"Live Free or Die Hard"

Kaheksakümnendad on tagasi, sest John McClane tantsib jälle ekraanil, räpane vest seljas ja nägu verest kriim, sest terroristid ei maga ja tahavad "vabale maailmale" paha.

Tegijaid paelub seekord idee "tänapäevast maailma hoiab koos tehnika", kuigi juba Sandra Bullocki õnnetu "The Net" tõestas, et ohter arvutiklõbistamine jätab filmis tavaliselt üsna nõmeda mulje. Kibe heitlus käib siiski nii päriselus kui (parema väljendi puudumisel) võrgus, kuna see annab võimaluse rõhuda ka teisele moodsate põnevike tüütule klišeele – näidata vaheldumisi käsi mustaks tegevat kangelast ja mitmesuguseid tähtsaid ninasid, kes temaga suhtlevad või räägivad tõsiste nägudega, et nüüd on küll asjad täitsa pekkis.

See jätab harvadel õnnestunud juhtudel mulje, et stsenaristid taipavad moodsa maailma ülesehitusest, võimu tegelikest koridoridest ja selle nööritõmbajatest tublisti rohkem kui saalisistuja. Mis sünnitab mõnusa tunde, et nüüd näeme, kuidas "asjad tegelikult käivad". Vaadata tarku inimesi tegemas keerulisi asju on pealekauba alati huvitav, nii et taolisel materjalil on potentsiaali.

"Die Hard 4" pole siiski see harv õnnestunud juhus, nii et... taheti teha head asja, aga välja kukkus nagu tavaliselt. Kõik märulisse puutuv on ilmselt parima seas, mis tänavu suurele ekraanile jõuab (kuri ja plahvatusohtlik) aga seda kooshoidev pakend ehk tegelik sisu käib seinast seina. Mille all ma ei mõtle tegelikult "väga heast väga halvani", vaid "naeruväärne, kisub piinlikuks" kuni "okei, tundub tobe, aga vähemalt jälgitav".

Arvutite ja häkkeritega seonduvast tooks positiivses valguses välja, et tegijad pigistavad ühiskonda tabavast kaosest välja midagi katastroofifilmi taolist (kaovad reguleeritud liiklus, arvutisuhtlus ja telefoniside ehk moodsa elu alussambad ning tänavad täituvad segaduses rahvamassidega), mis on ju omanäoline, kui mitte lausa originaalne. Peagi "Hitmani" kingadesse astuv Timothy Olyphant on lisaks kõige karismaatilisem terrorist, kellega McClane'i on seni õnnistatud, isegi kui ta on nendega võrdselt üheplaaniline, ehk masendavalt tühi nagu minu hoiupõrsas. Aga ma tahtsin ainult midagi head öelda, vaevalt keegi siit tegelikult midagi kaasakiskuvat leiab.

Arvutiliini tobeduse kompenseeriks sarmikad osalised, aga selles osas ilmneb "Die Hard 4" sisuline lõtvus kõige valusamalt. Tegelastes pole lausa kübetki sügavust, sarmi või omapära, puudub isegi mingi mõttega liin McClane'i ja mõne kesksema kõrvaltegelase vahel. Ta suhtleb pidevalt nii tütre, häkker Matti kui pahade poiste pealikuga, aga sellest võrsub ainult tühje vaidlusi ja üksteise ähvardamist, isegi mitte natuke lahedat dialoogi, rääkimata uuest lahedast ekraanipaarist. Willis ise tundub viiekümnendatesse eluaastatesse jõudmisest hoolimata endiselt kivikõva kangelase materjal, aga näiteks tema sidekick-wannabe Justin Long palgati ilmselt välimuse tõttu, mis meenutab vaese mehe Neod ehk Keanu Reevesi "Matrixis".

Masendavalt mõjub ka Kevin Smith (jah, seesama Kevin Smith), kes mängib häkker Warlocki. Ta on päriselus söaka suuvärgiga lahe vana, kelle mitmed senised tööd väärivad ülevaatamist, aga näitlejana on mehe vajalikkus vägagi kaheldav. Arusaadav, et võimalus legendaarses "Die Hardis" kaasa teha peibutab isegi keskpärase neljanda osa puhul, aga mida no mida Smith küll arvab endast näitlejana kasu olevat? Lihtsalt üks ilmetu paksuke, kes arvab, et ta sooritustes leidub mingi tuluke või hing nagu põhitööd tehes. Värskelt vaadatud "Clerks II" tõestab jällegi, et Smith suudab kaamera taha jäädes panna toimima ka keskpärase või selgelt lohakalt valmis visatud materjali, aga näitlejana on ta lihtsalt ilmetu paksuke, kes ei pane isegi endale kirjutatud rolle elama. Jah, ma piilun sinu suunas, Vaikne Bob.

Visuaalne külg on õnneks kena, isegi kui see sarnaneb üsnagi "Underworldi" sarjas tehtuga, mis on lavastaja Len Wisemani senine elutöö. Madin nõretab adrenaliinist ega kohku tagasi verisest vägivallast (eriti meeldis tunneliosa). Uut kaubamärki taheakse ilmselt kujundada plahvatuste, tulevahetuse või muu välise mõjul õhulende sooritavatest inimkehadest, mis on endiselt kuum sõna videomängudes.

Koju jõudes sisenesin Messengeri, nentides Kaimarile kokkuvõtvalt: action väga korralik, sisu võib ahju loopida. Kaimar arvas: poolkõva on ok... nii suure riista kohta nagu die hard, ilmselt nii kõvaks ei saagi enam minna kui noorest peast. Ise pole veel näinudki, aga oskab nii hästi öelda!

Äks on korralik ja Bruce Willis pole terroristide tümitamiseks veel liiga vana, aga kõik muu lihtsalt imeb. Nii pikast suvefilmist (127 minutit vist) tahaks vähem jura, nii et hindeks panen vaese mehe 8/10, ehk siis 5/10, mida see vaese mehe teknopõnevik kokkuvõttes tõesti väärib. Fänn lisaks punkti või kaks, aga ilmselt nõustuks, et "nii hia" enam pole.

Hinne: 5/10