"Hollywoodland". Sellise nimega linaloost kuuldes tekib automaatselt mõte, et küllap on mingi ambitsioonikas jura või tegijate meelest oh kui kaval komöödia, millel on näiteks ameeriklaste filmitööstuse või muidu elu-olu aadressil midagi mürgist öelda.
Võta näpust. Pole jura ega komöödia. On hoopis minu isiklikus edetabelis aasta parimate filmide hulgas.
See jutustab kaks lugu. Vanem leiab aset põhiliselt 1950-ndatel ja räägib mehest, kes tahtis olla filmistaar ning omas vajalikku välimust, aga lihtsalt ei löönud läbi. Temast sai pidžaamat kandev lastelemmik telesarjas "Adventures of Superman" ja ta lõpetas elu ilmselt enesetapuga. Täpselt pole siiani selge. Mees oli päriselt olemas, nimeks George Reeves ja teda kehastab Ben Affleck.
Teine lugu jääb tegelikult samasse kümnendisse, kuid algab natuke hiljem. Reeves on mullas ja tema ema palkab eradetektiivi (Adrien Brody), kes hakkab saladusliku surmajuhtumi tagamaid selgitama. Louis Simo kujuneb isegi kesksemaks tegelaseks kui Reeves, kelle mängumaaks on tagasivaated.
Ma tahaks veel vahele öelda, et Supermani ekraaniroll võib olla neetud. Kaks kolmest mehest, kes tema rüüs ekraanile jõudnud, surid enneaegselt. Teine on muidugi Christopher Reeve, kes jäi hiljem hobuse seljast kukkudes halvatuks ja lahkus kümme aastat hiljem südameataki tõttu. Brandon Routh on mantlipärijana veel värske, teinud ainult "Superman Livesi", viibides hetkel elu ja tervise juures. Ptüi-ptüi-ptüi.
Hmh. See kõik on hea ja tore, aga nüüd tundub olevat küll viimane aeg, et jagada mõtteid ning elamusi, mida seanss andis. Aga mina ei taha, sest vahel tekib hea asja kirjeldamisega raskusi. Praegu on just see "vahel".
Ainus, mis kohe pähe tuleb, on üks võrdlus. Nimelt. Kui "Hollywoodland" oleks filmitäht, oleks see George Clooney. Hea välimusega soliidne härra, püüab kahtlemata silma, ent tema tegeliku taseme kindlaksmääramisega esineb probleeme. Ta on lihtsalt nii sile ning sujuva olemisega, et niriseb silmast vudinal sisse ega tekita sobivat pinnast analüüsiks. Pikemalt jälgides selgub küll, et tal leidub nii stiili kui omapära kui sarmi ennast maksma panna. Ja siis on film läbi ja mõtled, et tahaks veel, mingu pekki need pikad ülevaated. Mõni asi lihtsalt ON hea.
"Hollywoodland" pakatab tasemest igal rindel. Paljulubav seltskond, mis ei vea alt ning koguni ületab ootusi (Brody, Affleck, Diane Lane, Bob Hoskins, Robin Tunney). Kõik olulised tegelased on saanud piisavalt liha luudele, et hoida kahe tunni jooksul tähelepanu, isegi kui tempo võiks natuke krapsakamat sammu astuda. Lugu on oskuslik segu draamast ja detektiivikast, mida vürtsitab teadmine, et vähemalt osa sellest toimus päriselt. Ja pealekauba haarab pilgud kohe visuaalne pool, mis on väljamõõdetult stiilne ja pakub isuäratavat ajastupilti Kadunud Aegade Ameerikast. Sellistest ei saa vähemalt mina küll: nostalgiatundele rõhuv imedemaa, kus kõik tundub kuidagi lihtsam ja tervem; pealegi sobivad film noiri alatoonid sellisesse olustikku väga ladusalt. Meelierutav on ka pilguheit tollasesse showbizi, mis piirdub peamiselt "Supermani" tegemisega.
Esitusi vaagides on raske uskuda, et Adrien Brody ja Ben Afflecki rollid polnud mõeldud neile ning ainult neile (Supermeest plaanis kehastada Hugh Jackman, detektiivi Benicio Del Toro – mõlemad otsustasid teise projekti kasuks).
Affleck kehastab hea välimusega tähekspüüdlejat, kes on teinud halbu karjäärivalikuid ning peab kahjatsedes tõdema, et sai kuulsuse, aga mitte eales publiku austust – iga ameeriklaste toodanguga kursis kinosõber tunnetab siin kohest irooniat, et reaalsus kordub ekraanil. Kuid juba "Entourage" on viimasel ajal korduvalt tõestanud, et näitlejad võtavad selliseid osi vastu üsna vabalt, sest julgus ennast pilgata annab märku enesekindlusest ja intelligentsist.
Teine irooniline tõsiasi: see töö võidabki inimesi juurde, kes tal (vähemalt lähi)tulevikus silma peal hoiavad, sest Affleck tõesti mõjub. Tema jurakas kogus, mida süvenev rasvumine ainult rõhutab, on midagi nii jõuetut ja kurba, et sa ei pea enam isegi silmadest kontrollima, kui väga mees on osanud tegelasega samastuda ja sisse elada. Helgematel hetkedel on ta seevastu iga grammi võrra selline ajatu ekraanistaar, millist nostalgiale rõhuvalt ajastupildilt ka ootaks. Oscareid võidetakse vähema eest, eriti kõrvalosas, millena seda võib võtta. Karjääripöördeks samuti sobilik, sest järgmised projektidki on üle keskmise paeluvad: "Smokin' Aces" kasvõi Piveni peaosa tõttu ja esimene stsenaristi-lavastajatöö "Gone Baby Gone" (täitmaks "Mystic Riveri" järel tekkinud huvi Lehane'i vastu).
"Hollywoodlandi" vaieldamatu trump on seevastu Brody räpasevõitu allakäinud detektiivina, kes üritab paremaks saada ainult pisipoja nimel, kes elab eemal. Või pigem ta lihtsalt on selline visa tõbras, kes leiab alati võimaluse vastu lüüa ja teeb seda täie raevuga, mis tema vindunud hinge kogunenud. Brody valib alati rolle, mis pakuvad senisest natuke erinevat, või ta lihtsalt leiab alati võimaluse need enda omaks teha, aga värskena mõjub ta siingi. Louis Simo on ühe klišeelise tegelase kohta haruldaselt nüansirikas ja B pakib temasse hulljulget energiat, mille tagajärjel ei kujune isegi tunnet, et käike võiks ette aimata, pannes huviga jälgima. Samas on temas mingit sügavat kurbust nagu Reevesis (vihje paremale elule, mis võinuks olla), andes vaatajale piisavalt põhjust kaasa tunda, kuigi Simo teeb kõik endast oleneva, et paha poisina meelde jääda.
Lühidalt ka teistest eriti nauditavatest etteastetest. Hoskins mängib nähtava mõnuga pisikest vastikut gängsterit, kes mõjub enamiku ajast ühtaegu oma ilguses ligitõmbavalt kui olemuselt eemaletõukavalt. Joe Pesci legendaarne rets "Omad poisides" ja "Kasiinos" leiaks hingekaaslase, kuigi Hoskinsit sellisel verejanulisel kujul soovitaks juba Vlad Draculi eluloofilmi. Siis on meil Tunney, kellele jäävad tavaliselt heade tüdrukute rollid, aga kes on siin samasuguse mõnuga pealiskaudne hoolimatu lipakas. "Prison Breakist" täispööre. Ja lõpuks muidugi Diane Lane, kellel on vist kambast suurimad Oscari-šansid: küpsus kohtub aegumatu iluga, millest sünnib midagi lummavat. Näitlejannad on võitnud kõrvalosa-kuldmehikesi palju vähema eest. Tema võtab linaloo draamaliini suurepäraselt kokku, meenutades, et tegelikult otsivad kõik armastust. Ei haaku eelneva teemaga? Ju ma ei suutnud kõike piisavalt edukalt kokku võtta, mida teos pakub.
Algne pealkiri oli "Truth, Justice, and the American Way", mis oli tele-Supermani üks motosid. DC Comics ei andnud paraku luba selle kasutamiseks, ega samuti S-logo näitamiseks reklaamis. Aga filmis on see olemas. Veider.
Hinne: 8/10
No comments:
Post a Comment