arvuti-üllatus!-kino

Ahjaa, senised arvutikino rubriigi asukad olen tõmmanud kõik pump.starman.ee aadressilt. Kes tahab, saab sealt, kui miski hakkas huvi pakkuma.

"Cabin Fever" (2002) --- 2/10
Splatter-tüüpi õudukas viiest noorest, kes lähevad paariks päevaks loodusesse tšillima, sattudes hirmsa lihasööja bakteri kimpu.
Jõudis maailma 2002 septembris Toronto International Film Festivalil, sattudes korraga tervelt üheksa levitaja huviorbiiti, kellest pea kõik olid stsenaariumi kunagi tagasi lükanud. Võitis Lion's Gate Film, mille jaoks see oli korraga aasta odavaim film (eelarve 1,5 miljonit dollarit) ning aasta suurim kinohitt (USAs 21,1 miljonit dollarit). Osutus ka aasta tulusaimaks õudukaks üldse. Selle teinud Eli Roth (üks produtsent, üks stsenarist, lavastaja, pisiosas näitleja) on hetkel uus suur indie-lootus, kelle fännide hulka kuuluvad Quentin Tarantino, Harry "AICN" Knowles, Peter "LOTR" Jackson, ajakiri Empire jpt. Kuni ta järgmise linalooga välja ei tule, jääb ta potentsiaal ainult vaataja ennustada.
Ise ennustan, et kiitjad lõpuks pettuvad, sest "Cabin Fever" on nõrgemaid ja lohakamaid filme, mida olen tüki aja jooksul näinud. Otsi kust tahad, kõik on keskpärane või alla selle - näitlejad, dialoog, stsenaarium, madinastseenid, õhustik. Nii wannabe asi kui madalaeelarveline õudukas üldse olla saab. Täielik käkk, mis kestab pooleteist tundi, aga tundub kaks korda pikem. Alati lame, kohati lausa piinlikult lame. Ainus tõeline õudus on see, et linateos nii palju fänne leidis.

Connie and Carla (2004) --- 6/10
Kaks sõbrannat (Nia Vardalos, Toni Collette) näevad pealt kuritegu ja põgenevad maffia eest Los Angelesi. Nad hakkavad elatist teenima laulmisega drag queenide ööklubis, aga et selleks taheti mehi, teesklevad neiud, et on mehed, kes riietusid naisteks. Tõhus naistekas: muusikali ning romantilise komöödia segu.
"Mu piraka Kreeka pulmaga" staariks tõusnud Nia Vardalose uus projekt, ta on ootuspäraselt nii stsenarist kui üks peaosatäitja. Seekord ootas ees paraku masendav läbikukkumine - film kogus USA kinodest natuke üle 8 miljoni dollari ("Pulm" tõi maailmast 356,5). Ei imesta, sest lõikava huumori ja köitvate tegelaste kontsentratsioon on tunduvalt väiksem, stsenaarium ise kohati tüütult naiivne ja alguse tibinaljad ei tööta.
Vardalos kirjutas selle lootuses suudelda romantilist meespeaosa täitva David Duchovnyga. Nii väitis üks kriitik, olles tiba karm, a muidu tabav. Ise arvan, et see on mingi NV varasem kirjutis, mis "Pulma" järel sünniõiguse sai. Tegijad võtavad asja õnneks mõnuga, mistõttu film kannatab tegelikult vaadata küll. Collette, Vardalos ja eriti Duchovny on nunnud nagu alati. Soovitan siiski eelkõige neiudele.

Shaun of the Dead (2004) --- 6/10
Komöödia, zombiefilmide paroodia. Londoni tänavad täituvad elavate surnutega ja grupp väga tavalisi inimesi võitleb ellujäämise eest. Inglaste kevadine hitt, mis hakkab nüüd tasapisi mujal riikideski levisse jõudma.
See on tegelikult ühe nalja film, pilades modernset elu, mis muudab inimesed ajudeta massiks. Nii et lugu väsib paraku juba enne poolepeale jõudmist ära, aga et osatäitjad on nii omapärased ja enamasti vaimukad, kannatab vist isegi korduvat vaatamist. Romantilises komöödias "Love Actually" vana rokipeeruna unustamatu etteaste teinud Bill Nighy on vast kõige tuntum nimi, kui üldse kedagi mainida.
Põhitegijad pärinevad UK komöödiasarjast "Spaced" (1999), nii et sellele tehakse palju viiteid, aga enamikule meist ei ütle need ilmselt midagi.

Barfly (1987) --- 7/10
Räpase vanamehena tuntuks saanud-jäänud Charles Bukowski (1920-94) on üks teie alandliku kirjasaatja lemmikuid kirjanikke, sest keegi teine ei kirjelda inimlikku pohhuismi ja allakäiku nii naljakalt. Enamik tema kirjutatust on võetud otse elust, põhiliselt tema enda omast.
"Barfly" märgib üht harva kordi, kui ta sai katsetada raamatu asemel stsenaariumi kirjutamist. Peategelane on mõistagi mehe alter ego ning eelistatuim kirjanduslik kangelane Henry Chinaski - lootustandev kirjanik, kelle elu möödub tina ja naisi pannes.
Oma filmikarjääri kõrgaega nautiv Mickey Rourke tundus esialgu peaossa kuidagi vale: veidralt köökus, jaburalt irvitav, liigub nagu ärajoonud inimahv. Siis meenus, et Bukowski eelistab oma kirjutistes olukirjeldusi, mitte arendustööd tegelaste kallal - Chinaski kui inimene jääb suuresti lugeja enda kujutleda. R mängib oma versiooni hoolega ja täpselt välja, jääb üle kiita.
Raamatutes on Chinaski elu teistsugune. Erinevaid naisi on palju rohkem, hipodroomile ei jõua ta ekraanil miskipärast üldse, paberimäärimist on ka vähevõitu. Aga film töötab muudatustele vaatamata täitsa hästi, keskne lugu pole laialivalguv nagu romaanides. Kõrgemat hinnet ei saa, sest pildis pole kõik nii naljakas kui kirjasõnas. Sõnamänge võiks näiteks enam olla, Bukowskil tulevad need vahvalt välja (i don't like jails, they have wrong kind of bars there).