"The Prestige"

Lugu kahe mustkunstniku (Christian Bale, Hugh Jackman) eluaegsest ohtlikust rivaalitsemisest, mis leiab aset peamiselt 19. ja 20. sajandi vahetuse Londonis. Suuremates osades veel Michael Caine, Scarlett Johansson, Andy Serkis, David Bowie, Piper Perabo jt.

Hetkel kuum stsenarist-lavastaja Christopher Nolan on teinud ühe nojah-filmi ("Following"), täitsa hea filmi ("Memento"), tõesti hea filmi ("Insomnia"), enam-vähem filmi ("Batman Begins") ning nüüd okei filmi ("The Prestige"). Ta on pälvinud minu arvates rohkem tähelepanu kui tingimata väärib, aga vähemalt algavad tema teosed põnevast ideest. Nagu nüüdki. Maailmas võib eksisteerida ainult kolm erinevat lugu, või kuidas need targad mehed saunas ütlesid, aga mustkunstnikud ja sajandivahetuse London hakkavad silma küll.

Pole ilmselt juhus, et tema suurim saavutus on "Insomnia" (draama politseinikust, kes uurib jäises väikelinnas teismelise mõrva), sest see pole ainsa Nolani tööna tema või tema ja venna kirjutatud. Seal ei püüta vaatajat rabada kohustusliku üllatusega lõpus, mille lembust heidetakse miskipärast palju enam ette Shyamalanile, ja pööratakse samas piisavalt tähelepanu karakteriarendusele. Tegelased, kellel liiga vähe liha luudel, ei kanna ju edukalt välja ei filmi ega ootamatut pööret lõpus – aga just sellega kipub Nolan alt minema. Antikliimaks lõpetab võiduka finaali asemel ka "The Prestige'i".

See on teatud mõttes alati moodne film, rääkides professionaalsetest meelelahutajatest, kes ei tunnista ühtegi ohverdust selleks liiga (piisavalt?) suureks ja leiavad, et hiilgus laval korvab kõik muu. Showbizi telgitagustele mõeldes tuleb aga ruttu pähe üks tunduvalt parem teos, Aaron Sorkini tänavu alustanud suurepärane telesari "Studio 60 on the Sunset Strip" (iganädalase komöödia-telesaate tegijatest). "The Prestige'i" puudused on sellega võrdluses eriti silmatorkavad. Jajah, ikka see karakteriarendus. Mustkunstnike-loo osalised on pädevad visandid ja mingite detailide kaudu osaliselt intrigeerivad – aga neile ei kasvatata kunagi piisavalt liha luudele, et huvi jätkuvalt üleval hoida.

Arvustuse toon on osutunud virisevaks, aga see sobib kirjeldama filmi rammu, mille võib kokku võtta ühe sõnaga "kidur". Inglastel on selleks väga hea sõna bland. Ehk suuresti ilmetu. Mustkunstnike lavaetendused püüavad pilku, aga Nolan ei suuda orkestreerida kõigest muust suure pauguga tipnevat pinget, vaid viib peategelaste mõõdukalt põneva kassi-hiire mängu nii ahastamapanevalt keskpärase lõpuni, et muidu üldiselt soodne (kuigi eales mitte tõesti erutav) põnevik vajub tuntavalt ära. Lõpplahendus on põhimõtteliselt võimalik, kuigi raskesti usutav, aga kindlasti mitte pole see kvaliteetne jutuvestmise kunst. Kõik rakendatakse keskse idee teenistusse, mis pole aga nii tugev, et ootamine ära tasuks.

Osatäitjad ei vea alt, kuigi sellistest rollidest pole palju rääkida, need on pinnapealsed nagu uppunud sukeldujad. Pigem oleks rääkida siis, kui tööd oleks viletsad. Kõik staarid (Caine, Jackman, Bale) üritavad vähemalt rõhuda sellele, mille poolest neid hästi tuntakse, ja kõige mõjuvam on taas Bale, kelle kaamenäoline, pingeline jõllitamine on lisanud märkimisväärse mõõtme nii mõnelegi süngele filmile. Rääkimata poolsüngest nagu "The Prestige".

Hinne: 6/10