"Grindhouse: Death Proof"

Sul on lõbus, aga sa õpid ka. Või siis: sa õpid, aga sul on ka lõbus. Selge see, et Tarantino on filmikunstile alati olnud väga vajalik. Vähesed on suutnud need kaks eesmärki nii tõhusalt ühendada. Kui Tarantino tööd meeldivad, on võimalik neid lähemalt uurides kinoajaloost üht koma teist kõrva taha panna. Kust pärineb mingi tehniline lahendus, lavastuslik detail või lihtsalt teema tegelaste jutus – need paistavad harva olevat juhuslikud, sest autoril paistab olevat alati palju viiteid ja ideid, mida ta pole jõudnud veel kasutada.

"Grindhouse'is" algab harimine juba pealkirjast. Sellist nime kannavad räpakatele B-filmidele keskendunud ameeriklaste kinod, mis olid kõva sõna 1960ndate teisel poolel ning 1970ndatel. Seal levis komme näidata järjest kahte exploitation-filmi, mis tehti hooletult ja kiiruga, lootes inimeste madalatele instinktidele rõhunud reklaami toel ruttu mõni dollar teenida. Seks, möll, friigid, narko, koletised ja anarhia: kõik, millega piletimüügist paarkümmend miljonit teenides ning arvukaid kulusid maha arvestades suudab tootja ikka milli või kaks tasku pista.

"Grindhouse" jäljendab selliseid teoseid nii pildis, sõnas kui vaimus (ainuüksi räpakas montaaž paneb harituma kinosõbra vahel rõõmsalt rõkatama), aga on ligi 70 miljoni dollarilise eelarvega selgelt liiga kulukas ja ausalt öeldes liiga kvaliteetne, et exploitationiga palju ühist omada. Seda vähemalt Tarantino filmi "Death Proof" põhjal, mis lastakse vist kõikjal peale Põhja-Ameerika kinodesse Robert Rodrigueze filmist "Planet Terror" eraldi. Mujal puudub grindhouse'i kultuur, või noh, traditsioon, mis annab determineeritust korraga umbes 190 minutiga kaks B-filmi sisse ahmida. Ja tegelikult hinnati selle elujõudu üle ka Põhja-Ameerikas, sest "Grindhouse" osutus rahaliselt valusaks läbikukkumiseks.

Minu meelest on teose kaheks lõikamine igati hea mõte, sest ainuüksi kahetunnisele kestvusele lähenev "Death Proof" pakub kahte lugu (siiski omavahel seotud), nii et pärast seda on küllastus juba käes. Traditsioonid või mitte, liiga palju head asja korraga saab mõjuda ainult väsitavalt. Ja "Kill Billi" kassaedu oleks samuti väga kaheldav, kui seda oleks näidatud kaks osa korraga.

"Death Proofi" mõlemad lood, eriti esimene, sarnanevad kõige rohkem Tarantino esiktööga "Reservoir Dogs". Mehed asendati küll naistega, aga diil on sama: palju juttu väga erinevatel teemadel ja lõpuks premeeritakse kannatlikke stiliseeritud vägivallaga. Teine stoori tundub alguses kusjuures ebavajalik, aga tasub kuhjaga ära, jättes publiku finaalist mõnusalt elevile.

Taaskord ei nähta vaeva tegelaste arendamisega, vaid visatakse neile hambusse uskumatu kogus dialoogi seoses kõigega, mis nende elusid puudutab. Põhiliselt siis kutid ja pidutsemine. Tarantino on selleks muidugi liiga omapärane, et nende pähe pugeda ja mõelda, millest sellised näitsikud üldse rääkida võiks, pannes lihtsalt kokku järjekordse mahlaka käki elust enesest, kus on pikki arutlusi vaatajale suvalistel teemadel, omavahelist norimist ja nalja. See on chick flick, misjärel teised chick flickid enam hamba alla ei kõlba.

Neiud näevad välja kenad, aga on rollidesse ka muidu sobivad, sest teevad mahuka dialoogi näilise pingutuseta enda omaks. Asi kõlab nii loomulikult ja kepsakalt, et isegi pikad stseenid ei tundu vähimaski võltsid. Tarantino võttis näiteks jutuajamise kohvikus üles vähemalt kümme minutit kestva mammutvõttena, nii et arvake ise, kui väga tüdrukud peavad siia sobima, et asi auga välja kanda.

Tarantino kui kinosõbra fetiš karmide naiste vastu, kes teavad, mida tahavad, ja tahavad seda kohe, haarates elul kõhklematult sarvedest, on tuntud juba "Jackie Brownist" ja "Kill Billist". Nüüd serveeritakse seda eriti suures koguses, kuna kesksetes osades õrnema soo esindajaid on tervelt kuus (võrdluseks: samaväärseid mehi ainult üks). Nende macholikkus, seksikus ja kick-ass faktor kokku mõjuvad meespublikule ilmselt üsna vastupandamatult, eriti kui noor vanameister seda kaamera taga, ja kohati ees, hoolikalt orkestreerib. Tulemus on see, mida enamik MTV-põlvkonna popkultuurist ihust ja hingest kasvõi sekundiks vangistada üritab – puhas seks. Erinevalt paljudest õnnestub see siiski nii lõdvalt nagu keegi poleks isegi üritanud.

Ainuke oluline meestegelane on salapärane Kaskadöör Mike, kelleks kaaluti veel tegijaid nagu Mickey Rourke, Sylvester Stallone ja Ving Rhames. Kõik omaette kahtlemata hüvad mehed, aga tunnistades Kurt Russelli saavutatud perfektsust, jääb siiski üle ainult imestada, et mida teistes üldse arvati nägevat. See on kindlasti Russelli üks värvikamaid töid ja teeb temast hetkeks taas ülikuuma tegija. Kirjeldaks lausa John Travolta ja "Pulp Fictioni" mõõdus renessansina, kuigi kergem on tõmmata paralleeli Michael Madseniga "Marukoertes", kes tuli ja säras vaid korraks. Kõhutunne ütleb, et Russellil läheb sama rada. Nii ehk naa, Mike on igatahes karismaatilisemaid kurikaelu eales: täpselt õige segu hullust, sarmi ja perfektse koomilise ajastusega vaimukusi.

Hinne: 8/10