Leidub terve hunnik filmitähtesid, kes on muidu ägedad ja nummid, aga ei oska kunagi õigel ajal tööd lõpetada ning vahelduseks koju kotile kobida. Samuel L. Jackson, Bruce Willis, Nicolas Cage, Johnny Depp... seda nimekirja võiks jätkata veel pikalt, aga mul ei tule hetkel rohkem nimesid miskipärast meelde. Piinlik.
Nende probleem paistab olevat, et nad ei loe stsenaariumeid, enne järjekordsele pakkumisele "jah" ütlemist. Selle tulemusel sünnib palju filme, mis on viletsad või mida pole nende keskpärasuses lihtsalt kellelegi vaja, tehes kõik õnnetuks. Meid, sest me oleks võinud kaotatud aja jooksul hoopis häid telesarju vahtida. Tootjaid, sest paljud filmid kukuvad läbi. Ja näitlejaid endid ka, sest mis täht sa ikka nii väga oled, kui ainult üks film kolmest-neljast toob kasumit. Läbikukkumine pole koerasitt, et märkab ainult see, kes sisse astub.
Cage'i uusim pole õnneks nende hulgas, mida võib rahulikult vahele jätta, vaid mätsib päris hästi. Kuigi ma olin üllatunud pärast vaatamist Superkinode kodukalt kontrollides, et see kestab ainult poolteist tundi... mulle tundus küll rohkem, näiteks tund ja kolmveerand.
"Next" ei vihja sellele, et ületöötavale staarile ei jagu enam projektidele pealkirju, vaid hoopis sellele, et tema kehastatud Cris Johnson näeb ette kaht minutit oma tulevikust. Kui seda juba vaadata, siis tulevik kohe muutub... aga õnneks alati talle soodsas suunas.
Kui ma nüüd lisan, et linalugu põhineb Philip K. Dicki lühilool "The Golden Man", meenub sulle miskipärast, et kirjaniku eelmine lühijutu ekraniseering ("Paycheck") on igavene jura. Aga ma tegelikult tahtsin öelda – sarnaselt Dicki ekraniseeringuga "Paycheck" hakatakse peategelast innukalt jälitama. Cris satub vandenõu keskele, kus terroristid tahavad suurlinnas tuumarelva õhkida, valitsus tahab teda appi seda ennetama ja lisaks on silmapiiril naine (võluv Jessica Biel), kellega Crisi tulevikkunägemine kasvab tunduvalt pikemaks kui kaks minutit.
See tundub nagu piisav hulk materjali, et poolteist tundi ära täita, mis pole päris tõsi, vähemalt mitte kogu tõsi. Lõpp kisub nimelt natuke üksluiseks mölluks, kus väheütleva välimusega head tulistavad väheütleva välimusega pahasid, kes pursivad vahel saksa keelt (väike kummardus "Die Hard 3"-le?). Cage'i ja Bieli sobivus on ekraanil seevastu täitsa tuntav ja kuigi nii Biel kui valitsuse tegelasi esindav Julianne Moore vajaks natuke enam aega ja ruumi, et intrigeerivaks muutuda, leidub põnevikus piisavalt trikke ja mängulisust, et sisulist õõnsust kompenseerida.
Mitmed trikid ehitatakse üles sellele, et Cris näeb ette oma tulevikku, ja see võimaldab luua lahedaid olukordi, kus mehe ümber valitseb mingi möll, aga tema tuleb sellest puhtalt välja. Põgenemine kasiinost on tipp, aga järgnevad on sama head ja pildiliselt isegi võimsamad. See loob filmile omapärase õhustiku, mis sobiks kelmipõnevikesse nagu Cage'i enda "Matchstick Men". Talle üldse ka sobivad sellised südamliku veidriku rollid, isegi kui temast ei saa kunagi nõnda palju teada kui tahaks.
Hinne: 7/10
No comments:
Post a Comment