"Stranger Than Fiction"

2003.a komöödiates "Old School" ja "Elf" ameeriklaste üheks armastatuimaks filmikoomikuks kujunenud Will Ferrellit kimbutab mingi kummaline tõbi, mis ei lase vabalt võtta, vaid sunnib osalema korraga liiga paljudes linateostes. Möödunud aastal nähti teda küll ainult kolmes, aga ülemöödunud aastal isegi kuues, mis on selgelt liiga palju. Nii paljude korralike stsenaariumite leidmiseks on vaja rohkem kui lihtsalt aega, ja lisaks hakkab ta lihtsalt tüütama. Kuigi ma teda väga armastan, pole Ferrell siiski nii mitmekülgne nagu näiteks Steve Carrell, ja peaks otsima erinevamaid rolle, kui tahab nii tihti esineda.

"Stranger Than Fiction" ongi ühest küljest see ammuoodatud vaheldus, kus Ferrell ei kehasta lihtsalt oma tüüpkuju (armastusväärne igamees, kelle lapselik sarm teeb tasa puudujäägid ta suhtlemisoskustes või lihtsameelsuses või lihtsalt sobimatuses ümbritsevasse keskkonda). Nii kaamera ees kui taga viibivad tegijad ei suutnud samas sellest täiskasvanute muinasjutust sugugi viimast võtta, mistõttu ligi kahetunnise seansi järel jääb üle ainult nentida: hea idee, aga töötaks paremini pooletunnise lühifilmina. Või ei paneks vähemalt igavlema, sest ligi kaks tundi oli mulle selgelt liig.

Ferrell on üksildane maksuametnik, kelle elu täidab ainult töö: puuduvad sõbrad, pere, hobid, ambitsioonid jne. Ega ta eriti millegi järele igatsust näigi tundvat, rutiin ja tühjadest puhastest pindadest koosnev vaikne kodu kõlavad koledalt vist ainult siis, kui sul on millegagi võrrelda. Nagu mainitud, pole siit Ferrellile tavapäraselt komöödiat oodata, pigem on tegu ahistava ja kummastava draamaga, mida ilmestavad harvad visuaalsed naljad (näiteks duširuum, kust Harold ja Jules ühes stseenis läbi kõnnivad, taustaks kümblevad karvased mehekehad).

Tegijad tabavad soovitud meeleolu hästi, aga kogu see morbiidsus ja sügav tühjus hakkavad mingil hetkel tüütama, sest tihti pole nagu kellelegi kaasa elada. Ferrell suudab endale panna kohati kaasa elama või tundma (näiteks õhtune vestlus kohvikus: "Mis sul viga on?" - "Ma ei tea" - on ikka päris depressiivne kraam), aga valitsev stiilipuhas traagika vajaks mingit kiiksu juurde. Mitte tingimata naljakat, pigem detaile, mis annaks loole südame, maailmale elu. Seda oskab hästi näiteks Wes Anderson, kelle filmid pole tingimata komöödiad, aga lausa kubisevad vaimukatest, omapärastest või armsatest detailidest, hoides vaataja tähelepanu üleval. WF siin üksi ei täida tühjust päris ära, tema sarm jääb nii väheütleva tegelase puhul ka õhukeseks.

Isegi dialoog ei tundu tihti kuigi hingestatud, vaid kirjutatud pingutusega, mingit kunstipärast taset püüeldes, eriti Haroldi esimene kohtumine Julesiga.

Nagu seltskonna puhul ikka, elustavad selle lõplikult naised, keda leidub koguni kolm. Queen Latifah on lihtsalt struktuurielement, kes hoiab oma kõrvalosaga üht keskset tegelast liikvel. Meeste poolt teeb sama Dustin Hoffman, soliidne töö tuleb mõlemalt, aga neist oleks tarvidus rääkida eelkõige siis, kui nad ebaõnnestuks.

Emma Thompson tutvustab loole sügavust andvat kõrvalliini; tema on kirjanik Kay, kellel on raskusi lõpetada raamat, mille peategelaseks osutub olevat Harold, meie kangelane. Kayst ei saagi kokkuvõttes eriti midagi teada, aga Thompson annab loos valitsevat kaamost ja tühjust edasi tunduvalt mõjuvamalt kui Ferrell, ta on lausa kaasakiskuvalt morbiidne ja neurootiline.

Auväärt lugeja võis nüüdseks sattuda kergesse segadusse, lugedes igaks petteks uuesti üle eelmise lõigu. Mispeale ütlen: jah, õigesti said aru. Sündmustikku rikastatakse liiniga, mis muudaks selle ideaalis eriti sügavaks ja filosoofiliseks, kuna peategelane taipab, et ta viibib kellegi kirjutatud loos, ja tegelikult viibivad ju kõik kellegi kirjutatud loos, ja seal nad siis arutlevad mitmesugustel eksistentsiaalsetel või muidu igavikulistel teemadel.

Kahjuks ei anna see filmile hinge, vaid peamiselt publikule võimaluse kiita veekord keskset ideed ja kriitikutele kasutada sõnu nagu "metalugu", nii et ma ei hakanud sellele meelega rutem oma arvustuses tähelepanu pöörama. Kokkuvõttes piisab tähelepanekust, et film ei muutu tõeliselt hingestatuks ka tänu sellele, kuigi sarnast võtet on edukamalt kasutanud hiljuti näiteks Charlie Kaufman ("Adaptation.") ja Woody Allen ("Melinda and Melinda").

Mainimata jäi nüüd Maggie Gyllenhaal, kelle kehastatud pagar-elunautleja Ana paistab silma ulatusliku tätoveeringuga õlal (vot just sellised detailid muudavad vaatamise põnevamaks!) ja süstib üksildase Haroldi ellu natuke romantikat. See pole sügavam roll kui teised, aga MG on viimastel aastatel muutunud ekraanil kuidagi nii säravaks ja positiivseks muutnud, et tema jälgimine omaette on nauding. Ta pole kunagi varem olnud nii ilus ja elus nagu "World Trade Centeris" ja siin. Emaks saamine teeb imesid, tahaks öelda, aga "STF" vändati miskipärast valmis natuke enne kui ta rasedaks jäi.

"Stranger Than Fiction" on võimaluste piires hästi tehtud – ei ütleks, et mingi aspekt otseselt ebaõnnestus. See lihtsalt ei haara võrdselt ideega, millele sündmustik rajati. Püüti teha head asja, välja tuli midagi veidrat, millele ennustaks parimal juhul kultusfilmi tiitlit mõnel festivali ööseansil. Ferrelli uutest vaata parem "Talladega Nightsi", mis on eeskujulik näide feel-good komöödiast.

Positiivselt lõpetades. Ferrelli projektides on nüüd alati nii soliidne või vähemalt intrigeeriv seltskond koos, et lausa lust vaadata. Maggie Gyllenhaal, Emma Thompson, Dustin Hoffman, Queen Latifah... kas tõesti ei huvita üldse?!

Hind: 5/10