"Eragon"

Noor loomeinimene on olla parem kui täiskasvanud. Majandusmured puuduvad, sest esialgu elad vanemate juures ja keegi ei naera selle üle. Sa ei lange meelemürkide, sigarettide, turvamata seksi või alkoholi küüsi, kuna need on isegi raha eest liiga raskesti kättesaadavad. Sa ei pea end kellelegi tõestama, sest kui sa juba midagi teed, oled järelikult tubli ja teised lihtsalt kadedad. Isegi tööl ei pea käima, mis väsitaks ja kisuks loomingu juurest eemale, peaasi, et hinded korras!

Mina kirjutasin põhikooli vältel näiteks neli filmistsenaariumit, mitmeid romaane (peaaegu kõik lõpetamata), kirjutasin klassis levitatud regulaarset ajakirja, järjejutte ning muid lühemaid jutte, koostasin koomiksiraamatuid jne... Nüüd ei suuda isegi novelle lõpetada, need tunduvad nii halvad.

Aa, need stsenaariumid kirjutasin pärast oma vanema venna sõbraga tutvumist, kes teatas, et ta tuttavad töötavad Tallinnfilmis – kui ma midagi valmis teen, tehakse kindlasti filmiks. Mitu korda pärisin üle, aga ta kinnitas, et ei naljata. Vat nii vähe vajasin tollal inspiratsiooniks!

Christopher Paolini hakkas "Eragoni" kirjutama viieteistkümneselt. Selle esmatrükk ilmus, kui ta oli 19. Värskelt 23-selt võis ta juba oma esiktöö filmiversiooni näha. Nagu näete, eksisteerib teisigi vapraid noori loomehingi, kes jõudnud isegi kaugemale kui teie alandlik kirjasaatja!

Jajah, saan aru. Tegelikult peaks filmist rääkima. Aga endast oli palju põnevam kirjutada.

"Grinch", "Sõrmuste isand" ja "Harry Potter" näitasid ette, mida praegusel ajal jõuluaja hitiks vajatakse. Nüüd hakkavad saabuma esimesed mina-ka-katsetused. Mullune "Narnia" ja nüüd "Eragon" on selles sarnased, et mõlemas üritati need kaks erinevat edukat valemit ühendada. Suur eepiline fantaasia ja liiga kulukas lastelugu pooleks – mitte suurim risk, mida Hollywoodis eales võetud. Ja tulemus pole liha ega kala, kuigi üritab juba esimestel sekunditel petta meid "Sõrmuste isanda" järeleahvimisega. Võitlus elu ja surma peale, leegid, karjed jne...

Heast küljest: see kestab ainult tund ja kolmveerand, mis on Hollywoodi eeposte seas juba üsna haruldane. Halvast küljest: sa ei viitsiks rohkem nagunii.

Sündmustik kulgeb libedalt, kuna seda eriti pole. Imetledes aluseks oleva raamatu paksust, aimad, et tegemist on moodsa töötlusega stiilis "Bourne": põhimõtteliselt jäid alles kaaned ja üldine sisukokkuvõte. Sündmused leiavad aset, sest läbi peab käima teatud hulk materjali, mitte tegelased areneks-jõuaks ise punktist A punkti B. Eriti ruttu toimuvad lohe kasvamine ja tema noore ratsaniku õppused võlujõu vallas: hops ja valmis.

Natuke tüütuks muutub peaaegu pidev muusikataust, mis ütleb publikule ette, kuidas end tunda. See hakkas tüütama juba "Sõrmuste isandas" ega muutu siin toredamaks. Jacksoni triloogia pääses muidugi uudsuse võlule toetudes, sest esimene saab alati rohkem andeks, aga üldiselt soovitaks nii Jacksonile kui siin lavastajana debüteerivale efektimeistrile Stefen Fangmeierile õhustiku püstitamist ka muude vahenditega. Küll juba publik teab, kuidas end tunda, kui lavastuse muud osad moodustavad muheda terviku.

Paari päeva pärast alles 19seks saav uustulnuk Edward Speleers saab vähemalt nimikangelase rollis okeilt hakkama: ta on selgelt toorevõitu, aga ei libastu, ega teeks "Supernaturali" kuttidele vast häbi nende noorema vennana. Mis on, jah, omamoodi kompliment. Et hakata talle samuti kaasa elama, on vaja suurt murrangut kas tema esituses või järjefilmi sisulises tasemes. Kuid näiteks "Harry Potteri" kamp hakkas jalgu alla saama alles kolmandal ringil.

Eragoni silmailu mängib poisist kaksteist ja pool aastat vanem Sienna Guillory, kes näeb välja nagu noorem-naiselikum Tilda Swinton. Viimase puhul annab muidugi ka häid tulemusi tema kuidagi sootule välimusele rõhumine, näiteks "Constantine'is" ja "Narnias". Aga praegune variant on ka tore.

Efektifilmi üheks tõmbenumbriks loodud draakon on muide väiksemas vormis tüütu – sellist rõvedat sinist värvi on mul raske uskuda isegi maagilise eluka puhul, küllap mõeldi varakult leludele, mis tuleb välja lasta. Täiskasvanud vorm on talutavam, aga talle kirjutatud tekst isegi igavam kui inimtegelastel. Kujuta ette midagi nii koledat nagu spetsiaalselt Judi Denchile kirjutatud rolli Coelho ekraniseeringus (autoriteetse häälega tädi räägib Tarkusi) ja sa oled poolel teel.

Tuntud nimedest teevad kaasa ka brittide tähed Jeremy Irons (kangelase mentor) ja Robert Carlyle (paha poiss nr 1). Mõlemal paistab puuduvat igasugune isikupära, mis paneb mõistma, miks kumbki USAs ei suutnud eelmisel kümnendil siiski läbi lüüa. "Eragon" on samas ekstra vilets näide, sest neil puudub korralik materjal, millega midagi ära teha. Irons on tootjatele vähemalt hea diil: filmitähe välimus, aga palju odavam palgata. Carlyle'i välimus mõjub aga naeruväärselt. Paha maag Durza meenutab Ozzy Osbourne'i: elumerel laastatud transvestiidi välimus, kerge vihje põnevale sisule. Vihjeks see paraku jääbki, tegelaskuju pärineb firma Rent-a-Baddie laohoone tagaruumidest, mille asukaid iseloomustavad eelkõige jõllis silmad ja kime urin.

Njah, tegelaskond on üldiselt isikupäratu isegi fantaasiafilmi kohta. Malkovichi kohta ei oska üldse midagi arvata.

"Eragon" on, siis, mündimasina-kohvi asutuse puhketoas. Üldiselt võib vahele jätta, aga suure isu puhul ei tee paha ka. Eepilist joont tegijad õnneks tabavad, aga seda ei toeta korralik sisu. Paolini loo võlu Hollywoodile saab samas kohe selgeks: ilusad loodusvaated, lohelend (üks on eriti uhke), palju madinat ja näpuotsaga romanssi. Maitse-elamus jääb kaheldavaks, aga vahel on parem sooja pissi juua kui ilma istuda.

Hinne: 4/10