Arvutikino

"God Has a Rap Sheet" (2003) --- 7/10
Miks paljud näivad kulutavat rohkem aega, otsimaks neid, keda vihata või kellest end etemana tunda, kui neid, keda armastada? Stsenarist, lavastaja ning üks produtsent Kamal Ahmed esitab oma mõistuloos mitmeid suuri küsimusi elust enesest, aga vastused pole nii selged kui me tahaks. Intelligentide värk.

See on põnevik kaheksast väga erinevast mehest, kes arreteeritakse põhiliselt rahurikkumiste eest ja visatakse ööks luku taha. Kus ootab neid üheksas, kes nimetab end jumalaks.

Tundmatute näitlejate tööd on suurepärased ja The Sacred Groove Posse' taustamuusika lahe, kuigi võiks jääda rohkem tagaplaanile. Dialoogil pole üldse viga ja idee on super. Kahjuks läheb ligi kahetunnine vaatamine rutiinseks kätte, sest huvitavat lugu ja pädevat teostust pärsib üks asi. Üheksa meest, kes öö läbi vaidlevad, ei jõua ei käitumises ega teemavalikult iial kaugemale sellest, millega kõik algab. Pooleteisest tunnist aitaks küll.

Ja lõpp ei tõmba kuidagi kaasa. Kui ikka Jumal+Kurat iseseisvate tegelastena sisse tuua, tuleks neile lahedat teksti jagada nagu "The Acid House'is" või vähemalt "The Devil's Advocate'is". I'm here to challenge and change, not surrender and serve - see on ainus meeldejääv mõtteavaldus, mille taevane isa esitab.

Nii et intelligentne ja omapärane, a midagi olulist jääb puudu. Vaadata soovitan siiski igatahes. Hoian esialgu kõvakettal alles, kuna haruldane teine.

Ahmed: "Näidates seda esmakordselt toatäiele distribuutoritele, ütlesid kõik – hei, poiss, peagi kuuled sa paljudelt inimestelt. Ma ei teadnud, et nad mõtlevad võlausaldajaid." Jah, paraku on see märkimisväärne indie jäänud tähelepanuta. DVD ilmus kodumaal sügisel, loodan, et sellest kujuneb ajapikku väike kultusteos.



"Secondhand Lions" (2003) --- 4/10
Suureks saamise lugu. Ema jätab poja (Haley Joel Osment) suveks kahe veidrikust onu juurde (Michael Caine, Robert Duvall), lootuses nende rahadele ligi pääseda.

Sellised näitlejad, selline lugu. Kuidas saaks ebaõnnestuda? Nagu hinne pealkirja juures vihjab, siiski saab. "Secondhand Lions" on perefilmi võtmes tragikomöödia, kust puuduvad nii draama kui komöödia kui märkimisväärsed näitlejatööd. Vaese mehe "Big Fish" või näljasurma surnud mehe "Amelie", oleneb, milliseid täiskasvanute muinasjutte eelistad.

Sisu on nii nõrk, et ei inspireeri näitlejaidki. Muidu nii soliidsed Caine ja Duvall paeluvad ainult kohalolekuga. "The Sixth Sense'is", "Pay It Forwardis" ja "A.I. - Artificial Intelligence'is" enam kui tõhus lapsnäitleja Osment maadleb nii häälemurde kui stsenaariumiga, mistõttu ta paistab alati ebamugavas olukorras, ebainspireeritud või ebalev. Kõige paremal juhul pädev. Äkki mu lemmik ei osanudki näidelda peale selle ühe rolli? Äkki ta vajab paremat lavastajat, et tulemusi saavutada? Äkki lihtsalt materjal ei sütitanud? Ma väga loodan, et Osment elab rahutu tiineaja üle, naastes võimeka noore näitlejana nagu Christian Bale, mida ennustab Empire. Igatahes ta pole juba üle kahe aasta mingi projektiga liitunud.

Vaimustav idee, aga surnult sündinud. Natuke päästaks Jasmine'i liini väljajätmine, seda võiks lihtsalt jutustada, aga ma ei usu, et tõstaks hinnet rohkem kui ühe palli. Finaal sama ebavajalik kui "Big Fishis": lõhuks kogu selle maagia, mis võinuks vahepeal tekkida.

Mõned faktid, mida lugeda on põnevam kui vaadata. Testpublikule ei meeldinud originaallõpp (pannakse kaasa DVD-variandile), uue tegemine võttis miskipärast 600 000 dollarit. Osalisi turvati igaks juhuks lõvi eest, ent Osmentit ründas hoopis see põrsas, kes koerte hulgas ringi jookseb. "Secondhand Lions" lükati tootmisse ainult Osmenti nime toel, kes kirjutas alla juba enne tootjate ning teiste peaosaliste kindlaksmääramist.

Saadaval ka videolevis. Maksis 30 miljonit dollarit + 20 reklaamile, kinodest 47,9.



"Happy Gilmore" (1996) --- 4/10
Äpardunud hokimees (Adam Sandler) otsustab ruttu sebida korraliku patsaka raha – ostmaks vanaemale tagasi maja, mis läks tolle võlgade katteks. Ta osutub golfigeeniuseks. Ebatavaline spordikomöödia, siis.

Sandleri filmid on palju arenenud, kui võrrelda neid uuemaid kakaga nagu "Happy Gilmore" või "The Waterboy". Õigemini, ta laseb viimasel ajal kirjutada stsenaariumeid inimestel, kes teavad, kuidas karaktereid luua ning lugu edastada. "Endale ja semudele" on muidugi tore pulli teha, aga neljakümnele lähenedes mõtled õnneks intellektuaalsemalt kui ülikooli-aegadel.

"Gilmore" on tüüpiline varane Sandler: üldiselt lõbustav, aga stsenaariumi võiks tasemelt kohe ahju loopida. Me saame aru, mida ta üritab saavutada, aga huumor on ainult mõni aeg nii loll, et ajab naerma. Hiljem on see tihti nii loll, et natuke piinlik vaadata. Veel: hokimeeste pilamine on okei, aga kui peategelase arendamine sellega piirdubki (HG on pooleks kena poiss ja märatsev psühhopaat), kaotab ta igasuguse usutavuse ja sarmi.

Ben Stiller teeb paljutõotava kõrvalosa vanadekodu sanitarina, aga et nali jäetakse arendamata, "õhku rippuma", ei aja see kokkuvõttes naerma.

Maksis 10 miljonit dollarit, tõi kinodest 41,2.