Vaatan just sellist tuntud, aga vähenähtud pärli Buscemi varasemast filmograafiast.
Kas teile tundub selle filmi põhjal ka, et Buscemi on tunduvalt Bukowskim kui Mickey Rourke ("Barfly") või Matt Dillon ("Factotum") eales suutsid? Ja et sisu ja õhustik on samuti tunduvalt Bukowskimad kui mainitud filmides eales suudeti?
-You're a weak man.
-Yeah, I know. That's why I drink it straight. The ice cubes are too heavy.
August 11, 2007
August 08, 2007
"Knocked Up"
Suured poisid meeldivad lihtsalt kõigile. Teadlased võivad ju muret tunda, et miks läänemaailma inimeste keskmine pikkus on viimasel sajandil üle kahekümne sentimeetri tõusnud, kuid suurte poiste populaarsust see muidugi ei kõiguta.
Pikk kasv räägib meiega ürgses keeles, mida enamik ei püüa (enam) mõista, aga mis mõjub sama tugevalt nagu ennemuiste. See ütleb: "Kui naabriküla mehed tulevad neljapäeva öösel meie külast endale uusi naisi valima, peavad nad vähemalt enne luba küsima!" Ja "Tahad ma võtan selle ilusa õuna sealt kõrgemalt oksalt alla ning kingin sulle?" Ja "Tema on see onu, kes räägib igasuguseid naljakaid asju, aga mina olen see onu, kes võib sind õlale võtta ja kõrgel sõidutada, nii et sul on korraga hirm ja jube vahva" Ja "Kui mul on suured käed-jalad, siis mine tea, mis mul veel võib päris suur olla, tahad välja uurida, beibi?"
Selline suur muhe isakaru on ka "Knocked Upi" peaosaline Seth Rogen, kes jättis hea mulje nii meile kui stsenarist-lavastaja Judd Apatow'le komöödias "40-aastane neitsi". Seda plaanitigi algselt "Neitsi" järjena, aga nüüd on sellest kujunenud siiski iseseisev stoori, mida ühendavad Apatow, Rogen ja veel mõned tegijad. Kohal on näiteks Paul Rudd ja Leslie Mann, kelle roll on seekord palju kandvam, aga endiselt meeldejääv.
Rogen kehastab noort meest, kes ei käi enam keskkoolis, aga ei viitsi oma eluga midagi tarka peale hakata. Ta jagab eluaset nelja lähedase sõbraga, kellega suitsetatakse kõvasti kanepit ja pannakse tina. Kaugem eesmärk on püsti saada netileht Flesh of the Stars, kus kirjeldatakse täpselt, millal keegi kuulus naine mingis filmis enda tisse või rohkemat alasti keha näitab. Kes siis ei vajaks täpset sellealast andmebaasi, eks ole. Aga siis on tal üheöösuhe, millest tüdruk nimega Alison (Katherine Heigl, "Roswell", "Grey's Anatomy") rasedaks jääb...
Sisukirjeldus jätab ehk mulje, et "Knocked Up" on tavaline noortekomöödia, kus näidatakse tisse, pannakse pidu ja tehakse ekskursioon ameeriklaste romantiliste komöödiate maailma, külastades kõiki peamisi turistipunkte (kutt ja neiu kohtuvad, seksivad, armuvad, tülitsevad, lähevad lahku ja lepivad). Tegelikult on see piisavalt omanäoline ja särtsakas, et ükspuha kui suures noortekomöödiate kuhjas meelde jääda. Ainuke paslik võrdlus on "40-aastane neitsi", mis tundub küll veidi sisukam, aga samas tempolt lohisevam, eriti teisel poolel. Aga rohkem selliseid lustipomme polegi, kui sama kamp neid peagi sama heal tasemel juurde ei vorbi.
Apatow on küll ilma jäänud "Neitsi" kaasstsenarist Steve Carellist, aga selle moodsa klassika muud väärtused säilivad peaaegu üks-ühele. Seetõttu peangi tarvilikuks tsiteerida kunagist "Neitsi" arvustust, mille leiad huvi korral mu blogist 13.10.2005 kuupäeva alt: Ühelt poolt täitsa intelligentne, tekstirohke romantiline komöödia sellest, kui raske on elus enda kõrvale just õiget isikut leida. Teisalt annab mölluosakond nii jõuliselt pedaali, et isegi kõige paadunum pubekas leiab küllalt silmarõõmu. Paljast naiseihu ning tõupuhast peldikuhuumorit demonstreeritakse veits vähem kui tavaks (või kaovad need viisakama kraami vahele osavalt ära), aga tulemus ei taltu sellest karvavõrdki.
Paul Rudd ja Leslie Mann (kes on muide Apatow' naine päriselus) kehastavad siin Alisoni õde õde abikaasaga, kes juba nii tormisel abielumerel seilanud, et ei loodagi rahulikku sadamasse jõuda. Nende liin muudab "Knocked Upi" kohati üllatavalt kibedaks; seda tooni "Neitsis" eriti nagu ei täheldanud, aga ongi tore, et teisel ringil uusi tuuli sisse puhub. Rudd ja Mann teevad abielu varjukülgede liini väljamängimisel igatahes tõesti head tööd, tundudes vahel nii õnnetud, et lausa kahju hakkab. Elu ja suhete kohta tehakse jällegi teraseid tähelepanekuid, millest tasub mehel kindlasti meeles hoida, et naine ohverdab end pere luues tõesti rohkem, seda ei maksa unustada. Lisaks tahaks Manni näha mingis ehtsas bitchi rollis tulevikus, tema tulisus on väga nauditav.
Tegelased on "Neitsiga" võrreldes ehk vähem sisukad ja mitmeplaanilised, aga näitlejate vahel valitsev energia ja dialoog kannavad nii hästi, et sellest ei kujune probleemi. Kindlasti tasub kõrva taha panna, et Apatow on dialoogi kirjutamisel ikka neetult andekas. See on kepsakas, vaimukas ning tihti nii häbematult ja häbenematult julge, et sellised seksinaljad paistavad meeldivat isegi naispublikule. Sellist teksti kirjutaks ainult mees, nõustun, aga enamikest seksiteemalistest komöödiatest on "Knocked Up" ikka mäekõrguselt üle.
Üks uuendus on veel. Kuulsused pisiosades, kus nad mängivad iseendid, või vähemalt on tekst ning olukorrad nii vürtsikad ja samas inimlikud, et tunduvad pärinevat täpselt päriselust. Minu lemmiksari "Entourage" võib olla see, kust tava on taas liikvele läinud. Siin leidub selliseid hetki päris mitu, millest tõstaks esile James Francot (superhea, filmi parimaid ) ja hilisematest Steve Carelli.
Film jõuab Venemaal kinodesse pealkirjaga "Natuke rase". Mina oleks eestikeelseks pakkunud "Pirukas ahjus", mis on tore rahvakeelne väljend raseduse kohta ja meenutab ühtlasi muhedat sarja "Kuum pirukas" (samuti seksiteemalised komöödiad). MPDE valik on "Kõht ette".
Hinne: 7/10
Pikk kasv räägib meiega ürgses keeles, mida enamik ei püüa (enam) mõista, aga mis mõjub sama tugevalt nagu ennemuiste. See ütleb: "Kui naabriküla mehed tulevad neljapäeva öösel meie külast endale uusi naisi valima, peavad nad vähemalt enne luba küsima!" Ja "Tahad ma võtan selle ilusa õuna sealt kõrgemalt oksalt alla ning kingin sulle?" Ja "Tema on see onu, kes räägib igasuguseid naljakaid asju, aga mina olen see onu, kes võib sind õlale võtta ja kõrgel sõidutada, nii et sul on korraga hirm ja jube vahva" Ja "Kui mul on suured käed-jalad, siis mine tea, mis mul veel võib päris suur olla, tahad välja uurida, beibi?"
Selline suur muhe isakaru on ka "Knocked Upi" peaosaline Seth Rogen, kes jättis hea mulje nii meile kui stsenarist-lavastaja Judd Apatow'le komöödias "40-aastane neitsi". Seda plaanitigi algselt "Neitsi" järjena, aga nüüd on sellest kujunenud siiski iseseisev stoori, mida ühendavad Apatow, Rogen ja veel mõned tegijad. Kohal on näiteks Paul Rudd ja Leslie Mann, kelle roll on seekord palju kandvam, aga endiselt meeldejääv.
Rogen kehastab noort meest, kes ei käi enam keskkoolis, aga ei viitsi oma eluga midagi tarka peale hakata. Ta jagab eluaset nelja lähedase sõbraga, kellega suitsetatakse kõvasti kanepit ja pannakse tina. Kaugem eesmärk on püsti saada netileht Flesh of the Stars, kus kirjeldatakse täpselt, millal keegi kuulus naine mingis filmis enda tisse või rohkemat alasti keha näitab. Kes siis ei vajaks täpset sellealast andmebaasi, eks ole. Aga siis on tal üheöösuhe, millest tüdruk nimega Alison (Katherine Heigl, "Roswell", "Grey's Anatomy") rasedaks jääb...
Sisukirjeldus jätab ehk mulje, et "Knocked Up" on tavaline noortekomöödia, kus näidatakse tisse, pannakse pidu ja tehakse ekskursioon ameeriklaste romantiliste komöödiate maailma, külastades kõiki peamisi turistipunkte (kutt ja neiu kohtuvad, seksivad, armuvad, tülitsevad, lähevad lahku ja lepivad). Tegelikult on see piisavalt omanäoline ja särtsakas, et ükspuha kui suures noortekomöödiate kuhjas meelde jääda. Ainuke paslik võrdlus on "40-aastane neitsi", mis tundub küll veidi sisukam, aga samas tempolt lohisevam, eriti teisel poolel. Aga rohkem selliseid lustipomme polegi, kui sama kamp neid peagi sama heal tasemel juurde ei vorbi.
Apatow on küll ilma jäänud "Neitsi" kaasstsenarist Steve Carellist, aga selle moodsa klassika muud väärtused säilivad peaaegu üks-ühele. Seetõttu peangi tarvilikuks tsiteerida kunagist "Neitsi" arvustust, mille leiad huvi korral mu blogist 13.10.2005 kuupäeva alt: Ühelt poolt täitsa intelligentne, tekstirohke romantiline komöödia sellest, kui raske on elus enda kõrvale just õiget isikut leida. Teisalt annab mölluosakond nii jõuliselt pedaali, et isegi kõige paadunum pubekas leiab küllalt silmarõõmu. Paljast naiseihu ning tõupuhast peldikuhuumorit demonstreeritakse veits vähem kui tavaks (või kaovad need viisakama kraami vahele osavalt ära), aga tulemus ei taltu sellest karvavõrdki.
Paul Rudd ja Leslie Mann (kes on muide Apatow' naine päriselus) kehastavad siin Alisoni õde õde abikaasaga, kes juba nii tormisel abielumerel seilanud, et ei loodagi rahulikku sadamasse jõuda. Nende liin muudab "Knocked Upi" kohati üllatavalt kibedaks; seda tooni "Neitsis" eriti nagu ei täheldanud, aga ongi tore, et teisel ringil uusi tuuli sisse puhub. Rudd ja Mann teevad abielu varjukülgede liini väljamängimisel igatahes tõesti head tööd, tundudes vahel nii õnnetud, et lausa kahju hakkab. Elu ja suhete kohta tehakse jällegi teraseid tähelepanekuid, millest tasub mehel kindlasti meeles hoida, et naine ohverdab end pere luues tõesti rohkem, seda ei maksa unustada. Lisaks tahaks Manni näha mingis ehtsas bitchi rollis tulevikus, tema tulisus on väga nauditav.
Tegelased on "Neitsiga" võrreldes ehk vähem sisukad ja mitmeplaanilised, aga näitlejate vahel valitsev energia ja dialoog kannavad nii hästi, et sellest ei kujune probleemi. Kindlasti tasub kõrva taha panna, et Apatow on dialoogi kirjutamisel ikka neetult andekas. See on kepsakas, vaimukas ning tihti nii häbematult ja häbenematult julge, et sellised seksinaljad paistavad meeldivat isegi naispublikule. Sellist teksti kirjutaks ainult mees, nõustun, aga enamikest seksiteemalistest komöödiatest on "Knocked Up" ikka mäekõrguselt üle.
Üks uuendus on veel. Kuulsused pisiosades, kus nad mängivad iseendid, või vähemalt on tekst ning olukorrad nii vürtsikad ja samas inimlikud, et tunduvad pärinevat täpselt päriselust. Minu lemmiksari "Entourage" võib olla see, kust tava on taas liikvele läinud. Siin leidub selliseid hetki päris mitu, millest tõstaks esile James Francot (superhea, filmi parimaid ) ja hilisematest Steve Carelli.
Film jõuab Venemaal kinodesse pealkirjaga "Natuke rase". Mina oleks eestikeelseks pakkunud "Pirukas ahjus", mis on tore rahvakeelne väljend raseduse kohta ja meenutab ühtlasi muhedat sarja "Kuum pirukas" (samuti seksiteemalised komöödiad). MPDE valik on "Kõht ette".
Hinne: 7/10
August 02, 2007
"Transformers" (2007)
Olen öelnud enne ja ütlen veel: paljud filmid on kriminaalselt pikad. See on kergemini andestatav ilmselt kunstikino puhul, mida vaatab keskmisest vähem rahvast, kaotades kokkuvõttes millegi mõistliku tegemiseks palju vähem tunde. David Lynch võib oma kolmetunnist "Inland Empire'i" näiteks vabandada stiilis "vabandust, mul kadus ajataju" või "aga selle jälgimine rikastab kuidagi" vms. Vahet pole, saalid niigi viie kuuendiku ulatuses tühjad.
Seevastu "Transformersi" 143 minutit tundub nagu nöök. No miks neil on vaja inimesi nii kaua kinni hoida? Piletiraha on käes, tehku nüüd meile sõitu – ja üldse, ega "Sõrmuste isanda" triloogia polnud nii menukas oma pikkuse tõttu. Maailmas on palju filme ja ma tahan veel paljusid näha, aga ma ei saa, sest praegused võtavad liiga kaua aega, sest produtsendile ei meeldinud, et tema uue projekti stsenaarium kaalub 120 grammi, aga üleaedsete oma 140.
"Transformersi" tegijaid vabandab ainult see, et neil puudus valikuvõimalus. Kui lavastajatoolil kõõlub Michael Bay, ei hakka keegi mingist üheksakümnest minutist rääkimagi. Vähemalt seni. Järgmisel korral läheb ehk paremini. Üllatavalt vaadatav ja paar nädalat varem maailma ette jõudnud "4: Rise of the Silver Surfer" tegi ju puust-punaseks, et pooleteisetunnised suvefilmid on täiesti võimalikud, eriti kui tegijatel nagunii midagi öelda polnud. Publik ei hakka endil silmi välja torkima või produtsentide majade ees pikette korraldama, et neid nii ruttu tagasi õue lastakse. Pretsedent on loodud ja ainuüksi 2009. suveks planeeritav "Transformers 2" saaks piisavalt aega, et julgus kokku võtta ja uus asi ära proovida.
Võrdlus polnud päris suvaline, sest "4" ja "Transformers" tunduvad mulle meeleolult üsnagi sarnased. Mõlemad kannavad suunurgas häbematut muiet, kammivad ühe juuksesalgu ulja tõmbega üle pea ning räägivad lugusid, mille lapsikut sisu vabandab ainult lõbus minek. A- ja B-filme eristab Hollywoodis tihti ainult eelarve, teate küll.
"Transformers" on hingelt just tore pooleteisetunnine märul, mis peideti mingil põhjusel tund aega pikemasse vutlarisse. Kosmosest saabuvad kujumuutvad robotid, mis üksteist tambivad – suurel ekraanil miks mitte. Kepsakalt seikluslik meeleolu, mis toob pähe võrdlusi nii erinevate blockbusteritega nagu "Back to the Future" ja "Independence Day" – jälle tabamus märklaua keskossa. Aga sisuline pool on selle kõrval toores nagu poolküps arbuus, mis teeb puudujäägid tagantjärele valusamaks kui tingimata vaatamise ajal.
Leppida võiks ehk nullväärtusega tegelastega (ainsad huvitavad inimtegelased on koomilist kergendust pakkuvad Amaury Nolasco ehk "Prison Breaki" Fernando, kõrki valitsuse agenti mängiv John Turturro ja eriti Bernie Mac, kõigi osakaal väike), aga kui raske oli kahe ja poole tunni jooksul aega leida robotitega seonduva mütoloogiale? Saame ainult teada, et nende oma planeet hävis tänaseni kestvas sõjas ning vähemalt osad märkasid inimputukates küllalt arengupotentsiaali, et asuda Maal mütates nende poolele. Kas sellest peaks piisama, et meis jäävamat huvi tekitada? Aga miks need hiiglased isegi omavahel viibides inglise keelt räägivad, mitte ei suhtle, ma ei tea, helide vahendusel? Kusjuures kohati kõlbavad stsenaristidele isegi tulnukafilmide vanad stambid, et "head" räägivad ka inglise keeles, aga "halvad" lihtsalt vaikivad ja mollivad. Tore veel, et Dolph Lundgren peaossa ei pääsenud.
Mis ma kokkuvõttes tahtsin öelda? "Transformers" on sobiv mantlipärija "Independence Dayle" (suur eelarve, tulnukad, suur häving, häkkerid, ainult vaese mehe Will Smith on puudu), mille järge kunagi ei ilmunud. Ja arvutivärgindust käsitlevas on see "ID4" kombel palju rohkem fun kui "Live Free or Die Hard", ehkki vähemalt samavõrd lapsik.
Ameeriklaste kultuuripärandisse igati sobiv film. "Masin võib olla inimkonna suurim sõber, aga ka suurim vaenlane" on ju nii tore muinasjutt, isegi kui selle hiilgeaeg lõpes 1980ndatel. Järjelt ootan eelkõige selgemalt filmitud märulistseene. Sarnaselt uuele "Bourne'ile" kujuneb sagin ekraanil nii tihedaks-kiireks, et tihti on raske aru saada, mis täpselt toimub. Ja isegi aru saades tahaks rohkem toredaid detaile.
Hinne: 6/10
PS See on juba mitmes arvustus järjest, mida asusin kirjutama enda arust heade ideedega, aga kui need arvutiekraanile jõudsid, oli järel ainult väetis. Mõtlesin isegi, et ei hakka seda blogisse lisama, aga ma kirjutan viimasel ajal niigi vähe. Ja kui filmitööstusele sobib mingeid suvalisi filme kinodesse paisata, sobib mul oma lugejaid suvaliste mõlgutustega tüütama tulla. Selle arvustuse eelarve pole küll üle 100 miljoni dollari, aga vaeva nähti rohkem kui mõne blockbusteri kallal! Eestikeelsed filmiarvustused on ju nagu oma sitt: ikka vaatad.
Seevastu "Transformersi" 143 minutit tundub nagu nöök. No miks neil on vaja inimesi nii kaua kinni hoida? Piletiraha on käes, tehku nüüd meile sõitu – ja üldse, ega "Sõrmuste isanda" triloogia polnud nii menukas oma pikkuse tõttu. Maailmas on palju filme ja ma tahan veel paljusid näha, aga ma ei saa, sest praegused võtavad liiga kaua aega, sest produtsendile ei meeldinud, et tema uue projekti stsenaarium kaalub 120 grammi, aga üleaedsete oma 140.
"Transformersi" tegijaid vabandab ainult see, et neil puudus valikuvõimalus. Kui lavastajatoolil kõõlub Michael Bay, ei hakka keegi mingist üheksakümnest minutist rääkimagi. Vähemalt seni. Järgmisel korral läheb ehk paremini. Üllatavalt vaadatav ja paar nädalat varem maailma ette jõudnud "4: Rise of the Silver Surfer" tegi ju puust-punaseks, et pooleteisetunnised suvefilmid on täiesti võimalikud, eriti kui tegijatel nagunii midagi öelda polnud. Publik ei hakka endil silmi välja torkima või produtsentide majade ees pikette korraldama, et neid nii ruttu tagasi õue lastakse. Pretsedent on loodud ja ainuüksi 2009. suveks planeeritav "Transformers 2" saaks piisavalt aega, et julgus kokku võtta ja uus asi ära proovida.
Võrdlus polnud päris suvaline, sest "4" ja "Transformers" tunduvad mulle meeleolult üsnagi sarnased. Mõlemad kannavad suunurgas häbematut muiet, kammivad ühe juuksesalgu ulja tõmbega üle pea ning räägivad lugusid, mille lapsikut sisu vabandab ainult lõbus minek. A- ja B-filme eristab Hollywoodis tihti ainult eelarve, teate küll.
"Transformers" on hingelt just tore pooleteisetunnine märul, mis peideti mingil põhjusel tund aega pikemasse vutlarisse. Kosmosest saabuvad kujumuutvad robotid, mis üksteist tambivad – suurel ekraanil miks mitte. Kepsakalt seikluslik meeleolu, mis toob pähe võrdlusi nii erinevate blockbusteritega nagu "Back to the Future" ja "Independence Day" – jälle tabamus märklaua keskossa. Aga sisuline pool on selle kõrval toores nagu poolküps arbuus, mis teeb puudujäägid tagantjärele valusamaks kui tingimata vaatamise ajal.
Leppida võiks ehk nullväärtusega tegelastega (ainsad huvitavad inimtegelased on koomilist kergendust pakkuvad Amaury Nolasco ehk "Prison Breaki" Fernando, kõrki valitsuse agenti mängiv John Turturro ja eriti Bernie Mac, kõigi osakaal väike), aga kui raske oli kahe ja poole tunni jooksul aega leida robotitega seonduva mütoloogiale? Saame ainult teada, et nende oma planeet hävis tänaseni kestvas sõjas ning vähemalt osad märkasid inimputukates küllalt arengupotentsiaali, et asuda Maal mütates nende poolele. Kas sellest peaks piisama, et meis jäävamat huvi tekitada? Aga miks need hiiglased isegi omavahel viibides inglise keelt räägivad, mitte ei suhtle, ma ei tea, helide vahendusel? Kusjuures kohati kõlbavad stsenaristidele isegi tulnukafilmide vanad stambid, et "head" räägivad ka inglise keeles, aga "halvad" lihtsalt vaikivad ja mollivad. Tore veel, et Dolph Lundgren peaossa ei pääsenud.
Mis ma kokkuvõttes tahtsin öelda? "Transformers" on sobiv mantlipärija "Independence Dayle" (suur eelarve, tulnukad, suur häving, häkkerid, ainult vaese mehe Will Smith on puudu), mille järge kunagi ei ilmunud. Ja arvutivärgindust käsitlevas on see "ID4" kombel palju rohkem fun kui "Live Free or Die Hard", ehkki vähemalt samavõrd lapsik.
Ameeriklaste kultuuripärandisse igati sobiv film. "Masin võib olla inimkonna suurim sõber, aga ka suurim vaenlane" on ju nii tore muinasjutt, isegi kui selle hiilgeaeg lõpes 1980ndatel. Järjelt ootan eelkõige selgemalt filmitud märulistseene. Sarnaselt uuele "Bourne'ile" kujuneb sagin ekraanil nii tihedaks-kiireks, et tihti on raske aru saada, mis täpselt toimub. Ja isegi aru saades tahaks rohkem toredaid detaile.
Hinne: 6/10
PS See on juba mitmes arvustus järjest, mida asusin kirjutama enda arust heade ideedega, aga kui need arvutiekraanile jõudsid, oli järel ainult väetis. Mõtlesin isegi, et ei hakka seda blogisse lisama, aga ma kirjutan viimasel ajal niigi vähe. Ja kui filmitööstusele sobib mingeid suvalisi filme kinodesse paisata, sobib mul oma lugejaid suvaliste mõlgutustega tüütama tulla. Selle arvustuse eelarve pole küll üle 100 miljoni dollari, aga vaeva nähti rohkem kui mõne blockbusteri kallal! Eestikeelsed filmiarvustused on ju nagu oma sitt: ikka vaatad.
Subscribe to:
Posts (Atom)
