"Flags of Our Fathers"

Clint Eastwood tõestab taas, et tal on lavastajana rohkemgi maailmale öelda kui näitlejana. Kui legend hülgab juba kena noore naise ja lapse pakutava koduse elu, on ta varustatud vähemalt looga, mis talle korda läheb, kui mitte lisaks kolleegidega, kes suudavad selle vajaliku tundega ekraanile tuua.

Hakates mõtlema, mida kõike tehakse siin teisiti, on tegemist ameeriklaste sõjafilmide uusima laine kahtlemata originaalseima isendiga (mille algatajaks võib pidada Steven Spielbergi tänu "Reamees Ryani päästmisele", 1998).

See eraldub hallist massist nii ülesehituselt (segipaisatud, liikudes väsimatult kolme aja vahel peategelasteks valitud poiste elus), sõda näidates (ei mäleta selles laines ühtki filmi, kus oleks näinud ülimalt majesteetliku pilti ookeanist tulvil laevu ja muid transpordivahendeid), toonilt (operaator on leidnud valgustuse ning värvid, mis illustreerivad tõhusalt nii sõdurielu, kus iga hetk ähvardab ootamatu surm suvalisest suunast, kui realistlikku vaadet Teise maailmasõja järgsele USAle) kui sisult (enamik sündmustikku ei toimu sugugi Iwo Jimal, vaid veel tagasi kodus, kus kolmest noorest veteranist tehakse postripoisid kampaanias eesmärgiga rahvalt sõjakäigu jätkamiseks rohkem annetusi välja meelitada).

Seegi on enneolematu, et ühest sündmusest vändatakse hooga kaks linateost. Ameeriklaste stoorit kirjeldab "Flags of Our Fathers", jaapanlaste oma "Letters from Iwo Jima". Paar kuud hoiti vahet ka, enne kui need kinodesse lubati, ja teist pole õnnestunud veel näha. Seda siiski märgin, et viimasel on nii eelarve kui algne kinoedu osutunud tunduvalt tagasihoidlikumaks. Samu näitlejaid ei kasutata, projekte seob kaameratagune seltskond nagu lavastaja Eastwood, üks stsenarist Paul Haggis, tootjad (kelle hulka kuulub muide Spielberg), võttegrupp. Jaapani valitsus ei lubanud muide "Flagsi" märulit üles võtta Iwo Jimal, nii et need tehti hoopis Islandil.

"Flags of Our Fathers" on õnnestumine igas mõttes peale ühe, mis aga osutub tähtsaks "üheks". Nimelt tegelased. Nad jäetakse sama visandlikeks nagu enamikes ameeriklaste sõjadraamades, mille tulemusel sa lihtsalt ei hakka piisavalt hoolima, kui oled juba mõnd sellist filmi vaadanud. Mis kasu on filosofeerimisest sõja loomusest ja selle mõjust inimesele, kui seda teevad täpipealt sama edukalt tosinkond muud linalugu? Või pilkupüüdvatest lahingutest, kui näiliselt ületamatu tase saavutati juba 1998?

Iseenesest oleks muidugi üsna tobe heita sõjadraamale kui nähtusele ette just nende klišeede, stampide ja võtete kasutamist, mida need kasutavad. Seda enam, et Eastwoodi tööl on sisulist haaret keskmisest kindlasti enam (sõjapropaganda tegemine jääb teemaringist tavaliselt välja). Siin aga osutub sõjajärgne liin oma originaalsuses kaugelt põnevamaks kui ajaliselt eelneval, nii et tegelaste pinnapealsus hakkab aina teravamalt torkima. Vaadates see otseselt ei kiusa, aga võtaks mind peni, kui "Flagsi" vaatamine kokkuvõttes midagi annab. Ma tahan sõttaminejatest rohkem teada, oma lemmikud ja antipaatiad välja valida, et loost hoolida!

Heitlused lahendatakse moesolevas naturalismi võtmes, külvates ahhetavad vaatajad üle vere, muda, turmtule, ootamatult peremehetuks jäänud kehaosade ja paljude realistlike surmadega. Neid pole siiski piisavalt suures koguses kahe ja veerandi tunni peale, et teos puhtalt adrenaliini kasvatamiseks ette võtta.

"Flags of Our Fathers" võiks olla superhea film. Praegu on see paraku lihtsalt kvaliteetne. USAs on selleks liiga palju korralikke sõjadraamasid, et lihtsalt "kvaliteetne" vääriks soovitamist.

Hinne: 6/10