"Waitress" (2007)

Kobarkino kõrvale on tekkinud uus kaubakeskus Foorum, mis on vist natuke eksklusiivsem kui enamik teisi, kuna sealsed kaubad tunduvad uhkemad. Kelli vedas mu seebipoodi ja – kuigi ma pole tõeline täkk, et seda tunnistan – tegelikult oli päris äge. Igasugused huvitavad kamakad, mis lõhnasid pealekauba hästi.

Jutu iva on, et naistelt võib palju õppida elu väikeste naudingute kohta, nii kehalike kui vaimsete. Sellepärast tasub aeg-ajalt ära vaadata mõni naistekas nagu väike armas tragikomöödia "Waitress", mille peaosas Keri Russell, kes jäänud meelde filmidest "Mission Impossible 3", "The Upside of Anger" või hoopis sarja "Felicity" nimiosas.

See on lugu pirukakohviku ettekandjast Jennast, kes oskab jube hästi pirukaid teha. Ja muidugi mitte rasvast tilkuvaid tainakäkke nagu nõukogude aega näinud inimesele võib kujutleda, vaid selliseid ... mis see täpne väljend on... ahjupirukaid? Ümmargused, kohevad, küpsetatakse alusel, sisaldavad marju, puuvilju, šokolaadi või moosi jne. Nagu see õunakas, millele "American Pie" Jim taha keeras. Vot, pirukaid teeb Jenna hästi, nii kolleegid kui külastajad kiidavad, aga eraelu on tal kurb, sest abikaasa (Jeremy Sisto) on väga kiivas ja kontrolliv. Naisel ei tohi väljaspool kodu mingit elu olla, ega isegi taskuraha, sest tema eest "kantakse ju niigi hoolt". Siis jääb ta õnnetuseks rasedaks ja alustab salasuhet oma arstiga ("Firefly" Nathan Fillion)...

"Waitress" kõigub romantilise komöödia ja draama vahel, olemata õieti kumbki, ning muutub keskmisele meesvaatajale kohati ilmselt imalaks. Adrienne Shelly stsenaristi-lavastajatöö (ta täidab ka üsna suurt kõrvalosa) ei kujune õnneks siiski oma identiteedis ebakindlaks juraks. Pakkudes pisikeste üllatustega lugu, meeldivat õhustikku, sümpaatseid näitlejaid ja krapsakat dialoogi, milles on oma koht särtsakal sõnakasutusel ja ka mõnel sügavmõttelisel tähelepanekul elust ja inimestest. Russelli ja Fillioni omavaheline sümpaatia on tuntav, mis aitab kaasa romantilise komöödia õnnestumisele, kui see tervikust eraldi välja tõsta. Sellist asja ei saa võtta iseendast mõistetavalt.

See on eelkõige Keri Russelli šõu, kes muudab talle loo käigus järjest ette serveeritud klišeed (rahulolematu naine, armastav naine, julge naine vm) sümpaatseks tervikuks, nii et talle on kerge kaasa elada. Lihtsa hea maatüdruku tegelaskuju muudab huvitavamaks kibedus, mis koormavast abielust tema hinge kogunenud, aga seda ei taha tegijad paraku lähemalt uurida, piirdudes pagasiga, millega saadetakse ekraanile tavaliselt hoopis J-Lo. Jenna on samasugune real ja down neiu, ei tee pahandusi, on usin, töökas, õiglane, lahke ja sõprade armastatud. Jah, sellise tegelaskuju õnnestumine sõltub eelkõige osatäitja sarmist, milles räägib palju kaasa vaataja suva, aga kindlasti jagub tal ekraanisarmi. Meenutab Drew Barrymore'i, aga kui Barrymore mõjub kogu oma armsuses kohati natuke lodevalt, siis Russell on šikk nagu Diane Lane. Ja õnneks noorem.

Fillion on lihtsalt armas ja närviline, aga Jeremy Sisto (Jenna tasakaalutu abikaasa) lisab loole ähvardava alatooni, mis on kõige muu vahelduseks päris tore. See roll läheb ilmselt eriti korda kunagistele "Six Feet Underi" ehk "Mulla all" austajatele, sest ta kordab suuresti seal esitatut. Nii lühikese ajaga ei saa me pimeduse rüppe vajunud lapsmehest muidugi võrdselt ilmekat ülevaadet, aga parem varblane peos kui tuvi katusel. Jumal küll, ma tsiteerin vanasõnu nagu 40aastane algklasside õpetajast vanapoiss.

"Waitressi" vaadates meenub veel selline muhe komöödiasari nagu "My Name Is Earl". Seal esitatakse sarnane pilt Väikeste Inimeste Ameerikast, kus kõik inimesed on sisimas head, üksikud pahad on ikka tõesti psühhod ja õdus elutsemine oma pisikeses kogukonnas on palju tähtsam karjääritegemisest või muust albist rabelemisest.

Ameerika unelmaid leidub erinevaid, nii et ära naera väikelinnaparadiisi mõtet välja ainult seetõttu, et eestlastel pole samaväärset võrdlust kõrvale panna. Meil oleks jah tobe, kui mõni kohalik filmionu väntaks feelgood-pildi "Rasedus teiselt mehelt ja tore elu kohvikus" tublist väikesest vahvliküpsetajast, kes saab lõpuks tasuva töö Foorumi seebipoes. Aga nemad kujutavad seda nii, et kõlbab teistelegi näidata. Jenna lihtsus ja hubasus hoiavad "lihtsa elu" õhustiku ilusti koos, isegi kui ta peaks viie aasta pärast pirukaküpsetamisest tüdinema, küüniliseks muutuma ja Joan Alleniks moonduma.

Meil see kuuldavasti kinodesse ei jõua ning väärilist võimalust pole "Waitress" saanud ka USAs (nelja kuuga viis festivali, mai algusest vähestel ekraanidel). Aga küll sa selle vajadusel kusagilt kätte saad, netiajastu laps, sa oled ju nii nutikas.

Hinne: 7/10