"Resident Evil: Extinction"

Zombide ja relvadega tibide saaga jõuab kolmanda etapini, sisukirjeldust ja muid üldisi kirjeldusi ma'i viitsi.

***

Kas sellist Milla Jovovichi me tahtsimegi? Kui ta 1990ndate lõpus ootamatult areenile ilmus, oli korrapealt sündinud kord-kümne-aasta-tagant naistäht: tugevalt omapärane välimus (mõned ütleks isegi kena), valis huvitavaid rolle huvitavates filmides ("Viies element", "Jeanne d'Arc") ning tõi oma sooritustesse midagi nii ebamaist ja isikupärast, et siiani on võimatu leida sarnast. Paraku oskas tema tugevusi välja tuua eelkõige tollane abikaasa Luc Besson, sest edasise Milla karjääri võtab kokku eelkõige omadussõna imelik. Ja nagu juba algkoolis selgeks sai, ei tähenda imelik alati huvitavat, vaid tüdrukute vetsu vangisattumist või muud säärast ebameeldivat.

Ei usu mind? Aga püüa nüüd kasvõi üks tema hilisem film lühidalt kokku võtta. Täielik (kuidas see sõna Ekspressi plaadiarvustustes oligi?) marginaalanomaalia! Esiteks on raske meenutada, mis täpselt toimus, ja teiseks, et mida Jovovich seal tegi. "Resident Evil: Extinction", kolmas ja loodetavasti viimane ekraaniteos seerias, mis põhineb Capcomi kultuslikel videomängudel, on kirjeldatud indie ja weirdo etapi kulminatsioon.

See pole just HEA film, aga võtab ilmekalt kokku nii triloogia üldise mentaliteedi kui Milla senise teekonna Hollywoodis. See algab tähelepanu köitva sutsakaga tundmatus kohas, astub suurema osa ajast ühe jalaga kraavis, kasutab peibutamiseks nii indievaimu kui visuaalefekte, ja lõpeb siis ootamatult eikuskil, jättes meid imestusse, et mis värk oli.

Paul W.S. Anderson, esimesel korral stsenarist-lavastaja, edaspidi ainult stsenarist, eirab ühest küljest isegi elementaarseid võtteid, millega popcorni-publik tavaliselt toolide külge kleebitakse (selge laia joonega karakteriarendus, sündmustik, maitseks reibast huumorit ja naiseilu). Teisalt ei saa ma jätta imetlemata, kuidas ta suudab väga erinevate tänapäeva kino nähtustega flirtida, samas peagi edasi liikuda ning jälle midagi sootuks uut proovida. Sisuliselt saaks tulemust päris pikalt noomida, aga samas leidub võluvalt julget omapära, mida ei saa öelda ei eelmiste "Evilite" ega kindlasti mitte Andersoni asjade kohta. See ütleb poolteist tundi absoluutselt mitte midagi, aga mina-ka filmi kohta on see üllatavalt vaadatav.

Maantee ääres lõkke ümber istuvad sõbralikult koos ning grillivad suslikut näiteks mõjutused "Cube'ist", "Mad Maxi" laadis ja hiljuti tiiniõudukates taas kasutust leidnud postapokalüptiline maailmapilt, kobe retsimine nagu Romero zombikate uusversioonides, superkangelaste filmid (seda paraku üsna vähe), tomclancylik arvutigraafikaga eputamine pikkade kaamerasõitude asemel (arvutimängudes hetkel üsna kuum sõna, aga "Extinctionis" palju asjalikumal kujul), koletisefilme (lindude rünnak on sisuliselt tobedavõitu, aga näeb hea välja), vesternit... Ehk midagi veel, aga hetkel ei tule enam meelde, sest ma mõtlen juba märulistseenidele, mis rokivad nagu kord ja kohus. Kasutades füüsikaseaduste eiramist, verd ja soolikaid, tulistamist, nugadega vehkimist ja üldse kogu konsiiliumit, mida moodsalt actionilt oodata.

Keti nõrgim lüli on kahjuks kõik, mis puudutab sarja südant ehk keskset kangelannat ja tema veretäpilist teekonda algusest siiani. Oleks see vähegi tummisem, ülistaks ma praegu võib-olla moodsa kinoklassika sündi, aga no ei saa, lihtsalt ei saa voodihaigele maratonijooksja diplomit anda. Peab leppima südamliku käepigistusega. Ehk maakeeli – kõik see, mis peaks sündmusi koos hoidma ja seeläbi meile südamesse minema, on kahvatu nagu pohmelline hommik. Vähe sellest, et senitoimunu meenutamine ja üldise struktuuri paikapanemine jääb nadiks.

Rohkem häirib küsimus, et miks ikkagi peaks Alice'ist hoolima, kui ta on lihtsalt mööda laastatud maad ringikärutav zombitapja (nagunii haiseb higi järgi ja puha!), kelle peamine silmapaistev karakteristika on eelkõige sünge ilmetu nägu? Mis on selles juba kolmandat korda ekraanile toomist väärivat ja mis on selles Millat? Kogu tegelanna olemuse võtab kokku sõna "reageerin", kes tuleb, teeb mis parajasti vaja, läheb ning jätab meid samasugusele üksinduse kõnnumaale nagu varemgi. Selline lahendus on funktsionaalne "RE" videomängudes, kus loost puuduvat sügavust kompenseerib interaktiivsus (oma kätega toimuva mõjutamine). Sarja omapära ja žanrilist kuuluvust survival horror arvestades on isegi täitsa mõistetav, et tegelanna eesmärk on pelgalt eksisteerida-reageerida. Aga filmis jääb seda väheks, nii et midagi olulist jääbki puudu.

Veel kord verest rääkides... ebasurnuid tapetakse enamasti üsna lähedalt, aga nende kehamahl ei pritsi IIAL inimeste pehmetesse kohtadesse, kus see võiks käärima minna ja seni töökorras organismi tuksi keerata. See on üsna jabur. Reegleid ei tohi rikkuda, kui need ise paika panete! Antud juhul võin ma norida realismi kallal ja mitte mõjuda anaalselt!

"Extinction" proovib palju erinevaid asju, ega põru läbi, isegi kui tulemus ei raba. Minu meelest on see päris korralik kiitus, eriti arvestades ekstraviletsaid eelfilme.

Ahjaa, see on "Silent Hilli" järel / kõrval esimene videomängul põhinev film, mille vaatamise järel polnud mul raisatud ajast ning ajurakkudest kahju.

Hinne: 6/10