"John Rambo"

Minu kodust üle tee hotellis töötab üks kokk, kes on nii lotendava kõtukese kui näo poolest hämmastavalt sarnane Henrik Roonemaaga. Ainult et ta on lühem ning alati üsna kurbliku ilmega. Ma pole julgenud küsida, et kas ta on ka tegelikult kurb: äkki arvab veel, et ma olen imelik. Igatahes, ma olen üsna kindel, et tean, mis teda rõõmustaks. Uus "Rambo"! 2008 alles algas, ja esimene kandidaat aasta filmile ongi juba nähtud.

Kusjuures see polnud iroonia. "John Rambo" on tõepoolest omaette liiga: oskuslikult koostatud naudingupomm, poolteist tundi ogaralt vägivaldset kinokaifi, mille tegijad väntavad julgelt üle võlli, aga tulemus ei kannata sellest kübetki. Sylvester Stallone oli kolme eelneva filmi juures kaamera taga ainult kaas-stsenarist, aga seekord ainuke stsenarist ja lavastaja, nii et kerge on omistada kogu see õnnestumine just eelkõige talle.

Rambo tagasitulek põhineb üldiselt samal ideel kui umbes aasta eest nähtud Rocky naasmine. Legendaarsest võitlejast on saanud eraklik veteran, aga ta igatseb siiski oma kunagist hiilgust, sest pole sellele tegelikult kunagi leidnud rahuldavat aseainet, ning lõpuks tekib võimalus veel kord end proovile panna. "Rocky Balboa" puhul ei leidnud Stallone tegelikult midagi huvitavat või uut lisada; sari oli niigi liiga pikaks veninud. "John Rambo" puhul on asi vastupidine: äkitsi tundub nii kurb mõelda, et see sari viibis juba kakskümmend aastat teises ilmas.

Kui pahade veristamisest korraks mitte rääkida, tahan kiita ka stsenaariumi kvaliteeti. Lugu ja üldse sisuline pool on ühest küljest madinat ühendav dekoratsioon, millelt ei maksa eriti midagi oodata nagu äksis ikka kombeks olnud. Teisest küljest on Stallone hoolikalt läbi mõelnud oma tugevused ja mängib täpselt neile välja. See film on nagu hoolega timmitud kulturistikeha, kus pole grammigi ülearust rasvkudet. Keskpärane dialoog ja lihtne süžee ei saagi segama hakata, sest kogu tähelepanu püsib tegevusel ja keegi ei kuluta liigseid minuteid ballastile. See on ausalt öeldes kauaoodatud ja värskendav vaheldus Hollywoodi tüütule trendile venitada viimasel ajal märulid vähemalt kahetunniseks, või isegi pool tundi pikemaks.

Stallone'i lähenemine on lausa irooniline – päikeseprillid, onelinerid, rinnakad beibed ja muud üldtuntud võtted publikule filmi lahedus nii-öelda maha müüa puhkavad prügikastis. Ta ei püüa demonstreerida oma näitlejaoskusi ega lisada tegelasele kihte eri tundevarjunditega: Rambo on endiselt introvertne tapamasin, massiivne mees, kes midagi korda saadab või lihtsalt vaikides oma hetke ootab. Ja irooniliselt mõjub ka plahvatuslikult julge vägivald, mis regulaarselt läbi õnnetute inimkehade ja üle ekraani purskab. Säh teile alla-R vaatajapiiranguid, mida tänased tootjad nii maialt noolivad, säh teile poolikuid yippika-yaysid, Rambo on tagasi, ja tal on kaasas tema vibu! Kui sa tahad näha meelelahutuseks inimesi tapmas teisi inimesi, siis ära looda, et vaatepilt saab olema kerge seedida.

Ja mind ei huvita, kui tähelepanelikud leiavad näiteks filmi kaaderhaaval läbi uurides viletsaid trikke ja odavaid efekte... siin, praegu, suurel ekraanil ja korraliku heliga on tegemist märulikino kõrgkihiga. "Matrixite" kultiveeritud stiilne vägivald peab taaskord taganema "vana kooli" ees, kus rõhk on sõnal ultra. Kui siin ikka kedagi tulistada, ei jookse ta mantli lehvides mööda seina üles ega pühi päikeseprillidelt krohvitolmu. Ta saab pihta, ja kõvasti. Mõne kehasse jääb suur auk, mõne pea kukub tükkideks, plahvatuse korral võime kindlasti oodata lendavaid kehasid ja vereudu õhus. See on verine, kole ja ometi oh kui magus, eks ainult katsu vaadates oma näolt irvet peita. Ma ei peaks isegi lisama, et lõpp tuleb eriti tige ja ootamist väärt, kus Rambo notib meeletu karja pahalasi auto külge monteeritud kuulipildujat käsitsedes. Mul pole lihtsalt sõnu seletamaks, kuidas see on rahuldustpakkuvamaid hetki, mida märulisõber saaks eales kogeda.

Montaaž võiks olla tegelikult leebem. Vahel muutub nii väsitavaks, kui ekraanil toimuvat enam nagu jälgida ei jõua. Viimane "Bourne" ja "Transformers" on selles mõttes isegi õnnetumad.

"John Rambo" on märulisõbra paradiis: koht, kuhu vägivald läheb pärast surma. Olen pagana tõsine, kui ütlen, et see film olgu sulle kohustuslik.

Hinne: 8/10