"Forgetting Sarah Marshall"

Pole mõtet vaielda, et Apatow kamp on jumalik kingitus Ameerika komöödiakinole, aga mul muutub iga korraga aina raskemaks nende teostest midagi värsket kirja panna. Esiteks kipuvad nii nende väärtused kui üksikud miinused olema alati samad ja seda on vaid üks-kaks korda huvitav kirja panna. Teiseks on tegemist kaubaga, mis mõeldud gurmaanilt gurmaanile – kes teab, see teab niigi; kelle jätavad külmaks tänapäevased seksikomöödiad või nende tipud, sellele ei ütle võrdlused ja "parem kui teised" stiilis hüüatused midagi. Ah et võttis "Kuuma piruka" hea algatuse ja viis seksinaljad tasemele, kus need on vastuvõetavad nii meestele kui naistele, rämedusi armastavale kui intelligentsele publikule? Kui põnev, tervelt kaks minu ajurakku tunneb huvi!

Teisalt ei suutnud ma jätta "Forgetting Sarah Marshallist" kirjutamata, sest blogi on lugude avaldamiseks, mitte riista pikenduseks, ja mina pole filmidest juba mitu kuud midagi kirja pannud. Apatow gäng on saavutanud pealekauba järjekordse tipu, mis ületab isegi sündinud legende "40-aastane neitsi", "Knocked Up" ja "Superbad", rääkimata mitte-päris-klassikutest nagu "Anchorman", "Talladega Nights", "Walk Hard: Dewey Cox Story". See lõtv, aga samas nii kompaktne kooslus mehi ja naisi ei suudaks halba filmi teha vist isegi siis, kui sellest sõltuks inimkonna tulevik! Kurjad keeled räägivad, et "Marshallist" mõni nädal enne maailma kinodesse jõudev "Drillbit Taylor" kujuneb siiski nende esimeseks möödalasuks, aga teie alandlik kirjasaatja peab selles küll oma pungis silmadega veenduma, enne kui usub.

Aga jah, "Forgetting" ehk "Unusta Sarah Marshall", meie ekraanidel 25. aprillist. Tegemist on lõdvalt mitte ainult potentsiaalse aasta parima komöödiaga, vaid üldse ühe rahuldustpakkuva ning märkimisväärse kinokülastusega. See on vaimukas, leidlik, energiline, tulvil nauditavaid detaile ja suurepäraselt klappivaid tegijaid, kes demonstreerivad oma tööd tehes ka laitmatut koomilist ajastust. Eraldi kiidusõnu väärib muide päikeseline-idülliline tegevuspaik Hawaii, mis ajab reisijanused praktiliselt hulluks nagu vast ei ükski teine film siinpool Brosnani seiklust "After the Sunset".

Ainsa märkimisväärse miinusena tasuks ära mainida liigne pikkus, mis on tegijaid arvestades tegelikult ootuspärane. Apatowlased hoiavad harjunud moel tunni ja kolmveerandi ning kahe tunni vahele, seekord siis ümmargused 110 minutit, aga leebe tempo ning sündmusterikkuse riukalik kombinatsioon viivad taas selleni, et küllastus saabub siiski enne lõputiitreid, ilmselt kuskil viimases neljandikus. Ma pole kindel, miks ma alati nende puhul lõpupoole natuke ära väsin, isegi kui materjali tase ei lange... küllap aitaks see, kui lugu rohkem struktureerida ja kõrgemaid kohti tekitades pinget kruvida. Selle asemel rakendavad nad tavapärast võtet, et sündmustikku teisel tunnil iseloomustab selline ühtlane vool, mis toob küll aina uusi nalju ja happeninge, aga vaataja vajaks värskenduse mõttes aeg-ajalt kergeid raputusi. (Ärge saage valesti aru, Apatow kaubamärgiga komöödiad on paremini kirjutatud ja esitatud kui 99% muid komöödiaid või isegi enamik muude žanride filme, aga ma olen neist juba piisavalt kirjutanud, et viitsiks eelkõige tugevustest ja kõrgest tasemest jahuda.)

Ma olen juba "40-a neitsi" puhul mõelnud, ja "Knocked Upis" ja "Superbadis" ka, et selline muudkui-jätkub tüüpi minek hakkas mind vaikselt väsitama ka näiteks üldiselt armastatud klassikus "Terms of Endearmentis", aga ei osanud seda kuidagi seostada. Nüüd just lugesin Rottentomatoes.com vahendusel, et "Terms" on Apatow lemmikfilme ja suurimaid eeskujusid!

Isikliku peaosa jõudis seekord ära oodata kambas seni natuke teenimatult varju jäänud Jason Segel, ja vähemalt praeguse töö puhul kuulutan, et tegemist on parima uue ekraanikoomikuga Ameerikas. Ta on ka ainus, kes on siin nime kirja saanud stsenaristina, mis tundub veider, sest kambale pidi kangesti meeldima võtetel improviseerida. Segeli praeguse menusarja "How I Met Your Mother" olen vahele jätnud, sest konserveeritud publikunaer tundub isiklikult jäle, aga see kutt oli teravamaid pliiatseid juba Apatow kunagistes komöödiasarjades "Freaks and Geeks" ja "Undeclared" (eriti viimases). Ta on vaimuka olekuga, loomulikult särav esineja, aga kaamera armastab ka tema naabripoisilikku olekut, mis on ikka sobinud ka romantikaliini arendamiseks. Ka siin tundub ta täiesti omal kohal kahe nägusa miisu kõrval, kelleks on "Veronica Marsi" Kristen Bell ja "That '70's Show" Mila Kunis, kes meenutab väliselt nüüd Rachel Bilsonit. Või siis ameeriklaste "The Office'i" Mindy Kalingit, kui Mindy poleks näost nii ümar või tema tegelanna ei käituks ajusurnult.

Põhitegijatest on seekord puudu näiteks Seth Rogen, aga enamik tavapäraseid nägusid on kohal ja lõbustavad meid pisikeste värvikate etteastetega. Väga lahedad on näiteks Paul Rudd, keda on mõnel uimase surfipreestrina ehk raske ära tunda, ja Jonah Hill. Isiklikuks lemmikuks kujunes popstaari kehastav uustulnuk Russell Brand, kes meenutab välimuselt Modern Talkingi onude, Borati ja "My Name Is Earli" Crabmani ristsugustist, või midagi sinnapoole. Milter räägib, et see imelik peletis on päriselus brittide vihatumaid saatejuhte, mis muudab asja isegi põnevamaks. Värvikatele kõrvalosalistele lisaks leidub hunnikus toredaid detaile, mida mustadel päevadel muigamiseks meelde jätta, sealhulgas "Billy Baldwin" tele-ekraanil (peaaegu sama hea kui David Hasselhoff "Clickis"), vändanaljad ("Superbadi" need ei ületa, aga seda ei suuda vist miski) ja muidugi Dracula ooper.

Aga kokkuvõtteks: Lauri Jürisoo ütleb, et see film on väga hea!

Hinne: 8/10