King pole tuntud järjelembuse poolest ja eelistab ka "Dark Towerit" nimetada üheks romaaniks, mis koosneb seitsmest raamatust. Pealkirjas mainitud asutus koondab endasse kõik reaalsused, või vähemalt tundub nii, äkki järgmised raamatud muudavad arvamust. Igatahes püüdleb selle poole vesternimaailma viimane püstolikangelane Roland, kes piirdub esialgu saladusliku Mustas Mehe püüdmisega kõrbes ja mägedes.
Autori sõnul "Sõrmuste isandast" ja Sergio Leone vesternist "The Good, The Bad and the Ugly" (1966) inspireeritud "Gunslinger" ei tekitanud paraku tunnet, et kohe PEAB sarjaga tutvumist jätkama. Kingi kohta tõtt-öelda nõrk saavutus.
"DK1" koosneb viiest novellist, mis debüteerisid ühekaupa väljaandes The Magazine of Fantasy and Science Fiction (aastatel 1978-81). See võte tähendab ulmeraamatus minu kogemuse järgi, et tervik pole kuigi seotud, ja King seda ei üritanudki. Mis pole tingimata negatiivne. Küll väärib nahutamist sisu. Tegelasi on vähe, neid ei kirjutatud absoluutselt lahti ja taustu avatakse nõnda vähe, et võimatu on kellestki hoolida.
Samuti koonerdatakse sündmustega, esile tõstaks vaid väikelinnas toimuvat (ehtne vesterni meeleolu!) ja viiendat novelli tervikuna (ometi kokkuvõte Dark Towerist, sellega seonduvast). OK, otseselt igav ei hakka, vähemalt pikemaks ajaks, aga midagi märkimisväärset aset ei leia. Võib öelda, et ainult viies novell väärib lugemist, et siis kohe teise raamatuga jätkata.
Lugesin uut väljaannet, mida autor parandas ja paarkümmend lehekülge pikemaks tegi. Ehk on algne kogum parem või halvem, ei viitsi hankida ja üle lugeda. Täiendatud versioonil on koguni kaks eessõna (esimene suht nüri, teine asjalikum-inforikkam) pluss tutvumiseks paarkümmend lehekülge "DK2" algusest.
Hindeks tuleb 5/10.
* Ilmus 1982, täiendatud versioon 2003.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Hea jobski. Ise mainisid juba, et tegemist on ühe raamatu esimese osaga st seda võib võtta kui sissejuhatust. Türbel sa siis vingud?
Enamus raamatuid ei hakka kohe alguses põhimölluga peale ning tegelasi väga diipiks ajama. Eks ajapikku vaikselt avastad.
Teine raamat (The Drawing of the Three) on igatahes juba köitvam - pool raamatut on läbi nii et ei märka kah.
Aight?!
PS! Mina, kui Lorry SÕBER, võin tema poole vabas vormis pöörduda. Teistel palume siinjuures üldtunnustatud headele kommetele ja viisakatele väljendusviisidele truuks jääda
Post a Comment