Biel, Jamie Foxx) saab endale mingis programmis soovimatuks kaaslaseks tehisintellekti. See hakkab kahjuks pahandust tegema, pannes kaalule nii nende elud, sõpruse, sadade miljonite dollarite eest riigi vara kui rahu vabas maailmas.
Rob Cohen väntab aeg-ajalt jumala korralikke märuleid nagu "Daylight" ja "The Fast and the Furious". Aga isegi Steven Spielbergi masti suurvaimud teevad vahel absoluutselt kohutavaid eksisamme, nii et piinlik käkk nagu "Stealth" ei tekitagi tegelikult soovi talle kaigast anda. No keeras jama kokku, ja mis siis? Elu läheb edasi.
Kerge on ka aru saada, mis teda selles teoses paelus. Moodsad sõjalennukid, linaloo tõelised tähed, mida siin uhkusega demonstreeritakse, näevad ikka mõnusalt ufod välja ning nendest annab mõnegi uhke madinahetke välja pigistada. Läikivaid asju oleme muidugi näinud küllalt ning näeme edaspidigi – selles mõttes midagi silmipimestavat ei pakuta – aga lennukid on ju toredad, meeldivad kõigile.
Eelnevast saaks ilmselt lustaka 90-minutilise suvefilmi. "Stealthis" sooritatakse see viga, et kestvus lükatakse kahele tunnile, serveerides lennuäksi kõrvale liiga palju lollusi. Usinamad kriitikud on koostanud juba üsna pikki nimekirju sellest, mis rumal, aga nii põhjalikult poleks vajagi. Aitab kahest tähelepanekust: USA piloodid täidavad korraga missioone kus iganes kui tobedaid iganes (üks briifing kõlab näiteks: mingid tüübid Myanmaris plaanivad USA vastast rünnakut, minge visake neile pomm pähe) ja kõrgeima taseme sõjanduses soositakse lõdvalt isetegevust (a la siin on mitte käske täitev, vaid ise mõtlev masin, saadame lendu, testimine oleks liiga tülikas).
Kui seda esitataks huumoriga, oleks hinne ilmselt paar pügalat kõrgem; elamus enam-vähem nauditava piirimail, kui mitte rohkem. Aga praegune asjade seis teeb "Stealthist" midagi väga vaese mehe Tom Clancy sarnast, st ebaintelligentse ja omapäratu jura. Kaasa ei aita kindlasti silkudena isiklikust särast pluss omavahelisest sobivusest puhtaks roogitud kolm tähte. Nad ei ürita lõbustada ega muljet avaldada, vaid teevad lihtsalt oma tööd. Seda on ALATI näha. Neid oleks võinud vähemalt elavdada mõte, et võtted toimusid Hiinas, Uus-Meremaal, Austraalias, USAs ja Tais. Nii palju reisimist ühe hoobiga.
Jamie Foxxi jaoks on "Stealth" muidugi ajaraisk, aga ära unusta, et ta oli võtete alguseks siiski tundmatu nimi. "Ray" ja "Collateral" alles ootasid esilinastusi. Hoidku siis aega kokku vähemalt tema austajad.
Üks hoiatus veel. Kui ootad "Kiireid ja vihaseid" taeva-avarustes, ä hakka raha raiskama. Neil pole midagi ühist, sest viimasel leidub stiili ja elegantsi.
Maksis 100 miljonit dollarit + 30 reklaamile. Esimeste nädalate kinotulemus on tagasihoidlik, kukub vist läbi.
Hinne: 4/10
PS Vabandust, kui ma eksin sõjalennunduse alaste terminitega. Minu jaoks on need tiivulised lihtsalt moodsad hävituslennukid.
USA moodsate hävituslennukite pilootide tippkolmik (Josh Lucas, Jessica Biel, Jamie Foxx) saab endale mingis programmis soovimatuks kaaslaseks tehisintellekti. See hakkab kahjuks pahandust tegema, pannes kaalule nii nende elud, sõpruse, sadade miljonite dollarite eest riigi vara kui rahu vabas maailmas.
Rob Cohen väntab aeg-ajalt jumala korralikke märuleid nagu "Daylight" ja "The Fast and the Furious". Aga isegi Steven Spielbergi masti suurvaimud teevad vahel absoluutselt kohutavaid eksisamme, nii et piinlik käkk nagu "Stealth" ei tekitagi tegelikult soovi talle kaigast anda. No keeras jama kokku, ja mis siis? Elu läheb edasi.
Kerge on ka aru saada, mis teda selles teoses paelus. Moodsad sõjalennukid, linaloo tõelised tähed, mida siin uhkusega demonstreeritakse, näevad ikka mõnusalt ufod välja ning nendest annab mõnegi uhke madinahetke välja pigistada. Läikivaid asju oleme muidugi näinud küllalt ning näeme edaspidigi – selles mõttes midagi silmipimestavat ei pakuta – aga lennukid on ju toredad, meeldivad kõigile.
Eelnevast saaks ilmselt lustaka 90-minutilise suvefilmi. "Stealthis" sooritatakse see viga, et kestvus lükatakse kahele tunnile, serveerides lennuäksi kõrvale liiga palju lollusi. Usinamad kriitikud on koostanud juba üsna pikki nimekirju sellest, mis rumal, aga nii põhjalikult poleks vajagi. Aitab kahest tähelepanekust: USA piloodid täidavad korraga missioone kus iganes kui tobedaid iganes (üks briifing kõlab näiteks: mingid tüübid Myanmaris plaanivad USA vastast rünnakut, minge visake neile pomm pähe) ja kõrgeima taseme sõjanduses soositakse lõdvalt isetegevust (a la siin on mitte käske täitev, vaid ise mõtlev masin, saadame lendu, testimine oleks liiga tülikas).
Kui seda esitataks huumoriga, oleks hinne ilmselt paar pügalat kõrgem; elamus enam-vähem nauditava piirimail, kui mitte rohkem. Aga praegune asjade seis teeb "Stealthist" midagi väga vaese mehe Tom Clancy sarnast, st ebaintelligentse ja omapäratu jura. Kaasa ei aita kindlasti silkudena isiklikust särast pluss omavahelisest sobivusest puhtaks roogitud kolm tähte. Nad ei ürita lõbustada ega muljet avaldada, vaid teevad lihtsalt oma tööd. Seda on ALATI näha. Neid oleks võinud vähemalt elavdada mõte, et võtted toimusid Hiinas, Uus-Meremaal, Austraalias, USAs ja Tais. Nii palju reisimist ühe hoobiga.
Jamie Foxxi jaoks on "Stealth" muidugi ajaraisk, aga ära unusta, et ta oli võtete alguseks siiski tundmatu nimi. "Ray" ja "Collateral" alles ootasid esilinastusi. Hoidku siis aega kokku vähemalt tema austajad.
Üks hoiatus veel. Kui ootad "Kiireid ja vihaseid" taeva-avarustes, ä hakka raha raiskama. Neil pole midagi ühist, sest viimasel leidub stiili ja elegantsi.
Maksis 100 miljonit dollarit + 30 reklaamile. Esimeste nädalate kinotulemus on tagasihoidlik, kukub vist läbi.
Hinne: 4/10
PS Vabandust, kui ma eksin sõjalennunduse alaste terminitega. Minu jaoks on need tiivulised lihtsalt moodsad hävituslennukid.
Subscribe to:
Posts (Atom)
