"Superbad"

"American Pie" ja "Road Tripi" elemente laenav komöödia keskkooli lõpetavatest sõpradest (Jonah Hill, Michael Cera), kes lubavad ilusatele tüdrukutele peo suuremaks õnnestumiseks hunniku alkoholi kokku tassida. Nende ainsaks lootuseks osutub paraku isikutunnistusel end vanemaks valetav nohik (Christopher Mintz-Plasse), nii et päev saab olema pikk ja valuline, enne kui neil tekib lootus jõuda tõotatud maale.

"The 40 Year Old Virgin" ja "Knocked Up" muutsid Judd Apatow minu silmis režissööriks numero uno, kelle komöödiatel silm hoolega peal hoida. "Anchorman" ja "Talladega Nights" kinnitavad, et tingimata maksab vaadata ka neid, kus ta tegutseb ainult produtsendina, sest osatäitjad pärinevad samast kambast (tuntumatest Will Ferrell, Steve Carell, Paul Rudd) ning materjal on võrreldaval tasemel.

"Superbad" jõudis maailma ette täpselt samal päeval augustis kui "Knocked Up" meie kinodesse ("Superbadi" pidime seevastu oktoobrini ootama), nii et huvitundjal on vahepealsel ooteajal võimalik selgeks teha või üle korrata, et kas selline huumor on ikka tema tassike teed... või hakkab seksinäljas noorte meeste vahtimine, kes mõnuga roppusi räägivad ja pidu panevad, üle viskama.

See kõlas ausalt öeldes karmimalt kui vääris, kuna Apatow gäng suudab imekombel "Kuuma piruka" laine komöödiad ka õrnemale soole apetiitseks muuta. Otseseid nilbusi ja kasvõi paljast ihu leidub vähem kui ootaks, dialoog pole madalalaubalistele ning näitlejad ise on andekad tüübid, kelle kokkumäng on alati kas eeskujulik või ideaalilähedane. Teataval määral häirib pikkus – miks peab selle alati kahe tunni lähedale või natuke üle rihtima – aga vähemalt täidetakse see auga ära.

"Superbad" on paraku mõnevõrra nõrgem saavutus kui eelmistes lõikudes nimetatud teosed, aga keskmine tase on kohati üksluisest teisest tunnist hoolimata siiski kõrgem kui enamikus "Kuuma piruka" järellainest.

Asi on selles, et Apatow loominguline panus piirdus produtseerimisega, põhikambast on kohal vähesed ja neistki mitte tingimata parimad, ning ligi kahetunnises pullis võiks leiduda rohkem tegevusliine. Eriti selle "Fogell sõbrustab võmmidega" teema arvelt, mis pakub küll naljakohti ega tee osatäitjatele häbi, aga kulutab liiga palju aega sellal, kui peole suunduvad Seth ja Evan peaks õigupoolest üha karmimaid seiklusi või ebaõnnestumisi üle elama.

Keskseid kohti täitvad Jonah Hill ja Michael Cera tõestavad, et väärivaid suuremaid rolle kui neile tavaliselt antakse. Kutid valdavad tekstitihedat ja füüsiliselt komöödiat võrdselt edukalt, neil on korralik klapp ja hea minek... kutid ei jää tuntumate kolleegidega võrreldes varju. Seth Rogen on pigem sedapuhku meheks, kes ei kogu teiste kõrval meie jäägitut tähelepanu, aga ta prioriteedid on muidugi ka selgelt mujal (üks kahest stsenaristist + naljaviluks kõrvalosas).

Parim leid on seevastu peategelaste jüngrit mängiv Christopher Mintz-Plasse, kes annab oma ekraanidebüüdiga uue sisu terminile "supernohik". Teatava paralleeli tõmbaks sellise härraga nagu "Road Tripi" ja "The New Guy" kiitsakas DJ Qualls, aga Mintz-Plasse osutub tunduvalt värvikamaks. Naljakas hääl ja välimus, tahtmatud häälitsused ning pidev minestamiseelsesse seisundisse liikuv näoilme teevad siin temast publikulemmiku, ennustan.

Martha MacIsaac kõige kandvamas naisosas meenutas mulle üllatavalt palju "Kuuma piruka" Alyson Hannigani, aga ta on sensuaalsem, mis muudab teda vähem müürilillekeseks. Hannigan sai esimeses "Pirukas" samuti vähe ekraaniruumi, aga tõestas end järgedes.

Algus ja üldse esimene tund on siiski värskemad kui hilisem, nii et ka intrigeeriv ootamatu uus liin päris lõpus (mis kestab väga vähe, aga on loovam ja omanäolisem kui kõik eelnev kokku) ei tõsta minu hinnet kõrgemaks. Aga päris hea asi on "Superbad" ikka! Ja kui sa leiad tänavustest komöödiatest oma haigluses naljakamaid hetki kui "meenutus nokumaalijast", oled tõega õnnega koos.

Hinne: 6/10