"The Omen"

Tom Shone'i raamatut "Blockbuster" lugedes adusin esmakordselt selgelt, kuidas mööduv aeg võib (filmi)kriitiku sulge rikastada. On muidugi ilmne, et kirjutaja muutub ajapikku paremaks või ta lihtsalt tüdineb, siirdudes uutele jahimaadele. Hetkel pidasin silmas, et aeg lisab asjadele uusi perspektiive.

Mitmendal vaatamiskorral võiks linalugu muutuda igavaks? Kas see suudab ka kümme aastat hiljem puht tehniliselt me tähelepanu hoida (efektid vm)? Kas selle väärtusi on üle trumbatud? Kui jah, kui väärtuslikuks jäi see esimene? Kas head filmi hinnati äkki madalalt, sest samal ajal ilmus sarnaseid kobaras? Kas keskpärast hinnati kõrgemalt, kuna see suutis tollal üllatada? Jm.

"The Omen" on teadjate sõnul üsna täpne koopia Richard Donneri õudukast, mis saab juuni lõpus 30-seks. Kas see on kuidagi viletsam, kuna lisab vähe uut? Kas targemad on need, kes nägid ning eelistavad endiselt originaali? Või neil, kes tahavad pigem või kõigepealt näha uut? Kas uusversiooni väärtus seisnebki selles, et paljud ei viitsi nagunii mingit isegi "Star Warsist" vanemat filmi vahtida?

Minu arutelu ei vii tegelikult kuhugi ja on seega kokkuvõttes mõttetu. Selle olemasolu on siiski õigustatud, kuna samad küsimused kerkivad üles iga kord, kui keegi julgeb ekraniseerida kino klassikavaramusse kuuluvat, nagu nüüd. "The Omen" pole esimene õudukas, mis tehti algsele võimalikult sarnane (meenub näiteks paljukirutud "Psycho"). Ja ometi on reaktsioon täpipealt sama. Donneri eelistajad peavad John Moore'i varianti kibedaks ajaraisuks, teised ei jaga välja, millest üldse kära tehakse.

Õudukate uusversioone ei seostaks tavaliselt kõrge kvaliteediga, aga "The Omen" on küll igas aspektis väljapeetud, mõõdetud ja tasemel. Esitused, õhustik, ehmatused: kõik on adekvaatne. Lisaks igale õõvasõbrale meeldiv üllatus, et grotesksed surmajuhtumid ei jää maha isegi "Final Destinationi" sarjast. Lapsehoidja enesetapp on super stseen, kirikuesisel juhtuv meeldejääv ja Kubricki "The Shining'i" laenuga algav põrgupoisi rünnak emale lihtsalt väga hea. Ühe juhtumi mainiks veel ära, kui see poleks spoiler.

Lisaks, et isa Brennanit kehastav Pete Postlethwaite sobiks hästi kõhedasse vampiirikasse a la "Nosferatu". Ta näeb välja täpselt nii häiriv nagu rollilt oodatud, vaimulikurüü aitab kusjuures sellele kaasa: nagu mingi suur inimnahkhiir, kes võiks sind pimedas varitseda. Teise nurga alt meenutab ta Mary Poppinsit, mis on vastavalt tujule väga naljakas või isegi veel kõhedam!

Põhiline, kellele tähelepanu pöörata, on siiski Liev Schreiber. Ühtaegu kivine ja ilmekas näitleja "The Manchurian Candidate'i" uusversioonist ja mujaltki. Tema on see vaene papa, kes püüab põrgusigitist kantseldada, enne kui liiga paljudele halba tehakse. Schreiber mängib rolli jällegi täiesti enda omaks, tehes raskeks kujutada selles kedagi teist. Kivine ja ilmekas. Mis siin muud lisada.

Ehmatuskohti jagub ühtlaselt läbi filmi, kuigi mõned on ebavajalikud, ja õhkkonna ebamaisuses ei kahtle. Eraldi võiduks tuleb lugeda Mia Farrow' kaasamine uue lapsehoidjana, kes heitles ise põrgusigidikuga "Rosemary's Baby's" ega leia nii häid pakkumisi enam kuigi tihti. See on sama mõjus kambäkk nagu Jane Fonda "Monster-in-Law's", ainult et Farrow pole ära olnudki.

Lõpetuseks niipalju, et "The Omen" mängib päris toredalt numbritega. See valmis originaali kolmekümnendaks juubeliks ja ilmumisajaks on paljudes riikides 6. juuni ehk 6-6-6. Kuna sa tead üldist lugu (pereisa avastab, et pojake pärineb saatanast), siis tead ka, miks see number äratab elevust.

Minu hinne on kah 6, kuna sellel filmil pole hinge. No pun intended. Puhtalt korralik käsitöö.

Hinne: 6/10