"3:10 to Yuma"

Vägivaldne vestern, mis põhineb nii Elmore Leonardi jutul 1950ndate algusest kui sellest vändatud filmil aastast 1957. Virelev rantšopidaja (Christian Bale) võtab oma südameasjaks saata mainekas bandiit (Russell Crowe) vanglarongile, kuigi ta on väga ohtlik ka raudus kätega, ning pealekauba on eskordi kannul kurjategija kaaslased.

James Mangoldi puhul ei julge kunagi ennustada, kas tema stiilseid lavastajatöid hakkab elustama pooltki sama tugev sisu, ja kindlasti väsitab vahel rõhutatult aeglane tempo, mis jorutab muudkui lugu edasi nagu lõngakera ega näi hoolivat pinge kogumisest ega kulminatsiooni saavutades lõpetamisest. "3:10 to Yuma" võiks samuti olla tempokam, ja tegelaskujude puhul jääb natuke puudu sügavusest, kuigi seda korvab soliidne seltskond ja peaosaliste vaieldamatu sarm... aga see verine eepos on kokkuvõttes põrutav kraam, süstides vaatajasse pinget, millega ei võistle vist ükski tänavune suur stuudiofilm.

Kriitikute seas paistab kasvavat isegi arvamus, et see on esimene tõeliselt suur vestern pärast "Unforgivenit", aga see teema jäägu žanri suurematele sõpradele kui mina. Kindel, et "3:10 to Yuma" sobib ka neile, keda vesternid tavaliselt ei huvita, sest pildiliselt atraktiivne õhkkond on täpselt paigas, ekraan karme tegelasi täis, veri voolab ning Crowe ja Bale on peaaegu alati kohal, tehes täpselt seda, miks neid näitlejaid nii väga armastatakse. Ah et nad võiks juba midagi uut pakkuda ning lugu ei sisalda nagu midagi originaalset? Keda huvitab! See on linalugu, mida sa naudid enne ja küsimusi esitad hiljem. Neid kriitilisi. Mokaotsast.

Crowe kui Metsiku Lääne stiilis maffiaboss on suurematest rollidest vast kõige intrigeerivam, kuigi teda kunagi erilise karakteriarendusega ei õnnistata (mida võiks öelda tegelikult kõikide tegelaste kohta). Ta leiutab paeluva kombinatsiooni intelligentsusest, brutaalsusest ja puhtast mängulustist nagu Bengaali tiiger, keda kolm pahaaimamatut kütti bambuspuuris enda arust laadale müügiks veavad. Kass vaatab huviga, kuidas hiired talle kambakat korraldavad – aga kui mõni jõuab liiga lähedale, manitseb teda ettevaatlikkusele tavaliselt üks kõva käpahoop. Bale'i üllale eesmärgile pühendunud palgasõdurist saame kah vähe teada, aga mehe särisev intensiivsus mõjub seegi kord lummavalt, kuigi praeguseks tahaks näitlejalt juba mingeid uusi karaktereid, mitte tema põhitüüpi.

Kinohuviliste suurima tähelepanu pälvib seekord ilmselt aga Ben Foster, kes mängib bandiidi ustavat jüngrit, kes tema vangistajaid visalt jälitab. See suhteliselt noor tegija kogub viimastel aastatel jõudsalt fänne värvikates hoobilt meeldejäävates kõrvalosades, ning Charlie Prince on juba one ring to rule them all, kui muutuda luuleliseks. Mulle endale tegid koguni rohkem lusti special, not retarded koolipoiss sarjast "Freaks and Geeks" või eriti plahvatusohtlik rets "My Name Is Earli" kolmanda hooaja algusest, aga seekordne saavutus on juba Oscari materjal, kui maailm on hiljuti loodetavasti ideaalseks paigaks muutunud. See ainitine maopilk, kiired käed ning ülimalt külm kõht kaaskodanike teise ilma saatmisel on juba omaette hea ettekääne filmi vaatamiseks ja ilmselt põhjus, miks "3:10 to Yuma" võiks kujuneda nii mõnegi esimeseks lemmikvesterniks. Jällegi tekib tunne, et tahaks temast rohkem teada, aga nagu eluski, jäävad olulised küsimused tihti igaveseks õhku.

Nii intelligentne film nagu "3:10 to Yuma" võiks tegelikult olla sügavam nii sisu kui tegelaste poolest, kahe tunniga jõuaks ju mõndagi, aga teos avaldab muljet ka täpselt sellisena nagu see on. Ehk siis vägivaldne, aga erapooletu pilguheit karakteritele, kes Metsiku Lääne meie silmis alati nii võluvaks muudavad. Vähemalt valgel linal. Alt ei vea samuti finaal, mis on lihtne, aga jõuline ning võtab ilmselt paljudel silma märjaks.

Hinne: 8/10