"Transformers" (2007)

Olen öelnud enne ja ütlen veel: paljud filmid on kriminaalselt pikad. See on kergemini andestatav ilmselt kunstikino puhul, mida vaatab keskmisest vähem rahvast, kaotades kokkuvõttes millegi mõistliku tegemiseks palju vähem tunde. David Lynch võib oma kolmetunnist "Inland Empire'i" näiteks vabandada stiilis "vabandust, mul kadus ajataju" või "aga selle jälgimine rikastab kuidagi" vms. Vahet pole, saalid niigi viie kuuendiku ulatuses tühjad.

Seevastu "Transformersi" 143 minutit tundub nagu nöök. No miks neil on vaja inimesi nii kaua kinni hoida? Piletiraha on käes, tehku nüüd meile sõitu – ja üldse, ega "Sõrmuste isanda" triloogia polnud nii menukas oma pikkuse tõttu. Maailmas on palju filme ja ma tahan veel paljusid näha, aga ma ei saa, sest praegused võtavad liiga kaua aega, sest produtsendile ei meeldinud, et tema uue projekti stsenaarium kaalub 120 grammi, aga üleaedsete oma 140.

"Transformersi" tegijaid vabandab ainult see, et neil puudus valikuvõimalus. Kui lavastajatoolil kõõlub Michael Bay, ei hakka keegi mingist üheksakümnest minutist rääkimagi. Vähemalt seni. Järgmisel korral läheb ehk paremini. Üllatavalt vaadatav ja paar nädalat varem maailma ette jõudnud "4: Rise of the Silver Surfer" tegi ju puust-punaseks, et pooleteisetunnised suvefilmid on täiesti võimalikud, eriti kui tegijatel nagunii midagi öelda polnud. Publik ei hakka endil silmi välja torkima või produtsentide majade ees pikette korraldama, et neid nii ruttu tagasi õue lastakse. Pretsedent on loodud ja ainuüksi 2009. suveks planeeritav "Transformers 2" saaks piisavalt aega, et julgus kokku võtta ja uus asi ära proovida.

Võrdlus polnud päris suvaline, sest "4" ja "Transformers" tunduvad mulle meeleolult üsnagi sarnased. Mõlemad kannavad suunurgas häbematut muiet, kammivad ühe juuksesalgu ulja tõmbega üle pea ning räägivad lugusid, mille lapsikut sisu vabandab ainult lõbus minek. A- ja B-filme eristab Hollywoodis tihti ainult eelarve, teate küll.

"Transformers" on hingelt just tore pooleteisetunnine märul, mis peideti mingil põhjusel tund aega pikemasse vutlarisse. Kosmosest saabuvad kujumuutvad robotid, mis üksteist tambivad – suurel ekraanil miks mitte. Kepsakalt seikluslik meeleolu, mis toob pähe võrdlusi nii erinevate blockbusteritega nagu "Back to the Future" ja "Independence Day" – jälle tabamus märklaua keskossa. Aga sisuline pool on selle kõrval toores nagu poolküps arbuus, mis teeb puudujäägid tagantjärele valusamaks kui tingimata vaatamise ajal.

Leppida võiks ehk nullväärtusega tegelastega (ainsad huvitavad inimtegelased on koomilist kergendust pakkuvad Amaury Nolasco ehk "Prison Breaki" Fernando, kõrki valitsuse agenti mängiv John Turturro ja eriti Bernie Mac, kõigi osakaal väike), aga kui raske oli kahe ja poole tunni jooksul aega leida robotitega seonduva mütoloogiale? Saame ainult teada, et nende oma planeet hävis tänaseni kestvas sõjas ning vähemalt osad märkasid inimputukates küllalt arengupotentsiaali, et asuda Maal mütates nende poolele. Kas sellest peaks piisama, et meis jäävamat huvi tekitada? Aga miks need hiiglased isegi omavahel viibides inglise keelt räägivad, mitte ei suhtle, ma ei tea, helide vahendusel? Kusjuures kohati kõlbavad stsenaristidele isegi tulnukafilmide vanad stambid, et "head" räägivad ka inglise keeles, aga "halvad" lihtsalt vaikivad ja mollivad. Tore veel, et Dolph Lundgren peaossa ei pääsenud.

Mis ma kokkuvõttes tahtsin öelda? "Transformers" on sobiv mantlipärija "Independence Dayle" (suur eelarve, tulnukad, suur häving, häkkerid, ainult vaese mehe Will Smith on puudu), mille järge kunagi ei ilmunud. Ja arvutivärgindust käsitlevas on see "ID4" kombel palju rohkem fun kui "Live Free or Die Hard", ehkki vähemalt samavõrd lapsik.

Ameeriklaste kultuuripärandisse igati sobiv film. "Masin võib olla inimkonna suurim sõber, aga ka suurim vaenlane" on ju nii tore muinasjutt, isegi kui selle hiilgeaeg lõpes 1980ndatel. Järjelt ootan eelkõige selgemalt filmitud märulistseene. Sarnaselt uuele "Bourne'ile" kujuneb sagin ekraanil nii tihedaks-kiireks, et tihti on raske aru saada, mis täpselt toimub. Ja isegi aru saades tahaks rohkem toredaid detaile.

Hinne: 6/10

PS See on juba mitmes arvustus järjest, mida asusin kirjutama enda arust heade ideedega, aga kui need arvutiekraanile jõudsid, oli järel ainult väetis. Mõtlesin isegi, et ei hakka seda blogisse lisama, aga ma kirjutan viimasel ajal niigi vähe. Ja kui filmitööstusele sobib mingeid suvalisi filme kinodesse paisata, sobib mul oma lugejaid suvaliste mõlgutustega tüütama tulla. Selle arvustuse eelarve pole küll üle 100 miljoni dollari, aga vaeva nähti rohkem kui mõne blockbusteri kallal! Eestikeelsed filmiarvustused on ju nagu oma sitt: ikka vaatad.