Prodigy albumeid on alati oodata tulnud, aga kolmanda-neljanda vaheline paus oli lausa uskumatu. "The Fat of the Landi" ja käesoleva vahele jäi seitse aastat, mille jooksul on bändi alles jäänud vaid enamike lugude autor Liam Howlett.
Selgub, et teised härrased polnud siiski pelgalt lavatäide, kes samuti andsid vahel lugudesse hääli. Nendega lahkus Prodigy vaim. "AO,NO" on mu kunagise suure lemmiku säratu lõpp: monotoonne, igav ja abso-kuradi-luutselt üllatusevaba. Kuulda mõnd ühekaupa ööklubis võib olla ainus võimalus materjali kasvõi natuke nautida, sest kokku panduna on need tosin lugu kõige lihtlabasem tapeet. Õõnsalt tümpsuvad ja vilkalt meelest libiseevad klišeed, millesarnaste tootmisest koosnebki enamike tantsuartistide looming.
Siinne läbiv joon on minu meelest ahvida Fatboy Slimi, aga lisada käredust. Paraku on Slim ise ideedelt ja vokaalidelt ning kõigelt palju leidlikum, kuigi ta lood on tihtivõitu kodus kuulamiseks mulle tiba pikad. "AO,NO" kuulamisel ei teki kahjuks isegi lootust, et kraam poeks korduvamal kuulamisel tasapisi hinge, kasvõi selle naiivse õhk-kerge argumendiga, et Prodigy teine album oli ka suht solistivaene. "Music for the Jilted Generation" (1994) on käesoleva kõrval ja muidu ka täielik meistriteos, uuenduslik ja omapärane.
Standout track - if there ever was one: "Spitfire".
Hinne: 4/10
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment