"The Guardian"

"Men of Honor", "The Recruit", "Annapolis", "S.W.A.T.", "Ladder 49", "The Guardian" ja mis kõik esimese hooga meenuvadki. Ameeriklaste värbamisfilmid. Näitavad, kui hääs seltskonnas viibivad need, kelle tööks on elu-tervisega riskides lihtinimesi aidata. Tuletõrjujad, eriüksuslased, muidugi mereväelased jne. "The Guardiani" keskmes on U.S. Coast Guard ehk rannavalve. Sina istud oma mugavas soojas kontoris ja mängid töötamise asemel Tetrist või kaarte. Tema sulistab jäises vees, toob uppujaid välja.

Kusjuures need värbamisfilmid töötavad ilusti. Ameeriklastel on, mida näidata – inimressursid ja tehnilised võimalused on tasemel. Ainult palgad on nirud nagu moodsa elu unustatud kangelastel ikka. Aga seda parem, stoori tuleb ühtaegu realistlik (väike tasu) ning ülev (väike tasu, aga elude päästmine on tähtsam). Nende karmi väljaõpet on tore suurel ekraanil vaadata, pekk saab valu, muskel paisub, noored higistavad verepisaraid. Kujuta nüüd ette sarnase sisuga linalugu eestlastelt. Saad aru küll, et värbamisfilmide tšempioniks on ameeriklased.

Natuke ilustamist ei jookse samuti mööda külgi alla. Peategelane on alati filmitähe välimusega (seekord Ashton Kutcher) ja leiab ilusa hea südamega tüdruku, kellega tekib lõpuks armastus. "Sleeper Celli" Melissa Sagemiller on siia sobiv valik. Mõne nurga alt särisevalt seksikas, teisalt nagu unelmate naabrineiu, lihtne, südamlik ja hooliv. Kahju, et ilu kaua ei köida. Selles mõttes, et kui tuumakamaid rolle ei järgne, tüdime ära ning hakkame peagi reeturlikult uusi kaunitare vahtima. Mehed on põrsikud.

Meheilu säilib ekraanil miskipärast kauem. Näidet pole vaja kaugelt otsida – "The Guardiani" raskekahurvägi Kevin Costneri isikus. Osalegu pealegi ridamisi mingis kakas: kui ta tõsise osa valib, on tulemus garanteeritult soliidne. Isegi siis, kui materjal pole ühtlane ja ta osutub filmi parimaks asjaks nagu mulluses "The Upside of Anger'is". Pensionärieelikust vetelpäästja, kes koolitab endale klassitäie järeltulijaid, on jällegi otse kümnesse. Päevinäinud, aga biitseps ikka paisumas, enesekindel, aga mitte iial agressiivne, karm, aga isalikul moel sümpaatne. Taoliste töödega võidetakse Oscareid, eriti pärast "vananemine on hea" stiilis kõnesid, kuigi selle esitab keegi teine. Kokkuvõttes ongi tegu eelkõige Costneri etendusega, mille jaoks leidub Hollywoodi slängis natuke halvamaiguline sõna vehicle. Kuid selles pole tõesti miskit halba, kui keegi juhib lugu kindlakäeliselt nagu vana kapten.

Kusjuures väga meeldis see, kuidas Ben Randall välja juhatatakse. Mul tekkis lausa tunne, et selline lahendus töötaks "Waterworldi" eelloona.

"The Guardian" kuulub üllatuslikult ka Kutcherile, märgade kõrvatagustega tuulepeana, kelles leidub palju potentsiaali. Ongi esimene kord, kui teda kinos huviga vaatan, sest kutt pole lihtsalt seal enne millegiga silma paistnud. Ainult keskpärased põnevikud või romantilised komöödiad, neid võib ise vahtida, pähh. Siin paeluvad Jake'i sünge minevik ja ninakas olek, mis muudavad tema jälgimise täitsa nauditavaks. Aitab paipoistest.

"The Guardian" on erutamiseks liiga tüüpiline värbamisfilm ja hakkab paraku lõpus venima, aga Costneri-Kutcheri nägemiseks tasub kindlasti ära. Nad ei kõla paberil nagu dream team, aga üllatusi ikka juhtub.

Hinne: 6/10