"Shooter"

Eelmisel aastal ilmus rohkem kui üks kirjatükk, mis kiitis "Snakes on a Plane'i" kui eriti kobedat B-filmi. Eraldi kiitusi kogus selle pealkiri, mis on nii vaimustavalt otsekohene, öeldes hoobilt ära, mida oodata. Mark Wahlbergi "Shooter" ajab sama liini: see räägibki mehest, kes tulistab.

Nende kahe näite varal nendin kahjuks, et avameelset pealkirja maksab karta. "Snakes" osutus tapvalt igavaks rämpsuks, mille nautimiseks peab jagama filmimaitset Alar Niineväljaga (see on tegelikult kompliment, et inimesel on nii lai ja tolerantne maitse!), "Shooter" aga töntsi olekuga keskpärasuseks, mis annab mõned korrad lootust areneda mainimist väärivaks põnevikuks, ent lõpuks paneb ikka kulutatud kahte tundi natuke taga igatsema.

Bob Lee Swagger on endine priimasnaiper, kes turvab tähtsate meeste avalikku esinemist, aga satub ootamatult ise paha poisi rolli, kellele alustatakse innukat jahti. Wahlbergi kiituseks tahan kinnitada, et ta mõjub viimastel aastatel kultiveeritud karmi tüübi rollis endiselt värskelt, olles täitsa "ostetav" ka püssikangelasena – lisapunkt tuleb B-filmide paremaid traditsioone järgiva nime eest, mis ühtaegu totakas ja kõlav. Teda ei kirjutata paraku piisavalt lahti (iseloom, taust, mis iganes huvitav), et peategelasest kujuneks märkimisväärne ekraanikuju, ja kuna tema üksi ei suuda filmi päästa, saabub halvav laks vastu tagumikku juba esimesel poolel. Aga ta on siiski püstolikangelasena palju veenvam kui DiCaprio on "Vereteemantis", mis loeb ka midagi.

Stsenarist näis pühendavat nii palju energiat mõttes juustuse dialoogi tootmisele, et kasvõi ühe piisavalt huvitava osalise loomine käib talle üle jõu. Pahade poistega on seis eriti õnnetu. Ainult kaks paistavad üldse silma ja seda valedel põhjustel: Danny Glover (vanem ja sarmitum kui tavaliselt, pealekauba korraga normaalsest diktsioonist ilma jäänud) ja Elias Koteas (kes püüab õigustada tegelase nime Jack Payne poolearulise psühhopaadinäoga ja üritades teatava noore neiu nägu lakkuda). Siin päästaks kindlasti tugevam side positiivsete tegelaste vahel, aga ei – nemadki piirduvad mõttevahetustega stiilis "Kas nad on ikka nii karmid vennad kui sa arvad?" – "Sa vist ei saa aru! Mul lasti koer maha!"

Mõte, et üksikul hundil Swaggeril võiks olla midagi tüdruksõbra taolist ja üks liitlane, tundus tegijatele aga nii tüütav, et nende peamiseks eesmärgiks jääb ekraanilviibijate arvu suurendada. Eriti kahju on Michael Peña'st, kes on nii pagana võluv draamas "Crash", aga nüüd saab rolle, milles ei oska midagi peale hakata, sest materjal on lihtsalt nii hõre. Pole siis ime, kui tema näoilme püsib kahe tunni jooksul peaaegu muutumatult unelev.

"Fugitive'i" ja esimese "Rambo" meeldetoov sisu tundub kiiruga kokku klopsitud ja mõnda sündmust võiks rohkem seletada, aga vähemalt märul päästab. See on väheüllatuslikult filmi parim osa: isikupäratu, aga pauku tehakse küll, piisavalt palju leidub tõsiste nägudega relvastatud pintsakus tüüpe, et teismelised poisid ära võluda. Mingil tasandil ilmestab stoorit nukker moraal, et tõhusad tapamasinad muudetakse kunagi pahatihti ise rahva vaenlasteks, aga see on liiga sügav teema, et Antoine Fuqua söandaks seda puudutada.

"Shooter" võiks kesta kahe tunni asemel poolteist. B-filmile antakse selle loomulikus pikkuses rohkem andeks.

Hinne: 5/10