"World Trade Center"

9/11/2001. Lennukid sõidavad tornidesse ja päästjad jooksevad hooneid evakueerima. Kaks politseinikku (Nicolas Cage, Michael Peña) satuvad rusude alla. Lugu on nende pääsemisest – kui nad ikka pääsevad.

Hollywood on jõudnud World Trade Centeri langemise juurde. Viis aastat oodata tasus ära: pole maitsetult vara, pole meelest ka läinud. "United 93" ja "World Trade Center" esilinastuvad meil kuuajase vahega. Loodetavasti piisav paus, isegi USAs oli neli kuud. Nüüd tahaks kangesti näha "Reign Over Me'd".

"WTC" on mitmetahuline. Inimlik draama, katastroofilugu, seisundifilm, propaganda. Sõja ajal valmib ju alati propagandafilme ja sõda terrorismiga ei lõpe enam kunagi. Oliver Stone suudab realiseerida kõik neli, kuigi patriotismi õhutamine edeneb kokkuvõttes vist kõige etemini. Aga mitte ebaviisakas vormis "turbanid on pahad, anname neile valu!", vaid poliitiliselt korrektselt (kodumaa elas üle valusa hoobi, armastame üksteist). Mõjub küll, mul pisarad tilkusid. Ilmselt eelkõige põhjusel, et sündmuse suhtes jagub empaatiavõimet ja ma tean, et lugu on päris, kuid vähemalt tilkusid. Eesmärk täidetud.

Tegijad ei koonerda paatosega ja õige meeleolu tekib kohe. (Vara)hommikune suurlinn tundub paljas, kaitsetu, kuidagi intiimne. Tavalised inimesed teevad oma tavalisi asju. No kuidas keegi sai neid alatult rünnata? Lennukeid ei näidata tornidesse sõitmas, aga õhustik muudab "WTC" mõjuvamaks katastroofilooks kui paljud efektietendused. Rusud, tolm, veri, ellujääjad sebivad ringi nagu lõhutud pesaga sipelgad. Kalgistunud näod, suured pärani silmad. Ja kui meid siiski premeeritakse kokkuvariseva hoonega, kuhu kaks meespeategelast jäävad kinni, võtab tõesti ahhetama. Võimas kraam. Emotsionaalne element annab purustustööle palju juurde. Kõlab jah nagu elementaarne teadmine, aga näiteks "Poseidon" keerati vingetest visuaalidest hoolimata pekki, nii et las ma kordan üle.

Dokumentaalkaadreid WTC hävingust on päris palju, kui kedagi huvitab.

Stone'i suurim õnnestumine lavastajana ongi õhustik, mille suhtes see võib olla tema parimaid töid. Kurb ja õudne kohe algusest, aga ta ei jäta kruttimist. Vaatajas tekib kerge klaustrofoobia juba enne varingut, tornidesse jõudes, kus mehed viibivad peaaegu lõpuni. Masendav. Silmad lähevad märjaks ka juhul, kui peategelaste kannatustest ei hooli. Neil on ju pered, kes ootavad papasid koju.

Peategelaste abikaasade õlul (Maggie Gyllenhaal, Maria Bello) lasubki kõige raskem. Nemad peavad mõjuma siis ka, kui elusalt mattunute kannatused meid väga ei haara. Nemad teevad näitlejatööd, mida filmist meenutada: vapustus, masendus ja lootus. Gyllenhaal on üllatavalt seksikas, omandades lõpuks ometi naiselikud vormid. Rasedus teeb imesid. Filmikunstnikud teevad veel suuremaid, sest tegelik dekreet tuli mitu kuud pärast võtteid.

Cage ja Peña jäävadki üsna kõrvale. Sisukatele meestegelastele pole selles katastroofidraamas kohta. Lamavad rusude all, tolm näos, nägu suures plaanis, mõmisevad lämbuva häälega. Kogu filmilikkus kulub muule, nemad lihtsalt lesivad. Pole isegi oluline, kes täpselt meesosi täidavad. Kaaluti paljusid tähti, kelles leidub mingit all-american hero kvaliteeti (Gibson, Clooney, Ford, Costner, Tommy Lee Jones, Quaid, Travolta). Cage'is peidetakse see miskipärast siiski ära: ta kannab eriti koledaid vuntse ja kisendab aeg-ajalt imelikult.

Teisest tunnist kisub tasapisi rutiinseks. Film on liiga pikk, et nii vähese karakteriarendusega rahule jääks. Mis peaks tulema muidugi taustade arvelt, kus sa kivide alla maetuna enam väga arened. Aga siis algab õnneks vaheldust pakkuv päästmisaktsioon ja veidi letargiliseks kiskuv seisundifilm ootusest kaob tahaplaanile.

Stone armastab loomingulisi väljakutseid ja "World Trade Center" on seda talle kindlasti. Eriti ausa katsena endale stuudiosüsteemis mingi koht kätte võidelda. Aastad pole enam need, kuid arved marsivad iga kuu lauale ikka. Nagu tinasõdurid.

"WTC" mõjub küll. Aga tegelikuks mõistmiseks pidi olema seal.

Hinne: 6/10