Ma vahel ei jaksa viriseda asjade üle, mis tekitavad minu elus suuri probleeme, ja siis ma virisen asjade üle, mis tunduvad lihtsalt tobedad. Näiteks see, kuidas Eesti ajakirjandus on telekanalite ilmatüdrukud staarideks tõstnud. Kas nad on säravad isiksused, kellest lihtsalt peab rääkima? Kas nende avalik esinemine annab tavainimeste elule midagi juurde, näiteks inspiratsiooni oma unistuste poole püüelda? Äkki on tegemist nii muhedate tüüpidega, et nende mõttemaailmaga tutvumine tagab alati kümme-viisteist minutit lahedat ajaviidet? Kas ajakirjanikud on tõesti nii laisad või ülekoormatud, et kajastavad eelkõige nende tegemisi, kes pidevalt silme ees, mitte ei vaevu ise uusi põnevaid persoone leidma?
Vastus selgub tasapisi "Music and Lyricsi" käigus, mis on romantiliste komöödiate oskuslikke käsitöölisi Hugh Granti ja Drew Barrymore'i paaritav romantiline komöödia. Kõlab nagu teos, mis lastakse välja valentinipäevaks? Ongi. Välja arvatud meie kinodes, kus avataktid kõlavad miskipärast alles 9. märtsil.
See on tegelikult lihtne lugu heast toredast tüdrukust, kes annab kunagise poptähe elule ning karjäärile uue vungi. Kui kõlab okeilt ja peaosatäitjad ei tüüta, oledki lahendanud küsimuse, et kas kulutada aega. Lisaks meeldivale vähenõudlikule ajaviitele tehakse aga mõned taibukad tähelepanekud popmuusika tegeliku väärtuse kohta. Mis vastab ka algsele küsimusele, miks ilmatüdrukud nii palju tähelepanu saavad.
Me kõik armastame nimelt lugusid. Ja kuna suuri lugusid leidub üldkogusega võrreldes vähe (kõike väärtuslikku ongi vähe, muidu see poleks enam väärtuslik!), otsitakse vahepealseks aseaineks midagi kirgast, mis ei täida ehk kõhtu, aga tekitab emotsiooni. Kiirtoit hingele, kui soovite. Emotsioon ei pruugi küll kaua püsida, aga sellel on peidetud lisaväärtus. Miksides seda nostalgiaga, saame vana emotsiooni juurde naastes peaaegu sama nauditava uue.
Vot ja need ilmatüdrukud on nagu popmuusika: meie elude pärm, mis võib niisama süües tunduda kasutu kraam, aga aitab nostalgiapirukat jõudsalt kergitada. Kunagi sa mõtled neile aegadele tagasi ning lausa kümbled mõnusates mälestustes ja magusvalusas teadmises, et kõik on nüüd möödas ega tule iial tagasi. 80ndate lääne popkultuur oli maotu ja selle kasutatud atribuudid (kostüümid-soengud-sõnum) naeruväärsed? Mis siis! Vähemalt olid see sina, kes selle läbi tegi. Ja kui polnud, oled selle filmi tõeliseks väärtustamiseks liiga noor. Mine vaata hoopis "Jungle Book II"-e, seda näidatakse kõrvalsaalis!
Magusad tundmused 80-ndate vastu ja sellest lähtuvalt nostalgiale rõhumine on Barrymore'ile tähtsad kahel põhjusel. Ta alustas oma filmiteed ja samu aegu meenutav romantiline komöödia "The Wedding Singer" viis tema karjääri tagasi rajale. Seekord on Sandleri asemel küll Grant ja enamik tegevustikust toimub tänapäeval, aga ürituse ülevust see ei kahanda.
Seansile kulutatud aeg tasub ära juba avaminuteil, mil Granti tegelane esitab oma hiilgeaja tipul bändiga fiktiivset hittlugu "PoP Goes My Heart", mis on häbitult 80ndad ja veel häbitumalt kaasakiskuv. See kummitab mu peas juba terve päev ning põhjustab mu suutmatust asjalikku, struktureeritud arvustust kirjutada. Aga vahet pole! Ma vean kihla, et siin on praegu rohkem originaalseid mõtteid kui üheski teises "Music and Lyricsi" arvustuses. Ja seda just hea popp andma peabki: inspiratsiooni.
Popmuusikast kõnelev ajaviitefilm esitleb muidugi kõrvalosas ka väljamõeldud popstaari, kelle rahuldamise ümber üks põhiliin keerlebki. Ta on üsna jäle: alati pseudovaimsusele rõhuv segu Inesest ja notsust (üksikult pole mul nende vastu midagi). Üks nimi päriselust tuli veel meelde teda vaadates, aga ma ei taha seda välja öeldes ühte oma tööalast suhet rikkuda.
Grant ja Barrymore teevad täpselt seda, milleks neid palgati: täidavad oma tüüprolle ja hoiavad oma tavapärast meeldivat taset. Grant on allakäinud popsauruse ossa lihtsalt ideaalne: viisakas, sõnaosav (enamik vaimukat teksti ekraanil kuulub muidugi talle), poisilikult hea välimusega, aga eemalolev ja väsinud – nii 100% has-been, et ma võiks iga omadussõna ette kirjutada "endiselt". Kui meenutada juurde, et härra on avaldanud soovi filminäitlemisest loobuda (nagu tal oleks midagi paremat teha), muudab see Granti veel vastupandamatumaks. Barrymore on isetu ja armas, ehk siis see, miks teda üldse kunagi "E.T."-sse võeti ja mille ta vahepeal ära kaotas.
"Music and Lyrics" on kokkuvõttes romantiline komöödia, mis jutustab armastuse kõrval ka muudest väärtustest, mis aja jooksul kasvavad. Grant ja Barrymore on paindlikud esinejad, kes sobivad vist ekraanile kõigiga, miks siis mitte ka üksteisega. Rohkem polegi vaja öelda.
Või siiski. Kui Grant on filmidest tüdinud, miks ta ometi midagi uut ei proovi? Kuluks ära nii talle kui meile.
Hinne: 6/10
skip to main |
skip to sidebar
Ma olin ajalehtedele liiga hea, aga netis pole miski liiga hea!
2 comments:
Soome kanalil jookseb üks saatesari, kus filmistaarid käivad ühe usa hvilmikooli auditooriumi ees esinemas ja küsimustele vastamas. Seal tuli kah teemaks Hugh Granti "näitlemisest loobumise soov".
Ta siis ise põhjendas oma sellekohast väljaütlemist sellega, et igakord, kui ta proovi teeb, siis tuleb tal roll ja esitus ideaalselt või sellelähedaselt välja. Kuid kui alustatakse võttega, siis kisub kõik nässu ning hiljem ei ole ta kunagi tulemusega rahul. Nii et hiljem on kopp ees näitlemisest. Samas mingi moment tekib hasart, et äkki SEEKORD saan selle õige knihvi kätte ja saavutan täiusliku tulemuse. Nii ta siis pendeldab vihkamise-armastuse vahel. We all have our bad days. :o)
granti põhjendusega olen ka tuttav, aga ma usun, et teda häirib pigem rutiin. filmi tegemine olla üks suur ootamine ja treileris istumine, et millal pead kaamera ette marssima. ja tal on pidevalt samasugused rollid ka, millest ei taha, oska või julge kõrvale kalduda.... mitte et ta ei meeldiks, või mitte et sama ei saa öelda enamike suurte filmistaaride kohta.
Post a Comment