"School for Scoundrels"

Billy Bob Thornton on teinud mõnegi värvika rolli mõneski värvikas filmis, aga ma julgen väita, et tema konkurentsitult populaarseim ekraanikuju on moraalitu põhjajoonud seifimuukija, kes töötab suurematele summadele ligipääsemiseks jõuluhooaegadel kaubamajades jõuluvanana – muidugi kultuskomöödias "Bad Santa".

Ta oskab nii võluvalt inetu olla ning jämedalt käituda, et muidu tegusale näitlejale 2006 ainsaks esilinastunud filmiks jäänud "School for Scoundrels" sobib mehele nagu valatult.

Thornton kehastab riukalikku eneseabikursuste korraldajat, kes võtab korralikku raha, et teha tossikestest mehed... Loomulikult mitte suunates neid õrnalt, aga kindlalt võtma elult seda, mis peaks õigusega neile kuuluma: doktor P hoopis solvab ja alandab neid, kuni memmepojad seljad sirgu ajavad või nuttes lahkuvad.

Ülimat rõõmu teeb ometi rahuldustpakkuva osa leidmine hiiglasekasvu neegrile Michael Clarke Duncanile, kes esines vägagi meeldejäävalt müstikasse kalduva draamas "The Green Mile" ning väärib palju etemat kui need kümned pisikesed mõttetud etteasted, millega Hollywood teda on aegade jooksul varustanud. Pole siis ime, kui mees lööb käega ja pühendab juba aastaid rohkem aega videomängudes häälenäitlemisele. Tal on muidugi päris meeldejääv hääl, aga Duncan pole päris täielik, kui me ei näe tema hiiglasekeha, eriti kui ta on juba tõestanud, et ta võib ekraanile astudes publikule pühendunud tööd ja sisse-elamist pakkuda.

Siingi pole tema roll Dr P parema käena just kuigi suur, aga vähemalt nii tekstilt kui esituselt vaimukas (kui tema on ekraanil, ei tahagi muud vaadata). Paraku jääb hingamisruumi kärmelt vähemaks ja peagi hakatakse tema peal välja elama ka kõiki perefilmilikke elemente, kus väetid vennad suurele kurjale onule kätte maksavad. Selline toonimuutus iseloomustab kogu finaali ja jätab veidi kohatu mulje, pannes arvama, et produtsendid surusid tegijatele ootamatu muutuse peale.

Igatahes jätab see halva järelmaitse Duncani töö nautimisele ja paneb natuke õlgu kehitama ka kogutulemuse osas, mis ongi peamiseid põhjusi, et see muidu tore ajaviide peab leppima kõigest hindega "6". Kaht kolmandikku loost täidab mõnus jämehuumor, aga siis keeratakse asi päris otsustavalt mina-ka romantiliseks komöödiaks ning tegijate ideed sellest, kuhu see kirev kamp üldse peaks välja jõudma, paistavad otsa lõpevat.

Kui ma poleks Thorntonist ja Duncanist nii sisse võetud, oleks ma juba palju varem maininud, et pettumust ei valmista ka keskseks tegelaseks seatud Roger, mis on veel üks eksemplar Jon Hederi karjääri iseloomustavasse friikide ja luuserite kogusse, kes mingil hetkel enam saatuse pilkeid ei talu ja õnne sepistamise oma kätesse võtavad. Heder on pigem hea tiimimees kui tõeline leading man, mis võimaldaski teda alles kolmandana mainida. Ja muutis kokkuvõttes suhteliselt igavaks tema läbilöögikomöödia "Napoleon Dynamite", mis kirjutatigi vist eelkõige selleks valmis, et nimitegelase omapärast välimust pilada.

Hiljem on Heder olnud muidugi tunduvalt inimlikuma väljanägemisega, tõestades, et suudab naerutada ka tegelaskujud inimlikuks ja sündmused vaimukaks mängides. Temas näib olevat piisavalt sügavust, et ka midagi tõsisemat proovida, kasvõi sama tegelaskujuga, aga noh - las leiab oma aja.

Pikalt ei tahaks, aga mainimist väärivad samuti kaks kõrvaltegelast selles muhedas kambas. Rogeri unelmatüdrukut kehastav Jacinda Barrett on sama armas ja lahke nagu hiljuti nähtud suurepärases "The Last Kiss'is": nagu "Meeleheitel koduperenaiste"Marcia Cross, aga noorem ning tänu sellele värskem ja elavam. Ben Stilleri järjekordne üllatusetteaste ei tekita seevastu esimese hooga huvi, aga peagi selgub, et nende rämedate vuntside taga peitub midagi tavalisest pervomat, mis vääriks arendamist, eriti kahasse Duncani tegelase saatust puudutava liiniga.

Olen veidi imestunud, kui põlglikult teised kriitikud "School for Scoundrelsi" tegelikult vastu võtsid. Rotten Tomatoes andis koguskooriks ainult 26%. Tegelikult on see täiesti okei must komöödia, mille suurimaks nõrkuseks maotu lõppvaatus. Jah, idee on löövam kui sündmustik, aga seda võib öelda paljude komöödiate kohta, eriti selle lavastaja puhul. No osalejad annavad vähemalt oma parima, mis on juba arvestatav kogus ajaviidet.

Hinne: 6/10