"Harsh Times"

Christian Bale saavutas uue Nahkhiirmehena tuntuse, mida ta juba ammu väärib, aga tema tihe töögraafik seisab endiselt ees sellest, mida meie levitajad jaksavad või tahavad kinodesse kolida.

"Batman Beginsi" tuules on näinud ilmavalgust veel tervelt neli projekti, aga esimesena jõuab eestlaste ette see kõige vanem. Ootama pidid tegelikult teisedki – teos alustas '05 septembris Toronto festivalil ja hakkab alles viimastel kuudel tasapisi üle maailma kinodesse tilkuma.

"Harsh Times" on õigupoolest täitsa tavaline getodraama, aga kuna tempo püsib ilusti üleval, pikkus on väga mõistlik ja Bale sooritab järjekordse märkimisväärse näitlejatöö, annan enda soovituse küll.

Ta kogub põhilise tähelepanu, aga sarjades kuulsaks saanud Freddie Rodriguez ("Mulla all") ja Eva Longoria ("Meeleheitel koduperenaised") teevad samuti väga kena tööd. Põhirõhk ongi näitlejatel, kuigi laiemas plaanis huvitab meid ju seegi, kuidas õnnestub David Ayeri debüüt lavastajana. Tema on kirjutanud muuhulgas "The Fast and the Furiousi", "Training Day" ja "Dark Blue", saades lõpuks võimaluse oma nägemus ise ka ekraanile tuua. Selles mõttes pole ootamatu, et "Harsh Times" tallab sama rada, uurides tänavaelu ning leides, et paljus eraldab meid ainult see, kummal pool seaduse piiri astume.

Kõlab vaese mehe Michael Mann'ina, või midagi, aga Ayer ja autentne sobivad ühte lausesse küll. Ta on veetnud nooruse South Centralis karmi tänavaelu keskel ja kirjutabki sellest, mida teab. "Harsh Times" ei õhka getodraamana sellist kvaliteeti nagu (värskematele elamustele mõeldes) "The Shield" või "The Wire", aga filmil pole ka sarjade eelist tundide kaupa loo ning tegelaste arendamisega vaeva näha.

Sisse elamisele kulus natuke aega, umbes 20 minutit. Rodrigueze ja Bale'i tegelased on kaks lihtsat kutti, kes tahavad üle kõige pidu panna ja tutti krabada... ehk on asi minus, aga nende tahumatu kõnepruuk kõlas esialgu täiesti harjumatult. Bale on jäänud meelde pineva vaikiva tüübina, mistõttu tühja mula tootvad pidevalt lõksuvad lõuad tundus veider, kuigi rolli sisse elamises ei tulnud ei siis ega hiljem kahelda. Rodriguez on pärast "Mulla all" intelligentset Ricot aga peaaegu vastuvõetamatu logardina, kelle sõnavara koosneb suuresti slängist nagu dogg või wassup. Kui aga esmakordselt vägivallani jõutakse, loksub kõik järsku paika ja püsib seal lõpuni välja.

Ayeri dialoog osutub jah natuke tühjaks, aga seda kompenseerivad pühendunud osatäitmised, rääkimata üldisest naelapea-tabamistest õhustikuga. Kui sa ei usu, et neil tänavatel kehtivad džungliseadused, võib getodraama lihtsalt maha kanda, ja "Harsh Times" ei vea alt. Toon on ähvardav ka ilma suure koguse hiphopi ja kiire montaažita, lühidad järsud vägivallapursked panevad aga vaataja soontes adrenaliini mõnusalt tukslema. Praktiliselt iga äksirikkam hetk õnnestub tasemel, millest tahaks pärast seanssi üle rääkida nagu teised poleks näinud.

Veelgi mõjuvam on aga, nagu mainitud, Bale, kelle tegelane osutub psüühiliselt üsna häirituks, minnes vaikselt üha enam segi. Jah, nii mõjuv, et hirmutab isegi teiselt poolt ekraani. Jim on selline õnnetu tüüp, kes ei saa isegi aru, kuidas ta reaalsusest irdub, ja mingil hetkel muutub tema seltskond väga kriipivaks. Kui sellised maniakid asustaks slashereid, tasuks neid isegi rohkem vaadata. Mehe üks tugevus, millele ta seekordki toetub, on ilmete intensiivsus, mille kõrvale pole teksti enam vajagi. Ta lihtsalt vajub tasapisi näost nõnda haiglaseks, et hakkab vaatajat hüpnotiseerima nagu madu küülikut. "American Psycho" oli selle kõrval alles treening. Peab nüüd ikka "The Machinisti" ära tšekkama.

See on ka tore, et Longoria saab väljaspool "Koduperenaisi" rolli, mis ka midagi tähendab. Ta kehastab õrnust ja stabiilsust, mida Jim ja Mike oma karmis maailmas alateadlikult püüdlevad, aga iial ei saavuta. Kui asi põhineks James Ellroy romaanil, kandideeriks ta nagunii Oscarile.

Hinne: 7/10