"Grindhouse: Planet Terror"

Palju filme vaadates on paratamatu, et enamikust mäletad hiljem õige vähe. Inimloom on kord juba targemate käte poolt niiviisi kokku pandud, et nähtust-kuuldust jääb meelde kõige rohkem 50 protsenti. Kui veel mõelda, mida täpselt ühest või teisest teosest vaimsele sõelale jäi, hakkab lausa piinlik säherdune neandertaallane olla.

Näiteks "Kill Bill 2" kohta mäletan, et mind vaevas tohutu põiekas, aga ma ei raatsinud korraks tualetti joosta, et äkki jään mingist coolist hetkest ilma, ning pikkpikk seanss lõpes alles siis, kui hakkasin lalisema ja püksitegemist kaaluma. Ahjaa, filmis räägiti hästi palju ja Thurman lõi Billi lõpuks maagilise rusikahoobiga surnuks, seda ka. "Number 23" on isegi õnnetum juhtum, millest mäletan, et ärkvel püsides oli kogu aeg nõme (jäin kinosaalis lihtsalt magama, mida juhtub väga harva).

Aga me räägime ju "Planet Terrorist", mis on hoopistükkis noorema põlve kultusmehe Robert Rodrigueze töö, nii et kust tema juttu siseneks? Ehk siit, et kui Tarantino ajab alati julgelt oma rida, süüdistatagu teda enesekordamises või mitte, siis tema relvavend RRi puhul muutub iga filmiga mulle arusaamatumaks, et miks teda USAs ikkagi oma põlvkonna kultusnimede hulka paigutatakse.

"Planet Terror" näitab täpselt, mis tal puudu jääb. Nagu ikka, on stsenaariumi keskmes täitsa paeluv idee (seekord siis "Day of the Deadi" stiilis zombide massimõrv), aga kuigi äks muutub aina profimaks, jääb igal ringil vähemaks vaimukat dialoogi, meeldejäävaid tegelasi ja lõbusalt räpast õhustikku, mille realiseerimiseks tasubki üldse rämpskino töödelda või priimusel uuesti keema ajada.

Tarantino tehtud "Death Proofi", "Planet Terrorit" ja nelja väljamõeldud filmi treilerit sisaldav 189-191 minutiline "Grindhouse" on mul seni nägemata. Pärast nende üksikult vaatamist aga tundub küll, et kui iseseisvalt 113 minutiline Tarantino osa jääks lühemal kujul nõrgemaks, siis iseseisvalt 106 minutiline "Planet Terror" tundub liiga pikk. 80 minutit oleks ammu küll, sinna mahuks kõik tipphetked nagu El Wray haiglaskäik ja puujala asemel suurt relva kasutav Cherry, ning jääks ülegi. Pikapeale lihtsalt tüütab, et kui Tarantino andis tegelastele natuke liha luudele ja võimaluse end huvitavaks teha (okei, rääkida), siis Rodriguez keskendub ainult zombikate klišeede läbitöötamisele, kuni ilguste ja verevalamise kõrval ei hakkagi ükski tegelane väga huvitama.

Kindlasti vaadatav, väikestes doosides isegi hea, aga kokkuvõttes hingetu. Tšekka filmi ette paigutatud "Machete" võltstreilerit ja oledki kaugelt parima osa ära näinud.

Seda kahetsen "Grindhouse'i" poolekslöömise puhul küll, et neljast võltstreilerist näeme nüüd kinos ainult ühte, teiste jaoks oota DVD-väljalaset või astu piraatluse libedale teele.

"Machete" puhul on eriti tore muidugi tõik, et Rodriguez plaanib sellest tõesti omaette linaloo sepitseda. Danny Trejo kättemaksuhimulise palgamõrtsukana keset tulemöllu ja trikke... Jälle algab kõik paeluvast ideest!

Et alguses väljamängitud ideele ilusti ring peale teha: "Planet Terror" on just selline tükk, mis kergesti ununeb. Ei midagi sellist, mis "Minu kultusfilmid" riiulil tähelepanu kogub.

Hinne: 6/10