Kuulsuse toonud draamas "Monster's Ball" realismile rõhunud Marc Forster teeb "Peeter Paani" saamislooga kannapöörde. Kirjanik Barrie on Johnny Depp, aga seda sa ilmselt tead.
See on tegelikult samuti draama võtmes, aga kasutab vahel pikksilma, et tellisemüüriga eraldatud naaberaias päikest võtvat preili Feelgoodi piiluda. Et siis "nii kurb, et muutub ilusaks" lähenemine. Kuidas õnnestub, sõltub muidugi vaataja maitsest ja kindlasti tujust.
Tunnistan, et filmil on teatav võlu, aga kindlasti ei nõustu Niineväljaga, et kuulub aasta parimate hulka. Isiklikus arvestuses ei jõuaks isegi vist TOP-15 sekka. Sest "Neverland" on üpris tavaline Oscari-hoor, disainikaup eesmärgiga kuldkujukesi võita, millesarnaseid ilmub iga aasta viimasel kuuel nädalal USA kinodesse päris mitu. Konkreetset teost ootas minu meelest Akadeemia poolt ka vääriline reaktsioon: see lubati hunnikutele Oscaritele kandideerima (muusika, kunstnikutöö, kostüümid, montaaž, film, Depp – näitleja, adapteeritud stsenaarium) ning lõpuks anti vaid üks. Vähetähtsast lahtrist pealekauba. Muusika nimelt. Kunstnikud ja kostüümid olid samuti osavad, aga hindajate sõnum mulle meeldib. Püüdke meid pealegi ära osta, küll pealispinna alla ka pilgu viskame.
"Finding Neverlandi" sileda pealispinna all ju haigutab tühjus. See pole enamasti ei lõbustav ega kurb. See pole 20. sajandi alguse elu kujutamises realistlik ega hooli samuti peategelaste saatusi näidates tõetruuks jäämisest. See on lihtsalt kinolinale toodud näidend (aluseks Allan Knee "The Man Who Was Peter Pan"), mille idee pole laita, aga sõnum ei lähe hinge, sest enne seda oled sa pidanud üle pooleteise tunni suhkuvatti nätsutama. Selle filmi tahaks vägisi kokku võtta ühe sõnaga – munadeta.
Kõik on nii hoolega, lausa kliiniliselt paika lihvitud, et võimalus tegelastesse kiinduda või Barrie' poolt armastatud fantaasialende kogeda kaob tahaplaanile. Kui üldse loo vastu sümpaatia tekib, siis ilmselt tänu lavastusele tehnilises mõttes, mis kätkeb ilusaid toone ning võluvalt taasloodud ajastu hõngu. Õnneks mõõdeti tempo ja kestvus täpselt paika – ei minutitki liiga lühike ega pikk ning lõpp on omamoodi armas. Kusjuures põlvnemist teatrilavalt on tugevalt tunda, olgu see siis pluss või miinus.
Tegelaskujud on sama munadeta, aga lihvitud kui stsenaarium. Lihtsalt pole midagi huvitavat öelda ega auhinnata, kuigi Depp kandideeris. Aga tema puhul kompenseerib Akadeemia pigem seda, et kui mees veel põnevaid filme tegi, siis ei pääsenud kunagi kuldkujukeste nominantide sekka. Kuidas muidu seletada, et Depp on jõudnud Oscarit püüdma ainult siin ja "Kariibi mere piraatides". Minule pärineb tema viimane tõesti tähelepanuväärne film aastast 1999.
Ma ei tea, millega see täpselt seostub, aga enne Forsterit keeldusid projektist ligi 50 lavastajat.
Maksis 25 miljonit dollarit, tõi kinodest 105,2. Eestis ekraanil sellest reedest.
Hinne: 6/10
March 09, 2005
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment