"The Chronicles of Narnia: Prince Caspian"

"Narnia kroonikad", nii 2005. aasta lõpus valminud esimene film kui "Prints Caspian", on minu meelest ilmekas näide selle kohta, mida ameeriklaste praeguse fantaasiafilmide laine esindajad teevad valesti. Rõhk on nii tugevalt visuaalse kasuks, et tegijad kohtlevad karakteriarendust ja dialoogi nagu vaeslast. Osatäitjatel on niigi raske rolli sisse elada kõige selle keskel, mis on alles puudu ning lisandub efektimeistrite tööjaamades, kuid mida tuleb rohelise ekraani ees arvesse võtta nüüd ja kohe. Nagu olukord poleks niigi hull, on selliste teoste keskmes ehk põhiraskust kandmas tihtipeale noored näitlejad, kellel lihtsalt napib kogemusi-oskusi.

Sisulisi puudujääke kompenseerib vahel meeldivalt lühike kestvus ("Spiderwicki kroonikad"), vahel kaamerataguse seltskonna tugev stiilitunnetus ("Sõrmuste isand"), vahel puhas pildi-ilu ("Harry Potter" 3 ja 4, "Prints Caspian"), jne, aga mainitud nõrkus kummitab tegelikult kõiki üritajaid. Te võite praegu muidugi tuliselt vastupidist väita, eriti "Sõrmuste isandat" arvesse võttes, aga mul on raske uskuda, et praeguse aja fantaasiad jäävad südamesse tänu sisulisele tugevusele, mitte pildilisele osale.

"Prints Caspian" kujutab endast üsna korralikku seiklusfilmi, mitte ei istu esimese osa kombel ebamugavalt kahe tooli (intiimne ning eepiline) vahele põrandale. Kaks ja pool tundi möödusid tunduvalt ladusamalt kui näiteks hiljuti "Sex and the City: The Movie" seltsis, mis on isiklikus arvestuses seni halvim 2008. aastal kinodes nähtud film. Aga võtku mind maksuamet, kui neli keskset osatäitjat, Narnia legendaarseid kuningaid Pevensie' õdesid-vendi kehastavad noorukid õigustavad oma kohti miljardeid väärt kaubamärgi alustaladena.

Ka Potteri pundil kulus tükk aega, et hakata vähegi kaela kandma, ja ega nad pole seal mingeid kõrgusi näitlejatena saavutanud, aga siinne nelik on umbes sama karismaatilised nagu kolmanda koha võitjad kooliteatrite festivalil. Ja ega nad ei saa end ka tõestada, sest loole ja tegelastele on eraldatud nii vähe ruumi kui võimalik, et suurejoonelised lahingud, mastaapsed loodusvaated ja Pevensie' kambast märgatavalt sarmikam Ben Barnes ehk prints Caspian ei paneks kahetsema pileti ostmist (ta on raamatus muide noorem). Silmailu poolest soovitan ka ise selle kinos korra ära vaadata, aga endiselt ei suuda neis viksides klanitud inglise noorukites näha legendaarseid kangelasi. Sellest lähtuvalt on raske ka uskuda, et nad on võimelised pidama lahinguid ja tapma inimesi, ilma et see nende psüühikat mõjutaks. Äkki ma ei peaks fantaasiafilmis sellist vastuolu üldse märkama? Praegusaja teosed on paraku liiga realistlikud. Mida lähemal usutavale, seda kergem on märgata ka puudujäävat.

Filmi ja raamatu vahel leidub kuuldavasti suuri erinevusi. Caspian pole enam poiss, vaid noort Timothy Olyphanti meenutav südamemurdja; Liam Neesoni häälega lõvi Aslani osalus kahaneb tublisti; lahingutel on palju suurem tähtsus. Samas väidan, et täiendused tulevad ainult kasuks - öine salajane rünnak lossile on ilmselt filmi parim osa, lisaks Caspiani rivaalitsemine Peteriga ja sümpaatia Susani vastu lisavad sündmustikule vähemalt näpuotsagagi sügavust. Kopeeritakse õhinal ka teisi filme: kuningas Miraz on välimuselt nagu "300" kuningas Leonidas, mõõkadega hiired on nagu Saabastega Kass "Shrekist" (päris toredad, saadanad), lahingutes ei saa üle ega ümber võrdlustest "Sõrmuste isandaga", jm.

Toon on endiselt peresõbralik, vere ja soolikatega ei hirmuta su pisikest õde keegi. Vägivald ei paku madala vaatajapiirangu püüdmise tõttu erilist rahuldust, nagu eelkäijaski: vastane langeb tihti kas ühest-kahest löögist, või näeb kisma välja nagu videomäng: tümitatakse, kuni üks selili jääb. See võiks olla natuke realistlikum juba lapsvaatajaid silmas pidades, kes äkki arvavad, et elu ongi selline. Tegemist on ikkagi fantaasiaga nooremale vaatajaskonnale.

Tasub vaadata suurelt ekraanilt ja ühe korra.

Hinne: 6/10