"I Now Pronounce You Chuck and Larry"

Kaks tuletõrjujast sõpra (Adam Sandler, Kevin James) lasevad end paari panna, sest üks tahab linnalt geidele mõeldud toetust, et tema lastel oleks millestki elada, kui üksikisa tööpostil otsad peaks andma. Paraku on üks neist (raske muidugi arvata, kumb) kõva naistemees – nagu ta ise vaimustava avameelsusega pröökab: i'm a whore! – nii et võimudele oma homoseksuaalsuse tõestamine osutub raskemaks kui arvatud.

Mehed teevad elu jooksul palju asju, aga kui peaks valima ühe, mida nad minu arvates kõik kohe kindlasti teevad, siis ma vastaks "homonaljad". Need on ilmselt sama populaarsed kui neegri- ja blondinaljad, aga kindluse mõttes viljeldakse neid ainult sõprade ringis, kuna mehed on loomult häbelikud. Isegi mina, kes ma olen väga nilbe, ei suudaks punastamata öelda poolvõõrale midagi stiilis "noh, libukas, ma sõidan sulle nüüd kanalisse".

See seletab, miks Adam Sandleri komöödiates on aja jooksul nähtud tervet laia assortiid rõvedaid nalju, aga "I Now Pronounce You Chuck and Larry" on alles esimene, kus S-mees isiklikult julgeb geinaljad kasutusele võtta. Mitte ei reserveeri neid Rob Schneiderile või mõnele teisele õnnetule, kes teeks kasvõi väikese rolli nimel (või siis just väikese rolli nimel) ükskõik mida.

Jah, Sandler on ligi kahekümneaastase karjääri järel meiega lõpuks piisavalt lähedaseks saanud. Paraku pole kaua paisunud kaunikene tainas kuigi ühtlane, sest linateos pakub seda, mida tema fännide madalalaubalisem rida alati näib usinalt ootavat, aga üsna vähe maitse-elamusi kõigile ülejäänutele.

Sandleri ja Kevin Jamesi ("King of Queens", "Hitch") partnerlus ekraanil ei saa kunagi ehedat hoogu tiibadesse, Jessica Biel peab lihtsalt ilus olema (tema kiituseks lisan siiski, et ta paistab asjade käigust enamasti üsna vaimustuses, mis on isegi rohkem kui see, mille eest teda palgati) ning isegi tavapäraselt elevuse lisamise eesmärgiga kõrvalosad mõjuvad seekord piinlikud. Ving Rhamesi etteaste tundub neist õnnestunuim, ehk lihtsalt valesti kasutatud, sest ta võimas kogu ja musklis torso väärivad tobeda ripsmeteplaksutamise asemel pigem mõnda märulihetke, mida on võimalik süstida igasse suvalisse Sandleri filmi. Okei, see dušistseen kõlbab ka, aga kõik muu on lihtsalt stsenaristide laiskus. Dan Aykroyd tundub Chucki ja Larry ülemusena asjas vähemalt sees, aga tal lihtsalt ei õnnestu midagi vaimukat öelda ega teha. Rob Schneider on sedapuhku aga nii eemaletõukav, et isegi minu taluvuspiir hakkab vilistama. Ja siis veel Steve Buscemi – kui talle ei leita enamat silmadepööritamisest ja krimpsus näost, on inspiratsioon ikka kadunud nagu autovõtmed. Kurat, pingutage ikka natuke, kui väärtasjad lausa ise sülle kukuvad!

Kõige suurem möödapanek on samas filmi sisu, mis kõigub purjus kollkipperina värava ühest nurgast teise ega jää kuidagi ühtsele joonele. Pepuvendi ja nende nähtavama osa pillerkaaritamist jõutakse nii parodeerida kui selle kaitseks välja astuda, ja tihti tundub, et stsenaarium kirjutati lihtsalt selleks, et kõik aastate jooksul kogunenud suulised geinaljad ühte kohta koguda. Nagu Sandleri puhul ikka, päästab kõikuva tulemuse tihti ainult tema sarm, sellal kui Kevin Jamesi vajalikkus jääb üsna kaheldavaks ("Hitchis" jääb ta vähemalt meelde).

Ja tegelikult on kõige suurem ime, et Sandleri fännid, mina teiste seas, ei ole tema lihtsakoelisest põhikangelasest ikka tüdinud – seesama, mis hõlmab korraga easygoing igameest ja mingit hirmutavat tüüpi, kelle sileda pealispinna all tuksub midagi arusaamatult agressiivset. Nagu ikka, kuulub selle tüübi juurde jalalt niitev populaarsus naistega, mis tundub sarnaselt Woody Alleniga põhjendamatu (no miks ta peaks alati iga naise saama?). Sandler ei näe vähemalt nagu mingi pudelikorjaja välja, aga see kompleks on tal sama kui Allenil, mida ta sarnase tüpaažiga ekraanil välja elab.

Mõnele ei pruugi ehk meeldida ka see klišee, mida "I Now" sarnane film geidele kinnistab a la kõik nad on naiselikud ja hedonistlikud vm. Sellega seoses meenub mulle taoline lugu, et kui ma olin veel noor ja idealistlik (umbes 22), oli mul plaan luua ise eestikeelne meesteajakiri, sest kõik eestikeelsed imesid. Lutsutavad muide siiamaani. Siis ma lugesin ettevalmistamise mõttes kõiki Eestis müüdavaid inglisekeelseid meesteajakirju. Ja siis selgus, et meil müüakse ka geikeskset meesteajakirja Attitude. Mind kohe huvitas, et mis seal kirjutatakse. Ja suur oli mu üllatus, kui selgus, et gei-meesteajakiri on täpselt selline nagu minu kujutluses kõige suurem klišee, mida nad kindlasti püüaks vältida. A la otsast otsani täis pealiskaudseid sillerdusi stiilis "oh, me oleme ju geid, kas teie olete ka geid? tõsi ka? rääkige, kuidas te ikka geid olete". Justnagu mingi Meie Meele homolisa, mida kunagi ei ilmunud.

Nii et kui sa arvad, et film ei peaks geidele negatiivset varju heitma, siis ära muretse. Häälekam osa neist teeb seda meelsasti ise, kehastades kõiki neid stampe, millest "I Now" koosneb.

Hinne: 5/10