"The Ring Two"

On üks kummaline video, mille vaatajad surevad nädal hiljem. Kaevu uppunud väike tüdruk ronib sealt välja ja teeb neile otsa peale. Nüüd siis teisel, khm, ringil. Peategelased ikka ema (Naomi Watts) ja häiriva olekuga poeg (David Dorfman).

Ajahammas on purenud mu mälust, mida täpselt "The Ring" (2002) tegi nii õigesti, aga ma panin sellele hindeks 8/10 ja ootasin järge päris põnevusega. Nüüd läks küll midagi valesti. Positiivseim, mida öelda: see pole jurafaktorilt "The Grudge'iga" (2004) võrreldav, aga ikka täiesti ebavajalik järg.

Häda peitub ilmselt kordamises. "The Ring" ja "The Ring Two" on õhustikult ja sisult piisavalt identsed, et deja-vu tunne tekiks juba veerandi tunniga. Hideo Nakata õigustab lavastajatoolil istumist mõne tõepoolest kobeda stseeniga (hirvede rünnak, Evelyni külastamine, vanniskäik Maxi juures), aga lugu hakkab ruttu tüütama, sest põrutab muudkui ringiratast. Sama heidan ette "The Grudge'ile": lavastus on kõrgema klassi käsitöö, sisu ammendub üliruttu. "The Ring Two" ei tundu vähemalt olevat rida poolseoseta stseene, aga igavaks läheb täpselt samamoodi.

Watts lõpetagu ruttu Angelina Jolie'i ahvimine (suu muudkui sensuaalselt paokil) ja Dorfman lõpetagu see häiriv jõllitamine. Kui nende tegelased või ema-poja suhe kuhugi areneks, oleks muidu üsna ilmekaid näitlejatöid ilmselt huvitavam jälgida. Praegu muutuvad nad sama ruttu tüütuks kui kõik muu. Stseenist stseeni sama vana värk, mida oli juba eelkäijas piisavalt.

"The Ring Two: Deja-Vu", tõepoolest. Meie kinodes reedest.

Hinne: 4/10