"Little Miss Sunshine"

"Little Miss Sunshine" on film, millest ei oska enne nägemist eriti midagi arvata.

Plakat (http://www.worstpreviews.com/review.php?id=239, vaata kuhugi allapoole) jätab küll keskpärase mulje. Osatäitjad on toredad, aga kujundus väga tüüpiline juhtudele, mil tahetakse jätta muljet, et teos on kunstiline saavutus, mitte niisama ajaviide. Pakend on tänapäeval ju nii tähtis.

Linalugu ise kuulub seevastu aasta paremate hulka. Tüüpiline väike tulija, millest peaaegu ei räägita, aga mis võidab kinosõprade südameid justnagu muuseas. Kui ma suudaks kirjutada romaane, tahaks teha muuhulgas selliseid. Inimlik, tabav ning vaimukas lugu, tulvil tegelasi, kellest ei saa küll. Vähemalt mitte esimesel vaatamiskorral.

Juttu tuleb tavalisest ameeriklaste perekonnast, mis sõidab viletsa mikrobussiga läbi mitme osariigi, et viia tütar talendivõistlusele. Või kuidas neid iganes kutsutakse: väikesed tüdrukud veetakse üle riigi kokku, demonstreerimaks peamiselt suguvõsast kuuluvale publikule oma otsatuid andeid. Võitjate ühiskonnas leidub võiduvõimalusi ka kõige pisematele.

Olive, keda kehastab Shyamalani "Märkide" Abigail Breslin, on neist ainsana veel rikkumata. Armas, hooliv ja kaaslaste suhtes avatud; hästi välja mängitud ka. Pereliikmed on tüüpilised inimesed – kibestunud, alati valmis lähedaste peale isiklikke pingeid välja elama, teistega ei arvesta jne. Nende seas äpardunud enesetapjast onu (Steve Carell tõsises rollis!), täielikuks erakuks hakanud teismeline poeg (Paul Dano, "The Girl Next Door"), lihtsalt suures stressis ema (Toni Collette), masendavast reaalsest elust tasapisi irduv isa (Greg Kinnear) ning isaisa, kes püüab sellele kambale natuke elurõõmu sisse peksta (Alan Arkin).

Loetlesin tegelasi nõnda hoolikalt põhjusel, et "Little Miss Sunshine" hakkab just nende tõttu elama. Stsenaarium on küll väga hästi koostatud (täpselt õige pikkus ja tempo, vaimukas tekst, inimlikult haarav sisu), aga tegelik nauding pärineb nende tüüpide jälgimisest, kes siin vaikselt oma asja ajavad. Ja sellest, kuidas osalejad kasutavad efektiivselt materjali, mis kätte antud. Tegelasi ei kirjutatud lahti väga põhjalikult, mis on natuke-alla-tunni-kolmveerandi kestvuse juures igati arusaadav, aga neil on siiski piisavalt liha luudel, et kohe kõigist hoolima hakata.

Naerutamisele selles tragikomöödias tugevat rõhku ei seata, aga tänu elulistele ning samas nii tobedatele situatsioonidele sigines muie suunurka regulaarselt. Võistlusel aset leidev finaal on grotsesksem kui ootaks, eelnev ühiskonnasatiir on enamasti pehmem, kuid autorid suudavad vähemalt panna i peale täpi. Jah, sellised üritused on naeruväärsed ning moodne elukorraldus mõnes mõttes haige. Samas kehtib see igas moodsas ühiskonnas, iva ei jää USA-keskseks.

Praegu muidu nõutud naljanina Steve Carell ("Ankrumees", "40-aastane neitsi", "Üle heki", ameeriklaste "The Office") hoiab üllatuslikult täiesti tõsist joont, ilmselt eelkõige ise-endale vahelduseks. Ta saab muudes filmides jaurata, palju tahab, meeldiva üllatusena tuleb tema loomulikkus teistsuguseski osas. Kaamera armastab teda, pole kahtlust. Carrey polnud küll koheselt nõnda nauditav, kui hakkas koomuskitele vaheldust otsima. Veelgi uhkem, et oma tähehetke nii draama kui komöödia aspektis saavad vähemalt korra kätte kõik näitlejad, varju ei jää keegi. Carelli tipuks on vast kannatuste kõne Dwayne'ile.

Parimaks tegijaks seekord aga Alan Arkin, kes varastab stseeni praktiliselt iga kord, kui suu lahti teeb. Olive'i lohutamine õhtul motellis on väga armas, aga muudel aegadel võtab ta heaks meid korralikult lõbustada. Avameelne ja mürgine, ette kantud mõnusa christopherwalkenliku tooniga. Sellest peaks vist piisama, et huvi tekitada?

Film, mille teevad näitlejad. Ja nad teevad, sest neil on, mida teha. Hea sisu, tegelased, tekst. Hea, hea, hea. Kõik on hea! Kui sulle meeldis "Addams Family", leiad isegi parema järelroa "Little Miss Sunshine'i" näol.

Hinne: 8/10