"Do you want to hear the end of the story or not?" she asks.
"Well...is there a payoff?"
"Fuck you."
Vabandust, et ma enam üldse blogiga ei tegele, ma püüan lähiajal seda siiski teha.
Esquire'is ilmunud lugu aususest.
October 11, 2008
Jah.
Esquire'is ilmunud lugu aususest.
September 06, 2008
Kolm lugu, mis mind ärgates naerma ajasid
Ajalises järjekorras:
1) Lugesin seda: Inno Tähismaa kogutud rahvusvahelised vaated Eestist
2) Kaimar tuli MSNi ja rääkis:
sügislaat oli täna võrus
masendavamat vaatepilti annab otsida
sündimees mängib ja laulab valjult mööda täiesti, sündi all magavad kaks joodikut
mänguasjamüüja, hundi mask peas, passib üksinduses oma leti taga
maiustusteleti peale on herilassülem maadnunud
peab olema tugev, et selliseid ekstreemsusi sirgel seljal taluda
3) WWTDD on tavapäraselt mürgine: loe Lohanist
See annab mingi erilise fiilingu, kui sa ärkad alles pool neli päeval, maitsev söök on juba valmis ja siis muudkui irvitad arvuti ees istudes.
1) Lugesin seda: Inno Tähismaa kogutud rahvusvahelised vaated Eestist
2) Kaimar tuli MSNi ja rääkis:
sügislaat oli täna võrus
masendavamat vaatepilti annab otsida
sündimees mängib ja laulab valjult mööda täiesti, sündi all magavad kaks joodikut
mänguasjamüüja, hundi mask peas, passib üksinduses oma leti taga
maiustusteleti peale on herilassülem maadnunud
peab olema tugev, et selliseid ekstreemsusi sirgel seljal taluda
3) WWTDD on tavapäraselt mürgine: loe Lohanist
See annab mingi erilise fiilingu, kui sa ärkad alles pool neli päeval, maitsev söök on juba valmis ja siis muudkui irvitad arvuti ees istudes.
August 12, 2008
Nagu kaks tilka verd
Steve Carrell ja Alice Cooper... oled sa neid kunagi
samal ajal samas ruumis näinud?
samal ajal samas ruumis näinud?
August 04, 2008
"The Mummy: Tomb of the Dragon Emperor"
"Tehke tarka nägu poisid, see kuradi Jürisoo istub saalis ning ootab isegi seiklusfilmilt midagi erilist!""The Mummy" esimene ja teine film (1999, 2001) kogusid maailma kinodest üle 830 miljoni dollari, mis on nende keskpärast meelelahutuslikku taset arvestades mu meelest kõva saavutus.
Paraku ei ole moodsa klassiku ainsaks tunnuseks kommertsedu, nii et kolmas muumia ähvardab 2008. sündmusrikkal kinosuvel lausa nahkhiirmeeste ja indianajoneside vahele kaduma minna. Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes seda filmi ootas. Tootjad ilmselt ka eriti ei teadnud, sest senised loovjõud (peamiselt siis Stephen Sommers) ja naistäht Rachel Weisz on kadunud nagu minu mobiiltelefon iga kord, kui ma valmistun kodust lahkuma.
Režissöörikoha on üle võtnud Rob Cohen, kel silmailu pakkuvate teostega omajagu kogemust ("Dragonheart", "The Fast and the Furious", "xXx"). Treileritest nähtud materjal osutus õige lennukaks ja efektseks, mis sünnitas isegi lootuse, et sari teeb kannapöörde ning pakub odava huumorimeelega vaese mehe Indiana Jonesi asemel edaspidi midagi meeldejäävat. Tulemus ei ole päris nii märkimisväärne kui lootsin, aga toimub muutus tõepoolest paremuse poole, ning kõik märulisse puutuv on täitsa kobe.
O'Connellite uljas armastajate-seiklejate paar (Brendan Fraser ning Maria Bello senise Weiszi tegelanna sussides) on vahepeal vanemaks saanud, igavledes kodus nagu keskealistele kohane. Õnneks satuvad nad silmitsi muistse armee toel maailmavallutamist plaaniva neetud keisriga (Jet Li), kes vahetab välja tavapärases mõttes muumiad, mille järgi sari nime sai. See annab muidugi piisavalt võimalusi pauku teha ja üksteisele jalaga tagumikku anda, viies "Muumiate" kohta üllatavalt vinge finaalini, kus kaks zombiarmeed üksteist seibideks taovad. Libasurnute tapmises on midagi väga rahuldustpakkuvat, kui need ühe hästisihitud hoobi peale tükkideks lagunevad, nagu õelad buketid.
O'Connellite poeg Alex (Luke Ford) on hakanud kaela kandma ja demonstreerib samuti lembust tormaka elu vastu. Tema on ilmselt tootjate vastus Mutt Williamsile värskes "Indiana Jonesis", sest teda näidatakse päris palju. Ford on erinevalt Indy jaoks end kokku võtnud Shia LaBeoufist sedavõrd sarmitu ja ka tegelane ise nii nõrguke, et oleks passinud pigem "koomilise kergenduse" kohale. Alles on sama funktsiooni varem täitnud John Hannah, aga talle usaldatud vaimukused on nii olematud või lamedad, et peaaegu piinlik vaadata – eriti see lehmaga seonduv.
Märulisse puutuv on jah kobe, kuigi need lumeinimesed tundusid tobedad ja üsna ebavajalikud, aga mis viib tegelikult üldhinde alla, on tegelased. Raske on ligi kaks tundi kaasa elada, kui lugu sisustavad kasvõi kriipsugi võrra sügavust omavate kangelaste asemel plassid nukud eesotsas mehega, kes kannab sama soengut kui mina põhikooli lõpus. Kes iganes arvas 1990ndate lõpus, et härra Brendan Fraserist annab meisterdada kaasahaarava actionmehe, võiks olla praeguseks juba oma vigadest õppinud. Ta on saanud omal ajal maha kahe üllatavalt vaimuka komöödiaesitusega ("Blast from the Past", "Bedazzled"), aga muidu on BF võrdselt lame ja karismavaba nii kerges meelelahutuses, draamas kui põnevikes.
Ma olen teda ausalt öeldes ikka päris hoolega jälginud, sest mingist intervjuust on kummitama jäänud Fraseri väide, et ta on ainult nii hea kui talle usaldatud materjal, ja ma kohe pidin seda kontrollima. Seni ainult pettumused, välja arvatud need ootamatud täppislasud, mida juba mainisin. Rolli kohta kolmandas "Muumias" võin siiski tunnustavalt öelda, et Fraser annab alguses vähemalt adekvaatselt edasi tegelase igatsuse sukelduda taas seiklustesse. Probleem ei peitu seekord ainult temas, Rick O'Connell ongi nii üheplaaniline kuju kui üldse saab luua, ilma teda värvilisest paberist välja lõikamata. Kõliseb tühjusest, nagu kirjutaks härra Luts.
Paraku ei lisa stsenaariumile liha luudele ka teised osalised, kellel jääb möllamise kõrval lausa minimaalselt ruumi millegagi silma paista. Hannah't, Fordi ja Fraserit juba mainisime, Jet Li eesmärk ekraanil on peamiselt pahaendeliselt silmi või nina kirtsutada, teine Aasia kinolegend Michelle Yeoh on surutud isegi rohkem müürililleks... No pole siin midagi pikalt rääkida.
Jah, ma ei saa aru, kuidas blockbuster oma tegelastele nii vähe tähelepanu pöörab, eriti kui tegu on Indiana Jonesi tüüpi seiklusega, kus isikupära loeb sama palju kui sündmused. Aga vähemalt on haaravam kui eelmised peatükid.
Tegelikult olen tänavuste suurte suvefilmide suhtes täitsa soodsalt meelestatud. Isegi "Speed Racer" ja uus "Indy" läksid palju libedamalt alla kui arvustuste põhjal lootnuks. Kolmas "Muumia" võiks saada 7 või 8/10, kui märuli kõrval oleks ruumi korralikule loole või film saaks pool tundi varem läbi.
Hinne: 5/10
Augusti keskel jõuab maailma ette lisaks otse-videole järg "The Scorpion Kingile", nii et... ma ei teagi. Kas see huvitab kedagi?
Kui tahate mu tsitaati postril või DVD-kaanel kasutada: "Parim "Muumia", mis seni tehtud!"July 15, 2008
"Step Brothers"
Numminotsud deluxe: Ferrell ja ReillyPikaaegne hingetohter, muide preester, on öelnud, et inimesi ühendavad peamiselt kaks omadust: me oleme üldjuhul õnnetumad kui teistele välja näitame, ja keegi ei kasva kunagi päriselt suureks. Aga mida viimane üldse tähendab? Selle mõtestamine on väsitav ja näib paljudele kasutu küsimus, nii et nad näivad leppivat loosungitega stiilis "loobuda noorusaja rõõmudest" või "pere alustamine ja tööleminek".
Minu vastus oleks eelkõige "emotsionaalne küpsus", mida ei iseloomusta kindlad objektiivsed näitajad, sest see on pidev protsess. Lääne praegused väärtused ei tunnusta paraku protsessi ja selle kvaliteeti, vaid selgeid tulemusi ja kvantiteeti, nii et ka Eesti elu tegelikult ei soosigi täiskasvanuks saamist.
Küpsemine ei tähenda siiski seda, et inimese lapselik külg peaks kaduma. Vastupidi, see peaks alles jääma ja andma toimetulekuks tegutsemisjõudu. Mõnes mõttes võib vaimset arengut ka nimetada tagasiteeks iseenda juurde, et suuta taas olla "mina ise" ja elada hetkes, mitte end teiste ja ka enda eest alatasa peita.
Will Ferrell on ekraanil tuntuks saanud just mehena, kes on osanud jääda lapseks, ja ma naudin tema esitusi seetõttu isegi siis, kui sisu vannub puhtale sarmile alla. Komöödia "Step Brothers" on ideaalne näide: stsenaarium ei jõua löövale ideele alati järele ega paku tegelastele rahuldavat arenguruumi, kuid osatäitjate mängulust ja omavaheline sobivus annab juba pool võitu.
Lugu räägib kahest keskikka jõudnud mehest (Ferrell, John C. Reilly), kes ei mõtlegi vastavalt oma ema ja isa (Mary Steenburgen, Richard Jenkins) kaitsva tiiva alt lahkuda ja tunnevad end loodrielu keskel ülimõnusalt. Kui nende vanemad aga tutvuvad, armuvad ning kokku kolivad, ootab "poisse" karm äratus – luuserdamine pole enam valik.
Sisukokkuvõte ei kõla teab kui rabavalt, ja stsenaarium polegi filmi suurim tugevus. Hollywoodi uus komöödiakuningas Judd Apatow on küll produtsent, kuid "Drillbit Taylor" juba tõestas, et tema "koolkonna" tipptaseme saavutamiseks on vaja ikkagi mehe otsest loomingulist osalust. McKay-Ferrelli duo (režissöör Adam McKay, staar Will Ferrell, stsenaariumi kirjutavad ühiselt) on väljastanud Apatow produtsendikäe all juba täispikka nelja komöödiat, ja praktiliselt kõiki kummitab sama häda.
Korraliku stsenaariumiga "Talladega Nights" on vähemalt minu arvestuses siin õnnelik erand, aga "Anchorman", "Wake Up, Ron Burgundy" ja nüüd "Step Brothers" on nauditavad eelkõige ekraanitäitjate omavahelise sädeme tõttu. Tegelaskujud jäävad seevastu ühemõõtmeliseks ja, häirival kombel, tegijad isegi ei ürita loo kõikuva kvaliteediga midagi ette võtta. Esimene tund möödub lahedalt, aga viimasel pooltunnil, viimases kolmandikus, tekib raskusi senise elevuse säilitamisel.
Rõvetsev vennanaine, "Anchormani" stiilis paar muusikalist numbrit ja "Drillbit Taylorist" laenatud finaal ei kompenseeri seda, et tegijatel said ka tegelikult endil ideed otsa, kuidas see originaalne lugu mingi tuumaka lahenduseni viia. Tekib selline tunne nagu Ferrelli halvimatel hetkedel ikka, et lugu jätkus neil mõne sketši jagu, aga suur tahtmine oli see lausa pooleteisetunniseks venitada. Seekord ei leidu isegi värvikaid kõrvaltegelasi, mis muudaks kirevamaks iga komöödia. Seth Rogen tekitab korraks elevust, aga temagi etteaste ei lisa kompotile vürtsi.
Langus ei riku veel elamust, aga suleb "Step Brothersi" tee maailma parimate filmide hulka, mida alguses lootsin, kuna tegijad ja keskne idee on ülimalt mokkamööda. Ferrell ja "Walk Hardis" oma koomikuande üllatavalt laia haaret demonstreerinud Reilly on riidu kiskuvate ja taas leppivate lapsmeestena siiski võrratu kaksik, pannes publiku rõõmust rõkkama ainuüksi mossis pilkude ja põrnitsemistega. Ferrelli nägu venib siis eriti naljakalt pikaks, nii et ta meenutab morni kõutsi. Palju toredaid hetki leidub ka õnnelikus koostöös veedetud aegadel, eriti uneskäimised, kahekordse voodi ehitamine ja trikid, mida kasuvennad mõtlevad välja, et peletada eemale ostuhuvilisi, kui vanemad panevad nende kodu müüki.
Apatow kamba hiljutistes komöödiates legendaarseks saanud mehekeha alastinäitamise inside joke jõuab samuti uuele tasemele, tänu... kuidas nüüd spoilerdamist vältida... ütleme, et asjaga on seotud trummid!
Hinne: 6/10. Pole halb, pole kokkuvõttes ka nii hea nagu lootsin.
Hmm... mina sellist hetke ekraanilt ei mäletagi.June 13, 2008
"The Chronicles of Narnia: Prince Caspian"
"Narnia kroonikad", nii 2005. aasta lõpus valminud esimene film kui "Prints Caspian", on minu meelest ilmekas näide selle kohta, mida ameeriklaste praeguse fantaasiafilmide laine esindajad teevad valesti. Rõhk on nii tugevalt visuaalse kasuks, et tegijad kohtlevad karakteriarendust ja dialoogi nagu vaeslast. Osatäitjatel on niigi raske rolli sisse elada kõige selle keskel, mis on alles puudu ning lisandub efektimeistrite tööjaamades, kuid mida tuleb rohelise ekraani ees arvesse võtta nüüd ja kohe. Nagu olukord poleks niigi hull, on selliste teoste keskmes ehk põhiraskust kandmas tihtipeale noored näitlejad, kellel lihtsalt napib kogemusi-oskusi.
Sisulisi puudujääke kompenseerib vahel meeldivalt lühike kestvus ("Spiderwicki kroonikad"), vahel kaamerataguse seltskonna tugev stiilitunnetus ("Sõrmuste isand"), vahel puhas pildi-ilu ("Harry Potter" 3 ja 4, "Prints Caspian"), jne, aga mainitud nõrkus kummitab tegelikult kõiki üritajaid. Te võite praegu muidugi tuliselt vastupidist väita, eriti "Sõrmuste isandat" arvesse võttes, aga mul on raske uskuda, et praeguse aja fantaasiad jäävad südamesse tänu sisulisele tugevusele, mitte pildilisele osale.
"Prints Caspian" kujutab endast üsna korralikku seiklusfilmi, mitte ei istu esimese osa kombel ebamugavalt kahe tooli (intiimne ning eepiline) vahele põrandale. Kaks ja pool tundi möödusid tunduvalt ladusamalt kui näiteks hiljuti "Sex and the City: The Movie" seltsis, mis on isiklikus arvestuses seni halvim 2008. aastal kinodes nähtud film. Aga võtku mind maksuamet, kui neli keskset osatäitjat, Narnia legendaarseid kuningaid Pevensie' õdesid-vendi kehastavad noorukid õigustavad oma kohti miljardeid väärt kaubamärgi alustaladena.
Ka Potteri pundil kulus tükk aega, et hakata vähegi kaela kandma, ja ega nad pole seal mingeid kõrgusi näitlejatena saavutanud, aga siinne nelik on umbes sama karismaatilised nagu kolmanda koha võitjad kooliteatrite festivalil. Ja ega nad ei saa end ka tõestada, sest loole ja tegelastele on eraldatud nii vähe ruumi kui võimalik, et suurejoonelised lahingud, mastaapsed loodusvaated ja Pevensie' kambast märgatavalt sarmikam Ben Barnes ehk prints Caspian ei paneks kahetsema pileti ostmist (ta on raamatus muide noorem). Silmailu poolest soovitan ka ise selle kinos korra ära vaadata, aga endiselt ei suuda neis viksides klanitud inglise noorukites näha legendaarseid kangelasi. Sellest lähtuvalt on raske ka uskuda, et nad on võimelised pidama lahinguid ja tapma inimesi, ilma et see nende psüühikat mõjutaks. Äkki ma ei peaks fantaasiafilmis sellist vastuolu üldse märkama? Praegusaja teosed on paraku liiga realistlikud. Mida lähemal usutavale, seda kergem on märgata ka puudujäävat.
Filmi ja raamatu vahel leidub kuuldavasti suuri erinevusi. Caspian pole enam poiss, vaid noort Timothy Olyphanti meenutav südamemurdja; Liam Neesoni häälega lõvi Aslani osalus kahaneb tublisti; lahingutel on palju suurem tähtsus. Samas väidan, et täiendused tulevad ainult kasuks - öine salajane rünnak lossile on ilmselt filmi parim osa, lisaks Caspiani rivaalitsemine Peteriga ja sümpaatia Susani vastu lisavad sündmustikule vähemalt näpuotsagagi sügavust. Kopeeritakse õhinal ka teisi filme: kuningas Miraz on välimuselt nagu "300" kuningas Leonidas, mõõkadega hiired on nagu Saabastega Kass "Shrekist" (päris toredad, saadanad), lahingutes ei saa üle ega ümber võrdlustest "Sõrmuste isandaga", jm.
Toon on endiselt peresõbralik, vere ja soolikatega ei hirmuta su pisikest õde keegi. Vägivald ei paku madala vaatajapiirangu püüdmise tõttu erilist rahuldust, nagu eelkäijaski: vastane langeb tihti kas ühest-kahest löögist, või näeb kisma välja nagu videomäng: tümitatakse, kuni üks selili jääb. See võiks olla natuke realistlikum juba lapsvaatajaid silmas pidades, kes äkki arvavad, et elu ongi selline. Tegemist on ikkagi fantaasiaga nooremale vaatajaskonnale.
Tasub vaadata suurelt ekraanilt ja ühe korra.
Hinne: 6/10
Sisulisi puudujääke kompenseerib vahel meeldivalt lühike kestvus ("Spiderwicki kroonikad"), vahel kaamerataguse seltskonna tugev stiilitunnetus ("Sõrmuste isand"), vahel puhas pildi-ilu ("Harry Potter" 3 ja 4, "Prints Caspian"), jne, aga mainitud nõrkus kummitab tegelikult kõiki üritajaid. Te võite praegu muidugi tuliselt vastupidist väita, eriti "Sõrmuste isandat" arvesse võttes, aga mul on raske uskuda, et praeguse aja fantaasiad jäävad südamesse tänu sisulisele tugevusele, mitte pildilisele osale.
"Prints Caspian" kujutab endast üsna korralikku seiklusfilmi, mitte ei istu esimese osa kombel ebamugavalt kahe tooli (intiimne ning eepiline) vahele põrandale. Kaks ja pool tundi möödusid tunduvalt ladusamalt kui näiteks hiljuti "Sex and the City: The Movie" seltsis, mis on isiklikus arvestuses seni halvim 2008. aastal kinodes nähtud film. Aga võtku mind maksuamet, kui neli keskset osatäitjat, Narnia legendaarseid kuningaid Pevensie' õdesid-vendi kehastavad noorukid õigustavad oma kohti miljardeid väärt kaubamärgi alustaladena.
Ka Potteri pundil kulus tükk aega, et hakata vähegi kaela kandma, ja ega nad pole seal mingeid kõrgusi näitlejatena saavutanud, aga siinne nelik on umbes sama karismaatilised nagu kolmanda koha võitjad kooliteatrite festivalil. Ja ega nad ei saa end ka tõestada, sest loole ja tegelastele on eraldatud nii vähe ruumi kui võimalik, et suurejoonelised lahingud, mastaapsed loodusvaated ja Pevensie' kambast märgatavalt sarmikam Ben Barnes ehk prints Caspian ei paneks kahetsema pileti ostmist (ta on raamatus muide noorem). Silmailu poolest soovitan ka ise selle kinos korra ära vaadata, aga endiselt ei suuda neis viksides klanitud inglise noorukites näha legendaarseid kangelasi. Sellest lähtuvalt on raske ka uskuda, et nad on võimelised pidama lahinguid ja tapma inimesi, ilma et see nende psüühikat mõjutaks. Äkki ma ei peaks fantaasiafilmis sellist vastuolu üldse märkama? Praegusaja teosed on paraku liiga realistlikud. Mida lähemal usutavale, seda kergem on märgata ka puudujäävat.
Filmi ja raamatu vahel leidub kuuldavasti suuri erinevusi. Caspian pole enam poiss, vaid noort Timothy Olyphanti meenutav südamemurdja; Liam Neesoni häälega lõvi Aslani osalus kahaneb tublisti; lahingutel on palju suurem tähtsus. Samas väidan, et täiendused tulevad ainult kasuks - öine salajane rünnak lossile on ilmselt filmi parim osa, lisaks Caspiani rivaalitsemine Peteriga ja sümpaatia Susani vastu lisavad sündmustikule vähemalt näpuotsagagi sügavust. Kopeeritakse õhinal ka teisi filme: kuningas Miraz on välimuselt nagu "300" kuningas Leonidas, mõõkadega hiired on nagu Saabastega Kass "Shrekist" (päris toredad, saadanad), lahingutes ei saa üle ega ümber võrdlustest "Sõrmuste isandaga", jm.
Toon on endiselt peresõbralik, vere ja soolikatega ei hirmuta su pisikest õde keegi. Vägivald ei paku madala vaatajapiirangu püüdmise tõttu erilist rahuldust, nagu eelkäijaski: vastane langeb tihti kas ühest-kahest löögist, või näeb kisma välja nagu videomäng: tümitatakse, kuni üks selili jääb. See võiks olla natuke realistlikum juba lapsvaatajaid silmas pidades, kes äkki arvavad, et elu ongi selline. Tegemist on ikkagi fantaasiaga nooremale vaatajaskonnale.
Tasub vaadata suurelt ekraanilt ja ühe korra.
Hinne: 6/10
April 29, 2008
"Baby Mama"
Psühholoogiaõpingud on harinud teie alandlikku kirjasaatjat näiteks selles, et inimene on keerukas masin ja kerge on jääda lolliks, kui arvad, et tunned teisi või ennast väga hästi.
Üks klišeena kõlav veendumus on minus vastukaaluks aga aina tugevamalt kinnistunud: maailm oleks palju parem koht, kui lapsi saaks ainult selleks piisavalt küpsed isikud. Ja ma ei mõtle vinne, või esimesi karvu, mis sulle juba ehk kümneselt kubemepiirkonda tekkisid, vaid vaimset arengut.
Laste väärkasvatamine on aidanud mõnedel andmetel kaasa tuua isegi suuri ajaloolisi katastroofe nagu Esimene maailmasõda, aga olla "noor ja ilus emme" või "noor ja edukas issi" on ka praegusel ajal tunduvalt popim idee kui juurelda tõsiasja üle, et enamikel meist kulub palju aega, tutvumaks elu püsiväärtustega ning teest nendeni, rääkimata sellest, kuidas olla väikesele inimesele arendav eeskuju.
Laste sigitamine on vaestes paikades / aegadel omamoodi ellujäämistaktika, sest massis peitub võimaluste jõud ja kui mõni võsu osutub edukaks, võib temast loota hoolitsejat, kui sinu enda "parim enne" daatum on mööda saanud. Tarbimisühiskonnas on see ka staatusesümbol, sest kes elab teatud reeglite järgi, muuhulgas kahekümnendates pere luues, oleks nagu elanud mingite (ühiskondlike kinnituste kohaselt) objektiivsete näitajate järgi. Muidugi on lapsed ellujäämiseks vajalikud ka nüüd, et keegi su pensioni kinni maksaks, aga ma ei sõdigi rahva säilivuse vastu, vaid selle vastu, et laps tehakse siis, kui oma elu (enam) kuidagi mõtestada ei oska.
Kui filmiarvustuse alustamine pika kõrvalise jauramisega poleks ill enough, ma tooks näiteid ka oma argumentide tõestuseks.
Okei, nüüd kui olen selle saanud "oma süsteemist" välja, võin ka filmist rääkida. "Baby Mama" on komöödia ja räägib karjäärinaisest (Tina Fey), kes hakkas korraga kangesti last ihkama, ent ta keha keeldub rasestumast ja vaesekesel pole isegi seemendajat. Kate võtab ühendust kuluka agentuuriga ja tutvub Angie'ga (Amy Poehler), kes nõustub tema viljastatud munaraku oma kehasse võtma ja valmis hauduma.
Asjaolud muutuvad tasapisi keerukamaks ja varsti on meil terve kamp toredaid või vähemalt meeldejäävaid tegelaskujusid, kellega meeldivalt aega surnuks lüüa. Tulemus on üsna intelligentne, vaimukas ja isegi meeldiva romantilise alatooniga. Viimast tänu Greg Kinnearile, kelle muheda naabripoisi näole hakkab vanus järgi jõudma, aga sarm on hea tuju filmideks endiselt täielikus töökorras. Tina Fey tundub mulle romantikaliini edendamiseks kuivavõitu tädi, aga selles loos leidub õnneks ka rohkelt muud ja Kinnear suudaks mingi ühise ekraanikeemia tekitada vist isegi Paris Hiltoni või kraanikausiga, millele on huulepulgaga smailinägu peale joonistatud. Selliseid mehi pole palju, kohe meenus veel ainult Paul Rudd.
"Baby Mama" ei saaks ilmuda paremal ajal, sest Fey kiidetud komöödiasari "30 Rock" on WGA streigist tekkinud USA telesarjade sundpuhkuse järel ekraanil tagasi, lõpetades teist hooaega. Fey võtab karjäärialasest edust, mis võtta annab, ja see on ka täiesti arusaadav, sest "Saturday Night Live'i" seltskond toodab küll palju tuntud nägusid, aga pikaks ajaks kõrgele lainele surfima jäävad neist alati vaid üksikud.
Õige momendi tabamine ei tähenda muidugi tingimata korraliku stsenaariumi olemasolu, ja seda pelgasin ma "Baby Mama" puhul kõige enam. Kahtlusi lisasid ka kergelt eemaletõukav plakat, kus Poehler meenutab ülekasvanud titte, ja reklaamlause ("Would you put your eggs... in this basket?"), mis näitab, et tegijatele meeldiks võrdlus menukomöödiaga "Knocked Up".
Apatow gängi panus komöödiakino praegusesse lainesse ongi just see, millega Fey teost tahaks võrrelda, aga üllataval kombel ainult heas mõttes. Tegu pole kopeerimisega, ja "Baby Mama" ei asu ka päris samas liigas nagu "Forgetting Sarah Marshalli" sugused sündinud klassikud, aga tegijad kultiveerivad samu tervitatavaid väärtusi kui Apatow.
See tähendab üheplaanilisi, aga piisavalt väljavisandatud tegelasi, et neist oleks võimalik hoolida või vähemalt nad annaks tervikusse oma väikese värvika panuse; osatäitjate täpset koomilist ajastust ning tiimitöö tunnetust; omavahelise sädeme olemasolu, et rohkelt koos aega veetvad tegelased ei tunduks üksteise jaoks valed (eriti tähtis paarides Fey-Poehler ja Fey-Kinnear); rohket dialoogi, mis voolab ometi väga loomulikult; ja muidugi seostub põhiteema seksiga ning kuidas me kõik tahame olla vastutustundlikud täiskasvanud, kuigi tegelikult on oma lapsepõlvest välja rabeleda poolvõimatu. Ehk lihtkeeli: nad on head, sest nad on spontaansed ega pole lollid.
Otsides veelgi täpsemat võrdlust, kuidas see film ikkagi mekib, tasub meenutada või vaadata Fey enda menusarja. Eraldi tahan märkida, et nii "30 Rock" kui "Baby Mama" üllatavad väga ühtlase kvaliteediga. Muhe dialoog ja tegevustik laotuvad siledalt terve kestvuse peale nagu hoolega rullitud tainas; vahepeal ei pea natuke ootama, et keegi midagi toredat korda saadaks.
Film on tegelaskujude poolest isegi meeldivam kui sari. "30 Rockis" on vaieldamatult lahedaim tegija Alec Baldwin, kes võitis ka esimese hooaja eest Kuldgloobuse. "Baby Mama" puhul on aga põhimõtteliselt kõik võrdselt toredad. Kamba meeldejäävaimaks valin tegelikult Kate'i bossi kehastava veterankoomik Steve Martini, kelle leegitsev spirituaalsus ja jackassilik pats asuvad täpselt sellel piirialal, millest üle astudes võiks temaga juba lapsi hirmutada või midagi. Martin, Baldwin, David Hasselhoff ("Click")... tundub, et kunagine superstaar kõrvalosas peategelase ülemusena on uus kuum trend. Mainimist väärivad veel näiteks "Zathura" Dax Shepard kui Angie' nõme elukaaslane ja Romany Malco (läikivat šokolaadipalli meenutava peaga neeger sarjast "Weeds") uksehoidjana, kes võtab teiste elust vahel üsna aktiivselt osa. Only in America! Kerge möödalask on minu meelest siiski Sigourney Weaveri pisiosa, kes on naljakas ainult kuna sa tahad, et ta sulle meeldiks.
Komöödiatähtedel on kombeks kutsuda oma filmidesse ka lemmikumaid tuntud kolleege, kes ootamatult etteaste teevad ja sellega elevust tekitavad. Feyl vist pole lemmikuid kolleege, sest "30 Rocki" asjapulkadest pole kohal kedagi ja isegi Poehleri abikaasa Will Arnett paistab silma ainult oma puudumise poolest. Nad teevad tihti koos rolle.
Kokkuvõttes on see siiski üks tore tükk, mida on täiesti võimalik mönuga vötta. Kuigi film ikka ei veennud mind selles, et lapsi tuleks üldse saada.
Hinne: 7/10
Üks klišeena kõlav veendumus on minus vastukaaluks aga aina tugevamalt kinnistunud: maailm oleks palju parem koht, kui lapsi saaks ainult selleks piisavalt küpsed isikud. Ja ma ei mõtle vinne, või esimesi karvu, mis sulle juba ehk kümneselt kubemepiirkonda tekkisid, vaid vaimset arengut.
Laste väärkasvatamine on aidanud mõnedel andmetel kaasa tuua isegi suuri ajaloolisi katastroofe nagu Esimene maailmasõda, aga olla "noor ja ilus emme" või "noor ja edukas issi" on ka praegusel ajal tunduvalt popim idee kui juurelda tõsiasja üle, et enamikel meist kulub palju aega, tutvumaks elu püsiväärtustega ning teest nendeni, rääkimata sellest, kuidas olla väikesele inimesele arendav eeskuju.
Laste sigitamine on vaestes paikades / aegadel omamoodi ellujäämistaktika, sest massis peitub võimaluste jõud ja kui mõni võsu osutub edukaks, võib temast loota hoolitsejat, kui sinu enda "parim enne" daatum on mööda saanud. Tarbimisühiskonnas on see ka staatusesümbol, sest kes elab teatud reeglite järgi, muuhulgas kahekümnendates pere luues, oleks nagu elanud mingite (ühiskondlike kinnituste kohaselt) objektiivsete näitajate järgi. Muidugi on lapsed ellujäämiseks vajalikud ka nüüd, et keegi su pensioni kinni maksaks, aga ma ei sõdigi rahva säilivuse vastu, vaid selle vastu, et laps tehakse siis, kui oma elu (enam) kuidagi mõtestada ei oska.
Kui filmiarvustuse alustamine pika kõrvalise jauramisega poleks ill enough, ma tooks näiteid ka oma argumentide tõestuseks.
Okei, nüüd kui olen selle saanud "oma süsteemist" välja, võin ka filmist rääkida. "Baby Mama" on komöödia ja räägib karjäärinaisest (Tina Fey), kes hakkas korraga kangesti last ihkama, ent ta keha keeldub rasestumast ja vaesekesel pole isegi seemendajat. Kate võtab ühendust kuluka agentuuriga ja tutvub Angie'ga (Amy Poehler), kes nõustub tema viljastatud munaraku oma kehasse võtma ja valmis hauduma.
Asjaolud muutuvad tasapisi keerukamaks ja varsti on meil terve kamp toredaid või vähemalt meeldejäävaid tegelaskujusid, kellega meeldivalt aega surnuks lüüa. Tulemus on üsna intelligentne, vaimukas ja isegi meeldiva romantilise alatooniga. Viimast tänu Greg Kinnearile, kelle muheda naabripoisi näole hakkab vanus järgi jõudma, aga sarm on hea tuju filmideks endiselt täielikus töökorras. Tina Fey tundub mulle romantikaliini edendamiseks kuivavõitu tädi, aga selles loos leidub õnneks ka rohkelt muud ja Kinnear suudaks mingi ühise ekraanikeemia tekitada vist isegi Paris Hiltoni või kraanikausiga, millele on huulepulgaga smailinägu peale joonistatud. Selliseid mehi pole palju, kohe meenus veel ainult Paul Rudd.
"Baby Mama" ei saaks ilmuda paremal ajal, sest Fey kiidetud komöödiasari "30 Rock" on WGA streigist tekkinud USA telesarjade sundpuhkuse järel ekraanil tagasi, lõpetades teist hooaega. Fey võtab karjäärialasest edust, mis võtta annab, ja see on ka täiesti arusaadav, sest "Saturday Night Live'i" seltskond toodab küll palju tuntud nägusid, aga pikaks ajaks kõrgele lainele surfima jäävad neist alati vaid üksikud.
Õige momendi tabamine ei tähenda muidugi tingimata korraliku stsenaariumi olemasolu, ja seda pelgasin ma "Baby Mama" puhul kõige enam. Kahtlusi lisasid ka kergelt eemaletõukav plakat, kus Poehler meenutab ülekasvanud titte, ja reklaamlause ("Would you put your eggs... in this basket?"), mis näitab, et tegijatele meeldiks võrdlus menukomöödiaga "Knocked Up".
Apatow gängi panus komöödiakino praegusesse lainesse ongi just see, millega Fey teost tahaks võrrelda, aga üllataval kombel ainult heas mõttes. Tegu pole kopeerimisega, ja "Baby Mama" ei asu ka päris samas liigas nagu "Forgetting Sarah Marshalli" sugused sündinud klassikud, aga tegijad kultiveerivad samu tervitatavaid väärtusi kui Apatow.
See tähendab üheplaanilisi, aga piisavalt väljavisandatud tegelasi, et neist oleks võimalik hoolida või vähemalt nad annaks tervikusse oma väikese värvika panuse; osatäitjate täpset koomilist ajastust ning tiimitöö tunnetust; omavahelise sädeme olemasolu, et rohkelt koos aega veetvad tegelased ei tunduks üksteise jaoks valed (eriti tähtis paarides Fey-Poehler ja Fey-Kinnear); rohket dialoogi, mis voolab ometi väga loomulikult; ja muidugi seostub põhiteema seksiga ning kuidas me kõik tahame olla vastutustundlikud täiskasvanud, kuigi tegelikult on oma lapsepõlvest välja rabeleda poolvõimatu. Ehk lihtkeeli: nad on head, sest nad on spontaansed ega pole lollid.
Otsides veelgi täpsemat võrdlust, kuidas see film ikkagi mekib, tasub meenutada või vaadata Fey enda menusarja. Eraldi tahan märkida, et nii "30 Rock" kui "Baby Mama" üllatavad väga ühtlase kvaliteediga. Muhe dialoog ja tegevustik laotuvad siledalt terve kestvuse peale nagu hoolega rullitud tainas; vahepeal ei pea natuke ootama, et keegi midagi toredat korda saadaks.
Film on tegelaskujude poolest isegi meeldivam kui sari. "30 Rockis" on vaieldamatult lahedaim tegija Alec Baldwin, kes võitis ka esimese hooaja eest Kuldgloobuse. "Baby Mama" puhul on aga põhimõtteliselt kõik võrdselt toredad. Kamba meeldejäävaimaks valin tegelikult Kate'i bossi kehastava veterankoomik Steve Martini, kelle leegitsev spirituaalsus ja jackassilik pats asuvad täpselt sellel piirialal, millest üle astudes võiks temaga juba lapsi hirmutada või midagi. Martin, Baldwin, David Hasselhoff ("Click")... tundub, et kunagine superstaar kõrvalosas peategelase ülemusena on uus kuum trend. Mainimist väärivad veel näiteks "Zathura" Dax Shepard kui Angie' nõme elukaaslane ja Romany Malco (läikivat šokolaadipalli meenutava peaga neeger sarjast "Weeds") uksehoidjana, kes võtab teiste elust vahel üsna aktiivselt osa. Only in America! Kerge möödalask on minu meelest siiski Sigourney Weaveri pisiosa, kes on naljakas ainult kuna sa tahad, et ta sulle meeldiks.
Komöödiatähtedel on kombeks kutsuda oma filmidesse ka lemmikumaid tuntud kolleege, kes ootamatult etteaste teevad ja sellega elevust tekitavad. Feyl vist pole lemmikuid kolleege, sest "30 Rocki" asjapulkadest pole kohal kedagi ja isegi Poehleri abikaasa Will Arnett paistab silma ainult oma puudumise poolest. Nad teevad tihti koos rolle.
Kokkuvõttes on see siiski üks tore tükk, mida on täiesti võimalik mönuga vötta. Kuigi film ikka ei veennud mind selles, et lapsi tuleks üldse saada.
Hinne: 7/10
April 02, 2008
Everybody here...!
Siin on teile AINULT KÕIGE TÄHTSAM ASI SEL NÄDALAL
YouTube'is näeme, raisk!
Nad on tagasi ja nad rokivad ära!
YouTube'is näeme, raisk!
Nad on tagasi ja nad rokivad ära!
March 19, 2008
"Forgetting Sarah Marshall"
Pole mõtet vaielda, et Apatow kamp on jumalik kingitus Ameerika komöödiakinole, aga mul muutub iga korraga aina raskemaks nende teostest midagi värsket kirja panna. Esiteks kipuvad nii nende väärtused kui üksikud miinused olema alati samad ja seda on vaid üks-kaks korda huvitav kirja panna. Teiseks on tegemist kaubaga, mis mõeldud gurmaanilt gurmaanile – kes teab, see teab niigi; kelle jätavad külmaks tänapäevased seksikomöödiad või nende tipud, sellele ei ütle võrdlused ja "parem kui teised" stiilis hüüatused midagi. Ah et võttis "Kuuma piruka" hea algatuse ja viis seksinaljad tasemele, kus need on vastuvõetavad nii meestele kui naistele, rämedusi armastavale kui intelligentsele publikule? Kui põnev, tervelt kaks minu ajurakku tunneb huvi!
Teisalt ei suutnud ma jätta "Forgetting Sarah Marshallist" kirjutamata, sest blogi on lugude avaldamiseks, mitte riista pikenduseks, ja mina pole filmidest juba mitu kuud midagi kirja pannud. Apatow gäng on saavutanud pealekauba järjekordse tipu, mis ületab isegi sündinud legende "40-aastane neitsi", "Knocked Up" ja "Superbad", rääkimata mitte-päris-klassikutest nagu "Anchorman", "Talladega Nights", "Walk Hard: Dewey Cox Story". See lõtv, aga samas nii kompaktne kooslus mehi ja naisi ei suudaks halba filmi teha vist isegi siis, kui sellest sõltuks inimkonna tulevik! Kurjad keeled räägivad, et "Marshallist" mõni nädal enne maailma kinodesse jõudev "Drillbit Taylor" kujuneb siiski nende esimeseks möödalasuks, aga teie alandlik kirjasaatja peab selles küll oma pungis silmadega veenduma, enne kui usub.
Aga jah, "Forgetting" ehk "Unusta Sarah Marshall", meie ekraanidel 25. aprillist. Tegemist on lõdvalt mitte ainult potentsiaalse aasta parima komöödiaga, vaid üldse ühe rahuldustpakkuva ning märkimisväärse kinokülastusega. See on vaimukas, leidlik, energiline, tulvil nauditavaid detaile ja suurepäraselt klappivaid tegijaid, kes demonstreerivad oma tööd tehes ka laitmatut koomilist ajastust. Eraldi kiidusõnu väärib muide päikeseline-idülliline tegevuspaik Hawaii, mis ajab reisijanused praktiliselt hulluks nagu vast ei ükski teine film siinpool Brosnani seiklust "After the Sunset".
Ainsa märkimisväärse miinusena tasuks ära mainida liigne pikkus, mis on tegijaid arvestades tegelikult ootuspärane. Apatowlased hoiavad harjunud moel tunni ja kolmveerandi ning kahe tunni vahele, seekord siis ümmargused 110 minutit, aga leebe tempo ning sündmusterikkuse riukalik kombinatsioon viivad taas selleni, et küllastus saabub siiski enne lõputiitreid, ilmselt kuskil viimases neljandikus. Ma pole kindel, miks ma alati nende puhul lõpupoole natuke ära väsin, isegi kui materjali tase ei lange... küllap aitaks see, kui lugu rohkem struktureerida ja kõrgemaid kohti tekitades pinget kruvida. Selle asemel rakendavad nad tavapärast võtet, et sündmustikku teisel tunnil iseloomustab selline ühtlane vool, mis toob küll aina uusi nalju ja happeninge, aga vaataja vajaks värskenduse mõttes aeg-ajalt kergeid raputusi. (Ärge saage valesti aru, Apatow kaubamärgiga komöödiad on paremini kirjutatud ja esitatud kui 99% muid komöödiaid või isegi enamik muude žanride filme, aga ma olen neist juba piisavalt kirjutanud, et viitsiks eelkõige tugevustest ja kõrgest tasemest jahuda.)
Ma olen juba "40-a neitsi" puhul mõelnud, ja "Knocked Upis" ja "Superbadis" ka, et selline muudkui-jätkub tüüpi minek hakkas mind vaikselt väsitama ka näiteks üldiselt armastatud klassikus "Terms of Endearmentis", aga ei osanud seda kuidagi seostada. Nüüd just lugesin Rottentomatoes.com vahendusel, et "Terms" on Apatow lemmikfilme ja suurimaid eeskujusid!
Isikliku peaosa jõudis seekord ära oodata kambas seni natuke teenimatult varju jäänud Jason Segel, ja vähemalt praeguse töö puhul kuulutan, et tegemist on parima uue ekraanikoomikuga Ameerikas. Ta on ka ainus, kes on siin nime kirja saanud stsenaristina, mis tundub veider, sest kambale pidi kangesti meeldima võtetel improviseerida. Segeli praeguse menusarja "How I Met Your Mother" olen vahele jätnud, sest konserveeritud publikunaer tundub isiklikult jäle, aga see kutt oli teravamaid pliiatseid juba Apatow kunagistes komöödiasarjades "Freaks and Geeks" ja "Undeclared" (eriti viimases). Ta on vaimuka olekuga, loomulikult särav esineja, aga kaamera armastab ka tema naabripoisilikku olekut, mis on ikka sobinud ka romantikaliini arendamiseks. Ka siin tundub ta täiesti omal kohal kahe nägusa miisu kõrval, kelleks on "Veronica Marsi" Kristen Bell ja "That '70's Show" Mila Kunis, kes meenutab väliselt nüüd Rachel Bilsonit. Või siis ameeriklaste "The Office'i" Mindy Kalingit, kui Mindy poleks näost nii ümar või tema tegelanna ei käituks ajusurnult.
Põhitegijatest on seekord puudu näiteks Seth Rogen, aga enamik tavapäraseid nägusid on kohal ja lõbustavad meid pisikeste värvikate etteastetega. Väga lahedad on näiteks Paul Rudd, keda on mõnel uimase surfipreestrina ehk raske ära tunda, ja Jonah Hill. Isiklikuks lemmikuks kujunes popstaari kehastav uustulnuk Russell Brand, kes meenutab välimuselt Modern Talkingi onude, Borati ja "My Name Is Earli" Crabmani ristsugustist, või midagi sinnapoole. Milter räägib, et see imelik peletis on päriselus brittide vihatumaid saatejuhte, mis muudab asja isegi põnevamaks. Värvikatele kõrvalosalistele lisaks leidub hunnikus toredaid detaile, mida mustadel päevadel muigamiseks meelde jätta, sealhulgas "Billy Baldwin" tele-ekraanil (peaaegu sama hea kui David Hasselhoff "Clickis"), vändanaljad ("Superbadi" need ei ületa, aga seda ei suuda vist miski) ja muidugi Dracula ooper.
Aga kokkuvõtteks: Lauri Jürisoo ütleb, et see film on väga hea!
Hinne: 8/10
Teisalt ei suutnud ma jätta "Forgetting Sarah Marshallist" kirjutamata, sest blogi on lugude avaldamiseks, mitte riista pikenduseks, ja mina pole filmidest juba mitu kuud midagi kirja pannud. Apatow gäng on saavutanud pealekauba järjekordse tipu, mis ületab isegi sündinud legende "40-aastane neitsi", "Knocked Up" ja "Superbad", rääkimata mitte-päris-klassikutest nagu "Anchorman", "Talladega Nights", "Walk Hard: Dewey Cox Story". See lõtv, aga samas nii kompaktne kooslus mehi ja naisi ei suudaks halba filmi teha vist isegi siis, kui sellest sõltuks inimkonna tulevik! Kurjad keeled räägivad, et "Marshallist" mõni nädal enne maailma kinodesse jõudev "Drillbit Taylor" kujuneb siiski nende esimeseks möödalasuks, aga teie alandlik kirjasaatja peab selles küll oma pungis silmadega veenduma, enne kui usub.
Aga jah, "Forgetting" ehk "Unusta Sarah Marshall", meie ekraanidel 25. aprillist. Tegemist on lõdvalt mitte ainult potentsiaalse aasta parima komöödiaga, vaid üldse ühe rahuldustpakkuva ning märkimisväärse kinokülastusega. See on vaimukas, leidlik, energiline, tulvil nauditavaid detaile ja suurepäraselt klappivaid tegijaid, kes demonstreerivad oma tööd tehes ka laitmatut koomilist ajastust. Eraldi kiidusõnu väärib muide päikeseline-idülliline tegevuspaik Hawaii, mis ajab reisijanused praktiliselt hulluks nagu vast ei ükski teine film siinpool Brosnani seiklust "After the Sunset".
Ainsa märkimisväärse miinusena tasuks ära mainida liigne pikkus, mis on tegijaid arvestades tegelikult ootuspärane. Apatowlased hoiavad harjunud moel tunni ja kolmveerandi ning kahe tunni vahele, seekord siis ümmargused 110 minutit, aga leebe tempo ning sündmusterikkuse riukalik kombinatsioon viivad taas selleni, et küllastus saabub siiski enne lõputiitreid, ilmselt kuskil viimases neljandikus. Ma pole kindel, miks ma alati nende puhul lõpupoole natuke ära väsin, isegi kui materjali tase ei lange... küllap aitaks see, kui lugu rohkem struktureerida ja kõrgemaid kohti tekitades pinget kruvida. Selle asemel rakendavad nad tavapärast võtet, et sündmustikku teisel tunnil iseloomustab selline ühtlane vool, mis toob küll aina uusi nalju ja happeninge, aga vaataja vajaks värskenduse mõttes aeg-ajalt kergeid raputusi. (Ärge saage valesti aru, Apatow kaubamärgiga komöödiad on paremini kirjutatud ja esitatud kui 99% muid komöödiaid või isegi enamik muude žanride filme, aga ma olen neist juba piisavalt kirjutanud, et viitsiks eelkõige tugevustest ja kõrgest tasemest jahuda.)
Ma olen juba "40-a neitsi" puhul mõelnud, ja "Knocked Upis" ja "Superbadis" ka, et selline muudkui-jätkub tüüpi minek hakkas mind vaikselt väsitama ka näiteks üldiselt armastatud klassikus "Terms of Endearmentis", aga ei osanud seda kuidagi seostada. Nüüd just lugesin Rottentomatoes.com vahendusel, et "Terms" on Apatow lemmikfilme ja suurimaid eeskujusid!
Isikliku peaosa jõudis seekord ära oodata kambas seni natuke teenimatult varju jäänud Jason Segel, ja vähemalt praeguse töö puhul kuulutan, et tegemist on parima uue ekraanikoomikuga Ameerikas. Ta on ka ainus, kes on siin nime kirja saanud stsenaristina, mis tundub veider, sest kambale pidi kangesti meeldima võtetel improviseerida. Segeli praeguse menusarja "How I Met Your Mother" olen vahele jätnud, sest konserveeritud publikunaer tundub isiklikult jäle, aga see kutt oli teravamaid pliiatseid juba Apatow kunagistes komöödiasarjades "Freaks and Geeks" ja "Undeclared" (eriti viimases). Ta on vaimuka olekuga, loomulikult särav esineja, aga kaamera armastab ka tema naabripoisilikku olekut, mis on ikka sobinud ka romantikaliini arendamiseks. Ka siin tundub ta täiesti omal kohal kahe nägusa miisu kõrval, kelleks on "Veronica Marsi" Kristen Bell ja "That '70's Show" Mila Kunis, kes meenutab väliselt nüüd Rachel Bilsonit. Või siis ameeriklaste "The Office'i" Mindy Kalingit, kui Mindy poleks näost nii ümar või tema tegelanna ei käituks ajusurnult.
Põhitegijatest on seekord puudu näiteks Seth Rogen, aga enamik tavapäraseid nägusid on kohal ja lõbustavad meid pisikeste värvikate etteastetega. Väga lahedad on näiteks Paul Rudd, keda on mõnel uimase surfipreestrina ehk raske ära tunda, ja Jonah Hill. Isiklikuks lemmikuks kujunes popstaari kehastav uustulnuk Russell Brand, kes meenutab välimuselt Modern Talkingi onude, Borati ja "My Name Is Earli" Crabmani ristsugustist, või midagi sinnapoole. Milter räägib, et see imelik peletis on päriselus brittide vihatumaid saatejuhte, mis muudab asja isegi põnevamaks. Värvikatele kõrvalosalistele lisaks leidub hunnikus toredaid detaile, mida mustadel päevadel muigamiseks meelde jätta, sealhulgas "Billy Baldwin" tele-ekraanil (peaaegu sama hea kui David Hasselhoff "Clickis"), vändanaljad ("Superbadi" need ei ületa, aga seda ei suuda vist miski) ja muidugi Dracula ooper.
Aga kokkuvõtteks: Lauri Jürisoo ütleb, et see film on väga hea!
Hinne: 8/10
January 25, 2008
"John Rambo"
Minu kodust üle tee hotellis töötab üks kokk, kes on nii lotendava kõtukese kui näo poolest hämmastavalt sarnane Henrik Roonemaaga. Ainult et ta on lühem ning alati üsna kurbliku ilmega. Ma pole julgenud küsida, et kas ta on ka tegelikult kurb: äkki arvab veel, et ma olen imelik. Igatahes, ma olen üsna kindel, et tean, mis teda rõõmustaks. Uus "Rambo"! 2008 alles algas, ja esimene kandidaat aasta filmile ongi juba nähtud.
Kusjuures see polnud iroonia. "John Rambo" on tõepoolest omaette liiga: oskuslikult koostatud naudingupomm, poolteist tundi ogaralt vägivaldset kinokaifi, mille tegijad väntavad julgelt üle võlli, aga tulemus ei kannata sellest kübetki. Sylvester Stallone oli kolme eelneva filmi juures kaamera taga ainult kaas-stsenarist, aga seekord ainuke stsenarist ja lavastaja, nii et kerge on omistada kogu see õnnestumine just eelkõige talle.
Rambo tagasitulek põhineb üldiselt samal ideel kui umbes aasta eest nähtud Rocky naasmine. Legendaarsest võitlejast on saanud eraklik veteran, aga ta igatseb siiski oma kunagist hiilgust, sest pole sellele tegelikult kunagi leidnud rahuldavat aseainet, ning lõpuks tekib võimalus veel kord end proovile panna. "Rocky Balboa" puhul ei leidnud Stallone tegelikult midagi huvitavat või uut lisada; sari oli niigi liiga pikaks veninud. "John Rambo" puhul on asi vastupidine: äkitsi tundub nii kurb mõelda, et see sari viibis juba kakskümmend aastat teises ilmas.
Kui pahade veristamisest korraks mitte rääkida, tahan kiita ka stsenaariumi kvaliteeti. Lugu ja üldse sisuline pool on ühest küljest madinat ühendav dekoratsioon, millelt ei maksa eriti midagi oodata nagu äksis ikka kombeks olnud. Teisest küljest on Stallone hoolikalt läbi mõelnud oma tugevused ja mängib täpselt neile välja. See film on nagu hoolega timmitud kulturistikeha, kus pole grammigi ülearust rasvkudet. Keskpärane dialoog ja lihtne süžee ei saagi segama hakata, sest kogu tähelepanu püsib tegevusel ja keegi ei kuluta liigseid minuteid ballastile. See on ausalt öeldes kauaoodatud ja värskendav vaheldus Hollywoodi tüütule trendile venitada viimasel ajal märulid vähemalt kahetunniseks, või isegi pool tundi pikemaks.
Stallone'i lähenemine on lausa irooniline – päikeseprillid, onelinerid, rinnakad beibed ja muud üldtuntud võtted publikule filmi lahedus nii-öelda maha müüa puhkavad prügikastis. Ta ei püüa demonstreerida oma näitlejaoskusi ega lisada tegelasele kihte eri tundevarjunditega: Rambo on endiselt introvertne tapamasin, massiivne mees, kes midagi korda saadab või lihtsalt vaikides oma hetke ootab. Ja irooniliselt mõjub ka plahvatuslikult julge vägivald, mis regulaarselt läbi õnnetute inimkehade ja üle ekraani purskab. Säh teile alla-R vaatajapiiranguid, mida tänased tootjad nii maialt noolivad, säh teile poolikuid yippika-yaysid, Rambo on tagasi, ja tal on kaasas tema vibu! Kui sa tahad näha meelelahutuseks inimesi tapmas teisi inimesi, siis ära looda, et vaatepilt saab olema kerge seedida.
Ja mind ei huvita, kui tähelepanelikud leiavad näiteks filmi kaaderhaaval läbi uurides viletsaid trikke ja odavaid efekte... siin, praegu, suurel ekraanil ja korraliku heliga on tegemist märulikino kõrgkihiga. "Matrixite" kultiveeritud stiilne vägivald peab taaskord taganema "vana kooli" ees, kus rõhk on sõnal ultra. Kui siin ikka kedagi tulistada, ei jookse ta mantli lehvides mööda seina üles ega pühi päikeseprillidelt krohvitolmu. Ta saab pihta, ja kõvasti. Mõne kehasse jääb suur auk, mõne pea kukub tükkideks, plahvatuse korral võime kindlasti oodata lendavaid kehasid ja vereudu õhus. See on verine, kole ja ometi oh kui magus, eks ainult katsu vaadates oma näolt irvet peita. Ma ei peaks isegi lisama, et lõpp tuleb eriti tige ja ootamist väärt, kus Rambo notib meeletu karja pahalasi auto külge monteeritud kuulipildujat käsitsedes. Mul pole lihtsalt sõnu seletamaks, kuidas see on rahuldustpakkuvamaid hetki, mida märulisõber saaks eales kogeda.
Montaaž võiks olla tegelikult leebem. Vahel muutub nii väsitavaks, kui ekraanil toimuvat enam nagu jälgida ei jõua. Viimane "Bourne" ja "Transformers" on selles mõttes isegi õnnetumad.
"John Rambo" on märulisõbra paradiis: koht, kuhu vägivald läheb pärast surma. Olen pagana tõsine, kui ütlen, et see film olgu sulle kohustuslik.
Hinne: 8/10
Kusjuures see polnud iroonia. "John Rambo" on tõepoolest omaette liiga: oskuslikult koostatud naudingupomm, poolteist tundi ogaralt vägivaldset kinokaifi, mille tegijad väntavad julgelt üle võlli, aga tulemus ei kannata sellest kübetki. Sylvester Stallone oli kolme eelneva filmi juures kaamera taga ainult kaas-stsenarist, aga seekord ainuke stsenarist ja lavastaja, nii et kerge on omistada kogu see õnnestumine just eelkõige talle.
Rambo tagasitulek põhineb üldiselt samal ideel kui umbes aasta eest nähtud Rocky naasmine. Legendaarsest võitlejast on saanud eraklik veteran, aga ta igatseb siiski oma kunagist hiilgust, sest pole sellele tegelikult kunagi leidnud rahuldavat aseainet, ning lõpuks tekib võimalus veel kord end proovile panna. "Rocky Balboa" puhul ei leidnud Stallone tegelikult midagi huvitavat või uut lisada; sari oli niigi liiga pikaks veninud. "John Rambo" puhul on asi vastupidine: äkitsi tundub nii kurb mõelda, et see sari viibis juba kakskümmend aastat teises ilmas.
Kui pahade veristamisest korraks mitte rääkida, tahan kiita ka stsenaariumi kvaliteeti. Lugu ja üldse sisuline pool on ühest küljest madinat ühendav dekoratsioon, millelt ei maksa eriti midagi oodata nagu äksis ikka kombeks olnud. Teisest küljest on Stallone hoolikalt läbi mõelnud oma tugevused ja mängib täpselt neile välja. See film on nagu hoolega timmitud kulturistikeha, kus pole grammigi ülearust rasvkudet. Keskpärane dialoog ja lihtne süžee ei saagi segama hakata, sest kogu tähelepanu püsib tegevusel ja keegi ei kuluta liigseid minuteid ballastile. See on ausalt öeldes kauaoodatud ja värskendav vaheldus Hollywoodi tüütule trendile venitada viimasel ajal märulid vähemalt kahetunniseks, või isegi pool tundi pikemaks.
Stallone'i lähenemine on lausa irooniline – päikeseprillid, onelinerid, rinnakad beibed ja muud üldtuntud võtted publikule filmi lahedus nii-öelda maha müüa puhkavad prügikastis. Ta ei püüa demonstreerida oma näitlejaoskusi ega lisada tegelasele kihte eri tundevarjunditega: Rambo on endiselt introvertne tapamasin, massiivne mees, kes midagi korda saadab või lihtsalt vaikides oma hetke ootab. Ja irooniliselt mõjub ka plahvatuslikult julge vägivald, mis regulaarselt läbi õnnetute inimkehade ja üle ekraani purskab. Säh teile alla-R vaatajapiiranguid, mida tänased tootjad nii maialt noolivad, säh teile poolikuid yippika-yaysid, Rambo on tagasi, ja tal on kaasas tema vibu! Kui sa tahad näha meelelahutuseks inimesi tapmas teisi inimesi, siis ära looda, et vaatepilt saab olema kerge seedida.
Ja mind ei huvita, kui tähelepanelikud leiavad näiteks filmi kaaderhaaval läbi uurides viletsaid trikke ja odavaid efekte... siin, praegu, suurel ekraanil ja korraliku heliga on tegemist märulikino kõrgkihiga. "Matrixite" kultiveeritud stiilne vägivald peab taaskord taganema "vana kooli" ees, kus rõhk on sõnal ultra. Kui siin ikka kedagi tulistada, ei jookse ta mantli lehvides mööda seina üles ega pühi päikeseprillidelt krohvitolmu. Ta saab pihta, ja kõvasti. Mõne kehasse jääb suur auk, mõne pea kukub tükkideks, plahvatuse korral võime kindlasti oodata lendavaid kehasid ja vereudu õhus. See on verine, kole ja ometi oh kui magus, eks ainult katsu vaadates oma näolt irvet peita. Ma ei peaks isegi lisama, et lõpp tuleb eriti tige ja ootamist väärt, kus Rambo notib meeletu karja pahalasi auto külge monteeritud kuulipildujat käsitsedes. Mul pole lihtsalt sõnu seletamaks, kuidas see on rahuldustpakkuvamaid hetki, mida märulisõber saaks eales kogeda.
Montaaž võiks olla tegelikult leebem. Vahel muutub nii väsitavaks, kui ekraanil toimuvat enam nagu jälgida ei jõua. Viimane "Bourne" ja "Transformers" on selles mõttes isegi õnnetumad.
"John Rambo" on märulisõbra paradiis: koht, kuhu vägivald läheb pärast surma. Olen pagana tõsine, kui ütlen, et see film olgu sulle kohustuslik.
Hinne: 8/10
Subscribe to:
Posts (Atom)
